XX hagi UF OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 133/2019/141
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX ja UF OÜ apellatsioonkaebused
Kaebuse hind
XX apellatsioonkaebuse hind 5100 eurot UF OÜ apellatsioonkaebuse hind 900 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant/vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margit Lahevee Kostja (apellant/vastustaja) UF OÜ (registrikood 12509677), lepingulised esindajad vandeadvokaat Ahti Kuuseväli ja vandeadvokaadi abi Meeli Rondel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 12. veebruari 2020. a otsus osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 133/2019/141 põhivõla osas summas 20 000 eurot lubamatuks ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 12. veebruari 2020. a otsus muutmata.
4.16. märtsi 2020. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega Tallinna Ringkonnakohus peatas täitemenetluse nr 133/2019/141, tühistada 20 000 eurot ületavas osas. Muus osas jätta hagi tagamise abinõu kehtima.
5.XX apellatsioonkaebuse menetlusega seotud menetluskulud jätta XX kanda. Muus osas otsustab menetluskulude jaotuse maakohus asja uuel läbivaatamisel.
2-19-14301 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX esitas 17. septembril 2019 Harju Maakohtule UF OÜ (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 133/2019/141. Harju Maakohus edastas hagiavalduse kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtule.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16. detsembril 2013 laenulepingu (laenuleping) ning 17. detsembril 2013 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu hagejale kuuluvale kinnisasjale summas 150 000 eurot. Kostja avalduse alusel alustati hageja suhtes täitemenetlust põhivõla 75 000 euro ja intressi saamiseks. Täitedokumendiks oli hageja ja kostja vahel notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (täitedokument).
3.Hageja hinnangul ei ole kostjal hageja vastu nõuet. Osa laenust on lepingu kohaselt antud hagejale üle 05.04.2013. Kostja ei saanud hagejale laenu anda, kuna kostja on asutatud ja registrisse kantud 24.07.2013. Kostja on oma tegevusega andnud mõista, et tal ei ole hageja vastu nõuet. Kostja pole esitanud hagejale nõudeid enne täitemenetluse algatamist. Samuti ei kajastu kostja 2018 majandusaasta aruandes nõuet hageja vastu.
4.TsÜS § 146 lg 1 järgi on nõude aegumistähtaeg kolm aastat, seega aegusid kostja nõuded 14.12.2017 ja sissenõuet nendele pöörata ei saa.
5.Lisaks eelnevale on hageja täitnud kostja nõude. Hageja maksis kostja seaduslikule esindajale (CC-le) perioodil 10. august 2017. a kuni 13. juuli 2018. a kokku 94 700 eurot. Seega on hageja tasunud põhivõla 75 000 eurot ning mõistlikud viivised summas 19 700 eurot.
6.Intressid lisandusid nõudele vaid juhul, kui müüakse lepingus märgitud kinnistu. Kinnisasja ei müüdud. Seega pole intressi nõue muutunud sissenõutavaks. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal on hageja vastu nõue summas 131 250 eurot, sh põhivõlg 75 000 eurot ning kasutusintress 56 250 eurot. Hageja pidi laenulepingust tulenevad kohustused täitma hiljemalt 15. detsembriks 2014, kuid ei teinud seda. Hageja ei ole kostja nõudeid ka hiljem täitnud. CC andis hagejale laenu ka eraisikuna. Ülekanded, mille hageja kostjale tegi, olid tehtud 2010. a ja 2012. a lepingujärgsete kohustuste täitmiseks.
2-19-14301
8.Kostja lõpetas lepingu p 4.3.2. alusel ja pöördus 26. veebruaril 2019 täitmisavaldusega täituri poole. Sellega muutus sissenõutavaks ka intress summas 56 250 eurot. Kostja nõuab hagejalt 131 250 euro tasumist.
9.Kostja on alates 2013. aastast kõikides majandusaasta aruannetes kajastanud nõudeid hageja vastu. 2018. a majandusaasta aruandes sisaldub nõue mikroettevõttele kohaselt käibevaras. Intresse ei kajastata raamatupidamises enne laekumist, vältimaks bilansi kunstlikku suurendamist. Tegelik intressi suurus selgus alles 2019. a veebruaris. Maakohtu otsus ja põhjendused
10.Pärnu Maakohus rahuldas 12. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 133/2019/141 põhivõla osas summas 20 000 eurot lubamatuks. Maakohus jättis menetluskulud 85% ulatuses hageja kanda ja 15% ulatuses kostja kanda.
