Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Marje Johansoni hagi Nele Annuki, Kadri Okase, Tuuli Tasa ja Reemet Vahlbergi vastu kahju tekitamisest ja alusetust rikastumisest tuleneva hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marje Johansoni kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4384 eurot 26 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Marje Johanson, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Kostjad Nele Annuk, Kadri Okas, Tuuli Tasa ja Reemet Vahlberg
Asja läbivaatamise kuupäev
26. august 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19005 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata samas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu
23.aprilli 2018. a otsuse resolutsiooni osas, millega maakohus jättis Marje Johansoni hagi Nele Annuki ja Kadri Okase vastu rahuldamata. Saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse kohta maa- ja ringkonnakohtus Nele Annukit ja Kadri Okast puudutavas osas.
3.Muus osas (s.o osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis Marje Johansoni hagi Tuuli Tasa ja Reemet Vahlbergi vastu rahuldamata, samuti osas, milles jäeti rahuldamata Marje Johansoni taotlus Tartu linn, Võru tn 23 korteriühistu menetlusse kostjana kaasamiseks) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Muutmata jääb ka ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse kohta maa- ja ringkonnakohtus Tuuli Tasa ja Reemet Vahlbergi puudutavas osas.
1.Marje Johanson (hageja) esitas 19. detsembril 2016 Tartu Maakohtule hagi Nele Annuki (kostja I), Kadri Okase (kostja II), Tuuli Tasa (kostja III) ja Reemet Vahlbergi (kostja IV) vastu omandi rikkumisest ja alusetust rikastumisest tuleneva hüvitise saamiseks. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on pooled Tartus Võru 23 asuvate korteriomandite omanikud. Hageja on korteri nr 3 omanik ning oli kuni 11. oktoobrini 2016 ka korteri nr 4 omanik. Kostja I on korteri nr 1 omanik. Kostja II on korteri nr 2a omanik. Kostjad III ja IV on korteri nr 7 kaasomanikud. Kostjad on teinud elamu kaasomandi osa arvel juurdeehitusi korteriomandi reaalosade suurendamiseks ilma kõigi korteriomanike nõusolekuta ning ilma et oleks ostnud kaasomandis olevaid pindu teistelt korteriomanikelt välja. Ruutmeetrite vale arvestuse tõttu pidi hageja tasuma fassaaditööde eest ja kommunaalmakseid rohkem, kui oli tegelikult tema kohustuseks. Kostjatel tuleb hagejale hüvitada kaasomandi arvel suurenenud reaalosa pindade maksumus (kahju tekitamisest tulenev nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi, alternatiivselt alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). Kahjuhüvitis tuleks välja mõista kasutustasuna aja eest, mil kostjad kasutasid kaasomandi osa ettenähtust rohkem, või alternatiivselt ostuhinnana. Kostjatel tuleb hagejale hüvitada ka enamtasutud fassaaditööde ja kommunaalkulude maksumus (alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1041 lg 1 järgi). Hageja palus hagiavalduse kohaselt: 1) mõista kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitis 2102 eurot 67 senti, alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest 152 eurot 63 senti ning enam tasutud kommunaalkulude eest 157 eurot 33 senti; 2) mõista kostjalt II hageja kasuks välja kahjuhüvitis 3486 eurot, alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest 92 eurot 4 senti ning enam tasutud kommunaalkulude eest 256 eurot 80 senti; 3) mõista kostjalt III hageja kasuks välja kahjuhüvitis 1217 eurot 33 senti ning alusetust rikastumisest tulenevalt enam tasutud kommunaalkulude eest 45 eurot 54 senti; 4) mõista kostjalt IV hageja kasuks välja kahjuhüvitis 608 eurot 67 senti ning alusetust rikastumisest tulenevalt enam tasutud kommunaalkulude eest 45 eurot 54 senti.
