Täitmine › Sundenampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab et nõue eksisteerib ja nõue on tõendatud. Kostja leiab, et peale täitemenetlus alustamist 22 augustil 2016 sõlmitud kokkulepe nõude osade kaupa tasumiseks, ei muuda sundtäitmist lubamatuks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vaidlus puudub alljärgnevate faktiliste asjaolude kohta:  Hageja vastu on algatatud kostja poolt täiteasi nr xxxx 19.11.2015.  Täitedokumendiks on hageja ja kostja vahel 18.08.2014 sõlmitud käendusleping, millega hageja käendas kostja ning R OÜ ja C OÜ vahel vastavalt 08.11.2007 sõlmitud müügilepingust nr XXXX ja 11.03.2014 müügilepingust nr XXXX tulenevaid kohustusi, vastavalt 30 000 euro ja 25 000 euro ulatuses.  22.08.2016 sõlmiti poolte vahel kokkulepe käenduslepingu muutmiseks ja võlgnevuse tasumiseks, mille kohaselt tasub hageja võlgnevuse osamaksete kaupa (vt hagiavalduse lisa nr 3, I kd tlk 13).  Hageja on korrektselt 22.08.2016 kokkulepet täitnud ja võlgnevust osade kaupa tasunud. TMS § 221 lõigete 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Asjas 3-2-1-64-12 tehtud otsuse punktis 12 on Riigikohus sedastanud, et täitedokumendiks oleva lepingu alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega avatakse materiaalõiguslik vaidlus täitedokumendi üle. Vaidluse sisu ja tõendamiskoormise osas nendib Riigikohus järgmist: „Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS

2-18-17340 § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.“ Sama otsuse punktis 19 on Riigikohus rõhutanud, et hüpoteeki ei või realiseerida tagatava nõudeta. Nõude sissenõutavus Hageja leiab, et käesolevas asjas on sundtäitmine lubamatu, sest kostjal puudub hageja vastu sissenõutav nõue. Nõue ei ole sissenõutav tulenevalt 22 augustil 2016 sõlmitud kokkuleppest, millega muudeti esialgset lepingut ja lepiti kokku, et hageja tasub võlgnevuse osade kaupa. Hageja on kohustust ka korrektselt täitnud. Kui nõue ei ole sissenõutav, siis ei ole seda võimalik sundtäita. Kostja leiab, et pärast täitemenetluse alustamist võlgnevuse tasumise kokkuleppe sõlmimise korral ei ole võlgnikul õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu. TMS § 221 lg 1 reguleerib hagi esitamist olukorras, kus täitedokumendist tulenev nõue on küll ajatatud, kuid sissenõudja esitab sellest hoolimata pärast ajatamist võlgniku vastu täitmisavalduse. TMS § 221 lg 1 eesmärk on seega reguleerida olukordi, kus enne täitmisavalduse esitamist esinevad loetletud alused ning täitmisavalduse esitamise hetkel puudub sissenõudjal nõue võlgniku vastu. Küll aga ei ole antud sätte eesmärgiks reguleerida olukordi, kus loetletud sündmused leiavad aset pärast täitemenetluse alustamist. Näiteks, kui võlgnik tasub pärast täitemenetluse alustamist võlgnevuse, s.o. rahuldab nõude, siis ei too see kaasa võlgniku õigust nõuda TMS § 221 lg 1 alusel täitemenetluse lubamatuks tunnistamist, vaid kohtutäitur lõpetab TMS § 48 lg 1 p 2 või 3 ja § 50 lg 1 alusel täitemenetluse põhjusel, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Samal alusel võib täitemenetluse lõpetada ka tasaarvestuse tulemusel, kui sellega täidetakse täitemenetlusse esitatud nõue, millega lõppeb võlasuhe. Võlgnevuse tasumise kohta kokkuleppe sõlmimise korral võib seevastu kaaluda täitemenetluse peatamist sissenõudja avalduse alusel TMS § 46 lg 1 p 1 järgi. Küll aga ei ole nimetatud asjaolude esinemisel seadusandja seadnud eesmärgiks, et võlgnikul tekiks õigus nõuda TMS § 221 lg 1 kohase hagi esitamisega täitemenetluse lubamatuks tunnistamist. Hageja tõlgendus TMS § 221 lg-st 1 tähendaks, et iga kord, kui pärast täitmisavalduse esitamist esineb mõni TMS § 221 lg-s 1 loetletud asjaoludest, näiteks nõude tasumine, on võlgnikul õigus nõuda hagi korras täitemenetluse lubamatuks tunnistamist. Täitemenetluse eesmärk on eelkõige täitedokumendi täitmise kaudu sissenõudja huvide kaitse. Sellise eesmärgiga ei ole kooskõlas tõlgendus, et pärast täitmisavalduse esitamist aset leidev võlgnevuse tasumine, tasaarvestamine või ajatamine toob kaasa võlgniku õiguse nõuda täitemenetluse lubamatuks tunnistamist. Hageja argumentatsiooni võiks pidada loogiliseks juhul, kui kostja kui sissenõudja oleks pärast kokkuleppe sõlmimist esitanud täitmisavalduse ja/või nõudnud kostja kinnisasja sundmüüki. Puudub vaidlus, et selliseid asjaolusid ei esine. Kostja viitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.11.2010 otsusele asjas nr 3-2-1-104-10. Antud asjas olid asjaolud muuhulgas sellised, et võlgnik oli esitanud hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks olukorras, kus ta oli pärast kohtulahendi jõustumist ning täitmisteate kättetoimetamist võlgnevuse tasaarvestanud. Riigikohus selgitas lahendi punktis 11, et TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Nendest Riigikohtu selgitustest tulenevalt võib seega tasaarvestuse korral esitada TMS § 221 lg 1 kohase hagi üksnes juhul, kuid tasaarvestus on tehtud enne täitmisteate kättetoimetamist. Kuna tasaarvestus on TMS § 221 lg-s 1 loetletud koos teiste alustega täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks, sh nõude rahuldamine või ajatamine, siis järelikult kohaldub sama põhimõte ka nõude ajatamisele. See tähendab, et võlgnevuse ajatamise korral võib TMS § 221 lg 1 kohase hagi täitemenetluse

2-18-17340 lubamatuks tunnistamiseks esitada vaid juhul, kui ajatamine on toimunud enne täitmisteate kättetoimetamist. Puudub vaidlus selles, et käesoleval juhul sõlmiti lisakokkulepe võlgnevuse tasumiseks oluliselt hiljem kui alustati täitemenetlust. Hageja leiab, et TMS § 221 sätestab sõnaselgelt vastupidi, st võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, põhjusel, et nõue on ajatatud. Hagi võib sama paragrahvi lõike 3 kohaselt esitada täitemenetluse lõpuni (st just nimelt pärast täitemenetluse algust). Niisiis on kostja seisukoht vastuolus kehtiva seadusega ja täielikult põhjendamata. Hageja leiab, et kostja poolt viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-104-10 ei oma tähtsust seetõttu, et selle andmise ajal kehtinud TMS § 221 lg 3 lubas täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitada 30 päeva jooksul (alates 05.04.2011 on see lubatud kuni täitemenetluse lõpuni) ning viidatud lahendis oli vaidluse all kohtuotsuse kui täitedokumendi alusel alustatud täitemenetlus. Kostja leiab, et hageja argumendid seoses Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-2-1-104-10 on asjakohatud. Esiteks, viidatud asjas oli küll muuhulgas vaidluse all hagi aegumine sel ajal kehtinud TMS § 221 lg 3 alusel. Samas ei mõjuta viidatud lahendis Riigikohtu poolt antud selgituste asjakohasust TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi lubatavuse osas, mis kehtis samas sõnastustes, nagu see kehtib ka käesoleval ajal. Kostja juhib tähelepanu sellele, et samale Riigikohtu lahendile on viidatud näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-09-44126, kus hagi aegumise küsimus oli veelgi