Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. oktoober 2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-8896
Kohtuasi
XX hagi OÜ Y vastu saamata jäänud töötasu, hüvitiste ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX 10. juuni 2019. a apellatsioonikaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3039 eurot 70 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja (vastustaja) OÜ Y (registrikood XXXXXXX), lepinguline esindaja Alari Avamägi
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 9. mai 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis hagi koondamisest vähem etteteatud aja eest hüvitisenõude 176 euro 86 sendi ja sellelt viivisenõude osas rahuldamata, samuti osas, millega maakohus jättis töötasunõudelt viivisenõude ning puhkusehüvitisenõude ja sellelt viivisenõude osaliselt rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi nimetatud osas.
Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust, sh lisada apellatsioonimenetluse kulud.
koondamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitis 176 eurot 86 senti, hüvitise tasumisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivis 36 eurot 91 senti ning alates 20. oktoobrist 2020 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis;
töötasu maksmisega viivitamise eest viivis 13 eurot 37 senti;
puhkusehüvitis 353 eurot 36 senti, hüvitise tasumisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivis 73 eurot 75 senti ja alates 20. oktoobrist 2020 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.
3.3.Jätta menetluskuludest 82% XX kanda ja 18% OÜ Y kanda.
3.4.Mõista XX-lt OÜ Y kasuks välja menetluskulude hüvitis 1070 eurot 10 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib esitada kaebuse, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 29. märtsil 2018 töövaidluskomisjonile (TVK) OÜ Y (kostja) vastu avalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista koondamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise 1898 eurot 34 senti, ajavahemikul 1. märtsist 2018 kuni 12. märtsini 2018 saamata jäänud töötasu 648 eurot 34 senti, 2017. a oktoobrikuu eest saamata jäänud töötasu 601 eurot 66 senti ja puhkusehüvitise 183 eurot 36 senti. TVK rahuldas hageja avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul 1. märtsist 2018 kuni 12. märtsini 2018 saamata jäänud töötasu 648 eurot 34 senti. Ülejäänud osas jäi avaldus rahuldamata.
2.Hageja esitas 10. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista koondamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise 1918 eurot 93 senti, 2017. a oktoobrikuu eest saamata jäänud töötasu 639 eurot 64 senti, puhkusehüvitise 353 eurot 72 senti
2-18-8896 ja sissenõutavaks muutunud viivise saamata jäänud töötasult 26 eurot 73 senti, koondamishüvitiselt 39 eurot 26 senti ja puhkusehüvitiselt 7 eurot. Hageja palus ka saamata jäänud töötasult ning hüvitistelt välja mõista edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. detsembril 2016 töölepingu (tööleping). Hageja hakkas töölepingu alusel kostja juures tööle juristina. Töölepingu p 4.1. kohaselt oli töötaja põhipalk 1500 eurot (neto) kuus. Tööandja võis töölepingu p 4.2. järgi maksta töötajale lisatasu. Kostja ütles 12. märtsil 2018 töölepingu erakorraliselt kostja majanduslike põhjuste tõttu üles. Töölepingu lõppemisel tasus kostja hagejale 1500 eurot veebruarikuu töötasu, koondamishüvitise 1500 eurot ja täiendavalt 500 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lisaks töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5 alusel hüvitist 1918 eurot 93 senti. Kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest 12. märtsil 2018, s.o samal päeval, kui ta hageja koondas. TLS § 97 lg 2 p 2 järgi oleks kostja pidanud hagejat teavitama ülesütlemisest vähemalt 30 päeva enne, s.o 10. veebruaril 2018. Kostja 12. veebruari 2018. a ülesütlemise teade ei olnud nõuetekohane. Kui kohus peaks leidma, et kostja teatas hagejat lepingu ülesütlemisest 12. veebruaril 2018 (kaks päeva vähem kui 30 päeva), tuleb kostjal maksta hüvitist kahe päeva eest, s.o 176 eurot 86 senti. Kostjalt tuleb välja mõista ka hageja 2017. a oktoobrikuu saamata jäänud töötasu 639 eurot 64 senti (bruto). Kostja maksis hagejale 