Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Kalev Saare ja Urmas Volens
Kohtuasi
Weekend Club OÜ hagi aktsiaseltsi C.H.P. vastu 29 029 euro 57 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a otsus ja 14. juuni 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi C.H.P. kassatsioonkaebus ja määruskaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 29 029 eurot 57 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Weekend Club OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko Kostja aktsiaselts C.H.P., lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-6269. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 5. veebruari 2021. a otsus samas tsiviilasjas ning jätta Weekend Club OÜ apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.
4.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Weekend Club OÜ kanda.
5.Mõista Weekend Club OÜ-lt aktsiaseltsi C.H.P. kasuks menetluskulude katteks välja 3006 eurot.
2-20-6269
6.Kohustada Weekend Club OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt aktsiaseltsile C.H.P. võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
7.Tühistada Riigikohtu 26. oktoobri 2021. a hagi tagamise abinõu asendamise määrus.
8.Tagastada aktsiaseltsi C.H.P. kassatsioonkaebuselt ja määruskaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Weekend Club OÜ (hageja) esitas 28. aprillil 2020 Tartu Maakohtule aktsiaseltsi C.H.P. (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 29 029 eurot 57 senti. Hagiavalduse kohaselt valdas ja kasutas hageja Tartus Ülikooli 8a kinnistul (kinnistu) asuvas hoones kostjaga 27. augustil 2015 sõlmitud allüürilepingu (allüürileping) alusel 493,7 m2 suuruseid äriruume. Allüürileping lõppes 28. aprillil 2019. Pooled sõlmisid 15. aprillil 2019 kokkuleppe, mille kohaselt jätkas hageja, vaatamata allüürilepingu lõppemisele, allüürilepingu täitmist (15. aprilli kokkulepe). Hageja on alates 28. aprillist 2019 tasunud kostjale üüri 29 029 eurot 57 senti. Kinnistu omanik on alates 15. aprillist 2016 OÜ Viavara (kinnistu omanik). Pärast kostja ja kinnistu omaniku vahelise rendilepingu lõppemist 28. aprillil 2019 sai üürnikuks osaühing Scoft Vara. Seega puudus kostjal õigus ja alus 15. aprilli kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja ja kinnistu omaniku vahelise vaidluse hoone omandiõiguse üle lahendas Tartu Maakohus 28. augustil 2019 tsiviilasjas nr 2-16-9491 tehtud otsusega, millega jättis kostja hagi rahuldamata. Hageja sõlmis üürilepingu uue üürileandjaga ning tasus kinnistu uue omaniku nõudel üürivõlgnevuse alates 28. aprillist 2019. Kostja viis oma tegevusega hageja eksitusse ning üüris välja võõrast vara, võttes hagejalt vastu raha, mille saamise õigus oli kinnistu omanikul. Hageja sõlmis 15. aprilli kokkuleppe heas usus, tagamaks üüritud ruumides tegutseva klubi järjepidev tegevus ning soovimata sekkuda kostja ja hoone omaniku vahelistesse vaidlustesse.
