Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Indrek Soots ja Meeli Kaur
Otsuse tegemise aeg ja koht
05.12.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-19256
Tsiviilasi
KRONE SCANBALT A/S hagi XX ja YY (endine Y) vastu tehingu tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.05.2018 otsus
Kaebuse esitajad, kaebuse liik
XX ja YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 17 500 eurot
Menetlusosalised esindajad
(vastustaja):
KRONE
SCANBALT
A/S nende Hageja (registrikood Taanis 20003286, asukoht Kilen 5 DK-6330 Padborg, Aabenraa, Taani Kuningriik), lepinguline esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar
ja
Kostja I (apellant I): XX (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX) Kostja II (apellant II): YY (endine Y, isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX) Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere ja vandeadvokaat Aivar Pilv Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 16.05.2018 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta võrdselt XX ja YY kanda.
3.Välja mõista XX-lt 260 eurot ja YY-lt 260 eurot KRONE SCANBALT A/S kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XX-l ja YY-l tasuda KRONE SCANBALT A/S-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.KRONE SCANBALT A/S (hageja) esitas 27.12.2017 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja YY (endine Y) (kostja II) vastu tehingu tagasivõitmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja I ja A OÜ (edaspidi A) 11.07.2017 notariaalse võlatunnistuse, võla ajatamise kokkuleppe ja kokkuleppe kohesele sundtäitmisele allumise kohta alljärgnevatel tingimustel: kokkuleppe sõlmimise kuupäeva seisuga võlgnes A hagejale 1 158 560 eurot (p 1.1); hageja ja kostja I vahel on 16.05.2017 sõlmitud käendusleping, millega kostja I võttis endale kohustuse vastutada täies ulatuses A rahalise kohustuse täitmise eest solidaarselt Aga summas kuni 1 183 560 eurot (p 1.2); kokkuleppe sõlmimise hetkeks oli p-s 1.1 nimetatud nõue 1 158 560 euro tasumiseks nii A kui kostja I suhtes sissenõutavaks muutunud (p 1.3); hageja andis Ale ja kostjale I täiendava tähtaja võlasumma vabatahtlikuks tasumiseks (p 2.1); A ja kostja I andsid vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-le 18 nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele võlasumma tasumise nõudes koos kõrvalnõuetega.
3.A ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning hageja esitas 01.12.2017 kohtutäitur Priit Petterile täitmisavalduse A ja kostja I suhtes täitemenetluse alustamiseks. Hagejal oli täitmisavalduse esitamise kuupäeva seisuga A ja kostja I vastu solidaarne nõue summas 1 081 852,63 eurot, millele lisandub viivis 0,05% päevas. Kohtutäitur algatas 01.12.2017 täitemenetluse. Kohtutäituri 21.12.2017 teate kohaselt nähtub pangakontode saldopäringute vastustest, et kostja I kontodel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid nõude rahuldamiseks. Kostja I nimele ei ole registreeritud kinnisvara. Kostjale I kuulub sõiduk BMW 520I va 1991. Kostjale I kuuluvatele osadele ettevõtetes R OÜ, OÜ A, OÜ H, L OÜ, V OÜ on hagi tagamise korras seatud keelumärge SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali kasuks. Kostja I nimele on registreeritud väärtpaberikontod 99000962010 ja 99102104530. Varade ja kohustuste nimekirja kohtutäiturile esitatud ei ole. Kohtutäituri hinnangul võib nõude suurust arvestades eeldada, et sissenõude pööramine kohtutäiturile hetkel teadaolevale varale ei vii nõude täieliku rahuldamiseni.
