Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Iris KangurGontšarov ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.03.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-6020
Kohtuasi
OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri Kristo Tederi, OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi ja OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo hagiavaldused AS Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) vastu tehingute tagasivõitmiseks, alternatiivselt õigussuhte puudumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.02.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri Kristo Tederi, OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi ja OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
10 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja I OÜ Reyna Trade (pankrotis, registrikood 11411309) pankrotihaldur Kristo Teder Hageja II OÜ Dagenhart (pankrotis, registrikood 11369292) pankrotihaldur Jüri Truuts Hageja III OÜ Paxton Assets (pankrotis, registrikood 11411284) pankrotihaldur Indrek Lepsoo Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Kaisa Margus Kostja AS Saaremaa Laevakompanii (pankrotis; registrikood 10214334), esindajad pankrotihaldurid Toomas Saarma ja vandeadvokaat Andrias Palmits, lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter,
2-18-6020 vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, advokaat Mari Agarmaa, advokaat Piret Schasmin Menetluse liik
Võtta täiendavate tõenditena vastu hagejate 25.01.2023 menetlusdokumendi lisad Saksa õiguse kohta.
2.Harju Maakohtu 21.02.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt lahendi põhjendusi.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta võrdsetes osades apellantide kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Praeguses tsiviilasjas on menetluses hagejate vastavalt 18.04.2018, 24.04.2018 ja 20.11.2018 esitatud hagiavaldused kostja Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) (edaspidi ka SLK) vastu. 26.10.2020 hagiavalduse tervikteksti (t IX kd lk 79-125) kohaselt paluvad hagejad tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 01.03.2017 OÜ Reyna Trade (edaspidi RT), OÜ Dagenhart (edaspidi D), OÜ Paxton Assets (edaspidi PA), kostja, Väinamere Liinid OÜ, DVB Bank America N.V. ja laevaomanike vahel sõlmitud tehingudokumentide (Release Agreementides; edaspidi RA-d) punktides 2.2(b) ja 2.3(b) sisalduvad D, PA, RT ja SLK tehingud nõuetest loobumise kohta. Alternatiivselt paluvad hagejad tuvastada, et D, PA, RT ja kostja vahel ei ole sama tehing kehtivalt sõlmitud.
2.22.07.2009 prahilepingute alusel andis RT kostjale rendile parvlaeva Hiiumaa, D parvlaeva Muhumaa ja PA parvlaeva Saaremaa. Kostja pidi tasuma prahitasu, kuid täitis kohustuse vaid osaliselt. Nii RT, D kui PA osanikeks olid kostja, Holostovi Kinnisvarahaldus OÜ, OÜ Taali Grupp ja OÜ Andrimal. Kõigi äriühingute juhatusse kuulusid OM, RT ja VL. VL oli ka kostja ainuaktsionär ja nõukogu liige. Läbi endaga seotud äriühingute oli VL RT, D ja PA suurimaks osanikuks.
2-18-6020
3.29.05.2017 esitasid RT, D ja PA maakohtule võlganiku pankrotiavaldused, mis võeti menetlusse vastavalt 01.06.2017 ja 07.06.2017 ning määrati ajutised pankrotihaldurid (edaspidi haldurid). Pankrotid kuulutati välja vastavalt 17.10.2017, 19.12.2017 ja 22.12.2017. Haldurid esitasid kostja pankrotimenetluses nõuded prahilepingute alusel tasumata prahitasu koos viivisega sissenõudmiseks. Kostja tugines nõuete vaidlustamisel 01.03.2017 RA-dele, mille punktides 2.2(b) ja 2.3(b) olid RT, D ja PA väidetavalt loobunud prahilepingutest tekkinud nõuetest kostja vastu. Haldurid sellega ei nõustu ja leiavad, et esinevad alused tehingute tagasivõitmiseks pankrotimenetlustes pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lõike 1 punkti 1, alternatiivselt PankrS § 110 lõike 1 punkti 2 alusel, kuna kokkulepped kahjustavad pankrotivõlgnike võlausaldajate huve (PankrS § 109 lõige 1). Kokkulepetega loobusid RT, D ja PA tasuta mitme miljoni euro suurustest sissenõutavaks muutunud mittevaieldavatest rahalistest nõuetest, mis oli äriühingute olulisim vara. Prahtijatena puudusid neil muud sissetulekuallikad kui rentimisest SLK-lt saadav tulu. Kokkulepped sisalduvad lepingudokumendis, mis koondab mitmeid erinevaid tehinguid erinevate isikute vahel, mis aga ei takista konkreetsete tehingute kehtetuks tunnistamist.
4.Nõuetest loobumise ajal oli kostja põhivõlgnevus D ees 7 052 300 eurot, PA ees 6 511 921 eurot ja RT ees 2 941 441 eurot. Nõuetest loobumine oli ühepoolne. Vastusooritusena ei ole käsitletav ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt ning ükskõik mis põhjusel pankrotivõlgnikule tehtud sooritused. Nõuetest loobumisele pidi järgnema kostja vastusooritus (D, PA ja RT võlausaldajate ees kohustuste täitmine), kuid kostja seda ei toimunud. Vastusooritustena ei saa käsitada laevaomanike loobumist oma nõuetest D, PA ja RT vastu. Tegemist on teises õigussuhtes teise isiku poolt tehtud sooritusega. Kostja ei teinud omapoolset sooritust laevaomanikele ja loobumine ei olnud sõltuvuses D, PA ja RT poolt loobumisega oma nõuetest kostja vastu. Omanikud oleksid loobunud ka siis, kui D, PA ja RT ei oleks loobunud. Vastusoorituse puudumist kinnitavad pärast kokkulepete sõlmimist toimunud läbirääkimised selle üle, kuidas kostja või temaga seotud isikud rahuldavad D, PA ja RT võlausaldajate nõuded. Isegi kui omanike nõuetest loobumine oleks käsitatav vastusooritusena, ei oleks tegemist võrdväärse ega piisava vastusooritusega. D loobus 2 264 300 euro võrra suuremast nõudest, kui omanik loobus D vastu. PA loobus 2 851 921 euro võrra suuremast nõudest kui omanik tema vastu. RT loobus 2 141 441 euro võrra suuremast nõudest kui omanik tema vastu.
5.Nõudest loobumine vastusoorituseta kahjustab pankrotivõlgniku võlausaldajate huve. Loobumise kehtivuse korral ei saa võlausaldajate nõudeid rahuldada, samas kui nõude säilimise korral saaks nõuded rahuldada vähemalt osaliselt. D, PA ja RT võlausaldajate olukord oleks parem, kui kokkuleppeid ei oleks sõlmitud. Hagejatel ei ole 01.03.2017 kokkulepete tõttu võimalik nõuda kostja pankrotimenetluses võlgnevusi sisse ja saada seeläbi suurendada D, PA ja RT pankrotivara. Nõuetest loobumine kahjustab võlausaldajate huve ka juhul, kui laevaomanike nõuded oleksid säilinud. Pankrotimenetluses oleks sellisel juhul üks võlausaldaja rohkem, kuid pesas oleks märkimisväärselt rohkem vara.
6.Täidetud on ka muud tagasivõitmise eeldused. Kokkulepped on kinkelepingud või kinke iseloomuga lepingud. Kokkulepped sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kokkulepped kahjustavad võlausaldajate huve. Kostja teadis või pidi teadma, et kokkulepetega kahjustatakse võlausaldajate huve.
7.Alternatiivse nõude põhjenduste kohaselt on RA-de põhitekstide allkirjastamine tõendamata. On erinevad versioonid mitmetest allkirjade lehtedest, mis allkirjastamise hetkel ei olnud köidetud põhitekstide juurde. Ei ole võimalik järeldada, et asjas esitatud allkirjade lehed kuulusid asjas olevate põhitekstide juurde. Asjaosalised allkirjastasid allkirjade lehed, aga mitte
2-18-6020 põhitekstid (v.a OM, kes andis kõigile dokumentide digitaalallkirja). D-ni, PA-ni ja RT-ni ei jõudnud tagasi kostja allkirjastatud tahteavaldused. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidleb nõuetele vastu, palub jätta need rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
9.Hagejad käsitavad vaidlustatud tehinguid kokkulepetena kostjaga, kuigi tegelikkuses on nende osapoolteks ka DVB pank, laevaomanikud ja Väinamere Liinid OÜ. Hagiavaldusi ja pankrotivõlausaldajaid (OÜ Taali Grupp) seob OM. Sisuliselt väidab OM, et ta ei ole kokkuleppeid kehtivalt sõlminud ja et ta sõlmis võlausaldajaid kahjustavad kokkulepped, kuigi võlausaldajate kasusaajaks on ta ise.
10.Tegelikult sõlmiti üks globaalne kompromiss, kus paljude isikute vahel tekkinud keerulised õigussuhted lahendati ühe tervikuna. Kompromissi ei oleks pooled sõlminud nii, et OM ärihuve toetavad äriühingud saavad sooritused, mis on neile olulised, aga säilitavad samas kõikvõimalikud nõuded teiste kompromissiosaliste suhtes. Lisaks on võlausaldajaks äriühingute juhatuse liikmega RTega seotud Toletum OÜ. PankrS ei paku kaitset võlgniku lähikondsetele ja nendega seotud äriühingutele.
11.Vaidlustatud lepingutingimused moodustavad ühe terviku teiste 01.03.2017 tehingus sisalduvate tingimustega. Vaidlusaluste lepingupunktideta ei oleks RA-sid sõlmitud. Kolm kokkulepet sõlmiti ühtse paketina eesmärgiga lõpetada praamiäri parvlaevadega Hiiumaa, Muhumaa ja Saaremaa ning kõik sellega seonduvad õigussuhted, vabastades osapooled vastastikku kohustustest. Lahtised olid paljud küsimused (nt laevade valdus ja asukoht, võimalikud kokkulepped klienditeeninduseks, rahavood finantseerijatele jpm). Asjaosalised leidsid lahendused ja sõlmisid kokkulepped.
12.Hagejate tõendamiskoormis eeldab lisaks tehingu jagatavusele võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamist. Selleks tuleb määratleda võlausaldajate ring ja nende nõuded ning D, PA ja RT endi sama tehingu raames tehtud sooritused. Tuleb hinnata, kas võlausaldajate nõuded oleksid saanud suuremas ulatuses rahuldatud RA-sid sõlmides või seda mitte sõlmides. Tehingute sõlmimine ei kahjustanud võlausaldajate huve, nad on saanud nende alusel vajalikud sooritused ja lepingute sõlmimine oli OM-ga seotud äriühingutele kasulik.
13.Hagejate alternatiivse nõude rahuldamise välistab RA-de allkirjastamine ja täitmine selle kõikide osapoolte poolt. Kõik RA-d sõlmiti hagejate, kostja, Väinamere Liinid OÜ, DVB Bank America N.V. ja laevaomanike vahel. Osapooli ühendas sõlmimisele eelnevalt ühine majandustegevus, milleks oli spetsiaalselt Eesti suursaarte laevaliinide teenindamiseks ehitatud parvlaevade omandamine ja opereerimine mandri ja saarte vahelise laevaühenduse tagamiseks. Parvlaevad olid omandanud OMi äriühingud Saaremaa Ferry Erste Beteiligungs GmbH & Co.KG (Hiiumaa, Saaremaa) ja Saremaa Investments I Ltd (Muhumaa). Laevade ehitamist finantseeris algselt Norra ekspordikrediteerimise organisatsioon GIEK, mis loovutas õigused DVB-le. Laevade kasutusse võtmiseks asutati D, PA ja RT kui äriühingud, mis prahtisid laevad kostjale. Kostja mehitas laevad ja teostas ekspluatatsiooni ajal tehnilist juhtimist ning prahtis need edasi Väinamere Liinid OÜ-le, mis omakorda sõlmis 24.03.2006 Eesti riigiga avaliku reisijaveo ja teenuste lepingu.
14.Omanik prahtis Muhumaa 12.06.2009 D-le, mis prahtis laeva 22.07.2009 kostjale, mis prahtis laeva edasi Väinamere Liinid OÜ-le. D pidi maksma omanikule prahiraha. Prahiraha,
2-18-6020 mida D-l oli õigus kostjalt saada, pidi ta peaaegu samas summas omanikule edasi maksma (0,29% pidi jääma D-le majanduskulude katteks). Omanik prahtis Hiiumaa 12.06.2009 RT-le ja RT edasi 22.07.2009 kostjale, mis omakorda 11.06.2010 Väinamere Liinid OÜ-le. RT pidi maksma omanikule prahiraha, saadavast prahirahast 0,29% pidi jääma RT-le majanduskulude katteks. Omanik prahtis Saaremaa 12.06.2009 PA-le, mis prahtis selle 22.07.2009 kostjale, mis prahtis laeva Väinamere Liinid OÜ-le. PA pidi maksma omanikule ja kostja PA-le prahiraha, millest 0,29% pidi jääma PA-le majanduskulude katteks. Rahad maksis osapoolte kokkuleppel Väinamere Liinid OÜ otse laevaomanikele.
15.Prahilepingud pidid kehtima kuni oktoobrini 2026. Kuigi Väinamere Liinid OÜ oli sõlminud avaliku teenindamise lepingu tähtajaga kuni 2016. a oktoobrini, eeldas kostja, et lepingut on võimalik pikendada või sõlmida uus leping. Prahilepingute täitmine omanike ja laenukohustuste täitmine panga ees olid tagatud sellega, et laevad olid panditud panga kasuks. Samuti kohustusid kostja ning Väinamere Liinid OÜ prahilepingute alusel andma täiendavaid tagatisi. Kostja väljastas omanikele garantiikirjad (mis loovutati omakorda pangale) ja sõlmis Eksportfinants ASA-ga laenude tagamiseks finantstagatise kokkuleppe, millega kohustus loovutama pangale lepingute rikkumise korral kõik summad, mis on kostja käsutuses seoses prahilepingutega Väinamere Liinid OÜ-ga. Samuti pantis kostja Väinamere Liinid OÜ osa pangale kõigi laevade finantseerimislepingute tagatiseks. Väinamere Liinid OÜ pantis panga kasuks pangakontod, mille kaudu toimus laevade kasutamisega seotud rahavoog ja kuhu laekus riigi toetus. Väinamere Liinid OÜ pantis panga kasuks Tuule Piletikeskus OÜ kaudu interneti teel müüdud piletite tulu.
16.Prahilepingud koosmõjus tagatistega näitavad, et tegelikuks majandustegevuse kandjateks olid laevaomanikud, kostja ja Väinamere Liinid OÜ. Omanikud korraldasid parvlaevade ehitamise ja omandamise ning selle finantseerimise, sh olid laenuvõtjateks ja kohustatud isikuteks panga ees. Kostja korraldas laevade opereerimist, mille tulude kaudu täideti kohustused panga ees. Kostja tagas koos Väinamere Liinid OÜ-ga kõigi laevadega seotud kohustuste täitmist panga ja omanike ees, sh RT, PA ja D eest. RT, PA ja D juhatuse liige RT kinnitas 06.09.2019 tsiviilasja nr 2-18-8699 kohtuistungil, et praamiäri põhines Eesti riigiga sõlmitud lepingul ja selle rahaallikaks oli kostja. Eelnevast nähtub, et D-l, RT-l ja PA-l puudus iseseisev majandustegevus ja sisuline roll omanike ja operaatori ärilises koostöös. Nad olid vahelülid, milles projektipõhiselt ühendati operaatori ja omanike huvid ning kontroll äriprojekti elluviimise üle. Kuigi osalesid erinevad äriühingud, oli laevaäri korraldatud OM, VL ja RT omavahelise kokkuleppe põhjal. Füüsilised isikud kontrollisid ja suunasid isiklikult kogu äriprojekti ning osalesid isiklikult RA-de sõlmimises.
17.Kokkulepped tehti ühesuguste tingimustega eesmärgiga lahendada D, PA, RT, kostja, Väinamere Liinid OÜ, DVB panga ja omanike suhted seoses praamiäri lõppemisega ning sellest tuleneva vajadusega lõpetada lepingud. Väinamere liinid OÜ leping riigiga kehtis kuni 2016. a oktoobrini. Tekkis objektiivselt uus olukord, mis muutis võimatuks senise äriplaani jätkamise. Seetõttu alustati 2015. a augustist Muhumaa ja Saaremaa opereerimist Saksamaal. Kuivõrd see tegevus oli kahjumlik, tekkis D-l ja PA-l prahiraha maksete võlg omanike ees ja omanikel omakorda panga ees. Hiiumaa jätkas liinivedu Eestis kuni 30.09.2017 (prahileping TS Laevad AS-ga). 2016. a suvel hakati võlgnevusi D-lt, PA-lt, RT-lt ja kostjalt sisse nõudma. Kostja oli D, PA ja RT kohustusi garantiiandjana panga ees taganud. Sellises olukorras asusid D, PA ja RT tegelikud kasusaajad OM, VL ja RT ühiselt majandustegevust ümber korraldama eesmärgiga lõpetada parvlaevade äri ja sellega seotud õigussuhted selliselt, et osapooled vabastatakse vastastikku kohustustest. Selleks sõlmiti 26.08.2016, 16.10.2016, 17.02.2017 ja 01.03.2017 kokkulepped.
2-18-6020
18.Tagasivõitmise nõuete rahuldamise välistab RA-de olemuslik terviklikkus. Ei ole eluliselt usutav, et pooled oleks lahendanud keerulist õiguslikku olukorda globaalse kompromissiga vaidlusaluseid punkte lisamata. Arvestades pooltevaheliste suhete pundart ei ole paljude väikeste kompromisside soov eluliselt usutav. Kui rebida tekstist välja alapunktid, millega kostja vabastati kohustustest RT, D ja PA ees, tekiks olukord justkui kostja ja RT, D ning PA oleksid eraldiseisvalt kokku leppinud kostja kohustustest vabastamises RT, D ja PA ees. See ei vastaks tõele, sest lisaks vabastati ka teisi osapooli nende kohustustest teiste osapoolte ees (sh D, PA ja RT kohustustest laevaomanike ees). Vastastikune kohustustest vabastamine oli seotud teistes punktides sätestatud kohustuste täitmisega. Nt kohustuses panga ja omanike poolt kinnituskiri saata seoses kokkuleppe punkti 3.1 tingimuste täitmisega, mis oli punktide 2.2a-e vastastikuse kohustustest vabastamise eelduseks, sisaldus ka tingimus kostja võlgnevuste puudumise kohta seoses parvlaevadega (punkt 3.1b). Arvestades, et kostja oli andnud garantii laevaomanikele ja pangale D, PA ja RT kohustuste täitmiseks ja pank ning omanikud kinnitasid punkti 3.1 tingimuste täitmist, kinnitades ka kostjal võlgnevuste puudumist, siis sellega kinnitasid pank ja omanikud kostjal võlgnevuste puudumist D, PA ja RT ees. RA-de jõustumine eeldas punkti 3.1 tingimuste täitmist, mille kohta omanikud ja pank pidid saatma "Release Date" kinnituskirjad. Kuna need kirjad saadeti ja punkt 3.1 sisaldas ka nõuet kostjal võlgnevuste puudumise kohta, siis sellega anti ühtlasi kinnitus kostjal võlgnevuste puudumise kohta D, PA ja RT ees (punkt 3.1b). Kõik osapooled tegid RA-de alusel sooritusi ja järeleandmisi ning õiguslikud tagajärjed, mida osapooled tahtsid saavutada, pidid saabuma samaaegselt.
19.Pooled tahtsid lahendada hulga kompleksseid probleeme korraga. OM allkirjastas dokumendid ühes digikonteineris, muutes ühe tervikliku suurtehingu olemasolu selgeks. Vastupidiste läbirääkimiste kohta puuduvad andmed. Nt 26.08.2016 kokkuleppega leppisid OM, VL ja RT kokku, et pangaga räägitakse läbi kõigi kolme laeva prahilepingute lõpetamine, prahilepingute ja nendega seotud laenulepingute täitmist tagavate tagatiste vabastamine, Väinamere Liinid OÜ ja temaga seotud isikud väljuvad koostööprojektist ELB Link Reederei GmbH-ga ning loovutavad oma osalused selles ja sellega seotud äriühingutes OMile või tema poolt näidatud äriühingutele; OM loovutab oma osaluse PA-s ja teistes projektiühingutes RTle ja VL-le 1 euro eest; pooled ja nendega seotud äriühingud loobuvad kõigist kokkuleppevälistest nõuetest üksteise ja nendega seotud äriühingute vastu. Lepingu preambulas on esitatud andmed isikute mõjuvõimust RT, D, PA, Ferry Erste, Ferry Zweite, Saaremaa Investments I Ltd ja teiste asjasse puutuvate ühingute üle. 26.08.2016 kokkuleppest järeldub, et kõigi tahe oli suunatud praamiäri lõppemisega samaaegselt kõigi vastastikuste õigussuhete lõpetamisele. 16.10.2016 nõuetest loobumise lepingu osapoolteks olid füüsiliste isikutena OM, RT ja VL ning juriidiliste isikutena nende kontrolli all olnud äriühingud. 16.10.2016 nõuetest loobumise leping pidi olema 28.08.2016 kokkuleppe jätkuks, kuid jäi allkirjastamata. Nõuetest loobumise lepingu projektis kinnitati üle 26.08.2016 kokkuleppe punkt 7e, millega pooled loobusid nõuetest üksteise vastu ning kinnitasid kokkuleppe kehtivust ning kohustust teha heas usus koostööd ning teha kõik endast olenev 26.08.2016 kokkuleppe täitmiseks (16.10.2016 lepingu projekti punkt 18). Seega ka 16.10.2016 lepingu projektist järeldub, et osapoolte tahe oli suunatud praamiäri lõpetamisele selliselt, et pooled ja nendega seotud äriühingud loobuvad kõigist kokkuleppevälistest nõuetest üksteise ja nendega seotud äriühingute vastu. 17.02.2017 eelkokkuleppega lepiti sisuliselt kokku vaidlusaluste 01.03.2017 kokkulepete põhitingimused kõigi kolme laeva osas. 17.02.2017 eelkokkuleppest ilmneb, et poolte tahteks oli lõpetada parvlaevaäri ja sellega seonduvad õigussuhted nii, et vastastikku loobutakse kohustustest. See, et 17.02.2017 eelkokkuleppes ei ole kirjas kostja kohustuste vabastamist RT, D ja PA poolt, ei tähenda, et pooltel ei oleks olnud soovi kostjat kohustustest vabastada. RA-de punktid 2.2 a-e eeldasid, et kostja on tasunud mistahes võlgnevused seoses laevadega (punkt 3.1b) ja et
2-18-6020 Väinamere Liinid OÜ ajaprahileping, laevapereta allprahileping, laevapereta prahileping ja Elb-Link ajaprahing on lõpetatud (punkt 3.1f). Punkti 3.1 (sh b, f) täitmise kinnitamiseks väljastasid pank ja laevaomanikud kinnituskirjad. Seega RA-de oluliseks osaks oli panga ja omanike vaatepunktist see, et osapoolte omavahelised õigussuhted saaksid Release Agreementi alusel lahendatud. Olukorras, kus ühine ärimudel oli kokku kukkunud, oli kõigi mureks, kuidas tekkinud olukord mõistlikult kokku pakkida.
20.Kohtupraktika kohaselt ei piisa tehingu tühistamiseks tagasivõitmise korras tehingu osadeks jagamisest lähtudes sellest, kes on tehingu alapunktis sisalduva kokkuleppe osapooleks. Määravaks on kokkuleppe sisu ja selle seos tehingu teiste osadega ning see, kas osapooled oleksid kokkuleppe sõlminud tehingu ülejäänud osadeta. Osapoolte motiivid olid ilmsed – olukord oli halb ja oli vaja kokkuleppeid, mis vähegi tekkinud olukorda leevendaksid. RA-de punktis 3.1 sisaldus kohustus tagastada parvlaevad (alapunkt a), kostja kohustus esitada omanikele tõend laevadega seotud mistahes võimalike võlgnevuste kustutamise kohta (alapunkt b), kohustus parvlaevad Eesti laevaregistrist kustutada (alapunkt d); kohustus lõpetada kõikide osapoolte vahelised prahilepingud (alapunkt f). Punkti 3.1 tingimuste täitmist on kinnitanud pank ja laevaomanikud. Mh on kinnitatud, et kostjal puuduvad võlgnevused seoses parvelaevadega. Seega on vaidlustatud punkti 2.2b alapunktid (i) ja (ii) RA-de tekstist enesest nähtuvalt lahutamatult seotud teiste alapunktidega ning alapunkide jaotus selle järgi, kelle vahelisi õigussuhteid need reguleerivad, ei oma tehingu jagatavuse ja tehingu ühe osa tagasivõidetavuse seisukohast mingit tähtsust.
21.Kui RA-sid ei oleks sõlmitud, ei oleks D, PA ja RT nõuetest laevaomanike ees vabastatud. Omanikud nõudsid D-lt, PA-lt ja RT-lt 14.06.2016 ja 20.06.2016 võlgnevuste tasumist. Kuna D ning PA ei suutnud võlgnevusi tasuda, hakati neid 05.08.2016 sisse nõudma kostjalt kui garantiiandjalt.
22.Kokkulepete poolelt olid lepingu sõlmijateks samad isikud, kelle ühingud on D, PA ja RT võlausaldajateks. Nõude suurus üksi ei oma tähendust, kui puuduvad nõude rahuldamiseks vajalikud vahendid. D, PA ja RT lähikondsete ja nendega seotud äriühingute nõudeid ei tohi arvestada võlausaldajate huvide kahjustamisele hinnangu andmisel.
23.OM esitatud RT pankrotiavalduses oli välja toodud järgmised nõuded: D 195 241.79 + intress 77 208.39 eurot, Toletum OÜ 558 576.93 + intress 422 077.57 eurot, HM Investeeringud OÜ 71 695.50 + intress 171 150.32 eurot, Arco Vara AS 132.53 eurot, Eesti Väärtpaberikeskus AS 29.80 eurot, Eften Kinnisvarateenuste OÜ 248.12 eurot, Taali Grupp OÜ 884 588.20 + 1 057 789.80 eurot, EMTA 93 413.95 + 2283.96 eurot. RT pankrotimenetluses on tunnustatud EMTA nõue 397 643 eurot, teisi nõudeid ei ole tunnustatud või ei pandud neid kaitsmisele. Kui RA ei oleks sõlmitud, oleks RT võlausaldajaks olnud ka laevaomanik 45 miljoni euro suuruse nõudega ja EMTA 397 643 euro suuruse nõudega. Nii on loogiline, et lepingud töötasid RT kasuks olulisel määral.
24.OMi esitatud D pankrotiavalduses olid välja toodud järgmised nõuded: Taali Grupp OÜ 884 588.20 + intress 1 057 789.80 eurot, Toletum OÜ 149 656.88 + intress 65 756 eurot, EMTA 154 156.47 eurot, EFTEN Kinnisvarateenuste OÜ 489.24 eurot, Eesti Väärtpaberikeskus AS-i 30.28 eurot. D pankrotimenetluses on tunnustatud EMTA nõue 155 752.07 eurot. EFTEN ning Eesti Väärtpaberikeskuse AS nõuet kaitsmisele ei esitatud. Taali Grupp OÜ nõue jäeti tunnustamata tsiviilasjas nr 2-18-8699 ja Toletum OÜ nõude tunnustamise hagi on kohtumenetluses (tsiviilasi nr 2-18-8695). Kui kohus peaks rahuldama Toletum OÜ nõude tsiviilasjas nr 2-18-8695, ei tohi võlausaldajate huvide kahjustamisele hinnangu andmisel seda
2-18-6020 nõuet arvestada. Isegi kui seda arvestada, ei mõjuta see faktilist olukorda, et RA sõlmimata jättes oleks D võlausaldajate hulka kuulunud ka laevaomanik 40 miljoni euro suuruse nõudega. Seega RA sõlmimine ei kahjustanud D võlausaldajate huve, sest nendeta ei saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses võrreldes praeguse olukorraga.
25.OMi esitatud PA pankrotiavalduses olid välja toodud järgmised nõuded: D 143 315.30 + intress 62 481.23 eurot, Toletum OÜ 639 257.97 + intress 459 591.18 eurot, HM Investeeringud OÜ 37 041.13 eurot, Arco Vara AS 132 eurot, Eesti Väärtpaberikeskus AS 29.80 eurot, EFTEN Kinnisvarateenuste OÜ 239.22 eurot. Osa nõuetest kaitsmisele ei esitatud. Toletum OÜ nõue jäi tunnustamata kohtulahendiga. Tunnustati D nõuet 223 681.81 eurot (tsiviilasi nr 2-19-3798) ja EMTA nõuet 170 381.45 eurot ning Toletum OÜ nõude tunnustamise hagi 1 748 376.40 eurot on kohtumenetluses (tsiviilasi nr 2-19-35-90). D ja PA on lähikondsed, samuti Toletum OÜ ja PA. Seega nende nõudeid ei tohi arvestada võlausaldajate huvide kahjustamisele hinnangu andmisel. Kui RA ei oleks sõlmitud, oleks lisaks EMTA-le tulnud rahuldada laevaomaniku nõue 40 miljonit eurot. Seega sõlmimine ei kahjustanud PA võlausaldajate huve.
26.PankrS § 110 lõike 1 punkti 1 puhul ei tule tõendamiskoormis ümber pöörata.
27.Rahvusvahelise tehingu puhul on erinevused allkirjastamise viisides tavalised. Eluliselt jäävad hageja viited allkirjade ja pabermaterjali erinevustele arusaamatuks. Eriti arvestades, et OMi digiallkiri kogu paketile on väljaspool vaidlust. Tõendatud on vähemalt kahe eksemplari olemasolu. Kuivõrd originaaleksemplare allkirjastati mitu, on loogiline, et erinevatel eksemplaridel olevad allkirjad ei ole identsed. Hagejad ei ole väitnud ega tõendanud, et kokkulepetest oleks olemas muid versioone. Kõik osapooled andsid tahteavalduse kolme lepingu sõlmimiseks sellisena nagu need kohtule esitatud dokumentidest nähtuvad.
