lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-15-505/201

Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 21.05.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-15-505/201
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
21.05.2021
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
12 083
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
KIRDE VARAD AS10490531(Vastustaja)VKG OIL AS10528765

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. mai 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-505

Tsiviilasi

VKG OIL AS-i hagi Enefit Kaevandused AS-i vastu 40 325 491 euro ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Enefit Kaevandused AS-i hagi VKG OIL AS-i ja VIRU KEEMIA GRUPP AS-i vastu solidaarselt 38 536 463 euro ja viivise saamiseks VKG Oil AS-i apellatsioonkaebus 41 619 380,04 eurot Enefit Kaevandused AS-i apellatsioonkaebus 47 401 665,43 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuste liigid

Enefit Kaevandused AS-i apellatsioonkaebus VKG OIL AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. märts 2021

Menetlusosalised ja nende

Apellant II / hageja: VKG OIL AS (registrikood 10528765), esindajad vandeadvokaadid Elo Tamm ja Rauno Ligi

esindajad

Apellant I / kostja: Enefit Kaevandused AS (registrikood 10032389), esindajad vandeadvokaadid Arne Ots, Martin Raude ja Tanel Kalaus Vastustaja Enefit Kaevandused AS-i apellatsioonkaebuses: Viru Keemia Grupp AS (registrikood 10490531), esindajad vandeadvokaadid Triin Biesinger ja Toomas Tamme

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Viru Maakohtu 18. juuni 2019 otsus osas, millega maakohus jättis VKG Oil AS-i hagi täielikult rahuldamata ja jaotas menetluskulud.
2.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 10.07.20262-26-114513/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 09.07.20262-26-113382/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada VKG Oil AS-i hagi osaliselt, mõista Enefit Kaevandused AS-lt välja VKG Oil AS-i kasuks 7 091 891, 57 eurot (sh põhivõlg 4 796 330, 74 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2 295 560, 83 eurot) ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni ja jätta 15% VKG Oil AS-i hagiga seotud menetluskuludest maakohtus Enefit Kaevandused AS-i kanda ning 85 % VKG Oil AS-i kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata arvestades ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustega..
3.Kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:
3.1.Rahuldada VKG Oil AS-i hagi osaliselt. 3.2.Välja mõista Enefit Kaevandused AS-lt VKG Oil AS-i kasuks 7 091 891, 57 eurot (sh põhivõlg 4 796 330, 74 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2 295 560, 83 eurot) ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni.
3.3.Jätta Enefit Kaevandused AS-i hagi täielikult rahuldamata.
4.VKG Oil AS-i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Enefit Kaevandused AS-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Jätta 15 % VKG Oil AS-i hagiga seotud menetluskuludest kõigis kohtuastmetes Enefit Kaevandused AS-i kanda ja 85 % VKG Oil AS-i kanda.
7.Jätta Enefit Kaevandused AS-i hagiga seotud menetluskulud kõigis kohtuastmetes Enefit Kaevandused AS-i kanda.
8.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.VKG OIL AS (hageja) esitas 13. jaanuaril 2015 Viru Maakohtule hagi Enefit Kaevandused AS-i (kostja) vastu. Täpsustatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja 40 325 491 eurot ja viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
2.Kostja (Enefit Kaevandused AS) vaidles hagile vastu. Hageja on kaubaturu valesti kindlaks määranud. Kontsentraat ja energeetiline põlevkivi kuuluvad erinevatele kaubaturgudele, sest nende puhul puudub nii nõudluse kui ka pakkumise asendatavus. Kostja ei ole kontsentraadi kaubaturul turgu valitsevas seisundis. Konkurentsiameti, Euroopa Kohtu ja Euroopa Komisjoni varasemale praktikale tuginedes mõjutab kontsernisisese käibe suur maht ettevõtjate käitumist sellisel määral, et seda käivet ei ole üldse õige kaubaturul toimuva käibena vaadelda. Kontsentraadi kaubaturul ei ole põhjendatud turuosade kindlaksmääramisel lähtuda kontsentraadi rahalisest või mahulisest käibest. Kostja müüdava kontsentraadi hinnastamine teistele klientidele (Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja AS Kunda Nordic Tsement) on toimunud sarnaste tehingute puhul samadel põhimõtetel hagejaga. Kostja on kõikide tehingute puhul lähtunud majanduslikult argumenteeritud objektiivsetest kriteeriumitest. Kostja tegevus ei pannud hagejat ebasoodsasse konkurentsiolukorda ega ole ka muidu konkurentsi kahjustanud. Konkurentsiõiguses saab ettevõtjale süüks arvata vaid sellist tegu või olukorda, mis lähtub tema vabast tahtest, mitte aga kohustuslikust regulatsioonist (hageja viide MaaPS-ile ja kaevanduslubadele). Piiratud ressursi (põlevkivi) puhul on alati raske avatud konkurentsi tagada, st mingid piirangud on paratamatud ning neist ei saa välja lugeda konkurentsi kahjustamist. Hageja esitatud rahalise mõju (väidetav kahju) arvutus põhineb fundamentaalselt valedel eeldustel (sh kontsentraadi ja energeetilise põlevkivi võrreldavus ning väide, et nende hind peaks erinema vaid kütteväärtusest tulenevalt) ning on seetõttu igal juhul põhjendamatu. Hagejal ei olnud ega ole õigust nõuda kostjalt kontsentraadi tarnimist, veel vähem mingitel konkreetsetel tingimustel, sealhulgas konkreetse hinnaga. Kõik Eestis põlevkivi tootvad ettevõtjad on vertikaalselt integreeritud ning tagavad eelkõige oma tehaste põlevkivivajaduse. Konkureerivate ettevõtjate vaheline kontsentraadi müük on marginaalse tähtsusega. Selles mõttes erineb põlevkivi oluliselt kivisöest ja naftasaadustest. Kontsentraadi õiglase hinna leidmiseks on vaja teha kindlaks hind, mis vastab konkreetsetel asjaoludel kontsentraadi majanduslikule väärtusele. Isegi turgu valitseva seisundiga ettevõtjal (milleks kostja kontsentraadi kaubaturul ei ole) on õigus kaitsta oma legitiimseid majanduslikke huve, kui kontsentraadi tarnimine mingitel tingimustel oleks talle kahjulik või tooks kaasa tema konkurentsivõime vähenemise. Hageja VÕS § 1045 järgne kahju hüvitamise nõue on alusetu. Hageja ei ole tõendanud kostja väidetavat õigusvastast tegevust, kahju ja selle suurust ega põhjuslikku seost. Hagejale tekkinud kahju seostub naftahindade languse ja hageja enda võetud riskiga ning mitte kostja tegevuse või tegevusetusega. Kostja ei saa nafta maailmaturu hinda mõjutada. Hagejal ei ole neil põhjendustel ka alternatiivselt alusetu rikastumise nõuet VÕS § 1028 lg 1 alusel. Ajal, mil hageja kostjale maksed tegi, oli leping, sh hinnakokkulepe, kehtiv ning see kohustus (tasuda tarnitud põlevkivi eest) ei ole ära langenud. Lepingus sisalduv hinnakokkulepe ei olnud tühine ega õigusvastane väidetava vastuolu tõttu konkurentsiseaduse, heade kommete ega hea usu põhimõttega. Kostja ei nõustu ka hageja väitega, nagu oleks mittediskrimineeriv ja õiglane hind 16,58 €/t ning see oleks ühtlasi mõistlik hind VÕS § 28 lg 2 kohaselt.
3.Kostja esitas VKG OIL AS-i ja VIRU KEEMIA GRUPP AS-i (vastustaja) vastu hagi, paludes hagejalt ja vastustajalt solidaarselt kostja kasuks välja mõista 34 075 325 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
4.Hageja ja vastustaja vaidlesid kostja hagile vastu. Hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud VÕS § 196 lg 1 alusel. Lepingu jätkamine oleks olnud pöördumatute tagajärgedega, samuti oleks kaasnenud olulised negatiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud. Seega ei saanud VÕS § 196 lg 1 kohaselt hagejalt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Hageja oli juba olnud sunnitud kaks õlitehast sulgema, mis on toonud kaasa ligikaudu 200 töötaja koondamise. Lepingu edasine täitmine oleks toonud kaasa kahju, mis oleks hiljem kaasa toonud veelgi suurema koondamiste laine (veel vähemalt 400 inimese koondamise). Tootmisettevõtted võivad jätkata tootmistegevust, kui muutuvkulud on kaetud, kuid püsikulud osaliselt katmata, ent sellist tegevust saab jätkata lühikest aega. Hageja oleks teeninud tootmise jätkamisel senistel tingimustel ainuüksi I poolaastal vähemalt 3,6 miljonit eurot kahjumit. Võrreldes juuniga 2014 oli nafta hind langenud ülesütlemise hetkeks juba üle 60%, mis ei olnud lepingu sõlmimisel valitsenud olusid arvestades mõistlikult ettenähtav. Lisaks on kostja minetanud lepingu täitmise nõude esitamise õiguse VÕS § 108 alusel. Täitmisnõue on välistatud ka põhjusel, et praegu ei ole lepingu täitmine enam mõistlik ega ka võimalik ning see pole ka kummagi poole huviks. Leping oli juba alguses kõrge hinna osas pealesurutud ning tegemist on diskrimineeriva ja ebaõiglaselt kõrge hinnaga, mis kujutab endast KonkS § 16 p-de 1 ja 3 rikkumist. Lepingus sätestatud hind on vastuolus KonkS § 16 p-dega 1 ja 3 ning seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega või tühine. Kostja nõue põhineb hea usu põhimõttega vastuolus oleval või tühisel hinnakokkuleppel, mille alusel ei saa esitada kahju hüvitamise nõuet. Kuna esines mõjuv põhjus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, siis lõppes leping 29. jaanuaril 2015 ning kahjunõue on täielikult välistatud. Isegi kui leping ei oleks hageja ülesütlemisega lõppenud, ei ole hageja ostukohustust rikkunud ning kostja tasunõue ajavahemiku jaanuar – märts 2015 eest ei ole saanud muutuda sissenõutavaks. Hageja ei ole selles ajavahemikus põlevkivi tellinud, seda põlevkivi ei ole kaevandatud ega hagejale tarnimiseks valmis pandud ning selle eest ei ole esitatud ka arveid, nagu leping ette näeb. Müüjal on õigus nõuda tasu vaid juhul, kui müüja on põlevkivi kaevandanud ning see on ostjale tarnitud. Kui leping ei lõppenud hageja ülesütlemisega, on kahjunõue välistatud, kuna leping ei lõppenud ka kostja ülesütlemisega, vaid VÕS § 207 lg 2 alusel kaudse tahteavaldusega (konkludentselt) kokkuleppel. Hageja ei ole lepingujärgset ostukohustust rikkunud. Isegi kui hagejale oleks etteheidetav lepingu rikkumine, oleks see vabandatav, mistõttu ei vastuta hageja lepingu rikkumise eest. Kahju tekkimise ajaks ei saa lugeda pikemat ajavahemikku kui see, mis kostjal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et leida lepingujärgsele põlevkivi kogusele teine kasutusotstarve. Selle valguses ei saa pidada mõistlikuks pea nelja-aastast ajavahemikku, mille eest on kostja esitanud kahjunõude. Kostja saamata jäänud tulu arvestus on ebaõige. Arvestus põhineb valedel lähteandmetel ning see ei võimalda põhistada ega tõendada toodud suuruses kahju tekkimist. Kahju ei ole hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Kostja nõutav kahju ei ole põhjuslikus seoses hageja tegevusega. Hageja ja vastustaja taotlesid lisaks kahjuhüvitise vähendamist VÕS §-de 139 ja 140 alusel miinimumi ehk nullini. Lepingulise tasu nõudelt 7 998 480 eurot ei ole võimalik viivist üldse nõuda VÕS § 113 alusel, sest pooled on lepingus (p-d 5.4, 5.5 ja 7.2) kokku leppinud, et viivist arvestatakse tasunõudelt alles arve maksmisega viivitamisel. Hageja ja vastustaja taotlesid kahjunõudelt viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

