1.K.K. (hageja) esitas 17. juulil 2019. a Harju Maakohtule hagi V.L. (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 034/2019/909. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks, kuna nõue on rahuldatud. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise avalduse, mille maakohus 18. juuli 2019. a määrusega rahuldas ja peatas täitemenetluse Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani menetluses olevas täiteasjas nr 034/2019/909 kuni praeguses tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni.
2-19-10760 Hagiavalduse kohaselt on täitedokumendiks 1. detsembri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-08-69576, millega kohus kinnitas V.S. ja K.K. vahelise kompromissi (kompromissimäärus). Kompromissimääruse resolutsioonis on kompromissi tingimused sõnastatud järgmiselt: 1) K.K. maksab elatist V.S-le alaealise lapse D.S. (ik xxx) ülalpidamiseks igakuiselt 2175 (kaks tuhat ükssada seitsekümmend viis) krooni kuus alates 01.03.2009.a. kuni lapse täisealiseks saamiseni 23.09.2025. a. või elatise summa suuruse muutumiseni. Kostja kannab elatise hageja arveldusarvele AS-s Swedbank nr 221027914372 iga jooksva kuu 10. kuupäevaks; 2) Kohtuistungi toimumise ajaks kogunenud elatise võla perioodi 01.03.2009. a. kuni 24.11.2009. a. eest kustutab K.K. hiljemalt 01. detsembriks 2010. a; 3) Kostja hüvitab hagejale poole DNA-ekspertiisi kuludest, s.o 1800 krooni; 4) Poolte esindajakulud jäävad poolte endi kanda. Kostja pöördus 19. märtsil 2012. a Tallinna kohtutäituri Veiko Kaasiku poole, kes algatas täitemenetluse täiteasjas nr 007/2012/85668. Täitemenetlus lõpetati, sest hageja tasus oma võlgnevuse. Pärast täitemenetluse lõpetamist jätkas hageja elatisraha tasumist kostja kontole.
14.veebruaril 2019. a esitas kostja tsiviilasjas nr 2-19-2402 kohtule hagiavalduse elatisraha suurendamise nõudes. Hageja leidis, et hagiavaldus on alusetu, sest hageja täidab ülalpidamiskohustust ja tasub iga kuu kostja kontole kohtu määratud summa lapse ülalpidamiseks. 14. mai 2019. a kohtuistungil kinnitas kostja, et hagejal on võlgnevus ja hagi esitamise põhjus on see, et 2011. aastal ei ole hageja elatist tasunud. Samal istungil sõlmiti tsiviilasjas nr 2-19-2402 kompromiss, mille järgi jättis kohus V.L. hagi K.K. vastu välja mõistetud elatise suurendamiseks läbi vaatamata ja mõistis K.K. kasuks menetluskuluna välja lepingulise esindaja kulu 300 eurot.
15.juulil 2019. a sai hageja kohtutäitur Kristiina Feinmanilt täitmisteate, mille kohaselt andis kostja täitmisele kompromissimääruse. Võlgnevus on täielikult tasutud. Seda on kostja ise kinnitanud nii kohtuistungil kui ka kirjavahetuses. Hageja on täitnud ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Seetõttu tuleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal on elatise võlgnevus 3885 eurot 66 senti. Käesolevas vaidluses peab eelkõige hageja tõendama, et tal ei ole elatisraha tasumise võlgnevust. Selleks võib hageja esitada arvutused, millest peaks olema selgelt näha, kui palju pidi hageja tasuma ja kui palju ta tasus. Hagiavalduses ega selle lisades ei ole sellist arvutust esitatud. Hageja viitab ainult ühele kostja e-kirjale, kus hageja arvates kinnitab kostja 380 euro suurust võlgnevust. Tegelikult käis selles kirjas jutt üksnes võlgnevuse osast, aga mitte kogu võlgnevusest ja selle e-kirja kirjutamisel võis kostja ka ise eksida. Hageja tasus alati elatisraha ülekandega kostja pangakontole ega ole kunagi maksnud elatisraha sularahas.
