1.I.V. (hageja) esitas 30. mail 2018 Tallinna linna (Tallinna Linnakantselei kaudu, kostja) vastu hagi, milles palus hüvitada kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud kahju. Hagiavalduse ja täiendavate seisukohtade kohaselt jalutas hageja 1. juunil 2015 umbes kell 13.00 Kadrioru pargis L. Koidula 32 asuvast majast mööda, kui talle kukkus peale kostja krundil kasvanud kastanipuu. Kadrioru park ei olnud jalutamiseks suletud ning puudus teavitus võimaliku tugeva tuule või muu ohu kohta. Kodukorra stendilt ei selgu, millised puud on vanad ja kui vanad puud on. Puudele
2-18-8345 ei ole paigaldatud märgistust. Lisaks ei selgunud kodukorra stendilt, milline on tugev tuul ja kuidas seda tuvastada. Kostja viitas võimalikele tuulepuhangutele, mitte tuule keskmisele kiirusele. Hageja andmed tuule kiiruse kohta näitasid, et 1. juuni 2015. a tuult ei saanud pidada vääramatuks jõuks. Kostja ei täitnud üldist käibekohustust. Ajakirjanduses viidati puude ohtlikkuse probleemidele juba sama aasta aprillis. Kostja ülesanne oli tagada, et park oleks külastajatele ohutu, kuid ta ei teinud seda. Kostja ei saanud õigustada oma tegevust sellega, et tal oli täistööajaga töötaja, kes pidi puid lõikama. Vaidlusaluse juhtumi tõttu vajas hageja ravi ning jäi täielikult töövõimetuks. Selleks, et ravida saadud traumasid, tehti hagejale mitmeid kirurgilisi operatsioone: 1. juunil 2015 vasaku puusa operatsioon;
12.juunil 2015 selgroo operatsioon; 5. novembril 2015 põlveliigese operatsioon; 31. märtsil 2016 seljast implantaatide eemaldamise operatsioon. Hageja läbib rehabilitatsioonikuuri. Sündmuskohal käinud politsei fikseeris õnnetusjuhtumi, algatas uurimise ja tuvastas hagejale kehavigastuse tekitamise. Kostja tasus 2017. aastal hagejale 4874 eurot 30 senti ravikulude ja 542 eurot bussipiletite kompenseerimiseks ning 685 eurot 70 senti mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sellega tunnistas kostja oma süüd hagejale kahju tekitamises. Esialgses hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista 17 189 eurot 80 senti (1. juuni 2018. a seisuga hagejal saamata jäänud tulu 11 875 eurot 50 senti; mittevaraline kahju 5314 eurot 30 senti). Hageja täpsustas menetluse käigus oma nõuet ja selgitas selle rahalist arvestust lähtudes enda saamata jäänud sissetulekust, paludes kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitisena 7206 eurot 12 senti ja mittevaralise kahju hüvitisena 9314 eurot 30 senti. Vaidlusaluse juhtumi tõttu kannatas hageja füüsilist valu ja tal olid hingelised kannatused. Ta ei saa elada harjumuspärast aktiivset elu nagu varem. Mittevaralise kahju määramisel tuleb lähtuda ka tekitatud kahju raskusastmest (selgroo murd, puusa dislokatsioon, meniski rebenemine) ning asjaoludest, et hagejale tehti neli operatsiooni üldnarkoosis, ravi ja rehabilitatsioon kestsid üle kolme aasta ning hageja tervis pole taastunud ja tema plaanid on purustatud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei tunnistanud oma süüd kahju tekitamises, kui tasus hagejale 2017. aastal hüvitise 6102 eurot (30. novembri 2017. a seisuga saamata jäänud tulu 4874 eurot 3 senti, ravikulud ja bussipiletid 542 eurot, mittevaralise kahju hüvitis 685 eurot 70 senti). Hageja ei tõendanud kostja teo ja tekkinud kahju vahelist põhjuslikku seost. Seega ei vastuta kostja tekitatud kahju eest. Hageja ei tõendanud, millise õnnetusjuhtumile eelnenud kostja tegevuse tõttu hagejal kahju tekkis, st hageja ei näidanud, mis põhjustas puuoksa murdumise. Sündmuse toimumise ajal oli Tallinnas väga tugev tuul (tuulepuhangutega kuni 19,7 m/s ja 20,4 m/s). Beauforti skaala ehk tuulekiiruse skaala järgi