4.Hagejale on saanud pärast täitemenetluse alustamist teatavaks, et 22.11.2017 on väljastatud pärimistunnistus, mille kohaselt on kostja I 20.08.2017 surnud CC ainuke pärija. Samal
kuupäeval (22.11.2017) sõlmisid kostjad notariaalse lepingu, millega kostja I võõrandas kostjale II tasuta alljärgneva vara, mis kuulus CC pärandvarasse: korteriomandi asukohaga RRR, Tallinn (registriosa nr RRRRRRR); korteriomandi asukohaga ÜÜÜ, Tallinn (registriosa nr ÜÜÜÜÜÜ); OÜ H (registrikood HHHHHHH) osa nimiväärtusega 2500 eurot, mis moodustab 75% protsenti osakapitalist, mis kuulus osaliselt CC pärandvarasse; A OÜ (registrikood AAAAAAA) osa nimiväärtusega 2500 eurot, mis moodustab 100% protsenti osakapitalist, mis kuulus CC pärandvarasse; B OÜ (registrikood BBBBBBB) osa nimiväärtusega 1278 eurot, mis moodustab 50% protsenti osakapitalist. Seejuures leppisid kostjad kokku, et nendevahelise abielu lahutamisel on kostja II kohustatud lepingu alusel saadud esemed tasuta võõrandama kostjale I mõistliku aja jooksul pärast lahutust (p 3.10). 22.11.2017 sõlmitud lepingu alusel on tehtud kinnistusraamatusse kanded korteriomandite omandiõiguse ülemineku kohta kostjale II ja äriregistrisse kanded osaühingute osade ülemineku kohta kostjale II. Kostjad on omavahel abielus ning abieluvararegistri kande kohaselt kehtib nende vahel varalahususe varasuhe. Hageja hinnangul on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise eeldused täidetud.
5.Hageja palub 1) tunnistada kehtetuks kostjate vahel 22.11.2017 sõlmitud leping, millega kostja I võõrandas kostjale II tasuta korteriomandid ÜÜÜ ja RRR Tallinnas; OÜ H; A OÜ ja B OÜ osad ja 2) tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatusse ÜÜÜ ja RRR kinnistute omanikuna kostja II asemel ja kostja I sissekandmiseks äriregistrisse OÜ H, A OÜ ja B OÜ osa omanikuna kostja II asemel. Kostjate vastuväited hagile
6.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kui kostjad abiellusid (22.11.2017), leppisid nad kokku varalahususe varasuhtes ning sõlmisid vastavalt kostja I isa tahtele esemete võõrandamise lepingu, millega osa CC pärandist anti kostjate veel sündimata lapse huvide kaitseks kostja II omandisse. Pooled on lepingu p-des 3.3 ja 3.5 selgelt määratlenud, et lepingut ei tohi käsitleda kostja I poolse kinkelepinguna kostjale II.
8.Puuduvad alused kostjate vahel 22.11.2017 sõlmitud lepingu kehtetuks tunnistamiseks. Leping ei ole tehtud hageja huvide kahjustamiseks. Nimetatud tehingu sõlmimisega ei ole muutunud kostja I majanduslik olukord võrreldes selle ajaga, kui kostja I ja hageja sõlmisid 11.07.2017 kokkuleppe, ega ka võlatunnistuse aluseks olevate tehingute tegemise ajaga.
9.Ebaõige on ka hageja väide, et kostja I loobus 22.11.2017 tehinguga olulisel määral oma varast. Lepingust nähtuvalt andis kostja I kostja II omandisse üksnes osa oma varast. Käesoleva vaidluse kontekstis ei saa oma vara kostjale II üleandmist pidada „olulisel määral oma varast loobumiseks“ ka seetõttu, et vaidlusalune vara ei olnud varem kostja I omandis, vaid kuulus CC-le.
10.Lisaks sätestab TMS § 188 lg 2 eelduse, et kostja II peab olema teadlik hageja huvide kahjustamisest. Kostja II lähtus 22.11.2017 lepingut sõlmides CC soovidest ja oma veel sündimata lapse õigustest ja huvides. Tal ei olnud mistahes alust arvata, et kostja I võiks tehinguga kahjustada võlausaldajate huve. 22.11.2017 lepingut sõlmides kostja II isegi ei teadnud, et kostja I oli 11.07.2017 hagejaga käenduslepingu sõlminud. Seejuures puudus ja puudub kostjal II täielik ülevaade kostja I varast ja kohustustest.
