2.Välja mõista hagejalt ÜS riigituludesse tasumata riigilõiv 2250 (kaks tuhat kakssada viiskümmend) krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas 30 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2900078444 ja selgituseks tsiviilasja number. Edasikaebamise kord
Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 29. oktoobril 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.25. oktoobril 2007.a esitas ÜS Harju Maakohtule hagi Aktsiaselts (AS) T vastu, milles palus tuvastada tema ja kostja vaheline töösuhe ning mõista AS T (hoolimata asjaolust, kas poolte vahel oli töösuhe või mitte) välja saamata jäänud puhkusehüvitis summas 39 110,75 krooni ning hageja ühe kuu palk summas 33 309 krooni (brutosumma 42 394,63 Eesti krooni) lõpparve tasumisega viivitamise eest.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti 3. juulil 2000.a AS-i T ja ÜS ’a vahel teenistusleping (edaspidi nimetatud teenistusleping) ning 11. septembril 2000.a valis aktsiaseltsi nõukogu hageja AS T juhatajaks. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 309 lg 2 redaktsiooni kohaselt valitakse juhatuse liige kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. AS-i T kuni 27. novembrini 2006.a kehtinud põhikirja p-s 7.2 on sätestatud, et juhatuses on üks kuni kolm liiget, kes valitakse nõukogu poolt üheks aastaks ning juhatuse liikme volitused hakkavad kehtima tema valimise otsuse tegemise päeval. Hageja väitel vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel oli teenistussuhe või töösuhe. Hageja leiab, et antud juhul olid tema juhatuse liikme volitused lõppenud ja poolte vahel oli töösuhe. Hageja hinnangul toetab tema seisukohta ka senine kohtupraktika. Nii osundab hageja korduvalt Riigikohtu 26. aprilli 2005.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05. Riigikohus on nimetatud lahendis muu hulgas märkinud, et juhatuse liikmeks saamine ja ametiaja lõppemine on üksnes äriühingu ja juhatuse liikme vahelise suhte küsimus. Juhatuse liikme kanne äriregistris peab vaid avalikustama suhte kolmandate isikute jaoks, kuid registrikanne ei tekita ega lõpeta seda suhet. Juhatuse liikme kande tähendus äriregistris on seega deklaratiivne, mitte õigustloov (konstitutiivne). Kanne äriregistris kaitseb kolmandaid isikuid, kes võivad registrikandele tuginedes ÄS § 34 lg-te 3 ja 4 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantu õigustatuks äriühingu nimel tehinguid tegema. Eeltoodust tuleneb, et käesoleval juhul ei ole täidetud seaduses sätestatud tingimused selleks, et hageja oleks võinud jätkuvalt olla juhatuse liige. Samuti puudub selleks seaduses ettenähtud hageja nõusolek. Hageja leiab, et kostja on teda tegevjuhina reaalselt tööle lubanud, mida tuleb võrdsustada töölepingu sõlmimisega. Pooltevaheline teenistussuhe oli seadusest tulenevalt lõppenud. Samuti puudub vaidlus selles, et ÜS jätkas töö tegemist AS T kasuks tegevjuhina, kellena palus end ka vabastada. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg-s 2 on sätestatud, et tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Puudub vaidlus selles, et hageja lubati tööle ka pärast teenistuslepingu lõppemist, millest tulenevalt on üheselt selge, et pooltevahelist edasist suhet saab käsitleda ainult kui töölepingut hoolimata asjaolust, et seda eraldi ei vormistatud. Kuivõrd ÄS § 184 lg 2 välistab juhatuse liikme määramise tähtajatult, oli temaga sõlmitud teenistusleping seaduse alusel lõppenud, samuti ei saa tema edasist tegutsemist AS T tegevjuhina käsitleda muul moel kui töötamisena s.t kostja lubas hageja tööle. Hageja osundab täiendavalt ka Riigikohtu 23. aprilli 1998.a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-53-98, mille kohaselt ei tulene kirjaliku töölepingu sõlmimata jätmisest töölepingulise suhte puudumine.