tähendavad sellised puhangud tormist tuult ehk rajutuult. Kui puhangud oleksid olnud 0,4 m/s tugevamad (st 20,8 m/s), oleks tegu olnud tormiga. Sellised ilmastikuolud on vääramatu jõud. Tuulepuhangu suurus on täpsem info kui tuule keskmine kiirus. Eelduslikult põhjustas puuoksa murdumise tugev tuul. Kostja ei põhjustanud puuoksa murdumist ega saanud seda ära hoida. Hageja ei toonud esile, milles seisnes kostja väidetava tegevuse õigusvastasus ehk millise normi rikkumist sai kostjale objektiivselt ette heita. Isegi kui kostja tekitas kahju, ei vastuta ta selle eest, kuna ei ole kahju tekitamises süüdi (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg 1). Kostja tegi kõik endast oleneva Kadrioru pargi kastanipuude hooldamiseks, et tuulega okste murdumist ära hoida. Vaidlusalune hobukastan asus segaalleel, mille puid hooldati teistest Kadrioru pargi puudest rohkem, kuna see asus autotee kõrval. Nendel teedel liikuvate turismibusside suure kubatuuri tõttu tehti viidatud puudele pidevalt ülevaatust, hinnati nende seisukorda ja eemaldati oksi (eesmärgiga tõsta võra kõrgust). Vääramatu jõu tõttu murdunud vaidlusalune hobukastan oli enne õnnetust kahvli kujuga (kahe oksaga) ning üks oks murdus 8-9 meetri kõrguselt. Kadrioru park on üks enim hooldatud parke Eestis. Kastanipuude 2(9)
2-18-8345 korrastuslõikus tehti 2015. a veebruaris. Lisaks töötab Kadrioru pargis täistööajaga kõrghaljastuse spetsialist, kelle tööülesandeks on eelkõige puude hoolduslõikus ja langetamine. Puude murdumist saaks vältida üksnes siis, kui kõik puud maha raiuda. Ei oleks mõeldav, et kostja piiraks Kadrioru pargi kõrge aiaga ning sulgeks selle väravad tormiste ilmastikuolude korral (mh selle suuruse ning muinsus- ja looduskaitseliste tingimuste tõttu ning põhjusel, et pargis asuvad muuseumid, lasteaed, restoran, kortermajad ja Eesti Vabariigi Presidendi kantselei). Kadrioru pargi sulgemisel ei saaks elanikud koju jalutada ning päästeautod ja kiirabi ei jõuaks abivajajateni. Kostjal ei ole õigusakti kohaselt õigust piirata ligipääsu Kadrioru parki ning takistada inimeste liikumist pargis asuvatel teedel (Vabariigi Valitsuse 3. märtsi 2006. a määruse nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ § 3 lg 2). Lisaks on pargi valitseja (Keskkonnaamet) nõusolekuta keelatud pargis puuvõrade või põõsaste kujundamine ja puittaimestiku raie (määruse nr 64 § 7 lg 2 p 1). Istumispingid ei olnud paigutatud põlispuude alla, vaid nendest umbes kaheksa meetri kaugusele. Pingid on paigutatud loogiliselt ühes reas pargiteede äärde. Asjaolu, et kõrval on allee, ei tähenda, et kostja paigutas tahtlikult pingi puule liiga lähedale. Pingi paigutuse tingis eelkõige kaitsealune ja ajalooline pargikujundus. Pargis ei ole võimalik paigutada kõiki pinke nii, et need ei oleks puude läheduses. Kostja on kehtestanud Kadrioru pargi kodukorra, milles sisaldub selge keeld viibida tugeva tuule korral põlispuude läheduses. Alates 2014. aastast on kodukord nii eesti kui ka vene keeles esitatud Kadrioru pargi sissepääsude juures suurtel teabekandjatel. Kodukorras on expressis verbis märgitud: „Tugeva tuule korral viibite põlispuude all omal vastutusel.