5.Viru Maakohus jättis 18. juuni 2019 otsusega hageja ja kostja hagid rahuldamata. Hageja hagiga seotud menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja kostja hagiga seotud menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja hagi lahendamisel eelkõige vajalik kindlaks määrata asjakohane turg. Maakohus tuvastas, et geograafiline turg on piirkondlik ja täpsemalt piirdub see Ida- ja Lääne-Virumaaga Eestis (põlevkivimaardlad). Kaubaturuks on Ida- ja Lääne-Virumaa põlevkivi kontsentraadi turg (KonkS § 3 lg 1). Maakohtu hinnangul ei saa nõudluse asendatavusest rääkida olukorras, kus asendatav ei ole mitte toode ise (kontsentraat), vaid asendatakse terved tehnoloogilised tootmisüksused (Kiviter, Galoter/Petroter), mis kasutavad sama lõpptoote (nt põlevkiviõli, elektrienergia) tootmiseks teist toorainet (energeetiline põlevkivi). Seega järeldub eelkõige tehnoloogiate erinevusest, et energeetiline põlevkivi ja kontsentraat ei ole omavahel asendatavad ning kuuluvad seega eraldi turgudele ka toote seisukohast lähtudes. Järgnevalt tuleb kindlaks teha, kas kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevas seisundis. Turuosade määramisel ei ole põhjendatud lähtuda kontsentraadi rahalisest või mahulisest käibest, vaid kontsentraadi tootmisvõimsusest, mis on hagejal oluliselt suurem. KonkS § 13 lg 1 kohaselt on turgu valitsev seisund ettevõtjal või mitmel samal kaubaturul tegutseval ettevõtjal, kelle positsioon võimaldab tal/neil sellel kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest. Turgu valitseva seisundi esinemist eeldatakse, kui ettevõtjale või mitmele samal kaubaturul tegutsevale ettevõtjale kuulub kaubaturul vähemalt 40% käibest. Kuna kostja turuosa on märkimisväärselt (kordades) suurem konkurentide omast, on kostja turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja mõlemal väidetaval turul (nii ühtsel kaubapõlevkivi kui ka kitsamal kontsentraadi turul). Õige on kostja seisukoht, et tuvastada tuleb ka turgu valitseva seisundiga ettevõtja tegevuse konkurentsivastane mõju turul. Maakohus leidis, et toimiku materjalide põhjal ei saa asuda seisukohale, et kostja tegevus oleks mõjutanud konkurentsi turul, st olnud mõjuga, mis oleks piiranud turuosalistel mitme müüja vahel valimist, takistanud konkurentide pääsemist turule või tugevdanud tema turgu valitsevat seisundit. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et energeetilise põlevkivi ja kontsentraadi müük ei ole võrdväärsed kokkulepped, mis annaks aluse hinnata, kas ostjaid on koheldud erinevalt. Energeetiline põlevkivi ja kontsentraat on erinevad kaubad, neil on erinev hind ning nad asetsevad erinevatel kaubaturgudel. Kui jõuda hinna objektiivse majandusliku õigustuse küsimuse juurde, siis ei ole olemas miinimumläve, millest alates tuleb lugeda hinda tunduvalt kõrgemaks (ebaõiglane hind). Erinevust hindade vahel võib näiteks lugeda tuntavaks, kui see on asjaolusid arvestades oluline ja kestev (ei ole ajutine). Nii poolte kirjavahetusest kui ka menetluse jooksul väljendatud seisukohtadest tuleneb, et hagejale ebasoodsa olukorra tekkepõhjuseks oli ka nafta maailmaturu hindade tuntav järsk langus (kuue kuu jooksul üle 60%), millel on mõju hageja toodetava põlevkiviõli müügihinnale, kuid see, mis ulatuses need kaks tegurit mõjutasid sellise olukorra tekkimist või kas nendest ühe kõrvalejätmisel ei oleks selline tagajärg saabunud, ei ole tuvastatav. Kostja ei ole rikkunud KonkS § 16 p-e 1, 3 ja 6, seega pole ta käitunud õigusvastaselt. Poolte vahel sõlmitud leping ei olnud tühine. Kostja hagi kohta leidis maakohus, et kostja ostuhinna nõue ei ole põhjendatud, sest tasunõue muutub sissenõutavaks alles pärast põlevkivi üleandmist ostjale. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole põlevkivi hagejale üle andnud või üleandmiseks valmis pannud lepingu p-s 3.5

kokku lepitud kohas ja viisil. Hageja ütles lepingu kehtivalt üles 29. jaanuaril 2015. Kuna hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud, siis ei olnud tal alates ülesütlemisest enam kohustust põlevkivi osta ning järelikult ei saa talle ka ette heita lepingu rikkumist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kostja hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kostja hagi ja mõista hagejalt ja vastustajalt solidaarselt kostja kasuks välja lepingu alusel maksmisele kuuluv tasu 7 998 480 eurot (6 665 400 eurot ja sellele lisanduv käibemaks 1 333 080 eurot) ja kahjuhüvitis 30 537 983 eurot ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 38 536 463 eurolt või alternatiivselt 34 075 325 eurolt alates 11. maist 2015 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus on jätnud hindamata menetlusosaliste esitatud asjaolud ja väited ning on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtteid. Otsus on vastuoluline, samuti ei ole loogiliselt jälgitav otsuse seos kohtu hinnatud tõendite ja tuvastatud asjaoludega. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-d 1-4, lg 7 ja § 442 lg-t 8. Maakohus on jõudnud väärale otsusele, et hagejal ei ole tasumiskohustust, kuna kostja ei ole hagejale põlevkivi üle andnud ega ka valmis pannud ning jaanuari eest arvet esitanud. Lepingu kohaselt tekib hagejal tasu maksmise kohustus ja hagejal on võimalik seda kohustust ka täita ilma arve esitamiseta. Maakohus ei ole analüüsinud kostja alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõuet ning ei ole ka põhjendanud selle tegemata jätmist. Maakohus jättis alusetult rahuldamata kostja hagi osas, milles hageja nõudis hagejalt lepingu täitmist kuni 31. märtsini 2015 või alternatiivselt kahju kuni lepingu tähtaja saabumiseni. Maakohus on jõudnud alusetule järeldusele, et nafta maailmaturu hinna langus 60% ulatuses on käsitletav mõjuva põhjusena põlevkivi müügilepingu ülesütlemiseks. Hagejale pidi nafta maailmaturu hinna muutus olema ettenähtav.
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt välja hageja kasuks 40 325 491 eurot ning viivise. Alternatiivselt palus hageja saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on ebaõigesti määratlenud asjakohase kaubaturu, leides vääralt, et asjakohaseks kaubaturuks on Ida- ja Lääne-Virumaa põlevkivi kontsentraadi turg. Maakohus leidis ka valesti, et kontsentraat ja energeetiline põlevkivi ei kuulu põlevkivi ühisele kaubaturule, kuna puudub nõudluse ja pakkumise asendatavus. Maakohus kohaldas vääralt KonkS § 3 lg 1. Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et kontsentraadi ja energeetilise põlevkivi nõudluse asendatavusest ei saa rääkida olukorras, kus toimub põlevkiviõli tootmise tehnoloogiate muutus. On vaja hinnata seda, kas on toimunud kontsentraadi asendamine energeetilise põlevkiviga ostja ettevõtte, mitte tehase tasemel. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud. Turgu valitseval ettevõtjal on eriline kohustus tagada moonutamata konkurents kaubaturul. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et kostja ei ole KonkS § 16 p-i 3 rikkunud. Maakohus on jätnud analüüsimata, kas kostja rakendatud põlevkivi hind oli ebaõiglane (KonkS § 16 p 1). Tuvastamata jäeti kostja õigusvastane tegu.

Maakohus on menetlusõiguse norme ebaõigesti kohaldades määranud valesti turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamist puudutava tõendamisstandardi ja jaotanud tõendamiskoormise poolte vahel. Maakohus on ühtlasi rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 1, § 392 lg 1, § 436 lg 4) tõendamiskoormise jaotuse kohta ning otsuse põhjendused on üllatuslikud. Konkurentsiseaduse rikkumise tõendamiseks piisab sellest, kui esitada piisavad tõendid, millest nähtub õigustatud kahtlus, et turgu valitseva ettevõtja tegevus ei ole vastavuses konkurentsiseadusega. Turgu valitsev ettevõtja peab suutma õigustada oma tegevust, millel on vastupidine mõju konkurentsinormide eesmärgiga võrreldes. Õigustatud kahtluse korral, et hind ei ole vastavuses teenuse osutamiseks vajalike kuludega, peab hinna kuludele vastavust põhjendama turgu valitsev ettevõtja. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui on seostanud maapõueseaduse kaevandamislubade olemasolu pakkumise asendatavuse hindamisega. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui on asunud seisukohale, et erinevused kontsentraadi ja energeetilise põlevkivi omadustes, hinnas ning neid kasutatavates tehnoloogiates võimaldavad need tooted asetada erinevatele kaubaturgudele. Maakohus oleks pidanud hindama, kas olemasolevatel põlevkivitootjatel (kaevandajatel) on võimalik vastukaaluks suhteliste hindade väikestele ja püsivatele muudatustele lühikese aja jooksul asuda tootma ja müüma asendustooteid, ilma et see tooks kaasa olulisi täiendavaid kulutusi või riske. Kui konkurentsiolukord kaubaturul on riikliku regulatsiooni tõttu kahjustatud, siis seda suurem on turgu valitseva ettevõtja kohustus tagada konkurentsi toimimine kaubaturul.

8.Hageja ja vastustaja vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu ja kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu.

VARASEM APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

9.Tartu Ringkonnakohus tühistas 15. jaanuari 2020 (ringkonnakohtu otsuse päises ekslikult märgitud 2019) otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis täielikult rahuldamata hageja hagi, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldas hageja hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35 520 677 eurot 46 senti (sh põhivõlg 25 358 887 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 10 161 790 eurot 46 senti) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni ning jättis 70% hageja hagiga seotud menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
10.Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et kaubapõlevkivi geograafiline turg paikneb Eesti Vabariigis Lääne- ja Ida-Virumaal, põlevkivi kontsentraat ja energeetiline põlevkivi asuvad samal kaubaturul ning nende nõudlus ja pakkumine on asendatav. Samuti nõustus Riigikohus seisukohaga, et kostja on kaubapõlevkivi turul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja KonksS § 13 lg 1 mõttes, millega on tuvastatud KonksS § 16 p 1 esimese eelduse olemasolu. Konkurentsiõiguslikult ei ole välistatud, kui turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja kasutab hinna kehtestamisel lepingupartnerile viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodit. Selleks,

