Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Veigo Sasse hagi Leelo Vaabi vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks või sama sisuga tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks Leelo Vaabi vastuhagi Veigo Sasse vastu kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Veigo Sasse kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
10 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Veigo Sasse, esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Kostja Leelo Vaab, esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Asja läbivaatamise kuupäev
22. oktoober 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1044 osas, milles jäeti Veigo Sasse hagi Leelo Vaabi vastu tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks, läbi vaatamata. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks.
2.Tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles rahuldati Leelo Vaabi vastuhagi Veigo Sasse vastu kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas maa- ja ringkonnakohtus.
2-16-1044
4.Muus osas (s.o osas, milles jäeti läbi vaatamata Veigo Sasse hagi Leelo Vaabi vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks) jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
1.Veigo Sasse (hageja) esitas 21. jaanuaril 2016 Pärnu Maakohtule hagi Leelo Vaabi (kostja) vastu, milles palus määrata kindlaks enda kasuks kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse sisu hagiavalduses märgitud tingimustel (hagi resolutiivosa p 2). Hageja palus ühtlasi tuvastada kostja nõusolek kinnisasja kohta senise kinnistusraamatu kande muutmiseks. Muudetud kandes märgitakse, et isikliku kasutusõiguse sisu tuleneb kohtuotsuse resolutsioonist (hagi resolutiivosa p 3). Hageja palus märkida kohtuotsuses, et jõustunud otsus asendab kostja nõusoleku kinnisasja kohta senise kinnistusraamatu kande muutmiseks (hagi resolutiivosa p 4). Hagiavalduse kohaselt suri 14. septembril 2006 Edgar Sasse (pärandaja) ning testamendi alusel päris Läänemaaal Haapsalus Luha 13 asuva kinnisasja (edaspidi kinnisasi) 5/12 mõttelist osa kostja (pärandaja tütar) ja 7/12 mõttelist osa Helga Sasse (pärandaja abikaasa). Testamendiga nähti ette kostja kohustus seada kinnisasja 5/12 mõttelisele osale tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus hageja kasuks. Pooled sõlmisid 19. detsembril 2006 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi poolte leping), mille alusel kanti kostja omandatud kinnisasja 5/12 mõttelisele osale hageja kasuks isiklik kasutusõigus kinnistusraamatusse. 19. aprillil 2007 suri pärandaja abikaasa, kes oli pärandanud talle kuuluva kinnisasja 7/12 mõttelist osa samuti kostjale. Alates 9. augustist 2007 on kostja kantud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Alates 2011. aastast takistab kostja hageja kasutusõigust (hageja kasutab elamu II korrust ja kõrvalhooneid) ning pooled ei ole hageja isikliku kasutusõiguse sisu kindlaksmääramisel mõistlikku kokkulepet saavutanud. Kostja esitas maakohtule hagi hageja vastu isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks ja kinnisasja mõttelisele osale seatud isikliku kasutusõiguse lepingu tühisuse tuvastamiseks, mille maakohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-56024 rahuldamata, tuvastades, et hageja isiklik kasutusõigus on kehtiv. Pärast kohtumenetluse lõppu pöördus hageja uuesti kostja poole, et määrata notariaalse kokkuleppega kindlaks isikliku kasutusõiguse sisu ja kinnisasja kasutamise kord, kuid kostja keeldus.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja esitas 25. juulil 2016 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat andma nõusolek kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt ei saa isiklikku kasutusõigust seada kinnisasja mõttelisele osale, mistõttu on kanne seadusega vastuolus ja tuleb kustutada (kande sisus näidatud asjaõigust ei saanud tekkida). Isikliku kasutusõiguse saab seada üksnes kogu kinnisasjale ja selleks on vaja kõigi kinnisasja kaasomanike nõusolekut. Kinnisasja 7/12 mõttelise osa omanik ei andnud poolte lepingu sõlmimiseks nõusolekut. Seetõttu on kande aluseks olnud poolte leping tühine.
