1.Osaühing Wiseman Interactive (tema üldõigusjärglane on Trinidad Consulting OÜ (kehtiv ärinimi Trinidad Wiseman OÜ); hageja) esitas 3. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule Noorus OÜ (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 3600 euro saamiseks. Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 24. oktoobri 2016. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2-16-122860 Hageja esitas 16. novembril 2016 Viru Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 3600 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 77 eurot 11 senti ja edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31. detsembril 2013 töövõtulepingu (31. detsembri 2013. a töövõtuleping), mille alusel hageja arendas kostjale veebilehe. Pärast veebilehe valmimist 2014 tellis kostja korduvalt hagejalt lisatöid. Poolte vahel tekkinud usaldusliku suhte tõttu ei sõlmitud lisatöödeks kirjalikke kokkuleppeid ja lähtuti 31. detsembri 2013. a töövõtulepingu tingimustest. Kostja tellis 2015. a novembris hagejalt veebilehe edasiarendustööd. Kontaktisikuks, kes töö tellis ja hagejale tööjuhised andis, oli kostja müügidirektor Mihhail Duzenko, keda kostja oli ka varem volitanud hagejale juhiseid andma. Hageja leidis, et juhised anti kostja nimel. Hageja koostas veebilehe prototüübi, mille kostja heaks kiitis. Hageja edastas 15. mail 2016 kostjale tehtud tööde eest arve 5000 eurot. Kostja kinnitas 16. mai 2016. a e-kirjas, et on töödega rahul, kuid palus võimalust tasuda töö eest kahes osas ning pooled leppisid selles kokku. Kostja tasus 30. mail 2016 esimese 2000 euro suuruse arve. M. Duzenko lahkus 1. augustil 2016 kostja juurest töölt, kuid kinnitas hagejale, et teise osamakse tasumise kokkulepe kehtib. Hageja edastas 2. augustil 2016 kostjale 3000 euro suuruse arve. Kostja turundusspetsialist Darja Bojarova teavitas hagejat, et arve tasutakse, kuid omanik soovib veebilehes muudatusi. Kostja juhatuse liige eitas 27. augusti 2016. a e-kirjas lepingulist suhet, kuid
5.septembri 2016. a e-kirjas leidis, et tellitud tööd olid puudustega. Hageja tegi töö kokkulepitu kohaselt.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte lepinguline suhe aastatel 2015–2016 tulenes 2015 sõlmitud suulisest töövõtulepingust veebilehe arendamiseks. Pooled leppisid kokku, et töö maksumus on 5000 eurot, millest pool tuleb tasuda rahas ja ülejäänu bartertehinguga, mis ka toimus, st hageja kasutas hotelliteenuseid arvetel esitatud mahus. Kostja täitis oma kohustused hageja vastu 2016. a juuniks. Kostja nimel pidas hagejaga läbirääkimisi M. Duzenko, kelle algatusel sõlmitud töövõtuleping oli kehtiv üksnes osas, milles kostja seaduslik esindaja selle heaks kiitis. Kostja seaduslik esindaja kiitis lepingu heaks eespool viidatud tasutingimustel. Kostjal oli töö kohta palju pretensioone ja hageja ei kõrvaldanud puuduseid.
3.Viru Maakohus jättis 19. aprilli 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt oli 31. detsembri 2013. a töövõtuleping (maakohtu lahendis ekslikult märgitud 21. detsember 2013) täidetud ja lõppenud ega olnud praeguse vaidluse ese. Maakohus selgitas, et 31. detsembri 2013. a töövõtuleping võib olla oluline poolte äritavade tekkimise allikana. Pooled sõlmisid 2015 suulise töövõtulepingu kostjale uue kodulehe tegemiseks. Kostja esindaja kinnitusel volitas kostja M. Duzenkot sõlmima lepingu maksumusega kuni 5000 eurot, millest pool tuli tasuda rahas ja pool bartertehinguga. Seda ületavas osas ei volitanud kostja M. Duzenkot ega kiitnud tema tegevust heaks. M. Duzenko väitis kohtuistungil, et juhatuse liikmega lepingu maksumuse kokkulepet ei olnud ja tema juhatuse liikmega tasu ei kooskõlastanud. Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg-le 1 ning selgitas, et M. Duzenko ei olnud kostja juhatuse liige ja tal ei olnud tehingulist esindusõigust. Seetõttu oli 2015. a suuline töövõtuleping kehtiv üksnes osas, milles kostja seaduslik esindaja selle heaks kiitis (TsÜS § 129 lg 1). Tunnistaja D. Bojarova kinnitas, et kostja eelarves oli uue kodulehe tegemiseks planeeritud 5000 eurot, millest pool tuli maksta bartertehinguga. Seda, et poole lepingujärgsest tasust pidi kostja tasuma bartertehinguga, tunnistas ka hageja 1. augustil 2016 kostjale saadetud e-kirjas. 2(7)