et lugeda nimetatud meetodi kasutamine põhjendatuks, peaks kostja muutma kohtu jaoks usutavaks (põhistama), et ta oleks olnud lepingu sõlmimise ajal tehtud prognoosi kohaselt võimeline kasutama kogu enda lubatavat kaevandamismahtu ja tehnilist võimekust arvestades kaevandatava põlevkivi elektri tootmiseks ning toodetud elektri ka enda prognoositud kasumiga müüma. Hagejal on seejuures võimalik põhistada, et kostja prognoos oli alusetu. Jättes Konkurentsiameti teate ebaõiglase hinna üle otsustamisel sisuliselt hindamata, on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat tõendite igakülgse ja täieliku hindamise põhimõtet. Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et kostja kohaldas hageja suhtes ebaõiglaselt kõrget müügihinda, tuleb ringkonnakohtul analüüsida ka seda, kas kostja kui asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. Praeguses asjas esitatud asjaoludel ei ole tegemist võrdväärsete kokkulepetega KonkS § 16 p 3 mõttes, mistõttu ei saa kostja käitumist pidada ka KonkS § 16 p-s 3 sisalduva keelu rikkumiseks. Tegemist ei saa olla ka KonkS § 16 p-s 6 sisalduva keelu rikkumisega. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kostja on rikkunud KonkS § 16 p-s 1 sisalduvat ebaõiglase hinna kehtestamise keeldu, tuleb kohtul analüüsida ka hageja esitatud nõudeid. Kui kostja on põhjustanud hagejale õigusvastaselt kahju, tuleb ringkonnakohtul hinnata uuesti ka kostja väiteid selle kohta, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050). Lisaks muudele esitatud väidetele tuleb arvestada ka kostja väidet, et hagejale oli esitatud lisaks viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodil põhinevale müügihinna pakkumisele ka alternatiivne hinnapakkumine, ning alternatiivse hinnapakkumise õiglust toonaseid prognoose arvestades. Praegustel asjaoludel, kui hageja väitel on lepingute osalist tühisust kaasa toovaks asjaoluks õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes tulenevalt KonkS § 16 p 1 rikkumisest ja väidetavalt ülemäära makstud müügihind on käsitatav nii õigusvastaselt tekitatud kahju kui ka alusetult saaduna, saab hageja valida, mis alusel ja mis järjekorras ta makstu tagastamist taotleb. Mõlemal juhul kohaldub seadusest tuleneva viivise maksmise kord (VÕS § 113). Kuna hageja on esitanud esmase nõudena õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude, tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul hinnata esmalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Kui kohus leiab, et delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldused pole täidetud, tuleb ringkonnakohtul hinnata edasi hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kostja kui turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on rikkunud KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ja kehtestanud ebaõiglase müügihinna, saab poolte sõlmitud lepingut pidada tühiseks õiglast hinda ületavas osas (Riigikohtu otsuse p 20.2.2). Sellisel juhul jäi ülejäänud osas, st mh õiglase hinna osas, hageja ja kostjaga sõlmitud leping kehtima. Riigikohus leidis, et lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. Lisaks tuleb ringkonnakohtul VÕS § 196 kohaldamiseks hinnata, kas hageja esile toodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga (sh tavapäratu nafta hinna langus lühikese aja jooksul, tehaste sulgemine, töötajate koondamine) võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et leping oli sõlmitud fikseeritud hinnaga, mis pidi mh maandama riske, mis tulenesid nafta hinna teatud piirides kõikumisest. Kui ringkonnakohus leiab, et hagejal oli sisuline alus kostjaga sõlmitud lepingu ülesütlemiseks, tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda, kas hageja ütles kostjaga

sõlmitud lepingu üles mõistliku aja jooksul alates ülesütlemise aluse selgumisest (VÕS § 196 lg 3). Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles, ei ole alust kostja hagis esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja ei öelnud lepingut üles kehtivalt, tuleb ringkonnakohtul käsitleda ka kostja poolt lepingu ülesütlemist ja seda, kuidas see mõjutab kostja kahju hüvitamise nõuet. VÕS § 135 lg 2 järgi, kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud (vt ka Riigikohtu 18. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-09, p 20). Kui kostjal ei olnud võimalik asendustehingut teha, võib ta põhimõtteliselt nõuda kogu lepingujärgse hinna tasumist lepingus kokkulepitud kehtivusaja lõpuni, millest on maha arvatud kostja säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5). Kui ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole rikkunud KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu, oli hageja ja kostja sõlmitud leping tervikuna kehtiv. Sellisel juhul tuleb ringkonnakohtul siiski hinnata, kas hageja lepingu ülesütlemine põhjusel, et asjaolud olid võrreldes lepingu sõlmimise ajaga oluliselt muutunud, võis olla aluseks lepingu ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 mõttes. Seejuures tuleb arvesse võtta, et olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998 otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). Leides, et hagejal oli lepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus, tuleb hinnata ka seda, kas hageja ütles lepingu üles mõistliku aja jooksul (VÕS § 196 lg 3). Kui ringkonnakohus leiab, et hageja lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, tuleb lahendada kostja kahjunõue ka sisuliselt.

MENETLUSOSALISTE

RINGKONNAKOHTUS

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

11.Hageja jäi oma apellatsioonkaebuse juurde ning palub see rahuldada. Kostja määratud hind oli ebaõiglane KonkS § 16 p 1 tähenduses. Kostja ei ole nõutavalt ega usutavalt põhistanud, et viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodi kohaldamise eeldused (kostjal jääb põlevkivi puudu, kostja suudab teenida kogu talle määratud põlevkivi kaevandamise mahust hinna kehtestamise aluseks olevat kasumit), on täidetud. Vastavaid nn prognoose ei ole käesolevas asjas esitatud. Euroopa Komisjoni teatisest (suunistest) tuleneb ELTL art 102 (varasem art 82) kohaldamise osas, et turgu valitsev ettevõtja peab oma väiteid selle kohta, et tema tegevus on õigustatud, tõendama, mitte aga pelgalt põhistama (hageja viitab Euroopa Komisjoni teatise p-le 28). Konkurentsiameti 19. oktoobri 2015 otsusest tuleneb üksnes see, et kostja prognoosidest lähtuvalt oli hinna kehtestamise hetkel hagejale müüdava põlevkivi hind Konkurentsiameti seisukohalt põhjendatud, mistõttu lõpetas Konkurentsiamet sel hetkel järelevalvemenetluse. Konkurentsiameti hinnangul võis tegelik olukord kujuneda teistsuguseks, millisel juhul ei saa enam 30. juuli 2013 määratud hinda pidada õiglaseks. Viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodi kohaldamata jätmine on käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades nõutav ka Euroopa Liidu õiguse kohaselt, sh Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt.

Alternatiivselt, kui ringkonnakohus peaks tulenevalt Riigikohtu juhistest jõudma järeldusele, et käesolevas asjas saaks kostja tugineda viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodile ja kostja kehtestatud hind ei olnud ebaõiglane ning seetõttu jääks hageja hagi KonkS § 16 p 1 alusel rahuldamata (millega hageja nõustu), siis tuleb Riigikohtu juhised KonkS § 16 p 3 võrdväärsete kokkulepete puudumise osas jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega. Hageja nõue kuulub KonkS § 16 p 3 alusel Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt igal juhul rahuldamisele. Riigikohtu seisukohad KonkS § 16 p 3 osas on otseses vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga. Euroopa Kohus on pidanud kontsernisiseseid ja kontserniväliseid kokkuleppeid võrdväärseteks. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei jäta Riigikohtu juhiseid KonkS § 16 p 1 kohaldamise osas kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega, siis tuleb ringkonnakohtul Euroopa Liidu õiguse kohaldamise osas küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Olukorras, kus on tuvastatud, et kostja rikkus KonkS § 16 p 1, tuleb hagi rahuldada vastavalt Konkurentsiameti otsuses toodud juhistele, millise hinnaga peab kostja põlevkivi müüma, kui ta ei ole ise võimeline kogu põlevkivi ära tarbima. Kuna nii kahjunõude kui alusetu rikastamise nõude puhul tuleb hagejale hüvitada õiglase ja ebaõiglase hinna vahe, siis saab hageja hagi rahuldada nii kahjunõudena kui alusetu rikastumise nõudena, sh mõista välja nõutud viivised. Kuigi hageja on esmase nõudena esitanud kahjunõude, siis olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et saab hageja nõude igal juhul rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, siis ei ole hagejal sellele vastuväiteid, kuna kahjunõude käsitlemata jätmine ei mõjutaks sel juhul asja lõpptulemust, st hagi rahuldamist.

12.Kostja hinnangul puudub alus hagi KonkS 16 p 1 rikkumise tõttu rahuldada. Hageja valis ise kostja poolt pakutud alternatiivsetest müügihindadest fikseeritud müügihinna. Kostja ei nõustu hageja väitega, et Riigikohtu seisukoht viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodi kasutamisega seotud asjaolude põhistamisvajaduse osas on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Hageja viidatud Euroopa Komisjoni teatise p 28 ei reguleeri käesolevat olukorda, vaid räägib tegevuse objektiivsest põhjendamisest ja tõhususest. Lisaks on oluline märkida, et hageja poolt kohtule esitatud teatise eestikeelne tõlge on vastavas küsimuses selgelt ebaõige. Nimelt kasutab ingliskeelne versioon nendes kohtades, kus eestikeelses tõlkes on kirjas sõna „tõendades“, hoopis sõna „demonstrating“, mida tuleks pigem tõlkida kui „näidates“, mis tähendab, et vastavas artiklis sätestatud nõuded on kindlasti täidetud ka põhistamise korral. Kostja on põhistanud Riigikohtu osundatut hagi terviktekstile esitatud vastuse punktides 3.5, 3.7 ja 3.8,
12.märtsi 2019 teeside punktis 6 ja 29. jaanuari 2021 seisukoha peatükis A.I. Põhistused sisalduvad ka Konkurentsiameti teate punktis 2.3. Kostja tegevus ei kahjustanud konkurentsi – kontsernisiseste tehingute puhul teistsugusele lepinguesemele teistsuguse hinna rakendamine on lubatud ega ole konkurentsi kahjustav ning kostja tegevus ei tinginud hagejale mis tahes negatiivseid tagajärgi. Seda enam, et hageja jättis ise talle eraldatud põlevkivi kaevandamise õiguse kasutamata, mistõttu kostja hinnakujundus ei saanud tingida mis tahes turumoonutust. Kui hagejale ei oleks kostja pakutud hind sobinud, oleks hageja saanud ise põlevkivi kontsentraati toota. Kostja ei nõustu hageja arusaamaga, justkui Konkurentsiamet „jättis otsa lahtiseks“. Konkurentsiamet märkis üheselt, et põlevkivi kontsentraadi hind oli konkurentsiõiguslikus mõttes õiglane. Haldusasjas nr 3-15-2945 tehtud halduskohtu otsusest järeldub, et isegi kui lähtuda viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodi või muu õiglase hinna määratlemise meetodi asemel vaid tootmiskuludest ja kütteväärtustest, oli hagejaga kokkulepitud põlevkivi kontsentraadi hind ikkagi tõendatult õiglane. Euroopa Kohus pole asunud seisukohale, et õiglase hinna määramisel ei saa kohaldada viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodit.

Hagejal ei ole kostja vastu nõuet ei õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise ega alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus jättis hageja nõude õigesti rahuldamata. Puudub alus Riigikohtu juhiste kohaldamata jätmiseks või Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Riigikohtu juhised ei ole Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Puudub alus rahuldada hagi KonkS § 16 p 3 alusel.

13.Kostja jäi esitatud hagi juurde. Hagejapoolne lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv. Hageja ei tuginenud lepingu ülesütlemise alusena nafta hinna langusele (sellekohane maakohtu põhjendus oli üllatuslik), vaid KonkS § 16 rikkumisele (mida ei ole toimunud). Kostja on ka selgitanud, et isegi kui hageja oleks nafta hinna langusele tuginenud, siis see ei oleks andnud hagejale alust lepingut üles öelda.
14.Vastustaja palus jätta kostja hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse kostja hagi rahuldamata jätmise osas muutmata. Vastustaja jääb kõikide varasemate vastuväidete juurde. Riigikohus ei ole kostja tasunõude osas andnud ringkonnakohtule ühtegi juhist. Kuivõrd asjaolud ei ole muutunud asja uuel lahendamisel, siis ei ole ka põhjust ega alust kostja täitmisnõude rahuldamata jätmise osas teistsugustele järeldustele jõuda ja oma varasemaid seisukohti muuta. Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et kostja kahjunõue võiks siiski kuuluda rahuldamisele, ei ole vastustaja hinnangul võimalik ringkonnakohtul kahjuhüvitist välja mõista. Nimelt tugineb kostja kahjunõude arvestus tõenditele, mida kohtud ei ole seni üldse hinnanud, kuivõrd ei pidanud kahjunõuet põhjendatuks. Kui ringkonnakohus neid tõendeid esimest korda hindaks ja kahjuhüvitise vastustajalt välja mõistaks, puuduks vastustajal võimalus vaidlustada kahjuhüvitise suurust puudutavate tõendite sisuliselt hindamist, kuivõrd Riigikohtus ei saaks seda küsimust tõstatada (TsMS § 688 lg 5). On tõendatud, et vastustaja ütles lepingu kehtivalt üles, mille tõttu on kahjunõue välistatud. Täiendavalt (kui mõjuva põhjuse alusel ülesütlemise kehtivust ei tuvastata) tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas asjaolude muutus võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võis anda aluse lepingu ülesütlemiseks. Vastustaja on menetluses ülesütlemisavalduses tuginenud ja menetluses tõendanud, et muutunud asjaoludeks, mis andsid aluse lepingu ülesütlemiseks 2015. a jaanuaris, on: -

-

-

Ülesütlemisavalduse p-dest 2.2.2 ja 2.2.3 ning kokkuvõtvast osast lk 9 nähtuvalt on ülesütlemise vahetuks ajendiks vastustaja toodetavat õlihinda mõjutava naftahinna oluline ja tavapäratult suur langus lühikese aja jooksul (poole aastaga üle 60%); eelnevast tingitud rasked majanduslikud olud, kus rakendatud lepingujärgsete hindade taustal oli vastustaja sunnitud oma tootmisvõimsuse kokku tõmbama ja kaks õlitehast sulgema, mis oli juba toonud kaasa ligikaudu 200 töötaja koondamise; lepingu edasine täitmine rakendatavate hindadega oleks toonud kaasa pöördumatud tagajärjed (tõenäoliselt pankroti). See oleks omakorda toonud kaasa suurema koondamislaine ning ka ulatusliku sotsiaalmajandusliku kahju.