15.aprilli kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 334 koosmõjus tühine. Hageja sai 2019. aasta novembris teada, et kostjal puudus õigus
15.aprilli kokkulepet sõlmida. Hageja tugines oma nõudes alusetu rikastumise sätetele.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt kasutas ta kinnistut 28. aprillil 1994 Maarjamõisa Haiglaga (õigusjärglane sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum) sõlmitud 25 aasta pikkuse tähtajaga rendilepingu (rendileping) alusel. Rendilepingu p 8.1 kohaselt oli kostjal ostueesõigus, mida ta ka kasutas, kui sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum kinnistud võõrandas. Ostueesõiguse kasutamise tõttu vaidlesid kostja, sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum ja kinnistu omanik selle üle, kes on kinnistu omanik. Kuna allüürilepingu tähtpäev hakkas saabuma, sõlmisid pooled üürisuhte jätkamiseks 15. aprilli kokkuleppe ajani, kuni kostja valdab kinnistut kinnipidamisõiguse alusel. Hageja lõpetas kostjale üüri 2(9)
2-20-6269 maksmise alates 2019. aasta novembrist. 3. aprillil 2020 ütles kostja 15. aprilli kokkuleppe võla tõttu üles. Hageja tegi kostjale makseid kehtiva lepingu alusel, mistõttu ta ei saa tugineda alusetu rikastumise sätetele. Üürilepingut ei muuda tühiseks asjaolu, et üüritakse üürileandjale mittekuuluvat asja. Hageja ei olnud
15.aprilli kokkuleppe sõlmimisel eksimuses. Tulenevalt selle kokkuleppe p-dest a ja b olid hagejale kinnistu omandiõiguse ja kinnipidamisõigusega seotud asjaolud teada. Isegi kui hageja oli eksimuses, ei väljendanud ta kordagi soovi lepingut tühistada väidetava eksimuse tõttu. Pole ka selge, milles hageja eksimus seisnes. Isegi kui 15. aprilli kokkulepe ei kehti, oli hagejal VÕS § 335 alusel kohustus maksta kostjale tasu ruumide jätkuva kasutamise eest vähemalt allüürilepinguga samas määras. Ka selle kohustuse puudumisel oli hagejal kohustus hüvitada kostjale kasutuseeliste väärtus alusetu rikastumise sätete järgi. Kuna kinnistut valdas kostja ning poolte vahel oli kehtiv leping kinnistu kasutamiseks, puudus kinnistu omanikul õigus nõuda hagejalt kinnistu kasutamise eest raha. Samuti ei saanud kinnistu omanik ega osaühing Scoft Vara sõlmida hagejaga üürilepinguid, sest kostja kasutas kinnipidamisõigust, s.o valdas kinnistut. Hageja on tunnistanud oma kohustusi kostja vastu, sest tasus
2.juulil 2020 kommunaalkulude eest ajavahemikul 1. veebruar 2020 – 31. mai 2020.
3.Tartu Maakohus jättis 5. veebruari 2021. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu hinnangul ei nähtu hageja esitatust, et raha maksmiseks puudus alus. Hageja märkis ka ise, et maksis kostjale raha 15. aprilli kokkuleppe alusel. Hageja ei toonud esile ühtegi asjaolu, millest järelduks, et see kokkulepe oli tühine. VÕS § 12 lg 1 järgi ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal on selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Üürileping ei ole tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista. 15. aprilli kokkuleppe kehtivust ei mõjutanud ka hageja võimalikud kokkulepped kinnistu omanikuga või osaühinguga Scoft Vara ning neile raha tasumine. Maakohus nõustus kostjaga, et isegi kui hageja oli eksimuses, ei väljendanud ta soovi tühistada
15.aprilli kokkulepet väidetava eksimuse tõttu. Kohtuistungil kinnitas hageja, et ta sai eksimusest teada 2019. aasta novembris ja ta oli teadlik TsÜS §-s 99 sätestatud tühistamise tähtaegadest. Maakohus oli kohtuistungil hagejale selgitanud võimalust tugineda muudele nõude alustele, nt lepingu rikkumisega tekitatud kahjule. Hageja jäi kindlaks, et kokkulepe oli tühine ning raha tuleb hagejale tagastada alusetu rikastumise sätete järgi. Seetõttu maakohus ei kontrollinud muid nõude aluseid.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
3(9)
2-20-6269