Hageja viitab ka TLS §-le 8, kus on sätestatud, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Antud juhul ei ole hageja arvates ilmne, et pooled oleksid sõlminud teistsuguse lepingu – hageja arvates ei saa antud juhul kõrvale minna äriseadustikus sätestatud juhatuse liikme volituste tähtajalisusest isegi mitte kostja poolt varasemalt esitatud väitega, mille kohaselt mõlemad poole oleksid nagu faktiliselt käitunud viisil nagu hageja oleks kostja juhatuse liige olnud. ÜS osundab, et antud juhul ei oma tähtsust ka asjaolu, et temaga sõlmitud teenistuslepingu p 9.1 kohaselt oli leping sõlmitud määramata ajaks. Tuginedes ülalnimetatud riigikohtu lahendile leiab hageja, et kuigi teenistusleping temaga oli sõlmitud määramata ajaks, lõpetas tema volituste lõppemine juhatuse liikmena sisuliselt ka teenistuslepingu. Samas jätkas hageja teenistuslepingus märgitud ülesannete täitmist, mis vastasid oma mahult tegevjuhi kohustustele. Kuivõrd pooltevaheline teenistusleping oli lõppenud, kuid ÜS jätkas töö tegemist ja AS T selle eest tasu maksmist, siis tuleb edasist pooltevahelist suhet käsitleda töösuhtena. Samas esitas ÜS6. novembril 2006.a avalduse tegevjuhi kohalt tagasiastumiseks. Vastu tulles kostja soovile lähtusid pooled sõlmitud teenistuslepingu p-s 9.2 sätestatud etteteatamisperioodist kaks kuud (kuigi hagejal oleks õigus olnud ette teatada vaid üks kuu) ning lugesid lepingu lõppenuks 5. jaanuarist 2007.a. Kostja kandis 17. jaanuar 2007.a hagejale üle 40 456 krooni selgitusega "Tasu kuni 05.01.2007 (lõpuraha)". Samas jättis kostja tasumata hagejal saada oleva puhkusehüvitise. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 4 lg 2 kohaselt võivad töötaja ja tööandja pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. ITLS § 6 lg-st 1 tuleneb, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 5. jaanuaril 2007.a, kui talle ei kantud üle kogu lõpparvet. 4. mail 2007.a (s.o vähem kui neli kuud pärast oma õiguste rikkumisest teada saamist) esitas ÜS avalduse töövaidluskomisjonile nii e-kirjaga elektroonilisel kujul kui ka paberkandjal, kus palus tuvastada ÜS ja AS T vaheline töösuhe; mõista AS-ilt T välja saamata jäänud puhkusehüvitis ning mõista lõpparve tasumisega viivitamise eest ÜS ühe kuu keskmine palk (brutosumma 42 394,63 krooni). AS T ei tunnistanud nõuet, samuti keeldus väljastamast andmeid puhkuse tasu osas hoolimata asjaolust, et puhkus oli ka teenistuslepingus ette nähtud. Märgitust tulenevalt teatas ÜS10. septembril 2007.a, et tal on nõue puhkuse hüvitise saamiseks vähemalt 35 päeva ulatuses. Kuivõrd hageja nõue brutopalga osas oli 42 394,63 krooni ja tema nõuded kokku ületavad ilmselt 50 000 krooni ning arvestades asjaoluga, et ITLS § 4 lg 11 kohaselt ei lahendata töövaidluskomisjonides vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis ületavad 50 000 krooni, leidis ÜS , et vaidlus tuleb töövaidluskomisjonis lõpetada ja pöörduda kohtu poole. ÜS esitas töövaidluskomisjonile taotluse menetluse lõpetamiseks. 4. oktoobri 2007.a otsusega lõpetas töövaidluskomisjon hageja poolt esitatud avalduse menetlemise.
3.TLS § 49 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. Puhkuseseaduse § 25 on sätestatud, et töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kostja ei ole hagejale võimaldanud puhkust ega maksnud ka puhkusetasu. Samas on viimastel töötatud aastatel hagejal jäänud saada olev puhkus kasutamata mida tema hinnangul võib olla kuni 35 päeva. Hageja arvestuste kohaselt on ta töötanud ilma puhkust või selle eest hüvitist saamata 15 kuud. Hageja arvestuste kohaselt on tal saada puhkuse tasu summas 39 110,75 krooni. Hageja leiab, et isegi juhul, kui eeldada, et poolte vahel ei olnud töösuhet, siis on tal ikkagi õigus saada puhkehüvitist kuivõrd puhkus oli ette nähtud ka sõlmitud teenistuslepingu punktis 5 ja varasemalt on hagejale kogu aeg puhkust võimaldatud ning selle saamata jäämise eest on tal
õigus nõuda hüvitist. Samas lõpparve tasumisel ei olnud ilmselgelt sellele juurde arvestatud hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Kostja on hageja hinnangul rikkunud ka TLS § 74 lg-t 2, mis kohustab tööandjat maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Ka palgaseaduse (PalS) §-s 32 on sätestatud, et tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Antud juhul AS T märgitud kohustust ei täitnud, kandes hageja lõpparve üle alles 17. jaanuaril 2007.a ja sedagi ilma puhkusehüvitist arvestamata. TLS § 119 lg-s 2 on sätestatud, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Samasisuline on PalS § 29. Hageja on seisukohal, et kostja on lõpparve tasumisega igal juhul viivitanud 12 päeva. Samas on ka puhkusehüvitis lõpparve osa ja puhkusehüvitist ei ole hagejale makstud käesoleva ajani. Seega oleks hagejal jätkuvalt õigus saada lõpparvega viivitamise tõttu kostjalt keskmist palka. Arvestades TLS § 119 lg-s 2 märgitud piirangut, kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja ühe kuu keskmine palk brutosummana 42 394,63 krooni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata.
4.Kostja peab ebaõigeks hageja väited, et poolte vahel oli töösuhe. Poolte vahel sõlmiti 3. juulil 2000.a teenistusleping, mitte tööleping. Kuni lepingulise suhte lõpuni (2007.a jaanuaris) oli hageja kostja juhatuse liige vastavalt nimetatud lepingule. Vastavalt TLS § 7 p 10 ei laiene töölepingu seadus juriidilise isiku organi liikmetele suhetes juriidilise isikuga ning samuti ei kohaldu sellisele lepingulisele suhtele töösuhteid reguleerivad õigusaktid (s.h ka individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, puhkuseseadus). Seega ei ole kostja kohustatud hagejale tasuma ei kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist ega hüvitist lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Poolte vahel oli seega sõlmitud teenistusleping, mille kohaselt asus hageja täitma kostja juhatuse liikme ülesandeid (teenistuslepingu p 2.). Samuti on ebaõige hageja seisukoht, et poolte vahel sõlmitud teenistusleping lõppes ÄS § 309 lg 2 ja kostja põhikirja p 7.2 alusel üheaastase tähtaja möödumisel, muutudes ühtlasi töölepinguks. Vastavalt ÄS § 309 lg-le 1 valib ja kutsub tagasi aktsiaseltsi juhatuse liikmed aktsiaseltsi nõukogu. Vaidlust ei ole poolte vahel selle üle, et hageja valiti kostja juhatuse liikmeks 11. septembri 2000.a nõukogu otsusega. Seega sai hageja kostja juhatuse liikmeks 11. septembrist 2000.a. Kostja oli hageja juhatuse liige kuni tema tagasikutsumiseni nõukogu otsusega 30. jaanuaril 2007.a. Kostja leiab, et isegi kui nõustuda hageja väitega, et üheaastase tähtaja möödumisel lõppes hageja ametiaeg kostja juhatuse liikmena, ei tähenda see seda, et poolte vahel algas töösuhe. Ei ole olemas ühtegi seadust, mis seda sätestaks. Kui eeldada, et käsundisuhe poolte vahel