11.Maakohtu põhjendustest nähtuvalt sõlmiti täitemenetluse aluseks olev leping 16. detsembril 2013. Lepingu p 2.1 järgi sai hageja osa laenusummast (20 000 eurot) kätte 5. aprillil 2013. Kostja nõustus, et on äriregistrisse kantud 24. juulil 2013. Kostja ei selgitanud, kuidas ja sai kostja täita laenulepingut 05. aprillil 2013 s.o enne kostja registrisse kandmist. Ainukeseks tõendiks kostja poolt kohustuse täitmise kohta on poolte vahel sõlmitud laenulepingu punktis
2.1.avaldatu. Kohtu hinnangul ei saanud kostja õigusvõime puudumise tõttu (TsÜS § 26 lg-d 1 ja 2) täita poolte vahel 16. detsember 2013 sõlmitud lepingu p-i 2.1. Samal põhjusel ei saa summa üleandmist lugeda laenulepingu täitmiseks VÕS § 396 lg 1 tähenduses ega võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kohtule pole esitatud tõendeid, et see nõue võis olla kostjale loovutatud pärast kostja õigusvõime tekkimist. Kostja ei ole esitanud ka asjaolusid, millest lähtuvalt saaks kohus asuda seisukohale, kas 20 000 eurot puhul võiks tegemist olla nõudega VÕS § 396 lg 2 tähenduses. Maakohus pidas seega sundtäitmist selle nõude osas lubamatuks.
12.Puudub vaidlus, et kostja täitis laenulepingu p-s 2.2. nimetatud kohustuse laenu ülekandmiseks summas 55 000 eurot. Menetluse käigus hageja nõustus, et TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvelt ning hageja loobus põhinõude osas aegumisele tuginemast. Hageja pole lükanud ümber kostja vastuväiteid, et mikroettevõtte puhul võivad nõuded kajastuda käibevaras ning alates 2013. aastast on kõikides majandusaasta aruannetes kostja oma nõuet hageja vastu kajastanud. Kostja 2018 majandusaasta aruandes nähtuvad käibevarad summas 83 102 eurot.
13.Vaidlust ei ole, et hageja, kostja ja CC vahel 17.12.2013 sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p 1.2. ja 2.1. alusel seati registriosa nr 60033 esimesele vabale järjekohale UF OÜ kasuks hüpoteek hüpoteegisummaga 150 000 eurot. Sama lepingu alusel seati registriosa nr 60033 samale järjekohale hüpoteek summaga 100 000 eurot CC nõuete tagamiseks. Hüpoteegid kinnitavad, et hagejal olid võlgnevused CC ja kostja ees. Eluliselt ei ole usutav, et hageja seadis kinnistule hüpoteegid kostja ja CC kasuks ühele ja samale järjekohale summades 150 000 ja 100 000 eurot, kui kohustused puudusid.
14.Hageja on esitanud konto väljavõtted, kust nähtuvad tasumised CC-le nõuete rahuldamiseks. 16. detsembri 2013 laenulepingu p 9.4. järgi ei olnud kummalgi poolel õigus loovutada lepingust tulenevaid nõudeid kolmandale isikule ilma teise poole kirjaliku nõusolekuta. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli täitmiseks CC-le kostja nõusolek või et kostja
2-19-14301 väidetava täitmise hiljem heaks kiitis. Seetõttu pole VÕS § 79 lg 1 nõuded täidetud ja kohustuse täitmine kostjale pole tõendatud.
15.Hageja on väitnud, et tema ja CC vahel sõlmitud laenulepingud olid rahatud. Hageja on selle tõendamiseks esitanud konto väljavõtted, mis puudutavad aastaid 2011-2015. CC-ga 10. augustil 2012 sõlmitud laenulepingu p 1.2. järgi on laen laenusaajale üle antud ning 2. aprilli 2010 lepingu p 1.2. järgi laen kantakse üle 2. aprillil 2010. Esitatud konto väljavõtted ei saa kinnitada laenulepingute rahatust, kuna ühe lepingu järgi on laen üle antud ning teise lepingu osas pidi see toimuma 2010, kuid konto väljavõtted ei ole aastast 2010.