“ Kostja täitis külastajate informeerimise ning selge käitumisjuhisega oma hoolsuskohustuse. Kui hageja ei pidanud kodukorrast kinni, vastutab ta ise oksa murdumisega realiseerunud riski tõttu tekkinud kahju eest. Hageja väide, et õnnetusjuhtumi tõttu algatati politseiuurimine ning fikseeriti kostja süü, on väär. Politsei üksnes vastas väljakutsele ning tegi sündmuskohal kindlaks hageja kui kannatanu isiku. Isegi kui kostja oleks kahju tekitamises süüdi, tuleks kahjuhüvitist oluliselt vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel hageja hooletuse tõttu. Hageja pidi Kadrioru parki sisenemisel teadma, et põlispuud on tugeva tuule korral ohtlikud. Seega oleks hageja mõistlikult käitudes saanud kahju tekkimist vältida või vähendada selle tekkimise tõenäosust. Hageja ei tõendanud kahju suurust (mh saamata jäänud tulu nõuet). Hageja ei esitanud tööandja kinnitust hageja 2015. a ja 2018. a töötasu suuruse kohta. Tööandja 2016. a ja 2017. a brutotöötasu kinnitused ei tõendanud hageja saamata jäänud netotöötasu suurust, sest neist ei nähtunud, kui palju arvestati maksuvaba tulu ning kas hageja oli liitunud kogumispensioniga. Hageja ei arvanud saamata jäänud tulust maha haigushüvitist (70% päevatasust). Hageja ei tõendanud 2015. ja 2016. a määratud puuet, puudetoetust ega töövõimetoetuse suurust. Lisaks ei esitanud hageja töövõime hindamise otsuseid aastate 2015–2018 kohta. Hageja ei põhjendanud mittevaralise kahju suurust. Arvestades kohtupraktikat, oli hüvitisnõue ebamõistlikult suur. Hiljem märkis kostja lisaks, et hageja saamata jäänud tulu nõue võiks maksimaalselt olla 5898 eurot 9 senti.
3.Harju Maakohus jättis 28. oktoobri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras, et kostja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on null eurot. Pooled ei vaielnud selle üle, et 1. juunil 2015 kostjale kuuluvas Kadrioru pargis pingil istunud hagejale kukkus peale kastanipuu oks, tekitades hagejale kehavigastusi. Lisaks ei vaielnud pooled selle üle, et kostjal on kohustus hooldada Kadrioru pargi puid ning tagada pargi ja puude korrashoid viisil, et ei tekitataks pargi külastajatele kahju. Maakohtu hinnangul ei saanud asjaolust, et kostja tasus hagejale vaidlusaluse õnnetuse tõttu hüvitist, järeldada, et kostja nõustus, et on hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud. Kostja märkis selgelt, et ei tunnista, et tema tegevusetuse tõttu tekkis hagejale kahju või et ta on hagejale tekitatud kahjus süüdi. 3(9)
2-18-8345 Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja jättis Kadrioru pargi puud (sh vaidlusaluse puu) hooldamata või tegi seda ebapiisavalt, põhjustades oma tegevusetusega oksa kukkumise hagejale peale. Hageja hinnangul on kostja kohustus tagada, et park oleks külastajatele ohutu, ning kostja tegevusetus seisnes selles, et ta jättis vaidlusaluse puu maha raiumata. Seega vaidlesid pooled selle üle, kas kostja rikkus käibekohustust. Maakohus tuvastas, et Kadrioru park on kahekordse riikliku kaitse all, st nii mälestisena kui ka kaitsealuse pargina. Kostjal oli kohustus säilitada Kadrioru pargis puud. Kostjal ei ole õigust keelata Kadrioru pargis kui kaitsealuses põlispuudega pargis viibimist. Maakohus selgitas, et kostjal ei ole kohustust tagada pargis viibivate inimeste ohutust loodusjõudude eest igal juhul, st hoida ära tugeva tuule korral kaitsealuste põlispuude okste murdumise tõttu isikutele kahju tekkimine. Kostja põhistas veenvalt, et tegi kõik endast oleneva Kadrioru pargi puude (sh kastanipuude) hooldamiseks, et tuulega okste murdumise risk oleks minimaalne. Maakohus ei kahelnud kostja väites, et põlispuudele (sh murdunud kastanipuule) pöörati erilist tähelepanu. Kostja põhistas, et hooldab pargipuid iga päev. Kostja tõendas, et Kadrioru pargi 2015. a tööplaani kohaselt hooldati vaidlusalust hobukastanit korrastuslõikusena kolm kuud enne õnnetusjuhtumit. Pooled ei vaielnud, et Kadrioru pargis töötab (ja ka õnnetusjuhtumi toimumise ajal töötas) täistööajaga kõrghaljastuse spetsialist, kelle tööülesandeks on eelkõige puude hoolduslõikus ja langetamine. Lisaks ei vaielnud pooled, et istumispingid olid paigutatud pargiteede äärde kaitsealuse ja ajaloolise pargikujunduse järgi, kuid mitte põlispuude alla, vaid puudest umbes kaheksa meetri kaugusele. Seega oli veenev kostja väide, et pargis ei ole pinke võimalik paigutada nii, et need ei oleks puude läheduses. Kostja tõendas, et Kadrioru parki olid juba enne õnnetusjuhtumit paigaldatud viis teabetahvlit kodukorraga, milles sisaldub keeld viibida tugeva tuule ajal põlispuude läheduses. Nii eesti kui ka vene keeles on märgitud järgmist: „Tugeva tuule korral viibite põlispuude all omal vastutusel.“ Seega manitses kostja pargikülastajaid selgelt, et nad ei viibiks tugeva tuule korral põlispuude all. Maakohus pidas veenvaks kostja väidet, et Kadrioru pargi kodukord on paigutatud suurtele teabekandjatele ning seetõttu inimestele kergesti märgatav. Asjaolu, et hageja tahvleid ei märganud, ei teinud neid olematuks. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks pidanud vaidlusaluse hobukastani maha raiuma. Maakohtu hinnangul võttis kostja tarvitusele kõik mõistlikud meetmed, et tagada pargis ohutus (st hoida ära oht pargi külastajatele). Hobukastanit, mille oks kukkus hagejale peale, hooldati kolm kuud enne õnnetusjuhtumit. Kostja tõendas, et ta ei olnud süüdi hagejale tervisekahju tekitamises hooletult ega raske hooletusega käitudes. Hageja ei tõendanud, et kostja rikkus käibekohustust, mistõttu kukkus kastanipuu oks hagejale peale ja põhjustas talle tervisekahjustuse.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. septembri 2020. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud. Hagejale kukkus 1. juunil 2015 umbes kell 13.00 Kadrioru pargis peale kastanipuu oks, mis kasvas kostja maal. Õnnetuse tõttu vajas hageja ravi ning on praeguseni täielikult töövõimetu. Hagejale tehti saadud traumade ravimiseks järgmised kirurgilised operatsioonid: 1. juunil 2015 vasaku puusa operatsioon, 12. juunil 2015 selgroo operatsioon, 5. novembril 2015 põlveliigese operatsioon, 31. märtsil 2016 seljast implantaatide 4(9)
2-18-8345 eemaldamise operatsioon. Enne vaidlusalust juhtumit töötas hageja müüja-teenindajana. Kostja tasus 2017. aastal hagejale 4874 eurot 30 senti ravikulude ja 542 eurot bussipiletite kompenseerimiseks ning 685 eurot 70 senti mittevaralise kahju hüvitamiseks. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja rikkus käibekohustust, jättes tagamata, et Kadrioru pargi põlispuud on külastajatele ohutud. Käibekohustuse rikkumine on kahju tekitamise õigusvastasuse kontekstis olemuselt sarnane seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3). Erinevuseks on see, et käibekohustus ei sisaldu üldkehtivates õigusnormides, vaid kohus peab käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli käibekohustuse sisu ja ulatus. Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, st kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Seega tuleb kohtul iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule kahju tekitamise ärahoidmiseks. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud ohu realiseerumise ärahoidmiseks mõistlikult kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus. Käibekohustuse rikkumine võib mh seisneda nõutavale määrale vastava järelevalvekohustuse järgimata jätmises. Samuti võib käibekohustuse olemasolule viidata mh see, et realiseerunud oht oli kahju tekitaja mõjualas, ning see, et kahju tekitaja taotles ohu loonud olukorraga majanduslikku kasu. Olukorras, kus kannatanul tekib tervisekahju ning kahju tekkepõhjus on kostja mõjusfääris ja kohus tuvastab, et kahju tekitajal lasus käibekohustus, saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest. St et kahju tekkimise fakti valguses saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud kostja hageja suhtes käibekohustusest tulenevaid nõudeid. Avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidamisega kaasneb pargi omaniku kohustus toimida heas usus ja mõistlikult, et teistel isikutel ei tekiks pargi kasutamisel kahju (Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 24). Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see kohustus eelkõige puude seisundi regulaarset kontrolli ning vajaduse korral muid asjakohaseid meetmeid. Kostja rakendas mõistlikke ja piisavaid meetmeid võimaliku kahju ärahoidmiseks. Pooled ei vaielnud, et Kadrioru pargis töötab (ja ka õnnetusjuhtumi toimumise ajal töötas) täistööajaga kõrghaljastuse spetsialist, kelle tööülesandeks on eelkõige puude hoolduslõikus ja langetamine. Kadrioru pargi 2015. a tööplaani kohaselt hooldati vaidlusalust hobukastanit korrastuslõikusena kolm kuud enne õnnetusjuhtumit. Kohustus puude seisundit regulaarselt kontrollida ei tähenda kõikide puude igaaastast põhjalikku dendroloogilist ekspertiisi. Selline tegevus oleks kulukas ega välistaks, et puud tormi või tugeva tuulega murduvad. Seega ei vähendaks viidatud tegevus mõistlikul määral ohu saabumise tõenäosust, võrreldes tehtavate pingutustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud põhjendatud hageja eeldus, et korrastuslõikuse eesmärk on puu väljanägemise parandamine. Kuigi kostja ei toonud täpsemalt esile, milliseid ülesandeid täitis arborist ja milles seisnes korrastuslõikus, saab mõistlik isik aru, et lõikuse käigus kontrollitakse puu seisundit ning vajaduse korral puu langetatakse või eemaldatakse selle pehkinud oksad. 5(9)
2-18-8345 Maakohus jagas õigesti tõendamiskoormise – kostja ei pidanud tõendama, et mahalangenud puuoks ei olnud pehkinud. Isegi kui puuoks oli pehkinud, ei saaks sellest järeldada, et kostja rakendatud puude regulaarne kontroll oli ebapiisav. Põlispuude vastupidavust tugevale tuulele on praktikas võimatu kontrollida, kuna väga raske on avastada pehkinud osi ja puude vastupidavus sõltub tuule suunast, kiirusest, puhangu intervallidest ning paljudest muudest teguritest. Seda arvestades paigaldas kostja põhjendatult parki infotahvlid hoiatusega tugeva tuule ja tormi eest. Ei vaieldud selle üle, et Kadrioru parki on (ja oli ka vaidlusaluse juhtumi ajal) paigaldanud viis teabetahvlit kodukorraga, millel on nii eesti kui ka vene keeles märgitud: „Tugeva tuule korral viibite põlispuude all omal vastutusel.“ Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud teabetahvlid ebamõistlikult väikeses kirjas ja liiga taimestiku varjus. Kostja vastusele lisatud teabetahvlite fotodelt nähtus, et teabetahvlid on mugavalt loetavad ja taimestik ei varja neid. Ringkonnakohus selgitas, et käibekohustuse rikkumisest tekkiva kahjunõude hindamisel saab kohus mh arvestada, kas kannatanu järgis ohutuseeskirju. Maakohus tuvastas kostja vastusele lisatud ajaleheartikli alusel, et hagejale kukkus 1. juunil 2015 Kadrioru pargis peale kastanipuu oks, kui ta istus tugeva tuulega pargipingil. Viidatud artikli kohaselt oli 1. juunil 2015 päeval Tallinnas vali tuul, mille tõttu kukkus Kadriorus pargipingil istunud naisele peale puuoks. Sama selgitas hageja 2018. a septembri kohtuistungil. Maakohus tuvastas kostja vastuse lisade 2 ja 3 (riigi ilmateenistuse vaatlusandmed) alusel, et 1. juunil 2015 umbes kell 13.00 ja 14.00 olid Tallinnas tuulepuhangud 19,7 m/s ning 20,4 m/s. Beauforti skaala ehk tuulekiiruse skaala järgi tähendavad sellised puhangud tormist tuult ehk rajutuult. Kui puhangud oleksid olnud 0,4 m/s tugevamad (st 20,8 m/s), oleks tegu olnud päris tormiga. Seega oli sellel päeval valitsenud tormise tuule ehk rajutuule ehk väga tugeva tuule tugevus pigem lähedasem tormile (20,8–24,4 m/s) kui valjule tuulele (13,9–17,1 m/s). Sellistes ilmaoludes hoidub keskmine mõistlik inimene põlispuude läheduses pargipingil istumisest, kuna elukogemuse järgi võivad ka terved puud või nende oksad tuulepuhangute ajal ootamatult murduda. Kui hageja oleks järginud pargi teabetahvlitel olnud hoiatust mitte viibida pargis tugeva tuule ajal, ei oleks õnnetusjuhtumit toimunud. Seega ei rikkunud kostja käibekohustust ega vastuta hagejale tekkinud kahju eest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole pargi korrashoid sama, mis pargis olevate puude ohutus. Kostja ei tõendanud, et vaidlusalune kastanipuu oks ei olnud isikutele ohtlik. Kohus hindas vääralt asjaolusid ja tõendeid. Ei nähtunud, et Kadrioru pargis töötav spetsialist vastutas puude ohutuse eest. Asjaolu, et Kadrioru pargis tegutses spetsialist ja toimus korrastuslõikus, ei tähenda, et pargi külastajatele oli ohutus tagatud. Tegemist oli vana kastanipuu oksaga, mis oleks tulnud maha lõigata. Kohus täiendas omavoliliselt vaidluse aluseks olevaid asjaolusid. Kuna kostja ei tõendanud arboristi ülesandeid, tuleb asjaolusid tõlgendada hageja kasuks. Ei saa lähtuda mõistliku isiku positsioonist, rääkides arboristi võimalikest ülesannetest. Kohtud jagasid tõendamiskoormise vääralt. Praegu tuli tõendamiskoormis ümber pöörata, kuna hagejal ei olnud tõendeid selle kohta, millises seisundis oli vaidlusalune puu ja selle oks. Hageja ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid, mis on kostja mõjusfääris (puu ohtlikkus). Seega pidi kostja tõendama, et vaidlusalune puu oli ohutu. Spekulatiivne oli ringkonnakohtu analüüs tuulekiiruse kohta ja osas, mis puudutas olukorda, kus puuoks oleks olnud pehkinud. Kontrollimatu ja ebaselge oli kohtu järeldus, et põlispuude vastupidavust tugevale tuulele on praktikas võimatu kontrollida, sest väga raske on avastada pehkinud osi ja puude vastupidavus sõltub tuule suunast, kiirusest, puhangu 6(9)
2-18-8345 intervallidest ning paljudest muudest teguritest. Kohus täitis eksperdi rolli. Kohus lähtus vääralt tuulepuhangutest. On teada, et tuulepuhangud on alati intensiivsemad, kui tuule üldine kiirus. Kohus ei selgitanud, miks ta lähtus tuulekiiruse hindamisel tuulepuhangutest, mitte tuule keskmisest kiirusest. Kostja ei vabane vastutusest ka siis, kui pargis oli hoiatav silt. Hagejal ei olnud mõistlikult võimalik tutvuda pargi kodukorraga.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4, § 692 lg 1 p 2 ja § 692 lg 5 alusel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled endiselt selle üle, kas kostja on rikkunud käibekohustust. Kohtud leidsid asjakohaselt, et kostja vastutuse alusena tuleb kontrollida, kas kostjal lasus käibekohustus ja kas ta jättis oma käibekohustuse nõuetekohaselt täitmata (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050). Kohtul tuleb iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule tekkinud kahju ärahoidmiseks. Kohus ei saa lahendada vaidlust, mille puhul on kostja vastutuse aluseks tema käibekohustuse rikkumine, ilma et kohus tuvastaks, milline on kostja käibekohustuse sisu ja ulatus (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 25). Kohtu ülesanne anda poolte esitatud asjaoludele õiguslik hinnang hõlmab käibekohustuse rikkumist puudutavate vaidluste lahendamisel mh kohustust määrata (arvestades poolte esiletoodut) kostja käibekohustuse sisu ja ulatus. Lisaks sellele, et kostja käibekohustuse sisu ja ulatus peab olema selge kohtu jaoks, tuleb kohtul seda ja ka tõendamiskoormist pooltele selgitada.
11.Kohtutel tuli praeguses asjas hinnata, milliseid abinõusid pidi kostja avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidajana pargi külastajate elu ja tervise kaitseks rakendama, ning seejärel tuvastada, kas kostja võttis hageja elu ja tervise kaitseks kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 25). Kohtud rikkusid praeguses asjas menetlusõiguse norme, kuna ei selgitanud välja, milline oli kostja kui avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja käibekohustuse sisu ja ulatus. Nimetatu nähtub mh maakohtu 15. juuni 2018. a kirjast ning 25. märtsi ja 16. septembri 2019. a istungite protokollidest. Maakohus viitas 15. juuni 2018. a kirjas (tl 38) üldsõnaliselt, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest juhul, kui kostja on rikkunud mingit üldist käibekohustust. Maakohus märkis 16. septembri 2019. a istungil mh, et kohtule ei ole selge kostjale etteheidetav tegu, millega kostja on hagejale kahju tekitanud. Hageja esindaja viitas istungil, et hagejal on võimalik tugineda sellele, et kostjal lasub üldine käibekohustus. Maakohus selgitas, et hageja peab välja tooma üldise käibekohustuse, st mida kostja on rikkunud üldise käibekohustuse raames (ehk mida kostja oleks pidanud pargi hooldamiseks tegema või mida ta jättis tegemata). Maakohus lisas, et kui hageja väitel oleks kostja üldise käibekohustuse raames pidanud puu maha raiuma, siis peab hageja tõendama, kust see tuleneb. Lisaks viitas maakohus, et kuna hageja ei toonud välja selget asjaolu, mida ta kostjale ette heidab, on oht, et hagi jääb rahuldamata. Eespool viidatud maakohtu asjaolude väljaselgitamiskohustuse rikkumine oli menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu rikkumise tähelepanuta, siis rikkus ta oluliselt menetlusõiguse norme TsMS § 669 lg 2 mõttes. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused TsMS § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p 2 ja lg 5 järgi 7(9)
2-18-8345 tühistada ning asi saata uueks lahendamiseks maakohtusse. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, milline on kostja käibekohustuse sisu ja ulatus (mh arvestades poolte esiletoodut), ning seda ka pooltele selgitada.
12.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 24).
12.1.Kohtute lahenditest ei nähtu selgelt kostja kui avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja käibekohustuse sisu ja ulatus. Maakohtu otsuse põhjendustest saab järeldada, et maakohtu hinnangul seisnes kostja käibekohustus pargi puude piisavas hooldamises ning pargi külastajate ohutuse tagamises. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest järeldub, et kostja käibekohustus hõlmab eelkõige puude seisundi regulaarset kontrolli ning vajaduse korral muid asjakohaseid meetmeid. Selliselt on kohtud kostja käibekohustuse sisustanud liiga üldsõnaliselt ning jätnud välja selgitamata, missuguseid abinõusid kostja avaliku pargi pidajana käibekohustust järgides oleks pidanud kahju tekkimise vältimiseks tarvitusele võtma. Sellest tingituna on ühtlasi jäänud välja selgitamata, kas hageja väited kostja käibekohustuse rikkumise kohta olid põhjendatud või mitte.
12.2.Kolleegium nõustub praegu tuvastatud asjaoludel ringkonnakohtuga, et kostja kui avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja käibekohustus hõlmab mh puude seisundi regulaarset kontrollimist, kuid selle kohustuse sisu tulnuks kohtutel täpsemalt kindlaks määrata ja seda ka pooltega arutada. Nii võib regulaarsus iseenesest hõlmata väga erinevaid ajavahemikke ning ka kontrollimine võib seisneda erineva põhjalikkuse astmega tegevustes. Asja materjalidest nähtub, et kostja on juba oma hagi vastuses puude seisundi regulaarse kontrolli täpsema sisustamise kontekstis esile toonud kõrghaljastuse spetsialisti tegevuse ja tööülesanded (tl 26). Kolleegiumi hinnangul tulnuks praegu tuvastatud asjaoludel kostja käibekohustuse sisustamisel arvestada mh seda, milliseid ülesandeid täidab puude seisundi regulaarse kontrolli puhul kõrghaljastuse spetsialist ning milles seisneb korrastuslõikus. Üksnes ringkonnakohtu tuvastatust, et Kadrioru pargis täistööajaga töötava kõrghaljastuse spetsialisti tööülesandeks on eelkõige puude hoolduslõikus ja langetamine ning et Kadrioru pargi 2015. a tööplaani kohaselt hooldati vaidlusalust hobukastanit korrastuslõikusena kolm kuud enne õnnetusjuhtumit, ei saa järeldada, et kõrghaljastuse spetsialisti ülesandeks oli mh puude seisundi regulaarne ja piisav kontrollimine eesmärgiga tuvastada ka pargi külastajatele potentsiaalselt ohtlikud puud. Ringkonnakohus on ka ise möönnud, et kostja ei toonud täpsemalt esile, milliseid ülesandeid täitis arborist ja milles seisnes korrastuslõikus. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, kui luges üldtuntuks asjaolu, et kõrghaljastuse spetsialisti kontrollib korrastuslõikuse käigus puu seisundit ning vajaduse korral puu langetatakse või eemaldatakse selle pehkinud oksad. Kolleegiumi hinnangul saab avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja olukorras, kus pargis kasvanud puu tõttu on pargi külastajale tekkinud kehavigastus, oma käibekohustuse järgimist tõendada mh sellega, et on palganud spetsialisti, kelle tööülesanneteks on mh puude seisundi 8(9)
2-18-8345 regulaarne kontrollimine ning puude ülevaatuse käigus probleemide tuvastamisel või põhjendatud kahtluse tekkimisel (nt puu vanuse, kuivamise tunnuste või väliste kahjustuste tõttu) lisameetmete rakendamine (nt puude detailsem ja süstemaatilisem kontroll; ohtlike puude või nende osade eemaldamine), et vältida puudest pargi külastajatele tuleneva ohu realiseerumist, ning et spetsialist on viidatud kohustusi täitnud. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas vaidlusalune puu oli ohtlik, vaid see, kas käibekohustust järgides pidi kostja avastama, et puu on ohtlik.
13.Ringkonnakohus lähtus poolte tõendamiskoormise jaotamisel asjakohasest Riigikohtu praktikast. Olukorras, kus kannatanu nõuab kehavigastuse ja tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud, et hoida ära kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist (Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26). Seega tuleb kostjal asja uuel läbivaatamisel, arvestades maakohtu tuvastatavat käibekohustuse sisu ja ulatust, tõendada käibekohustuse täitmist, mh arvestades praeguse lahendi p-s 12.2 märgitut.
14.Kostja on palunud kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada, kuna hageja pidi parki sisenemisel teadma põlispuude all viibimise ohtlikkusest tugeva tuule korral ning ta oleks seega mõistlikult käitudes saanud kahju tekkimist või selle tõenäosust vähendada (tl 26 pöördel). Kui kohus tuvastab, et kostja jättis oma käibekohustuse täitmata, võib kohus VÕS § 139 lg 3 järgi isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-s 1 nimetatud alusel vähendada juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 27). Seega, kui maakohus tuvastab, et kostja jättis oma käibekohustuse täitmata, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas parki tugeva tuule ja tormi eest hoiatamise eesmärgil infotahvlite paigaldamine, infotahvlil oleva hoiatuse sõnastuse selgus ja kannatanu poolt ohutuseeskirjade järgimata jätmine võivad anda alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel vähendada, nagu on taotlenud kostja.
15.Kuna nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.