2.Jätta rahuldamata hageja esitatud vastuväide kohtu tegevusele seoses kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega 2560,39 euro väljamõistmise osas kostjalt hageja kasuks.
3.Mitte menetleda kostja taotlusi maakohtu otsuse tühistamiseks või alternatiivselt osaliseks tühistamiseks menetluskulude jaotuse osas.
4.Tühistada Harju Maakohtu 09.04.2018 otsus osas, millega maakohus mõistis välja N.Blt OÜ Pro Beauté kasuks töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 2560,39 krooni.
1(18)
5.Jaotada uuesti menetluskulud, tühistada maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas ning kostja menetluskulude kindlaksmääramise osas.
6.Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata OÜ Pro Beauté hagi N.B vastu kaupade puudujäägiga tekitatud kahju 1636,21 eurot hüvitamiseks.
7.Apellatsioonkaebus rahuldada.
8.Tagastada hagejale apellatsioonimenetluses esitatud kostja tsiviilasjas 2-17-17615 esitatud apellatsioonkaebus ja taotlus riigilõivust vabastamiseks. Võtta asja juurde hageja apellatsioonimenetluses esitatud blogipidaja kinnitus.
10.Jätta rahuldamata OÜ Pro Beauté hagi N.B vastu alusetult väljamakstud autokompensatsiooniga 728,20 eurot perioodil 10.07.2016-31.12.2016 eest, kütusekaardi liigse kasutamisega perioodil 10.07.2016-10.05.2017 1755 euro ja kaupade puudujäägiga 1636,21 tekitatud kahju hüvitamiseks.
11.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jätta OÜ Pro Beauté kanda.
12.Määrata kostjale väljamõistetavate menetluskulude suuruseks maakohtus 4651.75 eurot ja mõista see välja OÜ-lt Pro Beauté N.B kasuks.
13.Seoses kostjal hüvitatavate menetluskulude puudumisega ringkonnakohtus jätta N.B apellatsiooniastmes hüvitatavate menetluskulude suurus kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata.
14.Mõista välja OÜ-lt Pro Beauté apellatsiooniastme riigilõiv 275 eurot riigituludesse. Selgitada vastustajale, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9). Makseinfo lisatakse käesolevale otsusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.10.07.2017 pöördus hageja töövaidluskomisjoni avaldusega, milles palus kostjalt välja mõista 5802 eurot kahju hüvitamiseks. 15.08.2017 töövaidluskomisjon otsusega mõisteti kostjalt välja tasumata arvete katteks 361,75 eurot ja klientidele sularaha eest müüdud kauba väärtuse 703,99 eurot; jäeti rahuldamata nõuded tagastamata kauba eest kahju hüvitamiseks 1960,21 eurot, autokompensatsiooni 733 eurot tagastamiseks, kütusekaardi kuritarvitamisega tekitatud kahju 1755 eurot hüvitamiseks ning lõpetati menetluse sülearvuti maksumuse nõudes.
2(18)
Töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud osaliselt hageja, esitades kohtusse hagi, milles palus välja mõista kostjalt alusetult välja makstud autokompensatsiooni 728,20 eurot (hageja vähendas hagetavat summat kohtuistungil) perioodi 10.07.2016-31.12.2016 eest; kütusekaardi liigse kasutamise eest perioodil 10.07.2016-10.05-2017 1755 eurot ja kauba puudujäägi katteks 1636,21 eurot (1001,21 + 635 eurot). 18.09.2017 esitatud hagi ja selle täienduste kohaselt töötas N.B (kostja) OÜ-s Pro Beauté (hageja) 03.08.2015-10.05.2017 brändi managerina. Poolte töösuhe lõppes töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega. Pooled sõlmisid kirjaliku töölepingu, mille tingimusi täpsustas 21.09.2015 e-kiri. Töö tegemise kohta reguleeris töölepingu p 2.2, mille kohaselt oli kostja töökohaks töötaja kodukontor, tööandja kontor ja tööandja laod Tallinnas ning Riias. Täiendavaid kokkuleppeid töö tegemise koha osas pooled ei sõlminud. Töötaja erasõidud ning sõit kodunt tööle ei kuulunud hüvitamisele. Kokkuleppel tööandjaga kasutas kostja oma tööülesannete täitmiseks isiklikku sõiduautot, mille eest tasus hageja sõidupäeviku alusel iga töösõiduks läbitud kilomeetri eest 0,10 eurot. Vabariigi Valitsuse määrus teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse ja hüvitise maksmise kord võimaldab isikliku sõiduauto kasutamisel töötajale kompenseerida üksnes töösõidud. Tööandja saatis töötajale tutvumiseks advokaadibüroo lingi, kus on kirjas, et hüvitatakse üksnes sõidud marsruudil töökoht-sihtkoht-töökoht. Link selgitab, millisel juhul on võimalik hüvitada kodust kontorisse või kliendi juurde sõitmist. Selleks oleks pooltel pidanud olema eraldi kokkulepe ja see kehtiks ainult kodukontori kasutamise korral. Pooltel ei olnud kokkulepet, et kostja töötaks ainult kodus. 08.05.2018 kohtuistungil on hageja selgitanud (II kd, tl 62 pöördel) 21.09.2015 e-kirjas viidatud lingi osas, et see ei ole pooltele siduv, vaid see on ainult selgitus Vabariigi Valitsuse määrusele, mis reguleerib isikliku sõiduauto kasutamist tööülesannete täitmiseks. Töötajal puudus ka vajadus seoses kontoriga Riia linnas kodus töötada. Hageja kontor asub Riia südalinnas ning kõik sihtkohad saavad olla hüvitatavad üksnes marsruudil hageja kontor ning väidetav sihtkoht. Töötaja kodu asus 30 km kaugusel kontorist Jurmalas. Hagejal on Riia südalinnas üüritud kontori- ja laopind, kus on töötajale kõik töötamise võimalused ja kus töötavad kõik teised töötajad, kellele on samuti töölepinguga võimaldatud kodutöö võimalus. Keegi pole sellist võimalust kuritarvitanud. Kodukontoris töötamine on võimalik juhtudel, kui töökohustused seda võimaldavad. Erandjuhtudel oli võimalik töötada kodukontoris, kui töötajal ei olnud vajalik kontorisse tulla või klientidega linnas kohtuda. Kodukontori eesmärk on võimaldada töötajal info- ja kommunikatsioonivahendite abil tööd kodus teha ning selle tingimuseks on, et töötajal ei ole vaja tööülesandeid täita kuskil mujal (nt autos, kliendi juures, kontoris vms). Kuigi töölepingus oli üheks neljast töö tegemise kohaks kodukontor, ei tähendanud see, et töötajal oli võimalus ja kohustus töötada üksnes kodukontorist. Sellist kokkulepet ega väljakujunenud praktikat poolte vahel polnud. Töötajal oli võimalik kodukontoris töötada hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet ning vastastikkuseid huve arvestades (nt 1 päev nädalas). Töötaja töötaski enamuse aja hageja kontoris. Sõidupäevikute osas selgituste andmisel on töötaja väitnud, et töötas üksnes kodukontoris. Töö iseloom seda ei võimaldanud. TLS § 6 lg 4 alusel tulnuks hagejal teavitada kostjat, et kostja teeb kaugtööd, kuid hageja ei ole seda teinud või kostjaga sellisel viisil kokku leppinud. Tõlgendust kinnitab TLS § 6 lg 9.
