lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-66-08

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 02.10.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-66-08
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
02.10.2008
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3410
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-66-08 Tartu, 2. oktoober 2008. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa M. Ü hagi A. Ü vastu lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-38511 M. Ü kassatsioonkaebus Hageja M. Ü (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman Kostja A. Ü (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase 8. september 2008. a Hageja M. Ü ja tema esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman, protokollis Jaak Luik

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus ja Harju Maakohtu
21.septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-38511 ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Marko Tiimanile M. Ü kassatsioonkaebuselt 29. veebruaril 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
1.M. Ü esitas 15. detsembril 2006. a A. Ü vastu hagi lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja varasema kohtuotsusega lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus 5. mai 2005. a otsusega hagejalt tütre ülalpidamiseks kostja kasuks välja elatise 3500 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohtuotsuse järgi on hageja kohustatud kandma lapse ülalpidamise kuludest 3500 krooni kuus ja kostja 1000 krooni kuus. Elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestati, et laps elab ema juures, ja jäeti arvestamata, kas ja kui palju veedab laps aega isa juures. Vanemate sissetulekute proportsioon on muutunud. Hageja netopalk on 40 000 krooni kuus. Kostja saab kätte 18 000 krooni kuus. Kahtlusi, et kostja oma sissetulekuid varjab, kinnitab ka asjaolu, et kostja võttis eluasemelaenu 670 000 krooni ning tasub igakuiselt laenu tagasimakseid. Kui määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord hageja taotletud viisil, peaksid proportsioonid olema sellised, et kostja kannab lapse ülalpidamise kuludest 2000 krooni kuus ja hageja 2500 krooni kuus. Elatise maksmise kohustuse praegune jaotus tekitab olukorra, kus lapse isa maksab lapsega seotud kulud topelt. Hageja soovib, et päevade eest, mis laps veedab temaga, ei peaks ta elatist maksma.

Eeltoodu põhjal palus hageja vähendada väljamõistetud elatist 1000 krooni võrra alates kohtuotsuse jõustumisest.

2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud vanemate varalise seisundi ega lapse vajaduse muutumist. Lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõue on ajendatud hageja eesmärgist vähendada temalt lapse kasuks väljamõistetud elatise suurust. Selline hageja käitumine on vastuolus vanema kohustusega last ülal pidada.
3.Kostja esitas 2. veebruaril 2007 vastuhagi elatise suurendamiseks 4500 kroonini, sest lapse vajadused on suurenenud. Samuti peab kostja maksma saadavalt elatiselt tulumaksu. Lapse ülalpidamiseks kulub 6750 krooni kuus (toit 1800 krooni, hügieenitarbed, riided ja jalatsid 1000 krooni, vaba aja üritused ja hobid 1300 krooni, huvialaringid 850 krooni, välisreisid arvestuslikult 500 krooni, eluasemekulud 1300 krooni). Kostja palk oli 2006. aasta juulist detsembrini kokku 20 937 krooni, s.o keskmiselt 3489 krooni 50 senti kuus. Hageja sissetulekud on kordi suuremad kui kostja omad ja seetõttu on põhjendatud jätta suurem osa lapsele tehtavatest kulutusest hageja kanda.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja tegelik keskmine sissetulek on 18 486 krooni kuus, seega on kostja suuteline kandma lapsele tehtavaid kulutusi hagejaga võrdselt. Vastuhagi väited on tõendamata.
5.Kostja loobus 24. aprillil 2007 esitatud avalduses vastuhagist ja Harju Maakohus võttis 25. aprilli 2007. a määrusega hagist loobumise vastu ning lõpetas vastuhagi nõude menetlemise.
6.Lapsega suhtlemise korra osas kinnitas Harju Maakohus 14. septembri 2007. a määrusega poolte kokkuleppe. Kompromissi kohaselt kohtub tütar isaga üle nädala reede õhtust pühapäeva õhtul kella 17-ni või esmaspäeva hommikuni vastavalt lapse soovile ning lisaks sellele veedab laps isaga neli tööpäeva kuus omal valikul, kusjuures need päevad võivad olla järjestikused. Peale selle veedab laps kevad- ja sügisvaheajad vaheldumisi või kokkuleppel võrdselt ema ja isa juures. Talvisest koolivaheajast veedab laps isaga 5 päeva ning viibib isa juures täiendavalt vähemalt ühel päeval jõulude ajal. Suvevaheajast poole veedab laps isaga. Emadepäeval on laps emaga ja isadepäeval isaga.
7.Hageja nõude elatise suuruse muutmiseks jättis Harju Maakohus 21. septembri 2007. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib kohus perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 3 järgi muuta elatise suurust huvitatud isiku nõudel vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel. Hageja esitas elatise vähendamise nõude nii teise vanema varalise seisundi kui lapse vajaduste muutumise alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2005. a otsuse motiivide kohaselt kulus otsuse tegemise ajal lapse vajaduste katmiseks 4500 krooni kuus ja kohus leidis, et vanemate varalist seisundit arvestades on põhjendatud, et enamiku lapse ülalpidamiseks kuluvast summast kannab praeguse menetluse hageja. Igakuise elatusraha suuruse määramisel lähtus kohus ka sellest, et kostja tasub elatiselt tulumaksu. Kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja varaline seisund on paranenud võrreldes