2.Tartu Maakohus rahuldas 24. aprilli 2017. a vaheotsusega (edaspidi vaheotsus) osaliselt kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks. Maakohus tunnistas aegunuks hageja nõude kostjate I ja II vastu kaasomandi osa arvel korteriomandi reaalosa suurendamise eest hüvitise väljamõistmiseks ja lõpetas selles osas menetluse. Asja menetlus jätkus hageja nõudes kostjate III ja IV vastu kaasomandi osa arvel korteriomandi reaalosa suurendamise eest hüvitise saamiseks, samuti hageja nõudes kostjate vastu enam makstud fassaaditööde ja kommunaalkulude eest hüvitise saamiseks.
3.Hageja palus 8. jaanuari 2018 täpsustatud haginõudes: 1) mõista kostjalt I hageja kasuks välja alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest 91 eurot 31 senti ning enam tasutud kommunaalkulude eest 201 eurot 11 senti; 2) mõista kostjalt II hageja kasuks välja alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest 110 eurot 23 senti ning enam tasutud kommunaalkulude eest 242 eurot 81 senti; 3) mõista kostjalt III hageja kasuks välja kahjuhüvitis 211 eurot 67 senti ning alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest 32 eurot 84 senti ja enam tasutud kommunaalkulude eest 72 eurot 35 senti; 4) mõista kostjalt IV hageja kasuks välja kahjuhüvitis 211 eurot 67 senti ning alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest 32 eurot 84 senti ja enamtasutud kommunaalkulude eest 72 eurot 35 senti. 2(10)
2-16-19005 Hageja taotles kaasata kostjana Tartu linna ja Võru tn 23 korteriühistu (KÜ). Hageja palus alternatiivselt, kui kohus rahuldab taotluse KÜ kaasamiseks, mõista KÜ-lt hageja kasuks enam tasutud fassaaditööde eest välja kokku 267 eurot 22 senti ning kommunaalkulude eest kokku 588 eurot 62 senti.
4.Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostjate I–III vastuväidetel ei ole nad hageja omandit rikkunud. Ümberehitused (I korrusel koridori ja trepi likvideerimine) tehti enne, kui hageja korteri omandas. Hageja ei ole kunagi pööningut kasutanud, pööningule (4,4 m2) pääseb ainult korterist nr 7. Vaidlusalune pööning on korteri nr 7 reaalosa. Kui see ei ole korteri nr 7 reaalosaks, on omandikaotusest tekkinud kahju väärtus hageja jaoks 0 eurot. Hageja väited on arusaamatud ja vastuolulised. Hageja ei saa nõuda KÜ-le (või selle õiguseellasele) tasutud summasid kostjatelt. KÜ menetlusse kaasamine ei ole põhjendatud. Kostja IV palus jätta hagi rahuldamata.
5.Tartu Maakohus jättis 23. aprilli 2018. a otsusega hagi rahuldamata. Samuti jäi rahuldamata hageja taotlus kaasata KÜ kostjana menetlusse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostjate I–III kasuks välja menetluskuluna 225 eurot kostja kohta. Maakohus ei kaasanud KÜ-d kostjana menetlusse, leides, et hageja ei ole põhistanud KÜ menetlusse kaasamiseks õigustatud huvi ning see venitaks asjatult menetlust. Maakohus tuvastas vaheotsuses, et korterite nr 1, 2a ja 7 eluruumide tegelikult kasutatavad pindalad on suuremad kinnistusraamatus näidatust. Erinevused on tingitud ümberehituse tulemusel korteriomandite reaalosade suurendamisest kaasomandi arvel. Poolte avaldatust ja tõenditest nähtuvalt on tuvastatud, et ümberehitustega on kostja I hõivanud 7,6 m2, kostja II 10,5 m2 ning kostjad III ja IV 5 m2. Hageja nõue kostjatelt III ja IV kahjuhüvitise saamiseks jääb rahuldamata. Kasutustasuna arvestatava hüvitisnõude aluseks saab eelkõige olla kasutuseelise nõue. Hageja ei ole põhjendanud hüvitise kasutustasuna arvestamise aluseid, perioodi ega arvestuskäiku. Erandjuhtudel võib kasutuseelise väärtus olla ka 0. Kohtu siseveendumuse järgi on hageja kaasomandi osa kaotatud kasutuseelis kostjate III ja IV korteriomandiga liidetud pinna puhul 0. Pööningupinna kasutamisel ei ole kuigi suurt rahalist väärtust. Hageja ei ole pööningupinda kunagi kasutanud ega põhistanud oma kavatsust seda kasutama hakata. Pooled on kinnitanud, et pööningule pääseb ainult korterist nr 7. Hageja ei ole esile toonud, milliseid kahjulikke või ebamugavaid tagajärgi on pinna (5 m2) kasutamisest ilmajäämine talle põhjustanud või milline oli tema majanduslik või isiklik huvi seda pinda kasutada. Kuna hagejal ei ole hüvitatavat kahju tekkinud, ei saa hageja kasuks välja mõista ka hüvitist n-ö ostuhinnana. Hageja nõue kostjate vastu enam makstud fassaaditööde ja kommunaalkulude hüvitamiseks jääb rahuldamata, sest VÕS § 1041 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.