2-16-122860 Maakohtul ei õnnestunud tuvastada 2015. a suulise töövõtulepingu põhitingimusi, eeskätt lepingu objekti ega seda, millal töö pidi valmis saama, valmis sai ja kostjale üle anti. Seetõttu ei olnud võimalik määrata ka asjaoludele vastavat mõistlikku tasu võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 1 alusel. Kostja tasutud 2400 eurot (sh käibemaks) tuleb lepingutingimuste määramatuse korral lugeda piisavaks tasuks uue kodulehe eest. Lisaks sai hageja 2015. a suulise töövõtulepingu kehtivuse ajal barterteenuseid (I kd, tl-d 139 pöördel–141 pöördel). Suurema tasu põhjendatust hageja ei tõendanud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15. novembri 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule, märkides, et maakohus otsustab asja lahendamisel ka menetluskulude jaotuse. Otsuse põhjenduste järgi tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu apellatsioonkaebuse väidetest olenemata. Pooled vaidlesid selle üle, kas M. Duzenkol oli õigus sõlmida kostja nimel 2015. a suuline töövõtuleping kodulehe koostamiseks. Kostja leidis, et M. Duzenkol puudusid volitused 2015. a suulise töövõtulepingu sõlmimiseks ja seda tõendas tunnistaja D. Bojarova. Lisaks vaidlesid pooled töövõtulepingu tingimuste ning selle üle, kas 2015. a suulise töövõtulepingu alusel võeti tööd vastu. Hageja hinnangul olid lepingu tingimused tõendatavad M. Duzenko ütlustega ning maakohus hindas otsuse tegemisel vääralt M. Duzenko ja D. Bojarova ütlusi. Seega tuli vaidluse lahendamiseks uurida ja hinnata uuesti maakohtu kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, kuna vaidlustati maakohtu otsuses tunnistajate ütluste hindamise alusel tuvastatud asjaolu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 5). Ringkonnakohus viitas TsMS § 49 lg-le 1 ja § 50 lg 1 p-le 9 ning selgitas, et kohtuistung tuleb tsiviilkohtumenetluses alati protokollida. Kohtuistungi protokoll peab võimalikult kokkuvõtlikult edasi andma kohtuistungi olulist sisu ning asja lahendamise ja võimaliku edasikaebamise seisukohalt tähtsat. Protokolli vorminõuded sätestab TsMS § 51. Kohtuistungi võib täielikult või osaliselt salvestada heli-, video- või muule andmekandjale, kuid sel juhul tuleb koostada protokoll viivitamata pärast kohtuistungit (TsMS § 52 lg 1). Maakohtu 16. augusti 2017. a istungi protokollist nähtus, et maakohus selgitas menetlusosalistele, et istung salvestatakse TsMS § 52 kohaselt, kuid tunnistajate M. Duzenko ja D. Bojarova ütlusi ei protokollitud. Maakohus ei protokollinud isegi tunnistajate ütluste põhisisu (TsMS § 50 lg 1 p 9). Protokollist nähtus üksnes, et tunnistajatele on küsimusi esitatud. Protokolliga tutvudes polnud võimalik tuvastada, milliseid küsimusi tunnistajatelt küsiti ja milliseid asja lahendamiseks olulisi vastuseid nad andsid. TsMS § 52 lg 2 on erand TsMS § 49 ja § 50 lg 1 p 9 suhtes ning seda tuleb tõlgendada kitsendavalt. TsMS § 52 lg-s 2 sätestatud kohtu õigus loobuda tunnistajate ütluste protokollimisest saab olla lubatud vaid ulatuses, milles need ütlused ei mõjuta ilmselt asja lahendamist. TsMS § 52 lg-t 2 tuleks tõlgendada selliselt, et eelkõige võib piirduda tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste kohta protokolli märke tegemisega vaid siis, kui sellega ei jäeta protokollist välja asja lahendamise seisukohalt olulist. Selline tõlgendus on kooskõlas TsMS § 50 lg-ga 1. Kui tunnistaja ütlused sisaldavad asja lahendamisel olulist teavet ning kohus otsuse tegemisel tunnistaja ütlustele ka tugineb, siis ei või jätta tunnistaja ütlusi kirjalikult protokollimata. Kohtuistungi (mh digitaalne) protokoll ei ole mõeldud üksnes maakohtu 3(7)