eelmise kohtuvaidlusega ega esine enam alust kalduda lapse ülalpidamiskulude jaotamisel kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest. Hagejal ja kostjal on võrdsed võimalused lapse ülalpidamiseks. Üksnes kostja varalise seisundi paranemine ei saa aga olla aluseks elatise vähendamisele. Tähtis on ka lapse vajadus. Lapse vajadused ning vajaduste katmiseks kantavad kulud on võrreldes eelmise kohtuvaidlusega suurenenud. Toona oli 8-aastase lapse ülalpidamiseks vajalikeks kuludeks kohtu hinnangul 4500 krooni. Praeguses vaidluses nimetas kostja lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikuks summaks 6750 krooni. Hageja seda summat ei vaidlustanud. See summa vastab 10-aastase lapse tegelikele eakohastele vajadustele. Lapse ülalpidamiskulude faktilist suurenemist ei muuda olematuks ka asjaolu, et pooled määrasid kompromissilepinguga kindlaks hageja suhtlemise korra tütrega. Hageja tugines elatise suuruse vähendamise hagi esitamisel oletustele, et pool ajast veedab laps temaga. Tegelikult elab laps ema juures ja isa juures on kuus kahel nädalalõpul ja täiendavalt neljal päeval, millele lisandub osa koolivaheaegadest ja tähtpäevadest ning pühadest. Selline kohtumiskorraldus ei kompenseeri lapse kasvanud vajadusi. Igapäevane elu, teenused ja kaupade hinnad on rohkem kui kolm aastat hiljem oluliselt kallinenud. Vanemate kokkulepe lapsega suhtlemise korra kohta olukorras, kus lapse elukohaks jääb tema senine elukoht, ei muuda lapse vajadusi ning ei ole aluseks elatise suuruse muutmisele. Lapsega valdava osa ajast koos elava vanema kasuks makstav elatis tagab kostjale võimaluse arvestada lapse igapäevase ülalpidamise korraldamisel konkreetsete ja regulaarsete summadega ning tagab vahendid lapse igapäevaseks eluks vajalike kulude kandmiseks. Hagejaga veedetud aja eest ei ole võimalik teha lapsega seotud kulude tasaarvestust, kuna asjaolu, et laps veedab osa ajast hagejaga, ei vabasta kostjat valdavast osast ülalpidamiskuludest. Hageja juures viibitud aja jooksul ei vähene kulud koolitusele ja huvitegevusele, hügieenitarvetele, riietusele, jalanõudele jms. Samuti ei vähene märkimisväärselt lapse osa eluasemekuludest. Üksnes ajutiselt mõnevõrra vähenevad kulutused igapäevasele toidule ei ole aluseks elatist vähendada. PKS § 61 kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuiselt, st konkreetses summas. Sellisest regulatsioonist nähtub seadusandja tahe tagada lapse ülalpidamiseks kindlate vahendite olemasolu. Kui üks vanem teeb ajal, mil tal on teise vanema kasuks elatise maksmise kohustus, lapsele kulutusi (toitlustab, majutab, riietab, tasub meelelahutuse vms eest), ei ole tegemist ülalpidamiskohustuse kahekordse täitmisega. PKS § 50 lg 1 kohaselt on vanemal kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Lapsega koos viibitud aja jooksul võib vanemal tekkida soov või vajadus teha lapsele rahalisi kulutusi. Selliste kulutuste kandmine ei ole samastatav lapse igapäevase ülalpidamise kohustusega ja neid kulutusi ei saa tasaarvestada lapsega alaliselt koos elava ja tema igapäevast ülalpidamist korraldava vanema kasuks makstava elatisega. Hageja väited, et olukorras, kus ta maksab elatist ja kannab lapse ülalpidamisega seotud kulud ajal, mil laps viibib koos temaga, võib kostjal tekkida võimalus katta elatisena saadavast rahast tema endaga seotud kulutusi, on paljasõnalised. Arvestades lapse ülalpidamiskulude kasvamist, jääb kostja