3.Hageja palus 20. septembri 2016. a menetlusdokumendis jätta vastuhagi rahuldamata ja täpsustas hagi resolutiivosa p 3, leides, et vastuhagi põhjendatuse korral on kinnistusraamatu sõnastuse ebatäpsus võimalik parandada. Hageja palus alternatiivselt hageja vastuhagi põhjendatuse korral tuvastada kostja nõusolek kinnisasja kohta senise kinnistusraamatu kande muutmiseks. Muudetud 2(10)
2-16-1044 kandes märgitakse, et kinnisasja koormab tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus hageja kasuks ja isikliku kasutusõiguse sisu tuleneb kohtuotsuse resolutsioonist.
24.oktoobri 2016. a eelistungil loobus hageja 20. septembri 2016. a haginõude täpsustusest.
4.Hageja esitas 8. novembril 2016 haginõude täpsustused. Hageja palus lõpliku nõude kohaselt: - määrata kindlaks hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse sisu ja teostamise kord hagiavalduses märgitud tingimustel; - alternatiivselt tuvastada ja tunnustada hageja õigust tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse teostamiseks ja määrata kindlaks isikliku kasutusõiguse sisu ning teostamise kord hagiavalduses märgitud tingimustel; - tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek kinnisasja kohta senise kinnistusraamatu kande muutmiseks. Muudetud kandes märgitakse, et isikliku kasutusõiguse sisu tuleneb kohtuotsuse resolutsioonist; - märkida kohtuotsuses, et jõustunud otsus asendab kostja nõusoleku kinnisasja kohta senise kinnistusraamatu kande muutmiseks. Hageja on seisukohal, et tema õigus isikliku kasutusõiguse teostamiseks tuleneb testamedist, poolte lepingust ja tsiviilasjas nr 2-13-56024 tehtud maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsusest (maakohus tuvastas, et poolte leping on kehtiv).
5.Kostja leidis hageja esmase nõude kohta, et hageja asjaõigus ei saa tuleneda õiguslikult valest kinnistusraamatu kandest. Hageja alternatiivne nõue ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole toonud esile, kust tuleneb kostja kohustus hageja kasuks isiklik kasutusõigus seada.
6.Pärnu Maakohus rahuldas 6. märtsi 2017. a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et hagejal on õigus teostada tasuta ja tähtajatult hagis taotletud sisuga isiklikku kasutusõigust. Maakohus otsustas parandada kinnistusraamatu ebaõige kande (kustutada varasema kande ja teha uue kande) ning kohustada kostjat kande muutmiseks nõusolekut andma ja asendada see kohtuotsusega. Maakohus võttis vastu hageja loobumise 20. septembri 2016. a menetlusdokumendis esitatud alternatiivsest nõudest ja lõpetas selles osas menetluse. Vastuhagi jäi rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et 27. veebruaril 1997 kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse pärandaja. Testamendi kohaselt pärandas pärandaja kogu oma vara kostjale ja kohustas pärijat võimaldama hagejal kasutada pärandatavat kinnisasja eluaegselt. 19. detsembril 2006 kostjale antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt oli pärandaja pärandvara hulgas 1/2 mõttelist osa kinnisasjast. Notar pidi väljastama 1/6 mõttelisele osale pärandvarast pärimisõiguse tunnistuse sundosale ja omandiõiguse tunnistuse ühisvara kohta. Pärimisõiguse tunnistusel märgiti, et kostjal (pärijal) on kohustus sihtkäsundina seada kinnisasjale hageja kasuks isiklik kasutusõigus. 19. detsembril 2006 sõlmisid hageja ja kostja viimasele kuuluvale kinnisasja 5/12 mõttelisele osale isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu, mille p 4.1 järgi lepiti kokku, et hageja kasuks seatakse tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus elamu ja kõrvalhoone 5/12 mõttelisele osale ning see kantakse kinnistusraamatusse.