17.Pooled on intressi maksmises kokku leppinud laenulepingu punktis 4. Lepingu p 4.3.2. sätestab, et kui leping lõpetatakse, arvestatakse intressi 37,5% summast 150 000 eurot. Seega pidi kostja saama intressidena 56 250 eurot. Intressi nõue muutus sissenõutavaks vastavalt lepingu punktile 4.3.2, kui kostja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse 26. veebruaril 2019. Lepingu punktist 4 tervikuna tuleneb, et intress ei ole seotud laenu summaga, mistõttu ei vähendanud kohus intressi põhjusel, et kohus on tunnistanud sundtäitmise lubamatuks summas 20 000 eurot. Sundtäitmine on põhjendatud põhivõlgnevuse osas summas 55 000 eurot ja intressi osas summas 56 250 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
18.Hageja esitas 13. märtsil 2020 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Samas palus hageja hagi tagada ning menetluse täiteasjas nr 133/2019/141 peatada kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
19.Hageja palus saata asi tagasi maakohtusse eelmenetluse kohaseks läbimiseks. Hageja hinnangul tuleb maakohtul uuesti lahendada kolmanda isiku menetlusse kaasamise taotlus ja seejärel tuleb asjas teha uus otsus, millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks täies ulatuses.
20.Maakohus on rikkunud kohtulahendi põhjendamise kohustust ja selgitamiskohustust. Kohus on jätnud lahendamata kolmanda isiku kaasamise taotluse. Asjaolu, et CC oli ühtlasi OÜ UF seaduslik esindaja, võimaldas kostjal tõlgendada kõiki hageja, kostja ja CC vahelisi erinevaid reaalseid ja rahatuid laenusuhteid omakasuliselt hageja kahjuks ja sellega kohut eksitada. Vaatamata laenulepingutes olevatele kinnitustele, pole hageja laenulepingutes märgitud summasid CC-lt saanud. Need lepingud olid rahatud ja selle tõendamiseks esitas hageja maakohtule konto väljavõtted aastate 2009-2016 eest. Kuna hagejal ja CC-l polnud laenusuhteid, siis sai CC-le ülekantud raha olla vaid hageja ja OÜ UF vahelisest laenulepingust tuleneva laenu tagastamiseks. Kohus ei hinnanud, kas lepingud CC-ga võivad olla rahatud. Ei ole õige kohtu väide, et lepingud olid aastast 2010. CC pole tõendanud, et on hagejale raha laenanud. Vastustaja seisukoht
21.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
2-19-14301
22.Kostja esitas 13. märtsil 2020 maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hageja nõue rahuldati ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
23.Kostja hinnangul on maakohtu otsus üllatuslik, sest maakohus ei juhtinud poolte tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole 20 000 euro ulatuses laenu saanud ega andnud võimalust avaldada oma seisukoht. Ka on maakohus selles osas hinnanud asjaolusid mõlemast poolest erinevalt (TsMS § 436 lg 4 keeld). Maakohus lähtus sellist otsustust tehes hageja istungil esitatud väitest, et kostja asutati hiljem kui hagejale raha üle anti. Hageja on menetluses kinnitanud, et leppis kostjaga lepingut sõlmides võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lõike 2 kohaselt kokku, et võlgneb eelnevalt saadud 20 000 eurot laenuna. Kohus eksis TsMS § 348 lõikest 1, §-st 351 ja § 436 lõikest 4 tuleneva selgitamiskohustuse vastu. Laenulepingu sõlmimisel kujundasid pooled varasema õigussuhte ümber. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et kostja asutati pärast 20 000 euro üleandmist. Lepingu allkirjastamisega andis hageja kostjale ka kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi, mis on käsitletav täitmise kviitungina VÕS § 95 lõike 1 mõttes. Hageja seisukoht
24.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Kostjal oli võimalus selgitada, kuidas ta sai hagejale laenu summas 20 000 eurot anda, kui teda laenu andmise kuupäeval veel asutatud ei olnud. Kostja seda ei teinud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 133/2019/141 põhivõla osas summas 20 000 eurot lubamatuks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha ise uut lahendit ning saadab asja tühistatud osas tagasi samale maakohtule eelmenetluse ülesannete täitmiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3). Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
26.Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja väiteid kolmanda isiku kaasamata jätmise ning selle kohta kirjaliku ning kaevatava määruse tegemata jätmise kohta. Iseenesest õige, et TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. TsMS § 216 lg-st 6 nähtuvalt võib määruse peale, millega kohus kolmanda isiku menetlusse kaasab või kaasamata jätab või menetlusest kõrvaldab, pool või kolmas isik esitada määruskaebuse. Maakohus lahendas 21. jaanuari 2020 kohtuistungil hageja taotluse CC kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks ja jättis selle rahuldamata põhjendusel, et „asjaolud ei võimalda TsMS § 216 lg 1 alusel„ ning lubas lahendada taotluse kirjalikult kohtuotsuses (II kd, tl 42). Ringkonnakohus nõustub hageja etteheitega, et maakohus pole taotlust otsuses lahendanud ning rikkus sellega menetlusõiguse normi.