6.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha alternatiivselt uus otsus, millega mõista tema kasuks välja hüvitis vastavalt kostjalt I 838 eurot 94 senti, kostjalt II 549 eurot 79 senti ning kostjatelt III ja IV solidaarselt 2995 eurot 53 senti. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 31. jaanuari 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud 3(10)
2-16-19005 menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostjate I–III kasuks välja menetluskuluna 175 eurot kostja kohta ja määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult KÜ menetlusse kostjana kaasamata. Hagejal on võimalik esitada KÜ vastu eraldi nõue. Ringkonnakohus märkis, et hageja on menetluses mitmel korral oma nõuet muutnud ja esitanud vastuolulisi menetlusdokumente. Pooled ja kohus on lähtunud menetluses hageja 8. jaanuaril 2018 esitatud nõude suurusest. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid maakohtu aluseks võetud nõude suurusele. Seega saab hageja apellatsioonkaebuses vaidlustada maakohtu seisukohti üksnes osas, milles maakohus jättis hageja 8. jaanuaril 2018 esitatud nõude rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse väide, et 8. jaanuari 2018. a menetlusdokument on üksnes nõude täpsustus, millel ei ole õiguslikku tähendust, sest hageja ei ole oma esialgsetest nõuetest loobunud, ei vasta tsiviilkohtupidamise üldistele põhimõtetele. Hageja suurendas apellatsioonkaebuses oma nõuet ning esitas oma nõude ka teisel alusel. Maakohus lahendas õigesti asja hagimenetluses. Hageja on esitanud konkreetsete kaasomanike vastu nende kaasomandi kasutamisest tuleneva tasunõude ja esitatud asjaoludel saab lahend olla siduv üksnes hageja ja hagis märgitud kostjate suhtes. Hageja ei ole esitanud kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise või kinnistusraamatu kande muutmise nõuet, mis puudutaks kõiki kaasomanikke. Kehtiva kohtupraktika järgi ei ole siiski üheselt selge, kas kõik kaasomandi osa valitsemist puudutavad asjad tuleks lahendada hagita menetluses. Ringkonnakohus küsis praeguse menetluse kohta seisukohta nii KÜ-lt kui ka nendelt korteriomanikelt, kelle vastu hageja nõuet ei esitanud. KÜ ei soovinud menetluses osaleda, teised korteriomanikud ringkonnakohtule oma seisukohta ei esitanud. Hagita asja lahendamine hagimenetluses ei ole vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Maakohus ei rikkunud menetluses selgitamiskohustust. Kohtul ei ole kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning normide sisu. Väidetav ekslik materiaalõiguse käsitlus ei ole selgitamiskohustuse rikkumine. Maakohus on selgitanud menetluslikke küsimusi 18. oktoobri 2017 menetlusdokumendis, samuti 19. detsembri 2017 kohtuistungil. Maakohus on hageja esitatud nõuete õiguslikku alust selgitanud ka 5. märtsi 2018 määruses. Maakohus on otsuses lähtunud hageja esitatud kahju hüvitamise nõudest. Kohtul ei ole kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi, praegusel juhul hageja väitel kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kostjate I ja II vastu esitatud nõudes oli hüvitise osas kohtuotsus jõustunud. Hageja ei esitanud maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebust, milles ta oleks saanud vaidlustada maakohtu tuvastatut. Maakohus jättis põhjendatult hageja nõuded kostjate III ja IV vastu kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata. Kuigi maakohus väljus ekslikult hageja nõude piiridest, kuna kahju hüvitamise nõude puhul oleks ostuhinna nõude eelduseks omandi kaotus, ei too see kaasa otsuse tühistamist. Hageja väitel soovib ta kahjuhüvitist kasutustasuna aja eest, mil kostjad III ja IV on kasutanud kaasomandi osa ettenähtust suuremas osas. Tegemist ei ole VÕS § 115 alusel esitatud nõudega, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 järgi on kaotatud kasutuseeliste eest saadava kahjuhüvitise arvestamisel üldjuhul lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada, maha tuleb arvata kulutused. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada, et tal oleks olnud võimalus saada kostjate III ja IV kasutatava kaasomandi osa eest tasu. Hageja ei ole vaielnud vastu maakohtu tuvastatule, et pööningule pääseb vaid kostjate III ja IV eriomandi kaudu (pinna 4(10)
2-16-19005 suurus on hagi kohaselt 4,4 m2 ja maakohtu otsuse kohaselt 5 m2). Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostjad III ja IV oleksid saanud kaasomandi osa kasutamise eest kasu. Hageja ei ole välja toonud ka asjaolusid, mis viitaksid kostjate III ja IV rikastumisele. Hagejal ei ole kostjate III ja IV vastu nõuet ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 alusel. See säte ei kohaldu, sest hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on vaheotsuses aegumise kohaldamise kohta leidnud, et kostjad III ja IV on „korduvalt kinnitanud soovi pind välja osta“, mõistes vajadust kasutatav lisapind teistele kaasomanikele hüvitada. Seega on kostjate tasu maksmise soov seotud kasutatud kaasomandi osa muutmisega eriomandi osaks. Hagejale oli asja materjalide põhjal kostjate III ja IV ostusoov teada. Ainuüksi korteri peal asuva väga väikese pööningu väljaehitamine ja enda tarbeks kasutamine ei ole aluseks hagejale perioodilise hüvitise väljamõistmisele. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta osa pööningu kõrgus eluruumidele kehtestatud normidele. Hageja ei kasutanud seda kuni ümberehituseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega enam makstud fassaaditööde ja kommunaalkulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta, märkides, et hageja ei ole maakohtu otsust selles osas mõistlikult arusaadaval kujul vaidlustanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuse tühistada ning saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et hageja on oma esialgsest nõudest loobunud ja saab vaidlustada maakohtu otsust üksnes osas, milles maakohus jättis hageja
8.jaanuari 2018. a menetlusdokumendis esitatud nõude rahuldamata. Hageja lähtus menetluses nii
8.jaanuari 2018. a menetlusdokumendis esitatud nõudest kui ka hagiavalduses esitatud nõudest. Kohtud rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme, kui lahendasid hagita menetluse asja (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 613 lg 1 p 1 ja lg 2) hagimenetluses. Kui kohus lahendas hagimenetluses asja, mida tuli lahendada hagita menetluses, tuli nõude lahendamisel järgida hagita menetluse reegleid. Kohtud seda ei teinud. Kohtud rikkusid otsuse põhjendamise kohustust, kui ei hinnanud, kas hageja nõuet hüvitise saamiseks on võimalik rahuldada kõikide kostjate vastu AÕS § 71 lg 2 alusel. Maakohtu vaheotsus ei mõjutanud kohtu kohustust hinnata hageja nõude rahuldamise võimalusi kostjate I ja II vastu AÕS § 71 lg 2 alusel (maakohus käsitles hageja nõudeid vaid VÕS § 1043 ja § 1037 lg 1 alusel), sest AÕS § 71 lg 2 alusel ei ole jõustunud vaheotsust tehtud. Hageja nõue AÕS § 71 lg 2 alusel ei ole aegunud ja kui see ka oleks aegunud, oleks kostjate tuginemine aegumise vastuväitele vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole kohtud hinnanud, kas hageja nõue hüvitise saamiseks kõikide kostjate vastu tuleks rahuldada TsÜS § 150 lg 2 alusel. Kohtud rikkusid