2-16-122860 vajadusteks, vaid peab võimaldama aega säästval ja ülevaatlikul viisil ka järgmistel kohtuastmetel saada selgust maakohtu menetluses toimunust. Helisalvestis ei asenda protokolli. Seega tuleb TsMS § 52 lg 2 tähenduses üldjuhul vajalikuks pidada tunnistajate ütluste protokollimist. Lisaks ei olnud tunnistaja D. Bojarova ütlusi võimalik helisalvestist kuulates kontrollida, kuna tunnistaja andis ütlusi vene keeles ja neid ei tõlgitud eesti keelde. Helisalvestise kohaselt soovis D. Bojarova anda ütlusi vene keeles ning maakohus lubas seda. Tegemist ei olnud TsMS § 32 lg-s 2 sätestatud erandiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud võõrkeelsete tunnistajate ütluste puhul tegemist olukorraga, mida saaks lahendada tagantjärele helisalvestise põhjal tõlke esitamise teel (TsMS § 33 lg 1). Ringkonnakohtul ei olnud võimalik tunnistajate ütlusi hinnata ja menetluslikke puudusi kõrvaldada, kuna puudus nõuetekohane protokoll, st tunnistajate ütlused ei olnud protokollitud ja D. Bojarova ütlused helisalvestisel olid vene keeles. Tunnistajate ütlustest olulisima protokollimata jätmise saab kõrvaldada üksnes tunnistajate uue ärakuulamise teel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või alternatiivselt saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt viitas ringkonnakohus otsuse tegemisel vääralt TsMS § 50 lg 1 rikkumisele olukorras, kus istung salvestati ja kohaldada tuli TsMS § 52 lg-t 2, mida ringkonnakohus tõlgendas põhjendamatult kitsendavalt. Praktikas on TsMS § 52 lg-t 1 kohaldatud tunnistajate ütluste paremaks talletamiseks, kuna suulise tõendi salvestamine ja taasesitamine annab kohtutele võimaluse veenduda tunnistaja öeldus ja hoomata tunnistaja ütlusi tervikuna. TsMS § 52 lg 2 alusel võib kohus tunnistajate ütluste osas jätta protokolli koostamata, tehes protokolli üksnes märke. Viidatud sättest tuleneb selgelt, et salvestise põhisisu protokollitakse üksnes ja ainult poole nõudmisel. Ühegi TsMS-i sätte kohaselt ei ole kohtul kohustust helisalvestatud istungit eraldi (mh põhisisu osas) protokollida. TsMS § 52 ei täpsusta kirjalikule protokollile sätestatud nõudeid, vaid sätestab eraldiseisva kohtuistungi talletamise viisi (sellele kohalduvad üksnes kirjaliku protokolli sisu, mitte aga vormi nõuded). Istungi salvestisest peavad nähtuma TsMS §-s 50 sätestatud nõuded ning need ei pea olema ümber kirjutatud protokolli. Sellist tõlgendust toetab TsMS § 51 lg 2 alusel vastu võetud justiitsministri 18. detsembri 2017. a määrus nr 26 „Kohtuistungite helisalvestamise ja digitaalse protokolli vormistamise kord“ (määrus nr 26). Helisalvestatud istungi kohta koostatakse digitaalne protokoll (määruse nr 26 § 3 lg 1, TsMS §-d 51 ja 52). Ringkonnakohus oleks saanud maakohtu menetluslikud minetused kõrvaldada. Tunnistaja ütluste tõlke puudumine ei ole selline rikkumine, mille kõrvaldamiseks on vaja saata asi tagasi maakohtule tunnistajate uueks ülekuulamiseks. Helisalvestis on võimalik tõlkida. Asja maakohtusse tagasisaatmine rikub poolte menetlusõigusi, kuna asja lahendamine venib ja pooled kannavad suuremaid menetluskulusid. Lisaks tekitab isiku teist korda ülekuulamine poolte vahel veelgi suuremaid vaidlusi tunnistaja ütluste üle. Tunnistaja ei suuda anda kaks korda täpselt samasuguseid ütlusi ning pooled hakkavad tunnistajalt küsima, miks tema ütlused ajas erinevad või miks ta ei mäleta enam üht või teist asjaolu, ega keskendu sisulisele ülekuulamisele. Kostja esitas koos kaebusega tunnistaja D. Bojarova ütluste tõlke. Tõlge ja helisalvestatud protokoll võimaldavad jälgida tunnistaja ütlusi.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
4(7)
2-16-122860
9.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja 8. mai 2019. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Hageja on esitanud kostja vastu suulisest töövõtulepingust tuleneva nõude, mille sõlmimist ja tingimusi on hageja soovinud tõendada eelkõige kahe tunnistaja ütlustega. Maakohtu
16.augusti 2017. a istungi protokollist nähtub, et kohus teatas pooltele, et istung helisalvestatakse TsMS § 52 kohaselt ja salvestis lisatakse toimikule (II kd, tl-d 8-8 pöördel). Samal istungil kuulati ära ka tunnistajad M. Duzenko ja D. Bojarova, kelle ütlused helisalvestati. Pooled ei vaidle selle üle, et tunnistajate ütluste põhisisu kohta eraldi kirjalikku protokolli ei koostatud ning tunnistaja D. Bojarova andis ütlusi vene keeles.
12.Ringkonnakohus leidis, et eelnimetatuga kaasneb maakohtu otsuse tühistamine apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata, kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi ja rikkumist ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisel andis ringkonnakohus juhise, et maakohus peab tunnistajad uuesti ära kuulama ja tunnistajate ütlused tuleb protokollida, kuna helisalvestis ei asenda protokolli ja tunnistajate ütlustel on praeguse asja lahendamisel määrav tähtsus. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus kohtuistungil antud tunnistajate ütluste helisalvestamisel menetlusõiguse norme sellega, kui jättis tunnistajate ütluste kohta kirjaliku protokolli koostamata olukorras, kus tunnistaja ütlused sisaldavad asja lahendamisel olulist teavet ja kohus otsuse tegemisel tunnistaja ütlustele ka tugineb.
13.Esiteks käsitleb kolleegium digitaalse protokolli koostamist ning kohtuistungil helisalvestatud tunnistajate ütluste protokollimist.
13.1.Asja materjalidest nähtub, et maakohus laadis e-toimikusse 16. augusti 2017. a kohtuistungi helisalvestise nimega „16_08_17_istung_2_16_122860.dcr“ ning kohtuniku ja kohtuistungi sekretäri digitaalselt allkirjastatud istungiprotokolli PDF-formaadis nimega „16_08_17_istung_2_16_122860.pdf“. Viimane on lisatud ka tsiviilasja pabertoimikusse (II kd, tl-d 8-8 pöördel). Digitaalsele protokollile ja selle kohta esitatud vastuväidete vormistamisele ning protokolli allkirjastamisele esitatavad tehnilised nõuded kehtestab TsMS § 51 lg 2 kohaselt valdkonna eest vastutav minister määrusega. Viidatud sätte alusel kehtestatud määruse nr 26 § 3 lg 1 järgi vormistatakse helisalvestatava kohtuistungi protokoll digitaalselt selliselt, et markeeritud helisalvestis ja kohtuistungi protokoll seotakse üheks dokumendiks ning see salvestatakse PDF-formaadis. Määruse nr 26 § 3 lg 2 kohaselt lisatakse määruse nr 26 § 3 lg-s 1 sätestatud viisil vormistatud protokolli päisesse märge kohtuistungi helisalvestamise kohta ja helisalvestise faili nimi. Määruse nr 26 § 2 lg 1 järgi salvestatakse helisalvestise fail vormingus, mis võimaldab eristada helisalvestise markeeritud osi ja valida neid kuulamiseks ning tagab markeeringute säilimise. Määruse nr 26 § 2 lg 2 kohaselt salvestatakse helisalvestise fail nimega, mille moodustab: kohtuistungi toimumise kuupäev, sõna „istung”, kohtuasja number. Kohtuasja numbris asendatakse sidekriips alakriipsuga. Kuigi määrus nr 26 ei kehtinud maakohtu 16. augusti 2017. a istungi protokolli vormistamise ajal ja valdkonna eest vastutav minister ei olnud TsMS § 51 lg 2 alusel kehtestanud ka muud määrust, vastab 5(7)
2-16-122860 maakohtu vaidlusalune istungiprotokoll iseenesest digitaalse protokolli tunnustele määruse nr 26 mõttes. Maakohus sidus praegu 16. augusti 2017. a kohtuistungi markeeritud helisalvestise ning istungiprotokolli üheks dokumendiks ning salvestas PDF-formaadis. Sellisel viisil koostatud digitaalne protokoll võimaldab eristada helisalvestise markeeritud osi (sh tunnistajate ütlusi) ning valida neid osi kuulamiseks.
13.2.Kuigi TsMS § 49 lg 1 näeb üldnormina ette kohustuse kohtuistungid alati protokollida, sätestab nii praegu kehtiv kui ka vaidlusaluse menetlustoimingu ajal (16. august 2017) kehtinud TsMS § 52 lg 2 erinormina ette, et tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste kohta tehakse protokolli üksnes märge, välja arvatud juhul, kui pool nõuab menetluse jooksul salvestiste põhisisu protokollimist või kui kohus peab seda vajalikuks. Seega on TsMS § 52 lg-ga 2 mh antud kohtule diskretsioon protokollida tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste puhul salvestiste põhisisu olukorras, kus kohus peab seda vajalikuks. Kolleegium leiab, et kohus peab TsMS § 52 lg-st 2 tulenevat diskretsiooniõigust kohaldama selliselt, et protokollib salvestiste põhisisu alati, kui tunnistaja ütluste, eksperdi suulise arvamuse ja menetlusosalise vande all antud seletusega soovitakse tõendada asjaolusid, millest asja lahendamine olulises osas sõltub. Tunnistaja ütluste põhisisu protokollimine tagab kohtule efektiivsema võimaluse tunnistaja ütluste alusel asjaolude tuvastamiseks ning tagab menetlusosalistele efektiivsema võimaluse teostada kaebeõigust tõendite hindamise vaidlustamise kontekstis. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et salvestatud ütluste ja vaatluse tulemuste kohta protokolli märke tegemisega võib piirduda üksnes siis, kui sellega ei jäeta protokollist välja asja lahendamise seisukohalt olulist.
13.3.Kolleegium peab kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil vajalikuks selgitada lisaks järgmist. TsMS § 52 lg 2 sätestab ainult tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste protokollimata jätmise võimaluse. Viidatud norm ega muu säte ei võimalda teha järeldust, et digitaalse protokolli koostamisel võiksid muud TsMS § 50 lg-s 1 märgitud andmed (sh nt menetlusosaliste avaldused ja taotlused, istungil tehtud korraldused ja lahendid) kohtuistungi helisalvestamisel jääda TsMS § 51 lg-s 1 sätestatud vormis protokollimata.
14.Järgmiseks käsitleb kolleegium võõrkeeles antud tunnistajate ütluste tähendust ja ringkonnakohtu õigusi apellatsioonkaebuse lahendamisel.
14.1.TsMS § 32 lg 1 kohaselt toimub kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine eesti keeles. TsMS § 32 lg 2 esimese lause järgi protokollitakse kohtuistung ja muud menetlustoimingud eesti keeles. TsMS § 32 lg 2 teise lause alusel võib kohus istungil võõrkeeles antud ütlused või seletused märkida protokolli lisaks nende sisu eestikeelsele tõlkele ka nende esitamise keeles, kui see on vajalik ütluse või seletuse sisu täpseks edastamiseks. Isik, kes ei valda eesti keelt, annab vande või allkirja tema vastutuse eest hoiatamise kohta keeles, mida ta valdab, ning allkirjastab eestikeelse vande või hoiatuse teksti, mis on vahetult isikule tõlgitud (TsMS § 36). Seega ei tulene kehtivast seadusest võimalust kohtul ka menetlusosaliste nõusolekul menetleda asja muus keeles kui eesti keeles.
14.2.Praegu ilmneb maakohtu 16. augusti 2017. a istungi helisalvestist kuulates, et kohtu loal ja menetlusosaliste nõusolekul andis tunnistaja D. Bojarova ütlusi vene keeles. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tunnistaja D. Bojarova ütluste andmine vene keeles ilma tõlketa on oluline menetlusnormi rikkumine. Kolleegiumi hinnangul saab tunnistaja ütluste eestikeelse tõlke puudumise üldjuhul kõrvaldada üksnes tunnistaja uue ärakuulamise teel.
6(7)
2-16-122860
15.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13). TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajaduse korral hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et menetlusõiguse normi rikkumise, mis seisnes tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmises, saab ringkonnakohus tunnistajaid üle kuulates ise kõrvaldada (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 15.5). Kolleegium jääb eelviidatud seisukohtade juurde ja leiab, et praeguses asjas oleks ringkonnakohus saanud asja ise lahendada. Ringkonnakohus oleks saanud maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada ise tunnistajate M. Duzenko ja D. Bojarova uue ärakuulamise teel. Eelnevast tulenevalt saatis ringkonnakohus põhjendamatult asja tagasi maakohtule lahendamiseks apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja saata asi hageja apellatsioonkaebuse sisuliseks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul pooltele selgitada menetluslikku olukorda ning tunnistajad ise üle kuulata.
16.Kuna ringkonnakohtu lahend tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Kaupo Paal, Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.