27.Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et praegusel juhul ei ole tegemist sellise minetusega, mille tõttu tuleks maakohtu otsus tühistada. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus lahendab taotluse kolmanda isiku kaasamiseks kohtuotsuses, siis pole see kohtuotsuse tühistamise aluseks eeldusel, et kohus on oma seisukohta motiveerinud ja menetlusosalisel on olnud võimalust sellele kaevata (vt 3-2-1-96-10, p 11). Praegusel juhul on maakohus oma seisukoha pooltele teatavaks teinud 21. jaanuari 2020 kohtuistungil ja oma seisukohta põhjendanud.
2-19-14301 Hageja on saanud apellatsioonkaebuses tugineda kolmanda isiku kaasamata jätmisele, s.o oma kaebeõigust teostada.
28.Kolmanda isiku kaasamise võimaluse poole taotluse alusel sätestab TsMS § 216. Selle sätte esimese lõike järgi võib pool, kes võib kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks kolmanda isiku vastu esitada (enda arvates) lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, esitada kuni lahendi jõustumiseni asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Seega on kolmanda isiku kaasamine lubatud juhul, kui tehtava kohtuotsusega tuvastatakse asjaolud, mida saab kolmanda isiku kaasamist taotlenud pool kasutada järgmises kohtumenetluses kolmanda isiku vastu või vastupidi - kolmas isik saab tuvastatud asjaolusid kasutada tema vastu. Kolmanda isiku menetlusse kaasamine peab olema põhimenetluse õige lahendamise eesmärgil vajalik. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja õige lahendamise aspektist oluline tuvastada, kas hageja ja CC vahel olid kehtivad lepingulised suhted, s.o kas hageja võlgnes CC-le raha.
29.Hageja on väitnud, et tema ja CC vahel sõlmitud lepingud on rahatud, sest hageja ei ole CClt raha saanud. Hageja hinnangul tõendaks nende asjaolude tuvastamine, et maksed, mis hageja CC isiklikule arvelduskontole tegi 2017. ja 2018. a-l, on tehtud seoses kostjaga 16. detsembril 2013 sõlmitud laenulepinguga. Kolleegiumi arvates ei ole kostjale laenulepingu kohast täitmist võimalik tõendada hageja ja CC vaheliste lepinguliste kohustuste puudumisega. Isegi kui vastav asjaolu menetluses tuvastataks (s.o isegi kui eeldada hageja väidete õigsust), ei tõendaks see, et makseid, mis hageja tegi CC isiklikule arvelduskontole 2017. ja 2018. a-l, saaks lugeda kostja ees kohustuse täitmiseks. Vastavat alust seadusest ei tulene. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks (VÕS § 79 lg 1).
30.Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maakohus jättis CC kolmanda isikuna menetlusse kaasamise taotluse õiguspäraselt rahuldamata. Järelikult pole põhjendatud ka hageja etteheide, et maakohus ei ole selgitanud menetlusosaliste ringi õigesti välja. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses on menetlusosalisteks võlgnik ja sissenõudja (TMS § 221 lg 1). Lisaks märgib kolleegium, et hagejal ei ole TsMS § 216 lg 1 mõttest tulenevalt õigust taotleda iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamist kostja poolele (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 16).
31.Hageja heidab maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist ja tõendite ebaõiget hindamist. Selgitamiskohustuse rikkumine seisneb hageja hinnangul selles, et maakohus ei andnud pooltele võimalust täiendavate tõendite esitamiseks olukorras, kus kohus pidas hageja esitatud tõendit tema väidete tõendamiseks ebapiisavaks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hageja etteheidetega nõustuda. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus arutas pooltega
21.jaanuari 2020 kohtuistungil asjas esitatud tõendeid. Otsust tehes tugines maakohus tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sellest tulenevalt ei toeta tsiviilasja materjalid hageja etteheidet, et maakohus oleks hageja suhtes selgitamiskohustust rikkunud. Selgitamiskohustuse täitmine ei hõlma menetlusosalise lepingulise esindaja toetamist olukorras, kus kohtule esitatud tõenditest ei pruugi piisata poole väidete tõendamiseks. Tegemist on hagimenetlusega, kus pool ise otsustab, mis asjaolude ja tõenditega pool oma väiteid põhistab ja tõendab (TsMS § 5).