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11. juuni 2021. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja täpsustatud ulatuses hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 24 882 eurot 48 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti leidnud, et 15. aprilli kokkulepe ei ole tühine ning hagi ei tuleks sellel alusel rahuldada. 15. aprilli kokkulepe, mille alusel hageja võis jätkata ruumide kasutamist, kehtis vaatamata sellele, et rendileping, mille alusel kostja võis kinnistut kasutada ja ruume allüürile anda, lõppes 28. aprillil 2019. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et maakohus ei täitnud oma selgitamiskohustust, mis puudutas hageja võimalikku kahjunõuet kostja vastu. Kohtuistungi protokollist (koos helisalvestisega) nähtub, et maakohus on selgitanud hagejale võimalust esitada kahju hüvitamise nõue, kuid hageja on jäänud oma nõude aluse juurde. Ka ei ole maakohtul kohustust selgitada hagejale kõikvõimalikke seaduses sätestatud tehingu tühisuse aluseid, kui hagis esitatud asjaolud ei anna selleks põhjust. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja ringkonnakohtule esitatud alternatiivse nõude (kahju hüvitamise nõue), sest see on esitatud hilinenult. Maakohus ei pidanud ise kvalifitseerima hageja nõuet kahju hüvitamise nõudeks. Ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et praegu on hageja pidanud samade ruumide kasutamise eest maksma topelt. Kohtu ülesanne on lahendada hageja nõue hagis esitatud asjaolude alusel. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes. Olukorras, kus maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et 15. aprilli kokkulepe on tühine, pidi maakohus välja selgitama hageja seisukoha ja tahte 15. aprilli kokkuleppe lõpetamiseks. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu 15. aprilli kokkuleppe p-le 4, milles pooled leppisid kokku, et kui jõustunud kohtulahendiga kohustatakse otsest valdajat tasuma mis tahes summasid omanikule, võtab vastava kohustuse üle kostja, kusjuures kostja vastutuse piirmääraks on summa, mille hageja tasus kostjale kokkuleppe p 2 alusel alates kokkuleppe allkirjastamise päevast kuni hageja vastu vastava nõude esitamise päevani. Hageja avaldas ringkonnakohtule, et tal oli tahe 15. aprilli kokkulepe üles öelda VÕS § 186 p 6 alusel alates 29. aprillist 2019. Ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus pooled olid sõlminud kokkuleppe allüürilepingu pikendamiseks pärast tähtaega, mil kostja õigused vaidlusaluseid ruume allüürile anda olid lõppenud ja kinnistu omanik nõudis hagejalt tasu ruumide kasutamise eest ning ruumide vabastamist, oli hagejal seaduslik alus 15. aprilli kokkuleppe ülesütlemiseks VÕS § 186 p 6 ja § 196 p 1 alusel ning seda ka tagasiulatuvalt. Kostja ei saanud kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. Hageja tahteavalduseks leping üles öelda saab pidada tema 10. märtsil 2020 osaühingule Scoft Vara tasutud 50 919 eurot 15 senti ja 30. märtsi 2020. a e-kirja kostjale. Järgitud on VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud mõistliku aja nõuet.
4(9)
2-20-6269 Lepingu ülesütlemise võib laiendada ka juba täidetud kohustustele ja ülesöeldud lepingu alusel üleantu tagastamisele kohaldatakse VÕS § 196 lg 4 järgi §-des 189–191 sätestatut. Seega saab hageja nõuda üles öeldud 15. aprilli kokkuleppe alusel kostjale tasutud üüri tagasi. Kostjale tasutud üüri tagasisaamise nõue on kooskõlas ka 15. aprilli kokkuleppe p-ga 4. Hageja ei pidanud enne üüri kostjalt tagasinõudmist ootama ära kinnistu omaniku võimalikku hagi tema vastu ja selle menetlemise tulemusi. Kohtumenetlusega oleksid kaasnenud menetluskulud, mida on mõistlik vältida. Samuti oleksid hagejal võinud tekkida probleemid vaidlusaluste äriruumide edasise kasutamisega.
7.Ringkonnakohus tegi 14. juunil 2021 määruse (vigade parandamise määrus), millega parandas 11. juuni 2021. a otsuse resolutsioonis esinenud ebatäpsuse menetluskulude jaotuse osas. Määruse põhjenduste kohaselt olid otsuses ekslikult läinud poolte nimed menetluskulude jaotust määravas resolutsiooni punktis vahetusse ja ringkonnakohus parandas selle eksimuse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ületanud apellatsiooni piire. Hageja ei ole hagis ega apellatsioonkaebuses tuginenud 15. aprilli kokkuleppe ülesütlemisele. Ringkonnakohus tuvastas selle omaalgatuslikult. Ringkonnakohus kvalifitseeris nõude ise ümber ja rikkus sellega võistleva menetluse põhimõtet. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja on 15. aprilli kokkuleppe üles öelnud. Hageja ei ole teinud kostjale ülesütlemisavaldust ega väljendanud selleks ka tahet. Hageja jätkas üüri tasumist ja ruumide kasutamist. Kolmandale isikule tehtud makset ei saa lugeda kostjale tehtud kaudseks tahteavalduseks. Isegi kui lugeda hageja tehtud makset ja e-kirja ülesütlemisavalduseks, siis ei saaks lepingut üles öelduks lugeda enne seda, kui avaldus jõudis kostjani. Kestvuslepingut ei saa mingil juhul tagasiulatuvalt üles öelda. Isegi kui hageja oleks kokkuleppe üles öelnud, et saaks ta enne avalduse tegemist makstud üüri tagasi nõuda. VÕS § 196 lg 4 ei ole asjakohane norm, sest kohaldub üksnes täidetud kohustuse puhul. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et aluse makstud üüri tagasinõudmiseks annab 15. aprilli kokkuleppe p 4. See ei anna alust kokkuleppe ülesütlemiseks ega makstud üüri tagasinõudmiseks, vaid sätestab seda, et kui hagejat kohustatakse jõustunud kohtulahendiga kinnistu omanikule midagi tasuma, siis võtab selle kohustuse üle kostja. Isegi kui see punkt annaks aluse kostjale makstud üüri tagasi nõuda, ei oleks selle tingimused täidetud, sest hagejat pole kohustatud kohtulahendiga kinnistu omanikule midagi maksma. Samuti on ringkonnakohus ületanud kaebuse piire, sest hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust menetluskulude ja hagi tagamise tühistamise osas. Ringkonnakohus jättis jõusse hagi tagamise, kuigi maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles maakohus hagi tagamise tühistas. Samuti on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon vastuoluline, sest p-s 1 on märgitud, et maakohtu otsus
5(9)
2-20-6269 tühistatakse resolutsiooni p-de 2–7 osas. Samas tühistas maakohus hagi tagamise resolutsiooni p-ga 8. Siiski jättis ringkonnakohus resolutsiooni p-ga 2.3 jõusse maakohtu kohaldatud hagi tagamise.
9.Kostja esitas ringkonnakohtu vigade parandamise määruse peale määruskaebuse, milles palub vigade parandamise määrus tühistada.
10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäi rahuldamata. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ka ringkonnakohtu vigade parandamise määrus. Kostja määruskaebus rahuldatakse.
12.Ringkonnakohus leidis, et hageja on 15. aprilli kokkuleppe üles öelnud. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus sellega rikkunud TsMS § 4 lg-s 2, § 5 lg-s 1 ja lg 2 teises lauses sätestatut. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 4. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-10760/30, p 11). Hageja on nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et 15. aprilli kokkulepe on tühine. Lepingu tühisus ja selle ülesütlemine on teineteist välistavad asjaolud ja hageja ei ole ka alternatiivselt tuginenud sellele, et ta oleks lepingu üles öelnud. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte õiguslike väidetega, kuid ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et olukorras, kus maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et 15. aprilli kokkulepe on tühine, pidi maakohus selgitama välja hageja tahte öelda see kokkulepe üles. Kolleegium leiab, et lepingu ülesütlemine on faktiline asjaolu, millele hageja peab kohtumenetluses tuginema, et kohus saaks seda nõude lahendamisel arvestada ja vaidluse korral lepingu ülesütlemise kehtivust kontrollida. Hageja on nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuses tuginenud üksnes 15. aprilli kokkuleppe tühisusele ja on alternatiivselt leidnud, et tema nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena. Seetõttu puudus ringkonnakohtul alus hinnata, kas hageja on 15. aprilli kokkuleppe üles öelnud, ja ülesütlemise kehtivust kontrollida. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse, jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jätab jõusse maakohtu otsuse.
6(9)
2-20-6269
13.Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on teinud üllatusliku lahendi, kui tugines otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut. Ringkonnakohus küsis 17. mai 2021. a kirjas poolte seisukohta selle kohta, kas kinnistu omanikule tehtud makset saab käsitada hageja tahteavaldusena öelda 15. aprilli kokkulepe üles. Pooled avaldasid selle kohta oma seisukoha. Ringkonnakohus leidis oma otsuses, et tahteavalduseks öelda 15. aprilli kokkulepe üles saab pidada 10. märtsil 2020 osaühingule Scoft Vara tehtud makset ning kostjale
30.märtsil 2020 saadetud e-kirja nende koosmõjus. Kuid hageja ei ole tuginenud sellele, et 30. märtsi 2020. a e-kiri on käsitatav ülesütlemisavaldusena, ja ringkonnakohus ei ole selle kohta ka poolte arvamust küsinud, mistõttu on ringkonnakohtu seisukoht kostja jaoks üllatuslik.