2017. a oktoobrikuu eest töötasu 1000 eurot (neto), mis on 500 eurot vähem, kui oli töölepingus kokku lepitud. Kuigi TVK märkis, et kostja oli alusetult vähendanud hageja töötasu 500 euro võrra, leidis TVK siiski ekslikult, et kostja maksis selle hagejale ära töölepingu lõppemisel. Töölepingu lõppemisel maksis kostja hagejale 500 eurot lisatasu. Kostja ei ole hagejale maksnud 2017. a oktoobrikuu saamata jäänud töötasu. Töölepingu lõppemisel 12. märtsil 2018 oli hagejal kasutamata põhipuhkus. TVK jättis hageja puhkusehüvitise nõude rahuldamata põhjendusel, et hageja ei esitanud TVK-le konto väljavõtet lõpparve koostamisele eelneva kuue kuu töötasu kohta, samuti ei esitanud hageja teavet võimaliku varasema puhkuse või haigestumise kohta, mistõttu ei olnud TVK-l võimalik kontrollida puhkusehüvituse arvutuse õigsust. Töölepingu lõppemise aja seisuga ei olnud hageja ühtegi 2018. a puhkusepäeva kasutanud ega haige olnud ning hagejal oli õigus nelja puhkepäeva hüvitisele. Ühe puhkepäeva hüvitise suurus oli 88 eurot 43 senti, s.o kokku 353 eurot 72 senti. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal õigus saada hüvitist 1918 eurot 93 senti. Kostja esitas hagejale töölepingu ülesütlemise teate 12. veebruaril 2018 ning hageja allkirjastas selle isiklikult. Hageja ei nõudnud TVK-s hüvitist kahe päeva eest, mistõttu ei saa hageja seda ka kohtus nõuda. Hageja väited, et ta sai töölepingu lõppemisel lisatasu 500 eurot, ei vasta tõele. Tegemist oli 2017. a oktoobrikuu saamata jäänud töötasuga. Lisatasu (preemiat) makstakse heade töötulemuste eest, kuid kostjal ei olnud põhjust hagejale preemiat maksta, sest hageja töötulemused ei olnud head.
2-18-8896 Hageja puhkusehüvitise nõue on segane ja põhjendamata ning hageja on seda ebaõigesti muutnud. TVK-s palus hageja välja mõista puhkusehüvitise 183 eurot 36 senti. Hagis palub hageja välja mõista puhkusehüvitise 353 eurot 72 senti. Lisaks sellele ei tohiks hageja saada kohtus esitada nõudeid, mida ta töövaidluskomisjonis ei esitanud. Hageja ei nõudnud TVK-s viivist. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 9. mai 2019. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 162 eurot 37 senti, sellelt alates 12. märtsist 2018 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 3 eurot 24 senti ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 807 eurot 98 senti koos võlaõigusseaduses sätestatud määras viivisega.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja kohtule esitatud nõuded lubatavad. Hageja võib valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtu poole. Kohus on töövaidluste lahendamise seaduse (TvLS) § 59 lg 3 järgi seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas.
4.2.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - hageja töötas kostja juures 1. detsembril 2014 sõlmitud töölepingu alusel juristina; - hageja töötasu oli 1500 eurot (neto), so 1918 eurot 93 senti (bruto); - novembris 2017 sai hageja (maakohtu otsuses ekslikult 2018) töötasu 1000 eurot (neto), mitte 1500 eurot.
4.3.Hagejal ei ole õigust nõuda TLS § 100 lg 5 alusel koondamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitist 1918 eurot 93 senti, sest kostja ei ole rikkunud töölepingu ülesütlemisest etteteatamise korda. TLS § 97 lg-te 1 ja 2 ning lg 2 p 2 kohaselt võis kostja öelda töölepingu üles vähemalt 30-kalendripäevase etteteatamistähtajaga. Kohtule esitatud 12. veebruari 2018. a kirjaliku ülesütlemise teate kohaselt ütles kostja töölepingu TLS § 89 lg 1 alusel üles. Hageja ja CC on selle teate allkirjastanud. Kuna teade on allkirjastatud, saab lugeda, et kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest 12. veebruaril 2018. Kui teade oleks esitatud hagejale mõnel muul päeval, siis oleks dokumendile märgitud ka muu kuupäev. Kohtule on esitatud kirjalik tõend ka selle kohta, et pooled leppisid 12. märtsil 2018 kokku töölepingu lõpetamises koondamisega alates 12. märtsist 2018. Hageja väited, et kostja esitas talle mõlemad dokumendid 12. märtsil 2018 ning hageja allkirjastas mõlemad dokumendid samal päeval, ei ole eluliselt ega tõenditele toetudes usutavad. Asjaolu, et hageja oli
12.veebruaril 2018 kuni kell 16.20 Pärnus kohtuistungil, ei välista büroos käimist hommikul.
4.4.Hageja nõue 2017. a oktoobrikuu töötasu saamiseks ei ole põhjendatud. Töölepingu lõppemisel maksis kostja hagejale kokku 3500 eurot. Töölepingu lõpetamise kokkuleppe kohaselt hõlmas see veebruarikuu töötasu 1500 eurot, koondamishüvitist 1500 eurot ja täiendavalt 500 eurot. Hageja väidab, et 500 eurot oli lisatasu. Hageja ei ole enda väidet tõendanud. Kuna hageja sai 2018. a novembris töötasu 1000 eurot, on loogiline, et hageja sai puuduva 500 eurot kostjalt töösuhte lõppemisel.
2-18-8896
4.5.Hagejal on TLS § 71 alusel õigus saada 2018. a eest puhkusehüvitist 162 eurot 37 senti ning alates töölepingu lõpetamisest sellelt seadusjärgses määras viivist kuni puhkusehüvitise tasumiseni. Hageja väidab, et ta ei kasutanud 2018. a puhkepäevi ning et tal on õigus saada hüvitist nelja päeva eest. Hageja töötas kostja juures kuni 12. märtsini 2018. Töölepingu p 6.1 kohaselt on hagejal 28 puhkepäeva. 12. märtsiks 2018 oli hagejal õigus viiele puhkepäevale. Puhkusekalkulaatorisse (https://www.kalkulaator.ee/et/puhkusekalkulaator) hageja brutopalga (1918 eurot 93 senti) ja töösuhte lõpetamise kuupäeva (12. märts 2018) sisestamisel nähtub, et hagejal on õigus saada 2018. aasta eest puhkusehüvitist 162 eurot 37 senti. Kuna kostja ei tasunud töösuhte lõpetamisel hagejale puhkusehüvitist, on hagejal õigus nõuda kostjalt sellelt summalt ka seadusjärgses määras viivist. Hagi esitamise aja seisuga oli viivis 3 eurot 24 senti.
4.6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jäävad hageja menetluskulud 5,5% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 94,5% ulatuses hageja kanda. Hagejal ei ole eelduslikult tekkinud menetluskulusid. Kostja menetluskuludeks on esindajakulud (8 tundi hinnaga 90 eurot tund), mis on kogu ulatuses põhjendatud ning millest 807 eurot 98 senti peab hageja kostjale hüvitama. Menetluskulude hüvitiselt tuleb kostja taotlust arvestades tasuda seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on hagejal õigus saada koondamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitist 1918 eurot 93 senti, alternatiivselt 137 eurot 6 senti. Maakohus jättis arvestamata hageja väited selle kohta, et 12. veebruari 2018. a teade ei vastanud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusele esitatavatele nõuetele. Teates ei olnud töölepingu lõppemise aega ning see ei selgu ka teate sisust. Selle sisust võib aru saada, et leping lõppeb 12. veebruaril 2018, kuid tegelikult lõppes leping 12. märtsil 2018. Kostja teade on käsitatav informatiivse teatena kavatsusest ametikoht koondada, mitte ülesütlemisavaldusena. Maakohus leidis tõendeid vääralt hinnates ekslikult, et hageja sai töökohal teate 12. veebruaril 2018 kätte. Hageja ja CC allkirjastasid 12. märtsil 2018 töölepingu lõpetamise kokkuleppe ning lugesid lepingu samal päeval lõppenuks. Hageja sai 12. veebruari 2018. a teate kätte ja allkirjastas selle 12. märtsil 2018 koos töölepingu lõpetamise kokkuleppega. Hageja ei nõustunud etteteatamistähtaja lühendamisega ega koondamisega ilma vähem etteteatatud aja eest hüvitist saamata. Hageja ei olnud 12. veebruaril 2018 tööl ja ta ei saanud siis ülesütlemise teadet kätte saada. Isegi kui eeldada, et hageja sai töölepingu ülesütlemise teate kätte 12. veebruaril 2018, teatas kostja hagejale töölepingu lõpetamisest ette 28 päeva mitte 30 päeva ja hagejal on õigus saada kahe päeva eest hüvitist.