28.Asjatundja TTi arvamusel on olulised puudused, mis ei võimalda seda tõendina kasutada. Asjatundja on asunud andma õiguslikku hinnangut, mille saab anda üksnes kohus. Hagejate poolt antud lähteülesanne on vastuolus TsMS § 293 lõike 1 põhimõtetega. Samuti on T. Tender asunud kohtu asemel hindama tõendeid ja dokumentide omavahelisi õiguslikke seoseid. Arvamus on esitatud ühegi viidatud lisata. Võimalik ei ole kontrollida alusdokumentide ehtsust ja õigsust. Arvamuses ei arvestata D, PA ja RT kohustustega lepingute sõlmimise hetkel. Isegi kui asjatundja annab õigusliku hinnangu lepingute kahjulikkuse kohta, eeldab see kõikide nõuete väljatoomist ja võrdlust, kui suures osas oleks saanud võlausaldajate nõudeid rahuldada lepinguid sõlmides või sõlmimata jättes. T. Tender on välja toonud ainult D, PA ja RT nõuded kostja vastu, aga on jätnud välja toomata võlausaldajate nõuded samade äriühingute vastu või võimalikud varad, mis nõuetele majandusliku sisu annaksid. Samuti ei arvesta arvamus, et kompromissi näol ei ole tegemist üksnes matemaatilise tehtega selle kohta, kes kellele kui palju teoreetiliselt võlgu võib olla. Analüüsitud on üksnes ühte lepingute alapunkti seoses kostja kohustustest vabastamisega. Ei ole võetud arvesse kõiki sooritusi ega neid võrreldud. Tähelepanuta on fakt, et D, PA ja RT endi võlgnevused laevaomanike ees olid suurenemas kiires tempos ja lepingute sõlmimine pani sellele punkti. Võlausaldajate jaoks ei saaks olla parem olukord, kus äriühingute kohustused suurenevad, kui kostja ega D, PA ja RT varaline olukord ei võimaldanud kohustusi laevaomanike ees täita. Kui arvestada kostja tegelikku varalist seisu ja teoreetilist katet nõuetele oleksid võlausaldajad olnud lepingut sõlmimata halvemas olukorras.
29.Kriitika Urmas V arvamusele on alusetu. Kostja esitas ka asjatundja täiendava seisukoha, millest nähtub, et D, PA ja RT nõudeid kostja vastu tuleb hinnata tegeliku sissenõutavuse
2-18-6020 aspektist, mitte lähtudes nominaalsummast. Kostja 31.12.2016 varaline seisund ilmestab, et ta ei oleks suutnud kohustusi D, PA ja RT ees täita suuremas mahus, kui olid nende kohustused laevaomanike ees. Kohustustest vabanemise lepingute sõlmimise tulemusel vabanesid need äriühingud oma kohustustest suuremas summas, kui kostja oleks tegelikkuses suutnud täita. Punktide 2.2 a-e (sh punkt 2.2b (i) ja (ii)) kehtivus sõltus otseselt Release Date’i saabumisest, mis eeldas omakorda punktis 3.1 a-f tingimuste täitmist. Punkti 3.1b kohaselt on eelduseks, et kostja on esitanud omanikule tõendid mistahes laevaga seotud kreditoorsete võlgnevuste tasumise kohta. Sellest nähtub, et D, PA ja RT kohustustest vabastamise eelduseks oli, et laevaga seotud kreditoorseid võlgnevusi kostjal ei ole. Seega oli kostja kohustustest vabastamine eeltingimuseks, et vabastada omakorda D, PA ja RT kohustustest omanike ees. D, PA ja RT kohustustest vabastamise tingimuseks omanike poolt oli, et kostja annab laevad omanikele üle. Juhul kui kostjat ei oleks kohustustest vabastatud, ei oleks ta nõustunud laevu üle andma vaidluseta. See oleks toonud kaasa tagajärjed ka D, PA ja RT suhtes, kuna need ei oleks suutnud tasuda võlgnevusi ega tagastada laevu omanikele. Esmajoones vastutasid omanike kohustuste täitmise eest D, PA ja RT. Maakohtu otsus ja põhjendused
30.Harju Maakohus jättis hagid rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
32.Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lõiget 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse redaktsioonist. Kuivõrd vaidlusalused kokkulepped sõlmiti 01.03.2017, lähtub kohus asja lahendamisel sel ajal kehtinud seaduse redaktsioonist. Hagejad on palunud vaidlusaluseid kokkuleppeid esmalt hinnata PankrS § 111 lõike 1 punkti 1 alusel ning seejärel § 110 lõike 1 punkti 2 alusel. Kohus hindab hagejate nõuete aluseid hageja soovitud järjekorras.
33.Lähtudes PankrS § 109 lõikest 1, § 111 lõike 1 punktist 1 ning lõigetest 2 ja 3 peavad lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lõike 1 punkti 1 alusel olema täidetud järgmised eeldused: tegemist on kinkelepinguga või poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on lepingul kasvõi osaliselt kinke iseloom; leping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; lepingu teine pool (kingisaaja) ei tõenda, et lepinguga ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve.
34.Pooled ei vaidle selle üle, et RA-d sõlmiti aasta jooksul enne pankrotimenetluste algatamist, sama asjaolu tuleneb kogutud tõenditest. RA-d sõlmiti 01.03.2017, kohus võttis RT pankrotiavalduse menetlusse 07.06.2017 ja määras ajutise halduri, 19.12.2017 kuulutati välja pankrot (algne toimik 2-18-6020 I kd lk 16, 17 pöördel). D avalduse võttis kohus menetlusse 01.06.2017 ja määras ajutise halduri, pankrot kuulutati välja 22.12.2017 (algne toimik 2-186359 I kd lk 14, 16). PA avalduse võttis kohus menetlusse 01.06.2017 ja määras ajutise halduri, pankrot kuulutati välja 17.10.2017 (algne toimik 2-18-17550 I kd lk 18, 20).
35.Järgnevalt hindab kohus, kas tegemist on kinkelepinguga või osaliselt kinke iseloomuga lepinguga, sh andes hinnangu, kas RA-de üksikute alapunktide näol on tegemist eraldiseisvate tehingutega.
2-18-6020
36.Kohus on tõendeid hinnates tuvastanud, et kokkulepped ei ole vormistatud kinkelepingutena. Hindamaks, kas kokkulepete näol võib iseloomult olla tegemist kinkelepingutega või kinke iseloomuga lepingutega tuleb tuvastada, kas D, PA ja RT loobusid nõuetest kostja vastu vastusoorituseta, st tehes sisuliselt kinke. Kohus palus selgitamiskohustuse raames hagejatel ka eelistungil selgitada, kas hagejad käsitavad vaidlusaluseid kokkuleppeid kinkelepingute või kinke iseloomuga lepingutena. Hagejad põhjendasid hagi terviktekstis, et laevaomanike poolset nõuetest loobumist D, PA ja RT suhtes ei saa käsitada vastusooritusena selle eest, et D, PA ja RT loobusid nõuetest kostja vastu. Hagejad tõid välja, et omanik loobus RT vastu nõudest 800 000 eurot, RT loobus kostja vastu nõudest 2 941 441 eurot, 2 141 441 euro ulatuses oli tegemist kinkega. Omanik loobus D vastu nõudest 4 788 000 eurot, D loobus kostja vastu nõudest 7 052 300 eurot, 2 264 300 euro ulatuses oli tegemist kinkega. Omanik loobus PA vastu nõudest 3 660 000 eurot, PA loobus kostja vastu nõudest 6 511 921 eurot, 2 851 921 euro ulatuses oli tegemist kinkega.
37.Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud kokkulepetest tulenevalt on kostja teinud vastusooritused. Kohus loeb esitatud tõenditest tuvastatuks, et sooritustena D-le, PA-le ja RTle saab käsitada järgnevaid asjaolusid: a) äriühingud vabanesid olemasolevatest ning tulevastest kohustustest laevaomanike ees suurusjärgus 40 miljonit eurot laeva kohta, mida D, PA ja RT ei oleks suutnud iseseisvalt täita – vastusooritused on täidetud vastavalt kokkulepete punktile 2.2 (a) (algne toimik 2-18-6359 I kd lk 28; algne toimik 2-18-17550 I kd lk 31 pöördel; algne toimik 2-18-6020 I kd lk 31 pöördel); b) SLK tagastas parvlaevad D-le, PA-le ja RT-le vaidluseta täidetud vastavalt kokkuleppe punktile 3.1 (a) (algne toimik 2-18-6359 I kd lk 28 pöördel; algne toimik 2-18-17550 I kd lk 32) ja punktile 3.2 (a) (algne toimik 2-18-6020 I kd lk 33); c) SLK loobus laevade prahtimise õigusest ning tuluteenimise võimalusest – täidetud vastavalt Release Agreementide punktile 3.1 (f) (algne toimik 2-18-6359 I kd lk 28 pöördel; algne toimik 2-1817550 I kd lk 32) ja punktile 3.1 a-i (algne toimik 2-18-6020 I kd lk 32-33). Kohus on tuvastanud, et kaasnenud kahju ühe võimaliku arvestusena lähtus kostja kulu-tulu arvestusest, mis oli aluseks pakkumuse esitamisel liiniveo hankes 2014. a. Arvestuslik kasum kolme parvlaeva kohta kokku oli planeeritud 1 182 871 eurot aastas. Muhumaa ja Saaremaa osas kaotas kostja võimaluse jätkata nende kasutamist 9,5 aasta, Hiiumaa osas 9 a (kostja osales Hiiumaa käitamisel kuni 30.09.2017). Kohus nõustub, et see on minimaalne sooritus, mis ei arvesta saavutatud õigusrahu väärtust ja seda, et nende riskid viidi nulli. Seega saab kostja sooritusi seoses RA-de sõlmimisega rahaliselt hinnata summale 11 039 926 eurot (2 x [4 963 628- 37 500] x 8% x 9,5 = 7 487 714 eurot Muhumaa ja Saaremaa ning [4 963 628 -30 000] x 8% x 9 = 3 552 212 eurot Hiiumaa osas); d) kostja loobus D, PA ja RT vastu laevade ümberehitamise ja opereerimisega seotud kulude, mis tekkisid aastatel 2015-2017, hüvitamise nõudest - täidetud vastavalt RA-de punktile 3.1 (c) (algne toimik 2-18-6359 I kd lk 28 pöördel; algne toimik 2-18-17550 I kd lk 32) ning punktile 3.1 a (algne toimik 2-18-6020 I kd lk 32). Kui 2014. a sügisel sai selgeks, et alates 01.10.2016 asendab TS Laevad OÜ liinivedudel Väinamere Liinid OÜ-d, viidi Saaremaa ja Muhumaa Saksamaale Elbe liinile. Kostja on välja toonud, et tegi selleks alljärgnevad kulutused: laevade ümberehitamine 2015. a 711 346 eurot, laevade opereerimisega seotud kulud 2015 - 2017 16 255 665 eurot, kokku 16 967 011 eurot (käibemaksuta). Kavandatud oli nende kulude hilisem hüvitamine, kuid mingeid makseid kostjale ei tehtud ja kogu summa jäi kostja kuluks. Kohus leiab, et see oli vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise tagajärg ning kõnealust kulu tuleb käsitada kostja tehtud vastusooritusena; e) kostja loobus laevade väljaostuõigusest – täidetud vastavalt RA-de punktile 3.1 (f) (algne toimik 2-18-6359 I kd lk 28 pöördel; algne toimik 2-18-17550 I kd lk 32) ning punktile 3.1 a-i (algne toimik 2-18-6020 I kd lk 32-33). 22.07.2009 prahilepingu üldtingimuste punkti 42, lepingu osa IV ja lepingu osaks oleva Rider Clauses kokkuleppe punkti 34.513 kohaselt oli kostjal 30.09.2024 õigus osta Saaremaa välja 6 000 000 eurot,
2-18-6020 Muhumaa 6 000 000 euro ja Hiiumaa 10 500 000 euro eest. Kohus leiab, et vaidlustatud lepinguga kostja loobus sellest õigusest ning loobumise rahalisi tagajärgi tuleb arvestada ühe kostja sooritusena RA-de alusel. Kostja on seisukohal, et Saaremaa kasutuskõlbulikkuse eeldatav aeg kestab oluliselt kauem kui kuni 30.09.2024. Eelduslikult oleks Saaremaa maksumus nimetatud ajal 12-14 miljonit eurot, orienteeruv turuväärtus üle 20 miljoni euro. Kohus nõustub, et väljaostuõigusest loobumisega kandis kostja vastavalt 1,5-3,5 miljonit eurot kaudset kahju. 2015. a hindamisakti kohaselt oli Saaremaa väärtuseks 24 000 000 eurot. Eelduslikult oleks Muhumaa maksumus 2024. a olnud 12-14 miljonit eurot, orienteeruv turuväärtus üle 20 miljoni euro. Kohus nõustub, et väljaostuõigusest loobumisega kandis kostja vastavalt 1,5-3,5 miljonit eurot kaudset kahju. 2015. a hindamisakti kohaselt oli Saaremaa väärtuseks 24 000 000 eurot. Eelduslikult oleks Hiiumaa maksumus 2024. a olnud 12-14 miljonit eurot, orienteeruv turuväärtus üle 20 miljoni euro. Kohus nõustub, et väljaostuõigusest loobumisega kandis kostja vastavalt 1,5-3,5 miljonit eurot kaudset kahju. Kostja poolt D-le, PA-le ja RT-le makstud prahirahas sisaldus väljaostumaksete komponent. Kohus leiab, et selle täpset suurust on keeruline hinnata. 01.03.2017 RA-de sõlmimisega muutusid selleks ajaks tasutud väljaostumaksed kahjumiks. Kuna vaidlusaluse tehingu sõlmimiseks oli vältimatult vajalik loobuda parvlaevade väljaostuõigusest, siis ka sellega kaasnenud kahju tuleb arvestada kostja vastusooritusena.
38.Kohus on seisukohal, et hagejad ei tõendanud, et tegemist oleks kinkelepingute või osaliselt kinke iseloomuga kokkulepetega. Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et RA-de näol on tegemist kompromisslepinguga. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-44-08 selgitanud kompromisslepingu olemust. Seaduse järgi eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad selle alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest, et pooled loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid. Kompromisslepinguks on leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromisslepingul on oma ese, st konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse nõuetest loobumist ja nõude tunnustamist üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromisslepingu kui kohustustehingu. Kuivõrd kompromisslepingu oluliseks tunnuseks on vastastikuste järeleandmiste tegemine, siis isegi juhul, kui lepingu sõlmimisel osalevad rohkem kui kaks isikut, peavad kõik pooled tegema kompromissieseme raames järeleandmisi. Järeleandmine võib seisneda nt võlasuhte või selle puudumise tunnustamises. Kompromisslepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikku järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid lepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes.
39.Kohus on seisukohal, et 01.03.2017 RA-de punktide 2.2b ja RT puhul ka 2.3b alapunktid (i) ja (ii) on osa kompromisslepingust ning seotud ja sõltuvad teistest alapunktidest. RA-sid ei oleks alapunktideta 2.2b ja 2.3.b (i), (ii) sõlmitud, mistõttu üksikutel alapunktidel puudus iseseisev ja ülejäänud lepingust sõltumatu tähendus. Käesoleval juhul ei olnud lepingute sõlmimisel poolteks ainult D, PA, RT ja kostja, vaid ka Väinamere Liinid OÜ, DVB Bank America N.V. ja laevaomanikud. Kõik osapooled tegid RA-de alusel sooritusi ja järeleandmisi ning õiguslikuks tagajärjeks, mida osapooled sõlmimisega kaasa tuua tahtsid, ei olnud ühegi alapunkti õigusliku tagajärje kaasa toomine eraldiseisvalt, vaid kõikide alapunktides sätestatud õiguslike tagajärgede kaasa toomine samaaegselt.