kanda palju suurem osa, kui arvestati ajal, mil kohus elatise suuruse määras. Kuna elatiselt tuleb tasuda tulumaksu, katavad hagejalt saadavad vahendid poole lapse vajalikest ja põhjendatud ülalpidamiskuludest. Arvestades kostja suurenenud sissetulekuid, ei esine enam alust jätta hageja kanda suuremat osa ülalpidamiskuludest. Kuna hageja taotletud väiksem elatis ei tagaks lapse ülalpidamiskulude katmist, puudub kostja suurenenud sissetulekutele vaatamata alus elatist vähendada. Hageja vaidlustab sisuliselt varasema kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega, milles tuvastatud asjaolusid ei ole põhjust esimese astme kohtus uuesti revideerida. Puuduvad PKS § 61 lg-s 3 nimetatud alused, millest lähtudes tuleks väljamõistetud elatise suurust vähendada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel on mõistlik jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude jätmine tema enda kanda on vaidluse olemusega vastuolus ja seab kostja raskesse olukorda.
9.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Samas esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tõendite väära hindamise ning menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
10.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jättis maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb PKS § 61 lg 3 järgi elatise muutmise nõuet menetleval kohtul mitte hinnata varasema otsusega väljamõistetud elatise suuruse vastavust lapse tegelikule vajadusele, vaid eelkõige seda, kas lapse vajadus on muutunud (vähenenud) ning kas on muutunud vanemate varaline seisund. Hageja tugines nõuet esitades asjaolule, et varasema kohtuotsusega elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestati, et laps elab üksnes ema juures, ning jäeti arvestamata, kas ja kui palju veedab laps aega isaga. Hageja soovib, et päevade eest, mis laps veedab temaga, ei peaks ta elatist maksma. Ringkonnakohtu istungil selgus, et pooled ei vaidle selle üle, et poolte võimalused lapse ülalpidamiseks, arvestades lapse vajadusi, on võrdsed. Kostja on elatise vähendamisele vastu põhjusel, et lapse vajadused on varasema kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes muutunud selle võrra suuremaks, et hageja makstav elatis 3500 krooni vastab ligi poolele lapse ülalpidamiseks igakuiselt kuluvast summast. Hageja seisukoht, nagu oleks kostja pidanud lapse vajaduse suurenemist tõendama, ei ole õige. Elatise vähendamise hagi aluseks on lapse vajaduste või vanema varalise

seisundi muutumine. Hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise koormus lasub TsMS § 230 lg 1 ja § 363 lg 1 p 2 järgi hagejal. Seega oleks hageja pidanud esitama tõendid selle kohta, et lapse vajadused on muutunud selliselt, et elatist on võimalik 1000 krooni võrra vähendada. Sellesisulisi tõendeid hageja esitanud ei ole. PKS § 61 lg 2 järgi lähtutakse lapsele elatise suuruse kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Maakohus on õigesti leidnud, et lapsele tehtavate kulutuste arvestamisel tuleb silmas pidada üldist elukalliduse tõusu ning seetõttu ei ole praegu elatise suuruse põhjendatuse üle otsustades õige võtta aluseks lapse vajadusi, mis on tuvastatud kohtuotsusega neli aastat tagasi. Lapse huvid peavad olema elatise suuruse üle otsustamisel tähelepanu keskmes. PKS § 50 lõigetes 14 on sätestatud vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada, samuti kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve, ning vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Need õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Riigikohus on 9. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 pidanud loomulikuks, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures ning et lapsest lahus elava vanema suhtlemine lapsega ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Sellest järelduvalt ei pea ka lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramine tähendama tingimata väljamõistetud elatise ülevaatamist. PKS § 70 lg 1 näeb ette, et elatis mõistetakse välja elatise nõude esitanud vanema kasuks. Seadusandja selline tahe on seletatav ühelt poolt mõlema vanema kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Teiselt poolt vastab sellisele vanemate kohustusele lapse õigus saada elatist mittemaksvalt vanemalt ülalpidamist ning elatist nõudvalt vanemalt oma huvide kaitset ja abi ülalpidamise õiguse maksmapanemiseks. Laps saabki oma õigusi realiseerida eelkõige vanema kui seadusliku esindaja kaudu. Maakohus jättis menetluskulude jaotamisel ekslikult tähelepanuta, et TsMS § 162 lg 4 ei anna kohtule vaba diskretsiooni menetluskulude jaotamisel, vaid sätestab selged eeldused, mille esinemise korral võib TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotamise üldreeglist kõrvale kalduda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib menetluskulud jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda üksnes siis, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Otsus tehti hageja kahjuks ning kuna põhjusi, miks kostja kantud kohtukulude väljamõistmine hagejalt oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, ei esine, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus alama astme kohtute otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt PKS § 61 lg-t 3. Kuna kohtud asusid seisukohale, et vanemate varaline olukord on muutunud võrdseks, oli alust elatise