19.jaanuaril 2007 kanti kinnisasja 7/12 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse pärandaja abikaasa ja 5/12 mõttelise osa omanikuna kostja ning hageja kasuks seati tasuta isiklik kasutusõigus elamule, mis koormas kostjale kuuluvat kinnisasja 5/12 mõttelist osa. Maakohtu otsuse kohaselt jääb vastuhagi rahuldamata. Testamendi tõlgendamisest saab järeldada, et testaatori tahteks oli, et kostja võimaldaks hagejal tema eluajal kinnisasja kasutada. Testamendis sisalduva sihtkäsundi puhul ei olnud hagejal õigustatud ootust isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmise vastu, kuid pooled on sihtkäsundi täitmiseks sõlminud võla- ja asjaõiguslepingu, mistõttu on pärast lepingu sõlmimist tahteavaldus siduv. Riigikohtu praktika 3(10)
2-16-1044 kohaselt ei saa kinnisasja mõttelist osa koormata isikliku kasutusõigusega ja kinnisasja saab koormata tervikuna, kuid selleks on vaja kõigi kaasomanike nõusolekut. Seega olnuks poolte lepingu sõlmimiseks vaja ka pärandaja abikaasa nõusolekut, kuid seda ei nõutud ega antud. Sel alusel esitas kostja varem hagi lepingu tühisuse tuvastamiseks ja kohus jättis hagi rahuldamata (tsiviilasi nr 2-13-56024). Kohtuotsus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 järgi pooltele kohustuslik. Seega poolte leping kehtib. Kuigi kinnistusraamatu kanne on algusest peale ebaõige, sest see on lubamatu (kaasomandi osa ei saa koormata isikliku kasutusõigusega), ei võta materiaalõiguse normiga vastuolus olev kanne hagejalt õigust, mis on talle poolte lepinguga antud. Kuna asjaõigus ei ole lõppenud, ei ole vastuhagi kinnistusraamatu kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks põhjendatud. Ebaõige kande saab parandada asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel. Kuna kinnistusraamatu kanne on ebaõige, siis ei saa rahuldada hageja nõuet selle sisu ja teostamise korra määramiseks, kuid põhjendatud on hageja alternatiivne nõue tuvastada ja tunnustada hageja õigust isikliku tasuta tähtajatu kasutusõiguse teostamiseks ning määrata kindlaks selle sisu. Kuna pärandaja kohustas kostjat sihtkäsundiga võimaldama hagejal kasutada kinnisasja tema eluajal, hagejal on lepingu järgi õigus kasutada kinnisasja isikliku kasutusõiguse alusel ja maakohus jättis lepingu tühisuse tuvastamise hagi rahuldamata, saab tunnustada, et hagejal on õigus tasuta tähtajatu isikliku kasutusõiguse teostamiseks. Hageja taotletud isikliku kasutusõiguse sisu ja teostamise viis on AÕS § 225 lg 2 järgi põhjendatud ning vastab mõlema poole huvidele. Hageja nõue tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks nii, et muudetud kandes märgitakse, et isikliku kasutusõiguse sisu tuleneb kohtuotsuse resolutsioonist, tuleb rahuldada. Eelnevat arvestades rikub kehtiv kanne hageja õigusi. Kanne on tehtud ebaõige kandemääruse alusel ja seda saab AÕS § 65 lg 1 alusel parandada, milleks on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 järgi vaja kostja nõusolekut. Aluse kande parandamiseks annavad KRS §-d 621 ja 631 lg 1. Kuna kostja on sellekohase nõusoleku andmisest keeldunud, tuleb tema tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel asendada. Uues kandes tuleb märkida isiklik kasutusõigus elamule hageja kasuks, mis on lepingu p 4 järgi tähtajatu ja tasuta ning mille sisu ja teostamise kord tuleneb praeguse kohtuotsuse resolutsioonist.