ebaolulisem. Samuti on viidatud Riigikohtu lahendile tuginetud näiteks Tartu Ringkonnakohtu 23.02.2015 määruses asjas nr 2-14-56437, punktis 11, kus hagi oli esitatud TMS § 221 lg 1 alusel ajal, kui kehtima oli hakanud TMS § 221 lg 3 muudatus, mis lubas hagi esitada kuni täitemenetluse lõpuni, s.o. käesoleval ajal kehtinud redaktsioonis. Ühtlasi ei olnud hagi aegumine selles lahendis vaidlusküsimuseks, kuid sellest hoolimata tugines ringkonnakohus viidatud Riigikohtu lahendile. Teiseks, ei oma tähtsust asjaolu, et viidatud Riigikohtu lahendi asjas oli vaidlusaluseks täitedokumendiks kohtuotsus. TMS § 221 lg 2 selgitab, et kohtulahendi puhul on TMS § 221 lg 1 kohased alused hagi esitamiseks lubatud vaid juhul, kui need on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Antud sätte eesmärk on seega erinormina selgitada olukorda kohtulahendiks oleva täitedokumendi korral, mis ei pruugi olla tasaarvestuse avalduse esitamise, nõude rahuldamise või ajatamise ajal veel jõustunud. Seetõttu sisaldab antud säte tingimust, et kohtulahend peab olema jõustunud, millega ühtlasi välistatakse olukorda, et pärast kohtulahendi jõustumist esitatakse näiteks tasaarvestuse avaldus, mille pidanuks esitada kohtumenetluse käigus. Riigikohus oli viidatud asjas täiendavalt selgitanud, et tasaarvestuse alusel esitatud TMS § 221 lg 1 kohase hagi saab esitada üksnes olukorras, kus tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist, s.o. sisuliselt enne täitemenetluse algust. See tähendab, et Riigikohus on täiendavalt selgitanud, millal peab olema TMS § 221 lg-s 1 loetletud alus täitemenetluse vaidlustamiseks tekkinud, et selle alusel TMS § 221 lg 1 kohane hagi esitada. Nagu kostja osundas, peab TMS § 221 lg 1 kohane alus olema tekkinud enne täitmisteate kättetoimetamist. See on ka loogiline, kuna olukorras, kus täitemenetluse alustamise ajal puudus TMS § 221 lg 1 kohane alus, ei saa täitemenetlus olla lubamatu. Näiteks võla tasumine (nõude rahuldamine) pärast täitemenetluse alustamist võib küll olla aluseks täitemenetluse lõpetamiseks, aga sellisel juhul ei ole tegemist lubamatu täitemenetlusega TMS § 221 lg 1 järgi, vaid täitemenetluse lõpetamisega TMS § 48 lg 1 p 2 alusel seetõttu, et nõue on rahuldatud. Hageja arutluskäigu põhjal võiks järeldada, et muu täitedokumendi kui kohtulahendi puhul võib TMS § 221 lg 1 kohane alus – nõude rahuldamine, ajatamine või tasaarvestus – toimuda pärast täitmisteate kättetoimetamist, s.o. sisuliselt pärast täitemenetluse algust. Hageja arutluskäik ei ole loogiline, kuna puudub mõistlik seletus sellele, miks peaks jõustunud kohtulahendi puhul TMS § 221 lg 1 kohane alus tekkima enne täitemenetluse algust, aga muu täitedokumendi puhul võib see tekkida ka pärast täitemenetluse algust. Hageja loogika põhjal oleks näiteks maksuotsuse puhul pärast

2-18-17340 täitemenetluse alustamist maksuvõla tasumise või ajatamise korral võlgnikul õigus nõuda TMS § 221 lg 1 alusel hagi korras täitemenetluse lubamatuks tunnistamist. Selline erisus ei ole ilmselgelt kooskõlas TMS § 221 lg 1 sisu ja eesmärgi ning viidatud kohtulahendites esitatud seisukohtadega. Kostja käsitlust toetab ka tsiviilasjast nr 2-12-14796 tulenev praktika, kus hageja oli esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi muuhulgas asjaoludel, et nõue oli ajatatud pärast täitemenetluse algust. Harju Maakohus oli 31.10.2012 otsuses antud tsiviilasjas leidnud, et TMS § 221 lg 1 lubab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kui nõue on ajatatud enne täitemenetluse alustamist, mitte täitemenetluse ajal. Tallinna Ringkonnakohus nõustus samas tsiviilasjas tehtud 14.05.2013 otsuses maakohtu otsuse põhjendustega. Puudub vaidlus asjaolus, et juhul kui käesolevas asjas käsitleda kokkuleppe sõlmimist võlgnevuse ajatamisena TMS § 221 lg 1 mõttes, on hagiavaldus esitatud pärast täitmisteate kättetoimetamist. Seega on TMS § 221 lg 1 kohane alus (ajatamine) tekkinud pärast täitemenetlust algust, millisel juhul ei ole eelnevalt viidatud kohtupraktika kohaselt hagi esitamine lubatav. Hageja leiab, et kostja viide Riigikohtu 17. novembri 2010 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-104-10 ja selles esitatud seisukohad hagi esitamise aja kohta on käesolevas asjas täiesti asjakohatud (vt hageja 9. oktoobri 2019 seisukoha p 2.3.8). Seega on asjakohatu ka analoogia pinnalt esitatud näited – seaduse muutumise tõttu ei oma ükski neist käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kohus leiab, et kostja poolt viidatud Riigikohtu praktika (lahend asjas nr 3-2-1-104-10) ei ole antud asja vaidlusküsimuses asjakohane. Seega on asjakohatud ka selle pinnalt esitatud praktika. Nimelt käsitles Riigikohus lahendis nr 3-2-1-104-10 tasaarvestuse vastuväidet, mis ei ole antud asjas üldse argumendiks. Seega ei ole Riigikohus lahendis asjas nr 3-2-1-104-10 avaldanud seisukohta antud asjas vaidluse all oleva asjaoluga seoses. Lisaks eeltoodule, siis isegi juhul kui analoogia kohalduks, ei nähtu kohtu hinnangul muutunud seadusesätte kontekstis Riigikohtu vastavast seisukohast seda argumenti mida kostja seal näeb/näha soovib (ja mida madalama astme kohtud on ehk ekslikult korranud). Riigikohtu seisukohta selle konteksti ja sisusse süüvimata vaadates võib tõesti jääda mulje, et Riigikohus lihtsalt sedastas, et vastuväide on lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui vastuväite alus on tekkinud (nagu kostja ütleb „sisuliselt“) enne täitemenetluse algatamist, kuid see mulje on väär. Riigikohtu täpne lause millele kostja viitab on„...TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.“ Tekib küsimus, et miks ainult pärast kohtulahendi jõustumist ja enne täitmisteate kättetoimetamist. TMS § 221 lõigete 2 ja 3 koostoimele viitamine avab Riigikohtu seisukoha konteksti ja sisu. Kõigepealt, miks viitas Riigikohus TMS § 221 lg 2? Seepärast, et viidatud kaasuses oli vaidluse all kohtulahendi alusel toimuv sundtäitmine ja TMS § 221 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Ehk siis Riigikohus kinnitas üle, et kohtulahendi alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise puhul saab tasaarvestuse vastuväite esitada üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist ja seda seetõttu, et tasaarvestuse alus peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Järgnevalt, miks viitas Riigikohus TMS § 221 lõikele 3? Tol ajal kehtinud sõnastuses sätestas TMS § 221 lg 3, et hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Riigikohus selgitas viidatud lausele eelnevas lauses „TMS § 221 lg 3 võimaldab hagi esitada küll täitemenetluse lõpuni, kuid seob hagi aegumistähtaja kulgemise alguse täitmisteate kättetoimetamisega. Selle sätte eesmärk on vältida täitekulusid juhul, kui võlgnik täidab kohustuse enne täitmisteate kättetoimetamist.“ Ehk siis Riigikohus kinnitas üle, et hagi esitamise ajalise piirangu tõttu on ka vastuväite kasutamisel ajaline piirang (viidatud asjas oli peamise vaidluse all nõude esitamise tähtaja möödalaskmise küsimus) ja selle piirangu eesmärgiks on vältida täitekulusid juhul, kui võlgnik