11.Puuduvad alused 22.11.2017 lepingu TMS § 189 alusel kehtetuks tunnistamiseks. Hageja on ise viidanud 22.11.2017 lepingu p-dele 3.3 ja 3.5, millest nähtub üheselt poolte tahe mitte sõlmida kinkelepingut ja mitte käsitleda sõlmitavat lepingut kinkelepinguna või kinke iseloomuga lepinguna. Esimese astme kohtu otsus
12.Harju Maakohtu 16.05.2018 otsusega hagi rahuldati ja tunnistati kehtetuks kostjate vahel 22.11.2017 sõlmitud ja notar Aivar Mesikäpa poolt tõestatud leping (notari ametitegevuse raamatu registri nr 3608) osas, millega kostja I võõrandas kostjale II tasuta: 1) korteriomandi asukohaga RRR, Tallinn (registriosa nr RRRRRRR); 2) korteriomandi asukohaga ÜÜÜ, Tallinn (registriosa nr ÜÜÜÜÜÜ); 3) OÜ H (registrikood HHHHHHH) osa nimiväärtusega 2500 eurot, mis moodustab 75% protsenti osakapitalist; 4) A OÜ (registrikood AAAAAAA) osa nimiväärtusega 2500 eurot, mis moodustab 100% protsenti osakapitalist; 5) B OÜ (registrikood BBBBBBB) osa nimiväärtusega 1278 eurot, mis moodustab 50% protsenti osakapitalist. Maakohus tuvastas, et kostjatel on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatusse registriosade nr RRRRRRR ja ÜÜÜÜÜÜ all registreeritud kinnisasjade omanikuna. Maakohus määras, et kostjate nõusolekud tuleb asendada kinnistusraamatus eelviidatud kinnistute registriosa kannete muutmiseks kohtuotsusega ja muuta kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kustutada kanded kostja II kinnistute omandiõiguse kohta ning teha uus kanne, millega kanda kostja I kinnistusraamatusse registriosade nr RRRRRRR ja ÜÜÜÜÜÜ all registreeritud kinnistute omanikuna. Maakohus tuvastas, et kostjatel on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks äriregistrisse OÜ H osa nimiväärtusega 2500 eurot omanikuna. Maakohus määras, et kostjate nõusolekud tuleb asendada äriregistris eelviidatud kannete muutmiseks kohtuotsusega ja muuta äriregistri kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II OÜ H osa nimiväärtusega 2500 eurot omandiõiguse kohta ning teha uus kanne, millega kanda kostja I äriregistrisse OÜ H osa nimiväärtusega 2500 eurot omanikuna. Maakohus tuvastas, et kostjatel on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks äriregistrisse A OÜ osa nimiväärtusega 2500 eurot omanikuna. Maakohus määras, et kostjate nõusolekud tuleb asendada äriregistris eelviidatud kannete muutmiseks kohtuotsusega ja muuta äriregistri kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II A OÜ osa nimiväärtusega 2500 eurot omandiõiguse kohta ning teha uus kanne, millega kanda kostja I äriregistrisse A OÜ osa nimiväärtusega 2500 eurot omanikuna. Maakohus tuvastas, et kostjatel on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks äriregistrisse B OÜ osa nimiväärtusega 1278 eurot omanikuna. Maakohus määras, et kostjate nõusolekud tuleb asendada äriregistris eelviidatud kannete muutmiseks kohtuotsusega ja muuta äriregistri kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II B OÜ osa nimiväärtusega 1278 eurot omandiõiguse kohta ning teha uus kanne, millega kanda kostja I äriregistrisse B OÜ osa nimiväärtusega 1278 eurot omanikuna. Maakohus jättis menetluskulud võrdselt kostjate kanda ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulu 1422,50 eurot ning kostjalt II 1422,50 eurot. Maakohus määras, et menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis.