7.Mõlemad pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja jätta uue otsusega kõik maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning rahuldada uue otsusega vastuhagi ja jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. mai 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi läbi vaatamata ning rahuldas vastuhagi. Ringkonnakohus kohustas hagejat andma nõusolek kinnisasja kohta kinnistusraamatu kande kustutamiseks, märkides, et kohtuotsuse resolutsioon asendab hageja nõusolekut. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega võeti vastu hageja loobumine 20. septembri 2016. a menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest). Ringkonnakohus leidis, et kuigi tsiviilasjas nr 2-13-56024 tehtud otsusega jäeti kostja nõue hageja vastu rahuldamata, ei ole kostja minetanud võimalust nõuda kinnistusraamatusse hageja kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamist, kui kanne on ebaõige. Maakohus võttis õigesti kostja vastuhagi menetlusse, sest kostja vastuhagi ese ei kattu tsiviilasja nr 2-13-56024 hagi esemega. 4(10)
2-16-1044 Kostja vastuhagi tuleb rahuldada. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei saa nõuda kinnistusraamatu kande parandamist, kuna jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-56024 on tuvastatud, et poolte leping kehtib. Kinnistusraamatu kanne võib osutuda ebaõigeks ka juhul, kui kande aluseks olnud leping küll kehtib, kuid puudused esinevad kinnistamismenetluses. Riigikohus on asunud seisukohale, et kinnisasja kaasomandi mõttelist osa ei saa koormata isikliku kasutusõigusega. Seega on kostja kinnisasja mõttelist osa koormava isikliku kasutusõiguse kanne algusest peale olnud ebaõige, sest see on seadusega vastuolus. Selline ebaõige kanne rikub kostja õigusi ning kostja saab nõuda hagejalt kande kustutamiseks vajalikku nõusolekut (AÕS § 65 lg 1). Lisaks on kanne ebaõige ka seetõttu, et kande tegemiseks ei olnud teise kaasomaniku (pärandaja üleelanud abikaasa) notariaalselt tõestatud nõusolekut (KRS § 341 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 5). Seega oli kinnistamismenetlus puudulik, mistõttu on hageja isikliku kasutusõiguse kohta tehtud kanne kinnistusraamatus ebaõige ja kostja vastuhagi hagejalt ebaõige kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks on AÕS § 65 lg 1 järgi põhjendatud. Arvestades kostja nõude täpsustust, tuleb hageja nõusolek asendada TsÜS § 68 lg 5 järgi kohtuotsusega. Ebaõige kande kinnistusraamatust kustutamise võiks AÕS § 65 lg 3 järgi välistada õiguse heausksne omandamine. Asjaolud, et hageja isiklik kasutusõigus on kantud poolte lepingu alusel kinnistusraamatusse selliselt, nagu seadus seda Riigikohtu praktika järgi ei võimalda, ning et kostja on aktsepteerinud hageja isiklikku kasutusõigust enne kohtusse pöördumist vähemalt seitse aastat, ei anna alust järelduseks, et hageja on isikliku kasutusõiguse omandanud heauskselt. Seda põhjusel, et heauskselt saab omandada üksnes kehtiva kandega. Samuti ei ole kostja kaotanud õigust nõuda ebaõige kande parandamist hea usu põhimõttest tulenevalt. Vaidlusalune kanne on asjaõiguse põhimõtetega vastuolus ning tähtsust ei ole sellel, kas kostja on talunud isiklikku kasutusõigust või mitte. Selline kanne on lubamatu ja tuleb igal juhul kustutada. Hageja algses hagiavalduses esitatud nõue isikliku kasutusõiguse täpsustamiseks tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ning § 657 lg-te 3 ja 4 alusel läbi vaatamata. Kuna hageja kasuks kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kanne on ebaõige ja tuleb kustutada, ei ole kande sisu täpsustada enam võimalik. Hageja alternatiivne nõue tuvastada (tunnustada), et hagejale kuulub hagis täpsustatud sisuga tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus, jääb samuti TsMS § 423 lg 2 p 2 ning § 657 lg-te 3 ja 4 alusel läbi vaatamata. Hageja palus tuvastada, et tal on kostja kinnisasjale tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus (tuvastusnõue), kuid oma nõudest kohustada kostjat andma nõusolek selle kinnistusraamatusse kandmiseks (sooritusnõue) hageja loobus. Hageja alternatiivne tuvastusnõue on kantud soovist säilitada isiklik kasutusõigus. Seega on hageja lõppeesmärk see, et tema kasuks oleks kostja kinnisasjale kantud kinnistusraamatusse isiklik kasutusõigus, sest ilma kinnistusraamatu kandeta ei saa hagejale sellist piiratud asjaõigust kuuluda. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal vaja esitada eraldi isikliku kasutusõiguse tuvastamise nõuet, sest see olnuks hõlmatud kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse kandmiseks nõusoleku saamiseks esitatud nõudega. Kuna aga hageja loobus viimati nimetatud nõudest, maakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas selle nõude menetluse ning hageja ega kostja maakohtu otsust loobumist puudutavas osas ei vaidlustanud, ei saa hageja iseseisva tuvastushagiga soovitud eesmärki saavutada ja tal ei ole tuvastushagi esitamiseks õigustatud huvi. Isegi kui hagejal oleks iseseisev huvi tuvastada, et talle kuulub isiklik kasutusõigus, ei saaks kohus ilmselt hageja nõuet rahuldada. Maakohus leidis põhjendatult, et pärandaja korraldusega (sihtkäsund) ei ole hagejal õigust nõuda enda kasuks kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmist. Sihtkäsund on pärimisseaduse (PärS) § 73 lg 1 järgi testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Sellise õiguse puudumise korral ei saaks aga hageja nõuda isikliku kasutusõiguse tuvastamist ega enda kasuks kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmist. Kuigi testamendis 5(10)
2-16-1044 sisalduv korraldus võib olla mõistetav ka annakuna PärS § 56 tähenduses, mis annaks hagejale õiguse nõuda annaku täitjalt määratud eseme üleandmist, ei ole hageja menetluses sellele tuginenud ega oma nõudeid sellele rajanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta maakohtu otsuse jõusse, v.a menetluskulude jaotuse osas (hageja palub jätta kõik maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda), või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hageja loobumise 20. septembri 2016. a menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest. Hageja osutas apellatsioonkaebuses sellele, et maakohtu seisukoha kujunemine hagist osalise loobumise kohta ei ole mõistlikult arusaadav. Ka ei ole viidatud menetlusdokumendis sisalduv hagi täpsustus käsitatav eraldi haginõudena. Ringkonnakohus eeltoodud väiteid ei analüüsinud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna. Ringkonnakohus leidis valesti, et maakohus võttis põhjendatult kostja vastuhagi menetlusse. Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et kostjal on õigus nõuda kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamist. Selliselt on ringkonnakohus lahendanud hageja isikliku kasutusõiguse küsimuse õiguskindluse põhimõtet rikkudes erinevalt varasemast kohtulikust lahendusest (tsiviilasi nr 2-13-56024). Ringkonnakohus väljus kostja apellatsioonkaebuse piiridest, kui asus analüüsima puudusi kinnistamismenetluses. See oli pooltele ka üllatuslik, sest kinnistamismenetluse puudustele pooled ei tuginenud. Isegi kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, on võimalik seda parandada. Kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, on kostja kaotanud õiguse nõuda selle parandamist hea usu põhimõttest tulenevalt. Kostja on pidanud kümme aastat hageja isiklikku kasutusõigust kehtivaks. Samuti ei saa notari eksimus tuua kaasa hageja isikliku kasutusõiguse lõppemist. Ringkonnakohus jättis ekslikult hageja alternatiivse nõude läbi vaatamata, tuginedes valesti sellele, et hageja esitas alternatiivselt vaid tuvastusnõude, kuid jättis sooritusnõude esitamata. Hageja esitas
8.novembri 2016. a menetlusdokumendis haginõude täpsustuse, milles hages kinnistusraamatu kande parandamist ja selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui ringkonnakohtule jäid kõnealuses menetlusdokumendis märgitud nõuded arusaamatuks, tulnuks nõuda hagejalt nõude täpsustamist. Maakohus lahendas hageja alternatiivse nõude õigesti, leides, et ebaõige kande saab AÕS § 65 lg 1 alusel parandada.
10.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles jäeti hageja hagi kostja vastu tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks, selle sisu kindlaksmääramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks (st sellekohase ebaõige kande parandamiseks) nõusoleku saamiseks, läbi vaatamata. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. Tühistada ringkonnakohtu otsus ka osas, milles rahuldati kostja vastuhagi hageja vastu kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, 6(10)
2-16-1044 milles jäeti läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks.
12.Kolleegium märgib esmalt, et ekslik on hageja väide, et ta vaidlustas apellatsioonkaebuses
20.septembri 2016. a menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest loobumise. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti menetluskulud poolte endi kanda, ning mõista uue otsusega maakohtus kantud menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja.
