Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. aprill 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-8026
Kohtuasi
AS KC Kinnisvara hagi Neticom OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/2069
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS KC Kinnisvara apellatsioonkaebus Neticom OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
AS KC Kinnisvara apellatsioonkaebuse hind 6000 eurot Neticom OÜ apellatsioonkaebuse hind 6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AS KC Kinnisvara (registrikood 10481880), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp Kostja Neticom OÜ (registrikood 10650512), seaduslik esindaja JR
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-8026 osas, millega kohus jättis hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/2069 65 000 euro osas rahuldamata, lugedes sundtäitmise nimetatud osas lubatavaks, ning menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tervikuna ja jätta menetluskulud maakohtus Neticom OÜ kanda.
2.Jätta Harju Maakohtu 27. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioon muus osas muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
4.1.Rahuldada AS KC Kinnisvara hagi Neticom OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/2069.
4.2.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/2069 tervikuna lubamatuks.
4.3.Tühistada Harju Maakohtu 6. juuni 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täiteasjas nr 022/2019/2069 menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-19-8026 kohtulahendi jõustumiseni.
4.4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Neticom OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS KC Kinnisvara (hageja) esitas 28. mail 2019 Harju Maakohtule hagi Neticom OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/2069 (täiteasi).
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on kohtutäitur Elin Vilippus algatanud täitemenetluse, mille aluseks on Tallinna notar Aivar Mesikäpa 28. märtsil 2019 tõestatud konstitutiivne võlatunnistus ja kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta nr 900 (28. märtsi 2019. a kokkulepe) ning kostja täitmisavaldus.
1.2.Sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks kehtiva täitedokumendi puudumise tõttu. Hageja on tühistanud täitemenetluse aluseks oleva 28. märtsi 2019. a kokkuleppe 17. mai 2019. a tühistamisavaldusega, mis on kostjale kätte toimetatud 20. mail 2019. Tühistamise põhjuseks oli asjaolu, et hageja tollane juhatuse liige HH sõlmis kokkuleppe pahatahtlikult ja teadvalt vastuolus hageja huvidega ning kostja oli või vähemalt pidi olema sellest teadlik. HH oli hageja juhatuse liige alates 10. märtsist 1999 kuni 1. maini 2019. HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisega juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning ei arvestanud kokkuleppe sõlmimisel hageja huvidega.
1.3.HH võõrandas kostjale ja allutas 28. märtsi 2019. a kokkuleppega kohesele sundtäitmisele suures osas iseendaga seotud nõuded hageja vastu, mida tegelikult ei eksisteerinud. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-s 1.1.2 on märgitud, et sissenõutav võlgnevus 90 000 eurot tuleneb HH ja hageja vahel 10. septembril 2013 sõlmitud laenulepingust. Tegelikult ei ole HH hagejale selles summas laenu andnud ja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud tal hageja vastu nõudeid. Hoopis hagejal olid nõuded HH vastu. Järelikult ei saanud HH võõrandada kostjale 90 000 euro suurust nõuet hageja vastu. Hageja 2013–2016. a majandusaasta aruannetest, mille HH on ise juhatuse liikmena allkirjastanud, on näha, et 2016. a majandusaasta lõpuks ei olnud hagejal HH ees enam ühtegi kohustust.
2-19-8026
1.4.Hageja huvidega on ilmselges vastuolus ka 28. märtsi 2019. a kokkuleppega hageja vastu konstitutiivse võlatunnistuse tekitamine ja selle kohesele sundtäitmisele allutamine. Sisuliselt on HH hageja esindajana 28. märtsi 2019. a kokkuleppega muutnud enda olematu nõude sundtäidetavaks. Kuna selline tehing väljub hageja igapäevasest majandustegevusest, pidanuks selleks olema hageja nõukogu nõusolek. Sarnane oleks tulemus olnud siis, kui HH oleks esmalt hageja nimel tunnistanud kohustust HH enda ees ja seejärel loovutanud nõude kostjale. Tehingute järjekord ei muuda kokkuleppe eesmärki. Sisuliselt tegi HH hageja juhatuse liikmena tehingu enda huvides ja hageja kahjuks.
1.5.Samuti puudus HH-l hageja juhatuse liikmena igasugune mõistlik põhjus tunnistada 28. märtsi 2019. a kokkuleppega kostja ees võlgnevust 35 000 eurot, mis kokkuleppe p 1.1.2 kohaselt tuleneb väidetavalt 14. oktoobril 2014 sõlmitud käenduslepingust. Ka 35 000 euro suuruse käenduse tunnustamine on igapäevasest majandustegevusest väljuv tehing, milleks oleks pidanud olema hageja nõukogu nõusolek. Isegi kui käenduskohustus oleks olemas, puudub igasugune mõistlik põhjus loobuda kokkuleppega vastuväidetest käendusnõudele, sh võimalikust aegumise vastuväitest, arvestades et väidetav käendusleping on sõlmitud 14. oktoobril 2014 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohane aegumistähtaeg on kolm aastat.
1.6.Mingit kasu 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisest hagejale ei tulenenud. Eelnevast tulenevalt on HH tegutsenud kokkuleppe sõlmimisel vastuolus hageja huvidega ning jätnud täitmata juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse, tekitades hageja vastu kohesele sundtäitmisele allutava täitedokumendi nõuete osas, mida ei eksisteeri.
1.7.Kostja pidi olema HH rikkumisest teadlik. Kuna HH käitumine 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel oli ilmselgelt pahatahtlik ja vastuolus hageja huvidega, pidi kostja aru saama, et selline käitumine on vastuolus äriühingu juhatuse liikme kohustustega. Arvestades kokkuleppe majandustegevusest väljuvat ja äärmiselt ebatavalist sisu, pidi kostja möönma, et ilma hageja nõukogu nõusolekuta ei pruugi tehing kehtida ja võib olla tühistatav. Seega oli 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamine hageja poolt TsÜS § 131 lg 1 alusel põhjendatud. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt, kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Seega ei saa 28. märtsi 2019. a kokkulepe olla täitemenetluse aluseks. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.
2.1.Kostja leidis, et hageja tühistamisavaldusel ei olnud õiguslikke tagajärgi. 28. märtsi 2019. a kokkuleppega tunnistas hageja kostja ees tegelikku võlgnevust 125 000 eurot, millest 35 000 eurot tuleneb poolte vahel 14. oktoobril 2014 sõlmitud käenduslepingust ja 90 000 eurot tuleneb HH ja hageja vahel 10. septembril 2013 sõlmitud laenulepingust, mille nõudeõiguse on kostja omandanud HH-lt 28. märtsil 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga.
2.1.1.Poolte vahel 14. oktoobril 2014 sõlmitud käendusleping on allkirjastatud ja nõue on sissenõutavaks muutunud. Hageja ei ole hagis väitnud ega tõendanud, et tal ei ole kostja ees käenduslepingu alusel 35 000 euro suurust võlgnevust.
2.1.2.Võlgnevuse 90 000 euro kohta selgitas kostja, et aastal 2013 otsis HH hageja kauaaegse juhatuse liikmena hagejale laenu. Selleks pidas ta muu hulgas läbirääkimisi ML-ga, kes avaldas, et hagejale laenu ei anta, kuid võidakse anda HH-le kui füüsilisele isikule. MR hageja nõukogu liikme ja aktsiaid kontrolliva isikuna oli sellest teadlik ja sellega nõus. 10. septembril 2013
2-19-8026 sõlmisid Fortuuna Capital OÜ ja HH laenulepingu, mille alusel HH laenas Fortuuna Capital OÜ-lt hagejale edasilaenamiseks 45 000 eurot. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 10. märts 2014 ja intress 2% kuus; HH kinnitas, et tegemist ei ole tarbijalaenuga, vaid tema igapäevase ettevõtlusega seonduvalt edasilaenamise eesmärgil võetud laenuga; HH kohustus tasuma intressi iga kuu ning kohustuste täitmisega viivitamisel rakendus viivis 0,35% laenusummalt iga viivitatud päeva eest. HH tasus laenulepingu alusel iga kuu intresse, mille hageja talle erinevate kontserni kuuluvate ettevõtete kaudu kompenseeris. Samal päeval, s.o 10. septembril 2013 sõlmiti laenulepingu lisana nr 1 käsipandileping, mille kohaselt hagejaga ühte kontserni kuuluv AS KC Grupp andis HH laenulepingu täitmise tagamiseks laenuandja valdusse endale kuuluva vara: Milena ZeVu 2006–2007. a kunstiteose „Crystal Ball Painting“, 1,4 m × 1,4 m.
2.1.3.1. juunil 2015 sõlmisid HH ja Fortuuna Capital OÜ 10. septembri 2013. a laenulepingu ja käsipandilepingu muutmise kokkuleppe, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega 1. septembrini 2015. Lepingu allkirjastas AS KC Grupp juhatuse liikmena ka MR. HH ei tagastanud laenu ka pikendatud tähtaja jooksul ja 14. septembril 2015 pikendati laenu tagastamise tähtaega 30. detsembrini 2015. Ka selleks ajaks ei tagastanud HH ega hageja laenu. HH ja Fortuuna Capital OÜ pidasid veel 2016. aastal läbirääkimisi ja pikendasid lühiajaliselt laenu tagastamise tähtaega, kuid alates 21. juulist 2017 makseid (intressi, viivise) ei toimunud. Fortuuna Capital OÜ loovutas 10. septembri 2013. a laenulepingust ja selle lisadest tuleneva nõude HH vastu Külmalaine Invest OÜ-le.
2.1.4.Pärast seda, kui HH oli saanud Fortuuna Capital OÜ-lt 10. septembri 2013. a laenulepingu alusel laenusumma 45 000 eurot, kandis ta selle üle hagejale ja viimase soovil osaliselt ka AS-le KC Grupp. Seega oli HH ja hageja vahel sõlmitud 10. septembril 2013 laenuleping, millega hageja laenas HH-lt 45 000 eurot, samadel tingimustel, millega HH laenas selle summa Fortuuna Capital OÜ-lt. Sellele laenulepingule ongi 28. märtsi 2019. a kokkuleppes viidatud ja see on täitemenetluse aluseks. Laenulepingu sõlmimist samadel tingimustel kinnitab see, et hageja ja temaga samasse kontserni kuuluvad isikud hüvitasid HHle intressimakseid. Hageja ei tasunud hiljemalt 30. detsembriks 2015 võlgnevust HH-le ja HH omakorda ei saanud seda tasuda Fortuuna Capital OÜ-le.
2.1.5.Fortuuna Capital OÜ asemel võlausaldajaks saanud Külmalaine Invest OÜ nõudis võlgnevust HH-lt, esitades kohtuväliselt võlanõuded ja pankrotihoiatused 15. veebruaril 2018 ja 29. novembril 2018. HH teavitas sellest hageja 90% aktsionäri AS KC Grupp juhatuse liiget MR. HH teavitas MR ka 30. novembril 2019 HH vastu esitatud võlanõudest ja pankrotihoiatusest, mille peale MR arvas, et võlausaldajale võiks pakkuda Kuu-uurija saatega ähvardamise kaudu saadavat nõuet. 20. detsembril 2018 esitas Külmalaine Invest OÜ hagi HH vastu nõudega mõista HH-lt välja põhivõlg ja enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud viivis, kokku 85 286,41 eurot. HH nõude kostjale loovutamise ajal oli nõude suurus vähemalt 90 000 eurot.
