Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 09.05.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-15-15314/61
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus
Menetlusliik: Hagita menetlus
Kuulutamise aeg: 09.05.2022
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2914

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

AS SEB Pank10004252(Võlgnik)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 09. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number

2-15-15314

Kohtuasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.09.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i SEB Pank määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Heiki Tulk Võlausaldaja: AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Valentina Nefjodova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Harju Maakohtu 14.09.2021 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kuni 21.06.2023. Nimetatud tähtpäeva möödumisel vaatab maakohus võlgniku kohustustest vabastamise taotluse uuesti läbi.

2.Saata tsiviilasi võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi Harju Maakohtule.

3.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus lõpplahendis.

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus

5.1.Kaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud maakohus välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega ole vaidlustatavat määrust nõuetekohaselt põhjendanud. Tähelapanuta jäeti, et võlgniku 20-aastane poeg viibib Kaitseväes ja kulud tema ülalpidamiseks kannab riik. Maakohus ei uurinud, miks puuduvad andmed elatise kohta. Võlgnik ei ole täitnud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ega ole seetõttu arvestatavas ulatuses võlausaldaja nõudeid täitnud. Maakohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et võlgnik oleks otsinud tasuvamat tööd, mis võimaldanuks nõuete rahuldamist arvestatavamas ulatuses kui 0,426%. Perioodil 2020–2021 tulnuks võlausaldajale väljamaksmiseks koguda igakuiselt vähemalt 200 eurot. Võlgnik seda ei teinud, tasudes kokku vaid 140,93 eurot. Võlausaldaja hinnangul rikkus võlgnik seega PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt ja ta tuleb jätta kohustustest vabastamata. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlgnik ei ole PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud, vaid on kohustusi täitnud oma võimaluste ja võimete piires, esitades kohusetundlikult ja õigeaegselt nõutud aruanded ning tasudes võlausaldajale regulaarselt, pidades kinni seaduses sätestatust nõuetest. Võlgadest vabastamise regulatsioon ei näe ette nn miinimumtasu, mida võlgnik peaks kohustustest vabanemiseks võlausaldajate nõuete katteks tasuma. Võlgnik on alates 1998. a kevadest olnud XXX palgal tehnilise töötajana ning teeninud seejuures paremat palka, mida oleks talle võimaldanud tema erialane ettevalmistus. Lisaks on võlgnik alates 2020. a kevadest teinud lisatööd YYY käsundisaajana. Võlgniku hinnangul on olnud mõistlik stabiilse sissetuleku säilitamine, püsides tööandja juures, kes on võimaldanud erialasest tööst paremat tasu. Tuleb arvesse võtta, et võlgnikul on kaks ülalpeetavat last, kellest vanim oli Kaitseväes vahetult enne ülikoolis õpingute jätkamist. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2-15-15314 kujunenud olukorras põhjendatuks pikendada kohustustest vabastamise menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille möödumist vaadatakse taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks uuesti läbi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud. Võlgniku esitatud aruannete kohaselt on võlgnik/usaldusisik teinud kohustustest vabastamise menetluse vältel võlausaldajale väljamakseid järgmiselt: 2017. aastal 129,63 eurot, 2018. aastal 314,99 eurot, 2019. aastal 137,98 eurot, 2020. aastal 136,64 eurot ja 2021. aastal 140,93 eurot – kokku 860,17 eurot. Seejuures ei ole võlgnik oma tulu loovutamisel toiminud kooskõlas PankrS § 173 lg-ga 3 (koosmõjus lg-tega 4 ja 5). Maakohus ei ole vaidlustatud määruses sellele tähelepanu pööranud. PankrS § 173 lg 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. PankrS § 173 lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-s 1. Arestida ei saa sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Eeltoodust tulenevalt võib võlgnik töötasust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg 1-2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Võttes arvesse, et võlgniku konto väljavõtete järgi on tema töötasu kohustustest vabastamise menetluse ajal olnud vahemikus u 700–1090 eurot (neto) kuus, ei ole 25% sellest rohkem kui palga alammäär vastaval ajal. Seega PankrS § 173 lg 4 ei kohaldu ja võlgnikule jääva osa arvestamisel tuleb lähtuda PankrS § 173 lg-st 5. Võlausaldaja leiab määruskaebuses mh, et perioodil 2020–2021 tulnuks väljamaksmiseks koguda igakuiselt vähemalt 200 eurot, kuid võlgnik kogus aastase perioodi kohta üksnes 140,93 eurot. Ehkki ringkonnakohus võlausaldaja arvutuskäiguga ei nõustu, nähtub võlgniku pangakonto väljavõtetest ja väljamaksete aruannetest süsteemne viga tulu loovutamisel.