13.Kolleegium käsitleb järgmisena hageja väidete alusel menetluses olevaid haginõudeid. Kohus lähtub hagimenetluses poolte esitatust (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on olnud raskustes oma lõpliku nõude sõnastamisega. Nii on hageja pärast hagiavalduse esitamist taotlenud korduvalt nõuete täpsustamist (vt 20. septembri ja
8.novembri 2016 menetlusdokumendid) ning osaliselt esitatust ka loobunud (vt loobumine
20.septembri 2016 menetlusdokumendis esitatud alternatiivsest nõudest). Maakohus on eelmenetluse ülesandeid täites 24. oktoobri 2016. a eelistungil ja 9. jaanuari 2017. a istungil küsitlenud pooli selgitamaks välja nende lõplikud nõuded ja seisukohad (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–3 ning lg 3), kuid ka hageja esindaja selgitused ei ole hageja lõpliku nõude ebaselgust kõrvaldanud. Kirjeldatud olukorras on kohtud mõistnud hageja menetluses olevaid haginõudeid erinevalt. Maakohus on võtnud menetlusse (vt maakohtu 1. veebruari 2016. a määrus ja 24. jaanuari 2017. a määrus) ja lahendanud hageja järgmised nõuded: põhinõue määrata kindlaks hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse sisu ja teostamise kord hagis märgitud tingimustel; alternatiivne nõue tuvastada ja tunnustada hageja õigust tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse teostamiseks ning selle sisu ja teostamise korra kindlaksmääramiseks hagis märgitud tingimustel; nõue tuvastada kostja nõusolek kinnisasja kohta senise kinnistusraamatu kande muutmiseks (selliselt, et muudetud kandes märgitakse, et isikliku kasutusõiguse sisu tuleneb kohtuotsuse resolutsioonist); nõue märkida kohtuotsuses, et jõustunud kohtuotsus asendab kostja nõusoleku senise kinnistusraamatu kande muutmiseks. Otsuse põhjendustest ja resolutsioonist nähtuvalt on maakohus mõistnud, et hageja soovib esitada põhinõudele ja alternatiivsele nõudele lisaks sooritusnõude (nõude kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatusse sellekohase kande tegemiseks) nii juhuks, kui senist kannet tuleks põhinõude alusel täpsustada, kui ka juhuks, kui ebaõigeks osutuv kanne tuleks alternatiivse nõude alusel parandada. Ringkonnakohtu hinnangul mõistis maakohus hageja nõudeid valesti, kui leidis, et hageja on esitanud koos alternatiivse nõudega (tuvastusnõue) ka nõude kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatusse sellekohase kande tegemiseks (sooritusnõue). Ringkonnakohtu põhjendustel oli hageja alternatiivse tuvastusnõude puhul sooritusnõude esitamisest loobunud ja maakohus on loobumise vastu võtnud ning selle nõude menetluse lõpetanud. Arvestades maakohtu menetluses olevat hageja nõuet (hagiavalduses esitatud nõue ja hageja
8.novembri 2016. a menetlusdokumendis esitatud alternatiivne nõue), pole põhjendatud ringkonnakohtu tuginemine hageja nõude kindlaksmääramisel hageja loobumisele 20. septembri 2016 menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest. Samuti on ringkonnakohtu otsus vastuoluline, sest otsuse kirjeldavas osas (otsuse p 1.2) hageja nõude kohta märgitu ei ole kooskõlas otsuse põhjendavas osas tehtud järeldusega (otsuse p 13). Nii on ringkonnakohus otsuse kirjeldavas osas käsitlenud nii hageja põhinõuet kui ka 8. novembri 2016. a alternatiivset nõuet, märkides, et hageja palus mõlemal juhul (st nii põhinõude kui ka alternatiivse nõude puhul) tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek senise kande muutmiseks, sh isikliku kasutusõiguse sisu kinnistusraamatusse kandmiseks, ning asendada nõusolek kohtuotsusega (III kd, tl 35). Kirjeldatu taustal ja olukorras, kus ringkonnakohtul tekkis kostja apellatsioonkaebuse alusel küsimus selle kohta, 7(10)
2-16-1044 kas maakohus on ületanud asja lahendamisel hagi piire (kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on teinud otsuse ka nõude kohta, mida ei ole esitatud), pidanuks kohus määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja oma seisukoha selgitamiseks. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et eeltooduga oleks kõnealune hagi piire puudutav ebaselgus olnud apellatsioonimenetluses välditav. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltooduga arvestada. Kui hageja haginõudeks on ka alternatiivne tuvastusnõue koos sooritusnõudega, ei ole ringkonnakohtul alust jätta alternatiivne tuvastusnõue läbi vaatamata ning kõnealune nõue (ja sellele lisanduv sooritusnõue) tuleb sisuliselt lahendada.