lõppes, siis tähendab see kostja hinnangul seda, et hageja juhtis kostja tegevust käsundita. Järelikult teoreetiliselt võiks sellisel juhul poolte suhtele kohaldada üksnes VÕS 51. peatükis sätestatut (käsundita asjaajamine), mitte aga töösuhteid reguleerivad sätteid. Seega ei tekkinud hagejal mingisuguseid õigusi seadustest, mis reguleerivad töösuhteid. TLS § 28 lg 2 kuuluks kohaldamisele ainult juhul, kui isik (tööandja) teadlikult ja tahtlikult võimaldab (lubab) isikul teha tööd, kuid töölepingut kirjalikult ei vormistata. Kostja pole kunagi võimaldanud ega lubanud hagejat enda juurde tööle. Kostja tahe oli suunatud sellele, et hageja täidaks juhatuse liikme kohustusi vastavalt teenistuslepingule, mis oli sõlmitud määramata ajaks (teenistuslepingu p 9.1). Kostja on lubanud hagejal täita juhatuse liikme kohustusi, mitte lubanud kostjat tööle tegevjuhina. Tööd töölepingu seaduse mõttes pole kostja kunagi hagejal võimaldanud teha. Seega ei saa käesoleval juhul kohaldada TLS § 28 lg-t 2.
Pärast põhikirja p-s 7.2 sätestatud tähtaja lõppemist ei muutunud ka hageja kohustused kostja ees, tema kohustuseks oli teha neid samu toiminguid, mis enne. Ka see näitab, et nii hageja kui ka kostja on andnud nõusoleku selleks, et hageja juhatuse liikme ametiaeg pikeneks ja käsundisuhe jätkuks. Ebaõige ja eksitav on hageja väide justkui vastasid hageja ülesanded oma mahult tegevjuhi kohustustele. Nagu eespool öeldud sõlmiti hagejaga teenistusleping juhatuse liikme (mitte tegevjuhi) kohustuste täitmiseks. Ka pärast hageja poolt viidatud kostja põhikirja p-s 7.2 sätestatud tähtaega ei muutunud hageja kohustused kostja ees. Kostja hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust see, et kostja põhikirja järgselt valiti juhatuse liikmed üheks aastaks. Mõlemad pooled on kogu lepingulise suhte aja jooksul käitunud faktiliselt nii nagu hageja näol oleks tegemist kostja juhatuse liikmega. Kostja nõukogu on oma faktilise käitumisega hageja volituste pikendamist 2007.a jaanuarini aktsepteerinud ning seega heaks kiitnud hageja juhatuse liikmena tegutsemise alates 11. septembrist 2000.a kuni jaanuarini 2007.aastal. Samuti on hageja oma faktilise käitumisega andnud nõusoleku selleks, et tegutseda vähemalt kuni 6. jaanuarini 2007.a kostja juhatuse liikmena. Nii on kostja nõukogu pidanud mitmeid koosolekuid aastatel 2000-2006.a, kuhu on kutsutud ja kus hageja on osalenud juhatuse liikmena. Ühelgi koosolekul ei ole hageja poolt tõstatatud küsimust selle kohta, et hageja ei ole kostja juhatuse liige. 6. juulil 2005.a on kostja nõukogu esimees esitanud äriregistrile ka dokumendi, millest nähtub, et hageja volitusi juhatuse liikmena on pikendatud määramata ajaks. Muu hulgas on kostja nõukogu liikmed ja hageja (juhatuse liikmena) ühiselt alla kirjutanud kõigile kostja majandusaasta aruannetele, mis on esitatud äriregistrile kuni 2006.aastani (viimane selline majandusaasta aruanne on äriregistrile esitatud 4. oktoobril 2006.a). Samamoodi on majandusaasta aruanded hageja poolt allkirjastatud varasematel aastatel. Samuti on hageja võtnud vastu kostja poolt temale makstud tasu juhatuse liikmena tegutsemise eest (teenistuslepingu p 4). Seega kohalduvad pooltevahelisele lepingulisele suhtele võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätted. Teenistuslepingu punkti 9.1 kohaselt oli teenistusleping sõlmitud määramata ajaks. Vastavalt VÕS §-le 630 ja §-le 631 lõpeb tähtajatu käsundusleping ülesütlemisega. Ka pooltevahelise lepingu p-dest 9.2.-9.4. tuleneb, et teenistusleping lõpeb ülesütlemisega. Pooltevahelise teenistuslepingu ülesütlemise avalduse esitas hageja kostjale 6. novembril 2006.a. Seega on hageja ka selle avalduse esitamisega tunnistanud, et poolte vahel oli käsundussuhe. Hageja poolt osundatud Riigikohtu 26. aprilli 2005.