Neid muutunud asjaolusid tuleb vaadata koosmõjus järgmiste asjaoludega (millele tugineti ka ülesütlemisavalduses): -

-

vastustajal puudus võimalus osta kontsentraati mujalt ja kostja keeldus õiglase hinnaga müümast ja/või heastamispakkumist vastu võtmast, st puudusid alternatiivsed võimalused kahju vältimiseks; ei esinenud kostja ülekaalukat huvi lepingu edasise täitmise suhtes. Kostja ei pidanud ühestki alternatiivtehingust loobuma (vt p 40). Kostja kaitstavaks õiguspäraseks huviks ei saa olla ebaõiglaselt hinnaosalt kasumi teenimine.

Naftahinna langus oli erakordne ega olnud vastustajale sellises ulatuses ka ettenähtav. Fikseeritud hind ei maandanud vastustaja jaoks õlihinna kõikumise riske juhuks, kui õlihind langes. Vastustaja ütles lepingu üles mõistliku aja jooksul, mida tuvastasid ka ringkonnakohus ja maakohus. Ülesütlemisavalduses toodud alustel on kostja kahjunõue välistatud. Juhul, kui kohus vaatamata eeltoodule ei tuvasta lepingu lõppemist vastustaja ülesütlemise alusel, on vastustaja seisukohal, et leping ei lõppenud kostja poolse ülesütlemisega. Vastustaja ei ole lepingu p-i 3.2 rikkunud, vaid kostja rikkus ise lepingut (sh p-i 3.2). Kui kehtetud on nii vastustaja kui kostja ülesütlemisavaldused, siis lõppes leping konkludentse kokkuleppega alates 1. aprillil 2015. Ka sellisel juhul on kahjunõue täielikult välistatud (VÕS § 115 lg 1). Juhul, kui kohus leiab, et kostja ülesütlemine on kehtiv, siis puudub alus VÕS § 135 lg 2 kohaldamiseks, kuna lepingu esemel puudub turuhind. VÕS § 135 lg 1 ei ole kohaldatav, kuna asendustehingut ei tehtud. Ehkki kostja on läbivalt tuginenud asendustehingu võimalikkusele, ei ole ta sellist asendustehingut reaalselt teinud. Seega ei ole tegemist Riigikohtu otsuses toodud olukorraga, mille kohaselt võib nõuda kogu lepingujärgse hinna tasumist kokkulepitud kehtivusaja lõpuni, kui asendustehingut ei olnud võimalik teha. Asendustehingu võimatusele tuginemine kostja poolt tähendaks nii hagi aluse kui eseme muutmist. Isegi kui lepingujärgne hind oleks olnud lepingu sõlmimise hetkel õiglane, kinnitavad tõendid, et kostja poolt rakendatav hind oli 2015. aastaks muutunud ebaõiglaseks ning selle rakendamine kostja poolt oli õigusvastane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hageja nõude täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude osaliselt ning muudab vastavalt menetluskulude jaotust (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata.
16.Maakohus jättis mõlemad hagid rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohus kontrollib poolte apellatsioonkaebuste alusel maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust täies ulatuses.
17.XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
18.Hageja leiab, et kostja on rikkunud KonkS §-i 16 sätteid, kehtestades ja rakendades ebaõiglaselt kõrgeid hindu. Hinnakokkulepped olid tühised, kuna need olid vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1), sest poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Riigikohus leidis, et esitatud asjaoludel ei saa hinnakokkuleppe sõlmimisel olla tegemist KonkS § 16 p-des 3 ja 6 sisalduva keelu rikkumisega. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hageja nõude alusel hindama üksnes seda, kas kostja on rikkunud KonkS § 16 p-s 1 sisalduvat ebaõiglase hinna kehtestamise keeldu. Hageja nõuab kostjalt KonkS § 78 ja VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist. Kahju on hinnavahe, mida ei oleks esinenud juhul, kui kostja ei oleks rikkunud KonkS § 16 sätteid. Hageja nõuab kahjuna 40 325 491 euro hüvitamist, mis on õiglase müügihinna ja hagejale müüdud põlevkivi müügihinna vahe perioodil 20. oktoober 2012 - 31. detsember 2014.

Alternatiivselt nõuab hageja kahjuna 25 358 887 euro hüvitamist, mis on mittediskrimineeriva hinna ja hagejale müüdud põlevkivi müügihinna vahe. Pooled vaidlevad ka 30. juuli 2013 lepingu ülesütlemise asjaolude üle. Hageja väitel on ta lepingu mõjuval põhjusel (diskrimineeriva ja ebaõiglaselt kõrge hinna tõttu) 29. jaanuaril 2015 kehtivalt üles öelnud. Kostja väidab, et lepingu ütles üles kostja 31. märtsil 2015 hageja poolse olulise lepingurikkumise tõttu, sest hageja ei täitnud alates jaanuarist 2015 lepingujärgset põlevkivi ostukohustust. Kostja on esitanud hageja vastu kahju 34 075 325 eurot ja viivise hüvitamise nõude. Kostja oleks lepingu alusel saanud tulu pärast lepingu ülesütlemist kuni

31.detsembrini 2018. Kostja esitas kahjunõude asendustehingu loogikat järgides (VÕS § 135 järgi). Kostja kahju nõue on esitatud solidaarselt hageja ja vastustaja (käendaja) vastu.
19.Ringkonnakohus kirjeldab kõigepealt lühidalt olukorda turul 30. juuli 2013 lepingu nr 12521 sõlmimise eelsel ja järgsel ajal (I). Edasi käsitleb ringkonnakohus KonkS § 16 p 1 rikkumise tuvastamiseks vajalikke eeldusi (II) ja otsustab, kas kostja tegevus tekitas hagejale kahju ning millises ulatuses (III). Seejärel analüüsib ringkonnakohus kostja hagis sisalduvaid nõudeid (IV) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused ja jaotab menetluskulud (V). I
20.Põlevkivi kaevandamise mahud on Eestis seadusega piiratud (maapõueseaduse § 251 ja § 26 lg 3). Põlevkivi lubatud aastane kaevandamismaht Eestis on 20 tonni aastas (energeetiline põlevkivi ja kontsentraat kokku), millest kostjal on õigus kaevandada 15,01 tonni ja hagejal 2,7 tonni põlevkivi aastas. Ajalooliselt on hageja kogu põlevkiviõli tootmiseks vajaliku kontsentraadi ostnud kostjalt. Põlevkivi kaevandamisel Eestis vaidlusalusel perioodil potentsiaalne konkurents puudus (Konkurentsiameti seisukoht, kd 13, lk 202). XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Perioodil 2011 – 2014 I poolaasta oli Brent nafta hind maailmaturul kõrge, ületades 100 USD/barrel, järsk langus leidis aset 2014 teisel poolaastal, mil nafta hind langes jaanuariks 2015 alla 60 USD /barrel ja 2015 lõpuks alla 35 USD/barrel. Elektriturg avanes Eestis 1. jaanuarist 2013, samast ajast ei kooskõlastanud Konkurentsiamet enam põlevkivi müügihinda. Eesti hinnapiirkonna keskmine elektri hind oli juulis 2013 40, 20 eurot/MWh. Hilisemalt on elektrihinnad olnud madalamad, näiteks juulis 2015 oli hind 28, 06 MWh (kd 13, lk 212). II
21.KonkS § 16 p 1 järgi on keelatud ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine kaubaturul, sealhulgas otsene või kaudne ebaõiglaste ostu- või müügihindade kehtestamine. KonkS § 16 lähtub suures osas samasisulisest Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-st 102, mistõttu on sätte tõlgendamisel põhjendatud lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu asjakohasest praktikast.
22.KonkS § 16 p 1 rikkumise tuvastamiseks on vajalik tuvastada kolm eeldust: kostjal on turgu valitsev seisund (KonkS § 13), kostja on kehtestanud hagejale otseselt või kaudselt ebaõiglaselt kõrge põlevkivi müügihinna ja kostja kui kaubaturul valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi.
23.Riigikohus tuvastas, et kostjal on põlevkivi kaevandamisel turgu valitsev seisund, seega ei ole see asjaolu enam vaidluse all.
24.Maakohus ei ole hageja väiteid ebaõiglase müügihinna osas hinnanud, märkides üksnes seda, et ei ole miinimumläve, millest alates tuleks lugeda hind ebaõiglaseks (maakohtu otsuse

p 3.13). Sellega rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Ringkonnakohtule on asja uuel läbivaatamisel siduv Riigikohtu seisukoht, et õiglase hinna määramisel ei ole alust lähtuda kostja poolt kontserni kuuluvatele ettevõtjatele kehtestatud põlevkivi müügihinnast (Riigikohtu otsuse p 20.1.4). Euroopa Kohtu valdava praktika kohaselt kontrollitakse hinna ebaõiglust võrreldes seda teenuse või kauba majandusliku väärtusega. Kuritarvitusega on tegemist juhul, kui turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja nõuab oma teenuse või kauba eest tasu, mis on osutatud teenuse või müüdud kauba majandusliku väärtuse suhtes ebaproportsionaalne (vt nt Esimese Astme Kohtu 24.05.2007 otsus asjas T-151/01: Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH vs komisjon, p 121). Kauba majanduslik väärtus koosneb reeglina selle tootmis- või soetamiskuludest ja mõistlikust ärikasumist. Euroopa Kohus on 11.12.2008 otsuses asjas C-52/07: Kanal 5 Ltd ja TV 4 AB vs Föreningen Svenska Tonsättares Internationella Musikbyrå (STIM) leidnud, et muusikateoste edastamise eest võetava autoritasu arvutamisel saab lähtuda autoriõigusega kaitstud teose kasutamise väärtusest majanduselus ning tasu arvutamisel telekanalite tulude pinnalt on mõistlik seos osutatud teenuse majandusliku väärtusega (p-d 3637). Eeltoodust tulenevalt saab kauba või teenuse majandusliku väärtuse hulka arvata selle, millist kasu see võib anda kauba või teenuse kasutajale. Ka Eesti kohtupraktikas on kujundatud seisukoht, et turgu valitsev ettevõtja peab suutma õigustada oma tegevust, millel on vastupidine mõju konkurentsinormide eesmärgiga võrreldes. Õigustatud kahtluse korral, et hind ei ole vastavuses teenuse osutamiseks vajalike kuludega, peab hinna kuludele vastavust põhjendama turgu valitsev ettevõtja (vt RKHKo nr 3-3-1-66-02 p 27).