otsuse põhjendamise kohustust, kui leidsid, et hageja nõue AÕS § 71 lg 2 alusel on vastuolus hea usu põhimõttega (ja seega on kasutuseelise väärtus 0). Kohtud on põhjendamatult tuginenud sellele, et pööningu kasutamisel ei ole kuigi suurt väärtust ning et hageja ei ole seda pinda kasutanud ega kavatse kasutada. Sellekohased hageja vastuväited on jäänud tähelepanuta. Ringkonnakohus määras menetluskulud kindlaks valesti, lähtudes vaid sellest, et kohtu arvates on menetluskulude kogusumma piisavalt väike. Menetluskulud tuleb kindlaks määrata, lähtudes nende põhjendatusest ja vajalikkusest (hinnata tuleb menetluskulude sisu, mahtu ja ulatust). 5(10)
2-16-19005
9.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles jäeti hageja nõue kostjate I ja II vastu rahuldamata. Asi tuleb selles osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tühistada tuleb ka ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse kohta maa- ja ringkonnakohtus kostjaid I ja II puudutavas osas. Muus osas (s.o osas, millega jäeti hageja nõue kostjate III ja IV vastu rahuldamata, samuti osas, millega jäeti rahuldamata hageja taotlus KÜ menetlusse kostjana kaasamiseks) jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Muutmata jääb ka ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse kohta maa- ja ringkonnakohtus kostjaid III ja IV puudutavas osas.
11.Hageja esitas kostjate (teiste korteriomanike) vastu hagiavalduse hüvitise saamiseks kaasomandi osa arvel korteriomandi reaalosa suurendamise eest (edaspidi hüvitis kaasomandi osa kasutamise eest), samuti enam makstud fassaaditööde ja kommunaalkulude eest. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja hüvitise nõue kaasomandi osa kasutamise eest kvalifitseeritav kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel, s.o VÕS § 115, §-de 1037–1039 või AÕS § 71 lg 2 järgi, ning hüvitise nõue enam makstud fassaaditööde ja kommunaalkulude eest on kvalifitseeritav VÕS § 1041 lg 1 järgi.
12.Vastuseks hageja väidetele korteriomandist tulenevatele hageja nõuetele kohalduva menetlusliigi kohta selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kõik hageja nõuded on lahendatavad hagimenetluses. Hageja esitas hagi maakohtule, kui kohaldus enne 1. jaanuari 2018 kehtinud TsMS, mille § 613 lg 1 p 1 järgi tuli osa hageja nõuetest lahendada hagita menetluses (vt Riigikohtu
16.veebruaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10 tehtud määruse p-s 10 avaldatud seisukoht, et hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel) ning seega lahendatavad koos haginõuetega TsMS § 613 lg 4 järgi hagimenetluses. Kuivõrd seadusemuudatus ei kohustanud kohut valitud menetlusliiki muutma (vt Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 21), võis kohus jätkata asja lahendamist hagimenetluses, kuid järgides hagita menetluse reegleid (mh tuli kohtul arvestada menetlusosaliste kohta sätestatuga, vt TsMS § 198 lg 3) (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20). Eeltoodu alusel nõustub kolleegium hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtul tuli hageja nõude lahendamisel järgida hagita menetluse reegleid. Samas leiab hageja kassatsioonkaebuses ekslikult, et ringkonnakohus on asja lahendamisel hagimenetluses rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (teiste korteriomanike kaasamata jätmine), mis on aluseks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisele. Kolleegium on asunud seisukohale, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). Kõik asjassepuutuvad korteriomanikud on praeguse menetluse osalised. Kostjateks on korteriomanikud, kelle vastu on hageja oma hüvitisnõuded esitanud. Vaidlevad korteriomanikud on eelduslikult puudutatud korteriomanikeks. Hageja ei osutanud kassatsioonkaebuses sellele, et ka teised korteriomanikud on asjast puudutatud. Kolleegium on selgitanud, et kuigi üldjuhul ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada, siis on kohtulahendi tühistamise aluseks olukord, kus kohus jätab 6(10)