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest selle konkreetse lahendi aluseks olevad asjaolud on täiesti erinevad. Riigikohtu menetluses olnud tsiviilasjas väljendas äriregistrisse juhatuse liikmena kantud isik sõna-selgelt ja oma käitumisega mittenõustumust äriühingu juhatuse liikme volituste pikendamisele. Käesoleval juhul on tegemist täiesti vastupidise olukorraga, sest hageja on käitunud kestvalt kuue aasta jooksul viisil, mis näitab tema nõusolekut juhatuse liikmena tegutsemiseks. Kostja lisab, et ka pooltevaheline teenistusleping ei sätestanud kostja kohustust tasuda hagejale kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitist. Hageja poolt viidatud lepingu p 5 sätestab küll õiguse puhkusele, mitte aga kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise saamisele. Seetõttu on ebaõige hageja väide justkui peaks kostja tasuma hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist sõltumata sellest, kas poolte vahel oli töösuhe või mitte. Puhkuseseaduse § 1 lg 1 sätestab, et seda kohaldatakse töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate puhkuse kestusele ja korraldusele. Seega hageja poolt viidatud PuhkS § 25, nagu ka teised puhkuseseaduse ja muud töösuhet reguleerivad sätted ei kohaldu juhatuse liikme suhtele vastava ühinguga. Ka Riigikohus on 7. novembril 2003.a tsiviilasjas nr 3-2-1-121-03 tehtud otsuse punktis p-s 24 asunud sõnaselgelt seisukohale, et juhatuse liikmel on õigus ilma osanike (või nõukogu) otsuseta kasutamata puhkuse eest hüvitist nõuda üksnes juhul, kui selline õigus on juhatuse liikmele lepingus antud.
Kostja hinnangul on hageja oma nõuete esitamisel pahauskne. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-le 1 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Käesoleval juhul on hageja ligikaudu kuue aasta jooksul tegutsenud kostja juhatuse liikmena ja võtnud selle eest ka kostjalt vastu tasu. Samas viitab hageja olukorras, kui selline väide on talle kasulik, sellele, et ta ei tegutsenud juhatuse liikmena. Seetõttu tuleb tähelepanuta jätta tähelepanuta hageja väited pooltevahelise töösuhte kohta. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et kostja on esitanud hageja ja hagejale kuuluva äriühingu vastu hagi kahju tekitava käitumise lõpetamiseks. Hageja poolt esitatud nõuded oleks kostja vastuväidete kohaselt ka aegunud juhul, kui eeldada, et poolte vahel oli töösuhe. Vastavalt ITLS § 4 lg-le 1 oleks hageja sellisel juhul pidanud esitama oma nõuded nelja kuu jooksul pärast õiguse rikkumisest teada saamist. Kostja nõustub hagejaga selles, et hageja pidi esitama vastava nõude 7. mail 2007.a (kuna 5. mai 2007.a oli laupäev). Sellel kuupäeval pidi töövaidlust lahendav organ hageja poolt esitatud avalduse kätte saama. Samas nähtub hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduselt, et see on töövaidluskomisjoni poolt kätte saadud 8. mail 2007.a. Seega esitas hageja avalduse töövaidluskomisjoni pärast ITLS §-s 4 sätestatud tähtaega. Hageja väide justkui elektroonilisel kujul töövaidluskomisjoni saadetud avaldusest piisas tähtaja järgimiseks on ebaõige. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-i 335 kohaselt piisab tähtajast kinnipidamiseks elektronpostiga siis, kui see on saadetud selleks ettenähtud aadressil. Kostjale ei ole teada, et Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjonil on olemas menetlusdokumentide edastamiseks elektronpost. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, et tema poolt väidetavalt 4. mail 2007.a elektronpostiga edastatud avalduse töövaidluskomisjon 4. mail 2007.a kätte sai.
