Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

asjaõiguslepingud). Avaldaja esitas 20.09.2021 kohtutäiturile kaebuse, arestimise tühistamiseks, korteriomandile seatud käsutamise keelumärke kustutamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks. Kaebuse aluseks oli asjaolu, et täitur ei ole lähtunud formaliseeritusse printsiibist, sissenõudjal puudub nõue võlgniku vastu ja vara arestimine ei ole põhjendatud. Kohtutäitur tegi kaebuse osas 08.10.2021 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Avaldaja pöördus kaebusega kohtutäituri otsuse peale kohtusse ning Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2022 määrusega tsiviilasjas 2-21-16595 tühistati kohtutäituri 08.10.2021 otsus ja kohustati kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. Kohtutäitur tegi 07.03.2022 avaldaja 20.09.2021 kaebuse osas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt osas, mille kohaselt tuleb kohtutäituril sissenõudjalt sissenõutava nõude osas nõuda lisaandmete esitamist, muus osas jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata. Avaldaja esitas 25.03.2022 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 07.03.2022 otsuse peale täiteasjas nr 022/2021/5576. Avaldaja nõue ja põhjendused

Sissenõudja seisukoht

põhimõttest ülenevalt pädev lahendama, selliste vaidluste tarbeks on teine õiguskaitsevahend – sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (TMS § 221). Kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse rahuldamine eeldab kohtutäituri eksimust menetluse läbiviimisel, TMS § 221 korral aga on probleem nõude olemasolus või selle täidetavuses ja hagis tood nõue on suunatud sissenõudja vastu.Kohus leiab, et käesoleval juhul on täidetud täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused ning täitemenetluse lõpetamiseks alust ei ole. TMS § 23 lg 1 esimese lause kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Sama paragrahvi lõike 4 järgi lisatakse täitmisavaldusele täitedokument. Täitedokument esitatakse algdokumendina või notariaalselt või sellega võrdsustatud korras kinnitatud ärakirjana. Kohus märgib, et täitemenetlus on alustatud sissenõudja 03.08.2021 avalduse ja 25.02.2015 notariaalse dokumendi nr 961 alusel (tl 65-69). Viidatud lepingu 2.2.2 ja 3.2 kohaselt on hüpoteegiga summas 15 000 eurot tagatud sissenõudja X OÜ nõuded, mis tulenevad X OÜ, N. A. ning tema lahutatud abikaasa vahel 25.02.2015 sõlmitud krediidilepingust nr. 1500811 ja selle võimalikest lisadest. Asja materjalide juurde on esitatud ka 31.08.2021 notariaalne dokument nr 5408 (hüpoteekide üleandmise leping ja asjaõiguslepingud), millega anti avaldaja korteriomandile kantud hüpoteek summas 60 000 eurot eelmiselt hüpoteegipidajalt üle käesoleva täiteasja sissenõudjale (tl 70-71). Notariaalne hüpoteegi seadmise ja kohesele sundtäitmisele allumise leping on TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument. Kohus märgib, et seega ei ole asjakohane avaldaja väide selle kohta, et tema ei ole laenu saanud, kuivõrd kohustatud isikuks ei ole mitte laenusaaja vaid hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik. Avaldaja kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on hüpoteegi seadmisel andnud nõusoleku kohesele sundtäitmisele allumise kohta ja seega ei ole tähendust sellel, kas avaldaja on sissenõudjalt isiklikult laenu saanud või mitte. Lisaks on tegemist materiaalõigusliku väitega, mis tuleks lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses.Kohtu hinnangul on seadusega kooskõlas ka sissenõudja täitmisavaldus. Täitmisavaldus vastab TMS § 23 lg-s 2 sätestatud formaalsetele tingimustele, kuivõrd sellest selguvad kõik vajalikud rekvisiidid ja andmed kohtutäituri, sissenõudja ja võlgniku kohta. TMS § 23 lg 41 järgi TMS § 2 lõike 1 punktides 19 ja 191 nimetatud täitedokumentide puhul tuleb täiturile esitada pandileping, tagatiskokkulepe ning põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus. Sissenõudja on hüpoteegi seadmise lepingu kohtutäiturile esitanud, sellest nähtub, et avaldaja on võtnud endale kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele. Koos täitmisavaldusega on kohtutäiturile eelnevalt esitatud ka 25.02.2015 krediidileping nr 1500811 koos maksegraafikuga (tl 5458, 155-159). Tallinna Ringkonnakohus asus 17.01.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-2116595 seisukohale, et sissenõudja poolt varasemalt esitatud võlaarvestus ja seega põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine ei olnud piisavalt selge ega kontrollitav. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu juhistele andis täitur sissenõudjale võimaluse nõude kujunemist täiendavalt selgitada ja põhistada. Asja materjalidest nähtub, et sissenõudja esitas 03.03.2022 täiendatud täitmisavalduse, võlgnevuse arvestuse laenulepingule 1500811 seisuga 03.03.2022, krediidilepingu nr 1500811 lisad 1 ja 2 koos maksegraafikutega (tl 144, 148, 149-154). Kohtu hinnangul on sissenõudja seega tõendanud põhi – ja kõrvalnõuete kujunemise aluse – ta on esitanud laenulepingu ja selle lisad ning dokumentidest nähtub nii laenusumma, laenu tähtaeg kui ka kõrvalnõuete määr. Kooskõlas TMS § 23 lg 4 ja 41 ei pea põhi- ja kõrvanõuete alust kinnitavad dokumendid olema notariaalselt tõestatud, kuivõrd seaduse sõnastus nõuab notariaalset tõestust vaid täitedokumendilt. Kuigi käesolevas vaidluses on avaldaja esile toonud, et ta ei mäleta krediidilepingu nr 1500811 lisade nr 1 ja 2 sõlmimist, nende lisade maksegraafikute osadel lehtedel on puudu osa avaldaja allkirjast ning leiab seega, et laenulepingute lisade ehtsus on kahtluse all, kohus avaldajaga ei nõustu. Kohtu hinnangul on ka selle väite näol