14.Kas asjas saaks rahuldada hageja põhinõude või alternatiivse nõude, sõltub esmalt sellest, kas kostja vastuhagi lahendamisel tuvastatakse vaidlusaluse hageja isikliku kasutusõiguse kohta tehtud kinnistusraamatu kande õigsus või ebaõigsus. Hageja põhinõude ja sellega seotud sooritusnõude rahuldamine oleks õiguslikult võimalik olukorras, kus vaidlusalune kanne on õige. Hageja alternatiivnõude ja väidetavalt sellega seotud sooritusnõude rahuldamine on õiguslikult võimalik olukorras, kus vaidlusalune kanne on ebaõige. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele kostja vastuhagi eksliku menetlusse võtmise kohta märgib kolleegium siinkohal, et ringkonnakohus on piisavalt selgitanud, et kostja praeguses asjas esitatud vastuhagi ese ja kohtuasjas nr 2-13-56024 esitatud hagi ese on erinevad. TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Kuivõrd kõnealuste hagide ese ei kattunud, võttis maakohus põhjendatult kostja vastuhagi menetlusse ning kohtul tuli vastuhagi lahendamisel otsustada vaidlusaluse kande õigsuse või ebaõigsuse üle. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tuvastas valesti vaidlusaluse kande ebaõigsuse. Ringkonnakohtu järeldus on kooskõlas materiaalõiguse normide ja Riigikohtu praktikaga. Kolleegium on AÕS kaasomadi sätteid käsitledes asunud seisukohale, et kinnisasja kaasomandi mõttelist osa ei saa seaduse kohaselt koormata isikliku kasutusõigusega. Kolleegium märkis, et isegi kui teised kaasomanikud nõustuksid kinnisasja ühe kaasomandiosa koormamisega, ei oleks tagatud kasutusõiguse jätkuvus kaasomanike vahetumise korral uute kaasomanike suhtes ning seetõttu ei saa kinnisasja kaasomanik koormata oma kaasomandiosa AÕS § 73 lg 1 kohaselt asja valdust ja kasutust võimaldava asjaõigusega. Kui kaasomandis olevale kinnisasjale soovitakse seada asja valdamist või kasutamist võimaldav asjaõigus, tähendab see kogu kaasomandis oleva kinnisasja koormamist sellise asjaõigusega, st kaasomandis oleva asja käsutamist tervikuna AÕS § 74 lg 1 mõttes, milleks on vajalik kõigi kaasomanike kokkulepe (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Tuvastatud asjaoludel on vaidlusalune kanne tehtud mõttelise osa koormamise kohta ja seda ei saa kinnistusraamatusse kanda. Ringkonnakohus järeldas eeltoodust põhjendatult, et selline seadusega vastuolus olev kanne on algusest peale ebaõige. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu seisukoht kande ebaõigsuse kohta tulenevalt puudulikust kinnistamismenetlusest on üllatuslik ning et selle järeldusega väljutakse ka kostja apellatsioonkaebuse piiridest. Hagejale oli teada kostja vastuhagi seisukoht, et vaidlusalune kanne on seadusega vastuolus (kande sisus näidatud õigust ei saanud sellisel kujul tekkida). Ringkonnakohus analüüsis kostja vastuhagi alusel kande tegemise asjaolusid, tuvastades kinnistamismenetluse puudused, ning kohaldas seadust. Samuti on ekslik hageja kaebuse väide, et ta on isikliku kasutusõiguse heauskselt omandanud ning et kostja käitub hea usu põhimõtte vastaselt. Kandel, mille tegemine ei ole seadusega lubatav, ei ole õiguslikke tagajärgi. Kolleegium märgib, et seaduse kohaselt ei ole isiklik kasutusõigus ka üleantav (AÕS §-d 228 ja 215). Ka juhul kui isiklik kasutusõigus oleks üleantav, ei omandanud hageja isiklikku kasutusõigust kinnistusraamatu andmetele tuginedes, vaid testamendi alusel. Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus õigesti, et 8(10)
2-16-1044 hageja väidetav heauskne kande omandamine ei ole võimalik ning tähtsust ei ole ka hageja esiletoodud asjaoludel kostja väidetava pahausksuse kohta.