2-19-14301
32.Ringkonnakohus möönab, et hageja on tõesti esitanud konto väljavõtte perioodist 20092016 (II kd, tl 6). Kuivõrd selles väljavõttes nähtub vaid üks kanne 20. jaanuaril 2011 summas 500 eurot CC-le, on maakohus ilmselt otsuses viidanud järgmisel lehel esitatud tabelile, milles on märgitud väljavõtte perioodiks 1. jaanuar 2010 kuni 31. oktoober 2016 (II kd, tl 7). Tegemist on ringkonnakohtu hinnangul põhjendusega, mis puudutab asjaolu, mis käesoleva asja lahendamisel tähendust ei oma. Seetõttu pole põhjendatud ka hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud, kuid ei hinnanud, hageja ja CC lepingute rahatust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas menetluses ei oma hageja ja CC lepingulised suhted õiguslikku tähendust, sest ei saa mõjutada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendust olukorras, kus kostja vastuväide on, et hageja on täitnud lepingu õigustamata isikule (VÕS § 79 lg 1). Kui hageja soovis tugineda sellele, et tal oli õigus leping täita õigustamata isikule (s.o CC-le), tuli hagejal seda tõendada. Praegusel juhul on hageja soovinud kohtu hinnangut sellele, kas hageja ja CC lepingulised suhted olid rahatud, mh kas hagejal võiks olla CC vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Vastavaid asjaolusid saab ja tuleks hinnata eraldi hagimenetluses, kuivõrd need ei ole käesoleva asja lahendamisega ilmses seoses või vähemalt pole hageja vastavat seost kohtu jaoks piisavalt põhistanud. Isegi kui eeldada hageja faktiväidete õigsust (et CC-ga sõlmitud lepingud on rahatud ja hagejal ei ole CC-ga muid lepingulisi suhteid), ei annaks see hagejale VÕS § 79 lg 1 mõttes õigust täita kostjaga sõlmitud leping CC-le ega asendaks VÕS § 79 lg 1 ja TsÜS § 111 lg 1 mõttes kostja heakskiitu tehtud tehingule. Kuigi hageja soovib samastada kostjat ja CC, on tegemist erinevate õigussubjektidega.
33.Tulenevalt eespool märgitust tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse põhjendatust.
34.Kostja heidab maakohtule ette üllatusliku otsuse tegemist. Kostja hinnangul on maakohus hinnanud asjaolusid poolte poolt erinevalt kui märkis, et hageja pole 20 000 euro ulatuses laenu saanud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja etteheide põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja ei ole maakohtu menetluses vaidlustanud raha, sh 20 000 euro saamist. 21. jaanuari 2020 kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja on selgitanud mh järgmist: „Meie vaidlusaluses laenulepingus UF OÜ’ga on laenusaaja saanud kätte 20 000 eurot 5.ndal aprillil 2013, ta ei saanud seda saada UF OÜ’lt, sest ettevõte tekkis juulis 2013. UF OÜ asutati ainult selleks, et koondada kostja seadusliku esindaja nõuded UF OÜ’sse, mis kinnitab meie väidet, et mingisugused varasemad XX ja CC vahelised võlasuhted on kajastatud selles 16. detsembri laenulepingus, teisi võlasuhteid poolte vahel ei eksisteeri.“
35.Maakohus tunnistas 20 000 euro osas sundtäitmise lubatuks, sest kostja pole tõendanud, et tal oli võimalik täita hageja ees kohustus summas 20 000 eurot. Arvestades, et vaidlust ei ole selle üle, et hageja sai 20 000 eurot kätte, st kohustus on selles osas täidetud, saab järeldada, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et lähtus asjaolust, millele pooled ei ole tuginenud (TsMS § 436 lg 4).