2-16-19005 oluliselt menetlusõiguse norme rikkudes kõik asjasse puutuvad korteriomanikud menetlusse kaasamata (vt selle kohta Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-13, p 14). Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et TsMS § 668 lg 4 kohaselt ei või kassatsioonkaebuses tugineda asjaolule, et asi, mis tuli lahendada hagita menetluses, lahendati hagimenetluses, välja arvatud juhul, kui sellele asjaolule tugineti õigel ajal ka maakohtus ja ringkonnakohtus ning sellest võis olulisel määral sõltuda asja lahendus. Hageja tugines toimiku materjalide järgi alles apellatsioonkaebuses sellele, et asi lahendati ebaõigesti hagimenetluses. Samuti ei saaks kolleegiumi põhjendusi arvestades asja lahendamine hagita menetluses hageja nõuete lahendust mõjutada.
13.Kolleegium käsitleb järgmisena hageja väidete alusel menetluses olevaid nõudeid kostjate I ja II vastu. Kohus lähtub hagimenetluses poolte esitatust (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Toimiku materjalidest nähtub hageja kostjate I ja II vastu esitatud nõuete kohta alljärgnev. Hagiavalduse kohaselt palus hageja mõista kostjatelt I ja II hageja kasuks välja kahjuhüvitise vastavalt 2102 eurot 67 senti ja 3486 eurot, alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest vastavalt 152 eurot 63 senti ja 92 eurot 4 senti ning enam tasutud kommunaalkulude eest vastavalt 157 eurot 33 senti ja 256 eurot 80 senti (I kd, tl 8). Maakohus tunnistas vaheotsusega aegunuks hageja nõude kostjate I ja II vastu hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest ja lõpetas selles osas asja menetluse. Kostjate III ja IV osas jätkas kohus menetlust (II kd, tl 34–40). Pärast vaheotsuse tegemist andis maakohus hagejale tähtaja uue täpsustatud haginõude esitamiseks (II kd, tl 44). Hageja palus 6. novembri 2017. a täpsustatud hagiavalduses mõista kostjatelt I ja II hageja kasuks välja alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest vastavalt 152 eurot 63 senti ja 92 eurot 4 senti ning enam tasutud kommunaalkulude eest vastavalt 157 eurot 33 senti ja 256 eurot 80 senti (II kd, tl 55). 8. jaanuari 2018. a täpsustatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt I ja II hageja kasuks välja alusetust rikastumisest tulenevalt fassaaditööde eest vastavalt 91 eurot 31 senti ja 110 eurot 23 senti ning enam tasutud kommunaalkulude eest vastavalt 201 eurot 11 senti ja 242 eurot 81 senti (II kd, tl 84). Maakohus andis 5. märtsi 2018. a määrusega pooltele tähtaja nõuete täpsustamiseks, paludes mh hagejal selgitada asjaolusid, mis puudutavad kahjuhüvitise nõuet kostjate III ja IV vastu (II kd, tl-d 147–149), ning hageja esitas 21. märtsil 2018 oma sellekohased seisukohad (II kd, tl 157). Ringkonnakohtule esitatud 18. juuni 2018. a menetlusdokumendis märgib hageja vastuseks kohtu korraldusele kõrvaldada apellatsioonkaebuse puudused, et ta ei ole menetluse kestel hagiavalduses kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõudest loobunud (hageja nõuab endiselt kostjalt I ja II kahjuhüvitist vastavalt 2102 eurot 67 senti ja 3486 eurot). Hageja esitas viidatud menetlusdokumendis ühtlasi oma nõude tervikteksti, märkides selles ka kostjate I ja II vastu esitatud nõude kahjuhüvitise saamiseks (s.o hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest) (III kd, tl 14 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt jäävad hageja lõplikud nõuded kostjate I ja II vastu hagi täpsustusi arvestades ebaselgeks. Kuivõrd hageja nõuded olid sõnastatud eri menetlusdokumentides erinevalt, pidanuks kohus välja selgitama, kas hageja soovis kostjate I ja II vastu esitatud nõudest hüvitise saamiseks 7(10)