40.Kohtu järeldust toetab asjatundja UV arvamus (t VI kd lk 6 - VII kd lk 203), mille kohaselt viiks vaidlusaluste punktide välistamine lepingud tasakaalust välja, seda olulisel määral kostja
2-18-6020 kahjuks ning D, PA ja RT kasuks. Asjatundja hinnangul RA-de sõlmimine punkti 2.2b alapunktideta (i) ja (ii) tähendanuks, et praamiveoga seotud riskid oleksid jäänud 100% kostja kanda. Selliselt vabanenuks D, PA ja RT igasugustest äri katkemisest tingitud riskidest. Kostja pidanuks tasuma D-le ja PA-le nii prahitasud lepingu lõppemiseni kui lõppmakse 19 miljonit eurot. Seda olukorras, kus pank ja laevaomanikud vabastasid D ja PA RA-de alusel kõikidest kohustustest (sh lõppmakse tasumisest). Asjatundja hinnangul oli tegemist pakett-tehinguga, mille eesmärgiks oli senine praamivedude ärimudeli lõpetamine põhjusel, et Väinamere Liinid OÜ ei võitnud uut riigi tellimust. Ärimudeli kehtima jäämisel oleksid Väinamere Liinid OÜ-l, kostjal ning seega ka D-l, PA-l ja RT-l tekkinud võlgnevused laevaomanike ees. Seejuures viitab asjatundja 12.06.2009 ja 22.07.2009 prahilepingute ning prahilepingute lisaklauslite (Rider Clauses) ülesehitusele, mis omavahel sarnanesid ja mis sisaldasid praamiäris osalenud isikute omavahelisi õigusi ja kohustusi. Selle pinnalt on asjatundja järelduse teinud, et selliste majanduslikult ja üksteisest sõltuvuses olevate majandussuhete lõpetamisel on tavapärane praktika ühtse kõikehõlmava kokkuleppe tegemine selliselt, et kõik kokkulepitu jõustub korraga samal ajal ja jõustumine on seotud kõikide kokkuleppe punktide täitmisega.
41.Kohus loeb eeltoodust tulenevalt asjatundja arvamusega tõendatuks, et vaidlustatud lepingutingimused ei ole eraldiseisvad lepingutingimused, vaid need moodustavad ühe terviku teiste 01.03.2017 RA-des sisalduvate tingimustega. D, PA ja RT vabastati kohustustest laevaomanike ees samas proportsioonis nagu kostja vabastati kohustustest nende ees. D, PA ja RT majanduslik olukord ei halvenenud RA-de tagajärjel (need vähendasid kohustusi). RA-sid ei oleks sõlmitud vaidlusaluseid punkte sõlmimata.
42.Eeltoodust tulenevalt kohtu hinnangul ei peagi seega ka D, PA, RT ja kostja sooritused olema võrdväärsed, arvestades, et kompromisslepingu eeldused selleks pooli ei kohusta. Kuivõrd kohus on seisukohal, et vaidlusaluseid alapunkte ei ole võimalik eraldiseisvateks tehinguteks pidada, ei saa ka jõuda järeldusele justkui oleks need tagasivõitmisele kuuluvad tehingud. Kohus leiab, võttes arvesse tehingu poolte paljusust, on käesoleva asja lahendamisel olulise tähtsusega õiguskindluse põhimõttega arvestamine (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-16-05, punkt 20). Kohtu järeldusel oleks vaidlustatud alapunktide terviklikust kompromisslepingust eraldiseisvate tehingutena käsitlemine õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine ja ebaproportsionaalne teiste lepingupoolte suhtes. Lisaks eelnevale leiab kohus, et vaidlusaluse kokkuleppe puhul ei oleks võrdselt tagasitäitmine võimalik.
43.Kohus leiab, et PankrS § 111 lõike 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Eeltoodust tulenevalt ei ole tegemist kinkelepingutega ega poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu osaliselt kinke iseloomuga käsitatavate kokkulepetega. Kohus leiab, et D, PA ja RT ei loobunud nõuetest vastusooritusteta ja kuivõrd tegemist oli kompromisslepinguga, ei saa asuda seisukohale, et sooritused peaksid olema võrdsed. Kohus on seisukohal, et tulenevalt tehingu iseloomust ei saa hinnata RA-de alapunkte 2.2b (RT puhul ka 2.3b (i) ja (ii)) eraldiseisvalt teistest alapunktidest ning hagejad ei ole tõendanud, et tehing oleks sõlmitud vaidlusaluste punktideta. Kohus leiab, et ainuüksi antud asjaolu välistab hagejate nõuete rahuldamise PankrS § 111 lõike 1 alusel.
44.Järgnevalt hindab kohus, kas lähtudes PankrS § 109 lõikest 1, § 110 lõike 1 punktist 2 ning lõigetest 2 ja 3 on täidetud lepingu kehtetuks tunnistamise järgmised eeldused: tehing oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, tehing kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.
45.Kohus on eelneva analüüsi käigus tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et RA-d sõlmiti ühe aasta jooksul enne haldurite nimetamist. Kohus selgitab, et juhul kui võlausaldajate huvide
2-18-6020 kahjustamine on tuvastatud, saab PankrS § 110 lõike 2 järgi eeldada, et tehingu teine pool teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest ja lõike 3 alusel saab eeldada, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.
46.Kohus leiab, et olukorras, kus on tuvastatud, et tehing ei ole osadeks jagatav ja tehingut ei oleks tehtud tühistatud osata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lõike 3 alusel, ei saa kohus hinnata PankrS § 110 lõike 1 punkti 2 alusel võlausaldajate huvide kahjustamist. Kohtu hinnangul saab võlausaldajate huvide kahjustumist esitatud nõude puhul analüüsida vaid osadeks jagatava tehingu puhul. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt märgib kohus võlausaldajate kahjustamise osas seega vaid järgmist.
47.PankrS § 110 lõike 1 punktist 2 tulenevalt pidid hagejad tõendama võlausaldajate huvide kahjustamist, st et võlausaldajate nõuded oleksid saanud rahuldatud suuremas osas, kui RA-sid ei oleks sõlmitud. Kohus leiab, et hagejad ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Kohus loeb riiklikult tunnustatud eksperdi UV arvamusega tõendatuks, et D, PA ja RT võlausaldajate huvide kahjustamist ei ole RA-de sõlmimisega toimunud, sest tehingu sõlmimata jäämisel ei oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid suuremas mahus rahuldada võrreldes tehingu sõlmimise olukorraga. Kohus leiab lisaks, et D, PA ja RT lähikondsetega seotud äriühingute nõudeid võlausaldajate huvide kahjustamisele hinnangu andmisel ei saa arvestada, sest see ei oleks kooskõlas PankrS-i võlausaldajate kaitse regulatsiooni eesmärgiga. Kohus on tuvastanud, et Toletum OÜ juhatuse liikmeks ja omanikuks kokkulepete sõlmimise hetkel 01.03.2017 oli D, PA ja RT juhatuse liige RT ehk D, PA ja RT lähikondne (PankrS § 117 lõike 2 punktid 1, 2, 5), OÜ Taali Grupp juhatuse liikmeks ja omanikuks oli D, PA ja RT juhatuse liige OM ehk D, PA ja RT lähikondne, OÜ HM Investeeringud juhatuse liikmeks ja omanikuks oli C, kes on ühise majandusliku huvi olemasolu kinnitanud 13.02.2019.
48.Kohtu järeldusel ei ole seega täidetud PankrS § 110 lõike 1 punkti 2 kohaldamise eeldused. Jõudes järeldusele, et RA-de näol oli tegemist kompromisslepinguga, puudub kohtul vajadus hinnata võlausaldajate kahjustamist, samas märgib kohus, et käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist võlausaldajate huvide kahjustamine, mistõttu tuleb hagejate nõuded vastavas osas igal juhul jätta rahuldamata.
49.Hagejad on alternatiivse nõudena palunud kohtul hinnata, kas RA-de vaidlusalused kokkulepped said kehtivalt sõlmitud. Kohus on tuvastanud, et RA-de osapoolteks on: DVB Bank America N.V., Saremaa Investments 1 Limited, Dagenhart OÜ, AS Saaremaa Laevakompanii, Väinamere Liinid OÜ; DVB Bank America N.V., Saaremaa Ferry Erste Beteiligungs GmbH & Co.KG, Paxton Assets OÜ, AS Saaremaa Laevakompanii, Väinamere Liinid OÜ; DVB Bank America N.V., Saaremaa Ferry Erste Beteiligungs GmbH & Co.KG, Reyna Trade OÜ, AS Saaremaa Laevakompanii, Väinamere Liinid OÜ. Seega RA-de paketis olevad lepingud eristuvad ühe osapoole nime järgi: kas D, PA või RT. RA-d pidid seega allkirjastama: DVB panga nimel YA; laevaomanike nimel MK ja CS (ühine esindusõigus); D, PA ja RT nimel VL, RT ja OM (ühine esindusõigus); kostja nimel TS ja TR (kaks juhatuse liiget ühiselt);Väinamere Liinid OÜ nimel IK.
50.Kohus leiab, et RA-de vormistuslehed on osa tehingust ja nende allkirjastamisega on pooled andnud tahteavaldused lepingute sõlmimiseks. Antud järeldust kinnitavad mh lepingu sõlmimisele eelnenud sammud kui lepingu hilisem täitmine. Lepingu tõlgendamisel tuleb lisaks formaalsetele eeldustele lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud eeldustest, mille kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kohtule on esitatud erinevaid eksemplare lepingutest tulenevalt poolte erinevatest allkirjastamismeetoditest.
2-18-6020 Puudub vaidlus, et hagejad esindavad OM huve, kes allkirjastas ainsana lepingud koos põhitekstiga digitaalselt, kohtule on esitatud digikonteiner mälupulgaga. Sealjuures nähtub hagejate ja IK kirjavahetusest, et AB Ellex Raidla advokaat Sven Böttcher on 01.03.2017 ekirjaga kinnitanud OM valmisolekut leping veel samal päeval allkirjastada (algne toimik 2-186020 I kd lk 200). Teised lepingupooled on allkirjastanud lepingud käsitsi, mis tulenevalt seadusest on ka poolte õiguseks. Menetluse vältel on tellitud vaidlusaluste asjaolude tuvastamiseks dokumendiekspertiis.
51.Kohtutoimikus on kaks lepingu eksemplari: 1) kostjale kuuluvad originaaleksemplarid paberil koos OM digitaalselt allkirjastatud dokumentidega; 2) koopiad panga originaaleksemplaridest OMi digitaalse allkirjata. Kohus on menetluse vältel selgitanud pooltele antud nõude osas tõendamiskoormist ning andnud hagejatele võimaluse enda seisukohtade täiendavaks tõendamiseks. Kohus selgitas 09.03.2021 kohtuistungil (protokollis ajamärk 04:29:15; t IX kd lk 117 pöördel), et lisaks kaudsetele tõenditele (dokumendiekspertiis) ehk kolmandate isikute poolt koostatud dokumentidele on võimalik tunnistajatena üle kuulata pooled, kes lepingule alla kirjutasid, et selgitada välja, kas leping sisaldab nende tahteavaldusi. Hagejad ei kasutanud võimalust uurida otseseid tõendeid ehk kuulata isikud ära. Kohus leiab, et dokumendiekspertiisi ega ka poolte esitatud tõenditest lähtuvalt ei ole leidnud tõendamist, et RA-de vaidlusalused kokkulepped ei oleks kehtivalt sõlmitud. Kohus leiab, et dokumendiekspertiis ei tõenda, et poolte ühine tahe oleks olnud teistsugune. Dokumendiekspertiis (akt t VIII kd lk 2jj) kinnitas, et kostja valduses olevad eksemplarid on originaalid. Kõik RA-d sisaldavad kahte allkirjadega vormistuslehte „Excecution Page“, millest üks on käsitsi kirjutatud allkirjadega ja teine koopia, millele on lisatud üks käsitsi kirjutatud allkiri real „Owner“ teise allkirjana (eksperdiarvamuse punkt 1). Sealjuures selgitatakse aktis, et ekspertiisi esitatud lepingute eksemplaride köitmisel on nii PA kui RT puudutavate RA-de ühe eksemplari vormistuslehe originaalile lisatud teise sama lepingu eksemplari vormistuslehe koopia. Sealjuures näitas survejälgede analüüs (akti lk 3-4), et RT puudutava RA vormistuslehe koopia aluseks olnud originaal on allkirjastatud nii, et ekspertiisiks esitatud vormistuslehe originaal asetses selle all. Seega on kõik originaaleksemplarid allkirjastatud samaaegselt. Kostja on esitanud OM digiallkirjastatud RA-de ja DVB panga käes olevate lepingute koopiate võrdluse (t VIII kd lk 66-82), millest nähtub, et OM on allkirjastanud samad põhitekstid, nagu teisedki lepinguosalised. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et osapooled ei oleks allkirjastanud sama sisuga RA-d. RT ning D poolt sõlmitud lepingute võrdlusest nähtub (t VIII kd lk 66jj), et lisaks tekstide identsusele on dokumentidel identsed allkirjad Owner ja Barecharterer real. Ehk OM allkirjastatud „vanad“ versioonid on allkirjastatud hiljem ka ülejäänud osaliste poolt. Kohus leiab, et kõik osapooled, sh OM, on andnud tahteavalduse kolme RA sõlmimiseks sellisena nagu need kohtule esitatud dokumentidest nähtuvad. Tõenditest nähtuvalt lepingute allkirjastamist kõikide osapoolte poolt on kinnitanud Advokaadibüroo (AB) Watson Farley & Williams LLP Hamburgist, kes esindas DVB panka lepingute sõlmimisel (26.11.2019 e-mail koos kinnituskirjaga ning RA-de ja Release Date teavituste koopiatega; t VIII kd lk 10jj). AB partner kinnitas 26.11.2019 kinnituskirjas, et on kontrollinud enda dokumente seoses kolme RA-ga ja need sisalduvad nende toimikus. DVB panga saadetud originaaldokumentide koopiast nähtub, et osapooled on allkirjastanud RA-de vormistuslehtede allkirjastamisega. Seda kinnitavad ka täiendavalt VL ja IK (t VIII kd lk 62, 64). Kohtu hinnangul lepingute sõlmimist tõendavad ka Release Date ehk vabastamise kuupäeva saabumise kinnituskirjad, mida pank ja laevaomanikud olid kohustatud D-le, PA-le, RT-le, kostjale ja Väinamere Liinid OÜ-le väljastama.
52.Kohus leiab, et D, PA ja RT käitumine varasemalt ja kohtumenetluse vältel ning nende nõuetele tuginemine on vastuoluline. Tõenditest nähtuvalt OM on D ja PA pankrotiavaldustes 29.05.2017 märkinud, et nõuded kostja vastu puuduvad. RT pankrotiavalduses on OM samal
2-18-6020 kuupäeval märkinud, et RT-l on kostja vastu 588 000 euro suurune nõue. Kostja on RT nõuet enda pankrotimenetluses tunnustanud 421 914.21 euro ulatuses ja RT-le on 421 914.21 eurot ka ära makstud. Seega ka OM ise on D, PA ja RT juhatuse liikmena kinnitanud nõuete puudumist kostja vastu. Lisaks on RA-de sõlmimist, allkirjastamist ja nende koopiate saamist kinnitanud D, PA ja RT juhatuse liige RT RT pankrotimenetluse kohtuistungil.
53.Kohtu hinnangul on asja lahendamisel olulise tähtsusega ka kostja poolt välja toodud võimalik huvide konflikt ja menetlusõiguste kuritarvitamine. Kohus on tuvastanud, et RA-de sõlmimise ajal esindas AB Ellex Raidla OM kui D, PA ja RT juhatuse liiget. Seega tuleb hagejatelt ja tema esindajatelt kui oma ala professionaalidelt eeldada, et menetlusõigusi kasutatakse heauskselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 200 lõige 1). Tõenditest nähtuvalt on RA-de allkirjastamise ettevalmistamise asjaolud kirjeldatud IK 28.02.2017 e-kirjas. AB Ellex Raidla advokaat S. Böttcher vastas sellele 01.03.2017 e-kirjaga, kinnitades OMi valmisolekut leping veel samal päeval allkirjastada. Tema allkirjaga versioon lepingust anti kostjale üle mälupulgal. Kohus loeb antud asjaoluga tõendatuks, et hageja esindaja teab või peab teadma, et RA-d on kehtivalt allkirjastatud kõikide osapoolte poolt. Kohtu järeldusel ei ole leidnud tõendamist, et RA-sid ei oleks allkirjastatud kehtivalt. Isegi, kui asuda seisukohale, et kokkuleppeid ei ole kehtivalt allkirjastatud tuleb lähtuda lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest ja võtta arvesse lepingule eelnevaid ja hilisemaid samme. Kohus ei ole tuvastanud, et poolte tahe oleks suunatud muule kui omavaheliste õigussuhete lõpetamisele kompromissiga, mistõttu tuleb hagejate nõuded vastavas osas jätta rahuldamata.
54.Muud poolte seisukohad, väited ja esitatud tõendid ei ole asjakohased.
55.Kuna kohus jättis hagi tervikuna rahuldamata, siis kohus TsMS § 162 lõike 1 kohaselt jäävad menetluskulud solidaarselt RT, D ja PA pankrotihaldurite kanda.
56.Kohus leiab, et kuna tegemist on mahuka ja pikaajalise menetlusega, on menetlusökonoomika põhimõtetest lähtuvalt mõistlik menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2). Apellatsioonkaebus
57.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles vaidlustavad maakohtu otsuse ja paluvad teha asja esimese astme kohtule tagasi saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.
58.Maakohtu otsus on põhjendamata ega rajane asjas esitatud tõenditele, puudub poolte väidete ja tõendite analüüs. Maakohtu otsusesse on kopeeritud kostja menetlusdokumentides esitatud väited, hindamata, kas need on tõendatud ning kas ja milliseid vastuväiteid ja ümberlükkavaid tõendeid hagejad esitasid.
59.Meelevaldne on maakohtu selgitus, et poolte vahel puudub vaidlus, et hagejad esindavad OMi huve. Nimetatud isik on D, PA ja RT ühe võlausaldajaga (OÜ Taali Grupp) seotud isik, kes ei ole vaidluses menetlusosaline. Pankrotihaldurid ei esinda OM, vaid kõigi võlausaldajate huve oma ametiülesannetest tulenevalt.
60.Kuna maakohtu otsuses ei ole hinnatud ühtegi tõendit ega hagejate väidet, ei peegelda lahend menetluse tegelikku sisu. Hagejad paluvad võtta apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks maakohtumenetluses esitatud menetlusdokumendid.
2-18-6020
61.Seisukoht, et D, PA ja RT said (võrdväärse) vastusoorituse, on ebaõige ega tugine tõenditel. RA-des ei olnud ühtegi kokkulepet selle kohta, kas ja kuidas hüvitab kostja D-le, PA-le ja RTle selle, et nad nõuetest tema vastu loobusid. Vastusoorituste tõendamiskoormus lasus kostjal, kuna hagejad ei saa tõendasa negatiivset asjaolu. Kostja esiletoodud sooritused ei olnud vastusooritused D-le, PA-le ja RT-le. Kostja oleks pidanud tõendama, et sooritused hüvitasid D-le, PA-le ja RT-le selle, et nad jäid ilma oma nõuetest. Samuti, et sooritusi ei oleks tehtud, kui D, PA ja RT ei oleks nõuetest loobunud. Kui vastusoorituse tegi kostja asemel kolmas isik, pidi see tehtama kostja eest eesmärgiga hüvitada D-le, PA-le ja RT-le nõuetest ilma jäämine. Parvlaevade tagastamine vaidluseta ega nende prahtimisega seotud tulu teenimise võimalusest loobumine, laevade ümberehitamise ja opereerimise kulude hüvitamise nõudest ja väljaostuõigusest loobumine ning vabanemine kohustustest panga ja omanike ees ei ole käsitatavad kostja vastusooritustena.
62.Maakohus jättis hindamata RA-de sõlmimise asjaolud. Kostja püüdis jätta muljet, nagu oleksid need sõlmitud seetõttu, et Väinamere Liinid OÜ jäi 2014. a ilma parvlaevateenuse osutamise õigusest perioodil 2016-2026 ja osalised otsustasid äri lõpetada kokkuleppega. See ei vasta tõele. Kostja lepingurikkumised algasid enne 2014. a riigihanget. Kostja jättis täitmata rahalised kohustused D, PA ja RT ees. Tulenevalt äri struktuurist vallandas kostja rikkumiste ahela, mille tagajärjel jäid D, PA ja RT võlgu omanikele, kel omakorda tekkisid raskused panga ees. Panga ja omanike kannatus katkes 2016. a, mil nad otsustasid prahilepingud ühepoolselt lõpetada ja laevad tagasi võtta. D, PA, RT, kostja ja Väinamere Liinid OÜ olid seega 2016. a olukorras, kus pangal ja omanikel oli õigus prahilepingud üles öelda, laevad tagasi võtta ja võlgnevuste katteks realiseerida märkimisväärsed tagatised, mille kostja ja tema kontrolli all olev Väinamere Liinid OÜ olid äri alguses prahitasude maksmise kohustuste katteks andnud. Tuli saavutada kokkulepe panga ja omanikega, et nad ei astuks ühepoolseid samme ega asuks tagatisi realiseerima. Läbirääkimistel dikteeris tingimusi pank. Saavutati kokkulepe, et pank omandab usaldusisiku kaudu osalused parvlaevade omanikfirmades ning loobub teatud tingimuste täitmise korral nõuetest allrentnike vastu. RA-d pididki kajastama pangaga saavutatud kokkuleppeid. Maakohus ei hinnanud 17.02.2017 Term Sheet. RA-d olid koostatud selle põhjal ja elluviimiseks ja see ei käsita allrentnike omavahelisi suhteid. Paralleelselt arutasid allrentnikud D, PA, RT ja kostja (nende taga seisnud füüsilised isikud OM, RT, VL), kuidas lahendada omavahelised äriga seonduvad nõuded. Selliste läbirääkimiste toimumist kinnitab 26.08.2016 kokkulepe, mis küll ei jõustunud, samuti 16.10.2016 kokkuleppe projekt. Vaidlusalused kokkulepped olid võõrkehad RA-des, suruti neisse viimasel hetkel ega olnud osa pangaga sõlmitud kokkuleppest. RA-des sisalduvad kõik muud kokkulepped oleks sõlmitud ka D, PA, RT ja kostja vaheliste vaidlusaluste nõuetest loobumise kokkulepeteta. Nõuetest loobumise pookimist RA-desse ei tasakaalustanud majanduslikult ükski teine selles sisaldunud kokkulepe. Kostja pidi vastusoorituse andma, kuid ei andnud. Kostja tegelik kasusaaja ja faktiline juht VL lubas juhatuse teisele kahele liikmele, et kostja teeb hiljem vastusoorituse eraldi kokkulepete alusel, millega rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Kuna RA-de allkirjastamisega oli kiire, kuid kostja vastusoorituse detailid vajasid läbirääkimist, olid OM ja RT nõus allkirjastama vaidlusaluseid kokkuleppeid sisaldavad RA-d. Pank ei olnud vastu, et need kokkulepped RA-desse lisatakse. Tõendid kinnitavad, et asjaosalised pidasid 2017. a pärast RA-de sõlmimist läbirääkimisi, kuidas kostja või temaga seotud isikud rahuldavad D, PA ja RT võlausaldajate nõuded ning väldivad D, PA ja RT pankrotti. Läbirääkimiste käigus muutis kostja meelt ja otsustas mitte midagi kompenseerida.
63.Maakohus jättis hindamata riiklikult tunnustatud eksperdi TT arvamuse ja ütlused. Arvamus tõendas, millises summas olid omanikel nõuded D, PA ja RT vastu ning millises
2-18-6020 summas olid äriühingutel nõuded kostja vastu. Arvamus ja ütlused tõendavad, et omanike poolt nõuetest loobumist D, PA ja RT vastu ei saa ka majanduslikust aspektist vaadatuna käsitada vastusooritusena selle eest, et nad loobusid oma nõuetest kostja vastu.
64.Kõik kolm vaidlusalust kokkulepet on tehingud, mida saab vastavate eelduste täitmise korral tagasi võita. TsÜS § 90 lõike 3 alusel ei saa määrata, kas konkreetne tehing saab olla tagasivõitmise esemeks. Tehing on defineeritud TsÜS § 67 lõikes 1. Tehingu tagasivõitmisel pankrotimenetluses tuleb lähtuda PankrS-i sätetest. Tehing tuvastatakse kokkuleppe sisu alusel. Tehingu olemust ei muuda asjaolu, kuidas see on vormistatud. Iga vaidlusalune kokkulepe on eraldiseisev tehing. Maakohus on lähtunud ebaõigest arusaamast, nagu tähendaks vaidlustatud tehingu väidetav „seos“ mingi teise tehinguga, et vaidlustatud tehingut ei saa tagasi võita. Ei ole õige, et kohus ei saa hinnata võlausaldajate huvide kahjustamist, kuna täidetud ei ole TsÜS § 90 lõike 3 eeldused. Kui vaidlustatud tehingul on seos teise tehinguga, mille alusel pankrotivõlgnik nt sai vastusoorituse, saab seda teist tehingut võtta arvesse hindamaks, kas vaidlustatud tehing kahjustab võlausaldajate huve. See ei tähenda aga, et vaidlustatud tehing eraldiseisvalt ei saaks olla tagasivõidetav. Tagasivõitmise esemeks saab olla üksnes tehing, mille poolteks on pankrotivõlgnikud ja kostja ning mis kahjustab pankrotivõlgniku võlausaldajate huve. RA pealkirja kandev koond-dokument hõlmab mitut erinevat tehingut. Maakohtu viide õiguskindluse põhimõttele ei ole asjakohane. Isegi kui tegemist oleks tehingu osalise tagasivõitmisega, on TsÜS § 90 lõike 3 eeldused täidetud.
65.Ka kompromissi raames ei tohi sõlmida võlausaldajate huve kahjustavat tehingut. See, et kompromisslepingu olemuslikuks tunnuseks on vastastikuste järeleandmiste tegemine, ei tähenda, et pankrotivõlgniku puhul ei tule hinnata, kas järeleandmine oli võlausaldajate huvides. Pankroti väljakuulutamise järgselt peab haldur hindama tehinguid PankrS-i aspektist. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et kostja väidetavad vastusooritused ei pidanud olema võrdsed D, PA ja RT sooritustega, sest kompromisslepingu eeldused selleks pooli ei kohusta. Maakohtu seisukoht lähtub ebaõigest arusaamast, et kvalifitseerides tehingu kompromisslepinguks, on pankrotivõlgnikul õigus teha ükskõik milliseid sooritusi ja järeleandmisi ning hindama ei pea, kas ta sai selle eest võrdväärse vastusoorituse.
66.Hagejatel lasus võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamiskoormus üksnes PankrS § 110 lõike 1 punkti 2 alusel tagasivõitmisel. Kui rakendada PankrS § 111 lõike 1 punkti 1, tuleb võlausaldajate huvide kahjustamist eeldada ja vastupidise tõendamiskoormus lasus kostjal. Maakohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitavad, et vaidlusalused kokkulepped kahjustavad D, PA ja RT võlausaldajate huve. Kui pankrotivõlgnik on tehinguga oma varast loobunud, on selge, et selle tõttu on pankrotivara väiksem. Nõuded kostja vastu olid ja on D, PA ja RT ainus vara, mille arvel oma kohustusi täita. Vaidlusaluste kokkulepete tõttu ei ole hagejatel võimalik nõuda kostja pankrotimenetluses võlgnevusi sisse, et suurendada D, PA ja RT pankrotivara. Võlausaldajate huvide kahjustamisel tuleb hinnata üksnes vaidlusaluste kokkulepete, mitte RA-des sisalduvate kõigi tehingute kogumi mõju D, PA ja RT võlausaldajatele. Maakohus jättis hagejate väited hindamata.
67.UV arvamused ei tõenda, et RA-sid ei oleks vaidlusaluste kokkulepeteta sõlmitud. Maakohus sisuliselt UV arvamust ei hinnanud. Finantsekspert ei saa tõendada, kas RA-sid oleks vaidlusaluste kokkulepeteta sõlmitud. Selle järelduse saab teha üksnes kohus. UV arvamus tugineb kostja ebaõigetel väidetel. Pankrotivõlgniku tehingu tagasivõitmisel tuleb hinnata tehingu mõju võlausaldajatele, mitte tegemata jätmise mõju selle teisele poolele. UV arvamus ei tõenda võlausaldajate huvide mittekahjustamist. Arvamus ei sisalda finantsanalüüsi ja tugineb hinnangutele, oletustele ja menetluses tõendamata väidetele. UV ei võtnud arvesse
2-18-6020 sissenõutavaks muutunud reaalseid võlgu, mis olid kostjal 01.03.2017 seisuga D, PA ja RT ees ja mille sissenõudmisest vaidlusaluste kokkulepetega loobuti. Nõuete sissenõutavus 2017. a kevadel ei oma tähtsust. UV hindas RA-des sisalduvate kõigi tehingute mõju (kogumis) D, PA ja RT võlausaldajate huvidele, mis ei ole aga asjakohane. UV järeldus on vastuolus hagejate arvutustega. Kõigi tehingute tagajärjel (kogumis) võisid küll väheneda D, PA ja RT kohustused, kuid suuremas ulatuses vähenes nende vara ja nad jäid ilma kogu oma varast, mis välistas ükskõik millise võlausaldaja nõude kasvõi osalise rahuldamise.
68.Maakohtu seisukoht, nagu omaks võlausaldajate huvide kahjustamisel tähtsust võlausaldaja seos pankrotivõlgnikuga, on vastuolus seaduse ja Riigikohtu praktikaga. PankrS ei näe ette, et selle võlausaldaja huve, kes on pankrotivõlgniku lähikondne, võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvesse ei võeta. Maakohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09. Maakohtu seisukoht ei ole ka sisuliselt põhjendatud.