tegemist materiaalõigusliku asjaoluga, mille kohta tuleb seisukoht võtta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Kohtutäitur ei pea täiteasja menetlusse võtmise otsustamisel hakkama tuvastama laenulepingute ja nende lisade ehtsust. Kohtutäituri jaoks piisab, kui sissenõudja tõendab talle laenulepingu esitamisega nõude aluse, seda on käesoleval juhul sissenõudja ka teinud. Kohus rõhutab, et sissenõudja vastutab täitmisavalduses toodud andmete õiguse eest. Kui sissenõudja on täitmisavalduses esitanud teadvalt valeandmeid ja tõendanud täitemenetluses oma nõude alust võltsitud dokumendiga on tegemist karistusseadustikus sätestatud teoga, millele järgneb kriminaalvastutus, lisaks peab sissenõudja hüvitama ka kõik täitemenetluse kulud ja sellega kaasneva kahju. Seega vastutab nõude aluse ehtsuse eest sissenõudja ning kohtutäitur ei pea tuvastama laenulepingu ja sellel olevate allkirjade ehtsust, piisab kui kohtutäitur teeb kindlaks nõude aluseks oleva lepingu olemasolu ja selle tingimused. Kohtutäituril puuduvad ka ilmselgelt ka erialased oskused, et hinnata laenulepingul või selle lisadel olevate allkirjade ehtsusust.Täpsustatud täitmisavalduse kohaselt oli nõude summa 03.08.2021 seisuga kokku 59 061,38 eurot, millest põhiosa võlg on 52 666,72 eurot, intressivõlg 5 750,02 eurot ja viivis 644,64 eurot. Nõude summa 03.03.2022 seisuga on 62 857,60 eurot, millest põhiosa võlg 52 666,72 eurot, intressivõlg 5750,02 eurot ja viivis 4440,86 eurot. Sissenõudja on märkinud, et igapäevaselt lisandub viivis 0,034% võlgnevuse põhiosalt eh 17,91 eurot päevas (tl 144 pöördel). Krediidilepingust nr 1500811 ja selle lisadest 1 ja 2 selgub, et sissenõudja on laenusaajale teinud kolm põhisosa väljamakset - 25.02.2015 - 40 000 eurot, 07.07.2017 – 10 000 eurot ja 19.02.2019- 3 800 eurot. Seega on nende dokumentide alusel laenusaajale kokku väljastatud laenu summas 53 800 eurot. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 17.01.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-2116595, et kohtutäituril ei ole õigust ega kohustust nõuda sissenõudjalt maksekorraldusi laenu laenusaajale välja maksmise kohta (p 12.2). Seega tuleb eeldada sissenõudja esitatud dokumentide õigsust. Koos täpsustatud täitmisavaldusega 03.03.2022 esitas sissenõudja ka krediidilepingu täitmiseks laekunud maksete nimekirja ja täpsustatud põhi- ja kõrvalnõuete arvestuse. Kohus leiab, et sissenõudja on piisava detailsusega selgitanud esitatud nõude kujunemist ja kohtutäitur on seda piisava põhjalikkusega kontrollinud. Sissenõudja on esiletoonud, et alates laenulepingu sõlmimisest 25.02.2015 kuni 18.09.2019 toimus laenusaaja poolt laenukohustuste täitmine suures osas vastavalt laenulepingu ja selle lisades kokkulepitud graafikule. Hiljem on maksed toimunud korrapäratult ja tähtaegu järgimata. Viimane laekumine laenukohustuste katteks toimus 09.05.2021 mis on arvestatud osaliselt 17.08.2020 graafikujärgse makse katteks, pärast seda ei ole kohustust enam täidetud. Sissenõudja poolt esitatud arvestuse kohaselt on võlgniku poolt lepingu nr. 1500811 täitmiseks laekunud kokku 18 765,21 eurot, millest on arvestanud 1 133,28 eurot põhiosa ja 17 631 eurot kõrvalnõuete katteks (tl 148). Kohtutäitur on kaebust lahedades kontrollinud, et sissenõudja poolt esitatud krediidilepingu täitmiseks laekunud maksete nimekirjas on kõik võlgniku poolt edastatud maksekorraldustes märgitud maksed kajastatud ja need on laenukohustuse täitmiseks arvestatud. Kohus leiab seega, et kohtutäiturile on sissenõudja esitanud TMS § 23 lg 41 alusel ka põhi- ja kõrvalnõuete detailse arvestuse ja kohtutäitur on seda põhjalikult kontrollinud. Kohus kontrollis samuti üle sissenõudja esitatud arvestuse ning nõustub sellega. Avaldaja poolt avaldusele lisatud kontoväljavõtetest nähtub, et avaldaja on krediidilepingu nr 150811 katteks teinud sissenõudjale makseid ajavahemikul 15.09.2015 kuni 09.05.2021 kokku summas 17 240,90 eurot (tl 15-32). Seega kinnitavad ka avaldaja enda esitatud tõendid sissenõudja väidete õigsust. Kui avaldaja on seisukohal, et sissenõudja on valesti arvestanud tasutud summasid põhi – ja kõrvalnõuete vahel, on avaldajal võimalus esitada oma väide sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda, millises osas on võlgniku tehtud makseid arvestatud kas- põhi või