MENETLUSE KÄIK
5.Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja esindaja märkis kohtuistungil, et isegi kui arvestada hageja juhatuse liikme ametiaja algust kostja poolt välja toodud 6. juuli 2005.a AS T nõukogu koosoleku otsusest, olnuks tema volituste 1-aastane tähtaeg juhatuse liikmena ikkagi lõppenud (vt toimik, lk 108).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Pooltel puudub vaidlus selles, et nende vahel on 3. juulil 2000.a sõlmitud määramata tähtajaks teenistusleping (vt ka toimik, lk 8-14) ning et 11. septembril 2000.a valis kostja nõukogu hageja AS T juhatuse liikmeks (juhatajaks). AS-i T põhikirja (vt ka toimik, lk 15-20) punkti 7.2 kohaselt valiti juhatuse liikmed nõukogu poolt üheks aastaks ning juhatuse liikme volitused hakkasid kehtima tema valimise otsuse tegemise päeval. Puudub vaidlus ka selles, et hageja jätkas kostja ettevõtte juhtimist ka pärast eelnimetatud 1-aastase tähtaja lõppu, tehes seda kuni 6. jaanuarini 2007.a. 6. juulil 2005.a otsustas kostja nõukogu pikendada hageja volitusi juhatuse liikmena määramata ajaks (vt toimik, lk 60). 6. novembril 2006.a esitas hageja avalduse tegevjuhi kohalt tagasiastumiseks (vt ka toimik, lk 21-22 ja lk 59).
8.Pooltel on õiguslik vaidlus esmalt selle üle, kas nende vahel oli alates 12. septembrist 2001.a tööleping (töösuhe) TLS § 1 mõttes või mitte. Juhul kui poolte vahel oli töösuhe, on vaidlus ka selles, kas hagiavalduse esemeks olevad nõuded on aegunud.
Kuivõrd hageja ja kostja vahel sõlmitud teenistusleping ei näe ette kohustust maksma hagejale lepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, saavad hageja nõuete aluseks käesoleval juhul olla PuhkS § 25 ja TLS § 119 lg 2 (koos PalS § 32 lg-s 1 sätestatuga). Nimetatud sätted kuuluvad aga kohaldamisele üksnes eeldusel, et hageja töötas kostja juures töölepingu alusel. Vastavalt TLS §-l 1 on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Seega on vaidluse lahendamisel oluline vastata eeskätt küsimusele, kas poolte vahel oli töösuhe töölepingu seaduse mõttes.