69.Vaidlusalused kokkulepped on kinke- või kinke iseloomuga lepingud, kuna D, PA ja RT loobusid vaidlusaluste kokkulepetega oma nõuetest kostja vastu, saamata (võrdväärset) vastusooritust, kahjustavad D, PA ja RT võlausaldajate huve ja vastupidine jäi kostja poolt tõendamata. Seda, et kostja teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest, kinnitavad 2017. a toimunud läbirääkimised selle üle, kuidas kostja või temaga seotud isikud D, PA ja RT võlausaldajatele nende katteta nõuded kompenseerivad.
70.Maakohus ei lahendanud asjakohaselt RA-de nime kandvate dokumentide sõlmituks lugemise küsimust. Allkirjastamise asjaolusid arvestades oli tegemist tahteavalduste vahetamisega, mitte ühtse lepingudokumendi allkirjastamisega kõigi poolte poolt. Hagejad leiavad, et tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada, et D, PA ja RT ning kostja vahel toimus kattuvate tahteavalduste vahetamine ja et vaidlusalused kokkulepped said kehtivalt sõlmitud. Viide VÕS §-le 29 ei ole asjakohane. VÕS § 29 puudutab lepingu sisust arusaamist ja selle tõlgendamist. Ekspertiis kinnitas, et allkirjade lehed ei olnud allkirjastamise hetkel köidetud RA-de põhitekstide juurde. Järelikult erinevad allkirjastajad allkirjastasid üksnes eraldatud allkirjade lehti, mitte lepingut ennast. Seega on käsitsi kirjutatud allkirjad vormistuslehtedele nii originaalidele kui ka üks allkiri koopiatele kirjutatud enne dokumentide köitmist. OM allkirjaga digikonteineri esitas kostja 08.04.2019. Paberkujul on OM allkirjaga digikonteiner tsiviilasja toimikus. Seega on dokumendiekspertiisiga ka tõendatud, et 06.12.2019 toimunud kostja võlausaldajate esimesel üldkoosolekul esitatud dokumentide komplektiga on manipuleeritud, kuna kokku on köidetud dokumente (lepingute põhitekste ja allkirjade lehti), mis algselt köidetud ei olnud. Kohtule esitatud dokumentide pakk ei ole piisavalt usaldusväärne tõend kõikide osapoolte kattuvate tahteavalduste väljendamise kohta. Lepingu sõlmimiseks ei ole piisav, et pooled teevad tahteavaldused omaette, kui seda tahteavaldust ei ole edastatud teisele poolele.
71.Hagejad ei ole käitunud vastuoluliselt. Pankrotiavaldustele lisatud võlanimekirjades on märgitud nõuded kostja vastu kui ebaselged ja ebatõenäoliselt laekuvad. Hagejateks on haldurid, kes on neile teadaolevate asjaolude pinnalt seadnud kahtluse alla lepingute õiguslikult kehtivalt sõlmituks lugemise. Millisel seisukohal on üks või teine võlgniku juhatuse liige, ei ole halduritele siduv. Nii OM kui RT on kinnitanud hagejatele, et ei saanud teise poole allkirjadega RA-sid. Maakohtu negatiivne suhtumine hagejatesse ja nende esindajatesse ei ole kohane. Hagejatele ei saa heita ette, et nad on palunud õiguslikku hinnangut sellele, kas RA-d said kehtivalt sõlmitud. Hagejad ei saanud võtta riski, et üksnes tagasivõitmise nõuete esitamisel selgub kohtumenetluse käigus, et vaidlusaluseid kokkuleppeid ei olegi kehtivalt sõlmitud, mistõttu ei saa neid ka tagasi võita.
2-18-6020
72.Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht
73.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Edasine menetlus
74.Ringkonnakohtu istungil selgitas kolleegium, et RA-de punktide 5.1 kohaselt juhindutakse lepingutes ja neid tõlgendatakse vastavalt Saksamaa õigusele. Maakohus Saksa õigust ei kohaldanud. Ringkonnakohus on arusaamisel, et nii kokkulepete sõlmituks lugemise tuvastamisel kui nende sisulisel tõlgendamisel (praeguses asjas tähtis, kas võimalik jagada iseseisvateks osadeks) tuleb seega tehingute kohaselt kohaldada Saksa õigust. Pooled esitasid kohalduva materiaalõiguse kohta seisukohad.
75.Saksa õiguse tõendamiseks pöördusid hagejad Saksa advokaadibüroo A | L | P Rechtsanwälte poole, kes lisaks asjakohaste õigusnormide esitamisele koostasid ka seonduva õigusliku arvamuse. Õigusliku arvamuse koostasid advokaat Sven I. Oksaar, kes on tegutsenud Saksamaal advokaadina 28a ning kes omab õigusteaduses doktorikraadi, ning advokaat Ingo Hilmer, kes on tegutsenud Saksamaal advokaadina 8a.
76.Hagejad on kokkulepete sõlmituks lugemist hinnanud Eesti õiguse alusel. Kui kokkuleppeid ei sõlmitud kehtivalt, ei saanud kehtivalt sõlmida ka kohalduva õiguse kokkulepet. Kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et sellele küsimusele kohaldub Saksa õigus, ei muuda see asja lahendust. Sarnaselt Eesti õigusele, peab ka Saksa õiguse alusel tehingu sõlmimiseks toimuma kattuvate tahteavalduste, s.o pakkumuse ja nõustumuse, vahetamine.
77.Saksa tsiviilseadustiku (edaspidi BGB) §-d 146-151 reguleerivad pakkumuse ja nõustumuse tegemist. BGB § 146 kohaselt pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust vastavalt BGB §-dele 147-149 antud. BGB § 147 lõige 2 reguleerib olukorda, kus pakkumus tehakse eemalviibijale, ning viidatud sätte kohaselt tuleb ka sellisel juhul pakkumusele nõustumus anda aja jooksul, mil pakkumuse tegija võib tavapärastel asjaoludel vastuse saamist eeldada. Nii pakkumus kui nõustumus on tahteavaldused, mis muutuvad kehtivaks kättesaamisega. BGB § 130 lõike 1 esimese lause kohaselt kindlale isikule suunatud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, muutub kehtivaks ajal, kui tahteavaldus jõuab selle isikuni.
78.Praegusel juhul tuleb nii pakkumusena kui nõustumusena käsitleda asjaosaliste allkirju allkirjade lehtedel. Viidatud BGB sätetest tuleneb seega, et vaidlusaluste kokkulepete kehtivalt sõlmituks lugemiseks tuleb hinnata, kas asjaosaliste allkirjadega lepingud või vähemalt allkirjade lehed jõudsid vastaspooleni, s.o kas D, PA ja RT allkirjadega allkirjalehed jõudsid SLK-ni ja kas SLK allkirjadega dokument jõudis nendeni. Hagejate alternatiivsed nõuded tuginevadki asjaolule, et sellist olukorda ei esinenud, kuna on teada, et vähemalt D-ni, PA-ni ja RT-ni kõigi asjaosaliste allkirjadega RA-d tagasi ei jõudnud. Asjakohane ei ole BGB § 151, mis võimaldab teatud tingimustel lugeda lugeda tehingu sõlmituks olukorras, kus pakkumuse tegijat ei ole teavitatud nõustumuse andmisest. See on võimalik üksnes juhul, kui nõustumusest teavitamist ei saa väljakujunenud tava kohaselt eeldada või kui pakkumuse esitaja on sellest loobunud. Sellist olukorda praegu ei esinenud.
2-18-6020
79.Saksa AB on Saksa õiguse alusel seoses tehingu kehtivalt sõlmituks lugemisega selgitanud, et „Saksamaa õiguse kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse /.../ ja nõustumusega“; „Pakkumuseks, mis on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus ja mis muutub kehtivaks selle kättesaamisel /.../ tuleb antud juhul lugeda lepingu allkirjastamist esimese allkirjastaja poolt ning selle edastamist teisele poolele“; „Reeglina peab nõustumuse andmine toimuma kohalviibijate puhul viivitamatult (BGB § 147 (1) lause 1), eemalviibijale tehtud pakkumusele võib anda nõustumuse üksnes ajani, mil pakkumuse esitaja võiks tavaolukorras oodata nõustumuse saamist (BGB § 147 (2))“; „Eeldades, et käesoleval juhul ei ole määratud nõustumuse andmiseks tähtaega (vrdl § 148) nii, et lepingus endas on kehtestatud tähtaeg, mille jooksul nõustumus tuleb anda, kohalduvad üldised nõustumuse andmise sätted: nõustumus on samuti ühepoolne tahteavaldus, mis nõuab vastuvõtmist“; „Võib ka kaaluda, kas nõustumus on antud kooskõlas BGB §-ga 151. Selleks on esmalt vaja väljapoole suunatud ühemõttelist nõustumuse tahte väljendust, nõustuva tegutsemise vormis (täitmine, määramise või kasutamise toiminguid või sisemised toimingud) /.../ Lepingu täitmise osas ei olnud siinkohal midagi mainitud. Antud asjas ei ilmne ka loobumist või tavapraktikat, mis lubaksid eeldada nõustumust ilma tahteavalduseta“; „Lisaks ei ole allakirjutanule teada, kas antud asja pooled tegid muid teavitusi oma nõustumuse või allkirjastamise kohta. Tahteavaldus, mis ei ole esitatud õiguslikku suhtlusesse (eesmärgiga, et see jõuaks teise pooleni), ei ole kehtiv. Asi oleks erinev, kui teised allkirjastajad oleksid selgesõnaliselt teavitanud oma allkirjast või muul viisil väljendanud, et lepingule on antud nõustumus“.
80.Samuti selgitas AB, et tehingu kehtivalt sõlmituks lugemise tõendamiskoormus lasub isikul, kes tehingu kehtivusele tugineb. SLK ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema allkirjadega dokumendid oleksid jõudnud D-ni, PA-ni ja / või RT-ni. Samuti, et infovahetus dokumentide allkirjastamise kohta oleks aset leidnud mingil muul viisil, sh kes, millal ja kuidas teatas esimestena allakirjutanud isikutele, et lepingud on allkirjastatud ülejäänud osaliste poolt.
81.30.11.2022 kohtuistungil arutles kohus, kas Saksa õiguse alusel saab vaidlusaluseid kokkuleppeid ülejäänud RA-des sisalduvatest kokkulepetest eraldiseisvalt tagasi võita. Hagejad leiavad, et ka sellele küsimusele kohaldub Eesti õigus, kuna tegemist ei ole lepingu tõlgendamise küsimusega. Tagasivõitmise eeldusi ja aluseid tuleb hinnata Eesti õiguse alusel. See, mis on tehing PankrS-i tagasivõitmise aluste kontekstis tuleb samuti tuvastada Eesti õiguse alusel. Küsimus sellest, kas tehinguks on PankrS-i tähenduses mitut tehingut sisaldav lepingudokument tervikuna või konkreetne üksiktehing või punkt lepingudokumendist, on üks osa tagasivõitmise alustest ja eeldustest, mida tuleb hinnata selle riigi õiguse alusel, mille alusel hinnatakse tagasivõitmise põhjendatust. Eesti õiguse, sh kohtupraktika kohaselt on võimalik lepingudokumendis sisalduvat üksiktehingut tagasi võita. Kahjulikku tehingut tegevad osapooled ei saa pelgalt kohaldatava õiguse kokkuleppe ja mitme tehingu paigutamisega ühte lepingudokumenti seda välistada. Eelnevat kinnitab EL-i maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 7 lõike 2 alapunkt m), mille kohaselt võlausaldajate huve kahjustavate õigustoimingute tühisust, tühistamist või kehtetust puudutavad reeglid alluvad selle liikmesriigi õigusele, kelle territooriumil maksejõuetusmenetlus on algatatud.
82.Kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et kohaldub Saksa õigus, ei muudaks see eelviidatud järeldust ega asja lahendust. Saksa õigus toetab hagejate seisukohta, et vaidlusaluste kokkulepete paiknemine lepingudokumendis ei oma mingisugust tähtsust ning tagasivõitmisel tuleb hinnata üksnes nende konkreetsete üksiktehingute mõju D, PA ja RT võlausaldajate huvidele. Saksa advokaatide arvamuse kohaselt erinevad Saksa ja Eesti õigus õiguskaitsevahendi poolest, mis on pankrotihaldurile seaduses ettenähtud juhuks, kui pankrotivõlgnik on teinud tehingu, mis kahjustab võlausaldajate huve. Eestis saab haldur sellisel juhul taotleda tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Saksamaal saab
2-18-6020 haldur sellisel juhul esitada „vaidlustuse“. Saksa pankrotiseadustiku („InsO“) § 129 lõige 1 sätestab, et enne pankrotimenetluse algatamist tehtud tehinguid, mis kahjustavad võlausaldajaid, võib pankrotihaldur vaidlustada InsO §-des 130 -146 toodud alustel. Edukas vaidlustus ei muuda aga vaidlustatud tehingut tühiseks ega kehtetuks. Tehing jääb kehtima, kuid sellest tulenevaid õigusi, mis omavad pankrotipesale negatiivseid tagajärgi, ei tohi keegi realiseerida ja / või (kui seda on juba tehtud) tuleb võlgnikule tagastada tehingu alusel üleantu. Kui tegemist on nt olukorraga, kus pankrotivõlgnik on loobunud oma õigusest, oleks eduka vaidlustuse tagajärjeks see, et tehingut, millega õigusest loobuti, ei arvestata ning vastaspool ei saa sellele tugineda. Vaidlustuse vastaspooleks on isik, kes on võlgnikult saanud vaidlustuse esemeks oleva soorituse ning kes on nende õiguslike tagajärgede, mida vaidlustusega tagasi pööratakse, teine pool. AB selgituste kohaset ei oleks antud asja keskmes leping kui selline, vaid lepingus sisalduv konkreetne õigustoiming, mis võib olla kahjulik konkreetse võlgniku võlausaldajatele. Kohustustest vabastamised või nõuetest loobumised, mis on seotud sellise võlgniku varaga, kelle haldur on vaidlustamist taotlenud ning mis loetakse võlausaldajatele kahjulikuks, on vaidlustatavad ning tuleb tagastada. Ülejäänud õigustoimingud / leping jäävad muutumatuks. Eelviidatud InsO normidest ning seonduvatest advokaadibüroo A | L | P selgitustest on selge, et (ka) Saksa õiguse alusel ei ole asjakohane SLK vastuväide, nagu takistaks vaidlusaluste nõuetest loobumise kokkulepete tagasivõitmist asjaolu, et need paiknevad RA-de lepingudokumentides ja moodustavad väidetavalt ühtse paljude osapooltega lepingu. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et Saksa õiguse alusel ei toimu pankrotimenetluses ühegi tehingu kehtetuks tunnistamist, vaid pankrotivõlausaldajate suhtes kahjulikke tagajärgi lihtsalt ei jõustata / need ei ole täidetavad. Küsimus sellest, mis on „tehing“ (s.o kas lepingudokument tervikuna või üks punkt selles) ning kas ja mis tingimustel saab tehingut osaliselt kehtetuks tunnistada, ei oma Saksa õiguse alusel tähtsust, sest ühtegi tehingut kehtetuks ei tunnistata. Vaidlustuse teisel poolel võib üksnes tekkida tagasitäitmise nõue vastavalt InsO §-dele 143-144, kui ta on midagi pankrotivõlgnikule vaidlustuse eseme eest üle andnud. Seega sisuliselt saavutatakse samasugune tulemus pankrotivõlgniku ja tema võlausaldajate suhtes nagu hagejad taotlevad Eesti õiguse alusel – konkreetne üksiktehing, millega võlausaldajate huve kahjustati, langeb ära ja võlgniku varaline positsioon vastavas osas taastub.