5.2.Maakohus jaotas vääralt tõendamiskoormise ja jättis seetõttu ebaõigesti 2017. a oktoobrikuu töötasunõude rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud lisatasu saamist. Hagejal tuli tõendada, et kostja vähendas alusetult 2017. a oktoobrikuu töötasu 500 euro võrra. Kostjal tuli tõendada, et kostja maksis hagejale saamata jäänud töötasu 500 eurot, kuid kostja ei ole seda teinud.
2-18-8896
Isegi kui lugeda oli hagejal õigus saada alates 11. novembrist 2017 kuni 12. märtsini 2018 töötasu maksmisega hilinemise tõttu viivist.
5.3.Maakohus arvestas ekslikult puhkusehüvitise suuruseks 162 eurot 37 senti. Hagejal oli õigus saada 5,3 puhkepäeva eest hüvitist ning ühe puhkepäeva hüvitise suurus oli 68 eurot 53 senti (1918 eurot 93 senti ÷ 28 kalendripäeva). Seega on hagejal õigus saada puhkusehüvitist 353 eurot 72 senti. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
6.1.Vastuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et tööleping lõpetati TLS § 89 lg 1 alusel hagejale 12. veebruaril 2018 antud ülesütlemise avalduse alusel. Hageja ei ole varem vaidlustanud kostja töölepingu ülesütlemisavalduse kehtivust ega taotlenud selle tühisuse tuvastamist. Hageja ja kostja ei ole sõlminud 12. märtsil 2018 kokkulepet töölepingu ülesütlemise tähtaja lühendamiseks. Töölepingu lõpetamine vormistati, lähtudes kostja 12. veebruaril 2018 hagejale üle antud ülesütlemise avaldusest. Kostja andis ülesütlemise teate 12. veebruaril 2018 hagejale allkirja vastu üle. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis hageja selle päeva hommikul kostja juures. Kostja ülesütlemise teadet ei saa käsitada üksnes informatiivse teatena. Tegemist oli ülesütlemisavaldusega, sest sellest tulenes selgelt ja üheselt, et kostja ütleb lepingu üles TLS § 89 lg 1 alusel.
6.2.Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja 2017. a oktoobrikuu saamata jäänud töötasu nõude. Kostja maksis hagejale selle summa töölepingu lõppemisel ära. Hagejal tuleb tõendada, et ta seda summat ei ole saanud.
6.3.Maakohus ei eksinud puhkusehüvitise nõude lahendamisel. Hageja esitas TVK-le nõude kasutamata puhkuse hüvitise saamiseks 183 eurot 36 senti. Kuna TVK jättis nõude rahuldamata, sai hageja esitada kohtule sama suure puhkusehüvitise nõude. Hageja ei saa hagis esitada TvLS § 58 lg 3 järgi nõuet, mida ta ei esitanud TVK-le.
6.4.Kuna hagejal ei ole kostja vastu põhinõudeid ning hageja ei esitanud viivisenõudeid TVK-le, ei saa hageja viivist nõuda. Samuti ei ole hageja viivisenõuded selged.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas tühistada. Kolleegium saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses.