9.Kohtu hinnangul hageja ja kostja vahel töösuhet ei olnud. Sellise võimaluse välistab õiguslikult TLS § 7 p 10, mille kohaselt ei laiene töölepingu seadus juriidilise isiku organi ja välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja, samuti riigiettevõtte haldusnõukogu liikme suhetele juriidilise isiku, välismaa äriühingu Eesti filiaali ja riigiettevõttega. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites samuti korduvalt selgitanud, et TLS § 7 p-st 10 tulenevalt ei laiene töölepingu seaduse sätted juriidilise isiku organi liikme suhetele juriidilise isikuga. Äriühingu juhatuse liige võib küll samas äriühingus töötada ka töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist (vt nt: Riigikohtu 26. novembri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-02 (p 10) või 8. aprilli 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-04 (p 9)). Käesoleval juhul puudub aga vaidlus selles, et teenistuslepingu järgselt pidi hageja täitma juhatuse liikme kohustusi. Puudub vaidlus ka selles, et hageja ülesannete ring (reaalse töö sisu) pärast juhatuse liikme volituste tähtaja lõppemist 11. septembril 2001.a ei muutunud. Seda asjaolu kinnitas hageja ise 6. oktoobril 2008.a toimunud kohtuistungil (vt toimik, lk 108). Lähtudes eeltoodust, ei saa nõustuda hageja väidetega, et poolte teenistuslepingust tulenev õigussuhe muutus pärast (hageja) juhatuse liikme volituste tähtaja lõppemist töölepinguliseks suhteks või et käsundussuhe lõppes ning hageja jätkas töötamist töölepingu alusel (mida kirjalikult ei vormistatu). Arvestades ülaltoodut, ei saa hagejal olla kostja vastu nõudeid PuhkS § 25 ega TLS § 119 lg 2 alusel, mistõttu jätab kohus hagi rahuldamata.
10.Ebaõige on hageja väide, et tal oleks õigus saada kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist sõltumata sellest, kas poolte vahel oli töösuhe või mitte. Poolte vahel 3. juulil 2000.a sõlmitud teenistusleping sellist õigust hüvitisele ette ei näe. Lepingu punkt 5.1 annab hagejale küll õiguse põhipuhkusele kestusega 28 kalendripäeva ja punkt 5.2 lisapuhkustele. Viimatinimetatu ei oma aga kõnesoleva nõude kontekstis tähtsust.
11.Hageja viide TLS § 28 lg-le 2 ei ole eeltoodut arvestades õiguslikult asjakohane, kuna hageja ei ole tööd töölepingu seaduse mõttes t ud. Samuti ei ole kohaldatav TLS §-s 8 sätestatu kuna TLS § 7 p 10 sisu põhjal on ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu (täpsemalt oli tegu äriühingu ja viimase juhatuse liikme vahel sõlmitud käsunduslepinguga). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tema juhatuse liikme üheaastase ametiaja lõppemisel lõppes ka poolte vahel sõlmitud teenistusleping. Olemasolevate tõendite põhjal tuleb pigem nõustuda kostja positsiooniga, et 3. juulil 2000.a sõlmitud teenistusleping kehtis kuni 2007.a jaanuarini. Nimetatud leping oli sõlmitud määramata tähtajaks (teenistuslepingu p 9.1) ning nii hageja kui kostja jätkasid selle täitmist ka pärast juhatuse liikme ametiaja lõppu 11. septembril 2001.a. Kohtu hinnangul tuleb eristada isiku äriühingu juhatuse liikmeks valimisega (ja olekuga) seonduvat temaga juhatuse liikme kohustuste täitmiseks sõlmitavast lepingust tulenevatest õigustest ja kohustustest. Taolist järeldust toetab kohtu arvates ka ÄS § 309 lg 3 kehtiv redaktsioon.
12.Ülaltoodud põhjustel on õiguslikult asjakohatu hageja viide Riigikohtu 26. aprilli 2005.a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05. Kostja on õigesti märkinud, et Riigikohtu osundatud lahendi aluseks olevad asjaolud erinevad olulisel määral käesoleva juhtumi asjaoludest. Riigikohtu lahendi aluseks on isiku poolt registriosakonnale esitatud avaldus, milles paluti kindlaks teha, et äriregistri kanne tema kui juhatuse liikme kohta on vale, ning kustutada tema andmed osaühingu juhatuse liikmena registrist ametiaja möödumise tõttu. Kõnealuses lahendis on Riikohus analüüsinud eeskätt äriregistri kande õiguslikku tähendust kolmandate isikute suhtes (ÄS § 34) ning seda, kas juhatuse liikmel, kelle ametiaeg on lõppenud, on õigus nõuda ebaõigeks muutunud kande kustutamist. Käesoleval juhul on tegemist peaaegu vastupidise olukorraga. Hageja oli enda kinnituste kohaselt teadlik, et ta oli (ebaõigesti) kantud äriregistrisse kostja juhatuse liikmena (vt toimik, lk 109), kuid aktsepteeris aastate vältel taolist olukorda. Kohtu arvates ei ole võimalik teha Riigikohtu käsitletavast määrusest õiguslikku järeldust, et juhatuse liikme ametiaja lõppemine toob endaga (seadusest tulenevalt) kaasa ka juhatuse liikmega sõlmitud käsunduslepingu lõppemise.