2.2.Hageja juhatuse liige ei tegutsenud vastuolus hageja huvidega ja tal puudus isiklik huvi. Hageja on 28. märtsi 2019. a kokkuleppes tunnistanud tegelikke sissenõutavaks muutunud võlgnevusi. Hagis toodust ei nähtu, milles seisnes sundtäitmisele allumise kokkuleppe kahjulikkus hagejale. Ebaõige ja tõendamata on see, et hageja juhatuse liige oleks saanud kokkuleppe sõlmimisest kasu. Hageja oli võlgnevuste tasumisega aastaid viivituses ja sellises olukorras võis hageja kasu seisneda ka kohtumenetluse vältimises. Hageja juhatuse liikme kohustused ei laiene tema enda võlasuhetele, s.o HH-l kui füüsilisel isikul oli õigus loovutada oma nõue hageja vastu mis tahes teisele isikule. HH ei saanud tehingust hüvesid. Hageja väide, et kostja pidi teadma, et hageja juhatuse liige tegutses vastuolus hageja huvidega, on
2-19-8026 tõendamata. Kostjal ei olnud kohustust kontrollida hageja juhatuse liikme tegevuse õiguspärasust sisesuhtes hagejaga. Ei võlatunnistust ega ka sundtäitmisele allumise kokkulepet ei saa pidada hagejale majanduslikult kahjulikuks. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 27. oktoobri 2021. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas lubamatuks summas 60 000 eurot. Kohus märkis, et sundtäitmine täiteasjas on lubatav summas 65 000 eurot. Maakohus tühistas Harju Maakohtu 6. juuni 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega oli peatatud täiteasjas menetlus kuni praeguses tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle, mille kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning otsuses viidatud tõendite alusel tuvastatuks: -
kostja esitas sissenõudjana 28. märtsil 2019 kohtutäiturile täitmisavalduse hagejalt 125 000 euro sissenõudmiseks;
-
täitedokumendiks täiteasjas on 28. märtsi 2019. a kokkulepe. Täitedokumendi kohaselt tuleneb võlgnevus 35 000 eurot 14. oktoobril 2014 kostja ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingust ja 90 000 eurot 10. septembril 2013 HH ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust, millise nõudeõiguse on kostja omandanud 28. märtsi 2019. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga;
-
hageja esitas 17. mail 2019 kostjale avalduse 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamiseks TsÜS § 131 lg 1 alusel;
-
hageja kutsus HH 1. mail 2019 juhatusest tagasi.
Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hageja tühistamisavaldusel on õiguslikud tagajärjed.
3.2.Maakohus leidis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppest selgub, et hageja on tunnistanud kostja ees võlgnevust summas 35 000 eurot, mis tuleneb 14. oktoobril 2014 kostja ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingust, ning summas 90 000 eurot, mis tuleneb 10. septembril 2013 HH ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust, millise nõudeõiguse on kostja omandanud 28. märtsi 2019. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga. Seega on pooled selle kokkuleppega reguleerinud varasematest lepingutest tulenevaid võlasuhteid ja võla suurust. Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.
3.3.Kuna hageja väitel puudub kostjal hageja vastu nõue, sest HH-l ei olnud hageja vastu nõuet, mida ta oleks saanud kostjale loovutada, siis kontrollis maakohus, kas kostjal on hageja vastu nõue.
3.3.1.Maakohus tuvastas, et Fortuuna Capital OÜ ja HH vahel 10. septembril 2013 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli laenu tähtaeg 10. märts 2014 ja intress 2% kuus. HH kinnitas, et tegemist ei ole tarbijalaenuga, vaid tema igapäevase ettevõtlusega seonduvalt edasilaenamise eesmärgil võetud laenuga. Rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel rakendus viivis 0,35% laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Asja materjalidest nähtub, et HH on laenusumma 45 000 eurot 10. septembril 2019 kätte saanud. Samuti nähtub kohtule esitatud maksekorraldustest, et 10. septembri 2013. a laenulepingu alusel on HH kandnud 30 000 eurot AS-le KC Grupp ja 12 000 eurot hagejale ning 11. septembril 2013 veel 3000 eurot hagejale.
2-19-8026 Asja materjalidest ei nähtu, et HH oleks 10. septembri 2013. a laenulepingu alusel kandnud hagejale veel 30 000 eurot.
3.3.2.Äriregistrist nähtub, et 10. septembri 2013. a seisuga oli AS KC Grupp ainus aktsionär MR ning nõukogu liikmed KR, OR ja KR. Hageja aktsionäriks oli AS KC Grupp ning nõukogu liikmed olid KR, MR ja KR. MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI aktsionär oli hageja ning nõukogu liikmed KR, KR ja nõukogu esimehena MR.
3.3.3.Maakohus nõustus kostjaga selles, et ilmselgelt võttis HH laenu MR-le kuuluvate ettevõtete huvides. Sellele viitab mh laenuandja esindaja ja HH laenulepingu sõlmimisele eelnev kirjavahetus, millest selgub, et MR-le ja AS-le KC Grupp laenu ei anta. HH on edastanud selle kirjavahetuse teadmiseks ka MR-le. Seega saab viidatud kirjavahetusest ja 10. septembri 2019. a laenulepingust kogumis teha järelduse, et HH ei võtnud laenu isiklikes huvides, vaid KC gruppi kuuluvate ettevõtete tarbeks. Seda kinnitab ka asjaolu, et AS KC Grupp on andnud HH saadud laenu tagatiseks AS-le KC Grupp kuuluva kunstiteose.
3.3.4.Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et laenuleping HH ja hageja vahel on äriseadustiku (ÄS) § 307 lg 3 järgi tühine, kuna puudus hageja nõukogu nõusolek. Hageja väide nõukogu nõusoleku puudumise kohta ei ole veenev. Kohtu hinnangul on HH tegutsenud laenu otsides kooskõlastatult hageja nõukogu liikme MR-ga. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks teha järeldusi nõukogu nõusoleku kohta, kuid vähemalt käsipandilepingu sõlmimist ja selle hilisemaid muutmise kokkulepped saab käsitada nõukogu heakskiiduna laenulepingu sõlmimisele. Hageja on laenusumma vastu võtnud ega ole seda HH-le tagastanud.
3.3.5.Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et HH on andnud hagejale laenu summas 45 000 eurot. Kohus tuvastas, et HH kandis 10. septembril 2013 AS-le KC Grupp 30 000 eurot ning 10.–11. septembril 2013 hagejale kokku 15 000 eurot. Kohtule ei ole esitatud kirjalikku laenulepingut, mille kohaselt just hageja sai 45 000 eurot laenu ja 30 000 eurot on AS-le KC Grupp antud üle hageja juhiste alusel. Seega ei saa kohus teha järeldust, et hageja on saanud HH-lt laenu 45 000 eurot. Eelnevat kinnitavad ka AS KC Grupp ja teiste samasse kontserni kuuluvate ettevõtete poolt HH-le tehtud intressi tagasimaksed 300 eurot kuus, st 2% kuus summalt 15 000 eurot. Seega on HH andnud hagejale laenu 15 000 eurot. Kuigi AS KC Grupp ja hageja kuuluvad samasse kontserni, on nad erinevad juriidilised isikud, mistõttu ei olnud HH-l enne nõude loovutamist õigust nõuda hagejalt kogu 45 000 euro tasumist. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja või mõni kolmas isik oleks HH-le või tema laenuandjale hageja kohustuse summas 15 000 eurot tasunud. Seega oli HH-l hageja vastu põhinõue 15 000 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded.
3.3.6.Kohtul ei ole alust eeldada, et HH andis hagejale laenu teistsugustel tingimustel, kui ta oma laenuandjaga kokku leppis. HH laen oli võetud hageja ja AS KC Grupp huvides. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes võtab laenu selleks, et seda edasi laenata, sõlmiks laenu edasi laenates lepingu enda jaoks kehvematel tingimustel. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja tasus ja hageja eest tasuti HH-le laenuintressi samas määras, nagu HH oli oma laenuandjaga kokku leppinud, s.o 2% kuus. Seega lähtus maakohus kõrvalnõuete suuruse kindlaksmääramisel eeldusest, et hageja ja HH laenusuhtes tuleb kohaldada samasugust intressi- ja viivisemäära, nagu HH oli leppinud kokku Fortuuna Capital OÜ-ga. Samuti tuleb lähtuda samast laenu tagastamise tähtajast.
3.3.7.Kohus ei nõustunud hagejaga, et HH nõue oli loovutamise hetkel aegunud.
2-19-8026 Asja materjalidest nähtub, et HH ja tema laenuandja vahelise 10. septembri 2013. a laenulepingu tähtaega pikendati korduvalt ja kohtule esitatud laenulepingu muutmise kokkulepetest nähtuvalt jäi laenu tagastamise lõpptähtajaks 30. detsember 2015. Samas nähtub asja materjalidest, et HH ja Fortuuna Capital OÜ pidasid 2016. aastal läbirääkimisi ja Fortuuna Capital OÜ nõustus võla tagastamise tähtaega pikendama 2016. aasta lõpuni tingimusel, et HH tasub selle aja eest jätkuvalt intressi. HH tasus intressi, kuid ei tagastanud laenu ka 31. detsembriks 2016. Pärast seda ei ole Fortuuna Capital OÜ sõlminud HH-ga kokkuleppeid võla tagastamise tähtaja pikendamise kohta. Seega saab järeldada, et laenu tagastamise lõpptähtajaks lepiti tegelikult kokku 31. detsember 2016. Seda kinnitab ka asjaolu, et aastatel 2016 ja 2017 on HH tasunud laenuandjale intressi. Järelikult oli ka hageja ja HH laenusuhtes laenu tasumise tähtpäev 31. detsember 2016. Seega pidi Fortuuna Capital OÜ nõue HH vastu ning ka HH nõue hageja vastu TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aeguma 31. detsembril 2019. Kuna HH võõrandas oma nõude hageja vastu kostjale 28. märtsil 2019, ei olnud nõue võõrandamise hetkel aegunud. Nõue ei olnud aegunud ka juhul, kui lähtuda kirjalikes menetlusdokumentides toodust, et laenu tagastamise tähtaeg saabus 30. detsembril 2015. HH-le on tasutud hageja eest laenuintressi ka pärast laenulepingu tähtaja möödumist. Nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi, millega aegumine katkeb ja algab uuesti, võib seisneda ka intresside maksmises. Hageja ise tasus HH-le intressi viimati 3. septembril 2014. MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS tasus HH-le hageja eest intressi viimati 15. juulil 2016 ja OÜ Bona kv viimati 21. aprillil 2017. Nõude aegumine võib katkeda korduvalt ja ka aegumise peatumise ajal. Kuna kolmandad isikud on tasunud HH-le hageja eest 10. septembri 2013. a laenulepingu alusel intressi pärast nõude sissenõutavaks muutumist ja enne nõude aegumist viimati 21. aprillil 2017, katkes ja algas nõue aegumine uuesti viimati 21. aprillil 2017. Seega ei olnud HH nõue hageja vastu TsÜS § 146 lg 1 järgi nõude loovutamise ajal, s.o 28. märtsil 2019 aegunud.
3.3.8.HH ei nõua hagejalt tasumata jäänud intressi, vaid loovutas kostjale põhivõlgnevuse koos viivistega. Põhivõla suurus on kohtu tuvastatu kohaselt 15 000 eurot. Kuigi HH ja hageja kontodelt nähtub, et HH kontole on 17. septembril 2013 kantud 10. septembri 2013. a laenulepingu osalise tagasimaksena 3500 eurot, on edaspidi arvestatud intressi ikkagi summalt 15 000 eurot. Seega on laenulepingu pooled käsitanud põhivõlgnevusena summat 15 000 eurot ning kohus lähtub samuti sellest. Kohus tuvastas, et laenukohustus 15 000 eurot muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2017. Arvestades kokkulepitud viivisemäära 0,35%, võlgnes hageja
28.märtsi 2019. a seisuga HH-le viivist summas 42 892,50 eurot.