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud oma väidet kompromissimäärusest tulenevate nõuete täieliku täitmise kohta. Hageja on kostja kontole elatisraha maksmise kohta esitanud konto väljavõtted. Hageja konto väljavõtetest ei nähtu, et hageja oleks tasunud kostjale kompromissiga kokku lepitud elatist 2009. aasta 10 kuu eest kokku 1390 eurot. Samuti ei nähtu hageja konto väljavõtetest, et hageja oleks kostjale tasunud kompromissiga kokku lepitud poole DNA-ekspertiisi kuludest ehk 1800 krooni (115 eurot). 2010. aastal on hageja jätnud kostjale tasumata 482 eurot 44 senti. Ajavahemikul 2011 – 14. aprill 2019 pidanuks hageja tasuma kostjale miinimumelatist kokku 19 158 eurot, kuid hageja tasus kostjale elatist kokku 17 259 eurot 78 senti. Seega tekkis hagejal 1898 euro 22 sendi suurune võlg. Seejuures ei vaidle pooled selle üle, et hageja oli kohustatud kostjale elatist tasuma vastavalt elatise miinimummäära muutumisele. Elatise suuruse 2(4)
2-19-10760 muutumisele ajas viitab kompromissimäärus ning sellisena on elatise maksmise kohustust täitnud ka hageja. Seega võlgneb hageja kostjale kokku 3885 eurot 66 senti. Hageja pole tõendanud, et ta oleks teinud kostjale tegelikult rohkem makseid, kui on näidatud kostja arvutuses ja mis on kinnitatud hageja enda esitatud pangakonto väljavõtetega. Hageja väitis, et kõik kostjale võlgnetavad summad tasus täitemenetluses hageja vend sularahas. Kostja eitas kompromissimäärusest tulenevate summade sularahas saamist. Kompromissimäärus kohustas hagejat tasuma elatist ülekandega kostja pangakontole. Kostja pangakontole tehtavate maksete tõendamiseks ei ole hageja venna ütlused asjakohaseks tõendiks.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes selle tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. aprilli 2020. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selles, et kompromissimäärusest tuleneb hagejale kohustus tasuda kostjale lapse ülalpidamiseks elatist miinimummääras. Sundtäitmisele saab pöörata täitedokumendis fikseeritud konkreetset kohustust. Kompromissimäärusest ei tulene, et elatise suurus muutub vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisele. Maakohus on leidnud, et elatise muutuva suuruse üle pooled ei vaidle, viidates seejuures kostja esitatud seisukohas avaldatud elatise võlgnevuse arvutusele. Kostja seisukohad selles, kui suur on igakuine elatis või hageja vabatahtlikult tasutud elatis, ei saa muuta sundtäitmiseks esitatud täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Arvestades kompromissimääruses dokumenteeritud nõuet, pidi hageja olema täitemenetluse alustamise ajaks 8. juulil 2019. a täitedokumendis dokumenteeritud nõude täitmiseks kostjale tasunud kokku 17 351 eurot. Kostja tõi esile, et hagejal oli selleks ajaks tasutud 18 945 eurot 34 senti. Seega puudus kostja täitmisavalduses märgitud võlg ning täitemenetlus on hageja vastu algatatud põhjendamatult.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus alusetult tõlgendanud kompromissimäärust pooltest erinevalt. Pooled ei vaielnud selle üle, kas kompromissimääruse sõnastus „kuni elatise summa suuruse muutumiseni“ tähendab seda, et elatis muutub vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisele. Hageja ja kostja said sellest samamoodi aru ning määruse sõnastusele teistsuguse tõlgenduse andmisega rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3(4)
2-19-10760
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Hageja esitas kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hagi õiguslikuks aluseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1, mille esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks, sest ta on nõude rahuldanud.
11.Ringkonnakohus leidis, et sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks, sest hagejal ei ole võlga. Ringkonnakohus leidis erinevalt mõlemast poolest, et täitedokumendist ei tulene hagejale kohustust miinimumelatist tasuda. Kolleegium märgib, et hageja ei ole vaidlustanud võlgnevuse kujunemist. Hageja ei ole ei maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses esitanud väidet, et täitedokumendist ei tulene hagejale miinimumelatise tasumise kohustust. Hageja on väitnud, et ta on kõik ära maksnud. Erinevalt TMS § 218 lg 1 alusel esitatud kaebusest kohtutäituri otsuse peale, mis lahendatakse hagita menetluses, kus kohus ei ole seotud kaebuse piiridega (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28, p 17), lahendatakse TMS § 221 lg 1 alusel esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hagimenetluses. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja lg 2 teist lauset rikkudes asunud seisukohale, et täitedokumendist ei tulene hagejale miinimumelatise maksmise kohustust. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samuti on ringkonnakohus teinud üllatusliku lahendi, kui tugines otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 4.
12.Hageja tugines apellatsioonkaebuses maakohtu selgitamis- ja põhjendamiskohustuse rikkumisele, samuti uurimispõhimõtte rikkumisele ja tõenditest eksliku järelduse tegemisele. Ringkonnakohus ei vastanud neile apellatsioonkaebuse väidetele, vaid tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse norme rikkudes muul põhjusel. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, mistõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Hageja kaebeõiguse tagamiseks peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hageja apellatsioonkaebuse väiteid hindama.
13.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 alusel alama astme kohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
14.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.