Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu viieteistkümne (15) päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie (5) kuu möödumist määruse tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6 ja § 442 lg 6). I.

Asjaolude kirjeldus

Kohtumääruse põhjendused ja õigusaktid, millest kohus juhindus

välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja loobus hagiavaldusest, kohus võttis loobumise vastu ja lõpetas menetluse. Seetõttu jaotatakse menetluskulud TsMS § 168 lg-de 2 ja 4 järgi. Hagist loobumise korral ei kohaldata menetluskulude jaotamisele TsMS §-i 162. Hageja ei loobunud hagist kostjate poolt nõude rahuldamise tõttu. Seetõttu ei anna TsMS § 168 lg 5 alust jaotada menetluskulusid TsMS § 168 lg-s 2 sätestatust erinevalt. Isegi juhul, kui kostjad on kompromissiläbirääkimistel pidanud võimalikuks endi menetluskulude kandmist, ei ole kohtul võimalik selle järgi menetluskulusid jaotada, sest pooled ei ole kompromissi sõlminud. Seetõttu ei anna TsMS § 168 lg 3 alust jaotada menetluskulusid TsMS § 168 lg-s 2 sätestatust erinevalt. Eeltoodut arvestades esineb alus menetluskulude jätmiseks hageja kanda. Hageja on taotlenud poolte menetluskulude jätmist poolte endi kanda. Hageja põhjendas taotlust järgmiste väidetega. Kostjad on käitunud menetluses hageja suhtes pahatahtlikult ja sõnamurdlikult. Kostja jätsid endi poolt pakutud ja lõplikult kokku lepitud kompromissi, kus hageja loobub hagist ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda, lihtsalt allkirjastamata. Hageja ei pöördunud kohtu poole abi saamiseks põhjuseta ja pahauskselt. Hageja isa raske tervislik ning vaimne seisund ja kostjate teadlik tegevus annavad igale õiglusest lugupidavale pojale põhjuse paluda kohtul kontrollida, kas need asjaolud, mille tõttu tema raskelt psüühiliselt haige ja pidevas alkoholijoobes isa äärmiselt üllatusliku testamendi tegi, vastavad ka tegelikult tõele. Puht objektiivselt ei ole kostjad vaidlusega kannatanud varalist kahju, sest menetluse ajal on kinnisvara müügihinnad (hoonestatud kinnistute puhul) tõusnud Haabersti linnaosas (Kakumäe ja Liivaranna tee eramu asub Haaberstis, Tallinnas) vähemalt 11%. Kohus on seisukohal, et kostjate väidetav pahatahtlik ja sõnamurdlik käitumine ei anna alus TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks, sest hagist loobumise korral jaotatakse menetluskulud TsMS §-is 168 sätestatu järgi. Kui menetlusosalise menetluskulu on tekkinud menetlusosalise õiguste kuritarvitamise tõttu (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2), saab kohus võtta seda arvesse menetluskulude kindlaksmääramisel, sest menetlusõiguste kuritarvitamisega põhjustatud menetluskulud ei ole vajalikud ja põhjendatud TsMS § 174 lg 1 ja 175 lg 1 mõistes. Eeltoodut arvestades ei anna hageja väide kostjate pahauskse ja sõnamurdliku käitumise kohta alust jaotada menetluskulusid TsMS § 168 lg-s 2 sätestatust erinevalt. Kohus leiab, et TsMS § 168 lg-d 2 ja 4 ei võimalda menetluskulude jaotamisel arvestada sellega, millise õiguse kaitseks hageja on kohtusse pöördunud. Hagist loobumise korral jaotatakse menetluskulud TsMS §-is 168 sätestatu järgi. Hagist loobumise korral ei kohaldu TsMS § 162 lg 4. Kui hageja hagiavaldusest loobub, kannab ta kostja menetluskulude kandmine riisikot, mis tuleneb seadusest. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise regulatsiooni eesmärk on menetlusosalisele kohtumenetlusega kaasnenud otsese varalise kahju (kohtukulud ja kohtuvälised kulud, sh lepingulise esindaja kulu) hüvitamine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette, et menetluskulude jaotuse määramisel tuleb arvesse võtta vara väärtust (sh selle võimalikku suurenemist), mille üle pooled vaidlevad. Kohus leiab, et hageja põhjendus ei anna alust menetluskulude jaotamiseks TsMS § 168 lg-s 2 sätestatust erinevalt. Ülaltoodut arvestades jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

3 (4)

Kohus leiab, et kostjate menetluskulude aluseks olevate toimingute rohkust arvestades ei ole võimalik määrata menetluskulusid kindlaks menetlust lõpetavas määruses, sest see tingiks määruse teatavakstegemise aja edasilükkamise. TsMS § 177 lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.