13.Kuivõrd hageja jätkas sisuliselt juhatuse liikmena tegutsemist ka päras enda esialgse ametiaja lõppu 11. septembril 2001.a – osales juhatuse liikmena nõukogu koosolekutel, allkirjastas äriregistrile esitatavaid dokumente (s.h kostja majandusaasta aruandeid), võttis vastu teenistuslepingu alusel makstud tasu – lähevad hageja poolt käesoleva tsiviilasja esemeks olevas hagiavalduses esitatavad nõuded tõepoolest vastuollu hageja eelneva käitumisega. Seetõttu võib olla põhjendatud kostja seisukoht, et hageja on nõuete esitamisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt (TsÜS § 138 lg 1). Samas võivad hagi esitamise põhjuseks olla ka juriidiliste teadmiste puudumine või ebaõige ettekujutus õiguslikest asjaoludest. Hageja võimalik pahatahtlikkus ei oma vaidluse lahendamise seisukohast siiski määravat tähtsust, kuna hageja nõuded jäävad ka eeltoodu põhjal rahuldamata.
14.Kohus jätab tähelepanuta kostja poolt (alternatiivselt) esitatud aegumise vastuväite, kuna töölepingulise suhte olemasolu eeltoodu põhjal tuvastamist leidnud ei ole.
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib kostja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
16.Kohus leiab, et hagejalt tuleb kohtuotsusega välja mõista hagiavalduse esitamisel tasumata jäänud riigilõiv. Vastavalt TsMS § 147 lg-le 1 maksab avaldaja riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasunud ei ole. Lähtuvalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-st 1 ei võeta riigilõivu muu hulgas hagilt, mille esemeks on palganõue. PalS § 2 lg-le 1 on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Seega ei tuleks käesoleva tsiviilasja esemeks olevatelt haginõuetelt riigilõivu tasuda juhul, kui need oleks esitatud töösuhtel põhinevalt. Samas on
hageja esitanud nõude puhkusehüvitise saamiseks summas 39 110,75 krooni sisuliselt kahel alternatiivsel alusel. Hageja käsitluse kohaselt tuleks nimetatud summa välja mõista sõltumata sellest, kas poolte vahel oli töösuhe. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hagejal tuleb tasuda puhkusehüvitise saamise nõudelt riigilõivu. Võttes aluseks RLS § 56 lg 1 ja sama seaduse lisa 1, kuulub hagilt hinnaga kuni 40 000 krooni tasumisele riigilõiv summas 2250 krooni. Tulenevalt TsMS § 179 lg-st 1 võib tasumata või vähem tasutud riigilõivu ja muude menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, riigile tasumist nõuda ka tagantjärele. Senises kohtupraktikas on peetud menetlusökonoomia kaalutlustest (TsMS § 2) lähtuvalt võimalikuks riigilõivu tagantjärele väljamõistmist ka samas kohtumenetluses tehtava kohtuotsusega (vt nt: Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2007.a otsus tsiviilasjas nr 2-06-1013). Lähtudes ülaltoodust, mõistab kohus hagiavalduse esitamisel tasumata jäänud riigilõivu summas 2250 krooni käesoleva kohtuotsusega hagejalt riigituludesse välja.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.