13.Poolte vahel on vaidlus 22.11.2017 tehingu olemuse osas (kas tegemist on TMS §-s 188 või 189 nimetatud tehinguga), samuti selle osas, kas tehinguga kahjustati hageja huve.
14.Täidetud on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise eeldused. Hagejal on kostja I suhtes täitedokument ning täitedokumendist tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks. Kohtutäitur Priit Petter algatas solidaarvõlgnike A ja kostja I suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 023/2017/2168. Sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni, kuna kostjal I puudub vara, mille arvelt nõuet rahuldada.
15.Käesoleval juhul on nõude aluseks TMS § 189 lg 1, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Võõrandamislepingu p-dest 3.1 – 3.5 nähtub, et vara on kostjale II võõrandatud tasuta. Riigikohus on märkinud, et tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, kui soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-163-11, p 41; nr 3-2-1-41-14, p 14; nr 3-2-1-17-17, p 14). Käesoleval juhul puudub kostja II poolne vastusooritus sootuks, mistõttu on ilmselt tegemist tehinguga, millel on kinke iseloom.
16.Võõrandamisleping sõlmiti 22.11.2017 ning hageja on tehingu tagasivõitmise hagi kohtule esitanud 28.12.2017. Seega on võõrandamisleping sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist.
17.TMS § 189 puhul on tegemist erinormiga TMS § 188 suhtes, mistõttu TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja eraldi tuvastada, kas võõrandamislepinguga kahjustati teadlikult hageja huve. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, s.t et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga (vt RKTKo nr 3-2-1-41-13, p 12). Seega jättis kohus tähelepanuta kõik asjasse mittepuutuvad poolte väited, mis käsitlevad TMS §-s 188 sätestatud eelduste olemasolu (sh CC viimse tahte täitmist puudutavad ja kostja II teadlikkust puudutavad).
18.Võõrandamislepingu esemeid, nende väärtust ning mahtu arvestades, ei ole võimalik asuda seisukohale, et vara tasuta kostjale II võõrandamise puhul oleks tegemist tavapärase kingitusega TMS § 189 lg 3 mõttes. Vara tasuta võõrandamine ei vastanud ka kostja I majanduslikule olukorrale, kuivõrd kohtutäitur on vähem kui 1 kuu pärast võõrandamislepingu sõlmimist tuvastanud, et kostjal I puudub likviidne vara, mille arvelt hageja nõuet rahuldada.
19.Võõrandamiselepinguga vara kinkimine kostjale II kahjustas hageja kui sissenõudja huve. Juhul, kui kostja I ei oleks CC-lt päritud vara võõrandamislepinguga kostjale II tasuta võõrandanud, oleks selle vara omanikuks kostja I. Võõrandamislepingus on vaidlusaluse vara koguväärtuseks peetud koguni 482 278 eurot (vt p 3.12.1 – 3.12.5). Nimetatud vara arvelt oleks olnud võimalik hageja nõuet märkimisväärses ulatuses rahuldada. Seega ei ole kahtlust, et kostja I muutis ennast võõrandamislepinguga sisuliselt varatuks ja sellega omakorda hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel sisuliselt võimatuks.
20.Eeltoodust tulenevalt tuleb tunnistada võõrandamisleping kehtetuks osas, millega kostja I võõrandas tasuta kostjale II vaidlusaluse vara. Kuna võõrandamislepingu kehtetuks tunnistamise korral muutuvad kinnistusraamatu kanded kostja II omanikuks olemise kohta materiaalselt ebaõigeks, tuleb asjaõigusseaduse § 65 lg 1 alusel rahuldada hageja nõue ka kinnistusraamatu kannete parandamist puudutavas osas, millega hageja nõuab kostja I kandmist kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse. Kuivõrd kohus tühistas võõrandamislepingu, muutusid ebaõigeteks ka kostja II kohta tehtud äriregistri kanded vara hulka kuulunud äriühingute osaluse kohta. Seega rahuldab kohus hageja nõude, mille kohaselt taotles hageja kostja I kandmist äriregistrisse kostjale II võõrandatud osaühingute osade omanikuna. Apellatsioonkaebus
21.Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda.