2-16-19005 kaasomandi osa kasutamise eest loobuda või selle tagasi võtta (vajaduse korral saanuks hagejal lasta oma taotlust TsMS § 3401 lg 1 järgi täpsustada), ning selle määrusega fikseerima. Kolleegium on selgitanud, et hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). Kirjeldatud olukorras ei saanud ringkonnakohus asuda seisukohale, et hageja on oma selget ja arusaadavalt esitatud nõuet korranud ka 18. juuni 2018 menetlusdokumendis (ringkonnakohus peab ilmselt silmas hageja 8. jaanuaril 2018 sõnastatud nõuet) ning et maakohus on õigesti lähtunud hageja
8.jaanuaril 2018 esitatud nõudest. Samuti ei ole kohane ringkonnakohtu märkus selle kohta, et hageja väljendas oma nõude suurust kohtu nõude järel 8. jaanuaril 2018 ja maakohus lähtus sellest nõudest oma otsuse tegemisel ning hageja ei ole esitanud vastuväiteid maakohtu aluseks võetud nõude suurusele. Kolleegium märgib, et kuivõrd hageja menetluslik positsioon jäi maakohtu menetluses ebaselgeks, selgus hagejale alles kohtuotsusest, millised haginõuded olid lõplikult maakohtu menetluses. Seda järeldust ei muuda ka maakohtu 5. märtsi 2018. a määruse selgitused (maakohus palus täpsustada vaid kostjate III ja IV vastu esitatud kahjuhüvitise nõuet). Hagejale ei saa ette heita, et ta pidanuks sellest määrusest aru saama, millisest lõplikust haginõudest maakohus lähtub. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pärast maakohtu vaheotsuse jõustumist ei saa hageja esitada ja tõendada oma nõuet kostjate I ja II vastu hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest (sellekohased väited pidanuks hageja ringkonnakohtu hinnangul esitama apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsuse peale). Ringkonnakohus osutas põhjendatult TsMS §-le 449, märkides, et kui kohus jätab nõude aegumise tõttu hagi täielikult või osaliselt rahuldamata, on tegemist lõppotsusega, (vt kohtuotsuse jõustumise ja jõustumise tagajärgede kohta TsMS § 456 ja § 457). Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et maakohus andis vaheotsuses hinnangu hageja VÕS § 1043 ja § 1037 lg 1 alusel esitatavate nõuete aegumisele, kuid mitte AÕS § 71 lg 2 alusel esitatava nõude aegumisele (ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on hageja nõue hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest esiletoodud asjaoludel kvalifitseeritav ka AÕS § 71 lg 2 alusel). Seega ei ole asjas otsustatud, et hageja nõue kostjate I ja II vastu AÕS § 71 lg 2 alusel oleks aegunud. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et maakohtu vaheotsus ei mõjutanud kohtu kohustust hinnata hageja nõude rahuldamise võimalusi kostjate I ja II vastu AÕS § 71 lg 2 alusel. Eeltoodut kokku võttes tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas hageja nõuab kostjatelt I ja II ka hüvitist kaasomandi osa kasutamise eest, ning otsustada sellest tulenevalt hageja selle nõude lahendamise üle AÕS § 71 lg 2 alusel. Ringkonnakohtul tuleb anda poolte väidete ja vastuväidete alusel hinnang, kas nõue AÕS § 71 lg 2 alusel on kostjate I ja II vastu aegunud ning kas nõue AÕS § 71 lg 2 alusel kostjate I ja II vastu on kooskõlas hea usu põhimõttega.
14.Kolleegiumi hinnangul ei anna hageja kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles hageja nõuded kostjate III ja IV vastu jäid rahuldamata. Kassatsiooniastmes ei vaielda selle üle, et kohtud on lähtunud kostjate III ja IV vastu esitatud hagi lahendamisel nõuetekohaselt hagiavalduses ja selle täpsustustes esitatust (hageja nõuab kostjatelt III ja IV kahjuhüvitist (s.o hüvitist kaasomandi osa kasutamise eest) ning alusetust rikastumisest tulenevalt hüvitist fassaaditööde ning enam tasutud kommunaalkulude eest). Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hageja nõuet hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest tuleb lahendada, kaaludes nõude rahuldamise võimalusi kolmel alternatiivsel alusel. Nii on kolleegiumi seisukoha järgi kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise 8(10)
2-16-19005 nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega viidatud sätete kohaldamisel, järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust ega pea kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 vajalikuks otsust siinkohal rohkem põhjendada. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele, et kohtud jätsid AÕS § 71 lg 2 alusel valesti kostjatelt III ja IV hüvitise välja mõistmata, toob kolleegium välja järgmist. Riigikohtu seisukoha järgi võib kohus jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldmata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt TsÜS § 138 ja AÕS § 72 lg 5) (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p-d 13–14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei anna asjas tuvastatud asjaolud (hageja on teadlik, et kostjad III ja IV soovivad maksta hagejale hüvitist juhul, kui kaasomandi osa muutub eriomandi osaks; väljaehitatud pööningu pind on väike; hageja ei ole pööningut kuni selle ümberehituseni kasutanud) kogumis alust hageja nõuet hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest kostjate III ja IV vastu rahuldada. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et tähelepanuta on jäänud tema vastuväide, et põhjendamatu on tugineda hüvitise üle otsustamisel pööningupinna väärtusele ja sellele, et hageja ei kavatse pööningut kasutada. Otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole ringkonnakohus viidatud asjaoludele tuginenud (sellistele asjaoludele on osutatud maakohtu otsuse põhjendustes). Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 4 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
15.Mis puudutab hageja nõuet kostjate vastu hüvitise saamiseks enam makstud fassaaditööde ja kommunaalukulude eest, siis hageja ei ole kassatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et ringkonnakohus oleks rikkunud selle nõude lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme või kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus nõustus selle nõude osas maakohtu põhjendustega, märkides ühtlasi, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsust selles osas mõistlikult ja arusaadaval kujul vaidlustanud.
16.Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane kassatsioonkaebuse väide selle kohta, et hageja nõuete lahendamisel kostjate vastu ei ole kaalutud TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise võimalust. Hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebust maakohtu vaheotsuse peale põhjusel, et tema nõuetele on aegumise sätteid valesti kohaldatud. Pärast maakohtu vaheotsuse jõustumist ei saa hageja enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. Seda hoolimata asjaolust, et kohtul tuli kaaluda TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise võimalust sõltumata sellest, kas hageja oli sellele menetluses tuginenud või mitte.
17.Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on rikkunud kostjate I–III lepingulisele esindajale kulutuste hüvitamisel TsMS § 175 lg-t 1. Ringkonnakohus on hinnanud, et kostjate I–III esindaja kogutasu (hageja on tasu väljamõistmise taotluses selgitanud tasu põhimõtet, kirjeldanud toiminguid ja nende ajalist mahtu) on vajalik, põhjendatud ning kooskõlas asja keerukusega. Kolleegium osutab, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu
9(10)
2-16-19005
11.veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus praeguses asjas kaalumispiire ületanud.
18.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks kostjaid I ja II puudutavas osas, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine neid puudutavas osas TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja on palunud tagastada kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus. (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.