25.Kostja on avaldanud, et ta on põlevkivi hinna määramisel kasutanud viimase tootmisüksuse muutuvkasumi meetodit (edaspidi ka VTM meetod). Tuvastamaks, kas kostja on müünud hagejale põlevkivi õiglase hinnaga, peab ringkonnakohus kõigepealt hindama VTM meetodi kasutamise asjakohasust. Riigikohus leidis, et VTM meetodi kasutamine hinna määramisel on võimalik, kui kostja põhistab, kas ja kuidas ta prognoosis hagejaga lepingute sõlmimise ajal talle lubatava kaevandamismahu piires põlevkivi kasutamist, sh enda võimet toota ja kasutada põlevkivi elektri tootmiseks. Kostjal tuli põhistada ka seda, et ta oleks hagejaga lepingu sõlmimise ajal tehtud prognooside alusel toodetud elektri ka enda prognoositud kasumiga müünud. Teisisõnu peab kostja põhistama, et põlevkivi müük hagejale oleks põhjustanud kostja kontserni tootmisseadmete seiskumise iga hagejaga sõlmitud lepingu tõttu ja perioodil. Ringkonnakohus on asja uuel läbivaatamisel andnud kostjale võimaluse vastav põhistus esitada (kd 21, lk 159).
26.Kostja viitab menetluses esitatud VTM meetodi põhistustele (kd 22, lk 23). Valem ja andmed nähtuvad 2. aprilli 2015 menetlusdokumendi (kd 7, lk 10 jj) p-dest 2.3.4- 2.3.8, Konkurentsiameti 19. oktoobri 2015 teate p-st 2.3.1 (andmed osaliselt ärisaladuse kaitseks kinni kaetud), 30. juuli 2017 menetlusdokumendi p-st 3.7 ja 12. märtsi 2019 teeside p-st 6. Kaevandamismahtu ja tootmisvõimekust arvestavad kaevandatava põlevkivi kasutamise põhistused nähtuvad PwC 8. mai 2015 aruandest (lk 9-14) ja 30. juuni 2016 aruandest (lk 1012), Konkurentsiameti 19. oktoobri 2015 teate punktist 2.1.1 ja kostja 30. juuni 2017 menetlusdokumendi p-dest 3.8.4 ja 4.4.17. Prognoositud kasumiga müügi põhistused nähtuvad 2. aprilli 2015 menetlusdokumendi p-dest 2.3.4.7- 2.3.4.10 ja 2.3.6.5 – 2.3.6.7 ja Konkurentsiameti 19. oktoobri 2015 teate lk-lt 38, milles on viidatud kostja selgitustele hagejale hinna kehtestamisel seisuga 5. juuli 2013.

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja on selgitanud, et põlevkivi müümisel jäävad kontsernile kuuluvad elektrijaamad tooraineta ning põlevkivi müümisel tekkiv kasum peab katma ka seisvate elektrijaamade teenimata jääva kasumi. Elektri hind kujuneb konkurentsitingimustes, st olukorras, kus kostjal puudub turul valitsev seisund. Antud juhul oli alternatiivtehinguks 5-aastase perioodiga tulevikutehingud, mis sõlmitakse ette fikseeritud hindadega, mida ei saa hiljem enam muuta ja tähtis ei ole hilisem elektri päev -ette kujunev hind. Kuna 30. juuli 2013 lepingu sõlmimise hetkel põlevkivi müügihinna kujundamisel aluseks võetud 5-aastase perioodiga elektri tulevikutehingut ei sõlmitud, siis ei tekkinud kostjal ka vastava lepingu täitmise kohustust ning seetõttu ei ole asjakohane ega võimalik hinnata prognoosi täitumist.

27.Ringkonnakohus märgib, et kostja on selgitanud asja uuel arutamisel ringkonnakohtus VTM meetodi alusel põlevkivi hinna arvutamiseks kasutatud valemit, kuid ei ole esitanud VTM meetodi kasutamise põhjendamiseks vajalikke põhistusi ja prognoose. Nõustuda tuleb hagejaga, et selgitusi hinna kujunemise osas on kostja andnud üksnes 30. juulil 2013 sõlmitud lepingu osas, teiste lepingute osas kostja selgitusi andnud ei ole, samuti ei ole need lepingud hõlmatud Konkurentsiameti 28. märtsil 2014 algatatud järelevalvemenetlusega.
28.Lähtuvalt Riigikohtu juhistest pidi kostja põhistama ka seda, et hagejale kontsentraadi müümine oleks kaasa toonud kostja kontserni tootmisseadmete seiskumise, st kostjal ei oleks nende käigushoidmiseks põlevkivi jätkunud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VTM arvestusmeetodi põhistamiseks pidi kostja esitama ringkonnakohtule lepingu sõlmimise ajal tehtud prognoosid põlevkivi kasutamise osas kõikide vaidlusalusel perioodil sõlmitud lepingute lõikes. Konkurentsiametile esitas kostja 2015. aastal prognoosid kaubapõlevkivi toodangu kohta kuni 2020. aastani ja nende sisu on kohtu ja hageja jaoks varjatud (kd 13, lk 178, 213). Konkurentsiamet ei ole neid prognoose sisuliselt hinnanud, piirdudes tõdemusega, et põlevkivi kasutamise maht kostja kontsernis on väga suures mõjutuses arengutest elektriturul, soovimata seejuures prognoosida elektrienergia hinda ja ennustada turu arenguid. Seejuures ei välistanud Konkurentsiamet, et elektriturgudel kujunenud olukorra tõttu ei ole kostja kontsern äriliselt võimeline kogu kaevandatavat põlevkivi ära tarbima. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et teoreetiline võimekus toota ei tähenda veel seda, et kostja oleks olnud viie aasta jooksul (2014-2018) vastavas mahus võimeline kogu talle lubatavat kaevandamismahtu ära kasutama. Konkurentsiameti teatisest (kd 13, lk 179, osaliselt kinnikaetud andmetega tabel 4 ja sellele järgnev tekst) saab järeldada, et kostja seadmed ei tööta aastaid pidevalt maksimaalse võimsusega. Samuti asus Konkurentsiamet seisukohale, et ei saa välistada võimalust, et elektriturgudel kujunenud olukorra tõttu ei ole kostja kontsern äriliselt võimeline kogu kaevandatavat põlevkivi ära tarbima, st et müük hagejale ei põhjustaks kostja kontserni tootmisseadmete seiskumist (kd 13, lk 213). NDFA arvamuse kohaselt lähtub VTM meetod eeldusest, et Eesti Elektrijaama kasutegur püsib aastatel 2014-2018 samal tasemel, mis 2014. NDFA hinnangul vajaks taoline eeldus põhjendamist, sh milline on kasutegur varasemalt olnud ning kas ja kuidas on põhjendatud kasutegurit mõjutavate faktorite püsimine just 2014 (st lepingu sõlmimise aja) tasemel. Kostja esitatud PwC raport ei analüüsi ega kinnita nende eelduste paikapidavust. NDFA asus seisukohale, et VTM meetodi kalkulatsiooni tulemus ei ole kasutatav ega vasta kostja poolt tegelikult saamata jäänud (jäävale) tulule (kd 8, lk 170). Ringkonnakohus märgib, et kui VTM meetodi kohaldamise eelduseks on kogu kostjale eraldatud põlevkivi mahu väljakaevandamine ja äratarbimine kostja poolt väidetava kontserni sees teenitava kasumiga, siis olukorras, kus tegelikult kogu kaevandamiseks lubatud põlevkivi välja ei kaevandata ega ära ei tarbita ning vastavat kasumit ei teenita, ei saa VTM meetodi kasutamine olla põhjendatud.
29.Hageja väited, et ajalooliselt ei ole kostja suutnud kogu talle kaevandamiseks lubatud põlevkivi ära kasutada, on tõendatud. Kuigi kostja võis aastatel 2012- 2014 kaevandada 15,01 miljonit/tonni geoloogilist põlevkivi aastas, kaevandas ta tegelikult 2014. aastal 11, 614 miljonit tonni, st 3, 396 miljonit tonni lubatud aastamäärast vähem (Konkurentsiameti teatis kd 13, lk 177). KPMG 31. augusti 2017 arvamuse (kd 17, lk 64) kohaselt on ettevõtete puhul reeglina võimekus suurem kui tegelik võimekuse kasutamine. Ebaõige on lähtuda teoreetilisest põlevkivi kasutamise võimekusest, kui tegelikud asjaolud ning näitajad näitavad samas, et kontsern ei kasutanud talle eraldatud kaevandamise limiiti.
30.Hageja on esitanud ka väite, et tegelikult kostja ei müüks kogu põlevkivist toodetud elektrit viieks aastaks ette ära ja ta pole seda oma varasemas praktikas ka teinud. PwC 21. jaanuari 2016 arvamuse (kostja tõend, kd 10, lk 90) kohaselt oli kostja seisuga 1. august 2013 viieks aastaks sõlminud tulevikutehinguid 5452 tonni põlevkivi osas, mis on kostjale eraldatud kaevandamislimiidiga 15, 01 miljonit tonni võrreldes marginaalne kogus. Seega on kostja reaalne praktika pikaaegsete tulevikutehingute sõlmimisel kooskõlas KPMG arvamusega, et tulevikutehingute finantsturgude sidumine põlevkivi tootmisega on asjakohatu ning majanduslikult ebamõistlik ja riskantne (18 kd lk 65). NCFA arvamuses on leitud, et ratsionaalselt käitudes võtab kostja arvesse elektrihinna kõikumisi ja muudab oma tootmismahtusid sõltuvalt elektrienergia hinnast.
31.Konkurentsiamet selgitas 19. oktoobri 2015 teates, et VTM meetod võimaldab arvesse võtta nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatust, mis on oluline piiratud ressursi tingimustes, kus nõudlus ületab pakkumist ning turuhind kujuneb kulupõhisest hinnast kõrgemaks. Konkurentsiamet pidas kostja esitatud hinnaarvestust vähemalt 5. juuli 2013 seisuga põhjendatuks, märkides samas, et lepingu sõlmimise ajal juulis 2013 olid elektri hinnad nii Soomes kui ka Eestis võrdlemisi kõrged. Ringkonnakohus leiab, et Konkurentsameti otsuses puudub selge seisukoht, kas kostja oli 30. juuli 2013 ja teiste vaidlusalusel perioodil sõlmitud lepingute sõlmimise ajal ka tegelikult võimeline kogu põlevkivi, mille ta müüs kostjale, sama kasumiga ka faktiliselt elektrina maha müüma. Konkurentsaimet on seisukohal, et kostja kontserni äriline võimekus ikkagi ei võimaldanud vaidlusalusel perioodil kogu kaevandada lubatud põlevkivi mahtu ära tarbida. Sellisel juhul ei kehti ka VTM argumentatsioon, mille põhjal määras kostja 30. juulil 2013 kindlaks hagejale müüdava põlevkivi hinna, sest põlevkivi müük hagejale ei oleks põhjustanud kostja kontserni tootmisseadmete seiskumist.
32.Ringkonnakohus peab käesoleva asja lahendamise kontekstis oluliseks, et Konkurentsiamet hindas põlevkivi müügihinna vastavust KonkrS § 16 p 1 sätestatule üksnes lepingu nr 12521 sõlmimise aja seisuga 30. juulil 2013. Kehtestatud hind peab aga vastama KonkrS § 16 p 1 nõuetele kogu lepingu kehtivuse jooksul. Konkurentsiamet on järelevalve menetluse lõpetamisel lähtunud otstarbekuse kaalutlustest ja muutunud asjaoludest, sh sellest, et kontrollitav leping oli lõppenud ja 17. juulil 2015 jõustusid maapõueseaduse muudatused, mis võisid Konkurentsiameti hinnangul avardada hageja võimalusi enda tarbeks vajalik põlevkivi kaevandada, vähendades seeläbi kostja kontserni läbirääkimisjõudu hageja suhtes. Konkurentsiameti seisukoht oli, et õiguslik regulatsioon on oluliselt mõjutanud konkurentsi sellel kaubaturul ja on selgitanud, et kostja peab välja töötama metoodika ja menetluse, mis võimaldaks arvestada hinda mõjutavate, kuid muutumises olevate näitajatega. Sellest saab ringkonnakohus järeldada, et põlevkivi õiglane hind KonkS § 16 p 1 tähenduses oleks pigem indekseeritud hind, mis on seotud asjassepuutuvate energiate /tuleviku)hindadega. Kostja juhatuse liikme S. Liive 7. novembri 2014 pressiteates (kd 15. lk 179) on avaldatud, et

„põlevkiviressursi omanikul tuleks tururiski ettevõtjaga jagada, kuid põlevkivi väärtus ongi ju põlevkivist toodetud toote väärtus, mis sõltub turuhinnast“.