83.Hagejad on seisukohal, et InsO põhimõtteid saab praeguses asjas võrdlusmaterjalina arvestada, kuigi kohalduvaks õiguseks on Eesti õigus. Riigikohus on asjades nr 3-2-1-145-04 (punktis 39) ja 3-2-1-123-11 (punktis 15) selgitanud, et teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. See kehtib esmajoones olukorras, kui Eestis sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega Eestil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Kostja seisukoht
84.Poolte vahel puudub vaidlus, et RA-de tagasivõitmise eeldusi ja aluseid tuleb hinnata Eesti õiguse alusel. Saksa õiguse kohaldamine tuleb kõne alla üksnes osas, mis puudutab kokkulepete sõlmimist. Arvestades, et Saksa tsiviilõiguse sätted tehingu sõlmituks lugemise osas on sisuliselt samad nagu Eesti tsiviilõiguse omad, siis saab lugeda RA-d kehtivalt sõlmituks lugeda ka Saksa õiguse alusel.
2-18-6020
85.Lepingud on kõikide osapoolte poolt täidetud. Seetõttu ei ole ka asjakohane hagejate teooria Saksa õiguse kontekstis. Hagejate esitatud arvamusest järeldub, et kokkulepped olid ka Saksa õiguse mõttes kehtivalt sõlmitud.
86.Saksa õiguse kohaldamine tuleb käesolevas vaidluses kõne alla üksnes osas, mis puudutab RA-de sõlmimist. Hagejate seisukohas välja toodud BGB sätted on iseenesest asjakohased, aga hagejad on neid ebaõigesti tõlgendanud ja jõudnud ebaõigete järeldusteni. Lepingu sõlmimiseks on vajalik pakkumus ja nõustumus nii Eesti (VÕS § 9 lõige 1) kui Saksa õiguse (BGB § 145) järgi. Kuivõrd kõik lepingupooled ei allkirjastanud RA-sid üheaegselt, on tegemist eemalviibijale tahteavalduse andmisega, mille puhul võib nõustumuse anda kuni pakkumuse esitaja võiks tavaolukorras nõustumuse saamist oodata. See aeg koosneb „taotluse saajale edastamise ajast, selle saaja analüüsi- ja kaalumisajast ning vastuse edastamise ajast“. Seejuures on advokaat veel selgitanud, et „[k]ui formaalsed nõuded puuduvad, võib nõustumuse anda ka nõustuva tegutsemisega, näiteks täitmise või täitmise vastuvõtmisega [...]. Reeglina vaikimist ei loeta tahteavalduseks ning seega ka nõustumuseks, välja arvatud juhul, kui [...] mõlemad pooled eeldasid kindlalt lepingu sõlmimist.“ Samasugune põhimõte tuleneb ka Eesti õiguse VÕS § 9 lõikest 2, mille kohaselt loetakse leping sõlmituks täimisega. Kuna lepingud on kõikide osapoolte poolt täidetud, on tegemist nõustuva tegutsemisega arvamuse tähenduses.
87.Täiendavalt on advokaat selgitanud BGB § 151 alusel lepingu sõlmimise võimalikkust: „[s]elleks on esmalt vaja väljapoole suunatud ühemõttelist nõustumuse tahte väljendust, nõustuva tegutsemise vormis (täitmine, määramise või kasutamise toiminguid või sisemised toimingud) [..]. Lepingu täitmise osas ei olnud siinkohal midagi mainitud“. Niisiis on lepingu sõlmituks lugemine ka Saksa õiguse kohaselt võimalik lepingu täitmisega ehk nõustuva tegutsemisega. Seejuures ei ole Saksa ekspert lepingu täitmise asjaolusid kontrollinud. Seega ei sisalda hinnang sellekohaseid järeldusi.
88.Igal juhul on võimalik lepingu sõlmimine konkludentselt. Hagejate ekspert on välja toonud, et lepingu saab sõlmituks lugeda isegi juhul, kui pool pakkumusele ei vasta, ent asus lepingut täitma või eeldas kindlalt selle sõlmimist. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus kõik lepingupooled, sh nii SLK kui pankrotivõlgnikud on RA-d allkirjastanud. Allkirjastamist on kinnitanud ka RA-de üks osapooltest - pank. Paankrotivõlgnikud lähtusid samamoodi lepingute sõlmimisest, kinnitades pankrotiavaldusi esitades nõuete puudumist SLK vastu. Samuti lähtusid hagejad hagimenetluse alguses lepingute sõlmimisest, esitades nõuded, mille eelduseks on kehtiva lepingu olemasolu ja alles menetlusseisu halvenedes esitati alternatiivne nõue. Ka ei ole pankrotivõlgnike juhatuse liikmed kunagi eitanud kokkulepete sõlmimist ja täitmist. AB Ellex Raidla advokaadi S. Böttcheri 01.03.2017 e-kirjast nähtuvalt oli OM valmis lepingud veel samal päeval allkirjastama. Seega on ilmne, et poolte tahe oli suunatud RA-de sõlmimisele ja seda eeldati.
89.Kokkulepped on ka täidetud, mida tõendavad panga ja laevaomanike väljastatud Release Date, mille nad olid kohustatud D-le, PA-le, RT-le, SLK-le ja Väinamere Liinid OÜ-le väljastama. Kirjad on dateeritud 01.03.2017. Kinnituskirjade väljastamine eeldas suurel hulgal RA-de tingimuste täitmist. Kui tingimusi ei oleks täidetud, ei oleks RA-de punktid 2.2.a-e jõustunud ja ühtegi osapoolt ei oleks kohustustest vabastatud.
2-18-6020
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
90.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks ega tühistamiseks alust ei ole, kuid muuta tuleb lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Maakohus rikkus otsust tehes osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kuid need rikkumised ei toonud kaasa lõppjärelduses ebaõige otsuse tegemist. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
91.TsMS § 442 lõike 5 alusel võtab kolleegium seisukoha hagejate 25.01.2023 menetlusdokumendi lisade vastuvõtmise kohta. Seonduvalt ringkonnakohtu selgitustega esitasid hagejad nende arvates asjassepuutuvad Saksa õiguse (BGB, InsO) normid koos tõlkega ja Saksa advokaatide õigusliku arvamuse normide kohaldamise kohta. Tegemist on asjakohaste tõenditega TsMS § 293 lõike 1 mõttes ja kolleegium võtab need TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 alusel tsiviilasja materjalidesse.
92.Esmalt kontrollib kolleegium vaidlustatud otsuse põhjendatust ja seaduslikkust osas, milles maakohus leidis, et hagejate poolt esiletoodud RA-de alapunktidel puudub iseseisev ja teistest lepingupunktidest sõltumatu tähendus, need moodustavad ühe terviku teiste tingimustega ja et RA-sid ei oleks sõlmitud ilma vaidlusaluste punktideta. Seega maakohus leidis, et hagejate poolt esiletoodud kokkuleppeid punktide 2.2b alapunktides (i) ja (ii) (lisaks RT puhul punkti 2.3b alapunktides (i( ja (ii)) ei ole võimalik muudest RA-des sisalduvatest kokkulepetest eraldi iseseisva tehinguna käsitada. Maakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et RA-de puhul on tegemist kompromisslepinguga selle sõlminud kõikide praamiäriga seotud olnud isikute vahel. Samuti toetus maakohus finantsala asjatundja UV arvamusele. Hagejad on kaebuses endiselt seisukohal, et vaidlusalused lepingutingimused moodustavad iseseisva tehingu ja et RA-d oleks sõlmitud ka nende punktideta, kuid D, PA, RT ja SLK soovisid omavahelised suhted reguleerida samas dokumendis ning laevade ostu finantseerinud pank ning laevaomanikud ei olnud sellele vastu. Kaebuses heidavad hagejad maakohtule ette TsÜS § 90 lõike 3 kohaldamist, leides, et tegemist ei ole tehingute osalise kehtetuks tunnistamise nõuetega, vaid iseseisvate tehingute kehtetuks tunnistamise nõuetega; viide õiguskindluse põhimõttele ei ole asjakohane; maakohus ei hinnanud väiteid ega tõendeid, millega hagejad soovisid tõendada, et RA-d oleks sõlmitud (sh SLK poolt) ka vaidlusaluste punktideta. Kostja on seisukohal, et 01.03.2017 sõlmiti üks globaalne kompromissleping, mis koosnes kolmest RA-d, mida ei oleks vaidlusaluste punktideta sõlmitud.
93.Ringkonnakohus nõustub hagejatega selles, et maakohtu otsus ei ole lepingudokumentide tõlgendamise osas kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8. Viidatud sätte kohaselt tuleb kohtul otsuse põhjendavas osas mh märkida, miks ta ei nõustu poolte faktiliste väidetega, samuti tuleb kõiki tõendeid analüüsida ja juhul, kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab seda otsuses põhjendama. Praeguses asjas on maakohus jätnud hagejate osad väited ja tõendid käsitamata. Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumise ja tõlgendab RA-sid nendes kokkulepitud punkti 5.1 kohaselt vastavalt Saksa õigusele eesmärgiga tuvastada, kas hagejad suutsid TsMS § 232 lõike 1 kohase veenvusega tõendada, et vaidlusaluseid kokkuleppeid saab käsitada iseseisvate tehingutena 01.03.2017 lepingudokumentides.
94.BGB § 157 kohaselt tuleb Saksa õiguses tõlgendada lepinguid nii, nagu heausksus tavapärase kaubanduse suhtes nõuab. Kuna Eesti õiguskirjanduses on VÕS § 29 lõike 1 allikana viidatud BGB §-le 157 ja lõike 8 allikana BGB § 155 (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 155-156), arvestab kolleegium RA-de tõlgendamisel ka VÕS §-st 29 tulenevaid tehingu tõlgendamise põhimõtteid. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et
2-18-6020 maakohtu viide TsÜS § 90 lõikel 3 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Õiguskirjanduse kohaselt tuleb tehingu tühistamisest eristada tehingu kehtetuks tunnistamist kohtu poolt ja tehingu kehtetuks tunnistamise korral ei tule tehingu tühistamist puudutavad sätted kõne alla (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 295). Lähtuda tuleb PankrS § 109 lõikest 1, mille kohaselt saab kohus tagasivõitmisel tunnistada kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Tehinguks on Eesti õiguse kohaselt toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (TsÜS § 67 lõige 1). BGB § 133 kohaselt tuleb tahteavalduse tõlgendamisel uurida tegelikku tahet.
95.Hageja tõi maakohtus RA-de sõlmimise kohta esile mh järgmised asjaolud (kolleegium lähtub hagiavalduse terviktekstist (t t IX kd lk 79-125): SLK rikkus pooltevahelisi prahilepinguid juba enne 2014. a riigihankest ilmajäämist; 2014. a oli selge, et alates 2016. a oktoobrist ei saa senine praamiäri Eestis jätkuda; 2016. a oktoobrist võttis veoteenuse osutamise üle uus vedaja; äri oleks saanud jätkata välismaal, kui SLK-l ei oleks selleks ajaks olnud juba alates 2010. aastast tekkinud prahitasu võlgnevuse D, PA ja RT ees, kes omakorda olid aastatel 2015 / 2016 jäänud võlgu omanikele ja need omakorda laevade ostu finantseerinud pangale; pank ja omanikud otsustasid 2016. a prahilepingud ühepoolselt lõpetada ja laevad tagasi võtta; praamiäri oleks lõppenud ka juhul, kui RA-sid ei oleks sõlmitud; parvlaevad olid panditud pangale ja pangal oli õigus prahilepingute lõppemisel võtta laevad lisaks muudele tagatistele enda valdusesse; SLK ja Väinamere Liinid OÜ olid andnud D, PA ja RT kohustuste tagamiseks järgmised tagatised: garantiikiri summas kuni 25 miljonit eurot; SLK-l oli võtnud kohustuse loovutada pangale kõik summad, mis olid SLK käsutuses seoses Väinamere Liinid OÜ-ga sõlmitud prahilepinguga; panga kasuks oli seatud pant SLK-le kuuluvale Väinamere Liinid OÜ osale; panga kasuks olid panditud kõik Väinamere Liinid OÜ pangakontod ja interneti teel müüdud piletite tulu; sellises olukorras ei olnud D, PA, RT ja SLK pangaga läbirääkimistel võrdsed partnerid; läbirääkimisi peeti pangaga eesmärgiga vältida tagatiste realiseerimist panga poolt.
96.Hagejad esitasid väidete tõendamiseks järgmised tõendid: 1) omanike 14.06.2016 ja 20.06.2016 lepingute rikkumise teated D-le, PA-le ja RT-le (t VIII kd lk 130-135, 142-145, tõlked 136-141, 146-148), millest nähtub, et prahitasud olid maksmata 2016. a jaanuari, märtsi, mai ja juuni eest ning et võlgnevus peab olema tasutud hiljemalt 21.06.2016; samuti teatas omanik (kirja koopia SLK-le, Väinamere Liinid OÜ-le), et tasumata on prahilepingutejärgsed tagatised ja andis nende tasumiseks aega samuti kuni 21.06.2016 ja et teada ei ole, kuidas hakatakse laevu edasi kasutama; 2) 23.06.2016 SLK e-kiri pangale ja 29.06.2016 panga e-kiri SLK-le (t VIII kd lk 122-124, tõlge lk 125-129), millest nähtuvalt andis pank teada, et seoses oluliste võlgnevustega, suutmatusega leida laevadele alternatiivset rakendust ja finantsilise läbipaistmatusega ei nõustu pank andma täiendavat aega olukorra lahendamiseks, vaid selgitas, et SLK oli juba mõnda aega teadlik valitsusega lepingu pikendamise ebaõnnestumisest; pank nõudis võlgnevuste tasumist ja nõutud finantsinfo saatmist; 3) panga ning laevade Saaremaa ja Muhumaa omanike 05.08.2016 nõudekirjad SLK-le (t VIII kd lk 149-153, 159-163, tõlked lk 154-158, 164-168), millest nähtub, et pank ja omanikud teavitasid D ja PA võlgnevustest ja nõudsid SLK-lt kui garandilt tasumist koos hoiatusega asuda tagatisi realiseerima; 4) laeva Muhumaa omaniku 2015. ja 2016. majandusaasta aruanded (t VIII kd lk 169-192, 196-221, tõlked 193-195, 222-224), milledest nähtuvalt oli prahtijale (D-le) 25.07.2016 seisuga esitatud prahitasude võlgnevuse alusel prahilepingu lõpetamise teade ja 30.07.2017 seisuga oli prahileping lõpetatud, kuna 2016. a tasud olid maksmata; 4) 26.08.2016 RTe, OMi ja VL kokkulepe (t I kd lk 119-120 (2-18-6020)), millest nähtuvalt leppisid füüsilised isikud, kelle kontrolli all olid ühel või teisel moel nii D, PA, RT, SLK, Väinamere Liinid OÜ kui parvlaevade
2-18-6020 omanikfirmad kokku prahilepingute lõpetamises, Hiiumaaga seoses tekkinud võlgnevuste tasumises, väljaostuhinna tasumises, laenude kustutamises jmt tingimusel, et pank kinnitab, et ei asu tagatisi realiseerima; punktis 7e oli lepitud kokku, et pooled ja nendega seotud äriühingud loobuvad kõigist nõuetest teiste poolte ja nendega seotud äriühingute vastu, v.a nõuded, mille rahuldamise korras oli samas dokumendis kokku lepitud; 5) SLK esitatud 16.10.2016 kokkuleppe projekt (t I kd lk 122-124 (2-18-6020)), mida ei allkirjastatud, kuid millest nähtub, et kõik eelpool esiletoodud füüsiliste isikutega seotud ja praamiäriga ühel või teisel moel seotud äriühingud (sh D, PA, RT) oleksid leppinud 26.08.2016 kokkuleppe punkti 7e täitmiseks kokku, et sisuliselt kõik loobuvad nõuetest kõigi vastu; 6) 17.02.2017 Term Sheet (t I kd lk 126-128, tõlge lk 153-155 (2-18-6020)), milles laevaomanikud, SLK ja pank sõlmisid erinevaid eelkokkuleppeid parvlaevade üleandmiseks omanikele, sh suhetes D, PA, RT ja SLK-ga.