2-18-17340 täidab kohustuse enne täitmisteate kättetoimetamist. Ja just selle Riigikohtu lause tõttu on võimalik aru saada, miks Riigikohus ütles, et tasaarvestuse vastuväide on lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud enne täitmisteate kättetoimetamist. Riigikohus lähtus tol ajal kehtinud seadusesätte sõnastusest ja eesmärgist, millest tulenevalt piiras kasutatava tasaarvestuse vastuväite aluse tekkimise aega. Riigikohus leidis tolle aja TMS § 221 lg 3 eesmärgist tulenevalt, et tasaarvestuse vastuväite alus peab olema tekkinud enne täitmisest teada saamist, et sellele alusele tuginedes hagi esitamine õigustatud oleks. Antud juhul aga on Riigikohtu seisukoha aluseks olev sätte sõnastus juba ca 8 aastat olnud teistsugune, st ilma 30 päevase ajalise piiranguta, mis tähendab et seaduseandja otsustas osaliselt eemaldada ajalise piirangu ja lubada vastuväidete esitamise igal juhul kuni täitemenetluse lõpuni. Kuivõrd täitmisteate kättetoimetamise aeg ei oma enam rolli vastuväite esitamisel, ei ole ka Riigikohtu poolt sedastatud piirang täitekulude vältimise eesmärgil asjakohane. Siinkohal võib siiski tekkida küsimus, et kas ehk ei võiks ka vaatamata sellise sätte nüüdsele puudumisele olla vastav põhjus (täitekulude põhjendamatu kandmine) vastuväite kasutamise ajaliseks piiramiseks põhjendatud aluseks. Kohus leiab et vastus sellele küsimusele sõltub vastuväite liigist ja alus tuleneb mujalt. Kohus leiab, et tasaarvestuse vastuväite puhul võiks vastuväite esitamise piirangut peale täitemenetluse algatamist isegi jaatada, kuid seda põhjusel, et tasaarvestus on ühepoolselt teostatav subjektiivne õigus ja seetõttu ei tohiks olla aktsepteeritav, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks kuna võlgnik kasutab tasaarvestuse vastuväidet, mida oleks võinud kasutada ka enne, alles peale täitemenetluse algatamist ja võlausaldaja kanda jäävad kõik täitemenetlusega seotud kulud. Tegemist oleks hea usu põhimõtte vastasusega. Küll aga on pooltevaheline kokkulepe võlgnevuse tasumise muutmiseks nii võlgniku kui võlausaldaja ühine tahe ja kui võlausaldaja on otsustanud et ta soovib võlgnikuga kokkuleppele minna ka peale täitemenetluse algatamist, ei ole see kohtu hinnangul keelatud ega hea usu põhimõttega vastuolus. Samas toob see kohtu hinnangul kaasa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise olukorras kus võlausaldaja ise täitemenetlust lõpetada ei lase. Sellisel juhul on võlausaldaja ise hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus leiab, et mõlemapoolse kokkuleppe puhul on mõlemad pooled soovinud muuta täitemenetluses oleva sissenõutava nõude sissenõutavuse korda ja sellega on muudetud eelneva nõude sissenõutavus. Kostja on aktsepteerinud olukorra muutust. Täitemenetluse aluseks olnud nõuet ei ole enam selliselt sissenõutaval kujul nagu ta algselt oli. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid 22. augustil 2016 kokkuleppe nõude osamaksete kaupa sissenõutavaks muutumise kohta. Kokkulepe on pealkirjastatud „ Kokkulepe käenduslepingu muutmiseks ja võlgnevuse tasumiseks“. Kokkuleppe punktidest 4 ja 5 väljendub selgelt poolte kohustus sõlmida uus kokkulepe käendatava summa tasumise osas. Pooled ei ole mistahes viisil väljendanud soovi samal ajal paralleelselt kehtivalt säilitada ka võimalus nõuda sisse nõuet tervikuna. Peale täitemenetluse algatamist on kostja