Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab et leppetrahvi on nõutud mõistliku aja jooksul ja et see nõue ei ole aegunud. Kostja leiab, et nõude suuruse vähendamiseks ei ole alust, kuivõrd neid töid mille tegemata jätmise puhuks leppetrahvis kokku lepiti, ei ole ära tehtud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vaidlus puudub alljärgnevate faktiliste asjaolude kohta:  Hageja vastu on algatatud kostja poolt täiteasi nr 052/2016/1276, mille kohaselt on täitedokumendiks Tallinna notar Liivi Laos’e 11.01.2008 notariaalakt nr 90 ja nõude sisuks on hüpoteegiga tagatud nõue summas 63 911.65 eurot.  Vastavalt hüpoteegi seadmise lepingu punktile 3 ja 4.1 seati hageja kinnistule registriosa nr-ga 12583202 hüpoteek summas 1 000 000 krooni. Hüpoteegi seadmise lepingu p

2-18-11956 lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Asjas 3-2-1-64-12 tehtud otsuse punktis 12 on Riigikohus sedastanud, et täitedokumendiks oleva lepingu alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega avatakse materiaalõiguslik vaidlus täitedokumendi üle. Vaidluse sisu ja tõendamiskoormise osas nendib Riigikohus järgmist: „Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.“ Sama otsuse punktis 19 on Riigikohus rõhutanud, et hüpoteeki ei või realiseerida tagatava nõudeta. Kohus leiab poolte poolt esitatust lähtudes, et esiteks on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kostja on kaotanud leppetrahvi nõude esitamise õiguse või mitte (ning kui leppetrahvi nõude esitamise õigust ei ole kaotatud siis kas see nõue on aegunud või mitte) ning teiseks kas nõude suurus on põhjendatud või mitte. Kostja nõudeõiguse olemasolu Hageja on seisukohal, et kuivõrd kohustus tuli täita kuupäevaks 01.09.2009, mida aga ei tehtud, oleks kostja pidanud hiljemalt 31.12.2009 teatama leppetrahvi nõudmisest ehk mõistlik aeg oleks kolme-nelja kuu vahel. Kostja ei ole ei hagejalt ega OÜ-lt Punane Haldus leppetrahvi tasumist nõudnud enne kui 04.07.2016. Kostja on seega esitanud leppetrahvi nõude täitmisavalduses alles ca 7 aastat pärast lepingulise kohustuse täitmata jätmist. Seega leiab hageja, et kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Seega puudub kostjal ka sundtäidetav nõue hageja suhtes. Kostja leiab, et kostja ei pidanud 2009. aasta lõpuks leppetrahvi nõuet esitama, kuna kostja andis OÜ-le Punane Haldus ja Müügilepingust tuleneva kommunikatsioonide rajamise kohustuse täitjale OÜ Insalko Baltic täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks VÕS § 114 lg 1 tähenduses. Sellest tulenevalt ei ole kostja rikkunud VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud leppetrahvist mõistliku aja jooksul teatamise nõuet. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et kostja andis täiendavaid tähtaega, leides et see on tõendamata väide. Kostja ei ole isegi selgitanud, millal ja kuidas ja milliseks tähtajaks toimus täiendava tähtaja andmine, rääkimata selle kohta tõendite esitamisest. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani.

2-18-11956 Kohus märgib, et vaidlust ei ole iseenesest asjaolus, et kohustus tuli täita kuupäevaks 01.09.2009, ja et alates 02.09.2009 oli kohustatud isik (OÜ Punane Haldus) seega viivituses kohustuse täitmisega ning et kostja oli kohustuse täitmata jätmisest teadlik. Tõendatud ei ole asjaolu, et kostja oleks esitanud leppetrahvi nõuet kas hagejale või OÜ-le Punane Haldus enne kui 04.07.2016. Kohus leiab, et mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks on üldjuhul ca 3 kuud ja seega oleks kostja pidanud oma leppetrahvi nõude esitama hiljemalt sama 2009. aasta lõpuks. Igal juhul ei saa mõistlikuks ajaks enam pidada aastat 2014 või 2016. Kostja küll väidab, et nad olid kohustatud isikuga läbirääkimistes kohustuse täitmise osas ja et kostja andis täiendavaid tähtaegu, mistõttu ei esitanud kostja algselt leppetrahvi nõuet, kuid hageja vaidleb vastavale väitele vastu ja kostja ei ole kuidagi tõendanud seda, et mingisugused läbirääkimised või täiendavate tähtaegade andmised oleks toimunud enne 2014. aastat, millise aja