Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Kai Kullerkupp
Kohtuasi
Alla Koroljova (pankrotis) Võlausaldajate nimekirja kinnitamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Õigusbüroo Lex Reges OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Alla Koroljova (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepper
pankrotimenetlus.
Puudutatud isik Õigusbüroo Lex Reges vandeadvokaat Kaimo Räppo
OÜ,
esindaja
Puudutatud isik Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), volitatud esindaja Dmitri Koroljov Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-5718 ja Harju Maakohtu 3. novembri 2021. a määrus samas asjas ning saata asi maakohtule võlausaldajate nimekirja uueks kinnitamiseks Alla Koroljova (pankrotis) pankrotimenetluses.
1.Harju Maakohus kuulutas 14. juuni 2021. a määrusega välja Alla Koroljova (võlgnik) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Peeter Sepperi (pankrotihaldur).
2.Pankrotihaldur esitas 4. oktoobril 2021 maakohtule kinnitamiseks võlgniku pankrotimenetluses koostatud võlausaldajate nimekirja (nimekiri). Nimekirja kohaselt esitas Õigusbüroo Lex Reges OÜ (võlausaldaja I) võlgniku pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud nõude 450 150 eurot. Sellele
2-21-5718 nõudele esitasid vastuväited pankrotihaldur ja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; võlausaldaja II).
2.1.Pankrotihalduri 3. septembri 2021. a vastuväite kohaselt tuleneb võlausaldaja I nõue Harju Maakohtu 30. märtsi 2021. a kompromissi kinnitamise määrusest tsiviilasjas nr 2-21-2259 (kompromiss). Kompromissi aluseks on võlgniku ja Filtrimeister Global Supply OÜ (Filtrimeister)
26.oktoobril 2020 sõlmitud kompromissilepingust/võlatunnistusest (leping) tulenevad nõuded, mille võlausaldaja I omandas 1. veebruaril 2021 Filtrimeistrilt. Võlausaldaja I nõue on seega pankrotiseaduse (PankrS) § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatud. Samas ei ole välistatud esitada sellele nõudele vastuväidet, mis tekkis pärast kohtulahendi (praegusel juhul kompromissi) jõustumist või kohtumenetluse käigus ja mida ei olnud võimalik objektiivsetel põhjustel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna. PankrS § 106 lg 2 järgi saab kohtus taotleda nõude uuesti läbivaatamist, kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel. Pankrotihalduri arvates ei ole võlausaldaja I nõude tekkimise asjaolud eluliselt usutavad. Laenuleping sõlmiti isikuga, kes polnud juba enne dokumentide allkirjastamist võimeline täitma endale võetud rahalist kohustust. Võlgnik ei ole suutnud või soovinud ka anda selgitusi oma kohustuse kohta, väites, et raha tema kontode kaudu ei liikunud ja et olid mingid muud tehingud. Seetõttu on alust järeldada, et võlausaldaja I nõue põhineb võltsitud ja ebaõigetel andmetel ning väidetud laenulepingud ja nende alusel sõlmitud kompromissid on võltsitud ja näilikud.
2.2.Võlausaldaja II 2. septembril 2021 esitatud vastuväite kohaselt saab PankrS § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatud nõuet vaidlustada siis, kui nõude kaitsmiseta tunnustatuks lugemine on vastuolus hea usu põhimõttega või kaitsmiseta tunnustatud nõue põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel (PankrS § 106 lg 2 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 138). Ka võlausaldaja I nõue põhineb võltsitud ja ebaõigetel andmetel ning selle kaitsmiseta tunnustamine oleks vastuolus TsÜS §-ga 138. Väidetud laenulepingud ja nende alusel sõlmitud kompromissid on võltsitud ja näilikud, kuna nende allakirjutanutel puudus tegelik tahe laenu anda, võtta ja tagasi maksta. Võlausaldaja I ega Filtrimeistri, kes on seotud isikud, majandusaasta aruannetest ei nähtu, et nad oleksid andnud laenu füüsilisele isikule nõudeavalduses märgitud ulatuses ning neil olnuks selleks tegevusluba. Samuti ei ole võlgnik pankrotimenetluses tõendanud raha saamist, laenu ülekandmist ega saadud raha kasutamist. Lisaks on ebausutav, et 302 728 eurot tagatiseta laenu anti isikule, kelle brutotulu aastas oli 5496 eurot 84 senti (458 eurot 7 senti kuus). Seega loodi võlausaldaja I nõue eesmärgiga suurendada pankrotimenetluses esitatavaid nõudeid, et kontrollida pankrotimenetlust, osaleda võlgnikuga seotud isikutele jaotise väljamaksmisel või sõlmida meelepärane kompromiss pankrotimenetluse lõpetamiseks. Ühtlasi ei saanud kohus tsiviilasjas nr 2-21-2259 kompromissi kinnitades võlausaldaja I nõude osas seisukohta võtta ning võlausaldaja II selles asjas vastuväiteid esitada.