3.4.Maakohtu hinnangul oli olemas ka nõue summas 35 000 eurot, mida HH hageja juhatuse liikmena tunnistas ja mille osas leppis kostjaga kokku, et nõue allub kohesele sundtäitmisele.
3.4.1.Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 14. oktoobril 2014 käenduslepingu, millega hageja tagas kõiki kostja nõudeid „AS KC Grupp ja/või MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja/või MR vastu, mis tulenevad Lepingust, sealhulgas Lepingu muudatustest, täiendustest ja lisadest (AS KC Grupp, MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja MR koos edaspidi nimetatud võlgnikud); kõik võlausaldaja nõuded AS KC Grupp ja/või MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja/või MR vastu, mis tulenevad MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS, AS KC Grupp, MR ja võlausaldaja vahel tsiviilasjas nr 2-13-14836 sõlmitud kompromissist, sealhulgas nimetatud kompromissi muudatustest, täiendustest ja lisadest; kõik võlausaldaja nõuded MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS vastu, mis tulenevad MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja võlausaldaja vahel tsiviilasjas nr 2-13-15295 sõlmitud kompromissist, sealhulgas nimetatud kompromissi muudatustest, täiendustest ja lisadest“. Pooled leppisid kokku, et käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 35 000 eurot.
2-19-8026
3.4.2.Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust taganenud või selle tühistanud. Seega on käendusleping kostja ja hageja vahel jätkuvalt kehtiv. Tsiviilasjas nr 2-13-14836 tehtud kompromissilepingut kinnitavast kohtumäärusest selgub, et MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS, AS KC Grupp ja MR (võlgnikud) kohustuvad ühiselt ja solidaarselt tasuma kostjale võlgnevuse summas 500 000 eurot (võlgnevus). MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS, AS KC Grupp ja MR tunnustavad oma võlgnevust kostja ees tingimusteta ja vastuvaidlematult. Pooled käsitavad MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI, AS KC Grupp ja MR võlgnevuse summas 500 000 euro tunnustamist konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes, mis loob iseseisva abstraktse kohustuse. MAARDU KATLAMAJA AS, AS KC Grupp ja MR kohustuvad võlgnevuse 500 000 eurot tagastama kostjale hiljemalt 1. augustil 2016. MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSIL, AS-l KC Grupp ja MR-l on igal ajal õigus tagastada võlgnevus kostjale ennetähtaegselt osaliselt või täies ulatuses. Summade osalisel tasumisel kustutatakse esmajärjekorras intressid ja muud kõrvalkohustused ning viimases järjekorras võlgnevus (Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-14836).
3.4.3.Vaidlust ei ole selles, et Harju Maakohtu menetluses oli AS KC Grupp, MR, MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI ja Mittetulundusühingu Oandu Watermill hagi kostja vastu täitemenetluste lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2016/4391, nr 022/2016/4393, nr 022/2016/4392, nr 158/2016/1173 ja nr 158/2016/1174 (tsiviilasi nr 2-16-12561). Harju Maakohus jättis 19. märtsi 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja tunnistas täitemenetlused nimetatud täiteasjades lubatavaks. Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsusega jäeti hagejate apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu 19. märtsi 2018. a otsus muutmata. Riigikohus keeldus 2. augusti 2019. a määrusega hagejate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsus ja Harju Maakohtu 19. märtsi 2018. a otsus jõustusid 2. augustil 2019. Kassatsioonkaebusest selgub, et vaidlus käis mh ka Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-14836 kinnitatud poolte 31. juuli 2013. a kompromissilepingu ja Harju Maakohtu 3. septembri 2019. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-15295 kinnitatud 31. juuli 2013. a kohtuliku kompromissi kehtivuse üle.
3.4.4.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja 35 000 euro suurune nõue hageja vastu on aegunud. Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-14836 kinnitatud kompromissilepingu kohaselt pidid AS KC Grupp, MR ja MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS tasuma kostjale 500 000 eurot hiljemalt 1. augustil 2016. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunuks käenduslepinguga tagatud nõuded 1. augustil 2019. Kuna hageja toonane seaduslik esindaja tunnustas nõuet 28. märtsil 2019, ei olnud nõue aegunud.
3.5.Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostjal on hageja vastu 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenev nõue 35 000 eurot. Kohus tuvastas, et HH põhinõue hageja vastu sai olla 15 000 eurot, millele lisandus 28. märtsi 2019. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 42 892,50 eurot. Kohtupraktika kohaselt peab põhivõlast suurema viivisenõude korral võlausaldaja tõendama vastava kahju olemasolu. HH ei ole sellise kahju olemasolu tõendanud. Seega loovutas HH kostjale viivisenõude 15 000 eurot, mistõttu kostja omandas HH-lt hageja vastu nõude kokku 30 000 eurot.
3.6.TsÜS § 131 lg 1 järgi võib esindatav tühistada esindaja tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu
2-19-8026 iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.
3.7.Maakohtu hinnangul ei ole HH rikkunud oma kohustusi juhatuse liikmena ega teinud 28. märtsil 2019 kostjaga hagejat kahjustavat tehingut.
3.7.1.HH andis hagejale laenu, mida hageja ei ole HH-le tagastanud. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks enne 28. märtsi 2019. a võlatunnistuse andmist asunud eitama HH-lt saadud laenu. Vastupidi, intresside tasumisega on hageja seda laenu tunnustanud. HH-l kui füüsilisel isikul oli õigus oma nõue hageja vastu loovutada ning tal ei olnud keelatud loovutada seda kostjale. Hageja ei ole põhistanud, miks on hagejat kahjustav ja keelatud tunnistada kohustust ja sõlmida kokkulepet sundtäitmise kohta. Samuti ei ole hageja põhistanud ega tõendanud, et kostja pidi HH väidetavast õigusvastasest käitumisest teadlik olema. Hageja väide, et võla tunnistamine teda kahjustas, on põhjendamatu olukorras, kus hageja ei ole varem oma kohustuse olemasolu eitanud. Võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kokkulepe sõlmimine ei ole tavatu või hagejat kahjustav tegu.
3.7.2.Kohtule jäid arusaamatuks hageja etteheited HH-le ka selle osas, et viimane tunnistas kostja ees 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenevat võlgnevust 35 000 eurot ja leppis kostjaga kokku selles, et nõue on koheselt sundtäidetav. Kostja on korduvalt avaldanud, et ta oleks igal juhul pöördunud 14. oktoobri 2014. a käenduslepinguga tagatud nõude hagejalt väljamõistmiseks kohtusse. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kehtiv käendusleping ja sellega tagatud nõuded olid läbinud juba kaks kohtuastet. Hagejat ei kahjusta see, et tema toonane seaduslik esindaja hindas realistlikult tsiviilasja nr 2-16-12561 perspektiivi ja ka võimaliku tulevase käenduslepingu alusel toimuva kohtuvaidluse perspektiivi ning otsustas säästa menetluskuludelt. Lisaks olid pooled 14. oktoobri 2014. a käenduslepingus kokku leppinud, et käendaja vastutab võlgnike kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite (sh võlgniku pankroti korral), aegumise vastuväite või lepingu või kompromisside kehtetuse, tühisuse või taganemise vastuväite (lepingu p 3.2.4). Seega ei pidanud HH hageja esindajana ootama tsiviilasjas nr 216-12561 tehtava lahendi jõustumist, sest sõltumata asja tulemusest oli käendajal igal juhul kohustus võlg tasuda. Kui kostja oleks hageja vastu kohtusse pöördunud, oleks kostja hagi äärmiselt suure tõenäosusega rahuldatud. Hagile põhjendamatult ja ebamõistlikult vastu vaieldes oleks hageja tekitanud endale vaid menetluskulusid ja oleks sunnitud hüvitama ka vastaspoole menetluskulud. Seega ei nõustunud kohus hagejaga, et HH tegutses vastuolus hageja huvidega. Vastupidi, kohtu hinnangul käitus HH kohustust tunnustades mõistlikult ja kooskõlas hea usu põhimõttega.
3.7.3.Kokkuvõttes leidis kohus, et täidetud ei ole 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise materiaalsed eeldused TsÜS § 131 lg 1 järgi. Hageja tühistamisavaldusel ei ole õiguslikku toimet ja see tuleb jätta tähelepanuta.
3.8.Kohus tuvastas, et kostjal on hageja vastu nõue kokku 65 000 eurot. Arvestades, et sundtäitmisel on kostja nõue hageja vastu summas 125 000 eurot, tuleb hageja nõue rahuldada osaliselt ja sundtäitmine täiteasjas tunnistada lubamatuks 60 000 euro osas.
3.9.Arvestades kaasuse asjaolusid ja seda, et kohus rahuldas hagi 48% ulatuses, pidas kohus õiglaseks jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
2-19-8026 Hageja apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas täies ulatuses lubamatuks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud hagimenetluse põhimõtteid, hinnanud esitatud tõendeid selgelt ebaõigesti ja vastuoluliselt ning jätnud hindamata hageja esitatud seisukohad ja viidatud õigusaktid, esitamata selle kohta ühtegi põhjendust (TsMS § 5 lg-te 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1, § 436 lg-te 1 ja 4 ning § 442 lg 8 rikkumine). Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes on maakohus otsuses järeldusi teinud. Tõendite ja poolte väidete analüüs on olulises osas puudu. Kirjeldatud rikkumised tõid kaasa ebaõige otsuse.
4.2.Maakohus ei ole 28. märtsi 2019. a kokkulepet korrektselt analüüsinud ega mõistnud, et see sisaldab endas mitut eri tehingut, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Täiteasjas täitemenetluse algatamine sai võimalikuks 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-s 2 sisalduva täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 18 kohase sundtäitmisele allutamise kokkuleppe tõttu. Kui seda punkti ei oleks, oleks kostja pidanud esmalt kohtusse pöörduma, mille raames oleks saanud selgeks vaielda, kas hageja on 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivalt tühistanud. Seejuures põhinesid hageja nimel kohesele sundtäitmisele allutatud nõuded 90 000 euro ulatuses HH enda väidetaval nõudel hageja vastu, mille ta oli vahetult enne 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimist tasu eest kostjale loovutanud, ja 35 000 euro ulatuses kostja väidetaval käenduslepingust tuleneval nõudel, mille osas oli pooleli kohtuvaidlus käendatud nõude kehtivuse üle, millest kostja oli vaidluse osapoolena teadlik. Juhatuse liikme enda väidetava nõude hageja vastu, mis on väidetavalt kostjale loovutatud, kohesele sundtäitmisele allutamine väljub ÄS § 307 lg 3 mõttes hageja igapäevasest majandustegevusest ja on ilmselgelt hagejat kahjustav. HH tegutses hageja juhatuse liikme kohustusi rikkudes, enda ja kostja huvides ning hagejat kahjustades.
4.3.Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel piisab hageja tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks, TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine lubamatuks tunnistada (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks mõni kehtiv nõue hageja vastu või ta oleks omandanud hageja vastu nõude loovutamise teel.
4.4.Maakohtu otsuses on vastuolusid ja loogikavigu. Näiteks leidis maakohus otsuse p-s 41, et HH-l olid hageja vastu laenulepingust tulenevad nõuded kokku 30 000 eurot, mitte 28. märtsi 2019. a kokkuleppes väidetud 90 000 eurot. Seejärel asus maakohus otsuse p-des 42–44 seisukohale, et HH ei ole hageja juhatuse liikmena oma kohustusi rikkunud, ehkki maakohus oli ise sedastanud, et HH allutas alusetult 60 000 eurot kohesele sundtäitmisele ja tekitas seeläbi hagejale kahju.