8.Esmalt märgib kolleegium, et kuigi hageja märgib apellatsioonkaebuses, et ta vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, mõistab ringkonnakohus hageja kaebust selliselt, et hageja vaidlustab puhkusehüvitist puudutavalt maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis puhkusehüvitise hageja kasuks välja mõistmata. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
2-18-8896
9.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses esmalt selle üle, kas hageja sai esitada hagiavalduses TVK-le esitatud avaldusest erinevaid nõudeid. Eelkõige on praegusel juhul küsimus selles, kas hageja sai lisaks hüvitiste ja töötasunõuetele esitada nende kohustuste täitmisega viivitamise tõttu hagiavalduses kostja vastu ka viivisenõuded ning suurendada puhkusehüvitisenõuet. Kostja väitel tuleb hageja muudetud nõuded jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei esitanud neid nõudeid TVK-le. Kolleegium sellega ei nõustu. Asjaolu, et hageja ei esitanud TVK-le esitatud avalduses viivisenõudeid ja esitas väiksema puhkusehüvitisenõude, ei tähenda seda, et hageja ei saanud hagiavalduses viivisenõudeid esitada ja puhkusehüvitisenõuet suurendada. Kuigi TVK-s avalduse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamise korral võib avaldaja esitada TvLS § 58 lg 3 järgi kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas ning hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile, ei tähenda see seda, et hageja ei saanud kohtule esitada uusi nõudeid või olemasolevaid nõudeid suurendada. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et samasuguse sisuga ITLS § 24 lg 3 ei keelanud edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 11) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08, p-d 13–15). Kolleegiumi hinnangul saab sellest tõlgendusest juhinduda ka TvLS § 58 lg 3 kohaldamisel. Eelnevat arvestades saab hageja viivisenõudeid pidada iseseisvateks haginõueteks ning puhkusehüvitise ja sellelt arvutatava viivisenõude suurendamist põhi- ja kõrvalnõude suurendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei peeta hagi muutmiseks. Sellest tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et hageja nõudeid saab menetleda.
10.Pooled vaidlevad edasi selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel koondamisest vähem etteteatatud aja (30 päeva) eest hüvitist 1918 eurot 93 senti, sest kostja ei teatanud töölepingu ülesütlemisest hagejale TLS § 97 lg 2 p 2 kohaselt 30 päeva ette. Alternatiivselt leiab hageja, et igal juhul on tal õigus saada hüvitist kahe vähem etteteatatud päeva eest.
10.1.Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, eksimata tõendite hindamise reeglite vastu, et kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest 12. veebruaril 2018. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja on allkirjastanud dokumendi pealkirjaga „Teade“, mis kannab kuupäeva 12. veebruar 2018 ja milles kostja teatab hagejaga
1.detsembril 2014 sõlmitud töölepingu koondamise tõttu ülesütlemisest (tl 19). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et nad allkirjastasid dokumendi pealkirjaga „Töölepingu lõppemine“, mis kannab kuupäeva 12. märts 2018 ning milles pooled loevad 1. detsembril 2014 sõlmitud töölepingu alates 12. märtsist 2018 koondamise tõttu lõppenuks ja kostja tasub lõppemise päeval hagejale kokku 3500 eurot (tl 19 pöördel). Viidatud tõendid kinnitavad, et kostja teatas
12.veebruaril 2018 hagejale töölepingu ülesütlemisest ja hageja sai samal päeval teate ka kätte, kuna allkirjastas selle. 12. märtsi 2018. a dokumendis on pooled üksnes kinnitanud, et nad loevad töölepingu alates 12. märtsist 2018 lõpetatuks, ning leppinud kokku hagejale töölepingu lõppemisel makstavates summades.
2-18-8896 Kuigi hageja väidab, et ta allkirjastas 12. veebruari 2018. a teate tegelikult 12. märtsil 2018, ei ole hageja oma väidet millegagi tõendanud. Hageja on küll tunnistaja QQ ütlustega (tl 113–113 pöördel) tõendanud, et ta viibis 12. veebruaril 2018 kell 14.00-16.20 Pärnu Maakohtus kohtuistungil, kuid eeltoodu ei tähenda seda, et hageja ei saanud sel päeval viibida tööruumides ja allkirjastada ülesütlemise teadet. Lisaks arvestab kolleegium asjaolu, et hageja töötas kostja juures juristina, mistõttu ei ole usutav hageja väide, et ta ei kontrollinud dokumentidel olevaid kuupäevi enne nende allkirjastamist. Olukorras, kus hageja oli hooletu ega suuda kohtumenetluses tõendada, et ta allkirjastas ülesütlemise teate hiljem, ei ole kohtul võimalik tuvastada, et hageja sai ja allkirjastas teate muul kui teatele märgitud kuupäeval.
10.2.Kuigi maakohus ei võtnud seisukohta hageja nende väidete kohta, mis puudutavad teate sisu, ei anna hageja väited alust järeldada, et kostja ei teatanud hagejale töölepingu ülesütlemisest 12. veebruaril 2018. Kui hageja hinnangul ei vastanud töölepingu ülesütlemine materiaalsetele või formaalsetele tingimustele ja oli seetõttu tühine, pidi hageja TLS § 105 lg 1 järgi esitama 30 kalendripäeva jooksul alates ülesütlemisavalduse saamisest kohtule hagi või TVK-le avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Seda ei ole aga hageja teinud, mida kinnitab TVK-le esitatud avaldus (tl 15–15 pöördel). Seetõttu tuleb TLS § 105 lg 2 järgi lugeda ülesütlemisavaldus kehtivaks.
10.3.Õige on aga hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud ka juhul, kui kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest 12. veebruaril 2018, mõistma kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kahe vähem etteteatatud päeva eest. Arvestades asjaolu, et pooled sõlmisid töölepingu 1. detsembril 2014, oli hageja töölepingu lõpetamise ajaks töötanud kostja juures üle kolme aasta. Kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud üks kuni viis tööaastat peab tööandja teatama töötajale erakorralisest ülesütlemisest TLS § 97 lg 2 p 2 järgi ette vähemalt 30 kalendripäeva. Kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, on töötajal TLS § 100 lg 5 järgi õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Praegusel juhul teatas kostja hagejale töölepingu ülesütlemisest ette 12. veebruaril 2018 ning arvestades 30-päevast etteteatamistähtaega pidi poolte töösuhe kestma kuni 14. märtsini 2018. Seega teatas kostja hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette kaks päeva vähem ning peab maksma hagejale hüvitist kahe päeva eest. Hageja arvutuste järgi on see 176 eurot 86 senti. Kostja ei esitanud hageja arvutustele vastuväiteid, kuid leidis, et hageja ei saa TvLS§ 58 lg 3 järgi kohtule sellist nõuet esitada, kuna ta ei esitanud seda TVK-le. Kolleegium sellega ei nõustu. Kuna hageja nõudis nii TVK-le esitatud avalduses kui ka hagis hüvitist 30 päeva eest, kuid hageja nõue on põhjendatud kahe päeva ulatuses, s.o osaliselt, siis ei ole kostja vastuväide asjakohane. Neil kaalutlustel tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagejale koondamisest vähem etteteatatud aja eest 1918 euro 93 sendi suuruse hüvitise saamiseks täielikult rahuldamata, ning teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hageja selle nõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 176 eurot 86 senti.
10.4.Hüvitisenõude osalise rahuldamise tõttu tuleb rahuldada osaliselt ka hageja viivisenõue sellelt hüvitisenõudelt. Hageja nõuab vähem etteteatamise aja eest nõutud hüvitiselt kostjalt seadusjärgses määras viivist alates töölepingu lõpetamisest 12. märtsil 2018 kuni hüvitise tasumiseni. Hageja on esitanud viivisearvutuse kogu hüvitisega tasumise viivitamise kohta, kuid ei ole esitanud viivisearvutust kahe päeva eest makstava hüvitise maksmisega viivitamise
2-18-8896 kohta. Viivisekalkulaatori rakenduse andmetel on kostja olnud alates 12. märtsist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni viivituses 953 päeva, mille eest tuleb tal maksta viivist 36 eurot 91 senti. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda VÕS § 113 lg 1 järgi võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Töölepingu lõppemisega muutuvad TLS § 84 lg 1 järgi kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt alates 12. märtsist 2018 hüvitiselt ülalnimetatud määras viivist. Seejuures võib viivisenõude esitada hagis TsMS § 367 järgi selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eelnevat arvestades rahuldab kolleegium hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks alates 12. märtsist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni hüvitisenõudelt 176 eurot 86 senti välja viivise 36 eurot 91 senti ning alates 20. oktoobrist 2020 kuni hüvitise kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.
11.Lisaks vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 2017. a oktoobrikuu eest saamata jäänud töötasu 639 eurot 64 senti (bruto) ja sellelt viivist.
11.1.Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja on 2017. a oktoobrikuu eest hagejale töölepingu lõpetamisel juba tasunud. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus ei ole tõendamiskoormist poolte vahel jagades eksinud. Iseenesest on õige hageja väide, et hageja pidi tõendama, et kostja ei ole talle kogu ulatuses 2017. a oktoobri eest töötasu maksnud. Hageja on seda ka teinud ning tema pangakonto väljavõte (tl 8) kinnitab, et kostja maksis talle
10.novembril 2017 1500 euro (neto) asemel 1000 eurot (neto). Samuti on õige hageja arusaam, et sellises olukorras pidi kostja tõendama, et sellest hoolimata on ta hagejale 2017. a oktoobri töötasu maksnud. Kostja tõi esile, et ta tasus hagejale 2017. a oktoobri eest saamata töötasu osa (500 eurot) töölepingu lõppedes, mida kinnitab ka poolte 12. märtsi 2018. a kokkulepe. Kokkuleppest nähtub, et kostja tasus töösuhte lõppedes hagejale „täiendavalt 500 eurot“. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole seda summat saanud. Kuigi kokkuleppest ei nähtu selgelt, mille eest selline summa maksti, vastab makstud summa tasumata töötasu netosuurusele. Seega on kostja piisavalt põhistanud ja tõendanud, et ta on hagejale 2017. a oktoobrikuu töötasu täielikult maksnud. Kuna hageja ise väitis kohtumenetluses, et kokkleppes nimetatud 500 eurot oli lisatasu, siis tuli hagejal põhistada, mille eest lisatasu maksti, ja tõendada lisatasu maksmise aluseks olevaid asjaolusid. Sellele juhtis maakohus hageja tähelepanu ka 19. veebruari 2019. a kohtuistungil (tl 108–109). Seejuures kinnitas hageja, et lisatasu ei ole talle varem makstud. Seega ei ole pooltel olnud lisatasu maksmise praktikat ning hageja ei ole kohtule usutavaks teinud ega tõendanud, et talle lepingu lõpetamiseks makstud 500 eurot oli lisatasu vms tasu.
2-18-8896
11.2.Õige on aga hageja arusaam, et ka juhul, kui kostja tasus 2017. a oktoobrikuu töötasu hagejale töölepingu lõppemisel, on kostja olnud töötasu maksmisega alates 11. novembrist 2017 kuni 12. märtsini 2018 viivituses. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi tasuma hagejale töötasu iga kuu 10. kuupäeval, mida kinnitab ka hageja pangakonto väljavõte tehtud maksete kohta. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja tasus 500 eurot (neto) töölepingu lõpetamisel. Seega on hagejal VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi õigus nõuda kostjalt alates 11. novembrist 2017 kuni 12. märtsini 2018 viivist. Viivisekalkulaatori rakenduse andmetel oli kostja viivituses 122 päeva ja peab selle aja eest tasuma hagejale 500 euro (neto) suuruse töötasu maksmisega viivitamise eest viivist 13 eurot 37 senti.
12.Viimaks vaidlevad pooled ka selle üle, kas hagejal on õigus saada suuremat puhkusehüvitist kui maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistis.
12.1.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal on TLS § 71 alusel õigus nõuda kostjalt 2018. a eest väljateenitud puhkusepäevade eest hüvitist, kuid maakohus arvutas puhkusekalkulaatori rakendust kasutades valesti puhkusehüvitise suuruse ning rahuldas seetõttu hageja nõude ekslikult väiksemas ulatuses. Töötajal on TLS § 70 lg 1 järgi õigus saada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 kinnitatud keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra (kord) alusel arvutatud puhkusetasu ning töölepingu lõppemisel on tööandja TLS § 71 järgi kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Puhkusetasu maksmiseks tuleb korra § 4 lg 1 järgi välja arvutada töötada keskmine kalendripäevatasu. Selleks liidetakse korra § 4 lg 3 ja § 2 lg 2 järgi arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud sissenõutavaks muutunud töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga, kusjuures korra § 4 lg 2 järgi ei arvata kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Viimaks korrutatakse korra § 4 lg 5 järgi keskmine kalendripäevatasu hüvitamisele kuuluvate kalendripäevade arvuga. Praegusel juhul kinnitab hageja pangakonto väljavõte koos töölepingu lõpetamisel makstud töötasuga seda, et hageja teenis alates 1. septembrist 2017 kuni 28. veebruarini 2018 iga kuu 1500 eurot (neto), s.o 1918 eurot 93 senti (bruto). Kokku teenis hageja kuue kuu jooksul 11 513 eurot 58 senti (bruto). See ajavahemik hõlmab 181 kalendripäeva, kuid sellest viis on riigipühad, mistõttu saab puhkusetasu arvestamisel aluseks võtta 176 kalendripäeva. Jagades kuue kuu töötasu nimetatud kalendripäevade arvuga, on kostja keskmine kalendripäevatasu 65 eurot 42 senti. 2018. aastal oli 365 päeva, millest hagejal oli õigus töölepingu (tl 18–19) p 6.1 järgi puhata 28 kalendripäeva. Seega teenis hageja iga kalendripäevaga 0,07671 puhkepäeva. Hageja oli alates 1. jaanuarist kuni 12. märtsini 2018 tööl kokku 71 kalendripäeva. Seega teenis hageja selle ajaga välja 5,45 puhkusepäeva. Korrutades väljateenitud puhkusepäevad hageja keskmise töötasuga, on hagejal õigus nõuda kostjalt puhkusehüvitist 356 eurot 54 senti. Hageja nõudis hagis puhkusehüvitist 353 eurot 36 senti. Seega on hageja puhkusehüvitisenõue põhjendatud.