2.3.Võlausaldaja I palus jätta pankrotihalduri ja võlausaldaja II vastuväited rahuldamata ning tunnustada tema 450 150 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Võlausaldaja I leidis, et tema nõue on PankrS § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatud ning seda ei mõjuta asjaolu, et nõudele vaieldakse vastu, esitatakse hagi nõude tunnustamiseks või see hagi rahuldatakse. Välistatud ei ole pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõudele esitada vastuväide, kuid seda eelkõige võlgniku õiguste kaitsmiseks, mitte eesmärgiga avada uuesti sama vaidlus. See oleks vastuolus pankrotimenetluse kiire ja tõhusa korraldamise põhimõttega. Tunnustatud nõuet saab uuesti läbi vaadata üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud eeldusel. Pankrotihaldur ega võlausaldaja II ei ole praegu välja toonud asjaolusid, mis tingiksid eelviidatud sätte alusel võlausaldaja I nõude uuesti läbivaatamise. Lisaks kohaldub viidatud säte üldjuhul muul 2(7)
2-21-5718 juhul kui kaitsmiseta tunnustatud nõude uuesti läbivaatamise korral. Pankrotihaldur ei ole seejuures nõudnud võlausaldajalt I nõude kohta lisaselgitusi. Eelduslikult olid nõudega seotud asjaolud pankrotihaldurile selged.
3.Harju Maakohus kinnitas 3. novembri 2021. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses esitatud võlausaldajate nimekirja ja rahuldas pankrotihalduri ja võlausaldaja II vastuväited võlausaldaja I nõudele, jättes võlausaldaja I 450 150 euro suuruse nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Sama määrusega jättis maakohus rahuldamata võlausaldaja II tõendite kogumise taotluse. Maakohtu määruse kohaselt on võlausaldaja I nõude uuesti läbivaatamine PankrS § 106 lg 2 alusel põhjendatud, kuna vastuväite esitanud pankrotihaldur ja võlausaldaja II on teinud kohtule usutavaks, et nõue võib põhineda võltsitud või ebaõigetel andmetel. Samuti ei saanud pankrotihaldur ega võlausaldaja II oma vastuväiteid esitada tsiviilasjas nr 2-21-2259, kuna nad ei olnud selles asjas menetlusosalised. Riigikohus on selgitanud (kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-19-13236, p 10.2), et varem kehtinud PankrS § 103 lg 4 eesmärk oli vältida pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel uut vaidlust jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja poolte läbivaieldud nõude üle. See aga ei välistanud pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja kaitsmiseta tunnustatuks loetavale nõudele vastuväite esitamist alusel, mis tekkis pärast kohtulahendi jõustumist või kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud selle kohta võtta seisukoha kohtulahendis. Pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saanud varasema PankrS § 105 kohaselt hiljem vaidlustada, v.a PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. Lisaks tuleb arvestada TsÜS §-s 138 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Järelikult on pankrotiseaduse kohaselt võimalik piiratud juhtudel vaidlustada kaitsmiseta tunnustatud nõuet. Maakohus leidis ka, et võlausaldaja I väited on ebatäpsed ja kohut eksitavad. Võlausaldaja I ja Filtrimeistri majandusaasta aruannetest ei nähtu laenu andmist võlgnikule sellises mahus, nagu võlausaldaja I on väitnud. Samuti ei ole võlausaldaja I teiste dokumentaalsete tõenditega tõendanud ega eluliselt usutavaks teinud kompromissilepingu sõlmimist laenu andmise eesmärgil ning raha üleandmist võlgnikule. Lisaks ei ole usutav, et võlgnikule anti tagatiseta laenu 366 427 eurot 50 senti olukorras, kus tal ei olnud piisavalt raha laenu tagasi maksta. Eelneva tõttu ei ole eluliselt usutav ka see, et võlgnikuga sõlmiti ilma tagatisteta suuremahulised käenduslepingud. Maakohtule ei ole selgitatud, mille arvel pidi võlgnik oma kohustusi täitma, samuti ei ole selgitatud ega tõendatud käenduslepingu sõlmimise põhjust ja asjaolusid.
4.Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus teha uue määruse, millega jätta pankrotihalduri ja võlausaldaja II vastuväited rahuldamata ning tunnustada võlausaldaja I 450 150 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus sisuliselt hindamata võlausaldaja I õiguslikud seisukohad. Maakohus ei ole võlausaldajalt I küsinud lisaseisukohti ega teda ära kuulanud. Samuti jättis maakohus rahuldamata võlausaldaja II tõendite kogumise taotluse. Ka pankrotihaldur ei ole kordagi nõudnud lisateavet. Maakohus on ilma põhjendusteta ja aluseta süüstanud võlausaldajat I dokumendi võltsimises. Võlausaldaja I leiab, et tema nõue on kaitsmiseta tunnustatud PankrS § 1003 lg 4 p 1 tähenduses. Pankrotihaldur ega võlausaldaja II ei ole veenvalt põhistanud, millised olid pankrotimenetluse käigus ilmnenud uued asjaolud, mis tingisid PankrS § 106 lg 2 alusel nõude uue läbivaatamise. 3(7)
2-21-5718 Võlausaldaja I nõue tuleneb käenduslepingutest, mis vormistati ümber laenulepinguteks. Seega ei andnud võlausaldaja I laenu, mida oleks pidanud kandma võlgniku pangakontole. Käenduslepingud sõlmiti ajal, mil võlgnik oli maksevõimeline. Samas oli 26. oktoobri 2020. a kompromiss/võlatunnistus deklaratiivne või konstitutiivne, mille tõttu puudub alus uue õigusliku hinnangu andmiseks võlgniku ja võlausaldaja lepingulise vahekorra kohta ning tõendamiskoormis pöördub ümber. Lisaks on maakohus lugenud majandusaasta aruandeid valesti.
5.Võlausaldaja II vaidles võlausaldaja I määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
6.Pankrotihaldur vaidles võlausaldaja I määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. mai 2022. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on võlausaldaja I nõude läbivaatamisel põhjendatult tuginenud tsiviilasjas nr 2-19-13236 Riigikohtu tehtud lahendile, mille järgi on piiratud juhtudel võimalik esitada vastuväiteid jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõude tunnustamisele. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et pankrotihaldur ja võlausaldaja II on muutnud usutavaks, et võlausaldajal I ei pruugi nõudeavalduses märgitud nõuet tegelikkuses olla. Neil ei olnud võimalik oma vastuväiteid maksma panna tsiviilasjas nr 2-21-2259, milles kinnitati võlgniku ja võlausaldaja I sõlmitud kompromiss ning mille kinnitamisel ei kontrollinud maakohus sisuliselt nõude aluseks olevaid asjaolusid. PankrS § 1003 lg 4 p 1 tähenduses kohtulahend võib olla tehtud olukorras, kus võlausaldaja ja võlgnik on olnud huvitatud nõude kiirest kohtulahendiga tunnustamisest enne pankrotimenetluse algust. Kompromissi kinnitav määrus tehti 30. märtsil 2021 ning see jõustus
7.aprillil 2021. Võlgnik esitas pankrotiavalduse 12. aprillil 2021. Arvestades lepingu sisu ja eesmärki ning võlausaldaja I menetluses avaldatut, nähtub lepingust poolte tahe sõlmida deklaratiivne võlatunnistus, millega kinnitatakse olemasolevat võlga, kuid ei looda uut iseseisvat kohustust. Kuigi deklaratiivse võlatunnistuse puhul pöördub tõendamiskoormis ümber ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, on Riigikohus siiski leidnud, et tõendamiskoormis võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud võlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Riigikohtu kõnealusest seisukohast tõendamiskoormise ringijaotamise kohta saab lähtuda ka praeguses asjas. Pankrotihaldur ja võlausaldaja II on piisavalt põhistanud kausaalsuhtest tuleneva võla puudumise tõenäosust ning toonud esile asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Seega pidi võlausaldaja I esile tooma ja tõendama võla tekkimise aluseks olevaid asjaolusid, mida ta aga teinud ei ole. Võlausaldaja I ei ole piisavalt selgitanud ega tõendanud käenduslepingu ja käenduskohutuse tekkimise aluseks olevaid asjaolusid ega käenduslepinguga tagatava nõude olemasolu ning selle sissenõutavaks muutumist. Kui käendusega tagatav kohustus ei ole tekkinud või ei eksisteeri, ei saa võlausaldaja käenduslepingule tuginedes käendaja vastu nõudeid esitada. Maakohtule ei saa ette heita seda, et ta ei küsinud võlausaldajalt I lisaseisukohti ega kuulanud teda ära. Kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, 4(7)
2-21-5718 peavad menetlusosalised pankrotimenetluses oma nõude tõendamisel ja usutavaks muutmisel asjaolud ja tõendid ise kohtule esitama. Tõendamiskoormis ei saanud võlausaldajale I olla ka üllatuslik, kuna ta on õigusbüroo, mida esindab juriidilise kõrgharidusega jurist. Ka määruskaebuses ei ole käenduslepingu aluseks oleva põhikohustusega seotud asjaolusid selgitatud ega lisatõendeid esitada soovitud. Lisaks on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada. Asjaolu, et maakohus jättis rahuldamata võlausaldaja II tõendite kogumise taotluse, ei riku kuidagi võlausaldaja I õigusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgnikuga ilma tagatiseta suuremahuliste käenduslepingute sõlmimine ei ole eluliselt usutav olukorras, kus võlgniku sissetulek on lähedane miinimumpalgale. Võlausaldaja I ei ole tõendanud käenduslepingu aluseks olevat võlasuhet ega seda, et põhikohustus on muutunud sissenõutavaks. Lisaks ei ole võlgnik suutnud pankrotihalduri väitel usutavalt selgitada, millistel asjaoludel tal rahalised kohustused võlausaldaja I vastu tekkisid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Võlausaldaja I esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Võlausaldaja märkis oma menetluskulude suuruseks Riigikohtus 70 euro suuruse riigilõivu ja 900 euro suuruse õigusabikulu (ilma käibemaksuta). Määruskaebuse kohaselt on vaja selgust, kas hagita menetluses saab vaadata läbi teises kohtuasjas jõustunud kohtulahendit ning kui saab, siis millisel viisil. Võlausaldaja I leiab, et tema nõue on kaitsmiseta tunnustatud PankrS § 1003 lg 4 p 1 mõttes. Selle nõude aluseks on käendusleping, millest tulenevad kohustused vormistati ümber laenulepinguteks. Maakohus ei saanud jõuda järeldusele, et käenduslepingute sõlmimine on ebatõenäoline, tuginedes võlgniku sissetuleku suurusele praegusel ajal. Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormis võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt küll osaliselt ümber jaotuda, kuid see ei saa tulla menetlusosalisele üllatuslikult ega võimaluseta nõude asjaolusid täiendavalt põhistada. Maakohus pidanuks eelduslikult enne võlausaldajate lõpliku nimekirja kinnitamist või nimekirja haldurile tagasisaatmise otsustamist esitama võlausaldajale I dokumentide ja selgituste esitamiseks kohtunõude. Ilma selleta puudus võlausaldajal I menetluslik õigus esitada iseseisvalt dokumente. PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel kaitsmiseta tunnustatva nõude uuesti pankrotimenetluses läbivaatamisele kohalduvad hagita menetluse reeglid koos kohtu selgitamiskohutusega. Kuna maakohus lahendas vaidlused nõude üle ilma võlausaldaja I osaluseta, kohaldasid nii maa- kui ringkonnakohus valesti materiaalõiguse normi ja rikkusid oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 1), mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
10.Võlausaldaja II vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub jätta võlausaldaja I kanda.
11.Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada ning asi tuleb saata tagasi maakohtule võlausaldajate nimekirja uueks kinnitamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
5(7)
2-21-5718
13.Praeguses asjas on võlausaldaja I esitanud pankrotihaldurile võlausaldajate nimekirja kandmiseks nõude, mis tuleneb kompromissi kinnitamise kohtumäärusest. Selline nõue loetakse pankrotimenetluses PankrS § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatuks. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et selliselt tunnustatuks loetud nõuet saab siiski vaidlustada, sest pankrotihalduril ja võlausaldajal II ei olnud võimalik oma vastavaid vastuväiteid maksma panna tsiviilasja nr 2-21-2259 menetluses, milles kinnitati võlgniku ja võlausaldaja I vaheline kompromiss. Kohtud on eeltoodud seisukohta põhjendanud tsiviilasjas nr 2-19-13236/44 tehtud otsuses toodud Riigikohtu seisukohtadega. Kolleegium leiab aga, et eelviidatud kohtulahend ei ole asjassepuutuv. Nimelt nähtub viidatud kohtulahendist, et tegemist oli täitemenetluse võlgniku (varasema pankrotivõlgniku) hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1), mitte aga võlausaldajate nimekirja kinnitamise vaidlusega, nagu on praegune vaidlus.