14.Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja on
15.aprilli kokkuleppe tagasiulatuvalt üles öelnud. Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (vt Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 13). Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja tahteavalduseks 15. aprilli kokkulepe üles öelda saab pidada 10. märtsil 2020 osaühingule Scoft Vara raha tasumist. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu
5.novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu 17. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-11650/28, p 11; 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 12). TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt saab hageja makset osaühingule Scoft Vara kui kolmandale isikule käsitada kostjale kehtivalt tehtud tahteavaldusena öelda üürileping üles. Kui raha maksmist saakski praegusel juhul käsitada kaudse tahteavaldusena, ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et selline tahteavaldus oleks olnud suunatud kostjale või et kostja oleks sellest isegi teadlik olnud.
15.Ringkonnakohus leidis, et hageja saab nõuda VÕS § 196 lg 4 alusel kostjale tasutud üüri tagasi. Kolleegium ei nõustu selles osas ringkonnakohtuga. VÕS § 196 lg 4 esimene lause sätestab, et kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele. See säte reguleerib olukorda, kus pool on lepingu täitmise eesmärgil midagi üle andnud juba lepingu ülesütlemisele järgneva aja eest, nt tasunud tulevaste kuude eest ette üüri. Lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingu ülesütlemiseni tekkinud
7(9)
2-20-6269 õigused ja kohustused jäävad kehtima (vt Riigikohtu 25. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-09, p 15).
16.Ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb tühistada ka ringkonnakohtu vigade parandamise määrus, millega ringkonnakohus parandas otsuses esinenud ilmse ebatäpsuse. Vastasel juhul jääks jõusse määrus, millega parandatakse ebatäpsus tühistatud otsuses.
17.Maakohus seadis 25. mai 2020. a määrusega kostja kinnistule hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi 29 029 eurot 57 senti. Riigikohus tühistas 26. oktoobri 2021. a määrusega maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu ja asendas selle TsMS § 385 alusel kostja tasutud rahaga. TsMS § 386 lg 4 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Sellest tulenevalt tuleb tühistada Riigikohtu 26. oktoobri 2021. a määrus. Tartu Maakohtu 25. mai 2020. a hagi tagamise määrust ei pea kolleegium tühistama, sest käesoleva otsuse jõustumisel jõustub maakohtu otsus, mille resolutsiooni p-s 8 tühistas maakohus enda hagi tagamise määruse. Hagi tagamise abinõu asendamiseks makstud raha on menetluslik tagatis, mille tagastamisele kohaldatakse TsMS § 195. TsMS § 195 lg 1 esimese lause kohaselt, kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise andja avalduse alusel tagatise. Kuivõrd hagi rahuldamata jätmise tõttu on ära langenud hagi tagamise põhjus, on ära langenud ka vajadus hagi tagamise abinõu asendada, mistõttu on kostjal õigus taotleda tagatiseks tasutud raha tagastamist.
18.Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel kindlaks menetluskulude jaotuse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
19.TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Ringkonnakohus pidas kostja kulutusi õigusabile põhjendatuks ja vajalikuks 1377 euro ulatuses ilma käibemaksuta. Kolleegium nõustub sellega. Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale Riigikohtu menetluses õigusabi 11 tundi 3 minutit tunnihinnaga 180 eurot. Kostja on kinnitanud, et esitatud kulud on kantud kohtumenetluse tõttu praeguses tsiviilasjas. Kostja nõuab hagejalt 1989 euro suuruste menetluskulude hüvitamist. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal kassatsioonkaebuse koostamisele 8 tundi. Arvestades kassatsioonkaebuse sisu ja mahtu, peab kolleegium selle koostamise põhjendatud ajakuluks 6 tundi. Ülejäänud toimingute ajakulu ja esindaja tunnihind on vajalik ja põhjendatud. Seega on kostja kassatsiooniastme põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 1629 eurot. Kostja on märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane ning taotleb seetõttu, et kohus mõistaks menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Koos apellatsiooniastmes kantud kuludega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 3006 eurot. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja
8(9)
2-20-6269 taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
20.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kolleegium märgib, et kuigi kostja on palunud ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada ja on sellest lähtuvalt ka kautsjoni tasunud, ei nähtu kassatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja sooviks ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata. Kuivõrd kautsjon tagastatakse kaebuste rahuldamise tõttu täies ulatuses, ei saa rääkida vajadusest tagastada kautsjon enammakstud summas. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.