15.Kuivõrd tuvastatud asjaoludel on vaidlusalune kanne ebaõige, ei ole võimalik läbi vaadata hageja põhinõuet ja sellele lisanduvat sooritusnõuet (nagu õigesti leidis ringkonnakohus). Seega jääb ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles jäeti hageja põhihagi kostja vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks, TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Küll aga on võimalik otsustada hageja alternatiivse tuvastusnõude ja sellele väidetavalt lisanduva sooritusnõude lahendamise üle. Seda arvestades on ringkonnakohus kostja vastuhagi ennatlikult rahuldanud, sest hageja eeltoodud nõude rahuldamise korral saab vaidlusaluse ebaõige kande AÕS § 65 lg 1 järgi parandada ning kostja vastuhagi ebaõige kande kustutamiseks tuleks jätta rahuldamata. Kostja vastuhagi saaks rahuldada juhul, kui asja uuel läbivaatamisel jääb hageja alternatiivne tuvastusnõue (seetõttu ühtlasi ka väidetav sooritusnõue) rahuldamata. Sellisel juhul kohustab kohus hagejat andma nõusolek seadusega vastuolus oleva ja kostja õigusi rikkuva kande kustutamiseks (AÕS § 65 lg 1) ja asendab hageja sellekohase nõusoleku kohtuotsuse resolutsiooniga (TsÜS § 68 lg 5).
16.Ringkonnakohus on hageja alternatiivse tuvastusnõude aspektist käsitlenud ka küsimust sellest, millest tuleneks hageja õigus nõuda kostjalt hageja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmist ja ühtlasi sellekohast nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks. Alternatiivse nõude esitamisel on hageja tuginenud nõude alusena sellele, et kostjal on testamendist tulenev kohustus seada päritud kinnisasjale hageja kasuks isiklik kasutusõigus. Testamendis sisalduv korraldus sai testamendi tegemise ja pärandi avanemise ajal kehtinud (s.o enne 1. jaanuari 2009 kehtinud) pärimisseaduse tähenduses olla mõistetav sihtkäsundina (PärS § 73 lg 1) või annakuna (PärS § 54). PärS § 73 lg 1 järgi oli sihtkäsund testaatori korraldus, millega ta testamendis paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitjad) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. PärS § 54 lg-s 1 sätestati, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. PärS § 54 lg 2 järgi võis PärS § 54 lg-s 1 nimetatud varaline hüve olla asi, rahasumma, samuti õigus või kohustusest vabastamine. PärS § 65 sätestas, et annakusaaja või aseannakusaaja ei või nõuda pärijalt või annakusaajalt annakut enne, kui pärija või annakusaaja on pärandi vastu võtnud. Eeltoodut arvestades võimaldas sihtkäsund testaatoril määrata sihtkäsunditäitjale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust, ning annakuga sai testaator määrata annakusaajale varalise hüve, mis annab selle saajale õiguse nõuda annaku üleandmist. Ringkonnakohus märkis õigesti, et sihtkäsund (testamendis on märgitud, et sihtkäsundina kohustub pärija seadma hageja kasuks isikliku kasutusõiguse) hagejale taotletavat nõudeõigust ei anna, sest isik, kelle huvides tulnuks testamendis sisalduv sihtkäsund täita, ei saa sihtkäsundi täitmist nõuda. Ringkonnakohus osutas põhjendatult ka võimalusele, et hageja taotletav nõudeõigus võib tuleneda sellest, et testamendis sisalduv korraldus on mõistetav annakuna (st hagejale antud varalise hüvena). Samas on asjakohatu ringkonnakohtu tõdemus, et hageja ei ole menetluses annakut sätestavale õigusnormile tuginenud ega oma nõudeid sellele rajanud. Hageja tugines menetluses sellele, et tema õigus tuleneb testamendist. Kohus kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. TsMS § 652 lg 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud ka apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium märgib lisaks, et vaatamata eeltoodule ei tohi kohus kohaldada seadust pooltele üllatuslikult. 9(10)
2-16-1044
17.Eeltoodut kokku võttes tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas hageja haginõudeks on ka alternatiivne tuvastusnõue koos sooritusnõudega (otsuse p 13), ning otsustada sellest tulenevalt kõnealuse nõude lahendamise üle (otsuse p-d 15 ja 16). Pärast hageja haginõude lahendamist tuleb ringkonnakohtul otsustada kostja vastuhagi rahuldamise üle (otsuse p 15).
18.Kuna asi saadetakse osaliselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja on palunud tagastada kautsjon Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le. Jaak Luik
Henn Jõks
Ants Kull
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.