12.2.Ringkonnakohus kontrollis võlgniku pangakonto väljavõtete ja usaldusisiku aruannete põhjal võlausaldaja etteheidete paikapidavust ning veendus, et PankrS §-s 173 sätestatut arvestades kuulunuks võlausaldajale perioodil juuli 2016 – juuni 2017 väljamaksmisele kokku 474,45 eurot (võlgnik tegi väljamakse 129,63 euro ulatuses), perioodil juuli 2017 – juuni 2018 kokku 777,60 eurot (võlgnik tegi väljamakse 314,99 euro ulatuses), perioodil juuli 2018 – juuni 2019 kokku 935,63 eurot (võlgnik tegi väljamakse 137,98 euro ulatuses), perioodil juuli 2019 – juuni 2020 kokku 589,70 eurot (võlgnik tegi väljamakse 136,64 euro ulatuses) ning perioodil juuli 2020 – mai 2021 kokku 1298,17 eurot (võlgnik tegi väljamakse 140,93 euro ulatuses). Ringkonnakohus võttis aluseks võlgniku arvele laekunud töötasud ja tulumaksu tagastused, millest arvestas maha iga kuu kohta käiva mittearestitava summa (koos kahe ülalpeetava eest arvestatava osaga 2016. aastal 716,67 eurot, 2017. aastal 783,33 eurot, 2018. aastal 833,33 eurot, 2019. aastal 900 eurot, 2020. ja 2021. aastal 973,33 eurot). Seega tulnuks võlgniku sissetulekut arvestades võlausaldajale vahemikus juuli 2016 – mai 2021 väljamakseid teha kokku ca 4075,50 eurot, võlgnik on väljamakseid teinud aga vaid 860,17 euro ulatuses, s.o ca 4,7 korda vähem. Selliselt on võlgnik rikkunud oma põhikohustust teha võlausaldajale väljamakseid, millega on selgelt kahjustanud võlausaldaja huve PankrS § 175 lg 2 p 2 mõistes, kuivõrd korrektse tasumise puhul oleks võlausaldaja saanud oma nõuded rahuldatud oluliselt suuremas ulatuses (4075,50 – 860,17 ≈ 3215 eurot). Ühtlasi on võlgnik usaldusisikuna rikkunud PankrS §-s 173 lõikes 5 sätestatud usaldusisiku kohustust, mille kohaselt saab usaldusisik anda võlgnikule kasutamiseks üksnes sellise tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Maakohus märkis, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks, kuivõrd ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ning on teinud võlausaldajale korrektselt väljamakseid, lähtudes töötasu suurusest ja seaduses sätestatust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele seisukohale asudes rikkunud menetlusõiguse norme. Iseenesest on õige tõdemus, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei saa olla (ei pea olema) võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid nõude tasumine vastavalt võimalustele. Samas tuleb arvestada, et seaduses on imperatiivselt ette nähtud, millises ulatuses vastavalt võimalustele, st millises ulatuses võlgniku sissetuleku suurusest tuleb võlausaldaja nõuete rahuldamiseks väljamakseid teha. PankrS § 173 lg 3 (koosmõjus lg-tega 4 ja 5) muutuks sisutühjaks, kui kohus aktsepteeriks olukorda, kus võlgnik loovutab usaldusisikule juhusliku suurusega summasid. Seega ei ole lubatav ja kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga kooskõlas käitumine, kus võlgnik tasub võlausaldaja nõuete katteks oluliselt vähem kui seadus kohustab (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrust tsiviilasjas nr 2-14-57021, p 39). PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt annab aluse võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks võlgniku süüline rikkumine PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. Maakohus märkis õigesti, et Riigikohtu praktika kohaselt on PankrS § 175 lg 2 p-s 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt Riigikohtu 04.05.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Ringkonnakohus leiab, et raske süülise käitumise all tuleb mõista rasket hooletust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4) või tahtlust (VÕS § 104 lg 5). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus võlgnik on võlausaldaja nõuete tasumiseks teinud väljamakseid oluliselt (ca 4,7 korda) väiksemas ulatuses kui seadus ette näeb, on võlgniku käitumine olnud vähemalt raskelt hooletu. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt

2-15-15314 hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud kohustust hoolas võlgnik (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrust tsiviilasjas nr 2-14-57021, p 40 ja seal viidatud Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrust tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ja tasuda võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires. Praegusel juhul oleks võlgnik oma võimalusi arvestades pidanud tasuma võlausaldaja nõuete katteks aastate lõikes kordades suuremaid summasid (mis väljendub tuhandetes eurodes), kui võlgnik seda teinud on. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et võlgnik on loovutamiskohustuse rikkumisel olnud raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Siiski ei anna eeltoodu kolleegiumi hinnangul alust jätta võlgnikku PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus on asja materjalide põhjal arvamusel, et võlgnikule võib olla jäänud PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatu sisu ebaselgeks ning toimikust ei nähtu, et maakohus oleks seda võlgnikule enne kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise taotluse esitamist selgitanud. Pankrotimenetluse lõpetamise määruses on maakohus kohustustest vabastamise menetluse osas üksnes üldsõnaliselt viidanud PankrS §-s 173 nimetatud kohustustele, nende sisu arusaadavalt lahti rääkimata. Mh ei ole määruses selgitatud, mida kujutab endast tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kohus väljamaksmiseks minevate summade arvestamise korda võlgnikule/usaldusisikule selgitanud ka kohustustest vabastamise menetluse vältel. Alles pärast võlgniku poolt kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise taotluse esitamist selgitas maakohus 02.06.2021 võlgnikule saadetud e-kirja lisas väljamaksmiseks minevate summade arvestamise korda. 03.06.2021 vastusest võib järeldada, et võlgnik tulu loovutamise korda endiselt ei mõistnud. Eeltoodud asjaolusid ei selgitanud maakohus ka varasemalt 06.02.2020 toimunud ärakuulamisel, milliseks hetkeks pidanuks kohtule esitatud aruannete põhjal olema selgunud, et võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud. Juba 2017. a esitatud aruandest nähtub, et võlgnik ei ole saanud aru usaldusisikule väljamaksete tegemiseks loovutatava summa arvestamise põhimõtetest ning kogub väljamaksete tegemiseks raha oma äranägemise järgi. Maakohtul tulnuks loovutatava summa arvestamise põhimõtteid võlgnikule/usaldusisikule selgitada hiljemalt pärast 2017. a aruande kontrollimist, kuid kindlasti varem kui 02.06.2021. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks anda võlgnikule täiendav võimalus kohustustest vabastamise menetluse raames korrektselt võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Kolleegiumi hinnangul puudub alus eeldada, et kui võlgnik oleks saanud oma väljamaksete teostamise kohustuse ulatusest õigesti aru, ei oleks ta seda kohaselt täitnud. Seega on praeguses olukorras põhjendatud PankrS § 175 lg 51 kohaldamine. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohtule esitanud alternatiivse taotluse kohustustest vabastamise menetluse tähtaja pikendamiseks ka võlausaldaja AS SEB Pank, kes esmase taotlusena palus jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. PankrS § 175 lg 51 teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui 7 aastat menetluse algatamisest. Praegusel juhul algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus Harju Maakohtu 21.06.2016 määrusega, seega on möödunud u 5 aastat ja 10 kuud menetluse algatamisest ning ringkonnakohtul on võimalik menetlust pikendada maksimaalselt kuni 21.06.2023. Kolleegium peab põhjendatuks anda võlgnikule täiendava aja võlausaldaja nõuete rahuldamiseks seaduses ettenähtud ulatuses. Peale eelnimetatud tähtpäeva möödumist tuleb maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine.