1.K.L. esitas 26. juunil 2019 Tartu Maakohtule R.L. ja M.L. (kostjad) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, paludes jätta menetluskulud kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjate isa. Hageja ning kostjate ema E.K. (end L) sõlmisid
11.novembril 2013 notariaalse elatiskokkuleppe, mille järgi maksab hageja kostjatele seaduses
2-19-9679 sätestatud alammääras elatist kuni nende täisealiseks saamiseni. Kuna hageja ei maksa alates maist 2018 kostjatele elatist, algatas kohtutäitur täiteasjad nr 084/2018/2065 ja nr 084/2018/2066. Sundtäitmine on lubamatu, kuna kostjatel ei ole hageja vastu kehtivat täitedokumenti. Kostjad ei saa olla vaidlusalustes täiteasjades sissenõudjateks, sest elatiskokkuleppe sõlmis hageja kostjate emaga, mitte kostjatega. Lisaks on elatiskokkulepe lõppenud hageja 25. veebruari 2019. a avaldusega, mille kostjate ema sai kätte 28. märtsil 2019. Võrreldes elatiskokkuleppe sõlmimise ajaga on kokkuleppe aluseks olnud asjaolud muutunud, kuna kostjad viibivad nüüd olulise osa ajast hagejaga, kes peab neid sel ajal ülal, ning alates 2019. a-st on hageja ülalpidamisel lisaks kostjatele veel üks alaealine laps. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et kostjate ema saab peretoetusi, kuna ka tema perre on lisandunud üks laps.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostjate ema sõlmitud elatiskokkulepe on kehtiv ja hageja peab seda täitma. Kuna hageja rikkus elatiskokkulepet, võisid kostjad nõuda sundtäitmist. Ainuüksi see, et lepingu üks pool esitab teisele poolele ülesütlemisavalduse, ei pruugi tuua kaasa lepingu lõppemist. Leping lõpeb ülesütlemisavaldusega üksnes siis, kui lisaks taganemise formaalsetele eeldustele (ülesütlemisavalduse esitamine) on täidetud ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Hageja
25.veebruari 2019. a ülesütlemisavaldus ei toonud kaasa lepingu lõppemist, sest hagejal ei olnud alust lepingut üles öelda. Isegi kui lepingus kokkulepitud elatise suurust mõjutavad asjaolud on muutunud, ei anna hageja ülesütlemisavalduses ja ka hagis esitatud asjaolud alust öelda elatiskokkulepet tervikuna üles. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad viibivad olulise osa ajast tema juures, ning kostjad ka ei ole olulist osa ajast hagejaga. Hageja juures viibivad kostjad praegu keskmiselt viis ööpäeva kuus. Hageja ei ole ülesütlemisavalduses tuginenud sellele, et kostjate ema saab lastetoetusi ja lasterikka pere toetust, mistõttu ei saa see olla ülesütlemisavalduse kehtivuse hindamisel oluline.
3.Tartu Maakohus jättis 20. detsembri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt mõlema kostja kasuks välja menetluskulu 756 eurot ning määrates, et menetluskuludelt tuleb maksmisega viivitamise korral maksta viivist. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: • hageja ja kostjate ema sõlmisid 11. novembril 2013 notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu, kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja tagatiskokkuleppe ning elatise tasumise kokkuleppe, mille p-s 5.1 leppisid hageja ja kostjate ema kokku, et kostjad jäävad elama ema juurde, p 5.2 kohaselt maksab hageja kostjate emale kuni iga lapse täisealiseks saamiseni või seaduses ettenähtud ajani elatist, mille suurus ühe lapse kohta on 175 eurot ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära tõstmisel on makstava elatise suuruseks vähemalt pool kuupalga alammäärast, ning p-s 5.4 andis hageja nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele lepingu p-s 5.2 nimetatud elatise nõude rahuldamiseks; • kohtutäitur on kostjate avalduste ning elatiskokkuleppe alusel algatanud hageja vastu täitemenetlused täiteasjades nr 084/2018/2065 ja nr 084/2018/2066; • hageja saatis 28. märtsil 2019 kostjate emale elatiskokkuleppe ülesütlemise avalduse, milles ütles alates 28. veebruarist 2019 elatiskokkuleppe p-d 5 ja p 5.1˗5.4 üles, tuginedes sellele, et kummalegi kostjale makstavast elatisest tuleb maha arvata pool peretoetusest ning kuna hageja sissetulekud vähenevad ja talle lisandub veel üks ülalpeetav, ei ole hagejal võimalik elatiskokkulepet endises ulatuses täita. Elatiskokkulepe on selle sisu arvestades TMS § 2 lg 1 p-s 181 nimetatud täitedokument. TMS § 221 lg 11 järgi saab hageja esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväited 2(7)
2-19-9679 täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Seega tuleb asja lahendamiseks hinnata, kas elatiskokkuleppe ülesütlemine on kehtiv. Pooled ei vaidle selle üle, et täidetud on elatiskokkuleppe ülesütlemise formaalsed eeldused. Hageja esitas kostjate emale ülesütlemisavalduse, mis toimetati saajale kätte. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas on täidetud ülesütlemise materiaalsed eeldused. Hageja ei ole põhistanud elatiskokkuleppe ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu. Hageja põhjendas elatiskokkuleppe ülesütlemist sellega, et makstavast elatisest tuleb arvata maha pool lapsetoetust, hageja sissetulekud vähenevad ja talle lisandub veel üks ülalpeetav. Hageja esitatud asjaolud ei anna alust järeldada, et mõlema poole huvi arvestades ei saanud temalt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist ja kostjatele miinimumelatise maksmist. Alaealiste laste kasuks sõlmitud elatiskokkuleppe ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu hindamisel saab aluseks võtta alaealise lapse ülalpidamist reguleerivaid õigusnorme. Hageja tõenditest nähtuvalt võimaldas tema varaline seisund tasuda elatiskokkuleppe ülesütlemise ajal kostjatele miinimumelatist ja anda samas ulatuses ülalpidamist ka oma kolmandale lapsele, kahjustamata tema enda tavalist ülalpidamist. Isegi kui hageja tõendaks asjaolud, mida arvestades ei saanud mõistlikult nõuda temalt elatiskokkuleppe täitmist, ei oleks ta saanud elatiskokkulepet täies ulatuses üles öelda. PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Hagi rahuldamiseks ei anna alust hageja väide, et kostjad ei saa olla elatiskokkuleppe sundtäitmiseks algatatud täitemenetlustes sissenõudjateks, kuna nemad ei ole lepingu pooleks, mistõttu ei ole neil täitedokumenti. Vanematevaheline elatiskokkulepe võib olla käsitatav lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna VÕS § 80 mõttes. VÕS § 80 lg 2 kohaselt võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Kuna seaduse järgi on elatist nõudma õigustatud isikuks laps, siis on kostjad (lapsed) õigustatud nõudma nende kasuks sõlmitud elatise tasumise kokkuleppe täitmist ning nad saavad osaleda täitemenetluses sissenõudjana. Asjakohased ei ole hageja väited täitemenetluste ebaõige alustamise kohta. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral saab hageja huvi olla suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Täitemenetluse alustamist saab vaidlustada TMS § 217 lg 1 kohaselt kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisega.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Maakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa alaealised lapsed olla täiteasjas sissenõudjaks vanemate sõlmitud notariaalse lepingu alusel (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 13). Kostjatel ei ole täitedokumenti. Maakohus on küll märkinud, et tegemist võib olla kostjaid soodustava lepinguga, kuid notariaalsest kokkuleppest tulenevad kohustused ja õigused kehtivad üksnes selle lepingu pooltele, mitte kolmandatele isikutele. Maakohus leidis ekslikult, et hagejal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Maakohus ei viidanud enne kohtuistungit kordagi sellele, et lisaks kolmanda lapse olemasolu tõendamisele pidi hageja tõendama tema ülalpidamist. Maakohus ei arvestanud, et hageja korteriomand on koormatud hüpoteegiga ning hageja on tõendanud enda majanduslikku olukorda ka pangakonto väljavõtetega. Maakohus jättis kostjate vajadused tuvastamata ega arvestanud peretoetusega ja sellega, et hageja kolmas laps võib jääda vähemkindlustatuks.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 3(7)
2-19-9679
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 4. juuni 2020. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, rahuldades hagi osaliselt ja tunnistades lubamatuks alates 29. märtsist 2019 tekkinud elatisnõuete sundtäitmise. Menetluskulud jäid poole endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjate ema elatiskokkuleppe, mille p-s 5.2 võttis hageja kostjate ema ees kohustuse tasuda elatist. Tegu on lepinguga kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 1 tähenduses. Lepingu p 5.2 sõnastus viitab poolte tahtele sõlmida leping kolmandate isikute kasuks, kuna lepingus on viidatud lastele ning elatis on seotud ka analoogselt seaduses sätestatud kuupalga alammääraga. Kuna elatiskokkulepe on sõlmitud laste kasuks, võivad nad VÕS § 80 lg 2 alusel nõuda elatiskokkuleppe täitmist ja olla ka sissenõudjateks. Vaatamata sellele, et kostjad võivad nõuda elatiskokkuleppe täitmist, ei saa nad vaielda vastu hageja lepingu ülesütlemisele kui kujundusõiguse kasutamisele. Selline õigus on üksnes lepingupoolel. Seega tuleb eeldada elatiskokkuleppe ülesütlemise kehtivust, kuna lepingu teine pool ei ole oma nimel vastuväiteid esitanud. Kostjate ema ei ole menetlusse kaasatud ega sinna astuda soovinud. Hagimenetluses ei saa kohus ise menetlusosalisi kaasata (TsMS § 4 lg 1). Ka Riigikohus on leidnud, et vaatamata asjaolule, et kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi üksnes lepingu pooltel (Riigikohtu 1. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-2426/16, p 12.3). Seetõttu ei hinda ringkonnakohus, kas ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Kuna hageja ütles elatiskokkuleppe üles, on sundtäitmine lubamatu alates järgmisest päevast, mil ülesütlemise avaldus teisele lepingupoolele kätte toimetati, s.o 29. märtsist 2019.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt kummagi kostja kasuks välja 288 eurot, kohustusega maksta viivist. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 80 lg-d 2 ja 6 ning § 196 lg-t 1. Ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima elatiskokkuleppe ülesütlemise materiaalseid eeldusi, sest kostjad võivad esitada vastuväite ülesütlemise materiaalsete eelduste puudumise kohta. Kostjate ema ei pidanud ülesütlemist vaidlustama. Hagejal ei olnud mõjuvat põhjust elatiskokkuleppe ülesütlemiseks. Kuna pooled ei vaidle lepingu muutmise üle, ei ole VÕS § 80 lg 6 asjakohane. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, põhjendamata ja üllatuslik.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis kostjate emaga kohesele sundtäitmisele allumise nõusolekuga elatiskokkuleppe, millega hageja kohustus maksma kostjate ülalpidamiseks miinimumelatist. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostjate täitmisavalduste alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse elatiskokkuleppe sundtäitmiseks. Hageja esitas kostjate vastu sundtäitmise lubamatuks
4(7)
2-19-9679 tunnistamise hagi, tuginedes sellele, et kostjatel ei ole täitedokumenti, mille alusel hagejalt elatiskokkuleppes kokkulepitud elatist nõuda, ning lisaks on hageja elatiskokkuleppe üles öelnud.