14.PankrS § 106 lg 2 praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt vaatab kohus nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri avalduse alusel uuesti läbi juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel või kui kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust. Kolleegium leiab, et PankrS § 106 lg 2 ei sätesta võimalust avada kohtulahendiga rahuldatud nõude kohta uus sisuline kohtuvaidlus, st esitada nõudele nn tavapärane vastuväide PankrS § 1001 lg-te 3 ja 4 tähenduses. Praegusel juhul on kohtud aga just hinnanud seda, kas on tõendatud võlausaldaja I käenduslepingust tulenev nõue võlgniku vastu. Kohtud on leidnud, et tõendamata on käenduskohustuse tekkimise aluseks olevad asjaolud ja käenduslepinguga tagatava nõude olemasolu ning selle sissenõutavaks muutumine.
15.Eeltoodust tulenevalt on kohtud pankrotiseadust vääralt tõlgendades asunud seisukohale, et võlausaldaja I nõue tuleb jätta võlausaldajate nimekirjast välja. Kohtutel puudus samas alus hinnata, kas PankrS § 106 lg-t 2 kohaldada, sest selle sätte sõnastusest tulenevalt peaks pankrotihaldur või võlausaldaja sätte kohaldamiseks esitama kohtule avalduse, mis kolleegiumi arvates tähendab hagita menetluse avalduse esitamist (vt PankrS § 106 lg 4 ja TsMS § 475 lg 1 p 122). Seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada ja asi saata maakohtule võlausaldajate nimekirja uueks kinnitamiseks.
16.Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada, et PankrS § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõuete vaidlustamise võimaluste osas ei sätesta PankrS § 106 lg-s 2 sätestatu suhtes erandit ka alates 1. juulist 2022 kehtiva PankrS § 82 lg 3 neljas lause, mille kohaselt, kui halduri käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et nõuet ei ole või see ei ole tõendatud, või nendest ilmneb menetlusõiguste kuritarvitamine või selline kavatsus, võib haldur jätta võlausaldajale hääled määramata. PankrS § 82 lg 3 neljanda lause sõnastusest järeldub, et see säte võib kohalduda üksnes juhul, kui pankrotihaldur hindab võlausaldajate nõuete põhjendatust ja suurust häälte määramise menetluses. PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuvalt aga kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul ei ole pankrotihalduril õigust esitatud nõudeid hinnata. PankrS § 82 lg-s 6 sätestatu kohaselt, kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud ja rahuldamata nõude suurusega. Järelikult on pankrotihaldur kohustatud PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuva nõude kandma võlausaldajate nimekirja.
17.Vaatamata PankrS § 1003 lg 4 p-s 1 ja PankrS § 106 lg-s 2 sätestatule ei ole välistatud hagi esitamine võlgniku vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. 6(7)
2-21-5718 PankrS § 109 jj järgi on pankrotihalduril õigus esitada hagi võlgniku vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kolleegium on korduvalt tunnustanud kohtumäärusega kinnitatud kohtuliku kompromissi tagasivõitmise õiguslikku lubatavust (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 9. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-06, p 14). Kompromissi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise võimalikkusele viitab TsMS § 430 lg 9. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad (vt Riigikohtu 22. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-16, p 14). Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et tagasivõitmise hagi tagamiseks võib pankrotihaldur taotleda kohtult TsMS § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 10 järgi sellise hagi tagamise määruse tegemist, millega kohustataks pankrotihaldurit pankrotimenetluses mitte arvestama tagasivõidetava kohtulahendi alusel määratud häältega kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Lisaks võib taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohtulahendist tuleneva nõude omajale ei tehtaks pankrotimenetluses väljamakseid (summad hoiustatakse) kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohtute infosüsteemist nähtub, et pankrotihaldur ongi esitanud 14. septembril 2021 tsiviilasjas nr 2-21-14424 võlausaldaja I vastu tagasivõitmise hagi, milles palub tunnistada kehtetuks võlausaldaja I ja võlgniku tsiviilasjas nr 2-21-2259 sõlmitud kompromissilepingu ning ühtlasi tunnistada kompromissi kinnitava kohtumääruse sundtäitmine võlgniku pankrotimenetluses lubamatuks.
18.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus, TsMS § 177 lg 2. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.