jooksul aga jõudis mõistlik tähtaeg leppetrahvi nõudmiseks mööduda. Kostja on leidnud alternatiivselt, et kui kohus leiab, et tegemist ei olnud kostja poolt täiendava tähtaja andmisega VÕS § 114 tähenduses, siis pooled leppisid Müügilepingu punktis 2.4.3 sätestatud kommunikatsioonide rajamise kohustuse osas kokku tähtaja edasilükkamises. Riigikohus on 15.10.2008 otsuses nr 3-2-1-69-08 (punktid 22 ja 23) selgitanud, et lepingu tähtaja pikenemise korral võib olla tegemist nii täiendava tähtaja andmise (VÕS § 114 lg 1), lepingu tähtaja kokkuleppel edasilükkamise või ka heastamisega VÕS § 107 lg 1 tähenduses. Seega, kui kohus peaks jõudma järeldusele, et asjas esitatud tõenditest ja selgitustest ei nähtu, et kostja oleks andnud OÜ-le Punane Haldus või OÜ-le Insalko Baltic täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks, siis on kostja seisukohal, et pooled leppisid kokku, et Müügilepingu punktis 2.4.3 sätestatud kohustuse täitmise tähtaeg pikeneb, mistõttu ei pidanud kostja 2009. aastal leppetrahvi nõuet esitama. Kuivõrd 2016. aastaks ei olnud jätkuvalt kommunikatsioonide väljaehitamise kohustus täidetud, pöörduski kostja leppetrahvi maksmapanekuks kohtutäituri poole, andes eelnevalt hagejale ja OÜ Punane Haldus juhatuse liikmele täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et pooled leppisid kokku kohustuse tähtaja pikendamises, ka see on tõendamata väide. Kostja ei ole jällegi isegi selgitanud, kuidas selline tähtaja pikendamine toimus ja millistel tingimustel. Kohus leiab, et tegemist ei olnud ka kohustuse täitmise tähtaja edasilükkamisega kokkuleppel, kuivõrd kostja väide, et pooled leppisid kokku, et Müügilepingu punktis 2.4.3 sätestatud kohustuse täitmise tähtaeg pikeneb, ei ole kuidagi tõendatud. Kohtule ei ole esitatud mingitki tõendit selle kohta, et lepingus kokku lepitud tähtaega 01.09.2009 oleks poolte uuel kokkuleppel edasi lükatud/pikendatud. Kostja on leidnud alternatiivselt, et kui kohus leiab, et tegemist ei olnud ka kohustuse täitmise tähtaja edasilükkamisega kokkuleppel, siis saab OÜ Insalko Baltic tegevust pidada heastamiseks VÕS § 107 lg 1 tähenduses. Arvestades, et OÜ Insalko Baltic küsis kostjalt täiendavaid andmeid ja kommunikatsioonide rajamiseks volikirja allkirjastamist, siis võib sellest järeldada, et OÜ Insalko Baltic püüdis VÕS § 107 lg 1 tähenduses rikkumist heastada. Asjaoludest nähtuvalt heastamine ebaõnnestus. VÕS § 107 lg 3 kohaselt ei või heastamise ajal kasutada üldjuhul muid õiguskaitsevahendeid, kuid heastamise ebaõnnestumisel võib sellest tulenevalt kahjustatud pool kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid, sh nõuda leppetrahvi heastamise asemel. Kuivõrd rikkumist ei heastatud, sealhulgas ka 16.06.2016 kirjas antud täiendava tähtaja jooksul, panigi kostja leppetrahvi nõude maksma. Hageja vaidleb vastu kostja kontseptsioonile heastamisest. Esiteks ei olnud OÜ Insalko Baltic kohustatud isikuks ehk võlgnikuks kostja ees, mistõttu ta ei saanudki midagi heastada. Teiseks

2-18-11956 eeldab heastamise institutsioon, et võlgnik on heastamisest teadlik ja teinud teatavaid pingutusi heastamisest võlausaldaja teavitamiseks ja heastamisele asumiseks. Antud juhul on kostja heastamise mõttekäik tagantjärgi konstrueeritud kunstlik õiguslik positsioon, millel ei ole tegelikult asetleidnud asjaoludega midagi pistmist. VÕS § 107 lg 1 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool võib rikkumise oma kulul heastada, muu hulgas mittekohase täitmise parandada või asendada, kuni teine lepingupool ei ole lepingust taganenud, seda üles öelnud või nõudnud kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kui: 1) heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik ja 2) heastamisega ei põhjustata kahjustatud lepingupoolele põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi ja 3) kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda. VÕS § 107 lg 3 sätestab, et kahjustatud lepingupool võib heastamise teate saamisest kuni heastamise lõppemiseni või selle ebaõnnestumiseni oma kohustuse täitmisest keelduda. Muid