11.Maa- ja ringkonnakohus leidsid iseenesest õigesti, et vanemate notariaalselt tõestatud elatiskokkulepe võib olla käsitatav lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna VÕS § 80 tähenduses ja olla täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 181 järgi. Vanemate kokkulepet lapsest lahus elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu kindla suurusega rahasumma saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps. Elatiskokkulepe võib olla aga käsitatav lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna VÕS § 80 mõttes (Riigikohtu
23.veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 13; Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 22). Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et vanematel on õigus sõlmida laste kasuks elatiskokkuleppeid ning selline notariaalselt tõestatud kokkulepe, milles kohustatud vanem on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, on TMS § 2 lg 1 p-s 181 sätestatud täitedokumendiks (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 24.2).
12.Samas ei ole põhjendatud kohtute järeldus, et kuna PKS § 97 järgi on õigus elatist nõuda lapsel, mitte temaga koos elaval vanemal, on laps õigustatud igal juhul nõudma tema kasuks sõlmitud elatiskokkuleppe täitmist ja ta osaleb täitemenetluses sissenõudjana. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 80 lg 2 järgi võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on lapsel elatiskokkuleppe täitmise nõue juhul, kui see on lepinguga ette nähtud. Laps on täitemenetluses sissenõudjaks siis, kui tal on õigus nõuda elatiskokkuleppes kokkulepitud elatist, st ta on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmisnõuet omavaks kolmandaks isikuks (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p-d 22, 24.2 ja 25). Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja ja kostjate ema sõlmitud elatiskokkuleppe järgi on kostjatel õigus nõuda selle kokkuleppe täitmist. Ainuüksi sellest, et elatiskokkulepe on kostjate kasuks sõlmitud leping, ei saa järeldada kostjatel täitmisnõude olemasolu. Vanema vastu esitatud elatisnõude täitmisel tuleb eristada, kas elatist nõutakse seaduse või elatiskokkuleppe alusel. Seaduses sätestatud elatise nõudmise õigus on lapsel. Kui lapse kasuks on jõustunud või viivitamata täidetava kohtulahendiga elatis välja mõistetud, on laps täitemenetluses ka sissenõudjaks (PKS § 97 p-d 1 ja 2, TMS § 2 lg 1 p 1 ja § 5 lg 1). Kui elatiskokkuleppe on kohustatud vanemaga sõlminud laps või vanemate sõlmitud elatiskokkuleppega on lapsele antud iseseisev nõudeõigus (PKS § 100 lg 3, VÕS § 80 lg 2, TMS § 2 lg 1 p 181), on täitemenetluses sissenõudjaks laps. Olukorras, kus vanemad ei ole elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust andnud, on elatiskokkuleppest tulenev nõudeõigus üksnes vanemal, ning see vanem on ka täitemenetluses sissenõudjaks. Seega olukorras, kus kohtud ei tuvastanud, et kostjatel on õigus nõuda elatiskokkuleppe täitmist, saanuks elatiskokkuleppe alusel sissenõudjaks olla kostjate ema. Sellest, kelle avalduse alusel täitemenetlus on algatatud, sõltub, kelle vastu tuleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 järgi esitada. Kuna täitemenetlused algatati kostjate avalduste alusel, oli hagejal võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes kostjate vastu. Täitemenetluse aluseks oleva täitedokumendi puudumisele võib võlgnik tugineda nii kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatavas kaebuses (TMS § 217) kui ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221 lg 1), kui ta esitab lisaks materiaalõiguslikke väiteid (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16; Riigikohtu 12. märtsi 2014. a otsus 5(7)
2-19-9679 tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). Praeguses asjas on hageja tuginenud sellele, et kostjad ei saa olla sissenõudjad, sest nad ei ole täitemenetluse aluseks oleva elatiskokkuleppe pooleks, ning hageja on elatiskokkuleppe üles öelnud. Hageja on seega esitanud materiaalõiguslikke vastuväiteid täitedokumendist tulenevale nõudele. Seetõttu saab pidada põhjendatuks, et hageja esitas oma õiguste kaitseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kostjate vastu. Kolleegium muudab eeltoodut arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