3(18)
Hageja tasus kostjale autokompensatsiooni 1,5 aastat heas usus igakuiselt, süvenemata kirjapandud marsruutidesse ning kilomeetritesse. Sõidupäevikust nähtub, et kostja ei täitnud Vabariigi Valitsuse määrust isikliku sõiduauto kasutamise kohta (korra § 4 p 4). Selle kohaselt tuleb sõidupäevikusse märkida sõidu teekond, eesmärk ja sõidu aadress. Lahtrid on täidetud puudulikult või on üldse täitmata. Teekond ja sõidu eesmärk pidid olema sõidupäevikusse kantud, vastav veerg on iga kuu sõidupäevikus olemas. Nende märkimata jätmise tõttu ei olnud hagejal võimalik kontrollida sõidupäeviku täitmise õigsust. Töötaja poolt täidetud sõidupäevik sisaldab 77,5% ulatuses sõite, mida tööandja hüvitama ei pidanuks. Kuna hageja peakontor asub Tallinnas, ei olnud ettevõtte tegevjuhul võimalik igapäevaselt kontrollida, kas ja millal töötaja tööl viibis. Kostja on perioodil 10.07.2016-31.12.2016 märkinud sõidupäevikusse kilomeetreid 9641, aga töösõidud on neist vaid 2308,8 km. Hageja on tasunud töötajale 733 eurot enam autokompensatsiooni, mis on hagejale tekkinud kahju ja mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks. Tööandja arvestus põhineb sihtkohtade vahemaa leidmisel Google Maps ́i rakenduse kaudu ettevõtte Riia kontori ja väidetava sihtkoha vahel. Kui töötaja sõitis oma kodust kliendi juurde, mis asus Riia kontorist 5 km kaugusel, ei ole vahemaa kodunt sihtkohta töösõit. Töösõiduks saaks lugeda sõitu kodust sihtkohta, mis on lähemal või umbes sama kaugel kui kaugus kontorist. Osadel juhtudel on ühe ja sama kliendi juurde sõitmisel kilometraaž erinev. Töötaja on märkinud kõik sõidud algusega kodust. Hageja arvestas oma nõude järgmiselt: kostja poolt sõidupäevikusse märgitud kilometraažist 9641 km lahutas hageja Google Maps ́i rakenduses märgitud tegeliku kilometraaži 2308,8 km ja korrutas selle 0,10-ga. Vahe tegeliku kilometraažiga oli 7338,2 km. Korrutades selle 0,10, sai hageja 733 eurot, millist summat vähendas hageja menetluse käigus 4,80 euro võrra. Hageja toob hagis näiteid ja arvestusi, kuidas kostja poolt tangitud kütusega oleks saanud rohkem sõita ja järeldab sellest, et kostja märkis sõidupäevikusse suvalisi andmeid eesmärgiga paisutada kilomeetrid võimalikult suureks autokompensatsiooni kütuselimiidi ulatuses. Waze rakenduse kalkulatsiooniga manipuleerib kostja andmetega. Google Maps rakendus on satelliidi-põhine, seega usaldusväärsem. Pole eluliselt usutav, et pärast iga töösõitu leidis kostja aja, et dokumenteerida hodomeetri näitu, kuid teekonda ja sõidu eesmärki ei märkinud. Töösõitude tegemiseks anti hageja poolt kostjale kütusekaart, millega töötaja on 10.07.201610.05.2017 tankinud kütust 2219,61 euro ulatuses. Võttes aluseks tegelikult läbitud kilometraaži vaidlusalusel perioodil 2308,8 km, kütuse keskmise hinna 1,1 eurot liiter (hageja viitab Äripäeva 16.10.2016 artiklile), auto keskmise kütusekulu 8l/100km, oleks kütusekulu pidanud olema 464 eurot. Kütusekaardi näol oli tegemist deebetkaardiga, millel ei olnud rahalist limiiti, kuid millele kanti raha. Kotjale öeldi, et kütuse tankimise limiit on 200 eurot kuus. Kütusekaardiga kütuse tankimisest tekkinud kahju arvestus on järgmine: kostja on kütust tankinud 2219,61 euro eest; põhjendatud kilometraažiks on 2308,8 km; kütuse keskmiseks hinnaks oli nimetatud perioodil 1,1 eur/l ja kostja auto keskmine kütusekulu oli 8 liitrit 100 kilomeetri kohta. Kui ühe liitri hind on maksimaalselt 1,1 eurot, siis teeb 352,2 liitrit kütust kokku 387,42 eurot; 2219,61 – 387,42 = 1832,19 eurot. Isegi, kui võtta aluseks, et kostja sõiduauto keskmise kütusekulu oli 9,2l/100km kohta, ei saa kütusekulu olla enam kui 445,5 eurot (4401,8km x 0,092 l/100km x 1,1eurot) ning kahju hüvitamise nõue kostja vastu on seega 1774,11 eurot (2219,61 – 445,5).
4(18)
01.03.2018 menetlusdokumendis tõi hageja esile, et kostja tekitas kahju ka sellega, et esitas raamatupidajale kulutšekke tangitud kütuse eest. Kulutšekkide summa mõistis töövaidluskomisjon hagejalt välja, kuid hagejal on õigus seetõttu oma nõuet 78,29 euro võrra suurendada. Hageja palub kostjalt välja mõista kütusekaardi kuritarvitamise eest 1755+78,29= 1833,29 eurot, kokku 4202,50 eurot. 01.06.2018 menetlusdokumendi p-s 3 suurendas hageja oma nõuet kütusekaarti kuritarvitamise eest 225,91 euro ulatuses (lähtudes 1755 eurost ja mitte 1833,29 eurost) ja leidis, et kostja on kütusekaarti kuritarvitamise tõttu kohustatud hagejale tasuma 1980,91 eurot. 15.06.2018 menetlusdokumendis p-s 9 esitas hageja uue nõudearvestuse kütusekaardi osas ja leidis, et kostja peab hüvitama 1832,19 (2219,61 – 387,42) eurot. Kostja on tekitanud kahju tahtlikult kantuna soovist ettevõttele kahju tekitada. Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude ka kadunud kauba eest 1636,21 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja tööülesanneteks olid brändide arendus Läti turul, töö uute klientidega, seminaride, koolituste ja messide korraldamine, aktiivse müügi ja reklaamistrateegia arendamine, turundusplaani välja töötamine ja realiseerimine, aktiivne müügitöö klientidega, turunduskampaaniate organiseerimine, koostöö reklaami- ja tõlkebüroodega, ajakirjade kirjastustega, stilistide ja blogeritega, FB, Instagram loomine ja uudiste postitamine. Põhipalgaks oli kokkuleppe kohaselt 1127 eurot kuus, lisatasudeks boonused müügilt ja tasu uute klientide leidmise eest. Töö iseloom oli liikuv ja kostja töötas vastavalt vajadusele nii kodukontoris, kontoris laos kui ka klientide juures. Kostja sõidud võisid alata ühest töölepingus sätestatud töötamise kohast, sh ka kodukontorist. Pooltel ei pidanud olema eraldi kokkulepet TLS § 6 lg 4 osas, sest töötamise kohad olid töölepingus kirjas. Hageja kontor ja ladu tekkisid alles 01.01.2016, enne seda töötas kostja üksnes kodus. Kõik hageja töötajad töötasid sama skeemi järgi. Erinevus seisnes selles, et teised kasutasid firma autot. Kostjal oli õigus alustada oma tööd kas kodukontorist või ettevõtte kontorist Riias ja ka vahepeal kombineeritult töötada nii kodus kui kontoris (kostja viitas Euroopa Kohtu otsusele nr C-266/14). Hagejale oli teada kostja tööülesannete täitmine kodukontorist. Kostja kasutas kaugtöö võimalust vastavalt vajadusele. Kodukontoris sai kostja valmistada ette presentatsioone ja leppida kokku kohtumisi klientidega, kostjal olid autos olemas tootenäidised, mida ta sai kohtumistel ja presentatsioonidel kasutada. Kostja elas Jurmalas ja palju kliente oli Jurmalas (Spaad). Kostja alustas töösõite kodust, et mitte sõita Riia kontorisse ja sealt tagasi Jurmalasse. Üksteisele lähedal asuvaid kliente ei saanud kostja külastada järjest, sest üht sai külastada hommikul ja teist õhtul. Näiteks tuli kliendile kaupa viia, mida Tallinna ladu ei olnud tellimusse lisanud ning klient oli ärritunud, sest sellised vead kordusid. Tegemist ei olnud kostja ajaplaneerimise veaga, vaid hageja ettevõttes valitseva töökultuuri küsimusega. Kõik sõidud ei alanud kodunt, vaid esines olukordi, kus kliendile tuli võtta kaup laost, sõita läbi Riia kontorist. Oma isiklikud sõidud tegi kostja enda vahendite eest.