suurust muuta, sest varasema otsusega jäeti suurem osa lapse ülalpidamiskuludest hageja kanda. Kohus arvestas üksnes lapse vajaduse väidetavat muutumist, kuid jättis tähelepanuta vanemate varalise seisundi muutuse. Hageja tugines vanemate varalise seisundi muutumisele ega tuginenud lapse vajaduse muutumisele. Lapse vajaduse suurenemist pidi tõendama kostja, mitte hageja. Kostja ei ole tõendanud, et lapse vajadus on suurenenud 6750 kroonini kuus. Kostja väide on paljasõnaline. Kuna kostja ei tõendanud lapse vajadusi, ei saanud hageja ka lapse vajadustele vastu vaielda. Siiski on kostja olnud kogu menetluse ajal seisukohal, et lapse vajadus on 4500 krooni kuus. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et lapsega suhtlemise korra määramine ei tähenda tingimata elatise suuruse ülevaatamist. Kompromissi järgi on laps igakuiselt 30% hageja ülalpidamisel, lisaks poolteist kuud suvel ja poole sügis-, talve- ja kevadvaheaegadest, kokku ca 130 päeva aastas. Seega on laps märkimisväärse osa ajast hageja ülalpidamisel. Eluvõõras on kohtu seisukoht, et lapsega suhtlemine ei eelda kulutuste tegemist. Vajalik on võtta arvesse mõlema vanema tehtavaid kulutusi lapsele. Hagejal ei saa olla kohustust maksta elatist selle aja eest, mil laps viibib tema juures ja isa kannab ise lapse ülalpidamiskulusid. Ringkonnakohus jättis vääralt menetluskulud hageja kanda, arvestamata asjaolu, et hageja pöördus kohtusse eelkõige seetõttu, et oleks tagatud lapse suhtlemine vanemaga. Üksnes sellest tingitult tekkis vajadus elatise suurust muuta.

13.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esindaja teatas, et ei osale kohtuistungil, kuna kostja ei soovi seda menetluskulude kokkuhoiu huvides.
14.Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15.Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust, kuigi maakohus rikkus menetlusõiguse normi.
16.Pooled vaidlevad hagejalt lapsele väljamõistetud elatise vähendamise üle. PKS § 61 lg 3 järgi võib kohus lapsele väljamõistetud elatise suurust huvitatud isiku nõudel muuta juhul, kui vanema varaline seisund või lapse vajadus on muutunud.
17.Hageja palus vähendada varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust eelkõige kahel põhjusel: kostja sissetulek on suurenenud ja elatise väljamõistmisel ei arvestatud asjaolu, et laps veedab palju aega hagejaga, mistõttu hageja peab ise last ülal. Kostja esitas maakohtule vastuhagi elatise suurendamiseks, sest lapse vajadused on suurenenud 6750 kroonini, kuid loobus vastuhagist. Maakohus võttis kostja vastuhagist loobumise vastu ning lõpetas selle nõude menetluse. Ka pärast vastuhagist loobumist jäi kostja vastuväite juurde, et lapse vajadused on suurenenud.
18.Kolleegiumi arvates jagas ringkonnakohus poolte vahel tõendamiskoormise vääralt, rikkudes sellega menetlusõiguse normi. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi hageja elatise suuruse muutmist nõudes tõendama eelkõige kostja varalise seisundi muutumist. Selles osas tuvastas maakohus, et kostja varaline seisund on muutunud ja seetõttu ei ole enam alust kalduda ülalpidamiskulude jaotamisel kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga. Alama astme kohtud leidsid aga vääralt, et hageja soovis elatise vähendamist ka lapse vajaduse muutumise tõttu. Hageja ei väitnud, et lapse vajadused oleksid vähenenud võrreldes ajaga, mil elatis lapsele välja mõisteti. Hageja väitel ei arvestatud kohtuotsuse tegemisel sellega, et hageja teeb ka ise lapsele kulutusi, kui laps tema juures viibib. Viimati nimetatu ei tähenda seda, et hageja soovis elatise vähendamist seetõttu, et lapse vajadus oleks muutunud. Lapse vajaduste muutumisele (suurenemisele) tugines kostja oma vastuväidetes. Järelikult pidi lapse vajaduse suurenemist TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kostja, mitte hageja. Ringkonnakohus neile asjaoludele tähelepanu ei pööranud ja leidis seetõttu ekslikult, et hageja pidi tõendama lapse vajaduste muutumist.

