Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-47-08 Tartu, 27. mai 2008. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa TODEM osaühingu hagi OÜ Armelinda vastu kinnistule juurdepääsuõiguse määramiseks ja OÜ Armelinda vastuhagi TODEM osaühingu ja Oksana Babuðkina vastu kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tuvastamiseks, juurdepääsuõiguse tingimuste määramiseks, kulutuste hüvitamiseks ja tasu nõudmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1469 TODEM osaühingu kassatsioonkaebus Hageja (vastuhagis kostja) TODEM osaühing (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Liina Linsi Kostja (vastuhagis hageja) OÜ Armelinda (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter Vastuhagis kostja Oksana Babuðkina (isikukood xxxxxxxxxxx) 5. mai 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2008. a otsus osas, millega Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Armelinda TODEM osaühingu kasuks välja 40 000 krooni maakohtus kantud õigusabikulude katteks ja 60 krooni hagilt tasutud riigilõivu katteks. Ringkonnakohtus kantud õigusabikulud jätta poolte endi kanda. Vastuhagilt tasutud riigilõiv jätta täielikult OÜ Armelinda kanda. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada AS-le Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN 14. märtsil 2008 TODEM osaühingu kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.27. oktoobril 2004 esitas TODEM osaühing (edaspidi hageja) Tallinna Linnakohtule hagi OÜ Armelinda (kostja) vastu, milles palus määrata üle kostja kinnistu (Vana-Posti 11/13, Tallinn) tähtajatu juurdepääs hageja kinnistule (Suur-Karja 12, Tallinn). Juurdepääsu laiuseks palus hageja määrata 4,5 m ning kogupikkuseks 39 m. Hageja oli valmis tasuma kostja kinnistut läbiva juurdepääsu eest 42 000 krooni aastas. Hagiavalduse kohaselt puudub hageja kinnistu sisehoovist vahetu pääs avalikule teele. Hageja vajab juurdepääsu kinnistul asuva ehitise sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Hageja hoovi pääseb autoga
ainult läbi kostjale kuuluva kangialuse. Kostja pidi oma majandustegevuse arendamisel hageja juurdepääsuga arvestama ega ole õigustatud seetõttu osutama väidetavale kahju tekkimisele.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt puudub hagejal vajadus juurdepääsu järele. Hagejal on võimalus pääseda oma kinnisasjale Suur-Karja tänavalt. Hoone kaudu on hagejal võimalus pääseda ka sisehoovi. Seadusest ei tulene, et kinnistule peab tingimata olema tagatud juurdepääs autoga.
3.Kostja esitas 27. aprillil 2006 Harju Maakohtule hageja ja Oksana Babuðkina vastu vastuhagi, milles palus: � tuvastada, et hageja omandiõiguse kanne kinnistusraamatus on ebaõige; � määrata hüvitisena hageja juurdepääsuõiguse eest kostjale juurdepääs kolmele tasuta parkimiskohale hageja kinnistul ning teha sellekohane kanne kinnistusraamatusse; � mõista välja kinnistu igakordselt omanikult juurdepääsuõigusega kaasnevate kulude hüvitamiseks 65 700 krooni kuus ning teha sellekohane märkus kinnistusraamatusse; � tuvastada kinnistu igakordse omaniku kohustus hüvitada kostja kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsuõigusega kaasnev, tulevikus tekkiv kahju ning teha sellekohane märkus kinnistusraamatusse; � määrata juurdepääsuõiguse andmisel selle kasutamise tingimuseks juurdepääs kuni kaks korda ööpäevas ajavahemikus 8.00-22.00; � määrata juurdepääsuõiguse tasu vähemalt 235 000 krooni aastas, mida on kostja kinnistu igakordsel omanikul õigus igal aastal turumuutuste alusel suurendada. Vastuhagi kohaselt on O. Babuðkina kinnistust osa hagejale võõrandamisel rikkunud Vladimir Babuðkini õigusi. Suur-Karja 12 hoone kuulus abikaasade ühisvarasse. Hageja omand on tekkinud ühisvaraks olnud hoone baasil. O. Babuðkina teadis kinnistu võõrandaja ja omandaja esindajana, et ta ei ole kinnistu ainuomanik. Võõrandajal ainuomandi puudumise tõttu ei saanud omandajal (hageja) omand tekkida. Kehtetu käsutusega ei saa lepinguliselt kinnisomandit üle anda. Asjaõiguslepingu alusel tehtud kanne on ebaõige. Ebaõigele kandele tuginedes ei saa omanikule kuuluvaid nõudeid esitada. Kostja väidab, et hageja nõutav juurdepääsuõigus tekitab kostjale olulist kahju. Kostja kulu turvateenusele suureneb juurdepääsu määramisega märkimisväärselt (ca 43 000 krooni kuus). Neljatärnihotelli järgu taotlemise õiguse kaotamine toob kaasa 10%-lise hinnalanguse, millest tuleneb saamata jäänud tulu ca 1 742 730 krooni aastas. Kostjal on õigus nõuda hageja nõude rahuldamise korral tasu, mis kataks nii kostja kulutused tee rajamiseks kui ka selle korrashoiuks. Hageja soovib kasutada kostja kinnistust 175m2, millele peab vastama ka tasu suurus.
4.Hageja ja O. Babuðkina ei tunnistanud vastuhagi. Hageja kinnistu oli O. Babuðkina lahusvara ning sellest mõttelise osa käsutus hageja kasuks on olnud õiguspärane. Ka juhul, kui peaks tuvastatama selle kuulumine ühisvarasse, on hageja omand tekkinud heauskselt. Omandikande ebaõigsuse nõude saab põhjendatult esitada üksnes isik, kelle omandiõigust selline kanne rikub. Hageja omandi kanne ei saa mingil moel rikkuda kostja omandiõigust.
Kostjal on õigus korraldada hotelli külastajatele parkimine mitte üksnes oma territooriumil, vaid ka selle vahetus läheduses. Hotellil puudub ka hageja juurdepääsuta neljatärni majutusasutuse jaoks vajalik parkimiskohtade arv. Kostja arendab oma majandustegevust riigikaitsemaal, millel pole võimalik pidada majutusettevõtet. Kostja pidi oma kinnistu soetamisel maa sihtotstarbest ja hageja juurdepääsuõigusest teadma ning oma majandustegevuses sellega arvestama. Seega ei põhjusta hageja nõude rahuldamine kostja planeeritud ärikäibes muutusi. Kostja väidetav kahju ei ole seotud hageja nõudega. Kostja esile toodud turvakulud ei ole põhjuslikus seoses hageja nõudega. Turvakulude suurus ei tulene hageja juurdepääsust. Kostjal on õigus saada juurdepääsuõiguse eest mõistlikku tasu, kuid kostja nõutav summa on ülemäärane. Kostja nõue tasuta parkimiskohtadele hageja kinnistul ei põhine õiguslikul alusel.
5.Harju Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2007. a otsusega hagi ja määras juurdepääsu hageja kinnistule üle kostja kinnistu. Maakohus määras juurdepääsu laiuseks 4,5 m ning kogupikkuseks 39 m ning kohustas hagejat maksma 200 000 krooni aastatasu, mis tuleb tasuda jooksva aasta viimaseks tööpäevaks. Maakohus tuvastas kostjal nõusoleku andmise kohustuse ja otsustas teha kinnistusraamatusse kostja kinnistule märkuse juurdepääsuõiguse kohta hageja kasuks kohtuotsuses märgitud tingimustel. Sama otsusega jättis maakohus rahuldamata kostja vastuhagi kinnistusraamatus hageja omandi kande ebaõigsuse tuvastamiseks, juurdepääsuõiguse kehtestamisel selle tingimuste määramiseks, juurdepääsuõiguse eest hüvitisena tasuta parkimiskohtade kasutamise õiguse määramiseks, juurdepääsuga seotud kulude katteks 65 700-kroonise kuluhüvitise väljamõistmiseks ning tulevikus tekkiva kahju hüvitamise kohustuse tuvastamiseks. Maakohus jättis O. Babuðkina menetluskulud kostja kanda ning hageja ja kostja vahelistes nõuetes 1/3 menetluskuludest hageja kanda ja 2/3 kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja nõue omandi kande vaidlustamiseks põhjendatud. Kinnistusraamatu kande ebaõigsuse saab kohtus tuvastada üksnes selle isiku hagi põhjal, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud (kelle õigusi kande parandamine puudutab). Hageja nõue üle kostja kinnistu juurdepääsuõiguse määramiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. AÕS § 156 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Vaidlust ei ole selles, et hageja kinnistu sihtotstarve on püsivalt olnud elamu- ja ärimaa, mille sihtotstarbeline kasutamine eeldab sõidukiga ligipääsu. Kaitseministeeriumi 6. jaanuari 2005. a kirjaga on tõendatud, et kostja oli müügilepingu sõlmimisel informeeritud sellest, et hageja kinnistule on juurdepääs kostja kinnistu kaudu. Kinnistu üleandmisel, mis lepingu p 5.1 järgi toimus enne lepingu sõlmimist, on kostjale üle antud ka kostja kinnistu moodustamise originaaltoimik. Toimikus asuvates dokumentides kajastub hageja juurdepääs üle kostja kinnistu. Seega oli kostja teadlik hageja juurdepääsust üle kostja kinnistu ning pidi sellega kaasnevate kitsendustega oma äriplaani koostamisel arvestama. Hageja juurdepääs kinnistu sisehoovi on kulgenud üle kostja kinnistu (läbi sellel asuva ehitise kangialuse). Mõlema poole huve arvestades ei ole kostja kitsendus hageja saavutatava hüvega
ülemäärane. Kostjal on õigus tasunõudele, millega kompenseeritakse kostja talumiskohustus. Maakohus tuvastas paikvaatlusel, et hageja kinnistul asuvad ehitised on rekonstrueerimise järgus. On õige, et remonttööde tegemine sisehoovi kaudu põhjustab mõningaid kitsendusi kostjale, kuid kostja talumiskohustus ei ole ebamõistlik ega mõju tema äritegevusele halvavalt. Hageja juurdepääsuõigus tuleneb seadusest. Hageja kinnistu on äriotstarbeline. Kinnistu sisehoovi kaudu on planeeritud prügi käitlemise korraldamine, hageja sõidukite parkimine ja äriotstarbelise ehitise teenindamine. Kostjal on õigus saada hageja juurdepääsuõiguse talumise eest tasu. Maakohus määras juurdepääsuõiguse tasu aastatasuna 200 000 krooni. Aastatasu määramisel ei arvestanud kohus kostja väidetavaid kulutusi uue tee rajamisele ja selle hooldamisele. Hageja sõidukitele juurdepääsu (läbipääsu) võimaldamine ei eelda mingite tavapärasest erinevate teetööde tegemist ega kulutuste kandmist. Hageja juurdepääs ei mõjuta ka oluliselt kinnistu turvalisust. Kostja vastuhagi ei ole kulude ja kahju hüvitamise osas põhjendatud. Kostjal on seadusest tulenev nõudeõigus hageja vastu juhuks, kui hageja peaks kostjale juurdepääsuõiguse kasutamisega kahju põhjustama. Seadusega kaitstud hüvesid ei pea nende kehtimiseks kohtuotsusega tunnustama. Kostjale juurdepääsuõiguse talumisega seotud kitsendused tasakaalustab juurdepääsuõiguse tasu. Kostja nõue juurdepääsuõiguse tingimuste määramiseks, s.o hagejale lubatud läbisõidukordade nimetamiseks ei ole põhjendatud. Juurdepääsutee kasutamine arvestades hageja sisehoovi suurust ning rajatavate parkimiskohtade arvu, ei saa tavapärase majandustegevuse käigus kujuneda märkimisväärseks.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada juurdepääsu õiguse tasu suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega juurdepääsõiguse aastatasuks määrata 60 000 krooni. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada põhjendusel, et hagejal puudub nõudeõigus, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et hagejal oli nõudeõigus, palus kostja tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi täiendava juurdepääsu saamiseks rahuldamata või määrata juurdepääs ajutiselt kaheks kuuks vastuhagis esitatud kellaaegadel. Kostja palus oma menetluskulud mõista hagejalt välja ja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse. Uue otsusega mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja 25 685 krooni riigilõivu ja jättis õigusabikulud kummagi poole enda kanda. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt arvestas maakohus juurdepääsutasu suuruse määramisel kõiki asjas esitatud hindamisakte ja poolte seisukohti. Maakohus on tasu suuruse määramist piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole alust hinnata selles osas tõendeid teisiti, kui seda tegi
maakohus. Maakohus ei ole tasu suuruse määramisel diskretsiooni piire ületanud. Tallinna vanalinna kinnistul parkimiskohtade olemasolu suurendab kinnistu väärtust ja vastupidi, parkimisvõimaluse puudumine, vähendab seda. Seejuures ei ole kostja huvi praegusel juhul määratletav vaid parkimiskohtade turuväärtusega, vaid arvestada tuleb ka kostja erilise huviga omada hotelli juures kindlaid parkimiskohti. Asja juurde võetud kinnisvarabüroode hinnangud käsitlevad põhiliselt parkimiskoha ja parkimise kuukaardi maksumust vanalinnas, mida ei saa võrdsustada tasuga kitsenduste eest oma kinnisasja kasutamisel. Kuukaart annab õiguse vanalinnas parkida, kuid ei taga parkimiskohta. Maakohus jättis õigesti rahuldamata vastuhagis esitatud ülejäänud nõuded. Apellatsioonkaebuses kordab kostja vastuhagis esitatud seisukohti, millele maakohus on otsuses juba vastanud. Kostja ei ole õigustatud vaidlustama hageja omanikukannet kinnistusraamatus, kuna kande parandamine ei puuduta tema õigusi. Kohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, kui määras juurdepääsuõiguse tähtajatuna ja tingimusteta, sest sellist juurdepääsuõigust hageja soovis. Menetluskulude lahendamisel kohaldas maakohus valesti kehtivat seadustikku. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 60 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 7250 krooni. Vastuhagi esitamisel tasus kostja riigilõivu 95 500 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 1000 krooni. Maakohus rahuldas hagi juurdepääsuõiguse määramiseks ja vastuhagi osaliselt juurdepääsu tasu saamiseks. Mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Seega peab kostja hüvitama hagejale hagiavalduselt tasutud riigilõivu 60 krooni ja hageja kostjale vastuhagi avalduselt tasutud riigilõivu vastavalt vastuhagi rahuldatud osale, s.o 25 745 krooni. Tasaarvestuse tulemusena peab hageja hüvitama kostjale riigilõivu 25 685 krooni. Mõlema poole nõude osalise rahuldamise tõttu jättis ringkonnakohus kummagi poole õigusabikulud tema enda kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada kohtukulude jaotuse osas ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta kohtukulud OÜ Armelinda kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei olnud õige ringkonnakohtu seisukoht jätta õigusabikulud poolte endi kanda ja riigilõivu väljamõistmine hagejalt. Kohtukulude jaotamisel oleks pidanud arvestama, et hageja hagi rahuldati, kuid vastuhagi jäeti rahuldamata. Menetlus venis oluliselt kostja tegevuse tõttu, vastuhagi esitati 1,5 aastat pärast menetluse alustamist ning vastuhagi täiendus peaaegu 3 aastat pärast menetluse alustamist. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta otsustas jätta õigusabikulud poolte endi kanda.
9.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud selleks määratud tähtaja jooksul.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 40 000 krooni maakohtus kantud õigusabikulude katteks ja 60 krooni hagilt tasutud riigilõivu katteks. Ringkonnakohtus kantud õigusabikulud tuleb jätta poolte endi kanda. Samuti tuleb uue otsusega jätta vastuhagis kantud riigilõiv täielikult kostja kanda. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguses asjas tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku (edaspidi varasem TsMS), sest hagi esitati enne 1. jaanuari 2006. Seda ei muuda asjaolu, et vastuhagi esitati pärast 1. jaanuari 2006. Menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele tuleb õigusselguse huvides kohaldada ühesugust korda. Kolleegium viitab esmalt Riigikohtu 12. detsembri 2006. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06, milles Riigikohus leidis muu hulgas seda, et õigusabikulude väljamõistmisel tuleb õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust põhjalikult analüüsida ning lahendis põhjendada. Sama kehtib viidatud lahendi kohaselt ka muude menetluskulude kohta. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus varasema TsMS § 61 lg 1 kohaselt õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust piisavalt analüüsinud ning põhjendanud. Põhjendamiskohustust ei välista asjaolu, et ringkonnakohus ei ole õigusabikulusid välja mõistnud poole kasuks, vaid on jätnud need poolte endi kanda. Piisavaks põhjenduseks ei saa tsiviilasja olemust arvestades lugeda ringkonnakohtu viidet mõlema poole nõude osalisele rahuldamisele.
12.Kolleegium peab menetlusökonoomia huvides võimalikuks teha asjas tühistatud osas uus otsus, millega lahendada kohtukulude kandmise küsimus teisiti kui ringkonnakohtu otsuses. Toimiku materjalide kohaselt (I kd, lk 6 pöördel) maksis hageja hagi esitamisel riigilõivu 60 krooni, st hagi esitamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt oli tegemist hinnata hagiga. Varasema TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 kohaselt oli hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Toimiku materjalide kohaselt (III kd, lk 354) on hageja kandnud maakohtus õigusabikulusid kokku 228 949 krooni 50 senti. Kolleegium leiab, et põhjendatud on mõista varasema TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja 40 000 krooni maakohtus kantud õigusabikulude katteks. Õigusabikulude väljamõistmine sellises määras on tingitud tsiviilasja keerukusest ja mahukusest. Samuti tuleb arvestada, et kõik vastuhagi nõuded peale juurdepääsuõiguse aastatasu nõude jäid rahuldamata ning hageja kandis õigusabikulusid ka vastuhagile vastamiseks. Samas tähendab juurdepääsuõiguse aastatasu nõude osaline rahuldamine muuhulgas seda, et hagi rahuldati selles
küsimuses osaliselt, hageja oli algselt nõus tasuma 42 000 krooni aastas, kuid peab kohtuotsuse kohaselt tasuma 200 000 krooni aastas.
13.Kolleegium leiab, et apellatsiooniastme õigusabikulud tuleb jätta poolte endi kanda. Siinjuures arvestab kolleegium, et mõlema poole apellatsioonkaebused ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt rahuldati küll osaliselt, kuid jäid põhinõuete osas siiski rahuldamata (hageja taotles juurdepääsuõiguse aastatasu summaks 60 000 krooni ja kostja taotles hagi rahuldamata jätmist), nagu on ringkonnakohus viidanud ka otsuse põhjendavas osas.
14.Kolleegium on hagejalt vastuhagi rahuldatud osa järgi kostja kasuks riigilõivu väljamõistmise kohta seisukohal, et arvestada tuleb asjaoluga, et praeguses asjas ei olnud vajalik esitada vastuhagi juurdepääsuõiguse aastatasu suuruse kindlaksmääramiseks. Riigikohus on 30. märtsil 2004. a tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 tehtud otsuse p-s 22 asunud järgmisele seisukohale: "Kuna tasu suuruse saab AÕS § 156 lg 1 nõude lahendamisel määrata kostja soovil ka ilma sellekohase hagita, ei nõua tasu kohta kinnistusraamatusse märkuse tegemise otsustamine hagi esitamist." Seega on muu hulgas leitud, et tasu suuruse saab määrata kostja soovil ka ilma sellekohase hagita. Kolleegium leiab, et varasema TsMS § 60 järgsete kohtukulude jaotamise põhimõtetega oleks vastuolus see, kui hageja kanda jääks vastuhagi osalise rahuldamise tõttu riigilõiv, mida kostja tasus nõudelt, mida ta hagina esitama ei pidanud. Kolleegium märgib, et õigusabikulude väljamõistmise küsimuse lahendamisel ei ole vastuhagi esitamise kohustuse puudumine oluline, sest ka ilma hagita esitatud juurdepääsuõiguse aastatasu määramise taotlusele vastamisel oleks hagejal tulnud kanda õigusabikulusid (nagu ka kostja oleks võinud teha taotlust esitades kulutusi õigusabile). Seetõttu tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus ka osas, millega ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 25 685 krooni riigilõivu hüvitamiseks. Riigilõiv tuleb jätta täielikult kostja kanda. Hagi rahuldamise tõttu tuleb hagilt makstud riigilõiv 60 krooni välja mõista kostjalt hageja kasuks.
15.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium järgmist. Varasemas TsMS-s ei olnud sarnast normi, nagu on praegu kehtiv TsMS § 169 lg 1. Varasema TsMS § 60 lg 5 kohaselt pidi pool, kes seadusliku takistuseta jättis kohtu kutsel ilmumata või kohtu nõudmise täitmata ja põhjustas sellega asja arutamise edasilükkamise, hüvitama sellega kaasnenud kulutused vastaspoolele kohtukulude jaotamisest sõltumata. Kassatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaksid alust TsMS § 60 lg 5 kohaldamiseks. Samuti ei leia kolleegium, et menetlus oleks kostja tegevuse tõttu oluliselt veninud. Varasema TsMS § 151 lg 1 võimaldas vastuhagi esitada kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Kehtiva TsMS § 373 lg 1 lubab vastuhagi samuti esitada kuni kohtuvaidluseni maakohtus või kirjalikus menetluses taotlustes esitamise tähtaja möödumiseni. Kolleegium märgib täiendavalt seda, et otsuse selguse ja ülevaatlikkuse huvides nii poolte kui ka kõrgema astme kohtute jaoks oleks kohtulahendis otstarbekas näidata ka kohtukulude jaotamise ja kindlaksmääramise otsustuse aluseks olev arvutamiskäik. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus näidanud, kuidas ta jõudis tulemusele, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista riigilõiv 25 745 krooni. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.