2-18-8896
12.2.Kuna hageja puhkusehüvitisenõue on põhjendatud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka puhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest viivis. Hagejal VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi õigus nõuda kostjalt alates 12. märtsist 2018 kuni puhkusehüvitise tasumiseni seaduses sätesatud määras viivist. Viivisekalkulaatori rakenduse andmetel on kostja puhkusehüvitise tasumisega alates 12. märtsist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni viivituses 953 päeva ja peab selle aja eest tasuma hagejale 353 euro 36 sendi suuruse puhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest viivist 73 eurot 75 senti. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 20. oktoobrist 2020 kuni hüvitise kohase tasumiseni VÕS§ 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.
13.Ülaltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis täielikult rahuldamata hageja 1918 euro 93 sendi suuruse hüvitise ja sellelt viivisenõude, hageja töötasunõudelt viivisenõude ning osaliselt rahuldamata hageja puhkusehüvitisenõude ja sellelt viivisenõude. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja 1918 euro 93 sendi suuruse hüvitise nõude 176 euro 86 sendi ulatuses ja sellelt viivisenõude, hageja töötasunõudelt viivisenõude ning hageja puhkusehüvitisenõude ja sellelt viivisenõude täielikult. Arvestades hageja põhinõudeid, rahuldab kolleegium hagi 18% ulatuses. Menetluskulud
14.Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemisel tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Arvestades seda, et kolleegium rahuldab hagi 18% ulatuses, jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 18% ulatuses kostja kanda ja 82% ulatuses hageja kanda.
15.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejal ei tekkinud maakohtu menetluses hüvitatavaid menetluskulusid. Maakohus määras kostja esindaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 855 eurot. Hageja ei ole sellele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Seda arvestades ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda, kuid hagi maakohtust erinevas ulatuses rahuldamise tõttu tuleb muuta hagejalt kostja kasuks väljamõistetava menetluskulude hüvitise suurust. Ka apellatsioonimenetluses ei ole hagejal tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kostja menetluskulude nimekirjade järgi on ta kandnud apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja kulusid 450 eurot. Esindajal kulus apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kokku 5 tundi (sh 30 minutit apellatsioonkaebusega tutvumisele, analüüsile ja kliendiga suhtlusele ning 4 tundi 30 minutit vastuse koostamisele) tunnihinnaga 90 eurot/tund. Kolleegiumi hinnangul on kostja esindaja apellatsioonimenetluses tehtud toimingud olnud vajalikud ning neile kulunud aeg põhjendatud, arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ning mahtu. Kostja esindaja tunnihind 90 eurot ei ületa juristi tavapärast tasumäära. Seega on kostja põhjendatud menetluskulude suurus apellatsioonimenetluses 450 eurot.
16.Kokku on maa- ja ringkonnakohtus kostja kantud menetluskulude suurus 1305 eurot ning hagejal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kuna hageja peab hüvitama kostjale 82% menetluskuludest, on kostjale hüvitatavate menetluskulude suurus kokku 1070 eurot 10 senti.
2-18-8896 Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.