sissenõudjana hagejaga kokku leppinud käendaja vastutuses selliselt, et nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks osadena, summas 300 eurot kuus. Käendaja vastutuse maksimumsumma on lisaks 55 000 eurole piiratud ka 300 euroga kuus. Kostja ei saa hetkel enam nõuda nõude sundtäitmist kogu ulatuses. Ja kuna kostja (omaenda poolt sõlmitud kokkuleppe tõttu) ei saa enam nõuda sundtäitmiseks esitatud nõuet selliselt, kuidas see sundtäitmiseks esitati, ei ole sundtäitmine enam algatatud alusel lubatud. TMS § 2 lg 1 p 18 sätestab, et täitedokumendiks on rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Käesoleval juhul muutub nõudest sissenõutavaks ainult igakuiste osamaksetena summa 300 eurot kuus. Hageja on senini selles osas kokkulepet täitnud. Nõue ei ole sissenõutav, järelikult ei ole hagejal kohustust alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Hüpoteegi alusel saab

2-18-17340 täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks (vt ka VÕS § 82 lg 7), st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse. Kui hüpoteegipidaja ei ole põhistanud, et tagatud nõue on sissenõutavaks muutunud, peab täitur keelduma täitemenetluse algatamisest, alustatud täitemenetluse aga TMS § 48 lg 1 p 4 või 7 alusel lõpetama (vt Riigikohtu 28. september 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-11, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleva täitemenetluse toimumine õiguspärane, kuivõrd hüpoteegiga tagatud nõue ei ole enam (isegi mitte osaliselt) muutunud sissenõutavaks. Täitemenetluse toimumiseks ja hüpoteegi realiseerimise nõudmiseks peab vähemalt mingi osa nõudest olema muutunud sissenõutavaks. Kui nõue ei ole sissenõutav (nagu ka käesolevas kaasuses), siis on sundtäitmine lubamatu. Kohus rõhutab üle, et Riigikohus on andnud lahendis nr 3-2-1-104-10 oma seisukoha tuginedes seadusesätte eesmärgile, milline tulenes selle seadusesätte sõnastusest, mida enam ei eksisteeri. Lisaks eeltoodule on Riigikohus andnud oma seisukoha küsimuses kus vastuväite iseloomuks oli ühepoolselt kasutatav subjektiivne õigus, mille teatav ajaline piiramine on selle iseloomust tulenevalt siiamaani alati põhjendatud olnud. Riigikohus ei ole isegi kaudselt laiendanud seda seisukohta võimalikele vastuväidetele, mis tulenevad poolte omavahelistest kokkulepetest. Seega leiab kohus, et Riigikohtu viidatud seisukoht ja sellest tulenev praktika ei ole asjakohane, ei otseselt ega ka analoogia korras. Kostja on viidanud ka tsiviilasjale nr 2-12-14796, kus hageja oli esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi muuhulgas asjaoludel, et nõue oli ajatatud pärast täitemenetluse algust. Kostja märkis, et Harju Maakohus oli 31.10.2012 otsuses antud tsiviilasjas leidnud, et TMS § 221 lg 1 lubab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kui nõue on ajatatud enne täitemenetluse alustamist, mitte täitemenetluse ajal. Tallinna Ringkonnakohus nõustus samas tsiviilasjas tehtud 14.05.2013 otsuses maakohtu otsuse põhjendustega. Kohus kostja käsitlusega tsiviilasja nr 2-12-14796 sarnasuse osas ei nõustu. Esiteks jääb kohus oma eeltoodud põhjenduste juurde ja märgib, et kohus ei ole seotud teiste kohtukoosseisude lahendustega. Teiseks leiab kohus, et tsiviilasja nr 2-12-14796 ja käesoleva tsiviilasja asjaolud on erinevad. Tsiviilasjas nr 2-12-14796 esitas hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kostja vastu, kuna kohtutäituri juures täitemenetluse käigus koostati maksegraafik, mille alusel tekkis hagejal kohustus kostjale võlgnetav summa tasuda ositi. Maakohus leidis, et sellisel juhul ei ole tegemist nõude ajatamisega TMS § 221 lg 1 mõttes. TMS § 221 lg 1 lubab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kui nõue on ajatatud enne täitemenetluse alustamist, mitte täitemenetluse ajal. Asjaolu, et täitemenetluse sissenõudja ja võlgnik leppisid kokku, et täitedokumendi täitmine toimub maksegraafiku alusel võlgniku poolt igakuiste maksete tasumise näol, ei tähenda, et täitedokument oleks mittetäidetav. Sellisel kujul täitmine tähendab vaid, et võlgnik ei pea täitedokumendist tulenevat võlgnevust tasuma korraga, vaid kokkulepitud maksegraafiku alusel täitemenetluse käigus. Ringkonnakohus leidis, et kohtutäituri vahendusel sõlmitud kokkulepe võlgniku ja võlausaldaja vahel ei muuda täitmist lubamatuks ning et asjaolud TMS § 221 kohaldamiseks saavad olla vaid täitemenetluse välised. Seega viidatud asja 2-12-14796 asjaolude kohaselt sõlmiti täitedokumendi täitmise viis kokku täitemenetluses endas ja seejuures toimuski täitemenetlus edasi selle uue täitemenetluses sõlmitud kokkuleppe alusel. Antud asjas aga on tegemist täitemenetluse välise asjaoluga. Antud asjas ei sõlminud kostja 22.08.2016 hagejaga täitemenetluses maksegraafikut täidetava nõude tasumise võimaldamiseks osade kaupa vaid uue täitemenetluse välise kokkuleppe, millega vana lepingut muudeti. Seejuures puuduvad uues kokkuleppes igasugused viited täitemenetlusele. Mida kusagilt ei nähtu et oleks sõlmitud maksegraafikut täitmisel oleva nõude osade kaupa tasumise võimaldamiseks.

2-18-17340 Kohus leiab seega, et antud asjas kostja sisuliselt kaotas ise ära täitemenetluse aluseks oleva täitedokumendi, sõlmides uue kokkuleppe hagejaga, millega vana lepingut muudeti. Peale 22.08.2016 kokkuleppega sõlmitud muudatusi, ei olnud kostjal enam õigust nõuda kohustuse täitmist eraldiseisvalt vana lepingu alusel. Kohus leiab, et täitemenetluses sõlmitav maksegraafik täidetava nõude tasumise võimaldamiseks osade kaupa ja täitemenetluse väliselt eelneva kokkuleppe ümbermuutmine, on kaks täiesti erinevat asja. Täitemenetluse lõpetamine ei piira kostja õigusi tulevikus vajadusel uue täitemenetluse algatamiseks. Kostja nõue on tagatud hüpoteegiga. Kusjuures kinnistu igakordne omanik kohustub alluma kohesele sundtäitmisele – täitemenetlus ega kinnisasjale seotud keelumärge ei ole vajalikud kostja õiguste kaitsmiseks ega nõude täitmise võimalikkuse tagamiseks. Täitemenetlus on aga ebamõistlikult koormav hageja suhtes. Hageja ei ole tegelikult kostjale praegu võlgu, vaid on pooltevahelist kokkulepet kohaselt täitnud. Sellele vaatamata on hageja vara kohtutäituri poolt arestitud. Keelumärke seadmine piirab oluliselt hageja õigusi. Isiku vara käsutamise keelamine on äärmuslik abinõu, mille rakendamine käesoleval juhul on täiesti põhjendamatu. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ning kohus tunnistab lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr xxxx. Nõude suurus Kohus on eespool otsuses leidnud, et sundtäitmine on antud juhul täies ulatuses lubamatu, mistõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust nõude suuruse põhjendatus (mis võiks heal juhul kaasa tuua üksnes sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise). Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-18-17340 Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks lõpplahendis vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.