5(18)
Töölepingus ei reguleeritud seda, millise osa ajast võis kostja töötada kodus. Autokompensatsiooni osas ei saanud hageja viidatud link https://pilvebyroo.ee/isikliku-autokasutamise-huvitis/ olla poolte vahel sõlmitud kokkuleppe osaks. Lehte on viimati muudetud 02.05.2018, kuid puudub teadmine, mis oli seal lehel enne kirjas. Pooled ei leppinud kokku hageja 21.09.2015 e-kirjas viidatud artiklis toodud viisil. Tegemist on Pilvebüroo OÜ veebilehega, mida peab viimase juhatuse liige K.T. Tegemist on nõustava artikliga. Selline artikkel ei saa olla poolte kokkulepitud tingimuste täiendus. Nimetatud artikliga ei saanud pooled kokku leppida, et hageja ei hüvita kostja sõite kodust kontorisse. Põhjendamatu on hageja väide, et kodunt kliendi juurde sõitmine saab olla hüvitatav üksnes siis, kui on ainult kodukontor. Nimetatu ei tulene ka VV määrusest nr 164. Määrus reguleerib sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korda ning on suunatud tööandjale kui maksukohustuslasele. Töölepingu pooltel ei ole keelatud paremates tingimustes kokku leppida. Poolte kokkuleppest töösõitude hüvitamise kohta ei tulene, et hüvitamisele kuuluks ainult kilomeetrid, mis on kliendi asukoha ja lähima võimaliku töötegemise koha vahel. Kostjaga ei sõlmitud varalise vastutuse kokkulepet ega tutvustatud töökorraldusreegleid või ametijuhendit. Pooltel polnud kokkulepet täita sõidupäevikut Google Maps kaardirakenduse järgi. Kostja saatis kõik sõidupäevikud nii raamatupidajale kui ka U.P le, kusjuures raamatupidaja sõnul pidi U.P kinnitama maksed selleks, et ülekanne teha. Kostja ei teadnud, et täidab sõidupäevikut valesti. Tööandja talle sellekohaseid märkusi 1,5 aasta jooksul ei teinud (TLS § 28 lg 2 p 1). Hageja viitas esimest korda sellele, kui kostja esitas töövaidluskomisjonile oma nõude autokompensatsiooni saamiseks. Isiklikku sõiduauto kasutamisega kostja poolt hoidis hageja kokku auto hoolduse-, remondi-, ülevaatuse ja kindlustuse kulud. Kaugtööga hoidis kostja kokku hageja kontorikulusid, samuti enda aega. Oma vastuses selgitas kostja näitena, kuidas kujunesid sõidud aprilli kuus 2017. Kostja kasutas Waze rakendust, mis on täpsem ja kiirem kui hageja kasutatud Google ́i rakendus. Erinevus kilometraaži osas samasse sihtkohta sõitmisel on seletatav sellega, et Waze rakendus valib kõige optimaalsema teekonna, arvestades liikluses parajasti kehtivaid tingimusi (ummikud, teetööd vms). Riias on palju ummikuid ja neli silda, mida saab sõitude puhul kasutada. Seetõttu ei ole kõige optimaalsem teekond ühe kliendi juurde iga kord sama. Hageja ei ole selgitanud summade arvestuskäiku ja arvestustes on vead seonduvalt hagist nõutud erinevate perioodide arvestusse lisamisega ja perioodi jagamisega ebaõige kuude arvuga. Kui lähtuda hageja eeldusest, et kõik sõidud tulnuks alustada Riia kontorist, olnuks perioodil juuli- detsember 2016 sõitude kilometraaž 6543 km ja mitte 2308 km. Kostja ei saanud kuus rohkem välja võtta kütust kui 200.- euro ulatuses, sest kütusekaardile oli kehtestatud kuulimiit. Tallinnasse või muid pikemaid sõite tehes ostis kostja kütust sularaha eest, mille kohta esitas hagejale kviitungid ja mille hageja kostjale hüvitas. Kostja auto keskmine kütusekulu oli 9,2 liitrit saja kilomeetri kohta. Autoregistrisse märgitakse minimaalne võimalik keskmine kütusekulu ning see saadakse arutusliku meetodi abil. Auto tegelik kütusekulu võib olla oluliselt suurem, kuna see sõltub erinevatest asjaoludest, sh sõidustiilist, teekonna pikkusest, auto väljalaskeaastast, lisaseadmete kasutamisest jms. Lisaks kulub kütust ka ajal, kui mootor töötab, aga auto ei liigu ja seetõttu kilometraaž juurde ei tule (nt ummikute korral). Seetõttu ei saa arvestuse aluseks võtta ideaaltingimustes kehtivat arvestuslikku kütusekulu keskmist.
6(18)
Kostja vaidles vastu kadunud kauba eest kahju nõudele. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasusuks välja töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 2560,39 eurot autokompensatsiooni ja kütusekulu eest ja jättes rahuldamata hageja hagi kostja vastu kaupade puudujäägiga tekitatud kahju hüvitamiseks. Maakohus viitas töölepinguseaduse (TLS) §-le 72 ja tuvastas järgmised asjaolud: - kostja töötas brändi managerina kirjaliku töölepingu alusel 03.08.2015-10.05.2017; - lisaks leppisid pooled kokku täiendavates tingimustes 21.09.2015 e-kirjas; - kostja töö sisuks oli müük ja turundus, mh uute klientide leidmine, vanade klientidega kliendisuhete hoidmine ja arendamine ning koolituste läbiviimine ja muude turundusürituste korraldamine; - kokkuleppel tööandjaga kasutas N.B oma tööülesannete täitmiseks tema kasutuses olevat sõidukit. Pooled on töölepingu lisaks olevas 21.09.2018.a. e-kirjas (I kd t/l 16) kokku leppinud, et sõidupäeviku täitmisel ja isikliku sõiduauto kasutamisel töösõitude tegemiseks peab hageja lähtuma lingis http://pilvebyroo.ee/isikliku-auto-kasutamise huvitis/ märgitust, mis viitab ka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korrale, mis kehtib alates 27.11.2009. See õigusakt on kohustuslik kõigile isikliku sõiduauto kasutajatele. Samuti leppisid pooled eelpool nimetatud dokumendis kokku, et sõiduki jooksvate kulude ja amortisatsiooni katteks maksab tööandja töötajale autokompensatsiooni 0,10 eurot kilomeetri kohta. Kostja jättis reeglina täitmata sõidupäevikutes teekonna ja sõidu eesmärgi, mis tegi tööandjal võimatuks kontrollida, kust kuhu kostja sõitis ning millisel eesmärgil ta sõitu teostas. Poolte vahel puudus kokkulepe, et tööandja pidi hüvitama töötaja sõidud kodust kontorisse (kostja elab Jurmalas, kuid hageja kontor asub Riias). Pooled leppisid kokku, et hageja maksab kostjale autokompensatsiooni vastavalt töösõitude raportile. Kostja töö tegemise kohaks oli nii töötaja kodukontor, tööandja kontor ja laod Tallinnas ning Riias (töölepingu p 22, I kd t/l 12). Seetõttu oli kostjal õigus saada autokompensatsiooni üksnes töösõitude eest. Kostja on märkinud sõidupäevikutesse iga päeva kohta kuude lõikes vaid hodomeetri alg- ja lõppnäidu ja kliendi nime, näitamata ära, kust ta teekonda igal konkreetsel päeval alustas ning kelle juurde ja kuhu sõitis (I kd t/l 21-23). Hageja kliendid asusid näiteks Rudais Mac Riias, Uzvaras bulvaris 2/4, mis on ettevõtte kontorist 5 km kaugusel ja Welton Spa aadressil Valnu iela 49, 2,3 km kaugusel Rudais Macist. Seetõttu ei olnud põhjendatud sõita sel päeval töösõite 146 kilomeetrit (I kd t/l 23). Samuti on kostja sõitnud 23. detsembril kliendi Welton Spa ja Vilar juurde, kokku 156 km, kuigi ettevõtte kontori, Welton Spa ja salongi Vilar (asub hageja sõnul aadressil Lāčplēša iela 22, Riia) omavaheline kaugus on kokku 7,6 km. Kostja tekitas hagejale kahju sellega, et lasi välja maksta talle autokompensatsiooni sõitude eest, mis ei olnud seotud töökohustuste täitmisega. Hageja poolt näidatud tegelik kilometraaž, mis on märgitud kostja poolt koostatud sõidupäevikute viimasesse veergu (I kd t/l 21-23), vastab Google Maps ́i https://www.google.com/maps/@59.43296,24.7280649,14z keskkonnas
7(18)