13.Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostjad ei saa kolmandate isikutena tugineda vastuväitele, et hagejal ei olnud alust elatiskokkulepet üles öelda. Lepingu tühisusele saab tugineda, sh tühisuse tuvastamist hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingu pool (Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13). Lepingu ülesütlemise üldsätted (VÕS §-d 195 ja 196) ei reguleeri ülesütlemise vaidlustamist. VÕS näeb ette üksnes eluruumi üürilepingu ja allüürilepingu ülesütlemise vaidlustamise (nt VÕS §-d 326 ja 332). Lisaks on lepingu ülesütlemise vaidlustamise võimalus ette nähtud nt töölepingu ülesütlemise korral (TLS §-d 105 ja 106). Elatiskokkuleppe ülesütlemise vaidlustamise kohta erisätted puuduvad. Olukorras, kus lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on teisel lepingupoolel üldjuhul õiguslik huvi saada selgust, kas leping kehtib või mitte. Seega on üldjuhul lepingu poolel olemas õiguslik huvi TsMS §-s 368 sätestatud tuvastushagi esitamiseks. Tuvastushagi esitamise vajadust ei ole aga nt olukorras, kus lepingupoole õiguslikku huvi aitab tagada sooritushagi, mille rahuldamise eeldusena tuleb õigussuhe tuvastada (Riigikohtu
3.oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10). Ülesütlemise aluse puudumise korral on ülesütlemine tagajärjetu (toimetu), mitte tühine (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 18; Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 47). Lepingu ülesütlemine võib ülesütlemise eelduste puudumise korral olla tühine, kui sellise tagajärje näeb ette seadus (nt TLS § 104 lg 1). Kolleegium leiab, et ka lepingu ülesütlemisele saab üldjuhul esitada vastuväiteid, sh tugineda selle tagajärjetusele üksnes lepingu pool. Ainuüksi asjaolu, et kostjate vanemad sõlmisid elatiskokkuleppe kostjate kasuks (VÕS § 80 lg 1), ei tähenda, et kostjatel on õigus tugineda hageja ülesütlemisavalduse tagajärjetusele. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et elatiskokkuleppega anti kostjatele õigus nõuda selle täitmist (otsuse p 12), kuid isegi kui kostjatel oleks elatiskokkuleppe järgi õigus nõuda hagejalt selle kokkuleppe täitmist, ei saaks nad tugineda ülesütlemise aluste puudumisele. Eeltoodut kinnitab ringkonnakohtu viidatud VÕS § 80 lg 6, mille kohaselt võivad lepingupooled kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut muuta või selle lõpetada kolmanda isiku nõusolekuta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kostjad ei ole menetluses väitnud, et elatiskokkuleppe muutmine või lõpetamine oleks seatud sõltuvusse kostjate nõusolekust. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et kostjatel ei ole õigust tugineda elatiskokkuleppe sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses sellele, et hagejal ei olnud elatiskokkuleppe ülesütlemiseks alust või hageja ülesütlemisavaldus on tagajärjetu. Seega saaks vaidlusaluse elatiskokkuleppe ülesütlemise avalduse tagajärjetusele tugineda kostjate ema kui elatiskokkuleppe pool. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjate ema sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlusosaliseks. Kostjad ei ole väitnud, et kohtud rikkusid ema menetlusse kaasamata jättes TsMS §-s 208 sätestatut. Kuivõrd kohtute tuvastatu kohaselt olid täitemenetluses sissenõudjateks kostjad, esitas hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õigesti kostjate vastu (otsuse p 12).
6(7)
2-19-9679
14.PKS § 100 lg 3 teise lause järgi ei välista ega piira vanemate elatiskokkulepe seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Olukorras, kus hageja on elatiskokkuleppe üles öelnud, on kostjatel õigus esitada hageja vastu elatishagi (PKS § 97 lg 1, § 100 jj) (vt ka Riigikohtu
23.veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 14).
15.Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad kassatsiooniastme menetluskulud kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kostjate kanda. Hagejal ei ole kassatsiooniastmes menetluskulusid tekkinud.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.