97.Kostja esitas hagejate väidete / tõendite ümberlükkamiseks mh järgmised väited (kolleegium lähtub vastusest hagiavalduse terviktekstile (t X kd lk 1-13)): RA-de kõiki osapooli ühendas ühine majandustegevus – spetsiaalselt ehitatud parvlaevade omandamine ja opereerimine; laevad omandasid OMi äriühingud, ehitamist finantseeris pank, kasutamiseks asutati D (Muhumaa), PA (Saaremaa) ja RT (Hiiumaa), mis prahtisid laevad edasi SLK-le, mis omakorda prahtis need edasi Väinamere Liinid OÜ-le, milline sai tegevuseks raha riigilt; prahirahad liikusid Väinamere Liinid OÜ-lt otse omanikele, v.a kokkulepitud protsent, mis pidi jääma prahtijatele; prahilepingud pidid kestma kuni oktoobrini 2026; kuigi Vänamere Liinid OÜ-l oli riigiga sõlmitud lepingu kuni okroobrini 2016, eeldas SLK, et seda on võimalik pikendada või sõlmida uus; prahilepingute täitmine oli omanike ja panga ees tagatud; tegelikeks majandustegevuse kandjateks olid omanikud, SLK ja Väinamere Liinid OÜ; D-l, RT-l ja PA-l puudus iseseisev majandustegevus, tegemist oli vahelülidega, milles projektipõhiselt ühendati operaatori ja omaniku huvid ja kontroll äriprojekti elluviimise üle; kõigi RA-de eesmärgiks oli lahendada kõigi osapoolte probleemid seoses praamiäri lõppemisega; aastal 2015 alustati Muhumaa ja Saaremaa opereerimist Saksamaal ettevõtte ELB-Link kaudu, kuid see osutus kahjumlikuks; D-l ja PA-l tekkis võlgnevus omanike ees ja omanikel panga ees (Hiiumaa tegutses Eestis kuni 2017. a sügiseni); selles olukorras hakkasid tegelikud kasusaajad ühiselt ja koordineeritult majandustegevust ümber korraldama eesmärgiga äri lõpetada ja vabastada osapooled vastastikku kohustustest; selleks sõlmiti 26.08.2016, 16.10.2016, 17.02.2017 ja 01.03.2017 kokkulepped; OM allkirjastas 01.03.2017 dokumendid ühes digikonteineris.
98.Kostja esitas oma väidete tõendamiseks osaliselt samad tõendid, mis hagejad (17.02.2017 eelkokkulepe (Term Sheet), 26.08.2016 kokkulepe, 16.10.2016 kokkuleppe projekt, 01.07.2017 lepingudokumendid). Lisaks viitas kostja: 1) RT ütlustele tsiviilasjas nr 2-18-8699 (protokoll t X kd lk 14-22), millest nähtuvalt kinnitas mh D, RT ja PA juhatuse liige, et äri struktuur oli üles ehitatud selliselt, et omandid vormistati Saksa ettevõtetele, Eesti omadele jäid rendi-, edasirendi- ja väljaostuõigused; valdusettevõtted said raha SLK-lt, mis sai renti Väinamere Liinid OÜ-lt, mis sai omakorda tasu Eesti riigilt; 2) asjatundja UV arvamusele (t VI kd lk 6-17, 173-184; VII kd lk 64-76; IX kd lk 13-17); 3) prahilepingutele ja nende lisaklauslitele (Rider Clauses) (nt t II kd lk 125-141 (2-18-6359); 4) 01.03.2017 panga ja omanike kinnituskirjadele (Release Date) (nt t I kd lk 151 (2-18-6359)), mille andjad kinnitasid, et sama kuupäeva RAdes kokkulepitud eeltingimused SLK antud tagatiste vabastamiseks on täidetud.
99.Ringkonnakohus on poolte esitatud väidete ja tõendite alusel seisukohal, et vaidlusaluseid kokkuleppeid ei saa käsitada iseseisvate tehingutena 01.03.2017 lepingudokumentides, st eraldi muudest kokkulepetest samas dokumendis, mille kõigi eesmärgiks oli praamiäri lõpetamine kõiki osapooli rahuldaval viisil. Ei ole alust tuvastada, et vaidlusaluste D, PA ja RT (prahtijate) ning SLK (allprahtija) kokkulepeteta nõuetest loobumise kohta SLK vastu oleks muu osa RAdest sellisel kujul sõlmitud. Ringkonnakohtu arvates on samuti tähtis, kas prahtijad ja
2-18-6020 allprahtijad oleksid samasugused kokkulepped sõlminud olukorras, kus RA-des sisalduvaid kokkuleppeid panga, laevaomanike ja SLK vahel ei oleks sõlmitud. Esitatud tõenditest sellist kolme praamiäriga ühel või teisel moel tihedalt seotud füüsilise isiku tahet järeldada ei saa. Põhjendatud ei ole hagejate seisukoht, et vaidlusalused kokkulepped ei olnud panga, laevaomanike, Väinamere Liinid OÜ ja SLK vaheliste läbirääkimiste objektiks. 17.02.2017 eelkokkulepe (punktid 6.a.i. ja 13) sisaldas prahtijate kohustust vabastada (teatud eeltingimuste täidetuse korral) omanikud ja pank kõikidest kohustustest, mis neil prahtijate ees on ning omakorda pank ja omanikud kohustusid vabastama prahtijad oma kohustustest nende ees. Eelkokkulepe ei sisaldanud tõepoolest prahtijate kokkuleppeid omavahel kohustustest loobumise kohta, kuid muudest tõenditest (eelkõige 26.08.2016 kokkuleppest) nähtuvalt toimusid prahtijate ja allprahtijate tegelike kasusaajate (kellest osade kontrolli all olid samal ajal ka laevaomanikud) vahel samal ajal läbirääkimised praamiäri lõpetamiseks. Seejuures ei oma olulist tähtsust, millisel põhjusel praamiäri lõppema pidi. Tõendatud on nii väide, et riik ei pikendanud teenuselepingut Väinamere Liinid OÜ-ga ja sellest olid kõik osapooled teadlikud alates aastast 2014 kui ka väide, et 2016. aastaks oli allprahtijal tekkinud prahitasu võlgnevus prahtijate ees ja viimastel omakorda laevaomanike ees, mis omakorda tõi kaasa omanike võlgnevused panga ees. Samuti on eelpool esiletoodud tõenditega tõendatud, et alates aastast 2014 soovisid kõik osapooled äri ümber kujundada, viies kokkuleppel ühe laeva teenust osutama Saksamaale, kuid sellele vaatamata tekkisid eelpool kirjeldatud võlgnevused, mille tõttu asus pank aastal 2016 praamiäri osapooli survestama. Laevaomanike, panga ja tagatised andnud SLK ning Väinamere Liinid OÜ läbirääkimiste tulemusena sõlmiti kokkulepped (17.02.2017 eelkokkulepe, 01.03.2017 RA-d), millega lepiti kokku praamiäri lõpetamise tingimused nende vahel. Sh nt ka D-ga, PA-ga ja RT-ga sõlmitud prahilepingute ja nende poolt SLK-ga sõlmitud allprahilepingute lõpetamised (vt RA-des punktid 3.1.f). Sellises olukorras on eluliselt usutav ja mõistlik, et samal ajal olid prahtijad ja allprahtija huvitatud samuti omavaheliste suhete reguleerimisest seoses konkreetse äri lõppemisega. Ei ole alust asuda seisukohale, et selliste kokkulepete sõlmimine ei vastanud nende tegelikule tahtele. Tõendid ei anna kohtule alust teistsugusele seisukohale asumiseks. On tõendatud, et D, PA ja RT olid äris osalenud kolme füüsilise isiku poolt asutatud vaid konkreetset äri silmas pidades n-ö vahekehadena laevaomanike ja riigile hankelepingu alusel teenust pakkuva Väinamere Liinid OÜ vahel. Samas oli tegemist juriidiliste isikutega, milledel oli 2016. aastaks raamatupidamislikult üleval võlgnevused nii neile kui nendel laevaomanikele. 26.08.2016 kolmepoolsest kokkuleppest nähtuvalt oli äriga seotud füüsilistel isikutel plaan laevad välja osta, kuid mistahes põhjusel (milline ei oma praeguses menetluses tähtsust) see plaan ei teostunud. Seega kui oli selge, et pank võtab laevad tagasi ning laevaomanikud (mis olid samade isikute kontrolli all) nõustusid loobuma prahtijate võlgade sissenõudmisest, otsustasid samad isikud D, PA, RT ja SLK esindajatena kokku loobuda ka omavahelistest võlgnevustest. Hagejate väidetest ja tõenditest ei saa teha järeldust, et sellised kokkulepped oleks sõlmitud ka juhul, kui pank, laevaomanikud ja tagatise andja ei oleks omavahelisi kokkuleppeid sõlminud. Kas need kokkulepped sõlmiti samas lepingudokumendis või oleks sõlmitud erinevates, ei oma asja lahendamisel põhimõttelist tähtsust. Vaidlusalused kokkulepped olid orgaaniline osa praamiäri lõpetamise kokkulepetest ja nende eraldamine muudest RA-des sisalduvatest kokkulepetest oleks vastuolus lepingupoolte ühise tegeliku tahtega kokkulepete sõlmimise ajal.
100.Hagejate alternatiivse nõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6). Täiendavalt märgib kolleegium, et praeguse vaidluse piiridesse jääb üksnes otsustus, kas D, RT, PA ja SLK sõlmisid vaidlusalused kokkulepped. Teised osapooled ei ole kohtumenetluse osalised. Hagejad ei ole esile toonud ega tõendanud, et nende esindajad ei oleks kohtumenetluses esitatud RA-de tekstidele allkirju andnud. See, kas allkirjastatud lepingudokumendid jõudsid ühele või teisele lepingupoolele
2-18-6020 tagasi, ei oma Saksa õiguse järgi tähtsust tehingu sõlmituks lugemisel. BGB § 125 kohaselt on tühine õigustehing, millel puudub seaduses ettenähtud vorm ning kahtluse korral toob tühisuse kaasa ka õigustehinguga määratud vormi puudumine. Tahteavaldused vaidlusaluste kokkulepete sõlmimiseks ega vastavad tehingud ei pea Saksa õiguse järgi olema sõlmitud kirjalikult. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus omavahel suheldi lepingu täitmisega seotud küsimustes ja leping on täidetud, on hagejate tuginemine, et lepinguid ei oleks justkui sõlmitud seetõttu, et kõigi allkirjadega lepingudokumendid ei jõudnud väidetavalt D, RT ja PA juhatuse iga liikmeni hea usu põhimõtte vastane. BGB § 126 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt võib isegi juhul, kui seadusega on ette nähtud kirjalik vorm, olla allkirjad mitmel identsel lepingudokumendil. BGB § 127 lõike 1 kohaselt kohaldatakse kahtluse korral §-s 126 sätestatud ka kokkulepitud tehinguvormile.
101.Kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et praeguses asjas puuduvad tehingud, mille kehtetuks tunnistamist saaksid hagejad taotleda ning sel põhjusel jäävad nende esmased nõuded rahuldamata, ei ole vajadust tuvastada PankrS-is sätestatud tagasivõitmise aluseid. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja osad, milles kohus analüüsis poolte väiteid / tõendeid väidetavate tehingutega võlausaldajate huvide kahjustamise või mittekahjustamise kohta. Samal põhjusel ei käsita kolleegium menetlusosaliste vastavaid väited apellatsioonimenetluses.
102.Eelpool käsitamata väidetele ei pea kolleegium vajalikuks menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vastata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
103.Hagiavalduse rahuldamata jäämise alusel jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hagejate kanda. Asjaolu, et maakohus jättis kulud hagejate kanda solidaarselt, hagejad (alternatiivselt) ei vaidlustanud. Ringkonnakohus ei saa kaebuse piire ületada (TsMS § 651 lõige 1).
104.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel hagejate kanda. Küll aga on kolleegium seisukohal, et kohaldamisele kuulub TsMS § 165 lõige 1, mille alusel tuleb kulud jätta hagejate kanda võrdsetes osades. Hagejate esitatud hagiavaldused liideti ühte menetlusse ja nad osalevad menetluses võrdses ulatuses, kuid tegemist ei ole solidaarvõlausaldajatega.
105.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2). Hagihind
106.Vastuolus TsMS § 442 lõike 2 punktiga 51 ei märkinud maakohus vaidlustatud otsuse sissejuhatavas osas tsiviilasja hinda. Hinna määramine maakohtus nähtub vaid OÜ Dagenhart (pankrotis) halduri esmase nõude menetlusse võtmise 24.05.2018 määrusest. Teistele nõuetele, sh alternatiivsetele, maakohus hinda ei määranud. Ringkonnakohus kõrvaldab puuduse ja määrab TsMS § 136 lõike 4 ja § 137 lõike 11 alusel tsiviilasja hinna.
107.Praeguses menetluses on liidetud kolm hagi nõuetega tunnistada pankrotimenetlustes kehtetuks pankrotivõlgnike tehingud. Seega on esitatud kolm tuvastusnõuet, mille hinnaks on vastavalt TsMS §-le 125 hüve väärtus, mida hagejad on eeldatavalt õigustatud saama nõuete
2-18-6020 rahuldamise korral. Praegusel juhul ei ole hüve väärtust (SLK pankrotivarast vastavalt D, PA ja RT pankrotivarasse eeldatavalt laekuda võiva vara väärtust) võimalik kindlaks määrata, kuna teadmata on SLK pankrotipesast tehtavad võimalikud hüpoteetilised väljamaksed. Seega kohaldab kolleegium TsMS § 125 teist lauset ja loeb haginõuded mittevaralisteks, mille puhul eeldatakse hagihinnaks iga nõude puhul 3500 eurot (TsMS § 132 lõige 1). Seega kokku on tsiviilasja hinnaks 3x3500=10 500 eurot, mis katab ka alternatiivse nõude hinna.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.