kajastatavale tegelikule kilometraažile arvestades hageja poolt märgitud distantse hageja kontori ja/või kostja kodukontori vahel kostja klientide juurde. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kahju hüvitamise katteks 728,20 eurot, sest kostja (otsuses ekslikult hageja) on märkinud sõidupäevikusse perioodil 10.07.2016-31.12.2016 eest 7282 fiktiivset kilomeetrit, mille eest on tööandja maksnud talle tahtlikult esitatud valeandmete alusel liigselt autokompensatsiooni. Kostja on tankinud hageja kütusekaardiga enam kütust kui tal töösõitude läbimiseks vaja oleks olnud ja rohkem kui ta enda poolt sõidupäevikus märgitud kilometraaži läbimiseks vaja oleks olnud. 2016.a oktoobris näiteks 1647 km (I kd t/l 21), tankides samas kuus kütust 156,95 liitrit (I kd t/l 160), millega oleks saanud sõita 1961 kilomeetrit eeldusel, et kostja sõiduauto võtab kütust 8l/100 km ehk ühe kilomeetri läbimiseks nagu näitavad tema auto tehnilised andmed (II kd t/l 54-55). Sarnaselt on kostja tankinud kütust novembrikuus 221,19 liitrit (I kd t/l 161), kokku 222,64 euro eest, kuid sõidupäevikusse on märgitud sel kuul kilomeetreid 1794 (I kd t/l 22). 221,19 liitri eest pidanuks auto läbima tegelikult 2764 km, mis on 970 km enam, kui sõidukilomeetreid sõidupäevikusse märgitud. Kostja tankis kütust igas kuus umbes 200 euro eest, sest kostja teadis, et selline on tema kuulimiit kütuse tankimiseks. Nimetatu ei ole kooskõlas poolte kokkuleppega saada hüvitatud kütusekulu töösõitude tegemiseks. Kostja on tekitanud hagejale kahju kütuse liigse tankimisega isiklike sõitude tegemiseks. Kohus arvestab põhjendatud kütusekuluga 8l/100 km kohta, sest nimetatut tõendavad sõiduki tehnilised andmed. Kostja pildistatud spidomeetri näit kütusekuluga 9,2 l/100km ja kostja kirjavahetus ELKE autoga ei tõenda, et tema sõiduki keskmine kütusekulu on 9,2l/100 km kohta, sest tõendist ei selgu, kelle auto spidomeetri näitu on kostja pildistatud ning millal seda tehtud on. Kütusekaardiga nr 70442600000115010 tankis kütust üksnes kostja ja kaardiga tangiti kütust perioodil juuli 2016 - mai 2017 kokku 2219,61 euro eest. Põhjendatud sõidukilometraažiks nimetatud perioodil oli 4401,8 km (perioodil juuli – detsember 2016 põhjendatud on 2358,8 km + 2017.a jaanuar – mai 2043 km). Seega pidanuks kostja tankima kütust 352,2 liitrit (4401,8 x 0,08). Arvestada, et ühe liitri kütuse hind oli maksimaalselt 1,1 eurot, siis sai 352,2 liitri kütuse ostmiseks kuluda kokku 387,42 eurot, mitte 2219,62 eurot. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kütusekaardiga enam tangitud kütuse eest 1832,19 eurot (2219,61 – 387,42). Kostja poolt toime pandud rikkumine (kütuse liigne tankimine) ja hagejal kahju tekkimine (liigse kulu tekkimine) on omavahel põhjuslikus seoses ning tõendatud on kostja süü – tahtlus - hagejale kahju tekitamises. Nõude hagejale kauba puudujäägiga tekitatud kahju hüvitamiseks jättis maakohus kui tõendamata rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 61,01 % ulatuses kostja kanda ja 38,99 % hageja kanda. Kohus hindas hageja põhjendatud õigusabikuluks 6260.- eurot, millest hüvitamisele kuulus 3819,23 eurot (6260 x 61,01 %). Kostja põhjendatud menetluskuludeks hindas kohus 3887,75 eurot, millest hüvitamisele kuulus 1515,83 eurot (3887,75 x 38,99%). Tasaarvestades poolte menetluskulude nõuded mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja mõista 4863,79 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldatud osas rahuldamata ja tühistada otsus osaliselt menetluskulude väljamõistmise osas.
8(18)
Kohus ei arvestanud asjaoluga, et hageja oli käibemaksukohuslane ja tal on õigus käibemaks tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Kohus jättis arvestamata kostja menetluskulud summas 114 eurot (sisaldab käibemaksu), mille hüvitamise taotluse esitas kostja koos 21.08.2018 seisukohaga. Vajadus täiendavate kulude tegemiseks tekkis seoses kohtu 03.08.2018 määrusega. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja esindaja K.L seonduvad menetluskulud leides, et viimane tegi oma tööd mitterahuldavalt. Kohus pole oma seisukohta sisustanud ning on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja menetluskuludega 650 eurot 13 tunni eest ja täiendavate menetluskuludega 114 eurot (sisaldab käibemaksu), mille hüvitamise taotluse esitas kostja 21.08.2018 maakohtule koos seisukohaga. Kostja palub maakohtu otsuse üle vaadata ka osas, milles hagi rahuldati ja mõisteti välja kostjalt hageja kasuks töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 2560,39 eurot. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele kaebuse põhjenduste kohta on kostja vastanud, et palub arvestada asjaoludega, mis olid toodud kostja lõplikes seisukohtades 16.07.18. Vastus apellatsioonkaebusele ja menetluse edasine käik
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebus on maakohtu otsuse kahjuhüvitise 2560,39 eurot väljamõistmise vaidlustamise osas ebaõigesti menetlusse võetud, kuna apellant pole esitanud põhjendusi, miks on maakohtu otsus selles osas ebaõige (TsMS § 633 lõike 3). Tulenevalt TsMS § 643 lõikest 1 palub hageja jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata nimetatud osas. Kui kohus leiab, et apellatsioonkaebus on selles osas menetlusse võetud siiski õigesti, palub hageja jätta selle vastavas osas rahuldamata. Menetluskulude jaotamise osas palub hageja kohaldada TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut. Hageja palub kohtul määrata menetluskulude jaotus selliselt, et jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 5275 eurot (lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot x põhjendatud ajakulu 49,25 tundi ning lisanduv riigilõiv 350 eurot). Alternatiivselt palub hageja jätta 82,5% hageja menetluskuludest kostja kanda ning 17,5% kostja menetluskuludest hageja kanda. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista hageja menetluskulu 4351,9 eurot (5275 eurot x 82,5%).
6.25.03. 2019 selgitas ringkonnakohus pooltele menetluslikku ja õiguslikku olukorda ja palus hagejal täpsustada poolte kokkuleppeid seonduvalt auto kompensatsiooniga.
7.Hageja on 10.04.2019 esitanud vastuväite ringkonnakohtu tegevusele apellatsioonkaebuse menetlemise 2560,39 euro osas. Hageja heidab ringkonnakohtule ette kostjale ettepaneku tegemist apellatsioonkaebuse parandamiseks ja punkti 40 lisamiseks.
8.Kostja esitas oma vastuse 18.04.2019 ringkonnakohtu kirjale hilinemisega, mistõttu ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta ja seda ei menetle (TsMS § 331 lg 1). Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seoses materiaalõiguse väära kohaldamisega ja menetlusõiguse olulise rikkumisega kostjalt 2560,39 euro väljamõistmise osas. Tulenevalt nimetatust tuleb muuta menetluskulude jaotust. Samuti tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada osas, milles maakohus jättis kindlaks määramata kostja menetluskulud 3887,75 eurot ületavas osas. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 9(18)
I
10.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja menetluskulude kindlaksmääramise osas. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded kaupade puudujäägiga tekitatud kahju hüvitamiseks.
11.Hageja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotlused menetluskulude jaotuse muutmiseks, jätab ringkonnakohus menetlemata, kuna need on esitatud peale apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaega (TsMS § 635 lg 3). Tähtaja ennistamist ei ole hageja oma 17.12.2018 esitatud menetlusdokumendis taotlenud.
12.Kolleegium lahendab hageja vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel. Kostja ei ole õigusteadmistega isik. Kostja on palunud 04.10.2018 apellatsioonkaebuse põhjenduste p-s 17 ja resolutsiooni p-s 40 maakohtu otsust kontrollida maakohtu menetluses 16.07.2018 esitatud lõplike seisukohtade järgi ja jäänud selle juurde ka 19.11.2018 täpsustatud apellatsioonkaebuses. On ilmne, et kostja vaidlustab maakohtu otsust temalt 2560,39 euro väljamõistmise osas. Seetõttu mõistab kolleegium kostja apellatsioonkaebust kui vastavas menetlusdokumendis toodu mittearvestamisega või vastavas osas lahendi mittepiisava põhjendamisega. Kolleegium möönab, et kostja apellatsioonkaebus ei vasta formaalselt TsMS § 633 lg 3 p-des 1-4 nõuetele, kuid peab seda piisavalt selgeks, et kaebust menetleda ja on nimetatut ka pooltele selgitanud. Eeltoodud kaalutlustel jääb hageja vastuväide kohtu tegevusele menetluse juhtimisel rahuldamata. II
14.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled, milline oli poolte kokkulepe töötaja kodus töötamise võimaluse osas, autokompensatsiooni osas, kas kostja rikkus lepingut ja tekitas sellega tööandjale kahju enammakstud autokompensatsiooni 728,22 euro ulatuses ja kütusekaardi kuritarvitamisega 1832,19 euro ulatuses (kolleegium lähtub hageja viimasest 15.07.2018 menetlusdokumendist maakohtus), kokku 2560,39 euro ulatuses.
15.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled järgmiste maakohtu poolt tuvastatud asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - kostja töötas hageja juures brändi managerina kirjaliku töölepingu alusel 03.08.201510.05.2017; - täiendavates tingimustes leppisid pooled kokku 21.09.2015 e-kirjas; - töölepingu kohaselt oli töötaja töö tegemise kohaks töötaja kodukontor, tööandja kontor ja tööandja laod Tallinnas ja Riias; - töötajal oli õigus saada autokompensatsiooni üksnes töösõitude eest; - kostja töö sisuks oli müük ja turundus, mh uute klientide leidmine, vanade klientidega kliendisuhete hoidmine ja arendamine ning koolituste läbiviimine ja muude turundusürituste korraldamine; - kokkuleppel tööandjaga kasutas kostja oma tööülesannete täitmiseks isiklikku sõiduautot. III
16.Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, millises ulatuses võis töötaja kodukontoris töötada ja kas tööandjal tuli kompenseerida töötaja sõidud kodukontorist muudesse töökohtadesse või klientide juurde. Maakohus ei ole nimetatud osas seisukohta võtnud, kuid
10(18)
eelnevat tuvastamata ei ole võimalik vastata poolte väitele, kas kostja rikkus töölepingut, alustades töösõite kodunt. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
17.Hageja leidis, et töötajal oli õigus töötada kodukontoris vaid erandjuhtudel. Lepingupoolte ühise tegeliku tahte kindlakstegemiseks pidi maakohus lepingut tõlgendama.
17.1.Lepingu tõlgendamisel tuli järgida VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. Maakohus järeldas töölepingu sätteid ja poolte 21.09.2015 e-kirjavahetust tõlgendades, et poolte vahel puudus kokkulepe töötaja sõitude kodust kontorisse hüvitamiseks. Maakohus leidis, et sõidupäeviku täitmisel ja isikliku sõiduauto kasutamisel töösõitude tegemiseks peab hageja lähtuma e-kirjas sisalduvast lingis toodud informatsioonist, mis viitavat Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmist isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korrale. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks sellist järeldust tehes hinnanud töölepingut VÕS § 29 reeglite järgi.
17.2.TLS § 5 lg 1 p 8 kohaselt on tööandjal kohustus teavitada töötajat töölepingu kirjalikus dokumendis töö tegemise kohast. Kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud, peab töötaja TLS § 20 järgi täitma tööülesandeid tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud. Eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Praegusel juhul olid pooled kokku leppinud töötaja neljas erinevas võimalikus töö tegemise kohas, määratledes kaks võimalikku kohta (tööandja kontor ja töötaja kodu) ilma konkreetset aadressi või kohaliku omavalitsusüksust nimetamata, kuid määratledes ladude osas ka kohaliku omavalitsusüksuse (Tartu ja Riia linn). Kuivõrd pooled ei vaidle, et kostja töö oli liikuv ja hõlmas endas ka klientide külastamist kindlates regioonides, saab asuda seisukohale, et töökoht oli tulenevalt töö iseloomust ka töö- ja kodukontori asukoht omavalitsusüksustes. Vaidlust ei ole poolte vahel, et töölepingu sõlmimise ajal 2015. aastal tööandjal Riia kontorit ei olnud.
17.3.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, tõlgendatakse lepingutingimust VÕS § 29 lg 3 kohaselt selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 13). Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg‐s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt RKTKo nr 3-2-1-151-13, p 11; nr 3-2-1-44-09, p 11). Lisaks eeltoodule tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka VÕS § 29 lg‐s 5 nimetatud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki (p 4), samuti VÕS § 29 lg‐t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Lisaks pidid pooled lähtuma vastastikustest huvidest ja hea usu põhimõttest.
17.4.Seetõttu tuleb tuvastada töölepingu p 2.2 tõlgendamiseks poolte ühine tahe töölepingu sõlmimisel või kui seda ei saa kindlaks teha, siis lähtuda mõistliku isiku arusaamisest ning arvestada nii töölepingu olemust ja eesmärki kui ka töölepingu teisi tingimusi. Sisuliselt tuleb hinnata, kas hageja võis kodus töötada ka siis, kui tal oli sama tööd võimalik teha Riia kontoris ning kas ta võis alustada kodukontorist sõite Riia kontorisse ja klientide juurde.
18.Arvestades, et töölepingu sõlmimise ajal 03.08.2015 puudus hagejal kontor, said pooled kokku leppida üksnes töötaja töötamises võimalikus tulevases kontoris. Vaidlustamata
11(18)
asjaolude kohaselt leidis töötaja hiljem ise ja sisustas kontori tööandja jaoks Riia linnas, milles olid kõik vajalikud tingimused töötamiseks. Tööandja heidab ette seda, et töötaja töötas kodus Jurmalas ka siis, kui ta oleks võinud töötada kontoris Riias.
18.1.Töölepingu sõlmimise ajal ei saanud poolte tahe seoses puuduva kontoriga olla suunatud juba olemasolevas tööandja kontoris töötamisele ja see sai olla suunatud sellele, et töötaja töötab kodus. Samas on poolte kokkulepe suunatud ka tulevikku, st kostja töökohaks pidi vastava kontori valmimisel saama ka tööandja kontor.
18.2.Töölepingus puuduvad kokkulepped, millise aja peab kostja ühes või teises töökohana määratletud kohas töötama. Lepingus sisalduvate tahteavalduse tõlgendamine ei võimalda tuvastada, millises ulatuses kodus töötamises pooled kokku leppisid.
18.3.Edasi tuleb vastata küsimusele, kuidas mõistsid pooled lepingu eesmärki ja kas nad said lepingus kokkulepitud tööde tegemise ulatusest erinevates töökohtades samamoodi aru. Selleks tuleb esmalt vastata küsimusele, millest lähtus hageja nelja erineva töökoha määratlemisel töölepingus ja kuidas sai kostja aru tööülesandest. Põhjendamatu on hageja väide nagu töötaja oleks väitnud, et ta töötas üksnes kodukontoris. Töötaja on selgitanud, et töötas nii kodu- kui ka tööandja kontoris, samuti klientide juures ja ladudes.
18.4.Töökoha määratlemisel ei oma tähendust asjaolu, kas hiljem valminud Riia kontor muutis töötaja kodukontoris töötamise mittevajalikuks. Pooled ei ole leppinud kokku töölepingus, et tööandja kontori valmimisel ei tohi tööandja enam kodus töötada. Samuti ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et kodukontoris töötamine oli kostja puhul põhjendatud üksnes juhtudel, kui tal ei olnud vajalik kontorisse tulla või klientidega linnas kohtuda. Pooled ei vaidle, et kostja töö oli tulenevalt selle iseloomust liikuv ja ta tegi tööd kõigis töölepingus märgitud töökohtades, tema tööülesannete hulka kuulus mh ka klientide juurde sõitmine. Hageja seisukoht, et kodukontori eesmärk on võimaldada töötajal info- ja kommunikatsioonivahendite abil tööd kodus teha ning selle tingimuseks on, et töötajal ei ole vaja tööülesandeid täita kuskil mujal (nt autos, kliendi juures, kontoris vms), on põhimõtteliselt õige. Samas ei ole hageja esile toonud, et pooled oleks lepingu sõlmimisel kokku leppinud, milliseid ülesandeid pidi kostja täitma mujal kui kodukontoris peale Riia kontori valmimist.
18.5.Hageja heidab kostjale ette, et ta sõitis Riia südalinnas asuva kliendi juurde Jurmalas asuvast ja Riiast 30 kilomeetri kaugusel asuvast kodust, kuigi tööandja kontor asus Riia linnas ja sõitu tulnuks alustada sealt. Kolleegium saab hageja väidetest aru viisil, et hageja arvates ei valinud kostja hageja Riia kontori valmimisel töötamise kohta otstarbekalt ehk ökonoomselt, st hagejale kõige soodsamal viisil autokompensatsiooni maksmiseks (et kostja vahemaad võimalike sihtkohtade vahel olnuks võimalikult lühikesed ja hageja ei peaks hüvitama sõitu kodukontorist teistesse töökohtadesse). Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled nimetatus (võimalikult ökonoomses marsruutide valimise viisis) oleks töölepingu sõlmimisel kasvõi tulevikus valmivat Riia kontorit arvestades kokku leppinud. Kostja on esile toonud, et kodukontori kasutamisega hoidis ta kokku hageja kontorikulusid, samuti enda aega. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada vastastikkuste huvidega, kuid mitte üksnes hageja huviga võimalikult väikest autokompensatsiooni maksta. Seetõttu ei ole ka poolte vastastikkuste huvide kaalumise tulemusena jõuda seisukohale, et kostja pidanuks kasutama kodukontorit üksnes erandjuhtudel.
19.Lepingu eesmärki ja poolte arusaamist sellest on võimalik lisaks tuvastada analüüsides lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3).
12(18)
19.1.Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, mis iseloomustaksid lepingu sõlmimisele eelnenut. Tööleping sõlmiti 03.08.2015 ja 21.09.2015 e-kirjas (I kd, tl 16) on pooled pidanud läbirääkimisi mh autokompensatsiooni tasumise tingimuste üle. Kirjavahetusest ilmneb, et kostja on saatnud hagejale 21.09.2015 e-kirja pealkirjaga „Töösuhe“. Kiri sisaldab vaidlusaluses osas järgmist informatsiooni töötaja poolt: „Tere, U! /.../ 4. Sõidupäevik. Lisasin vormi, palun kinnita, et sobib. Min tagastamise auto kulu seaduse järgi 64 eurot ja maksimum 256 eurot. Mis summa meil on? Ja mis on per km? 0,30 senti? Palun infot.“ Nimetatud kirjale on vastanud tööandja, vastates töötaja kirjale teksti sees järgnevalt: „Arvud mida siin kirjutad ei kehti. Vt link http://pilvebyroo.ee/isikliku-auto-kasutamise-huvitis/ Kuna kütusekaart on meil teise firma kaudu, siis jooksvad kulud ja amortisatsioon on vastavalt töösõitude raportile tasustatud 0,10 senti.“ Seega e-kirjast ei ilmne läbirääkimiste pidamist kostja töökoha ja kodukontori kasutamise võimalikkuse üle.
19.2.Avades eelnimetatud lingi, avaneb sellelt Internetilehe paremalt poolelt suurelt informatsioon: kui palju tohib autokompensatsiooni maksta, kuidas tuleb autokompensatsiooni maksmiseks dokumente vormistada, kuidas vormistada sõidupäevikut, kuidas deklareerida hüvitist maksuametile ja erandid. Nimetatud leheküljel ei avaldata vaidlusalust Vabariigi Valitsuse määrust, kuid rubriigis „kuidas täita sõidupäevikut“ sisaldub järgmine informatsioon: „Sõidupäevikus erasõite lahti kirjutama ei pea, ainult töösõidud. Tavaliselt kodu ja töökoha vahelist sõitu töösõiduks lugeda ei saa. On erandeid, nt kui sõidetakse kodust hommikul otse kliendi juurde või ongi ainult kodukontor. Täpsed reeglid tuleks kuskil fikseerida, nt samas hüvitise määramise otsuses. Alates juulist 2017 võib kompenseerida ka töö ja kodu vahelist sõitu, kui vahemaa on üle 50 kilomeetri.“ Ka nimetatud informatsioonist pole võimalik teha järeldust, et e-kirjaga leppisid pooled kokku, et kostja ei või alustada töösõite kodust või et kostja võis kodukontoris töötada üksnes erandjuhtudel.
19.3.Vaidlusaluses lingis ei käsitleta olukorda, kui töötaja ei tee tööd üksnes kodukontoris, vaid tal on erinevad töökohad, mh ka kodukontor. Seetõttu on põhjendamatu hageja käsitlus, et e-kirja vahendusel lepiti kokku, et autokompensatsioonina saab hüvitada üksnes sõite kostja kontorist sihtkohta. Lingist avaneva näol on tegemist tööandjale suunatud maksuõigusliku informatsiooniga, mis ei ole vaadeldav poolte kokkuleppena töökoha kasutamise osas.
19.4.Poolte vahel puudub vaidlus, et pärast lepingu sõlmimist sai kostja oma käsutusse deebetkaarti, millega tal oli võimalik kütust tankida. Hageja on esile toonud, et sellele kanti 200 eurot kuus, aga tööandja võis kaardile kanda ka suuremaid summasid. Kostja on esile toonud, et oli teadlik kütuselimiidist 200 eurot kuus, kuid kui tal oli vaja ette võtta kaugemaid sõite, nt Tallinnasse, ostis ta kütust sularahas ja esitas kulutšekid raamatupidamisele ning kulu hüvitati. Maakohus tuvastas, et kostja kulutaski ligikaudu 200 eurot kuus bensiinile.
19.5.Pooled ei vaidle, et töötaja töötas kõigis neljas töökohas ja külastas lisaks ka kliente. Tunnistaja D.D on andnud asjas järgmisi ütlusi: „Me olime N.Bga kolleegid. Me kasutasime oma töö tegemisel ühtesid ja samu kontoriruume./.../ Ma ei täida oma tööülesandeid alati kontoris. Kuna minu ametikoht on seotud tööga klientidega, võin ma täita oma töökohustusi autos, kodus, tänaval. Reeglina olen ma teel kuskile kliendi juurde. Peaaegu iga päev käin kontoris, kuid kontoris viibimise aeg on iga kord erinev. Nägin N.Bt mitu korda nädalas kontoriruumides. Me töötasime N.Bga ühes toas. Aeg-ajalt oli ka nii, et sõitsin kliendi juurde otse kodust kontorist läbikäimata. Ma ei tea, kas N.B tegi samamoodi. Ma arvan, et minu ja N.B tööülesanded olid sarnased. Minu tööülesannete osa oli ka kontoris viibimine. Tulin kontorisse, et koguda materjale seminari läbiviimiseks, kohtusin osade klientidega kontoris,
13(18)
trükkisin tööks vajalikke materjale välja, koostasin turunduse jaoks materjale ja tõlkisin neid samuti kontoris. /.../ Kodus olid mul töö tegemiseks isiklikud töövahendid.“ Nimetatud ütlustest saab teha järelduse, et brändi manageri töö on liikuv ja seda saab teatud osas teha nii kodus kui kontoris. Tunnistaja ütlustest ei ilmne, et tööandja oleks kehtestanud töötajatele mingeid norme kodus või kontoris töötamise osas ja tööd tegi kostja ka kontoris.
19.6.Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas kostja sõidupäevikuid tööandjale ja 1,5 aasta jooksul ei selgitanud tööandja talle, et ta on täitnud sõidupäevikut ebaõigesti.
19.7.Tuvastatud asjaoludest nähtub, et: - nii kostja kui hageja teised töötajad töötasid mh kodus, nende töö iseloom oli liikuv ja nad said täita osasid tööülesandeid nii kodus, Riia kontoris kui ka klientide juures; - pooled leppisid töölepingus kokku mh kostja õiguses töötada kodukontoris; - lepingu sõlmimisel ei olnud hagejal veel Riia kontorit; - tööandja ei määratlenud, kui palju võib töötaja töötada kodus, selleks puudusid vastavad eeskirjad või kokkulepped; - kostja töötamise ajal hageja juures ei teinud tööandja etteheiteid kostja töötamise osakaalu osas kodukontoris või erinevates töölepingus määratletud töökohtades; - kostja käsutusse anti kütusekaart, millega ta võis tankida poolte kokkuleppe kohaselt kuni 200 eurot kuus; - kaugemate sõitude eest ostis kostja oma raha eest kütust ja esitas kulukviitungid, mis tööandja poolt hüvitati.
19.8.Eeltoodud asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oli reguleerida kodukontori kasutamist viisil, et sellest ei tohtinud alustada sõite muudesse töölepingus märgitud töökohtadesse või klientide juurde ja seda võis kasutada üksnes erandjuhtudel või näiteks üks päev nädalas. Poolte käitumine enne ja peale lepingu sõlmimist viitab sellele, et lepingu eesmärgiks oli võimaldada töötajal teha oma tööd tema poolt valitud viisil, kasutades erinevaid lepingus märgitud töökohti klientide võimalikult paremaks teenindamiseks ja tulenevalt töö liikuvast iseloomust selle sujuvalt tegemiseks, kusjuures töötaja võis kasutada kütuse ostmiseks tööandja poolt tema käsutusse antud kütusekaarti vähemalt 200 euro ulatuses ja täiendavalt hüvitati kaugemad sõidud.
20.Seega ei ole täidetud tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalik esimene eeldus, et töötaja on töölepingust tulenevat kohustust rikkunud (TLS § 72). Nimetatust tulenevalt puudub vajadus hinnata teisi kahju hüvitamise eeldusi, s.o tekkinud kahju, töötaja süüd ning selle astet, kohustuse kaitse-eesmärgi ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel. IV
21.Edasi vaidlevad pooled, kuidas tõlgendada poolte kokkulepet sõidupäeviku täitmise osas ja kas kostja pidi sõidupäevikut täitma Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Teenistus-, töövõi ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korra järgi. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei ole järginud 21.09.2015 e-kirjas märgitud lingis toodud nõudeid ehk on jätnud sõidupäevikus osad lahtrid täitmata. Samas väitis hageja ka seda, et link ei olnud pooltele siduv ehk kokkuleppe osaks (protokoll, II kd, tl 62 pöördel). Hageja seisukohad on selles osas vastuolulised.
21.1.Tulenevalt kostja väidetest maakohtus tegi ringkonnakohus hagejale ettepaneku tõendada, et vaidlusaluse lingi avamisel avalduvat informatsiooni ei ole muudetud. Kostja on esitanud
14(18)
blogipidaja kinnituse, mille kohaselt on info koostaja selgitanud hagejale: „Tere. Kohtuvaidluses ei saa kuidagi tugineda blogiartiklitele paraku ... EMTA artikkel on siin: https://www.emta.ee/et/tulu-kulu-kaivekasum/erisoodustused/soiduauto/isikliku-soiduautokasutamise-eest-huvitisemaksmine ja see loogika ei ole eriti muutunud (v.a nüüd on see 50 km täiendus). Tervitades K“ E-kirjast saab teha järelduse, et lingis avanevat infot ei ole oluliselt muudetud, v.a 50 km täiendus. Tõend on seetõttu asjakohane ja ringkonnakohus võtab selle asja materjalide juurde.
22.Tuvastamaks, kas kostja rikkus töölepingulisi kohustusi, analüüsib ringkonnakohus esmalt poolte 21.09.2015 e-kirjavahetusest ja e-kirjas viidatud lingilt avanevat informatsiooni.
22.1.E-kirjast nähtuvalt on töötaja saatnud hagejale omapoolse vormi. Mis vormiga täpselt on tegemist, hageja esitatud tõenditest ei selgu, kuid eeldatavasti on tegemist sõidupäeviku vormiga, mille sobivust töötaja tööandjalt kirjas küsib. Samuti on töötaja küsinud informatsiooni auto kompensatsiooni suuruse kohta (vt ringkonnakohtu otsuse p 19.1.) Kuna töötaja pakkus kompensatsiooniks 0,3 senti kilomeetrilt, kuid tööandja vastanud, et hagejale kuulub hüvitamisele 0,10 senti kilomeetrilt, võib nimetatud osas käsitada e-kirja poolte kokkuleppena autokompensatsiooni määra osas. E-kirjas ei käsitle tööandja küsimust, kuidas tuleb sõidupäevikut täita, ei väida, et töötaja pakutud vorm ei sobi ega väida ka, et sõidupäeviku täitmise infot tuleks vaadata viidatud lingilt avanevalt Internetileheküljelt.
22.2.Isegi kui tõlgendada tööandja kirja viisil, et tööandja ei kinnitanud töötaja vormi õigsust, vaid viitas sõidupäeviku täitmise osas lingilt avanevale informatsioonile, avaneb Internetileheküljelt järgmine info: „Kõige tavalisem on vormistada Excelis sõidupäevik iga kuu kohta. Sõidupäeviku lehele tuleb märkida: • autot kasutava isiku ees- ja perekonnanimi, • auto registrinumber, • spidomeetri näit iga töösõidu alguses ja lõpus – ja siis kilomeetrid kokku, • kuupäev ja sõidu eesmärk (kohtumine kliendiga A, vms). Lõpuks sellel kuul töö jaoks sõidetud kilomeetrid kokku, korrutada 0,3 euroga ja tulemuseks on selle kuu auto kasutamise hüvitis kokku. Kui summa jääb alla piirmäära, saab maksuvabalt välja maksta. Kui summa tuleb üle piirmäära, siis võib jätta osa välja maksmata või ületatud osalt maksta maksud nagu erisoodustuselt. Kui sõidupäevikule lisada muud vajalikud algdokumendi rekvisiidid (nimetus ja number, koostamise kuupäev, ettevõtte nimi ja aadress, juhataja kinnitus väljamakstava summa kohta), sobib see raamatupidajale algdokumendiks. Sõidupäeviku näidis on siin.“
22.3.Nimetatust järeldub, et sõidupäevikut võis täita Exceli tabelina iga kuu kohta, samuti olid kirjas andmed, mida tuli sõidupäevikus märkida. Lehel sisaldus ka link võimalikule sõidupäeviku näidisele. Viimasest ei saa aga teha mõistlikult järeldust, et kui lehel loetletud andmed olid sõidupäevikus kajastatud, ei võinud seda teha töötaja poolt tehtud viisil. Kui vaadelda töötaja poolt esitatud sõidupäevikute vorme (I kd, tl 17-23), siis nendes sisalduvad kõik lehel kirjeldatud vajalikud andmed: auto kasutaja nimed, sõiduki registrinumber, spidomeetri näit iga töösõidu alguses ja lõpus, kilomeetrid kokku, kuupäev ja sõidu eesmärk (kliendi nimi). Seega pole võimalik väita, et töötaja rikkus töökohustusi ka nimetatud osas ja puudub vajadus hinnata ülejäänud kahju hüvitamise eeldusi.
22.4.Kui hageja leiab, et ta ei saanud sellisel viisil hinnata töötaja sõitude distantsi sõidukompensatsiooni maksmiseks, tulnuks tal töötajale selgitada, et sõidupäevikut täidetakse
15(18)
sellel eesmärgil ja juhtida kostja tähelepanu hageja vastavale soovile töölepingu kehtivuse ajal. Puudub vaidlus, et 1,5 aastat ei olnud töötaja poolt sellisel viisil täidetud sõidupäevikud takistuseks töötajale autkompensatsiooni maksmiseks. V
23.Hageja arvestused sõidupäevikus sisalduvate ühe ja sama kliendi juurde sõitmise erineva kilometraaži kohta on tehtud valel eeldusel ja tegemist oletustel põhinevate väidetega. Ebaõige on eeldus, et töötaja tohtis kõiki sõite alustada üksnes Riia kontorist. Oletuslikku laadi on hageja väited, et tõenäoliselt tankis töötaja oma isiklike sõitude tarbeks. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja ei ole sõidupäevikusse märkinud töösõidu eesmärki. Arvestades, et töötaja tööülesandeks oli klientide juurde sõitmine, võis töötaja kolleegiumi hinnangul märkida eesmärgina kliendi nime. Kuivõrd kostjal oli õigus töösõitudega seonduva kütuse hüvitamiseks, ei ole hagejal õigus nõuda tagasi kulutšekkide alusel kostjale väljamakstud raha.
24.Mis puudutab hageja etteheiteid töötajale tema poolt toodud sõidukilomeetrite ning tangitud kütuse vahekorrast (nt hageja 18.03.2018 menetlusdokument p 4), siis ei esita hageja sellega seoses mingit kahju hüvitamise arvestust ega seo väiteid kahju hüvitamise nõudega. Hageja seob kahju tekkimist põhjendatud kilometraažiga 2358,8 km (vt nt hageja 01.06.2018 menetlusdokument p 3). Seetõttu puudub vajadus hinnata ka poolte väiteid ning tõendeid seonduvalt kütusekulu tekkimisega seoses auto ummikus seismisega ja töötaja käsutuses olnud konkreetse auto bensiinikuluga. Samal põhjusel jätab kolleegium arvestamata hageja toodud näidetega konkreetsete klientide külastamisest korduvalt ja kliendile vaid 41,01 eurose arve esitamisest (sama menetlusdokument p 6). Hageja ei seo oma nõudeid kostja töö tulemuslikkusega toodete müümisel.
25.Kuna kostja ei rikkunud töökohustusi, puudub vajadus hinnata poolte väiteid selle kohta, milline mobiilirakendus on usaldusväärne teekonna pikkuse määratlemisel. Hageja nõue kostjalt 2560,39 euro väljamõistmiseks jääb rahuldamata. VII
26.Vastuseks ringkonnakohtu kirjas esitatud kompromissiettepanekule ja küsimustele esitas hageja vastuse, milles toob esile hulgaliselt uusi asjaolusid, millele ringkonnakohus vastata ei ole palunud. Kõik nimetatud menetlusdokumendis esitatud varem hageja poolt esitamata asjaolud kostja poolt kahju tekitamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohus tagastab hagejale teises tsiviilasjas numbriga 2-17-17615 kostja esitatud apellatsioonkaebuse ja riigilõivust vabastamise taotluse, kuna tegemist pole asjakohaste tõenditega. Kostja ei ole tsiviilasjas 2-17-17615 erinevalt käesolevast tsiviilasjast esitanud apellatsioonkaebust maakohtu otsusele muus kui menetluskulude osas. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, nende füüsilist tagastamist ei toimu.
27.Kostja esitas oma vastuse ringkonnakohtu kirjale hilinemisega, mistõttu ringkonnakohus seda ei menetle (TsMS § 331 lg 1). Ka kostja vastuses on esitatud uusi asjaolusid ja nende menetlemine tooks kaasa menetluse lahendamise viibimise. VIII
28.Tulenevalt maakohtu otsuse tühistamisest tuleb muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses jäävad hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). Seoses eeltooduga ei ole vajalik hinnata apellandi väiteid kostja menetluskulude suuruse kohta (käibemaksuga seonduv).
16(18)
28.1.Apellant on vaidlustanud tema menetluskulude väiksemas ulatuses kindlaksmääramise: - kostjale jäeti hüvitamata esindaja K.L seonduvad menetluskulud seoses esindaja töö mitterahuldava kvaliteediga; - kostjale ei hüvitatud menetluskulusid 114 euro ulatuses, mille kostja esitas 21.08.2018 menetlusdokumendis tingituna maakohtu 03.08.2018 määrusest.
28.2.Maakohtu otsus on seoses kostja esindaja Kaja Lepiku esindajatasu väljamõistmata jätmisega põhjendamata. Arusaamatuks jääb, millest tulenevalt pidas kohus õigusabi ebakvaliteetseks ehk millised olid esindaja tegevused või toimingud, mis sellele viitasid. Ringkonnakohus ei tähelda kostja esindaja esitatud vastustes selliseid puudusi, mis õigustaksid esindajatasu arvestamata jätmist, mis tõttu need tuleb vajalikus ja põhjendatud osas hüvitada.
28.3.Kostja esindaja Kaja Leppik on osutanud menetluskulude taotluse kohaselt kostjale õigusabi 13 h, millest dokumentidega tutvumine, hagiavalduse analüüs ja kohtumine kliendiga on moodustanud 2 h, juriidiline konsultatsioon õigusbüroos ja hagiavaldusele vastuse koostamine on moodustanud 5 h, kohtumine õigusbüroos, kompromissläbirääkimiste pidamine ja kompromissi edastamine hagejale 1 h, 07.02.2018 taotluse koostamine ja esitamine, 09.02.2018 juriidiline konsultatsioon õigusbüroos 1 h ja 13.02.2018 kohtuistungil osalemine on kestnud 4 h. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 50 eurot kokku 650 euro eest (sisaldab käibemaksu). Hageja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskuludele. Arvestades kostja esindaja poolt teostatud toiminguid, hageja hagiavalduse ja kostja vastuse seisukohti ja mahtu, asja keskmist keerukust, on kõik kostja esindaja poolt teostatud toimingud kolleegiumi arvates vajalikud, avalduste koostamiseks kulunud aeg ja toimingute tegemiseks kulunud aeg on mõistlik ning põhjendatud. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 50 eurot tunnis, mis on pigem madal kui keskmine ja seega samuti põhjendatud. Seega tuleb kostja kindlaksmääratavaid menetluskulusid maakohtus suurendada 650 euro võrra.
28.4.Toimiku materjalidest nähtuvalt tegi maakohus 03.08.2018 määruse, millega uuendas menetluse tsiviilasjas, määras kostjale tähtaja tunnistaja I.D kirjalikult antud ütluste tõlke esitamiseks kuni 07.08.2018 ja pooltele tähtaja kuni 21.08.2018 täiendada oma lõplikke seisukohti tulenevalt tunnistaja I.D kirjalikest ütlustest. 07.08.2018 esitas kostja vastava tõlke. 21.08.2018 esitasid pooled oma lõplikud seisukohad. Kostja esitas koos lõplike seisukohtadega täiendava menetluskulude taotluse, milles palus hagejalt välja mõista 21.08.2018 täiendava seisukoha koostamisega seoses kantud esindajatasu 1 tunni ulatuses 70 eurot, millele lisandub käibemaks ja tunnistaja ütluste vene keelest eesti keelde tõlkimisega seotud kulud 25 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 114 eurot. Maakohus on jätnud nimetatud taotluse tähelepanuta. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Seega tuleb kostja kindlaksmääratavaid menetluskulusid maakohtus suurendada 114 euro võrra. Maakohtu poolt määratule tuleb lisaks lugeda kostja kindlaksmääratavaks menetluskuluks ringkonnakohtu poolt põhjendatuks peetud menetluskulu. Kokku on kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu maakohtus 3887,75 + 650 + 114 = 4651.75 eurot ja nimetatud ulatuses tuleb kostja menetluskulud maakohtus hagejalt välja mõista kostja kasuks (TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel).
29.Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamist jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes hageja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1). Kostjal puuduvad apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud. Seoses eeltooduga ringkonnakohus kostja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra ega hagejalt välja ei mõista.
17(18)
30.27.11.2018 määrusega andis ringkonnakohus kostjale menetlusabi ja vabastas kostja apellatsioonkaebuse eest tasumisele kuuluva riigilõivu 275 eurot tasumisest. TsMS § 179 lg 1 alusel kuulub nimetatud summa hagejalt väljamõistmisele riigituludesse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.