33.Eeltoodud põhjustel ei piisa käesoleva asjas VTM meetodi kasutamise põhistamiseks Konkurentsiameti järelevalvemenetluses tehtud otsusest, mille täistekstiga ei ole kohtutel olnud võimalik asja lahendamisel tutvuda. Kostja viidatud PwC arvamus on koostatud 2015-2016 pärast vaidlusaluste lepingute sõlmimist kostja hagi nõude põhjendamiseks ning sellest ei saa kohus tuletada põhistusi, et kui kostja ei oleks hagejaga lepingut sõlminud, siis oleks kostja kogu talle kaevandamiseks ettenähtud põlevkivi prognoositud kasumiga maha müünud.
34.Riigikohus on märkinud, et õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid, st kindel ja ainuke meetod selleks puudub. Kuna kahju suurust peab tõendama hageja, siis peab õiglast hinda kahju suuruse arvestamise eeldusena tõendama hageja.
35.Asjas ei ole vaidlust, et põlevkivil (kontsentraadil) puudub turuhind (kd 20, lk 13). Hageja leiab, et õiglase hinna arvestamisel tuleb lähtuda Konkurentsiameti juhisest (kd 21, lk 183), et kui kostja kontsern ei ole võimeline kogu kaevandatavat põlevkivi ära tarbima, ei kehti VTM argumentatsioon ja sellisel juhul oleks kasumi maksimeerimisele suunatud ettevõtja motiveeritud teisele ettevõtjale põlevkivi müüma, kui selle ettevõtja pakutav hind oleks võrdne kostja põlevkivi tootmise pikaajaliste muutuvkuludega või oleks neist muutuvkuludest suurem.
36.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et põlevkivi hinda saab üksnes siis õiglaseks pidada, kui see on võrdne selle tootmise pikaajalise muutuvkuluga, milleks hageja hindab XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
37.Ringkonnakohus leiab, et õiglase hinna määramisel saab kohus tugineda ka VÕS § 28 lõikes 2 sätestatule, mille kohaselt kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et mõistlik hind on ka õiglane hind. Tavaliselt tasutava hinna võib välja selgitada ka ekspertarvamuse või muude materjalidega, mis tõendavad tavaliselt tasutava hinna olemasolu ja suurust. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tuleb tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstavat tasu, selle puudumisel vastavalt mõistliku tasu suurus. Tegemist on tõendamisesemesse kuuluva asjaoluga, mille puhul on kohus poolte seisukohtadega seotud. Võimalik on ka lähtuda tasust, mida sama töö eest on varem nõutud (vt I. Kull. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 152).
38.Konkurentsiamet analüüsis põlevkivi hinna kujunemist seoses Konkurentsiameti hinnaregulatsiooni lõppemisega. (Põlevkivi konkurentsiolukorra analüüs (2013) (kd 5, lk 173, kd 6, lk 1-3). Konkurentsiamet märkis, et põlevkivi väärtusahel koosneb kaevandusest ja sellele järgnevast tööstusest (elektrijaamad, õlitööstus, tsemenditööstus jms). Tulu, mida selles väärtusahelas teenitakse, sõltub vastava lõpptoodangu (õli, elekter, tsement) turuhindadest. Õli puhul sõltuvad turuhinnad nafta maailmaturuhindadest ning elektri puhul Nordpooli börsihindadest. Kui energiakandjate turuhinnad on piisavalt kõrged, teenitakse mainitud väärtusahelas kasum, mis võib olla oluliselt kõrgem, kui konkureerivatele turgudele tavapäraselt omane. Konkurentsiamet on varem arvestanud põlevkivi tootmisel põhjendatud tulukuseks 8, 5 %. Samas võib energiakandjate kõrgete hindade puhul põlevkivi väärtusahelas erinevate tasandite pealt kokku teenitav kasumlikkus oluliselt kõrgemaks kujuneda. Põlevkivi

väärtusahelas ei ole kaevandamisel võimalik pakkumist suurendada, sest see on piiratud 20 miljoni tonniga. Konkurentsiamet leiab seetõttu, et pikemas perspektiivis on energiakandjate kõrgete turuhindade korral tõenäoline, et vaba turu korral koonduks lisakasum pigem kaevanduse tasandile ning tööstuse tasandi kasumlikkus väheneks tavapärasele, konkureerivatele turgudele omasele tasemele, st kasumlikkus pöördub ümber. 2011. aastal oli kostja kontsernis EEK ärikasum 13% ja EEÕ ärikasum 83%. Kaevanduse kasum saab suureneda üksnes siis, kui tõuseb põlevkivi hind. Kasutades avalikke andmeid tegi Konkurentsiamet kasumlikkuse pööramiseks lihtsustatud arvestuse, milliseks võib põlevkivi hind vabal turul kujuneda. Konkurentsiamet on seisukohal, et kostja kontsernis oleks õlitootja teoreetiliselt võimeline kaevandusele maksma 28, 13 eurot/t ja elektritootja 16, 24 eurot/t. Tegemist on näitliku arvutusega, mis ei ole prognoos, kuid konkurentsiamet on veendunud, et kesksed järeldused on paikapidavad ning vabal turul kujuneks põlevkivi hind Konkurentsiameti siiani määratud piirhinnast kõrgemaks ning õlitööstuse võimekus põlevkivi eest maksta on elektritööstusest kõrgem. Konkurentsiameti analüüs rajanes 2011 nafta hinnal, mis oli 110 USD/barrel ja see oli 2012. a lõpuks tõusnud 111, 6 USD/barrel. Riigikontroll asus 19. novembri 2014 aruandes Riigikogule (kd 13, lk 96 jj) seisukohale, et riik annab põlevkivi ära liiga odavalt ega saa selle kasutamisest väärilist tulu. Kuna Eesti Energia on kontsern, kus põlevkivi kaevandaja, elektritootja ja õlitootja on selle osad, siis on üsna vähetõenäoline, et kontsernisiseselt selliseid hindu kehtestatakse. Üks võimalus saavutada ausam konkurents ja praegusega võrreldes õiglasem põlevkivi müügihind, mis tagaks ka kaevandusettevõtte suurema kasumlikkuse, on lahutada Eesti Energia AS-i kontsern eraldi ettevõteteks. Õlitootmise kasumlikkus on võrreldes kaevandamise ja elektritootmisega kõige kõrgem (83 %), samas ei toimu Eestis põlevkiviõli täiendavat maksustamist, ette ei ole nähtud ka maavarade kasutamise eest omanikutulu. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

39.Kokkuvõtvalt peab ringkonnakohus põhjendatuks lugeda käesoleva asjas vaidlusaluste lepingute puhul lähtuvalt Konkurentsiameti 2013. aasta analüüsist õiglaseks kontsentraadi hind, mis ei ületa 28 eurot/t. Hageja ei ole tõendanud, et õiglane hind oleks väiksem ja kostja ei ole põhistanud, et see oleks olnud VTM meetodi alusel suurem. Kuigi ringkonnakohus peab pikaaegsete tarnelepingute puhul õiglase hinna üheks komponendiks ka indekseerimist, ei ole ringkonnakohtul käesoleva asja lahendamise raames võimalik seda põhimõtet õiglase hinna määramisel vastavate alusandmete puudulikkuse (andmed on kostja ärisaladus) tõttu arvesse võtta. Seega on ringkonnakohus tuvastanud KonkS § 16 p 1 rikkumise teise eeldusena ebaõiglaselt kõrge müügihinna (hind ületas 28 eurot/t) kehtestamise lepingutes nr 12047 ja nr 12521. Ülejäänud lepingute osas ringkonnakohus ebaõiglaselt kõrget müügihinda ei tuvastanud.
40.Ringkonnakohus leiab, et kostja kui kaubaturul valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi, mistõttu on täidetud ka kolmas eeldus KonkS § 16 p 1 rikkumise tuvastamiseks. Maakohus on ELTL art 102 ja asjakohase Euroopa Kohtu praktika alusel õigesti käsitlenud konkurentsi kahjustava tegevuse tuvastamise eeldusi (maakohtu otsuse p-d 3.11-3.12). Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine on objektiivne mõiste ja seda ei saa seostada ettevõtja tahtlusega. Kaubaturgusid, kus tegutsevad turgu valitseva seisundiga ettevõtted, iseloomustab tõhusa konkurentsi puudumine. Konkurentsiseaduse ülesandeks on kaitsta turuosalisi olukorras, kus konkurents puudub või on piiratud, näiteks turu valitsemisel ühe või mitme ettevõtja poolt. Monopoolse või olulise turujõuga ettevõtja majanduslik võim on üks peamisi

ebasoovitavaid nähtusi, mida konkurentsiõigus peab piirama. Kui riik võimaldab monopoolsetel või olulise turujõuga ettevõtjatel tegutseda majandussektorites, kus see on vältimatu või avalikest huvidest tulenevalt mõistlik, peab riik tagama teiste ettevõtjate kaitse majandusliku võimu kuritarvitamise eest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-66-02 p 13). Maakohus kohaldas ebaõigesti KonkS § 16 sätestatut, kui leidis, et toimiku materjalide alusel ei saa asuda seisukohale, et kostja tegevus oleks mõjutanud konkurentsi turul, st omanud mõju, mis oleks piiranud turuosalejatel mitme müüja vahel valimise või oleks takistanud konkurentide pääsemist turule või siis oleks kostja tugevdanud oma turgu valitsevat seisundit. Maakohus eksis, kui leidis, et kostja teatud perioodil kehtestatud hind võis kaasa tuua küll hagejale ebasoodsa olukorra, kuid selles ei väljendunud konkurentsivastane mõju. Seejuures lähtus maakohus ebaõigest seisukohast, et energeetiline põlevkivi ja kontsentraadi müük ei ole võrdväärsed kokkulepped, mis annaks aluse hinnata, kas ostjaid on koheldud erinevalt (maakohtu otsuse p 3.14.).

41.Riigikontroll arvamuse (2014) kohaselt on kaevandamislubade senine korraldus tekitanud ebaõiglase konkurentsi kaevandamisel, kuna kaevandamisloa taotlemisel on eelis loa senisel omajal ning kaevandamismäär 20 miljonit tonni aastas on ettevõtjate vahel ära jagatud, misläbi on kostjale antud teiste turuosaliste ees oluline eelis ja see takistab õiglast konkurentsi (kd 13, lk 65). Samuti on Konkurentsiamet seisukohal, et kostja 75%-line osa kaevandamisõigustest peab alluma turgu valitseva seisundi regulatsioonile ja põlevkivi kaevandamise õiguslik regulatsioon on oluliselt mõjutanud konkurentsiolukorda sellel kaubaturul, see piirab ettevõtjate pääsu põlevkivi kaevandamise ja tarne turule, samuti kitsendab ettevõtjate tegevuse laienemist ja kinnistab juba tegutsevate ettevõtjate osatähtsust turul (kd 13, lk 206). Maakohus on jätnud nimetatud tõenditega arvestamata. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaevandamislubade riikliku jaotuse tõttu puudus hagejal võimalus osta vajalikku põlevkivi vajalikus koguses teistelt isikutelt kui üksnes kostjalt, oli kostjal võimalik tugevdada oma hinnapoliitikaga turgu valitsevat seisundit. Kui turgu valitseval ettevõtjal on regulatiivsed eriõigused, siis seda tõenäolisem on, et ebaõiglaselt kõrge hinna kehtestamisega kuritarvitatakse turgu valitsevat seisundit (C-280/08P; C-209/10). ELTL-i ja KonkS § 16 kohaldamisel kehtib turgu valitseva seisundiga ettevõtjale teistest turuosalistest erinev käitumisstandard. Turgu valitseva seisundi olemasolu tuvastamine ei tähenda ettevõtja süüd, on aga vastavale seisundile vaatamata eriline vastutus hoiduda oma käitumisega kahjustamast tõelist moonutamata konkurentsi (C-219/99).
42.Ebaõiglaselt kõrge müügihinnaga kaasneb negatiivne mõju hageja konkurentsipositsioonile, selline tegevus mõjutab kaubanduspartneri kulusid, kasumit või muid asjasse puutuvaid huve. Käesolevalt tuli hagejal põlevkivi eest rohkem maksta, st ebaõiglasel hinnal oli hagejale halb majanduslik mõju. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
43.Kostja käsitleb oma tegevust hinna määramisel konkurentsi mittekahjustavana (kd 17, lk 169). Kostja ei survestanud hagejat lepingut sõlmima ja initsiatiiv sõlmida leping tuli hagejalt; kõik lepingute tingimused olid hagejaga läbi räägitud, hagejal oli reaalne võim pakkumisi muuta endale sobivamaks, müügihind kujunes hageja enda pakkumise tulemusel. Ringkonnakohus märgib, et kostja nimetatud vastuväited on vastuolus asjas kogutud tõenditega ja ei saa olla aluseks jätta KonkS § 16 p 1 nõude rikkumine tuvastamata. Hageja aktiivsus lepingute sõlmimisel oli tingitud kostja valitsevast seisundist kaubaturul: hagejal ei olnud kelleltki teiselt talle vajaminevat põlevkivi vajalikus koguses osta ja hagejale eraldatud

kaevandmaismahust hagejale ei piisanud. Oluline on märkida, et vastuväiteid esitades on kostja eitanud valitsevat seisundit kaubaturul, mis on nüüdseks Riigikohtu poolt tuvastatud. III