2-19-8026
4.5.Maakohus leidis otsuse p-des 26 ja 27 õigesti, et HH ja teiste ühingute vahelisi tehinguid ei saa lugeda HH ja hageja vahel sõlmitud laenulepinguks ja tehinguteks. Seejärel aga selgitas maakohus otsuse p-des 28–37 vastuoluliselt, et kolmandate isikute vahelistel tehingutel ja ülekannetel saab olla tähtsust hageja ja HH vahelises laenusuhtes. Nõukogu otsust ei ole võimalik tuletada ühe nõukogu liikme väidetavast teadmisest mingitest asjaoludest. Maakohus ei analüüsinud otsuses hageja 2013–2016. a majandusaasta auditeeritud aruandeid, mis on HH enda poolt allkirjastatud ja millest nähtub, et 2016. a majandusaasta lõpuks ei olnud hagejal HH ees enam ühtegi kohustust. Kuna hageja juhatuse allkirjastatud ja eelnevalt nõukogule kinnitamiseks esitatud majandusaasta aruannete kohaselt ei olnud HH-l hageja vastu nõudeid, siis ei oleks hageja nõukogu 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimist heaks kiitnud. Maakohtu viidatud ülekanded said olla seotud üksnes muude tehingutega.
4.6.ÄS § 307 lg-st 3 tuleneva reegli tõttu ei saanud hageja ainsa juhatuse liikme poolt endale tehtud ülekannetel olla aegumist katkestavat toimet.
4.7.28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel kahjustas HH hageja huve. HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisega TsÜS §-s 35 toodud hoolsus- ja lojaalsuskohustusi ning ei arvestanud hageja huvidega, minnes vastuollu TsÜS §-dega 32 ja 138 ning VÕS §-ga 6. HH-l puudus 28. märtsi 2019. a kokkuleppe allkirjastamiseks igasugune mõistlik põhjus. Tegelikult ei olnud HH-l hageja vastu 90 000 euro suurust nõuet, mistõttu ta ei saanud seda ka kostjale võõrandada. Hageja huvidega oli ilmselgelt vastuolus hageja vastu konstitutiivse võlatunnistuse tekitamine ja selle kohesele sundtäitmisele allutamine nõude osas, mida tegelikult ei eksisteerinud. 28. märtsi 2019. kokkuleppe sõlmimiseks oleks pidanud olema ÄS § 307 lg 3 ja § 317 lg 1 kohaselt hageja nõukogu nõusolek, sest selle sõlmimine väljub igapäevasest majandustegevusest ja on tehtud HH poolt huvide konflikti olukorras. HH tegi hageja juhatuse liikmena tehingu enda või kostja huvides ja hageja kahjuks. Kokkuleppe alusel alustati hageja vastu põhjendamatult täitemenetlust summa osas, mida hageja tegelikult ei võlgne. Ükski äriühingu huvides tegutsev juhatuse liige ei sõlmiks äriühingu nimel 28. märtsi 2019. a kokkuleppega sarnastel tingimustel lepingut.
4.8.Kostja pidi olema HH rikkumisest teadlik. Kuna HH käitumine 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel oli ilmselgelt pahatahtlik ja vastuolus hageja huvidega, pidi kostja aru saama, et selline käitumine on vastuolus äriühingu juhatuse liikme kohustustega. Arvestades kokkuleppe majandustegevusest väljuvat ja äärmiselt ebatavalist sisu, pidi kostja möönma, et ilma hageja nõukogu nõusolekuta ei pruugi selline tehing kehtida ja võib olla tühistatav.
4.9.Käenduslepingust tulenevate nõuete sundtäitmisele allutamine 28. märtsi 2019. a kokkuleppega oli ilmselges vastuolus hageja huvidega, millest kostja pidi igal juhul teadlik olema. Hageja oli 14. oktoobri 2014. a käenduslepinguga käendanud 31. juuli 2013. a lepingust ning tsiviilasjades nr 2-13-14836 ja nr 2-13-15295 sõlmitud kompromissidest tulenevaid kohustusi. Samal ajal oli hageja ja kostja vahel pooleli kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-16-12561 nii 31. juuli 2013. a lepingu kui ka tsiviilasjades nr 2-13-14836 ja 2-13-15295 sõlmitud kompromisside kehtivuse osas, millest HH pidi tsiviilasjas nr 2-16-12561 menetlusosaliseks oleva MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI ainsa juhatuse liikmena teadlik olema. Vaieldamatult pidi vaidlusest olema teadlik ka kostja, kes oli tsiviilasjas nr 2-16-12561 kostja. Menetlus tsiviilasjas nr 2-16-12561 lõppes alles 2. augustil 2019, mil Riigikohus otsustas kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtta. Kassaatorite (MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS, MR ja AS KC Grupp) seisukoht oli, et käenduslepinguga tagatud nõudeid ei eksisteeri, st käendusleping ei taga ühtegi nõuet. Seega ei saanud 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal olla kahtlust, et kokkuleppe sõlmimine ei ole hageja huvidega kooskõlas.
2-19-8026
4.10.28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel esines ka TsÜS § 131 lg 1 teises lauses nimetatud olukord, sest HH hageja juhatuse liikmena tunnistas konstitutiivses võlatunnistuses ja allutas sundtäitmisele mh HH-le endale kuulunud 90 000 euro nõude, mille ta oli kostjale loovutanud. Arvestades kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja eesmärki, saab järeldada, et HH tegi sisuliselt tehingu iseendaga hageja kahjuks ning iseenda ja kostja huvides.
4.11.28. märtsi 2019. a kokkuleppes viidatud nõuded hageja vastu on aegunud. ÄS § 307 lg-st 3 tuleneva reegli tõttu ei saanud hageja ainsa juhatuse liikme poolt endale tehtud ülekannetel olla õiguslikke tagajärgi, nt aegumist katkestavat toimet. HH ja Fortuuna Capital OÜ vahel 10. septembril 2013 sõlmitud laenulepingust tulenev maksetähtaeg saabus 30. detsembril 2015. Järelikult aegusid kõik nõuded TsÜS § 146 lg 1 järgi 30. detsembril 2018. HH ei ole esitanud hageja vastu hagi enne 30. detsembrit 2018. Hageja ei nõustu maakohtuga, et esines aegumist katkestavaid asjaolusid. Kuna 28. märtsi 2019. a kokkulepe langeb selle tühistamise tõttu ära, siis aegusid kostja käenduslepingust tulenevad nõuded hageja vastu igal juhul 31. juulil 2019. Kostja ei ole esitanud hageja vastu hagi käenduslepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks.
4.12.28. märtsi 2019. a kokkuleppe õigel tõlgendamisel ja tõendite igakülgsel hindamisel oleks maakohus pidanud hagi täies ulatuses rahuldama ja jätma menetluskulud kostja kanda.
5.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 5 osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisaldub deklaratiivne võlatunnistus. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et dokumendi p 1.3 kohaselt on võlgnik ja võlausaldaja kokku leppinud, et nad käsitavad võlgniku kokkuleppes sätestatud võlgnevuse tunnistamist konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes, mis loob võlgnikule iseseisva, abstraktse, tingimusteta ja tagasivõtmatu kohustuse võlausaldaja ees. Seega võeti kokkuleppega uus sõltumatu kohustus.
6.2.Maakohus ei põhjendanud, kas tühistamisavaldus on kehtiv või mitte ning miks. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja teadis või oleks pidanud teadma hageja juhatuse liikme kohustuste väidetavast rikkumisest. Järelikult ei ole tühistamisavaldus kehtiv.
6.3.Kostja ei nõustu sellega, et HH oli laenu andnud osaliselt AS-le KC Grupp. Ebaõige on maakohtu lähenemine, et see tuleb tuvastada maksekorralduste abil. Kuna HH oli laenulepingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liige, siis ta teadis, kellega laenuleping oli sõlmitud. See oli hagejaga. See, et mõlemad kasutasid laenusummat, võib tähendada hoopis seda, et tegemist on ühiste võlgnikega. Tõenditest tuleb teha teistsugused järeldused kui tegi maakohus.
6.4.HH ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Hageja majanduslik seis ei ole objektiivselt kahjustunud.
6.5.28. märtsi 2019. a kokkulepe ei olnud hageja huvidega vastuolus juba ainuüksi seetõttu, et sellega välditi pankrotimenetlust. Hageja eesmärk oli jätta raha maksmata ja venitada, sest
2-19-8026 hageja ei ole maksnud ka käendussummat 35 000 eurot, mida ta iseenesest tunnistab. Hagejal lihtsalt ei ole raha.
7.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas tervikuna ja jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ka apellatsioonimenetluse kulud.
9.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja sundtäitmise lubamatuks tunnistas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Seega on maakohtu otsus vaidlustatud täies ulatuses.
10.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses praeguse otsuse p-s 3.1 nimetatud maakohtu tuvastatud asjaolude üle, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 2 p 1 järgi apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks. Lisaks ei vaidle pooled menetluses mh selle üle, et HH oli ajavahemikul 10. märts 1999 – 1. mai 2019 hageja juhatuse liige (I kd, tl-d 32–33, 43 pöördel).
11.Hageja on esitanud hagi TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine lepinguks oleva täitedokumendi alusel tähendab materiaalõigusliku vaidluse avamist täitedokumendi üle. Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16 ja seal viidatud kohtulahendid).
12.Tuvastatud asjaoludel sisaldub täiteasjas täitedokumendiks olevas 28. märtsi 2019. a kokkuleppes võlatunnistus, kuid pooled on eri meelt selles, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Kui esimesel juhul pööraks võlatunnistuse andmine ümber selles tunnistatud võla olemasolu tõendamise koormuse, mistõttu sõltumata eelmises punktis kirjeldatud ümberpööratud tõendamiskoormusest lepinguks oleva täitedokumendi alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses, tuleks hagejal tõendada võlatunnistuses tunnistatud (sundtäidetava) kohustuse puudumist, siis konstitutiivse võlatunnistuse korral tulenekski täitemenetluses täidetav kohustus võlatunnistusest endast.
2-19-8026 Lisaks sõltub 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivusest see, kas täitemenetlus toimub kehtiva täitedokumendi alusel. Seetõttu on maakohus põhjendatult hinnanud praeguse vaidluse lahendamisel kõigepealt seda, kas hageja on 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivalt tühistanud.
13.TsÜS § 131 lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 131 lg 1 kohaldub ka äriühingu seadusliku esindaja tehtud tehingu puhul, kui selle tegemisel on rikutud äriühingu ja juhatuse liikme sisesuhtest tulenevaid kohustusi, tehing tehakse vastuolus esindatava huvidega ja kolmas isik on rikkumise suhtes pahauskne, st teab või peab rikkumisest teadma (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-15, p-d 12 ja 13). TsÜS § 131 lg 2 kohaselt ei või esindatav lõikes 1 nimetatud juhul tehingut tühistada, kui: 1) ta teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 tühistada, ja andis nõusoleku esindaja poolt sellise tehingu tegemiseks; 2) ta ei tühistanud tehingut mõistliku aja jooksul pärast seda, kui esindaja oli talle teatanud asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 tühistada. Lõike 3 kohaselt võib esindatav tehingu vastavalt lõikele 1 tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada. Tehingut ei või tühistada pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest. TsÜS § 98 lg 1 esimese lause järgi toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seega tuleb tehingut tühistada soovival poolel lähtuvalt TsÜS § 131 lg-s 2 ja § 98 lg-s 1 sätestatust toimetada tühistamisavaldus teisele poolele kätte hiljemalt kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis andsid õiguse tehing tühistada TsÜS § 131 lg 1 järgi (Riigikohtu 30. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-11, p 14). TsÜS § 90 lg 3 kohaselt võib tühistada tehingu osa, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata.
14.Hageja on tuginenud praeguses menetluses sellele, et HH tegi 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vähemalt osaliselt sisuliselt iseendaga, sest ta tunnistas selles hageja nimel ja allutas sundtäitmisele nõude, mis oli algselt temal endal hageja vastu ja mille ta oli samal päeval loovutanud kostjale. Seetõttu tuleks hageja arvates TsÜS § 131 lg 1 teise lause kohaselt eeldada esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumist (vt ka hageja apellatsioonkaebuse p 1.1.17). Hageja arvates ei muuda tehingute järjekord kokkuleppe eesmärki, sest tulemus oleks olnud sarnane, kui HH oleks esmalt hageja nimel tunnistanud kohustust iseenda ees ja alles seejärel loovutanud nõude kostjale (vt ka hageja apellatsioonkaebuse p 1.1.11). Kolleegium märgib, et juhul, kui käsitada 28. märtsi 2019. a kokkulepet mingis osas tehinguna, mille HH tegi hageja nimel iseendaga, tuleks selles osas tehingu tühistamise asemel (TsÜS § 131 lg 1 järgi) kõne alla hoopis tehingu tühisus ÄS § 307 lg 3 järgi (vt ka Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 15). Nimetatud sättest tuleneb, et aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Seega, kui 28. märtsi 2019. a kokkuleppega oleks HH osas, mis puudutas HH-lt
2-19-8026 kostjale loovutatud 90 000 euro suurust nõuet, teinud tehingu sisuliselt iseendaga, võiks kokkulepe olla selles osas tühine, kuid see ei pruugiks mõjutada kokkuleppe kehtivust osas, mis puudutas käenduslepingust tulenevat 35 000 euro nõuet. Kolleegium on seisukohal, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel ei teinud HH üheski osas tehingut iseendaga. Hageja väidetud järeldust ei saa teha asjaolust, et väidetav 90 000 euro suurune nõue, mida HH hageja nimel kostja ees tunnistas ja sundtäitmisele allutas, oli varem kuulunud HH-le endale. 28. märtsi 2019. a kokkuleppest nähtuvalt oli HH kokkuleppe sõlmimise ajaks loovutanud oma väidetava nõude hageja vastu kostjale. Samuti on 28. märtsi 2019. a kokkuleppe pooleks hageja kõrval kostja, mitte HH.
15.Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et hageja 17. mai 2019. a tühistamisavaldus (I kd, tl-d 29–30) on esitatud TsÜS § 131 lg-st 3 tuleneva tähtaja jooksul. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et kostja sai avalduse kätte 20. mail 2019 (kirja saatmise kinnitus: I kd, tl 31). Seega on avaldus esitatud tähtaegselt.
16.Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas täidetud olid materiaalsed eeldused 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamiseks. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et TsÜS § 131 lg-s 1 sätestatud eeldused 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamiseks ei olnud täidetud, mistõttu hageja tühistamisavaldusel ei olnud õiguslikku toimet (vt maakohtu otsuse p 46). Hageja on maakohtu sellekohase järelduse apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kolleegium hindab maakohtu järelduse kontrollimisel esmalt seda, kas HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkulepet sõlmides hageja esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (I), seejärel, kas
28.märtsi 2019. a kokkulepe oli vastuolus hageja huvidega (II) ning kolmandaks, kas kostja teadis või pidi HH kohustuste rikkumisest teadma ning kuidas eelnimetatud küsimustes tehtud järeldused mõjutavad täiteasjas toimuva sundtäitmise lubatavust (III). I
17.Menetluses on hageja heitnud HH-le juhatuse liikme kohustuste rikkumisena ette seda, et ta sõlmis 28. märtsi 2019. a kokkuleppe ilma hageja nõukogu nõusolekuta ning rikkus kokkulepet sõlmides juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Seega hindab kolleegium järgnevalt nende kohustuste rikkumist.
17.1.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et TsÜS § 131 lg 1 teise lause alusel tuleks eeldada, et HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel hageja esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Sarnaselt ÄS § 307 lg 3 kohaldamisega tuleks ka TsÜS § 131 lg 1 teise lause kontekstis leida, et HH ei teinud 28. märtsi 2019. a kokkulepet hageja nimel sõlmides tehingut iseendaga.
17.2.Hageja nimel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimiseks hageja nõukogu nõusoleku vajalikkuse põhjendamisel on hageja tuginenud menetluses ÄS § 307 lg-le 3 ja § 317 lg-le 1 (vt ka hageja apellatsioonkaebuse p 1.1.13).
17.2.1.Nagu kolleegium eespool leidis, ei sõlminud HH 28. märtsi 2019. a kokkulepet hageja nimel iseendaga, mistõttu ÄS § 307 lg 3 sellele tehingule ei kohaldu.
17.2.2.ÄS § 317 lg 1 kohaselt on nõukogu nõusolek vajalik aktsiaseltsi nimel tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. Kolleegium on seisukohal, et tehing, millega juhatuse liige tunnistab vaieldavate kohustuste (vt praeguse otsuse p-d 18.4– 18.6 ja 18.10–18.12) olemasolu ja muudab need täitedokumendi loomise teel sundtäidetavaks
2-19-8026 olukorras, kus kohustused ise ei tulene äriühingu igapäevasest majandustegevusest, vaid seonduvad juhatuse liikmelt väidetavalt võetud laenuga ja äriühingu antud käendusega, väljub äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest. Seda kinnitab asjaolu, et ÄS § 317 lg 1 p 7 kohaselt loetakse igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks mh laenude andmine ja võlakohustuste tagamine. Nimetatutega sarnanevad oma olemuselt ka laenu võtmine ja sellest tulenevate kohustuste tunnistamine ning kolmanda isiku võlakohustuste tagamiseks antud käendusest tulenevate kohustuste tunnistamine.
17.2.3.Asjas esile toodud asjaolud ja tõendid ei võimalda järeldada, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimiseks oleks olnud hageja nõukogu nõusolek, sh hilisema heakskiidu näol (vt TsÜS § 111). Kostja ei ole seda ka väitnud. Järelikult rikkus HH 28. märtsi 2019. a kokkulepet hageja nimel sõlmides hageja esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevat kohustust saada tehingu tegemiseks nõukogu nõusolek.
17.3.Lisaks nõukogu nõusoleku puudumisele on hageja menetluses heitnud HH-le ette hageja juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuste rikkumist 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel.
17.3.1.Kolleegium selgitab, et äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Aktsiaseltsi juhatuse liikme puhul täpsustab hoolsuskohustust ÄS § 315 lg 1, mille kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve äriühingu omadele (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3815, p 14; 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474, p 25). Hindamisel, kas juhatuse liige kui äriühingu esindaja on tehingut sõlmides oma kohustusi rikkunud, tuleb lähtuda ärilise kaalutluse reeglist (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 14). Riigikohus on selgitanud, et ärilise kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides (Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17).
17.3.2.Võttes arvesse praeguse otsuse p-s II tuvastatut, leiab kolleegium, et HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkulepet sõlmides oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees, sõlmides hageja nimel põhjendamatult tehingu, mis oli hageja huvidega vastuolus ning mis teenis üksnes kolmanda isiku ning potentsiaalselt ka HH enda huve. Tehing vastas kostja huvidele ja kahjustas hageja huve eelkõige järgmistel põhjustel: 1) võlatunnistuse andmisega pöördus ümber tunnistatud nõuete tõendamise koormus; 2) võlatunnistuse andmisega võis hageja loobuda võimalikest vastuväidetest, mis olid talle võlatunnistuse andmise ajal teada; 3) nõuete tunnistamisega katkes ja algas uuesti nende aegumine; 4) kohesele sundtäitmisele allutamise kokkuleppe tagajärjel sai kostja hageja vastu täitedokumendi, mis võimaldas tal algatada täitemenetluse ilma vajaduseta pöörduda oma nõuetega kohtusse; 5) eelnevaga ei kaasnenud kostja poolt hagejale vastusooritusi ega muid järeleandmisi. Asjas esitatu ei võimalda lõplikult
2-19-8026 tuvastada, kas HH sai 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisest ka isiklikult kasu. Kolleegiumi hinnangul on võimalik, et HH sai tasu oma nõude loovutamise eest kostjale ning selle kokkuleppe tingimus võis olla ka see, et HH tunnistab hageja nimel loovutatud nõude olemasolu ja nõustub selle kohesele sundtäitmisele allutamisega. Kolleegium nõustub hagejaga, et mõistlikult hoolas ja äriühingu huvides tegutsev juhatuse liige ei sõlmiks äriühingu nimel 28. märtsi 2019. a kokkuleppega sarnastel tingimustel lepingut (vt hageja apellatsioonkaebuse p-d 1.1.12–1.1.13). Kokkuvõttes saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkulepet sõlmides hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees, kuna ta tegi hageja nimel tehingu, mis ei olnud hageja huvides ja mida sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige ei oleks teinud ning mille sõlmimisel ta eelistas kostja – ja võimalik et ka enda – huve hageja huvidele.
17.4.Eelnevast tulenevalt on täidetud TsÜS § 131 lg 1 alusel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise esimene eeldus, s.o hageja esindajana tegutsenud HH rikkus kokkulepet sõlmides esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. II
18.Kolleegium on erinevalt maakohtust seisukohal, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimine ei vastanud hageja huvidele.
18.1.Seda, kas kokkulepe vastas hageja huvidele TsÜS § 131 lg 1 mõttes, tuleb hinnata tehingu sõlmimise aja seisuga (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 14). Pooled ei vaidle selle üle, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisaldub võlatunnistus, millega hageja tunnistas kostja ees 125 000 euro suurust võlgnevust, millest 35 000 eurot tuleneb 14. oktoobril 2014 poolte vahel sõlmitud käenduslepingust ja 90 000 eurot 10. septembril 2013 HH ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust, millise nõudeõiguse oli HH loovutanud kostjale (vaidlus on selles, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega), ning lisaks ka kokkulepe võlatunnistuses nimetatud võlgnevuse kohesele sundtäitmisele allutamise kohta TMS § 2 lg 1 p 18 tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja mingit vastusooritust 28. märtsi 2019. a kokkuleppe alusel ei saanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kokkuleppe alusel oleks kostja teinud hageja suhtes muid järeleandmisi. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja väidet, et mingit kasu hageja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisest ei saanud (vt 27. mai 2019. a hagiavalduse p 5.2).
18.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisalduv võlatunnistus on deklaratiivne, mitte konstitutiivne. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse p 20) ning neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et kokkuleppe p 1.3 („Võlgnik ja Võlausaldaja on kokku leppinud, et Pooled käsitlevad Võlgniku käesolevas Kokkuleppes sätestatud Võlgnevuse tunnistamist konstitutiivse võlatunnistusena võlaõigusseaduse ... § 30 mõistes, mis loob Võlgnikule iseseisva abstraktse tingimusteta ja tagasivõtmatu kohustuse Võlausaldaja ees“) põhjal tuleks asuda seisukohale, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega.
18.2.1.Riigikohus on leidnud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks (24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). See, kas tegemist on konstitutiivse (ehk abstraktse, VÕS § 30) või deklaratiivse (ehk kausaalse) võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada
2-19-8026 poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.2 ja seal viidatud kohtulahendid).
18.2.2.VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.
18.2.3.Praegusel juhul tuleb poolte tahte väljaselgitamiseks hinnata kokkulepet tervikuna, arvestades ka selle muid punkte peale kostja viidatud p 1.3. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-st 1.1 nähtuvalt (I kd, tl-d 27–28) on kostja (võlausaldaja) ja hageja (võlgnik) selles avaldanud ja kinnitanud mh järgmist: „1.1.1. Võlgnik võlgneb Võlausaldajale seisuga 28.03.2019.a kokku ükssada kakskümmend viis tuhat (125 000) eurot, edaspidi nimetatud Võlgnevus, mille maksetähtaeg on saabunud ehk Võlgnevus on muutunud sissenõutavaks.
1.1.2.Võlgnevus tuleneb summas kolmkümmend viis tuhat (35 000) eurot 14.10.2014 Neticom OÜ ja AS KC Kinnisvara vahel sõlmitud käenduslepingust ning summas üheksakümmend tuhat (90 000) eurot 10.09.2013.a. HH’i ja AS KC Kinnisvara vahel sõlmitud laenulepingust, millise nõudeõiguse on Neticom OÜ omandanud 28.03.2019.a. Neticom OÜ ja HH’i vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga.
1.1.3.Käesoleva Kokkuleppe punktis 1.1.1 nimetatud nõue on muutunud sissenõutavaks, nimetatud nõue ei ole lõppenud ning Võlgnik ei ole Võlgnevust Võlausaldajale tähtaegselt tasunud, s.t Võlgnik ei ole Võlausaldaja nõuet rahuldanud.“ Lisaks on hageja kokkuleppe p-s 1.2 avaldanud ja kinnitanud, et „Võlgnik tunnistab käesoleva Kokkuleppe punktis 1.1.1. nimetatud Võlgnevust tingimusteta ja vastuvaidlematult ning et Võlgnikul puuduvad nimetatud Võlgnevuse osas mistahes vastuväited Võlausaldaja vastu.“
18.2.4.Eeltoodud lepingupunkte koos p-ga 1.3 hinnates on kolleegium seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et pooled reguleerisid 28. märtsi 2019. a kokkuleppes varasematest lepingutest tulenevaid võlasuhteid ja võla suurust, soovides kinnitada olemasolevat võlga ja lihtsustada selle sissenõudmist. Hageja sissenõutavaks muutunud võlgnevuse suuruse fikseerimine 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise kuupäeva seisuga võis olla tingitud ka asjaolust, et TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt Riigikohtu 17. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 15.3). Poolte kokkulepet tervikuna hinnates ei ole võimalik järeldada, et nende tahe oleks olnud luua hagejale abstraktne kohustus VÕS § 30 järgi, st nende eesmärk oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas seniste võlasuhete asemele või nende kõrvale. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse nimetamine
2-19-8026 p-s 1.3 konstitutiivseks ei mõjuta eeltoodud järeldust poolte tegeliku tahte ja eesmärgi kohta kokkuleppe sõlmimisel ning VÕS § 29 lg 2 järgi ei saa seda võtta võlatunnistuse tõlgendamisel aluseks. Seejuures viitab ka p 1.3 sõnastus sellele, et pooled ei loonud nimetatud punktiga hagejale eraldi kohustust, vaid nad käsitasid (ekslikult) p-s 1.1 sisalduvat võlgnevuse tunnistamist konstitutiivse võlatunnistusena.
18.2.5.Deklaratiivse võlatunnistuse õiguslike tagajärgede kohta on Riigikohus selgitanud, et selle andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtul välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, pd 16.3 ja 16.4 ning seal viidatud kohtulahendid).
18.3.Kolleegium märgib, et kuna maakohus ei olnud menetluses pooltega arutanud seda, kas
28.märtsi 2019. a kokkuleppes konstitutiivseks nimetatud võlatunnistus võib tegelikult olla deklaratiivne võlatunnistus, võis maakohtu sellekohane järeldus olla pooltele üllatuslik. Siiski ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, kuna kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et tal oleks sel põhjusel jäänud mingid väited või tõendid esitamata, ning kostja sai oma vastuväited maakohtu seisukohale esitada apellatsioonimenetluses. Ehkki maakohtu menetluses olid pooled nimetanud 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisalduvat võlatunnistust konstitutiivseks, ei olnud hageja võtnud omaks seda, et kokkuleppe osapoolte tahe oleks olnud luua seniste võlasuhete asemele või kõrvale iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Seda ei olnud selgelt väitnud ka kostja. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hagejal olid kostja ees võlatunnistuses tunnistatud kohustused (s.o väidetav hageja ja HH vahelisest laenulepingust tulenev kohustus 90 000 eurot ja 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenev kohustus 35 000 eurot) või mitte, mis omab tähtsust deklaratiivse võlatunnistuse korral. Igal juhul ei mõjutaks aga see, kas 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisaldus deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus, asja lahendust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse selles lubatud sooritusele iseseisev, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude alus ning võlatunnistusest tulenevale nõudele vastuväidete esitamine on veel piiratum kui deklaratiivse võlatunnistuse puhul, kuna sellele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p-d 16.5, 18–18.2 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega, kui järgnevalt leiab kinnitust, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppega deklaratiivse võlatunnistuse andmine ei vastanud hageja huvidele, siis ei oleks hageja huvidele vastanud ka konstitutiivse võlatunnistuse andmine. A) Väidetav laenulepingust tulenev nõue 90 000 eurot
18.4.Maakohus leidis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vastuolu hageja huvidega välistab HHlt väidetavalt saadud laenu osas see, et hageja on intresside tasumisega laenu saamist tunnistanud ning ei olnud enne 28. märtsi 2019 asunud laenu saamist ja oma võlgnevust eitama (vt maakohtu otsuse p 44). Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus ei ole kõnealuse
2-19-8026 kohustuse kohta võlatunnistuse andmise ja sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimise vastavust hageja huvidele ammendavalt hinnanud.
18.5.Kolleegium leiab, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vastavuse hageja huvidele välistab juba ainuüksi see, et HH-l ei olnud hageja vastu sellist nõuet, nagu ta väidetavalt kostjale loovutas ja mida ta 28. märtsi 2019. a kokkuleppega tunnistas ja kohesele sundtäitmisele allutas.
18.5.1.Maakohus on ise vaidlustatud otsuses leidnud, et HH oli andnud hagejale laenu 15 000 eurot, tema viivisenõue oli 28. märtsi 2019. a seisuga 42 892,50 eurot ning kostjale loovutas HH põhinõude ja viivisenõude kokku summas 30 000 eurot (vt maakohtu otsuse p-d 26, 34 ja 41). Sel juhul on HH aga tunnistanud hageja võlga kostja ees 28. märtsi 2019. a kokkuleppes vähemalt 60 000 euro osas põhjendamatult, pöörates võlatunnistuse andmisega ümber nõude olemasolu, sh suuruse tõendamise koormuse, ja allutanud kostja nõude hageja vastu selles osas alusetult sundtäitmisele. Nimetatud osas oleks 28. märtsi 2019. a kokkulepe hageja huvidega vastuolus ka juhul, kui järgida maakohtu otsuse põhjendusi. Eelnevat arvestades nõustub kolleegium hagejaga selles, et maakohtu järeldus, et 28. märtsi 2019. a kokkulepe ei kahjustanud hageja huve, ei ole kooskõlas maakohtu tuvastatud asjaoludega (vt hageja apellatsioonkaebuse p 1.1.6).
18.5.2.Erinevalt maakohtust on kolleegium aga seisukohal, et esile toodud asjaolude ja tõendite põhjal tuleb järeldada, et hageja ja HH vahel ei olnud sõlmitud kehtivat laenulepingut. Vaidlust ei ole selles, et väidetava laenu andmise ajal 10. septembril 2013 oli HH hageja juhatuse liige. Seega eeldanuks laenulepingu sõlmimine ÄS § 307 lg 3 järgi hageja nõukogu nõusolekut. Praegusel juhul ei võimalda asja materjalid järeldada, et selline nõusolek oleks enne tehingu tegemist või ka tagantjärele nõukogu poolt antud. Maakohus leidis, et ehkki kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks teha järeldusi nõukogu nõusoleku kohta, siis on nõukogu andnud laenulepingu sõlmimisele heakskiidu käsipandilepingu ja selle hilisemate muutmiskokkulepete sõlmimisega; samuti viitas maakohus sellele, et hageja on laenusumma vastu võtnud ja ei ole seda HH-le tagastanud, ning HH tegutses laenu otsides kooskõlastatult hageja nõukogu liikme MR-ga (vt maakohtu otsuse p 25). Kolleegium maakohtuga ei nõustu. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja nõukogu oli kõnealusel ajal kolmeliikmeline ning sinna kuulusid MR, KR ja KR (vt ka I kd, tl 44 – 44 pöördel). Käsipandilepingu ja selle muutmise kokkulepped on allkirjastanud MR. Ka HH tegevus laenu otsimisel oli asja materjalidest nähtuvalt kooskõlastatud üksnes MR-ga (vt kirjavahetus, millest nähtuvalt MR oli sellest tegevusest teadlik (I kd, tl-d 208 – 208 pöördel); MR poolt allkirjastatud käsipandileping HH kohustuste tagamiseks Fortuuna Capital OÜ ees (I kd, tl-d 219–220) ning HH ja Fortuuna Capital OÜ laenulepingu ja käsipandilepingu pikendamise kokkulepped (I kd, tl-d 221–224)). Asja materjalid ei võimalda järeldada, et ülejäänud kaks nõukogu liiget oleksid olnud isegi teadlikud sellest, et HH ja hageja vahel sõlmitakse laenuleping, ning sellega nõustunud või selle heaks kiitnud. Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et nõukogu heakskiitu laenulepingule ei saa tuletada sellest, kui üks nõukogu liige sellega seotud asjaolusid teadis (vt hageja apellatsioonkaebuse p 1.1.7). Sellele, et teised nõukogu liikmed ei pruukinud väidetavast laenust isegi teadlikud olla, viitab asjaolu, et hageja väidetavad kohustused HH ees ei kajastunud hageja auditeeritud majandusaasta aruannetes aastatel 2013–2016 (vt I kd, tl-d 54, 66, 77, 85 pöördel). Kuna väidetav laenuleping on hageja nõukogu nõusoleku puudumise tõttu ÄS § 307 lg 3 järgi tühine, ei olnud HH-l hageja vastu laenulepingust tulenevat nõuet. Selle asemel võis HH-l olla hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue hagejale tühise lepingu täitmiseks üle kantud
2-19-8026 summa ulatuses TsÜS § 90 lg 1 teise lause ning VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel.
18.5.3.Eelnevat arvestades ei nõustu kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väitega, et HH oli andnud hagejale laenuna 45 000 eurot. Samas, isegi kui juhatuse liikmega laenulepingu sõlmimiseks oleks olnud hageja nõukogu nõusolek või hilisem heakskiit, leidis maakohus põhjendatult seda, et asjas esitatud tõendid ei võimaldaks järeldada, et HH oleks andnud hagejale laenu rohkem kui 15 000 eurot (vt maakohtu otsuse p 26). Tõenditest nähtuvalt on HH kandnud 10. septembril 2013 hageja kontole 12 000 eurot ja 11. septembril 2013 veel 3000 eurot (I kd, tl-d 95, 228 ja 229). Vaidlust ei ole selles, et ülejäänud summa, s.o 30 000 eurot, kandis HH 10. septembril 2013 AS-le KC Grupp (vt ka maksekorraldus: I kd, tl 227). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et tõendid ei võimalda järeldada, et nimetatud 30 000 euro osas oleks olnud tegemist hagejale antud laenuga, sh hagejale ja AS-le KC Grupp ühiselt antud laenuga, mis oleks kantud AS KC Grupp pangakontole hageja korraldusel. Ka kostja poolt menetluses esitatud kirjavahetusest HH ja ML vahel (I kd, tl-d 206–207) ei saa järeldada, et HH-le oleks antud laenu just hagejale edasilaenamiseks. Kirjavahetuses on räägitud üldiselt „KC“-st, mis aga võis tähendada ka AS-i KC Grupp. Isikut, kellele HH Fortuuna Capital OÜlt laenatud raha edasi laenas, ei võimalda tuvastada ka HH ja Fortuuna Capital OÜ vahel sõlmitud laenuleping (sh selle p 2.2, vt I kd, tl-d 209–211). Sellele, et HH võis laenata raha osaliselt edasi ka AS-le KC Grupp, viitab asjaolu, et ajavahemikul 11. september 2013 – 27. august 2019 on AS KC Grupp teinud HH-le ülekandeid 10. septembri 2013. a laenu intressikulude hüvitamiseks ning ka MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja OÜ Bona kv on teinud HH-le mh selliseid ülekandeid, mis selgitusest nähtuvalt on tehtud 10. septembri 2013. a laenu intressikulude hüvitamiseks „KC Grupp“ eest (vt I kd, tl-d 215 – 218 pöördel). Ka käsipandi HH kohustuste tagamiseks Fortuuna Capital OÜ ees andis AS KC Grupp (I kd, tl-d 219–220).
18.6.Igal juhul aga oli see, kas ja kui suur nõue HH-l hageja vastu oli ning millisel õiguslikul alusel see nõue oli tekkinud, vähemalt vaieldav. Hageja on HH-l hageja vastu nõude olemasolule menetluses vastu vaielnud. Väidetava laenulepingu kohta ei ole esitatud kirjalikku dokumenti ning ka maakohus on selle olemasolu tuvastamisel tuginenud üksnes kaudsetele tõenditele. Seejuures on asjas ka tõendeid, mis seavad hagejal HH ees kohustuste olemasolu kahtluse alla. Esiteks on hageja esitanud auditeeritud majandusaasta aruanded aastate 2013– 2016 kohta, mis on HH enda poolt allkirjastatud ja millest ei nähtu, et hagejal oleks olnud 2016. a majandusaasta lõpus tegev- ja kõrgema juhtkonna ees kohustusi (vt I kd, tl-d 54, 66, 77, 85 pöördel). Teiseks on hageja välja toonud, et 17. septembril 2019 oli tehtud HH-le väidetava 10. septembri 2019. a laenulepingu alusel ka tagasimakse 3500 eurot, mida kinnitab hageja kontoväljavõte (I kd, tl 95). Seega oli HH-l hageja vastu tunnustatud suuruses nõude olemasolu
28.märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal vähemalt vaieldav. Kokkuleppe p-s 1.2 on hageja aga avaldanud ja kinnitanud, et ta tunnistab kokkuleppe p-s 1.1.1 nimetatud võlgnevust tingimusteta ja vastuvaidlematult ning tal puuduvad selle osas mistahes vastuväited. Kolleegium leiab, et vaieldava nõude kohta võlatunnistuse andmine, mis pöörab ümber tõendamiskoormuse nõude olemasolu küsimuses ja võib välistada nõudele hiljem (vähemalt osade) vastuväidete esitamise, ning sellise nõude sundtäitmisele allutamine ei vasta kohustatud isiku huvidele. Notariaalse täitedokumendi korral TMS § 2 lg 1 p 18 tähenduses ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ kontrollinud sundtäitmise eelduste täitmist või vaadanud läbi poolte vahel tekkinud vaidlust. Seega võib sissenõudja esitada kohtutäiturile täitmiseks nõude, mille rahuldamiseks kohtumenetluses alust ei oleks. Hageja on põhjendatult viidanud sellele, et täiteasjas täitemenetluse algatamine hageja ja HH väidetavast laenulepingust tuleneva nõude osas sai võimalikuks üksnes 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-s 2 sisalduva kohesele
2-19-8026 sundtäitmisele allutamise kokkuleppe tõttu. Selle kokkuleppe puudumise korral oleks kostja pidanud enne sundtäitmise algatamist nõudega kohtusse pöörduma (vt hageja apellatsioonkaebuse p 1.1.3).
18.7.Lisaks eelnevale oli vähemalt vaieldav see, kas HH võimalik nõue hageja vastu oli 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajaks aegunud või mitte.
18.7.1.Hageja on menetluses väitnud, et hageja väidetav 10. septembri 2013. a laenulepingust tulenev kohustus HH ees oleks olnud 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal aegunud (vt nt hageja 27. aprilli 2020. a seisukoha p 6.2). Maakohus tuvastas, et HH ja Fortuuna Capital OÜ vahelise 10. septembri 2013. a laenulepingu tähtaega pikendati korduvalt ja kohtule esitatud laenulepingu muutmise kokkulepetest nähtuvalt jäi laenu tagastamise lõpptähtpäevaks 30. detsember 2015. Kui väidetav laenuleping HH ja hageja vahel sõlmiti samadel tingimustel, võinuks väita, et ka hagejal tuli tagastada laen HH-le 30. detsembril 2015. Sel juhul oleks HH nõue aegunud 30. detsembril 2018 (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1) ja olnud 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal aegunud. Nõude aegunuks lugemise välistamiseks tuleks leida, et HH ja Fortuuna Capital OÜ 2016. a-l peetud läbirääkimiste tulemusel pikendati laenu tagastamise tähtaega 2016. a lõpuni ning tähtaja muutmine laienes ka hageja ja HH vahelisele laenusuhtele, või et MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI ja OÜ Bona kv poolt hageja eest ajavahemikul 6. mai 2015 kuni 21. aprill 2017 HH-le tasutud intressimakseid saab lugeda kohustatud isiku poolt nõude tunnustamiseks, millega nõude aegumine TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi katkes ja uuesti algas.
18.7.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et HH ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu kehtivuse korral ei oleks HH laenulepingust tulenevad nõuded olnud 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajaks aegunud (vt maakohtu otsuse p-des 29–33 toodud põhjendused, millega kolleegium nõustub). Seejuures ei nõustu kolleegium hagejaga, et ÄS § 307 lg-st 3 tuleneva reegli tõttu ei saanud aegumist katkestada sellised ülekanded, mille hageja oli ainsa juhatuse liikmena ise endale teinud (vt hageja apellatsioonkaebuse p-d 1.1.8 ja 1.1.18). Nimetatud säte käib aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vaheliste kahepoolsete tehingute kohta ning see ei mõjuta hageja poolt juhatuse liikmele väidetava lepingulise suhte raames tehtud maksete käsitamist nõude tunnustamisena. Lisaks tegid pärast 30. detsembrit 2015 hageja eest HH-le väidetava laenulepingu alusel makseid MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja OÜ Bona kv, mitte hageja ise (I kd, tl-d 215, 218 – 218 pöördel).
18.7.3.Vaatamata sellele, et kokkuvõttes tuleks asuda seisukohale, et hageja ja HH väidetava laenulepingu kehtivuse korral ei oleks sellest tulenev HH nõue olnud aegunud, oli nõude aegumine vähemalt vaieldav. Seetõttu ei olnud selle nõude kohta deklaratiivse võlatunnistuse andmine hageja huvides, kuna sellega võinuks kaasneda nõude aegumise vastuväitest loobumine. Lisaks, arvestades, et nõude tunnustamisega kaasneb TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi ka nõude aegumise katkemine ja aegumise uuesti algamine, vastaks äriühingu huvidele üldjuhul vaid selliste nõuete tunnustamine, mille olemasolus äriühing ei kahtle, ning ärilise kaalutluse reeglist lähtudes oleks ka sel juhul nõude tunnustamine ja seega selle aegumise edasilükkamine põhjendatud eelkõige juhul, kui äriühing saaks selle eest mingi vastusoorituse või teine pool vastaks mingi omapoolse järeleandmisega. Selliseid tingimusi 28. märtsi 2019. a kokkuleppes ei olnud. Seega ei olnud nõude tunnustamine ja sellega nõude aegumise edasilükkamine objektiivselt hageja huvides.
18.8.Kostja väide, et kui 28. märtsi 2019. a kokkulepet ei oleks sõlmitud, oleks ta esitanud hageja vastu pankrotiavalduse (vt nt 3. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:59:20
2-19-8026 ja 01:03:32), on tõendamata. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja oleks olnud püsivalt maksejõuetu ja et oleks olnud alus esitada avaldus tema pankroti väljakuulutamiseks.
18.9.Eeltoodud kaalutlustel leiab kolleegium, et osas, milles hageja andis enda ja HH väidetavast laenulepingust tuleneva ja kostjale loovutatud nõude 90 000 euro osas kostjale võlatunnistuse ja nõustus kohesele sundtäitmisele allumisega, oli 28. märtsi 2019. a kokkulepe hageja huvidega vastuolus. B) Väidetav käenduslepingust tulenev nõue 35 000 eurot
18.10.Maakohus leidis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vastuolu hageja huvidega välistab käenduslepingust tuleneva nõude 35 000 euro osas see, et käenduslepingust tulenev nõue oli olemas; vaidlus tsiviilasjas nr 2-13-14836 tehtud kohtumääruse kehtivuse üle oli läbinud tsiviilasjas nr 2-16-12561 juba kaks kohtuastet; 10. oktoobri 2014. a käenduslepingu p 3.2.4 kohaselt vastutab käendaja ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele vastuväite; kostja on avaldanud, et ta oleks pöördunud käenduslepingust tulenevate nõuetega igal juhul kohtusse, ning sel juhul oleks nõue suure tõenäosusega rahuldatud. Eelneva põhjal leidis maakohus, et
28.märtsi 2019. a kokkuleppega hoidis HH ära kohtuvaidluse hageja ja kostja vahel ning säästis menetluskuludelt, mis oli mõistlik tegevus (maakohtu otsuse p 45). Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus ei ole kõnealuse kohustuse kohta võlatunnistuse andmise ja sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimise vastavust hageja huvidele ammendavalt hinnanud.
18.11.Kolleegium leiab, et kuna 28. märtsi 2019. a seisuga oli veel pooleli vaidlus käenduslepinguga tagatud nõuete olemasolu üle, oli käenduslepingust tuleneva kohustuse kohta võlatunnistuse andmine ja selle osas kohesele sundtäitmisele allumine kokkuleppe sõlmimise ajal hageja huvidega vastuolus.
18.11.1.Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et 14. oktoobri 2014. a käenduslepinguga (I kd, tl-d 202–205) käendas hageja kostja ees põhivõlgnike AS KC Grupp, MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja MR järgmisi kohustusi: 1) kõigi põhivõlgnike kohustused, mis tulenevad 31. juulil 2013 sõlmitud notariaalsest lepingust (koostatud ja tõestatud Tallinna notar Ragne Tehver asendaja Kersti Paeveer poolt, notari ametitegevuse raamatu registri nr 1684) (II kd, tl-d 80–87); 2) kõigi põhivõlgnike kohustused, mis tulenevad tsiviilasjas nr 2-13-14836 sõlmitud ja Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusega kinnitatud kompromissist (II kd, tl-d 88– 91); 3) MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI kohustused, mis tulenevad tsiviilasjas nr 2-13-15295 sõlmitud ja Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusega kinnitatud kompromissist (II kd, tl-d 92–94). Samuti ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud maakohtu tuvastatut, et Harju Maakohtu menetluses oli AS KC Grupp, MR, MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI ja Mittetulundusühingu Oandu Watermill hagi Neticom OÜ vastu täitemenetluste lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2016/4391, nr 022/2016/4393, nr 022/2016/4392, nr 158/2016/1173 ja nr 158/2016/1174 (tsiviilasi nr 2-16-12561). Harju Maakohus jättis 19. märtsi 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja tunnistas täitemenetlused nimetatud täiteasjades lubatavateks. Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsusega jäeti hagejate apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu 19. märtsi 2018. a otsus muutmata. Riigikohus
2-19-8026 keeldus 2. augusti 2019. a määrusega hagejate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning maa- ja ringkonnakohtu otsused jõustusid (II kd, tl-d 5–22, 99). Maakohus tuvastas, et 14. oktoobri 2014. a käenduslepingus leppisid osapooled kokku, et käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 35 000 eurot. Praeguses menetluses ei ole kostja täpsustanud, millise käendatud kohustuse täitmata jätmisest põhivõlgnike poolt tema nõue hageja kui käendaja vastu täpselt tuleneb, vaid on selgitanud, et nõue vastab käendaja vastutuse maksimumsummale (vt kostja 8. juuli 2021. a seisukoha p 10). Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et kostjal oli ja on hageja vastu 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenev nõue 35 000 eurot (vt maakohtu otsuse p 41).
18.11.2.Maakohtu tuvastatust ja asja materjalidest nähtuvalt tunnistas HH nõude kohta võlatunnistuse andmisega hageja nimel 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenevat nõuet, mille osas hagejaga samasse kontserni kuuluvad äriühingud olid seisukohal, et käendatud kohustust ei ole tekkinud. Tsiviilasjas nr 2-16-12561 Riigikohtule 14. jaanuaril 2019 esitatud kassatsioonkaebuse (II kd, tl-d 5–23) p-dest 1.3 ja 1.5 nähtuvalt olid kassaatorid (MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS, kes on hageja tütarettevõte (II kd, tl 25); MR, kes oli sel ajal hageja nõukogu liige (I kd, tl-d 44 – 44 pöördel) ja ka AS KC Grupp ainuaktsionär (II kd, tl 102); ja AS KC Grupp, kes on hageja 90% aktsionär (I kd, tl 44)) seisukohal, et käenduslepinguga tagatud nõudeid (s.o 31. juuli 2013. a lepingust ning tsiviilasjades nr 2-1314836 ja 2-13-15295 sõlmitud kompromissidest tulenevaid nõudeid) ei eksisteeri, kuna põhivõlgnikud olid 31. juulil 2013 sõlmitud tehingute kogumist taganenud. Kostja ei ole hageja väitele, et tsiviilasjas nr 2-16-12561 vaieldi 14. oktoobri 2014. a käenduslepinguga tagatud nõuete olemasolu üle, menetluses vastu vaielnud. Seejuures pidi HH olema kohtuasjast tsiviilasjas nr 2-16-12561 teadlik, kuna ta oli sel ajal menetlusosalise MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ainus juhatuse liige (II kd, tl 25 pöördel). Võlatunnistuse andmisega pöördus aga ümber käenduslepingust tuleneva kohustuse olemasolu tõendamise koormus. Lisaks võis võlatunnistuse andmine piirata hageja õigust käenduslepingust tulenevale nõudele vastuväiteid esitada.
18.12.Lisaks, andes 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenevate nõuete osas kostjale TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi, võimaldas HH kostjal alustada kohe täitemenetlust, ilma vajaduseta esitada käenduslepingust tuleneva nõude osas esmalt hagi kohtusse. Võimalikus kohtuvaidluses oleks hageja saanud esitada vastuväiteid nii käendatud nõuete olemasolule kui ka võimalikke vastuväiteid, mis võisid tuleneda käenduslepingust endast. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tõttu sai aga kostja pöörduda kohe kohtutäituri poole, mille tagajärjel hageja vara täitemenetluses arestiti ning hageja pidi ise esitama sundtäitmise lõpetamiseks kohtule hagi selle lubamatuks tunnistamiseks. Seega ei välista 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vastuolu hageja huvidega käenduslepingut puudutavas osas ka see, et kostja väitel oleks ta igal juhul oma nõudega hageja vastu kohtusse pöördunud (vt nt kostja 8. juuli 2021. a menetlusdokumendi p 12). Seda, et eelnev ei vastanud hageja huvidele, ei mõjuta ka maakohtu viidatud asjaolu, et juba 14. oktoobri 2014. a käenduslepingus endas oli piiratud käendaja õigust esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid. Ka nende piirangute kehtivus ja mõju võinuks vajada kohtumenetluses selgeks vaidlemist.
18.13.28. märtsi 2019. a kokkulepe oli hageja huvidega vastuolus ka seetõttu, et sellel oli ka käenduslepingust tuleneva nõude osas nõude aegumist katkestav ja uuesti alustav toime. Maakohus tuvastas, et käenduslepinguga käendatud põhivõlgnike kohustus, mis tulenes Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-14836 kinnitatud kompromissist, muutus sissenõutavaks 1. augustil 2016, mistõttu see oleks TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud 1. augustil 2019 (vt maakohtu otsuse p 40). Samadel kuupäevadel muutus
2-19-8026 sissenõutavaks ja eelduslikult aegus ka põhivõlgnike 31. juuli 2013. a lepingust tulenev kohustus (vt lepingu p 5.3, II kd, tl 82 pöördel). Tsiviilasjas nr 2-13-15295 sõlmitud kompromissist nähtuvalt ei tulenenud sellest kostjale vahetult rahalisi nõudeid. Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, mistõttu aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei olnud 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenev nõue 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal veel aegunud, kuid sellega, et HH hageja nimel seda nõuet tunnustas, katkes nõude aegumine 28. märtsil 2019 ja algas uuesti (TsMS § 158 lg 1) uueks kolmeaastaseks perioodiks.
18.14.Kolleegium möönab, et nõude tunnustamist ja kohesele sundtäitmisele allutamist ei saa alati lugeda võlgniku huvidega vastuolus olevaks. Siiski on see eelduslikult võlgniku huvide vastane olukorras, kus võlgnikuga seotud isikud, sh võlgniku 90% aktsionär ja nõukogu liige, on seisukohal, et käenduslepingust tulenevaid nõudeid tegelikult ei eksisteeri, ning kokkuleppega kaasneb nõudele vastuväidete esitamisest loobumine ja nõude aegumise edasilükkamine. Praegusel juhul ei olnud nõude tunnustamiseks ja kohesele sundtäitmisele allutamiseks ka mõistlikku põhjust, mh ei saanud hageja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe alusel kostjalt mis tahes sooritust ega muud õigust või järeleandmist.
18.15.Eeltoodud kaalutlustel leiab kolleegium, et 28. märtsi 2019. a kokkulepe oli hageja huvidega vastuolus ka osas, millega hageja andis väidetava käenduslepingust tuleneva nõude 35 000 euro osas kostjale võlatunnistuse ja nõustus kohesele sundtäitmisele allumisega.
18.16.Eelnevast tulenevalt on täidetud TsÜS § 131 lg 1 alusel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise teine eeldus, s.o hageja nimel tehtud tehing oli vastuolus hageja huvidega. III
19.Kolleegium leiab, et kostja teadis või vähemalt pidi teadma sellest, et HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel oma kohustusi hageja juhatuse liikmena.
19.1.Kostja teadis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppega sundtäitmisele allutatud 90 000 euro suurune nõue tulenes väidetavalt hageja ja HH enda vahel sõlmitud laenulepingust. See nähtub mh 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-st 1.1.2. Seega oli kostja teadlik sellest, et HH tunnistas hageja nimel ja allutas kohesele sundtäitmisele nõude, mis oli varem kuulunud talle endale ning mille ta oli 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisega samal päeval kostjale loovutanud. Olukorras, kus see nõue ei tulenenud kirjalikust laenulepingust ja selle kohta ei olnud muid otseseid tõendeid, pidi kostja aru saama, et sellise nõude kohta hageja nimel võlatunnistuse andmine ja selle allutamine kohesele sundtäitmisele, ilma et hageja saaks vastutasuks mingi soorituse või järeleandmise kostja poolt või mis tahes muu õiguse kostja vastu, ei vasta objektiivselt hageja huvidele, vaid on üksnes kostja enda (ja võimalik, et ka HH, kui ta sai kostjalt nõude loovutamise eest mingi vastutasu) huvides, mistõttu HH rikkus kokkuleppe sõlmimisel oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees. Samuti pidi kostja aru saama, et sellise kokkuleppe sõlmimine väljub hageja tavapärase majandustegevuse raamest ning selleks on vaja hageja nõukogu nõusolekut. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sisu ja muid asja materjale arvestades ei olnud kostjal alust arvata, et hageja nõukogu oleks sellise kokkuleppe sõlmimisega nõustunud.
19.2.Samuti teadis kostja seda, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppega tunnustatud ja kohesele sundtäitmisele allutatud 35 000 euro suuruse nõude osas, mis tulenes 14. oktoobri 2014. a
2-19-8026 käenduslepingust, oli 28. märtsi 2019. a seisuga käimas kohtuvaidlus käendatud kohustuste olemasolu üle (tsiviilasi nr 2-16-12561). Kostja pidi sellest teadma, sest ta oli tsiviilasjas nr 216-12561 vaidluse üheks pooleks (II kd, tl 5). Kostja pidi aru saama, et käenduslepingust, millega tagatud nõuete olemasolu üle on pooleli kohtuvaidlus, tulenevate nõuete tunnustamine võlatunnistuse andmise teel ja nende nõuete allutamine kohesele sundtäitmisele ei vastanud objektiivselt hageja huvidele, eriti kuna hagejale ei kaasnenud sellega ühtegi vastusooritust, järeleandmist ega muud õigust, vaid teenis üksnes kostja huve. Seega pidi kostja aru saama, et HH rikkus kokkuleppe sõlmimisel oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees. Samuti pidi kostja aru saama, et sellise kokkuleppe sõlmimine väljub hageja tavapärase majandustegevuse raamest ning selleks on vaja nõukogu nõusolekut. Asja materjalide põhjal ei olnud kostjal alust arvata, et hageja nõukogu oleks sellise kokkuleppe sõlmimisega nõustunud.
19.3.Järelikult on täidetud ka TsÜS § 131 lg 1 alusel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise kolmas eeldus, s.o tehingu teine pool teadis või pidi teadma esindaja kohustuste rikkumisest.
20.Eelnevast tulenevalt on täidetud kõik TsÜS § 131 lg 1 eeldused 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamiseks hageja poolt. Asjas esile toodud asjaoludest ei nähtu, et praegusel juhul esineks TsÜS § 131 lg-s 2 nimetatud asjaolusid, mis välistaks hageja õiguse tehing tühistada. Vaidlust ei ole selles, et hageja on järginud tehingu tühistamisel TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatud tähtaega. Seega on hageja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu.
21.28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise tõttu ei ole täitemenetluse korraldamiseks kehtivat täitedokumenti. Kuna täitemenetlus täiteasjas toimub ilma kehtiva täitedokumendita, tuleb see tunnistada TMS § 221 lg-te 1 ja 11 alusel täies ulatuses lubamatuks. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus luges sundtäitmise täiteasjas lubatavaks, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi tervikuna. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja apellatsioonkaebus rahuldada ja kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
22.Maakohtu otsust ei ole alust tühistada osas, millega maakohus tühistas 6. juuni 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täiteasjas menetlus kuni praeguses tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse mh kohtulahendi esitamisel, millega sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks. Selleks, et kohtutäitur saaks täitemenetluse täiteasjas lõpetada, on vaja peatatud täitemenetlus esmalt uuendada. Menetluskulude jaotus
23.Maakohus jättis vaidlustatud otsuses menetluskulud poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Ühtlasi tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 1 järgi jaotada apellatsioonimenetluse kulud.
24.Kuna hagi rahuldatakse tervikuna, hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
25.Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise
2-19-8026 suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist.
26.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.