36.Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et laenulepingus sisalduv 20 000 euro saamine tuleb kvalifitseerida VÕS § 396 lg 2 järgi. Kostja ei ole välja toonud, kuidas selline nõue täpsemalt tekkis. Kostja viitab üldiselt varasema õigussuhte ümberkujundamisele ega märgi, mis õigussuhe ümber kujundati. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
2-19-14301
37.Hageja on 21. jaanuari 2020 kohtuistungil väitnud, et kostjaga 16. detsembril 2013 sõlmitud laenulepingu p-i 2.1 on koondatud kostja seadusliku esindaja varasemad nõuded hageja vastu. Ka on hageja sel kohtuistungil väitnud, et 20 000 eurot andis talle kostja seaduslik esindaja. Maakohus on märkinud, et kostja pole selgitanud, kuidas ja millistel tingimustel sai kostja täita laenulepingut 5. aprillil 2013, s.o enne kostja registrisse kandmist (II kd, tl 37). Tsiviilasja materjalid, sh 21. jaanuari 2020 kohtuistungi protokolli lk 12 kostja sellekohast väidet ei kajasta. 21. jaanuari 2020 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et maakohus oleks menetlusosalistega neid asjaolusid täpsemalt arutanud sh selgitanud pooltele tõendamiskoormist ja võimaldanud pooltel selles osas seisukohti esitada. Eelistungilt on maakohus läinud üle põhiistungile, mistõttu ei ole ka pärast istungit olnud pooltel võimalust oma seisukohti esitada.
38.Eespoolmärgitust tulenevalt nähtub, et 20 000 euro laenamisega seonduvad asjaolud on jäänud maakohtu menetluses piisavas ulatuses tuvastamata (TsMS § 435 lg 1). Maakohus ei ole lepingu p-st 2.1 tulenevat pooltevahelist õigussuhet nõuetekohaselt kvalifitseerinud. Kohus on jätnud sisulise tähelepanuta poolte poolt 21. jaanuari 2020 kohtuistungil avaldatu. Ringkonnakohus möönab, et ei 21. jaanuari 2020 kohtuistungil poolte poolt avaldatu ega ka apellatsioonkaebuses märgitu ei loo selget ülevaadet sellest, mis asjaoludel allkirjastasid pooled
16.detsembril 2013 kinnituse 20 000 euro üleandmise kohta 5. aprillil 2013. Kuid olukorras, kus vaidluse all ei ole raha kättesaamine, vaid raha (20 000 euro) tagasi maksmine, tuleks lepingu aluseks olevad asjaolud selgitada täiendavalt välja. Vastasel korral pole võimalik ei pooltevahelise õigussuhte korrektne kvalifitseerimine ega kohustuse täitmise hindamine.
39.Maakohus rikkus eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p 3), kuivõrd ei selgitanud välja menetlusosaliste faktilised väited 20 000 euro laenamist puudutavas osas. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see oli menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid. Õigussuhte kvalifitseerimiseks on olulised asjaolud jäänud välja selgitamata ning olulises ulatuses on täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohtu otsus on seetõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses olulises ulatuses põhjendamata. See on puudus, mida ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium saadab seetõttu tsiviilasja (20 000 eurot puudutavas osas) tagasi maakohtule eelmenetluse ülesannete täitmiseks. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
40.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja poolte faktiväited lepingu p-i 2.1 puudutavas osas ja selgitada pooltele tõendamiskoormuse jagunemist. Kuigi tõendamiskoormus on raha saamise kinnituse tõttu hagejal, peaks ringkonnakohtu hinnangul olema kostja praegusel juhul see, kes toob välja, kuidas tema nõue tekkis. Sel juhul saab hageja tõenditega ümber lükata kostja väited.
41.Vastavalt TsMS § 442 lg-le 5, § 386 lg-le 4, § 639 lg-le 1 ja § 654 lg-le 1 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et 16. märtsi 2020 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud, millega Tallinna Ringkonnakohus peatas täitemenetluse nr 133/2019/141, tühistatakse 20 000 eurot ületavas osas. Muus osas jääb hagi tagamise abinõu kehtima. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalistel on õigus taotleda TsMS § 386 lg 2 alusel asjaolude muutumise või hagi tagamise aluse äralangemise korral hagi tagamise abinõu tühistamist või muutmist. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on võimalik peatada täitemenetlus
2-19-14301 ka osaliselt, näiteks keelates vaid osa täitetoimingute tegemise, nagu teatud esemete arestimine, müük täitemenetluses või tulemi jaotamine (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐83‐16, p 19).
42.Hageja apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätab ringkonnakohus hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Muus osas otsustab menetluskulude jaotuse maakohus pärast asja uut läbivaatamist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.