19.TsMS § 231 järgi ei ole tsiviilkohtumenetluses vaja tõendada asjaolu, mille kohus loeb üldtuntuks või mille teine pool omaks võtab. TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Praeguses asjas esitas kostja vastuhagis elatise suurendamise nõude lapse vajaduse suurenemise tõttu (tl 43-45). Hageja vaidles sellele vastu, leides, et kostja nõue ei ole tõendatud (tl 126-128). Kostja vastuhagi menetlemine lõpetati vastuhagist loobumise tõttu. Sellest hoolimata tugines kostja ka hilisemas menetluses asjaolule, et lapse vajadus on suurenenud (tl 173). Hageja lähtus 24. aprilli 2007. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt oma nõuet esitades sellest, et lapse vajadus on 4500 krooni kuus (tl 147). Kolleegiumi arvates ei saanud sellistel asjaoludel kohus TsMS § 231 lg 4 alusel eeldada, et hageja võttis omaks, et lapse vajaduste katmiseks kulub 6750 krooni kuus. Seega rikkus maakohus menetlusõiguse normi, mistõttu ei ole maakohtu otsus seaduslik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tõendeid hinnates tuvastada, kas kostja väide selle kohta, et lapse vajadus on suurenenud 6750 kroonini kuus, on tõendatud. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et kuigi TsMS § 230 lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised, võib sama sätte kohaselt kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
20.Muu hulgas tugines hageja lapsele väljamõistetud elatise suuruse muutmise (vähendamise) nõudes ka asjaolule, et laps viibib suure osa ajast hageja juures, mistõttu kannab ta ka ise lapse ülalpidamiskulusid. Alama astme kohtute arvates ei anna see asjaolu alust elatise suurust muuta, sest lapse vajadus sellest ei muutu ning lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu sõltumata võimalusest,

et laps ei veeda faktiliselt kogu aega elatise saamiseks õigustatud isikuga. Iseenesest on õige kohtute arusaam, et teine vanem ei saa tasaarvestada lapsele tehtud kulutusi elatise saamiseks õigustatud isikule makstava elatisega, samuti see, et lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu vanemal, kelle juures laps elab. Samas ei saa elatise väljamõistmisel ega selle suuruse muutmisel nimetatud asjaolu tähelepanuta jätta. Kolleegiumi arvates on elatise väljamõistmisel oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Iseenesest ei eelda lapsega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist, nagu leidis kolleegium ka 9. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-17-05. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus ei peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures. Vanematel on PKS § 49 järgi laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Üheks vanema kohustuseks on PKS § 60 lg-s 1 sätestatud alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Eelduslikult täidavad vanemad oma kohustusi vabatahtlikult. Seega, kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Eeltoodust tulenevalt ei ole vanemate varalise seisundi võrdsuse korral õige mõista lahus elavalt vanemalt välja poolt lapsega koos elava vanema näidatud lapsele tehtavatest kuludest, kui laps viibib märkimisväärse osa ajast ka lahus elava vanema juures ja vanem kannab märkimisväärse osa lapse ülalpidamiskuludest. Kui lapsel on vahelduv elukoht ja laps viibib mõlema vanema juures sama suure osa ajast, võib tekkida ka olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kolleegium juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.

21.Vastuseks hageja kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et menetluskulude jaotuse otsustamisel ei tule arvestada asjaolu, et hageja esitas hagi eelkõige seetõttu, et tagada lapsele võimalus suhelda vanemaga. Lapsega suhtlemise kord määrati kindlaks Harju Maakohtu 14. septembri 2007. a määrusega kinnitatud poolte kokkuleppega. Ühtlasi otsustati nimetatud määruses lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramisel kantud menetluskulude jaotus poolte vahel. Praegu vaidlevad pooled elatise suuruse muutmise üle. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
22.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustada asja lõplikul

lahendamisel. Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.