22.Kostjate hinnangul on kohus järelduste tegemisel tuginenud üksnes hageja oletuslikele väidetele. Menetlusosalisel peab olema võimalus aru saada, kuidas kujunes kohtuniku siseveendumus ja millistest kaalutlustest lähtuvalt jõudis kohus otsuseni. Antud juhul ei ole võimalik vaidlustatud kohtuotsusest aru saada, kuidas kohus sellise otsuseni jõudis.
23.Vaatamata sellele, et vaidlustatava lepingu pooled on avaldanud tahet lepingut kinkelepinguna või kinke iseloomuga lepinguna mitte käsitleda, on kohus siiski jätnud kõrvale lepingupoolte tegeliku tahte. Kohus ei ole kostjate väiteid lepingu tõlgendamise osas üldse otsuses analüüsinud (vt kostja 02.02.2018 vastuse p 2.3.3.), vaid oletuslikult leidnud, et 22.11.2017 lepingul oli kinke iseloom. VÕS § 29 lg 1 näeb ette, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Riigikohus on oma otsuse nr 3-21-51-13 p-s 12 märkinud, et kohus ei saa ise pooltele ühist tahet omistada, kui poolte vahel vaidlus ühise tahte üle puudub. Riigikohus on lisaks leidnud, et notari poolt kontrollitud
dokumendi puhul tuleb eeldada, et selgitamiskohustuse kaudu on eelduslikult tagatud, et protokollis kajastub osalejate tegelik tahe (vt RKTKo 3-2-1-72-13 p 26).
24.Kohus ei ole põhjalikult hinnanud kõiki menetlusosaliste poolt esitatud asjaolusid ja väiteid. Nimelt on kostjad selgitanud 22.11.2017 lepingu sõlmimise põhjuseid ning seda, et lepingu sõlmimisega ei ole soovitud võlausaldajate huve kahjustada (vt kostjate 02.02.2018 vastus hagiavaldusele p 2.2.2. jj). 22.11.2017 lepinguga on täidetud CC kui pärandaja viimset tahet. Tagasivõidetava tehinguga ei ole kostja I majanduslik olukord võrreldes selle ajaga, kui kostja I ja hageja sõlmisid 11.07.2017 kokkuleppe, muutunud. Kostja I ei muutunud vaidlusaluse lepingu tagajärjel maksejõuetuks. Hageja ei saanud lähtuda eeldusest, et CC võimaliku surma korral oleks pärijaks kostja I. Lisaks ei ole kohus analüüsinud ka kostjate väiteid, et TMS § 188 lg 2 eeldus ei ole täidetud – kostja II ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustamisest. Vastustaja seisukoht
25.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
27.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:
28.Maakohus ei tuginenud järelduste tegemisel üksnes hageja oletuslikele väidetele. Maakohus on TsMS § 232 lg-st 1 lähtudes hinnanud kõiki poolte esitatud asjaolusid, väiteid ja tõendeid. Asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud on tuvastatud ja hinnang konkreetsetele faktidele ning tõenditele on antud. Otsuses on jälgitav, kuidas kujunes kohtuniku siseveendumus ja millistest kaalutlustest lähtuvalt jõudis kohus otsuseni.
