Tööõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-23-6597 hüvitis ja ajavahemiku 1. jaanuar 2022 kuni 21. detsember 2022 eest puhkusehüvitis ning ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud haigushüvitis ja kahjuhüvitis ajutise töövõimetuse hüvitisest ilmajäämise eest. Töövaidluskomisjon rahuldas 23. märtsi 2023. a otsusega hageja avalduse osaliselt, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel töölepingu alates

2(11)

2-23-6597 hagejaga tööõnnetust. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ajutise töövõimetuse hüvitist, kuna tal endal oli õigus esitada haigushüvitise saamiseks vajalikud dokumendid (RaKS § 53 lg 53).

2-23-6597 sest ta ei saanud vigastada tööõnnetuses ja ta oli õnnetuse ajal alkoholijoobes (RaKS § 60 lg 1 p 2). Hüvitist tuleks vähendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 alusel nullini. Kahjuhüvitise nõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja ei esitanud seda töövaidluskomisjonile. Puhkusehüvitise nõude rahuldamisel hindas maakohus tõendeid valesti, sest poolte praktika kohaselt lepiti puhkus kokku suuliselt. Kuna hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonis puhkusehüvitiselt ja kahjuhüvitiselt viivist, ei olnud alust neid nõudeid rahuldada. Menetluskulude jaotus on ebaproportsionaalne.

2-23-6597 oma kohustuse täita töövõimetuslehed ja esitanud need Tervisekassale. On tõendatud, et hageja tervisekahju tekkis 20. detsembri 2022. a tööõnnetuse tulemusena. Maakohtu tuvastatut ei lükka ümber tööinspektsiooni uurimise lõpetamise otsus, kostja uurimistulemuste akt ega kostja halduskohtule esitatud kaebus. Tööinspektsioon tuvastas täiendaval uurimisel tööõnnetuse. Ei ole tõendatud, et tööõnnetus juhtus hageja alkoholijoobe tulemusena. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli tööobjektil joobes. Hagejal oli õigus esitada ajavahemikus 5. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise nõue ilma töövaidluskomisjoni menetlust läbimata. Ei ole põhjendatud vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel nullini. Hagejal oli õigus esitada kohtumenetluses viivisenõuded, mida ta ei olnud esitanud töövaidluskomisjonis. Kuna kostja ei esitanud töötamise registrisse kande tegemise nõuet, jättis maakohus selle nõude põhjendamatult läbi vaatamata. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Muuta tuleb menetluskulude jaotust. Hageja rahalistest nõuetest tuleb rahuldada 57,08%, kuid kuna vaidluse keskne küsimus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse kohta lahenes hageja kasuks ja hagi osaline läbi vaatamata jätmine ei saanud mõjutada menetluskulusid, on õiglane jätta 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5(11)

2-23-6597 seisukoha muutmiseks TLS § 107 lg 2 ja § 109 lg 1 kohaldamisel lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-23-6597 tühine, tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. veebruarist 2023, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud pärast TLS § 97 lg 2 p-s 3 sätestatud ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab töölepingut lõpetada ühe korra ning kuna kostja ütles töölepingu üles enne hageja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist, ei ole hageja ülesütlemine oluline. Ringkonnakohus asus seisukohale, et asjas ei kohaldu TLS § 107 lg 2. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine, mille tühisuse maakohus tuvastas, varasem hageja korralise ülesütlemise avaldusest ning see ei muutnud ega lõpetanud hageja kehtiva avalduse õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohtu järeldus on põhjendatud.

2-23-6597 p 19), kuid mitte siis, kui tööandja tühisele erakorralisele ülesütlemisele eelnes töötaja kehtiv korraline ülesütlemine (otsuse p-d 20–21). Nendest seisukohtadest tulenevalt võib tekkida olukord, kus töötaja alusetu ja tööandja tühise töölepingu erakorralise ülesütlemise korral tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel hilisemast ajast, kui see lõppeks töötaja korralise ülesütlemisega. Lisaks on töötajal sellises olukorras TLS § 107 lg-te 1 või 2 kohaldumise korral õigus saada §-s 108 või § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist.

2-23-6597 TLS § 107 lg 2 riivab küll põhiseaduse § 29 lg 1 esimest ja teist lauset, kuid on nimetatud sätetega kooskõlas, kuna TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks on TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt oli enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitis kahjuhüvitis, mis sisaldab mh töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni saamata jäänud tasu, aga ka mittevaralise kahju hüvitist (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p-d 32.1–33). Samuti on Riigikohus TLS § 109 lg 1 kohaldamisel leidnud, et selle sätte alusel on töötajal mh õigus saada hüvitist töölepingu ülesütlemisel diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest, kui töötaja sellised asjaolud esitab (RKTKm 22.03.2017, 3-2-1-167-16, p-d 13–15). Lisaks on Riigikohus enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-t 1 kohaldades leidnud, et tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral ei ole töötajal õigust saada TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitist töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatamise eest, sest see säte kohaldub üksnes siis, kui tööandjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv (RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369/44, p 15.4).

2-23-6597

10(11)

2-23-6597

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.