44.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus, kas hagejal on tekkinud seoses kostja poolt KonkS § 16 p 1 nõuete rikkumisega kahju ja millises suuruses. Hageja on esitanud oma nõude nii kahju hüvitamise (esimene alternatiiv) kui ka alusetu rikastumise sätete alusel. Asja uuel arutamisel ringkonnakohtus ei ole hageja nõuete järjekorda muutnud. Hageja nõuab VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel KonkS § 16 p 1 rikkumisest tulenevat kahju, mis väljendub liiga kõrge müügihinna ja õiglase müügihinna vahes. KonkS § 78 lg 2 kohaselt eeldatakse, et konkurentsivastane tegevus teiste konkurentide suhtes tekitab kahju.
45.Kostja leiab, et hageja kahjunõue on aegunud 25 468 260, 28 euro ulatuses (kd 16, lk 129130). Hageja esitas 2. mai 2017 hagi terviktekstis uue nõude, mille alusel leiab, et õiglane hind pidi olema võrdne põlevkivi tootmise pikaajaliste muutuvkuludega (9,056 eurot/t) ja palub kostjalt välja mõista kahjuna/alusetu rikastumise teel saaduna 40 325 491 eurot. Hageja sai või pidi kahju tekitamisest teada saama ajal, kui tasus kostja poolt väljastatud arve ja hagi terviktekstis esitatud uus nõue hakkab aeguma iga üksiku makse tegemise ajast. Kostja jäi aegumise vastuväite juurde ka asja uuel arutamisel ringkonnakohtus. Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas kostja vastu 13. jaanuaril ja 20. oktoobril 2015 kahju/alusetust rikastumisest saadu tagastamise nõuded, milles tugines sellele, et kostja on müünud talle erinevate lepingute alusel konkurentsiseaduse sätetega vastuolus oleva hinnaga põlevkivi. 2. mai 2017 terviktekstis suurendas hageja oma põhinõuet 40 325 491 euroni. Eelnevalt oli hageja kaasanud eksperdi (KPMG) kahjusumma täpseks välja arvutamiseks ja tugines kahjuhüvise määramisel eksperdi välja arvutatud õiglasele hinnale. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei esitanud 2. mai 2017 hagiavalduse terviktekstis uut nõuet, vaid üksnes täiendas esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning suurendas oma nõuet. Tegemist ei ole hagi muutmisega (TsMS § 376 lg 4). Nii kahju hüvitamise nõude kui ka alusetust rikastumisest saadu tagastamise nõude aegumistähtajaks on kolm aastat, arvestatuna kahju või alusetust rikastumisest tuleneva nõude teada saamisest või teada saamisest pidamisest (TsÜS § 150 lg 1, § 151 lg 1). Hagi on esitatud kostja taotluses märgitud osalise aegumise lõpptähtaegadest (14. jaanuar 2016, 15. jaanuar 2017) varem ja ei ole aegunud.
46.Delikti üldkoosseisul põhineva nõude maksmapanekuks peab hageja tõendama kostja teo, kahju suuruse, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Tuginedes VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 (seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju) peab hageja tõendama ka seda, et kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk VÕS § 1045 lg 3 mõttes on kannatanu kaitsmine sellise kahju tekitamise eest. Riigikohus leidis (otsuse p 20.1.3.), et KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes ja see hinnavahe on käsitletav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud kostja poolse KonkS § 16 p 1 rikkumise, st õigusvastase käitumise hagejale põlevkivi müümisel. Kostja teo ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), kuna kahju ei oleks tekkinud, kui kostja oleks nõustunud müüma hagejale põlevkivi õiglase hinnaga. Hageja on õigustatud nõudma varalise kahjuna VÕS § 115 ja § 128 lg 2 ja 3 alusel õiglase ja ebaõiglase hinna vahet iga lepingu osas. Arvestades Riigikohtu seisukohti hagejal nõudeõiguse

puudumise osas KonkS § 16 p 3 alusel, ei ole hagejal müügihinna ja mittediskrimineeriva hinna vahe nõuet.

47.XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
48.Kostja on esitanud taotluse kahju vähendamiseks VÕS § 127 lg 5 ja § 140 lg 1 alusel (kd, 17, lk 30-32, kd 20, lk 25). Kostja leiab, et kahju hüvitisest tuleks maha arvata kogu 2014. aastal saadud tulu põlevkiviõli müügist, sest tegemist on hageja kasuga. Kostja tugineb ka hageja pahatahtlikkusele. Tarnete jätkamisega suurendas hageja talle tekkida võivat kahju. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et kui hageja ostis põlevkivi turgu valitseva seisundiga ettevõtjalt ja sai sellest toodetud põlevkiviõlist kasu, siis sellist kasu ei saa tulenevalt KonkS § 16 p 1 kaitse eesmärgist VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata, sest vastasel korral võiks tekkida olukord, kus kannatanul ei olekski võimalik turgu valitseva ettevõtja suhtes õiguskaitsevahendeid kasutada. Sellisel juhul ei täidaks konkurentsi reguleeriv seadusandlus oma eesmärki. Riigikohus hageja pahatahtlikkust ei tuvastanud, asudes seisukohale, et hea usu põhimõttega ei ole vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellele isikule kahju (Riigikohtu otsuse p 20.4). Hagejale ei ole etteheidetav ka tarnete jätkamisega kahju suurendamine. Hageja täitis lepingujärgset kohustust osta põlevkivi kokkulepitud koguses ja hinna eest, millist tegevust ei saa käsitleda kahju suurendamisena. Ringkonnakohus märgib, et hageja soovile tarned peatada või hinda vähendada vaidles kostja vastu, misjärel ütleski hageja lepingu üles ja kahju suurenemine lõppes. Hageja on esitanud kahju nõude juba enne lepingu ülesütlemist
23.oktoobril 2014 (kd 15, lk 181). Ringkonnakohus on rahuldanud hageja kahjunõude üksnes osaliselt. Seega tuleb kostja taotletud põhjendustel jätta temalt välja mõistetav kahjuhüvitis vähendamata.
49.XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja esitatud 30. juuli 2013 lepingu sõlmimise eelne ja järgne kirjavahetus (30. juuni 2017 kostja vastuse lisad 5-9, kd 17, lk 47jj), milles hageja mh palus ette valmistada fikseeritud hinnaga lepingu mustandi, avaldas heameelt sõlmitud tehingu üle, ei tõenda kostja süü puudumist. Näiteks 15. jaanuari 2013 e-kirjas kostja juhatuse liikmele on hageja selgelt avaldanud, et ostu-müügilepingute hinnastamise juures on hageja selge soov ja veendumus, et müüdava põlevkivi hind peaks sisaldama reaalseid tootmiskulusd ja mõistlikku marginaali (kd 17, lk 155). Kostja oli turul valitsevas seisundis ja hagejal ei olnud võimalik üheltki teiselt turuosaliselt talle vajalikus koguses põlevkivi osta. Need tõendid ei lükka ümber hageja väiteid, et indekseeritud hind oleks 2014. aasta I poolaastal kujunenud veelgi kõrgemaks kui fikseeritud hind, mis oleks samuti rikkunud KonkS § 16 p-s 1 sätestatut. Asjakohane ei ole kostja viide Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-19-03 p-s 12, mis käsitlesid poole vastustust olukorras, kus pooled olid leppinud kokku arveldamise USA dollaris, mille kurss muutus. Käesolevalt ei ole pooled kokku leppinud indekseeritud hinnas ja ringkonnakohus on tuvastanud

hinnakokkuleppe ebaõigluse. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ise võttis endale riski, kui valis kostja poolt välja pakutud alternatiividest fikseeritud hinna, mis ei arvestanud nafta hinna muutusi maailmaturul. Kostja väidab, et hageja on jätnud fikseeritud põlevkivi hinnast tuleneda võiva riski maandamata ja jätnud toote (põlevkiviõli) kogused ja hinna lahtiseks. Hageja on selgitanud, et ta sõlmis tulevikutehinguid. Tõendatud on, et hageja suuraktsionär P. Piilmann selgitas tulevikutehingute sõlmimise asjaolusid naftahinna languse maandamiseks ka meedias (kd 10. lk 72). Kuna hagejal ei olnud valikut ja hindas indekseeritud hinnaga pakkumist fikseeritud hinnaga pakkumisest perspektiivis veelgi kallimaks, siis ei saa kostja nende asjaoludega tõendada süü puudumist ebaõiglaselt kõrge müügihinna kehtestamises.

50.Ringkonnakohus märgib, et ka lepingu nr X osas ei ole kostja esile toonud tema süüd välistavaid asjaolusid, sh ei ole kostja väitnud, et ta ka sel korral tegi hagejale alternatiivseid hinnapakkumisi, millest hageja keeldus.
51.Ringkonnakohus leiab, et kostja jättis käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral täitmata, kui teenis hageja arvel ebaproportsionaalselt suurt kasumit elektrimüügist väidetavalt saamata jäänud tulu kompenseerimiseks. Turgu valitseva ettevõtte kui erilist staatust omava ettevõtte jaoks pidi olema selge, et selline käitumine rikub oluliselt konkurentsiõigust ja tegemist on turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega.
52.Alternatiivselt märgib ringkonnakohus, et hageja rahalise nõude saaks samas ulatuses rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel. Hinnakokkuleppe sõlmimine KonkS § 16 p-i 1 rikkudes toob kaasa hinnakokkuleppe tühisuse TsÜS § 87 ja § 85 järgi osas, mis puudutab ebaõiglaselt kõrget hinna osa ja hageja saab nõuda kostjalt VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi ülemäära makstu tagastamist. Selle nõude rahuldamise eelduseks ei ole vajalik kostja süü tuvastamine.
53.Hageja taotleb väljamõistetavalt kahjuhüviselt viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja nõuab viivist alates hagi materjalide kostjale kättetoimetamise päevale järgnevast päevast. Viivise arvestamisel tuleb arvesse võtta, et hageja on kahjunõuet menetluse käigus suurendanud. 13. jaanuaril 2015 esitas hageja kahju nõude perioodi 1. jaanuar 2014 – 4. detsember 2014 eest. Nimetatud perioodi eest mõistis ringkonnakohus välja kahjuna 3 096 985,10 eurot, millelt tuleb arvestada viivist alates hagi materjalide kostjale kättetoimetamise päevale järgnevast päevast, st 17. jaanuarist 2015.
20.oktoobril 2015 esitas hageja kahju nõude perioodi 19. oktoober 2012 - 31. detsember 2013 eest. Perioodi 1. aprill 2013 – 31. detsember 2013 eest mõistis ringkonnakohus välja kahjuna 1 463 472, 60 eurot. Suurendatud summalt tuleb arvestada viivist alates hagi kostjale kättetoimetamise päevale järgnevast päevast, st 27. jaanuarist 2016.
22.jaanuaril 2016 suurendas hageja oma nõuet 5. detsember- 31. detsember 2014 perioodi osas. Nimetatud perioodi eest mõistis ringkonnakohus välja kahjuna 235 873, 04 eurot, millelt tuleb arvestada viivist alates hagi täienduse kostjale kättetoimetamise päevale järgnevast päevast, st
27.jaanuarist 2016. Seega tuleb alates 27. jaanuarist 2016 viivist arvestada rahuldatud kahjunõude täissummalt, st 4 796 330, 74 eurolt. Ringkonnakohus märgib, et 20. oktoobri 2015 ja 22. jaanuari 2016 hagiavalduse täienduste kättetoimetamise kohta kohtuinfosüsteemis selged andmed puuduvad. Ringkonnakohus lähtub

nimetatud hagi materjalide kostjale kättetoimetamise aja määratlemisel kostja esindaja A. Oit

25.ja 26. jaanuari 2016 e-kirjavahetusest kohtuga (kd 10, lk 155-157), mille alusel saab järeldada, et kostja sai need dokumendid kätte hiljemalt 26. jaanuaril 2016. Viivise arvestus on järgmine: -
17.jaanuarist 2015 kuni 26. jaanuarini 2016 summalt 3 096 985,10 eurolt määraga 8,05% aastas arvestatud viivis on 256 089,12 eurot (viivituses oldud päevi 375).