29.VÕS § 29 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohaldamisele kuuluv materiaalõiguse norm. Täitemenetluses tehingute tagasivõitmist käsitlevate sätete eesmärk on pöörata tagasi tehing, mille võlgnik on teinud eesmärgiga vältida võla sissenõudmist sundtäitmise kaudu, mistõttu ei oma lepingupoolte tegelik tahe kinkelepingu või kinke iseloomuga tehingu tuvastamisel tähtsust. Vastasel juhul oleks lepingupooltel võimalik välistada kinkelepingu tagasivõitmine, leppides lepingus kokku, et tegemist ei ole kinkelepinguga. Olukord, kus lepingupooled püüavad lepingus sätestada formaalse klausli, et tegemist ei ole kinkelepinguga, ei muuda tehingu tegelikku olemust. Lepingu liigi hindamisel tuleb lähtuda selle olemusest, eesmärgist ja põhisisust, s.o sellest, milliseid sooritusi lepingupooled nimetatud tehinguga tegid. Tuvastamaks, kas tehingul on kinke iseloom, peab kohus hindama, milline on lepingupoolte kohustuste väärtuste tasakaal. Kui soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra, on lepingul kinke iseloom. Tegemist on objektiivse tõlgendamisega, mille puhul ei oma lepingupoolte tegelik tahe õiguslikku tähendust.
30.Maakohus on õigesti hinnanud kostjate vahel 22.11.2107 sõlmitud lepingu kinke iseloomu tuvastamiseks lepingupoolte kohustuste väärtuse tasakaalu ning põhjendatult leidnud, et kuna kostja II poolne vastusooritus puudub, on tegemist tehinguga, millel on kinke iseloom.
31.Kostjad väitsid, et 22.11.2017 lepingu sõlmimisega ei ole kostja I majanduslik olukord muutunud, samuti ei soovinud nad võlausaldajate huve kahjustada. Selle tõttu väitsid kostjad, et puuduvad TMS §-s 188 sätestatud tagasivõitmise nõude eeldused.
32.Maakohus tunnistas kostjate vahel sõlmitud lepingu kehtetuks TMS § 189 lg 1 alusel. Maakohus on õigesti selgitanud, et TMS § 189 puhul on tegemist erinormiga TMS § 188 suhtes, mistõttu on asjasse mittepuutuvad poolte väited, mis käsitlevad TMS §-s 188 sätestatud eelduste olemasolu.
33.Maakohus on otsuses õigesti selgitanud, et üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. Kui kostja I ei oleks CC-lt päritud vara võõrandamislepinguga kostjale II tasuta võõrandanud, oleks selle vara omanikuks kostja I ning nimetatud vara arvelt oleks olnud võimalik hageja nõuet märkimisväärses ulatuses rahuldada.
34.Tähtsust ei oma kostjate väide, et sisuliselt ei saanud kostja I CC pärandust enda valdusesse, kuivõrd pärimistunnistusega samal päeval võõrandas ta seaduse alusel päritu kostjale II. Pärandi vastuvõtmisega läheb pärimisseaduse § 4 lg 1 järgi pärand pärijale üle pärandi avanemise, s.o pärandaja surma, päeval. Seega läks CC vara omandiõigus üle kostjale I 20.08.2017. Asjaolu, et pärandvara ei olnud enne 22.11.2017 tehingut kostja I otseses valduses, ei muuda vara omandikuuluvust ega sellest tulenevalt ka asjaolu, et pärandvara tasuta võõrandamisega vähenes kostjale I kuuluva vara hulk ja väärtus. Seega on õige ja põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja I muutis end 22.11.2017 lepinguga sisuliselt varatuks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud võrdselt kostjate kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti võrdselt kostjate kanda.
36.Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
37.Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2845 eurot, sellest riigilõiv on 750 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 15 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2080 eurot. Maakohus on hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning ringkonnakohtul pole põhjust seda ümber hinnata.
38.Hageja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulud õigusabile summas 520 eurot. Kulutused õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 4 tundi. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 130 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud käesoleva menetluse raames. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Hageja palus märkida vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.
39.Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.
40.Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele ning menetluskulu 520 (4x130) eurot tuleb kostjatelt võrdselt hageja kasuks välja mõista.
41.Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasjas keerukust ja mahtu, on hageja esindaja tasu 4 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kulu ega ole ülepaisutatud. Ka hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 130 eurot ilma käibemaksuta on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.