õiguskaitsevahendeid võib ta heastamise ajal kasutada üksnes juhul, kui need ei ole heastamisega vastuolus. VÕS § 107 lg 4 sätestab, et heastamine ei võta kahjustatud lepingupoolelt õigust nõuda kohustuse täitmisega viivitamise ja rikkumise heastamisega tekitatud kahju hüvitamist, muu hulgas viivise või leppetrahvi maksmist. Kohus leiab, et isegi kui pidada OÜ Insalko Baltic poolt kostjalt täiendavate andmete küsimist ja volikirja allkirjastamise küsimist hageja ja OÜ Punane Haldus kohustuse heastamiseks (ja isegi siis pigem heastamiseks valmistumiseks), ei ole vaidlust asjaolus, et vastav tegevus toimus alles 2014 aastal, mitte varasemal ajaperioodil, kus nagu kohus otsuses eelpool tuvastas, ei ole tõendatud leppetrahvi nõudmiseks takistuste olemasolu. Ja seega kuigi väidetava heastamise ajal ei tohtinud kostja kasutada VÕS § 107 lg 3 kohaselt muid õiguskaitsevahendeid, ei olnud kostjal vastavat keeldu varasemal ajaperioodil (mis oli ca 3 aastat), mille jooksul mõistlik tähtaeg leppetrahvi nõudmiseks jõudis mööduda. Kostja on leidnud alternatiivselt, et kui kohus leiab, et Müügilepingu punktis 2.4.3 sätestatud kohustuse täitmise tähtaeg ei pikenenud ühelgi eelpool märgitud viisil, on kostja seisukohal, et arvestades hageja ja OÜ Punane Haldus hea usu põhimõtte vastast käitumist aastate jooksul, oli kostja leppetrahvi nõude esitamise tähtaeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mõistlik. Riigikohus on 07.12.2009 otsuses nr 3-2-1-128-09, p-s 11, VÕS § 159 lg 2 kohaldamise osas selgitanud, et „Mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust, seejuures ka töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, eelkõige täitmise tähtaja pikkust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda.“ Nagu kostja vastuses selgitati, jäeti kostjale aastate vältel ebaõige mulje, et kommunikatsioonide rajamisega tegeletakse. Kuivõrd kostja esmaseks eesmärgiks ei ole kunagi olnud kelleltki raha nõuda, vaid see, et kostjal oleks võimalik Müügilepinguga saadud kinnistuid eesmärgipäraselt kasutada, siis uskus kostja, et ka hageja ja OÜ Punane Haldus käituvad heas usus ja kostja huve arvestades. Alles 2016. aastal, mil kostjale oli selge, et tema usaldust on kuritarvitatud ja kinnistutele ei ehitatagi kunagi kommunikatsioone, pöördus kostja OÜ Punane Haldus ja OÜ Insalko Baltic esindajate poole, et anda viimane võimalus Müügilepingust tulenevaid kohustusi, sh leppetrahvi tasumise kohustust täita. Seega, kui kohus on seisukohal, et Müügilepingu punktis 2.4.3 märgitud kohustuse täitmise tähtaeg oli 01.09.2009 ning seda tähtaega ühelgi viisil ei pikendatud, siis oli leppetrahvi nõudest 16.06.2016 teatamine kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2 ehk tegu oli mõistliku ajaga leppetrahvi nõude esitamiseks, arvestades OÜ Punane Haldus ja OÜ Insalko Baltic käitumist Müügilepingust tulenevate kohustuste (mitte)täitmisel. Hageja vaidleb vastu kostja käsitlusele leppetrahvi nõude esitamise mõistlikust tähtajast. Hageja ega kohustatud kolmas isik ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt kostja suhtes, vastav

2-18-11956 väide on tõendamata. Hageja ega kohustatud kolmas isik ei ole jätnud mingit ebaõiget muljet kostjale millegagi tegelemise kohta ega kuritarvitanud kostja usaldust. Vastav kostja väide on otsitud ja tõendamata. Kohus leiab, et aset ei ole leidnud hea usu põhimõtte vastast käitumist, millest tulenevalt oleks võimalik lugeda leppetrahvi nõude esitamist 2016. aastal VÕS § 159 lg 2 tähenduses mõistlikuks. Seda seetõttu, et jätkuvalt on tõendamata, et kostja oleks pidanud kohustuse täitmise osas läbirääkimisi perioodil 2009 kuni OÜ Insalko Baltic tegevuseni 2014. aastal, millise asjaolu tõendatus on eeldatud selleks, et jaatada hea usu põhimõtte vastasust. Ehk siis viidatud Riigikohtu seisukoht viitab sellele, et kui pooled on pidanud läbirääkimisi, millest tulenevalt on möödunud nö „esmane mõistlik aeg“ leppetrahvi nõude esitamiseks, siis ei ole selline olukord hea usu põhimõttest tulenevalt aktsepteeritav ja tuleb arvesse võtta „poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda“, millest tulenevalt võib „mõistlik aeg“ olla (siis nende läbirääkimiste võrra) pikem tavapärasest. Antud juhul aga möödus ca 3 aasta pikkune periood ilma läbirääkimiste või tähtaegade andmiseta, mistõttu läks mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks mööda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja rikkus VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud leppetrahvist mõistliku aja jooksul teatamise nõuet ja on kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse. Hageja on esitanud põhjenduse juhuks, kui kohus peaks leidma, et kostja esitas leppetrahvi nõude OÜ Punane Haldus vastu mõistliku aja jooksul, leides, et sellisel juhul tuleb asuda seisukohale, et kostja leppetrahvi nõue on aegunud. Kuivõrd kohus on eespoolt otsuses leidnud, et leppetrahvi nõuet ei ole mõistliku aja jooksul esitatud, mistõttu selle nõudmise õigus on kaotatud ei ole olematu nõude aegumise hindamine lahendis asjakohane. Hageja nõuab hagis alternatiivselt ka kostja nõude vähendamist mõistliku suuruseni, juhul kui kohus peaks leidma, et kostjal on nõudeõigus. Hageja põhjendab oma nõuet asjaoluga, et kuivõrd Müügilepingus kokkulepitud leppetrahvi nõue pidi katma kostja kulud olukorras, kus hageja ja OÜ Punane Haldus jätavad oma kohustused kogu ulatuses täitmata, on tänaseks (hageja väitel) kohustus osaliselt täidetud, mistõttu oleks ebamõistlik kostjal nõuda leppetrahvi kogu ulatuses. Kuivõrd kohus on eespool otsuses leidnud, et kostja on kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse, ei oma asja lahendamisel tähtsust nõude suuruse põhjendatus. Kohus märgib, et kostja on oma viimases 30.01.2019 seisukohas toonud välja ka asjaolu (vt seisukoha p 6), et OÜ Punane Haldus jättis ka teiste Osaühing Ekskavar omanike ees kohustused täitmata ning sõlmis nendega kompromiss-kokkulepped, mille alusel tuletab kostja, et nii hageja OÜ Insalko Baltic juhatuse liikmena kui ka OÜ Punane Haldus olid 2014. aastal teadlikud, et nad on oma kohustusi rikkunud ja, et nii kostjal kui Müüjatel on jätkuvalt nõue, mille nad kavatsevad maksma panna, kui ei täideta Müügilepingust tulenevaid kohustusi. Hageja oma 07.02.2019 repliigis leidis, et kogu kostja viimase seisukoha punkt 6 sisaldab asjakohatuid ja vaidlusesse mittepuutuvaid asjaolusid ja suhteid kolmandate isikute vahel. Hageja palub kohtul kostja vastavad seisukohad jätta tähelepanuta ning neid vaidluse lahendamisel mitte arvesse võtta ning vastavad viidatud ja esitatud lisasid mitte vastu võtta tõenditena, kuna tegemist on asjassepuutumatute dokumentidega, mis ei käsitle hageja ja kostja vahelist vaidlust ega õigussuhteid. Juhul, kui kohus siiski need tõendid vastu võtab ja/või hageja punktis 6 toodud seisukohti arvestab, siis soovib hageja märkida, et kostja viidatud müüjatega kompromissi sõlmimine tulenes asjaolust, et nimetatud isikud pöördusid oma nõudega kõigepealt

2-18-11956 kohustatud isiku poole vahetult ning kohtutäituri poole 04.11.2009 (lisad 1 -3, vastavad täitmisteated) ehk umbes kaks kuud peale kohustuse rikkumisest teadasaamist, mistõttu ei tekkinud ka tõsiseltvõetavat vaidlust nende nõuete aegumise üle. Seega on olukord kostjaga võrreldamatu, kes pöördus kohtutäituri poole viis aastat peale kohustuse väidetavat rikkumist ning põhivõlgnikule ei ole nõuet tänini ehk üheksa aastat hiljemgi esitatud. Seega ei tähenda hageja viidatud müüjatega kompromissi sõlmimine seda, et kostjal oleks sellest tulenevalt samuti mingid õigused või õigustatud ootus. Kohus leiab, et kostja 30.01.2019 seisukoha punkt 6 (ja selles viidatud asjaolud ning tõendid) ei tõenda antud asjas tähtsust omavaid (otsuses eelpool kirjeldatud) asjassepuutuvaid asjaolusid, kuivõrd neist ei nähtu, et kostja oleks esitanud leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt on kostja kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse ja seega kuulub hagi rahuldamisele ning kohus tunnistab lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 052/2016/1276. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.