kõrvalnõuete katteks ei saa kohtutäitur täiteasja menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida, kuivõrd see väljuks taaskord täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest. Tegemist on materiaalõigusliku vastuväitega ja selle lahendamiseks tuleb võlgnikul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu. Kohus selgitab veelkord, et formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei kontrolli kohtutäitur täitemenetluse alustamisel materiaalõiguslikke asjaolusid, sh kas nõue on olemas. Käesoleval juhul on kohtutäitur täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-2116595 antud juhised, on andnud võimaluse sissenõudjale detailse arvestuse esitamiseks ja seejärel kaebuse uuesti läbi vaadanud. Asjaolu, et sissenõudja kaebuse läbivaatamisele ei ilmu, ei takista kaebuse läbivaatamist ega anna alust täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäitur on kontrollinud ja kaebuse lahendamise käigus tuvastanud, et sissenõudja nõudearvestus vastab laenulepingule. See, et avaldaja kohtutäituri hinnangutega ei nõustu, ei tähenda, et kohtutäitur ei oleks ringkonnakohtu juhiseid täitnud. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid aluse täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 alusel, seega on kohtutäitur õigesti jätnud võlgniku kaebuse rahuldamata.Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus avaldaja kaebuse kohtutäituri 07.03.2022 otsuse peale täiteasjas nr 022/2021/55876 rahuldamata. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Kohus ei vasta ka kaebuse p 13.1 ja p 14 toodud väidetele, kuivõrd need on täitur lahendanud 28.04.2022 otsuses. Tsiviilasja hinna määramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.