-

27.jaanuarist 2016 kogusummalt 4 796 330,74 eurolt kuni käesoleva otsuse tegemiseni
20.mail 2021 on viivis kokku 2 039 471,71 eurot. Kuni 30. juunini 2016 kehtis viivisemäär 8,05% aastas ning selle ajani oli viivituses oldud päevade arv 156. Alates
1.juulist 2016 kehtis viivisemäär 8% aastas ning nimetatud kuupäevast kuni kohtuotsuse tegemiseni on kostja olnud viivituses 1785 päeva.

Kokku on ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 2 295 560, 83 eurot (256 089,12 +2 039 471,71), mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks. Kostjalt kuulub välja mõistmisele lisanduv viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. IV

54.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis kostja hagi lepingu nr X täitmise ja kahju hüvitamise nõudes põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus muudab selles osas osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus kvalifitseeris poolte õigussuhte kooskõlas materiaalõigusega, kui leidis, et tegu on müügilepinguga (VÕS § 208 lg 1) ja müügisoorituste korduvuse tõttu on leping kestvusleping. Õige on maakohtu seisukoht, et kostjal ei saa olla hageja vastu ostuhinna nõuet 2015. a jaanuari eest, kuna kostja ei ole põlevkivi sel ajal hagejale üle andnud. Maakohus jõudis põhjendatud seisukohale, et ostuhinna tasumise kohustus on vastastikune (sünallagmaatiline) kohustus kostja kohustusega anda müüjana üle nii müüdud eseme valdus kui ka omand ning ostjal on VÕS § 111 lg-te 1 ja 3 järgi õigus keelduda ostuhinna tasumisest kuni müüdud ese ei ole talle üle antud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
55.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas hageja on lepingu nr 12521 29. jaanuaril 2015 kehtivalt üles öelnud ja vastab sellega seotud kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Maakohus tuvastas, et hageja ütles lepingu 29. jaanuaril 2015 kehtivalt üles. Maakohus leidis, et lepingu ülesütlemise põhjuseks ei olnud Enefit poolne lepingu rikkumine (tegemist ei olnud diskrimineeriva ja ebaõiglase hinnaga), vaid hagejast endast tulenevad põhjused (raske majanduslik tagasilöök tehase seiskumise ja suure hulga töötajate koondamise näol, mis tõenäoliselt veelgi süveneb ning tootmise jätkamine tooks kaasa olulise kahju), mis on käsitletavad mõjuvate põhjustena. Kirjeldatud negatiivsete mõjude korral ei saa mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. Maakohus leidis, et nafta maailmaturu hinnamuutus pidi olema hagejale kui põlevkiviõli tootjale ettenähtav, kuid hinnalangust üle 60 % ei saa käsitleda tavapärase hinnamuutusena.
56.VÕS § 196 lg 1 järgi võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

Maakohus sedastas õigesti, et vaidlust ei ole ülesütlemise formaalsete nõuete täidetuses, vaid vaidlus seisneb ülesütlemise materiaalsetes eeldustes. Riigikohus on otsuse p-s 21.1.1.2 selgitanud, et lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et hagejaga oli sõlmitud ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kus saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglast hinda, s.o. ei täida lepingut kehtivas ulatuses. Asja materjalidega (sh hageja 14. veebruari 2014 taotlus lepingu muutmiseks (kd 8, lk 149; hageja 18. märtsi 2014 taotlus Konkurentsiametile järelevalve menetluse algatamiseks ja kostjale ettekirjutuse tegemiseks (kd 11, lk 11); hageja 23. oktoobri 2014 nõue kostjale ebaõiglase hina rakendamise lõpetamiseks (kd 8, lk 150-152)) on tõendatud, et hageja pidas kostjaga enne lepingu erakorralist ülesütlemist läbirääkimisi hinna alandamiseks, kuid kostja keeldus hinna korrektsiooni tegema. 1. detsembri 2014 ja 7. jaanuari 2015 kirjades ( kd I, lk 43, 47-49) kostjale tugines hageja ka nafta maailmaturuhinna langusele ja teatas soovist ajutiselt peatada lepingu alusel põlevkivi ostmine ja asuda läbirääkimistesse hinna alandamiseks. Kostja

19.detsembri 2014 kirjas hageja ettepanekutega ei nõustunud ning nõudis lepingu täitmist kokkulepitud tingimustel (kd I, lk 44-45). Seega oli kostja enne hageja poolt lepingu ülesütlemist selgelt avaldanud, et ta ei nõustu hinna alandamisega ning nõuab hagejalt lepingu täitmist vastavalt lepingus sätestatule.
57.Vastavalt Riigikohtu juhistele tuleb ringkonnakohtul hinnata VÕS § 196 kohaldamiseks ka seda, kas hageja esiletoodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et leping oli sõlmitud fikseeritud hinnaga, mis pidi mh maandama riske, mis tulenesid nafta hinna teatud piirides kõikumisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud, et nafta maailmaturuhinna kiire langus (poole aasta jooksul üle 60% ja ühe kvartali jooksul 50%) ei olnud hageja jaoks mõistlikult ettenähtav ja seetõttu kujunes lepingu erakorralise ülesütlemise ajaks jaanuaris 2015 hageja jaoks raske majanduslik olukord, mis on ka iseseisvalt käsitletav mõjuva põhjusena lepingu ülesütlemiseks. Kostja juhatuse liige H. Sutter (kes oli varasemalt elektribörsi Nord Pool Spot AS-i Baltimaade ja Venemaa regiooni juht) avaldas 9. märtsi 2015 intervjuus Äriuudised-Majandus24.ee, et „kui nafta hind kukkus mullu neljandas kavartalis 50 %, keegi ei näinud seda ka kõige hullemates prognoosides ette“, mis tõendab hageja samasisulisi väiteid. Enne seda oli nafta hind sama madal 2009. aastal ülemaailmse majanduslanguse ajal, mil kostja müüs hagejale põlevkivi hinnaga ca 14 eurot/t.
58.Kostjaga saab nõustuda, et nafta maailmaturu hinna kõikumine on ajalooline tõsiasi ja majanduse normaalse toimimimisviisi osa, millega hageja pidi arvestama (kd 16, lk 144). Kostja ei ole aga esile toonud neid asjaolusid, millest hageja oleks pidanud mõistlikult ette nägema nafatahina langust ja selle ulatust lepingu nr 12521 kehtivuse perioodil. Nafta maailmaturu hinna kõikumisega pidid lepingu sõlmimisel õiglase hinna kokku leppimiseks arvestama mõlemad pooled. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
59.Asjas ei ole vaidluse all hageja kahe tehase sulgemine ja ca 200 töötaja koondamine perioodil detsember 2014 - jaanuar 2015. Hageja suuraktsionär P. Piilmann on 15. jaanuaril 2016 avaldanud meediale, et „nafta hinna drastiline langus on vähendanud VKG kui mittekonventsionaalse naftatootja konkurentsivõimet oluliselt ning see tingiski Kiviteri-vabriku konserveerimise.... Praeguse nafta hinna juure ei ole õlitootmine Kiviteri-tehnoloogial enam majanduslikult efektiivne“ (kd 17, lk 142). Pöördumatuid tagajärgi oma majandustegevusele on hageja tõendanud NCFA I eksperthinnanguga (kd 8, lk 153 jj), XXXXXXXXXXXXXXX.
60.Seega olid asjaolud võrreldes lepingu nr 12521 sõlmimise ajaga 30. juulil 2013 jaanuariks 2015 hageja jaoks oluliselt muutunud, samuti ei olnud kostja nõus põlevkivi hinda kokkuleppel muutma. Sellistel asjaoludel lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (Üldkohtu 17. juuli 1998 otsus tsiviilasjas nr T-111/96). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et nimetatud asjaolusid tuleb vaadelda koosmõjus ülesütlemisavalduses viidatud järgmiste asjaoludega: hagejal puudus võimalus osta kontsentraati mujalt ning kostjal ei esinenud ülekaalukat huvi lepingu täitmise suhtes, tal oli piisavalt vaba kaevandamismahtu (15 miljonit/t aastas) ja lepingujärgne maht XXXXXXXXX.
61.Ringkonnakohus leiab, et hageja ütles lepingu üles mõistliku aja jooksul alates ülesütlemise aluse selgumisest (VÕS § 196 lg 3). Kuna ringkonnakohus on tuvastanud konkurentsiõiguse rikkumise ning hagejale lepinguga ebaõiglase hinna kohaldamise, siis ei saanud kostja nõuda samadel tingimustel lepingu jätkumist kuni kokkulepitud tähtpäevani. Hageja on põhjendatult esile toonud, et lepingu ülesütlemisele 28. jaanauril 2015 eelnes nafta hinna langus 50 % ülesütlemisele eelnevas kvartalis, samuti sulges hageja alates 1. detsembrist 2014 kaks põlevkiviõli ümbertöötlemise tehast, koondatavate töötajate täpne arv selgus jaanuaris 2015.
28.jaanuaril 2015 (kd I, lk 80-81) teatas kostja, et põlevkivi ostmise ühepoolne peatamine kujutab endast lepingu olulist rikkumist, mis ei ole vabandatav ning luges läbirääkimised hagejaga lõppenuks. Samal päeval ütles hageja lepingu üles. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et olukorras, kus hageja tugines ülesütlemisel naftahinna langusele, mis algas juba juunis 2014, pidi ta sellel asjaolul ütlema lepingu üles varem. Hageja on ülesütlemise alusena käsitlenud mitte üksnes nafta hinna kiiret langust, vaid ka selle mõju hageja tootmisele ja majanduslikule seisundile. Hageja tegi otsustused seoses tehaste sulgemise ja töötajate koondamisega detsembris 2014 ja pärast seda, samuti pidas hageja kostjaga läbirääkimisi kuni 12. jaanuarini 2015 lepingu tingimuste muutmise osas. Seega ei ole kostja väited hageja 28. jaanuari 2015 ülesütlemisavalduse hilinenult esitamise osas asjakohased.
62.Hageja on öelnud lepingu kehtivalt üles, mistõttu ei ole alust kostja vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks (Riigikohtu otsus p 21.1.1.5). Seetõttu ei hinda ringkonnakohus kostja väiteid lepingu kostjapoolse ülesütlemise osas, samuti kostja kahju hüvitamise nõuet. V
63.TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohus rahuldab hageja hagi osaliselt KonkS § 16 p 1 rikkumise alusel ja jätab tähelepanuta hageja taotluse jätta Riigikohtu juhised KonkS § 16 p 1 ja § 16 p 3 osas vastavalt hageja 29. jaanuari 2021 menetlusdokumendi p-dele 2.1.4 ja 3.1 kohaldamata vastuolu tõttu

Euroopa Liidu õigusega. Samuti puudub seetõttu vajadus küsida Euroopa Liidu kohtust eelotsust.

64.Ringkonnakohus rahuldab hageja hagi ja apellatsioonkaebuse osaliselt põhinõude osas ca 12 % ulatuses, lisandub viivis. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta hageja nõudega seotud menetluskuludest arvestades lisaks rahuldatud põninõude osale ka väljamõistetud viivist kõigis kohtuastmetes 15 % kostja ja 85 % hageja kanda. Ringkonnakohus jätab kostja hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonimenetluse kulud kaebuse esitaja, kui kaebus jäeti rahuldamata. Seega tuleb kostja hagi menetlemisega seotud poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 ja § 177 lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.07.20262-26-107585/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-110489/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja