Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. mai 2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-1044
Kohtuasi
XX hagi YY vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks või sama sisuga tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse muutmiseks nõusoleku saamiseks YY vastuhagi XX vastu kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1044 ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata ja rahuldada vastuhagi.
2.3.XX-l on kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX III jao kande nr 1 kustutamiseks. Kohtuotsuse resolutsioon asendab XX nõusolekut.
3.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 21. jaanuaril 2016 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus määrata kindlaks enda kasuks kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse sisu ja asendada sellise sisuga isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks (kande muutmiseks) kostja nõusolek.
1.1.20. septembri 2016. a menetlusdokumendis palus hageja vastuhagi põhjendatuse korral asendada kostja tahteavalduse senise isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks selliselt, et kinnisasja koormab hagis märgitud sisuga tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus (muuta haginõude p 3). 24. oktoobri 2016. a eelistungil loobus hageja 20. septembri 2016. a haginõude täpsustusest ja maakohus andis hagejale tähtaja nõude täpsustamiseks.
1.2.8. novembril 2016 esitas hageja lõplikud täpsustatud haginõuded. Hageja palus määrata kindlaks enda kasuks seatud isikliku kasutusõiguse sisu ja teostamise korra järgmiselt: hagejal on õigus kasutada elamiseks XXX (kinnisasi) asuva elamu II korrust ja lisaks hagejale võivad elamus elada/viibida ka hageja pereliikmed. Kinnisasja igakordsel omanikul ei ole elamu II korruse kasutamise õigust kuni hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kehtivuse lõppemiseni. Hagejal ja tema pereliikmetel on õigus kasutada kinnisasjal asuvat sauna. Kinnisasja igakordne omanik ei tee hagejale ning hageja ei tee kinnisasja igakordsele omanikule takistusi sauna kasutamisel. Hagejal on õigus kasutada kinnisasjal asuva kuuri ühte
2-16-1044 kuuriboksi. Hageja ainukasutuses oleva kuuriboksi kasutamiseks ei ole õigust kinnisasja igakordsel omanikul. Hagejal ja tema pereliikmetel on õigus kasutada kinnisasjal asuvat terrassi ja terrassi kõrval asuvat mänguplatsi, liivakasti ja kiike. Kinnisasja igakordne omanik ja isikliku kasutusõiguse järgi õigustatud isik ei sea teineteisele takistusi terrassi ja selle kõrval asuva mänguplatsi, liivakasti ja kiige kasutamiseks. Hageja eluruumides, s.t elamu II korrus, on aastaringselt tagatud elektri olemasolu. Kinnisasja igakordne omanik ei tee takistusi elektrienergia kasutamisel. Hageja elektritarbimist elamu II korrusel arvestatakse eraldi paigaldatud voolumõõtjaga. Hageja veetarbimist tema eluruumides arvestatakse eraldi paigaldatud veemõõtjaga. Kinnisasja igakordne omanik ei tee takistusi veevarustuse tagamisel. Hageja eluruumides on tagatud veevarustuse olemasolu kevadest sügiseni pidevalt ning talvel etteteatamisega. Hagejal ja tema pereliikmetel on vaba juurdepääs elamu II korrusele, kuuriboksile, saunale, terrassile ja tagatud võimalus kinnisasjal ohutult liikuda. XXX kinnisasja igakordne omanik ega tema pereliikmed ei tohi teha takistusi isikliku kasutusõiguse teostamiseks ja elamu osa, kinnisasja ja kõrvalhoonete kasutamiseks vastavalt isikliku kasutusõiguse sisus nimetatud tingimustele. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et tal on õigus tasuta ja tähtajatult kinnisasja ülalmärgitud tingimustel kasutada. Mõlemal juhul palus hageja tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek senise kande muutmiseks, sh isikliku kastutusõiguse sisu kinnistusraamatusse kandmiseks, ning asendada kostja nõusolek kohtuotsusega. Pärnu Maakohus võttis 24. jaanuari 2017. a määrusega 8. novembri 2016. a menetlusdokumendis esitatud alternatiivse nõude (p 2) menetlusse.
1.3.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt suri 14. septembril 2006 CC (pärandaja). Testamendi alusel päris tema tütar (kostja) kinnisasja 5/12 mõttelist osa. Testamendiga nähti ette kostja kohustus seada kinnistu mõttelisele osale tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus hageja kasuks. Pooled sõlmisid 19. detsembril 2006 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kanti kostja omandatud kinnisasja 5/12 mõttelisele osale hageja kasuks isiklik kasutusõigus kinnistusraamatusse. 19. aprillil 2007 suri HH, kes pärandas talle kuuluva kinnisasja 7/12 mõttelist osa samuti kostjale. Alates 9. augustist 2007 on kostja kantud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Pooled on olnud arusaamisel, et hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus hõlmab elumaja II korrust. Alates 2011. aastast asus kostja takistama hageja senist elukorraldust ning pooltel on lahkarvamused kõrvalhoonete kasutamisel. Kostja esitas 26. novembril 2013 hageja vastu hagi isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks ja kinnisasja mõttelisele osale seatud isikliku kasutusõiguse lepingu tühisuse tuvastamiseks. Pärnu Maakohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-56024 hagi rahuldamata ning tuvastas, et hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus kehtib. Pärast kohtumenetluse lõppu pöördus hageja uuesti kostja poole, et määrata notariaalse kokkuleppega kindlaks isikliku kasutusõiguse sisu ja kinnisasja kasutamise kord, kuid kostja keeldus. Juhul, kui kinnistusraamatu kanne peaks olema vale, tuleneb hageja isiklik kasutusõigus nii pärandaja testamendist kui ka poolte 19. detsembri 2006. a lepingust, mis maakohtu jõustunud otsuse kohaselt kehtib. Kinnistusraamatusse kogu kinnisasja omanikuks kandmisel on kostja andnud heakskiidu hageja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks, millega on parandatud kostja väidetav puudus isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimisel.
2-16-1044
Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal isiklikku kasutusõigust kunagi tekkinud, sest kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kuna on seadusega vastuolus. Isiklikku kasutusõigust ei saa seada kinnisasja mõttelisele osale. Seetõttu ei saa hageja nõuda ka isikliku kasutusõiguse sisu täpsustamist. Isikliku kasutusõiguse väidetava alusena nimetatud testamendist tuleneb küll sihtkäsund, kuid sellest ei tulene, et kostja peab seadma 5/12 mõttelisele osale isikliku kasutusõiguse ja see peab olema tasuta. Sihtkäsund ei anna hagejale õigust nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist. Samuti ei saaks testamendi alusel teha kinnistamiskannet. Hageja alternatiivne nõue ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole toonud esile, kust tuleneb kostja kohustus hageja kasuks isiklik kasutusõigus seada. Hageja viidatud maakohtu varasemal lahendil ei ole tähtsust, sest kostja saab tugineda tühisusele igal ajal ning siduv on üksnes kohtumääruse resolutsioon, mitte põhjendused. Hageja käsitus asjaõiguslepingu heakskiidust ei ole asjakohane, sest kostja ei ole andnud nõutavas notariaalselt tõestatud vormis heakskiitu. Tühise asjaõiguslepingu sõlmimise ajal oli kinnisasjal kaks kaasomanikku, mistõttu oli vaja mõlema kaasomaniku kokkulepet asja koormamiseks isikliku kasutusõigusega. Kumbki kaasomanikest esineb selles tehingus omanikuna. Tehingu heakskiitmine peab olema tehtud samas vormis tehinguga. Heakskiidu andmist saab tõendada vaid notariaalse heakskiidu dokumendiga. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas 25. juulil 2016 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusolekut andma. Vastuhagi põhjenduste kohaselt ei saa isiklikku kasutusõigust seada kinnisasja mõttelisele osale, mistõttu on kanne seadusega vastuolus ja tuleb kustutada. Isikliku kasutusõiguse saab seada üksnes kogu kinnisasjale ja selleks on vaja kõigi kinnisasja kaasomanike nõusolekut. Kinnisasja 7/12 mõttelise osa omanik ei andnud 19. detsembril 2006. a lepingu sõlmimiseks nõusolekut. Seetõttu on kande aluseks olnud poolte leping on tühine. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja vastuväidete kohaselt ei saa kostja enam vaidlustada lepingu kehtivust, sest vaidlustas seda juba edutult tsiviilasjas nr 2-13-56024. 19. detsembril 2006 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping on kehtiv, mida on kohus jõustunud kohtulahendis kinnitanud. Esimese astme kohtu otsus
5.Pärnu Maakohus võttis 6. märtsi 2017. a otsusega vastu hageja loobumise 20. septembri 2016. a menetlusdokumendis esitatud alternatiivsest nõudest ja lõpetas selles osas menetluse, rahuldas ülejäänud osas hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hagejal on õigus teostada tasuta ja tähtajatult hagis taotletud sisuga isiklikku kasutusõigust,
2-16-1044 ning otsustas parandada kinnistusraamatu ebaõige kande (kustutada varasema kande ja teha uue kande) ning kohustada kostjat kande muutmiseks nõusolekut andma või asendada see kohtuotsusega. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pärandaja kanti kinnisasja omanikuna 27. veebruaril 1997 kinnistusraamatusse; - pärandaja pärandas kogu oma vara testamendiga kostjale ja kostja kohustus sihtkäsundina seadma kinnisasjale hageja kasuks isikliku kasutusõiguse; - 19. detsembril 2006 väljastas Haapsalu notar Marika Kiiver kostjale testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt oli pärandaja pärandvara hulgas 1/2 mõttelist osa kinnisasjast. Notar pidi väljastama 1/6 mõttelisele osale pärimisõiguse tunnistuse sundosale ja omandiõiguse tunnistuse ühisvara kohta. Kostja (pärija) kohustus sihtkäsundina seadma kinnisasjale hageja kasuks isikliku kasutusõiguse; - 19. detsembril 2006 sõlmisid hageja ja kostja viimasele kuuluvale kinnisasja 5/12 mõttelisele osale isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu, mille p 4.1 järgi leppisid pooled kokku, et seavad hageja kasuks tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse elamu ja kõrvalhoone mõttelisele osale ning kannavad selle kinnistusraamatusse; - 19. jaanuaril 2007 kanti kinnisasja 7/12 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse HH (pärandaja abikaasa) ja 5/12 mõttelise osa omanikuna kostja ning hageja kasuks tasuta isiklik kasutusõigus elamule, mis koormas kostjale kuuluvat kinnisasja 5/12 mõttelist osa.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastuhagi põhjendatud. Kuigi testamendis sisalduvast sihtkäsundist ei tulene sõnaselgelt pärandaja tahteavaldust kinnisasja 5/12 mõttelise osa tasuta kasutamise ja asjaõigusliku sisuga kasutusõiguse seadmise kohta, saab testamenti enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 27 lg 1 ja § 28 järgi tõlgendades järeldada, et testaatori tahe oli vaieldamatult see, et kostja võimaldaks hageja eluajal hagejal kinnisasja kasutada. Õige on kostja väide, et sihtkäsundi puhul ei olnud hagejal õigustatud ootust isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmise vastu, kuid pooled on testamendis sisalduva sihtkäsundi täitmiseks sõlminud võla- ja asjaõiguslepingu, sh väljendas kostja tahet sõlmida asjaõigusleping ja kanda isiklik kasutusõigus kinnistusraamatusse, mistõttu on pärast lepingu sõlmimist tahteavaldus siduv. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa kinnisasja mõttelist osa koormata isikliku kasutusõigusega ja kinnisasja saab koormata tervikuna, kuid selleks on vaja kõigi kaasomanike nõusolekut. Seega olnuks 19. detsembri 2006. a lepingu sõlmimiseks vaja ka pärandaja abikaasa nõusolekut, kuid seda ei nõutud ega antud. Sel alusel esitas kostja varem hagi lepingu tühisuse tuvastamiseks ja kohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 järgi pooltele kohustuslik. Seega leping kehtib. Õige on kostja seisukoht, et kinnistusraamatu kanne on algusest peale ebaõige, sest see on lubamatu, kuna ilma kaasomaniku nõusolekuta ei saa kinnisasja koormata. Siiski ei võta materiaalõiguse normiga vastuolus olev kanne hagejalt õigust, mis on talle poolte lepinguga antud. Kuna asjaõigus ei ole lõppenud, ei ole vastuhagi kinnistusraamatu kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks põhjendatud. Ebaõige kande saab parandada asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel.
2-16-1044
5.3.Hageja nõue isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks tuleb rahuldada. Kuna kinnistusraamatu kanne on ebaõige, siis ei saa rahuldada hageja nõuet selle sisu ja teostamise korra määramiseks, kuid põhjendatud on hageja alternatiivne nõue tuvastada ja tunnustada hageja õigust isikliku tasuta tähtajatu isikliku kasutusõiguse teostamiseks ning määrata kindlaks selle sisu. Kuna pärandaja kohustas kostjat sihtkäsundiga võimaldama hagejal kasutada kinnisasja tema eluajal, hagejal on lepingu järgi õigus kasutada kinnisasja isikliku kasutusõiguse alusel ja maakohus jättis lepingu tühisuse tuvastamise hagi rahuldamata, saab tunnustada, et hagejal on õigus tasuta tähtajatu isikliku kasutusõiguse teostamiseks. Testaatori tahe tulenes eelmises asjas esitatud hagiavalduse kohaselt asjaolust, et hagejal ei olnud muud elukohta, mistõttu soovis testaator välistada tema kodutuks jäämise. Puudub alus arvata, et kasutusõigus tulnuks seada tasuta. Kostja on sihtkäsundi ka tasuta seadnud. Seega on hagejal õigus teostada tasuta tähtajatult isiklikku kasutusõigust. Hageja taotletud isikliku kasutusõiguse sisu ja teostamise viis on AÕS § 225 lg 2 järgi põhjendatud ning vastab mõlema poole huvidele. Eelnevat arvestades rikub kehtiv kanne hageja õigusi. Kanne on tehtud ebaõige kandemääruse alusel ja seda saab AÕS § 65 lg 1 alusel parandada, milleks on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341, 621 ja 631 järgi vaja kostja nõusolekut. Kuna kostja on sellest keeldunud, tuleb tema tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel asendada. Uues kandes tuleb märkida isiklik kasutusõiguse elamule hageja kasuks, mis on lepingu p 4 järgi tähtajatu ja tasuta ning mille sisu ja teostamise kord tuleneb praeguse kohtuotsuse resolutsioonist.
5.4.Arvestades hagi ja vastuhagi nõudeid, nende rahuldamist ja hagist osalist loobumist on õiglane jätta menetluskulud poolte enda kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Hageja apellatsioonkaebus ja kostja vastuväited
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta kõik maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei viidanud maakohus ühelegi õigusnormile. Vastuhagi rahuldamata jätmisel pidanuks vastuhagi menetlemise kulud jääma kostja kanda. Hageja alternatiivse nõude rahuldamise tõttu tuli jätta ka hagi menetlemise kulud kostja kanda.
7.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus sai menetluskulude poolte kanda jätmisel lähtuda TsMS § 162 lg-st 4. Ka juhul, kui kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on õiglane, kui kumbki pool kannab oma menetluskulud ise.
2-16-1044 Kostja apellatsioonkaebus ja hageja vastuväited
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada vastuhagi, jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
8.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi, sest ei lahendanud maakohus selgelt ja ühemõtteliselt hageja nõudeid. Kuigi maakohus märkis resolutsioonis, et jätab vastuhagi rahuldamata, on ta vähemalt osaliselt vastuhagi tegelikult rahuldanud, kui otsustas kande kustutada. Kostja palus kande kustutada, hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Maakohus rikkus TsMS § 439 ja tegi otsuse nõude osas, mida ei ole esitatud. Maakohus lahendas kannet parandades ja kostja tahteavaldust asendades nõude, mida maakohus ei olnud menetlenud, sest hageja loobus sellest nõudest.
8.2.Maakohus jättis vääralt vastuhagi rahuldamata. Maakohus järeldas vääralt hagejal oli ootus saada sihtkäsund täidetud kogu kinnisasja ulatuses, kuigi kostjale ei läinud üle 7/12 mõttelist osa kinnisasjast. Lepingust, mille hageja sõlmis ainult ühe kaasomanikuga, ei saanud hageja omandada piiratud asjaõigust kogu kinnisasjale, sest selleks oli vajalik kõigi kaasomanike kokkulepe. Ka testaatori tahe ei saanud hõlmata seda vara, mis ei olnud pärandvara ja mille omand ei läinud pärijale üle. Poolte lepingu kehtivust tuvastades tugines maakohus ekslikult eelmises kohtuasjas tehtud otsusele, kuigi kostja ei esitanud seal hagi kinnistusraamatu kande muutmiseks ja tugineb praeguses asjas pärandaja abikaasaga sõlmitud kokkuleppe, mitte tema nõusoleku puudumisele, mistõttu ei ole ka hageja väidetud heakskiit asjakohane. Maakohus jättis kostja väidete osas seisukoha võtmata. Maakohus järeldas õigesti, et kinnistusraamatu kanne on algusest peale ebaõige, kuid eksis, kui järeldas, et lubamatu kanne ei võta hagejalt kande sisuks olevat lepingust tulenevat õigust. Maakohus jättis käsitlemata kostja väited selle kohta, et asjaõigus sai tekkida vaid kehtiva kande alusel.
8.3.Maakohtul ei olnud alust hagi rahuldada, sest pooltel ei ole kehtivat lepingut. Isegi kui leping kehtiks, oleks hageja saanud nõuda lepingu täitmist, mitte oma õiguse tunnustamist. Lisaks on maakohtu põhjendused vastuolus – ühest küljest leiab maakohus, et mõttelise osa koormamine on lubamatu, teisalt aga seda, et mõttelise osa koormamise leping on kehtiv. Isegi kui hagejal oleks isiklik kasutusõigus, ei tulene testamendist, et see peab olema tasuta. Maakohtu otsuse resolutsioon ei ole selge ja täidetav, sest sellest ei ole võimalik järeldada, millise ruumi ainukasutusõigus on hagejal. Maakohus kohaldas isikliku kasutusõiguse ulatust määrates vääralt materiaalõiguse normi ega arvestanud üksnes hageja vajadust ega arvestanud, et servituudiõigus ei pane koormatud kinnisasja omanikule kohustusi aktiivseks tegevuseks. Liivakast, kiik, mänguplats ega terrass ei ole kinnasasja olulised osad, mis saaksid seetõttu kinnisasjaga koos olla koormatud kinnisasjaõigusega.
8.4.Menetlusulud koos viivise maksmise kohustusega tuleb jätta hageja kanda.
2-16-1044
9.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
9.1.Maakohtu otsuse resolutsioon on selge – maakohus rahuldas hageja alternatiivse nõude. Asjaolu, et õige kande tegemiseks tuli varasem kanne kustutada, ei tähenda, et vastuhagi oleks rahuldatud. Kuna hageja esitas nõude isikliku kasutusõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks, ei ole maakohus lahendanud nõuet, mida menetluses ei olnud.
9.2.Maakohus tõlgendas õigesti testamenti. Pärandaja määras kostja kogu oma vara pärijaks, pannes talle kohustuse võimaldada hagejal 5/12 mõttelist osa kogu elu kasutada. Maakohtu järeldused ei ole vastuolus – maakohus leidis, et leping 5/12 mõttelise osa koormamise kohta kehtib, sest see on eelmises kohtuasjas tuvastatud. Asjas on tõendatud, et isiklik kasutusõigus pidi olema tasuta. Kaebuse väited resolutsiooni ebaselguse kohta ei ole põhjendatud, sest ruum on piiritletud. Maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi ja põhjendas, miks on hageja taotletud isikliku kasutusõiguse sisu ja teostamise kord põhjendatud, sh ei ole kostja omapoolseid seisukohti esitanud.
9.3.Pooled on olnud isikliku kasutusõiguse seadmisest alates ühisel arusaamal, et hagejale kuulub isiklik kasutusõigus ning mõistnud, et isiklikku kasutusõigust saab teostada 5/12 mõttelise osa suurusel alal (elamu II korrusel). Oleks ebaõiglane, kui kellegi oskamatusest põhjustatud ebatäpsuse tõttu kaotab hageja pärandaja ja poolte varasemast ühisest tahtest kantud isikliku kasutusõiguse.
9.4.Kostja taotlus asendada hageja tahteavaldus tuleb jätta tähelepanuta, sest vastuhagis kostja sellist taotlust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jätab hagi läbi vaatamata ja rahuldab vastuhagi. Maakohtust erineva otsuse tegemise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades vaidluse lahendamise tulemust ei ole hageja apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse peale põhjendatud ja tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kumbki pool ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus võttis vastu hageja loobumise
20.septembri 2016. a menetlusdokumendis nimetatud alternatiivsest nõudest (tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks kostjalt vajaliku tahteavalduse saamiseks).
11.Kuna hageja nõude rahuldamise eelduseks on see, et kostja vastuhagi jääb rahuldamata, lahendab kolleegium esmalt vastuhagi- ning seejärel haginõuded. Sellest tulenevalt käsitleb kolleegium esmalt hageja kasuks isikliku kasutusõiguse kohta tehtud kande kustutamist
2-16-1044 puudutavat nõuet (p 12) ning seejärel hageja alternatiivseid nõudeid isikliku kasutusõiguse sisu täpsustamiseks või täpsustatud sisuga tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks ning isikliku kasutusõiguse täpsustatud sisu kinnistusraamatus nähtavaks tegemiseks (p 13).
12.Kostja nõuab vastuhagis hageja kasuks kostjale kuuluva kinnisasja mõttelisele osale seatud isikliku kasutusõiguse kande kustutamist põhjusel, et kanne on seadusega vastuolus.
12.1.Kuigi kostja esitas 26. novembril 2013 hageja vastu hagi, milles palus isikliku kasutusõiguse lõpetada või tuvastada, et isikliku kasutusõiguse seadmise leping on tühine, ning Pärnu Maakohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega hagi rahuldamata, ei ole kostja minetanud võimalust nõuda kinnistusraamatusse hageja kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamist, kui kanne on ebaõige. Esmalt märgib kolleegium, et eelnev kohtuasi ei võtnud kostjalt võimalust esitada samadel asjaoludel kohtule nõuet kinnistusraamatu kande muutmiseks, sest kostja vastuhagi nõue on erinev, st vastuhagi ese ei kattu eelmise kohtuasja hagiesemega. Sellest tulenevalt võttis maakohus põhjendatult vastuhagi menetlusse. Iseenesest on õige ka maakohtu järeldus, et eelmise kohtuasja resolutsioon on pooltele siduv, mida saab mõista selliselt, et poolte 19. detsembri 2006. a isikliku kasutusõiguse seadmise leping ei ole hagis esiletoodud asjaoludel poolte jaoks tühine. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kinnistusraamatu kanne ei võiks olla sellest hoolimata ebaõige ja selle kustutamine ei ole põhjendatud. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei saa nõuda kinnistusraamatu kande parandamist, kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et poolte isikliku kasutusõiguse seadmise leping kehtib. Kolleegium märgib, et tõsised puudused lepingus võivad anda alust pidada lepingut tühiseks ning tühise lepingu alusel tehtud kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Samas võib kinnistusraamatu kanne osutuda ebaõigeks ka juhul, kui kande aluseks olnud leping küll kehtib, kuid puudused esinevad kinnistamismenetluses. Ka sel juhul osutub kinnistusraamatu kanne ebaõigeks.
12.2.Kolleegium selgitab, et isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda AÕS § 65 lg 1 järgi ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Kanne parandatakse KRS § 621 lg 1 p 1 järgi mh juhul, kui kanne on tehtud ebaõige kandemääruse alusel ning sellisel juhul parandatakse kanne KRS § 631 lg 1 järgi kinnistamisavalduse alusel ning parandamiseks on vaja puudutatud isiku nõusolekut. Praeguses asjas taotles kostja vastuhagis kande kustutamist, sest hageja kasuks on seatud isiklik kasutusõigus kinnisasja mõttelisele osale, mitte kogu kinnisasjale. Riigikohus on asunud seisukohale, et kinnisasja kaasomandi mõttelist osa ei saa koormata isikliku kasutusõigusega. Kui kaasomandis olevale kinnisasjale soovitakse seada asja valdamist või kasutamist võimaldavat asjaõigust, tähendab see kogu kaasomandis oleva kinnisasja koormamist sellise asjaõigusega, st kaasomandis oleva asja käsutamist tervikuna, milleks on vaja kõigi kaasomanike kokkulepet (Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10).
2-16-1044 Eelnevat arvestades on põhjendatud kostja arusaam, et talle kuuluva kinnisasja mõttelist osa koormava isikliku kasutusõiguse kanne on algusest peale olnud ebaõige, sest see on seadusega vastuolus. Ka õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et kanne on alguseset peale ebaõige, kui see on lubamatu, st kanne väljendab õigust või õigussuhet, mida kinnistusraamatusse kanda ei saa (nt kaasomandiosa koormamine isikliku kasutusõigusega) (vt Asjaõigus I. Kommenteeritud väljaanne. 2014. § 65 kommentaar, p 3.1.2). Kuna seadusega vastuolus olev kanne koormab kostjale kuuluvat kinnisasja, rikub ebaõige kanne kostja õigusi ning kostja saab nõuda hagejalt kande kustutamiseks vajalikku nõusolekut. Lisaks märgib kolleegium, et kanne on ebaõige ka seetõttu, et kande tegemiseks ei olnud teise kaasomaniku nõusolekut. Kinnistusraamatusse kande tegemiseks on KRS § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks, sh on KRS § 341 lg 2 p 1 järgi asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmisel selliseks isikuks koormatava kinnisasja omanik. KRS § 341 lg 5 järgi peab nõusolek olema notariaalselt tõestatud vormis. Seega oli isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks vaja ka teise kaasomaniku, s.o pärandaja üleelanud abikaasa notariaalselt tõestatud vormis nõusolekut, kuid sellist nõusolekut ei olnud. Eelnevat arvestades ei esinenud puudused mitte üksnes 19. detsembri 2006. a isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus, vaid ka kinnistamismenetluses, mistõttu on sõltumata isikliku kasutusõiguse lepingu kehtivusest selle kohta tehtud kanne kinnistusraamatus ebaõige ja kostja vastuhagi nõude hagejalt ebaõige kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks on AÕS § 65 lg 1 järgi põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kuna kanne on ebaõige peab hageja andma selles kustutamiseks nõusoleku. Kuigi kostja taotles algses vastuhagis üksnes seda, et kohus kohustaks hagejat vastavat nõusolekut andma ja märkis alles apellatsioonkaebuses, et soovib ka hageja tahteavalduse asendada, ei takista see kolleegiumil kostja taotlust rahuldada. Ebatäpse vastuhaginõude puhul oleks maakohus pidanud paluma kostjal täpsustada, kas tema sooviks on vaidlus lõplikult lahendada ja ühes sellega ka hageja tahteavaldus kohtuotsusega asendada, kuid seda ei ole maakohus teinud. Sellise maakohtu menetlusliku minetuse saanuks ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja paluda kostjal nõuet täpsustada. Kostja tegi seda aga ennetavalt ise. Kuna kohtuotsuse eesmärk on lahendada vaidlusküsimus poolte vahel lõplikult, siis arvestab kolleegium kostja nõude täpsustust ning asendab hageja nõusoleku TsÜS § 68 lg 5 järgi kohtuotsusega.
12.3.Vastuseks hagejale märgib kolleegium, et kahetsusväärselt on isiklik kasutusõigus kantud poolte 19. detsembri 2006. a isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu alusel kinnistusraamatusse selliselt, nagu seadus seda Riigikohtu praktika järgi ei võimalda. Samuti on kostja aktsepteerinud hageja isiklikku kasutusõigust vähemalt seitse aastat, mil ta pöördus eelmises kohtuasjas esimest korda hagiga kohtusse. Eeltoodu ei anna siiski alust järeldada, et hageja oleks heauskselt omandanud isikliku kasutusõiguse, mis võiks välistada ebaõige kande kinnistusraamatust kustutamise AÕS § 65 lg 3 järgi, sest heauskselt saab omandada üksnes kehtiva kande läbi. Samuti ei ole kostja kaotanud kolleegiumi hinnangul õigust nõuda ebaõige kande parandamist hea usu põhimõttest tulenevalt. Iseenesest ei ole õiguskirjanduse kohaselt välistatud, et isik kaotab parandamisnõude hea usu põhimõtte järgi, mil nõude esitamist võiks lugeda õiguse kuritarvitamiseks, kui parandamiseks õigustatud isik on talunud kinnistusraamatujärgset
2-16-1044 olukorda pikema aja vältel ja loonud mulje kande õigsusest (vt Asjaõigus I. Kommenteeritud väljaanne. 2014. § 65 kommentaar, p 3.4.2.7 (b)). Siiski on praegusel juhul tegemist olemusest sellise kandega, mis on asjaõiguse põhimõtetega vastuolus ning sellise kande puhul ei ole tähtsust, kas kostja on talunud isiklikku kasutusõigust või mitte. Selline kanne on lubamatu ja tuleb igal juhul kustutada. Seda kinnitab ka õiguskirjanduses väljendatud seisukoht, et kinnistusosakonnal peaks olema õigus kustutada KRS § 631 lg 2 alusel õiguslikku tähendust mitteomava ilmse eksimusena sellised lubamatud kanded (nt kaasomandi osa servituudiga koormamise kanded) ka omal algatusel, kuna sellistel kannetel ei saa olla õiguslikke tagajärgi (vt Asjaõigus I. Kommenteeritud väljaanne. 2014. § 65 kommentaar, p 3.5).
13.Hageja palus esialgses hagiavalduses määrata isikliku kasutusõiguse täpsema sisu ja muuta sellest tulenevalt kinnistusraamatu kannet. Vastusena kostja vastuhagile esitas hageja tingimusliku nõude juhuks, kui vastuhagi peaks olema põhjendatud ja kanne tuleb kustutada, ning palus asendada kostja tahteavalduse hageja kasuks tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse uuesti kandmiseks. Sellest nõudest loobus hageja 24. oktoobri 2016. a kohtuistungil ning esitas uue alternatiivse nõude, millega palus tuvastada, et tal on täpsustatud sisuga isiklik kasutusõigus ja palus üksnes täpsustuse kinnistusraamatus nähtavaks teha.
13.1.Kuna hageja kasuks kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kanne on ebaõige ja tuleb kustutada, ei ole nimetatud kande sisu täpsustamine enam võimalik ning hageja algses hagiavalduses esitatud nõue isikliku kasutusõiguse täpsustamiseks tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ning § 657 lg-te 3 ja 4 alusel läbi vaatamata. Kolleegium selgitab, et isiklik kasutusõigus kui piiratud asjaõigus tekib AÕS § 641 järgi selle kinnistusraamatusse kandmisega ning kui kinnistusraamatusse kantud õigus kustutatakse, siis eeldatakse AÕS § 56 lg 2 järgi, et õigus on lõppenud. Kuna isikliku kasutusõiguse kanne tuleb kustutada, ei saa kohus rahuldada hageja taotlust täpsustada AÕS § 571 järgi hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse sisu viitega praegusele kohtuotsusele, sest puudub kanne, mida täpsustada. Seetõttu ei saa ka hinnata, kas hageja taotletud isikliku kasutusõiguse sisu vastab AÕS § 225 lg 2 järgi hageja vajadustele. Seega ei ole hagi esmase nõudega võimalik hagejal pärast vastuhagi rahuldamist enam soovitud eesmärki saavutada.
13.2.Kolleegiumi hinnangul ei ole alust rahuldada ka hageja alternatiivset nõuet, s.o tuvastada (tunnustada), et hagejale kuulub hagis täpsustatud sisuga tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus. Hageja võib esitada TsMS § 368 lg 1 järgi hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on selgitanud, et hagejal ei ole vaja esitada tuvastushagi juhul, kui tema õiguslikku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine (vt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 37 ja 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Hagejal ei ole tuvastushuvi mh juhul, kui tuvastamisele järgneda võivad nõuded on ilmselgelt lõppenud (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10) ning õigustatud huvi puudumise korral tuleb jäta tuvastusnõue läbi vaatamata (vt Riigikohtu
19.aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p d 37–38).
2-16-1044 Praeguses asjas palus hageja tuvastada, et tal on kostja kinnisasjale tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus (tuvastusnõue), kuid oma nõudest kohustada kostjat andma nõusolek selle kinnistusraamatusse kandmiseks (sooritusnõue) kostja loobus. Kolleegiumi hinnangul on hageja alternatiivne tuvastusnõue kantud soovist säilitada isiklik kasutusõigus. Seega on hageja lõppeesmärk see, et tema kasuks oleks kostjale kuuluvale kinnisasjale kantud kinnistusraamatusse isiklik kasutusõigus, sest ilma vastava kinnistusraamatu kandeta ei saa hagejale sellist piiratud asjaõigust kuuluda. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal vaja esitada eraldi isikliku kasutusõiguse tuvastamise nõuet, sest see olnuks hõlmatud kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse kandmiseks nõusoleku saamiseks esitatud nõudega. Kuna aga hageja loobus maakohus viimati nimetatud nõudest, maakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas selle nõude osas menetluse ning hageja ega kostja maakohtu otsust loobumist puudutavas osas vaidlustanud, ei saa hageja iseseisva tuvastushagiga soovitud eesmärki saavutada ja tal puudub tuvastushagi esitamiseks õigustatud huvi. Hagist loobumise vastuvõtmise korral lõpetab kohus menetluse ning sellisel juhul ei saa hageja TsMS § 432 järgi pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle uuesti kohtusse. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et hageja ei saaks tuvastushagiga lõppastmes soovitud eesmärki enam saavutada. Seetõttu jätab kolleegium ka hageja alternatiivse tuvastusnõude TsMS § 423 lg 2 p 2 ning § 657 lg-te 3 ja 4 alusel läbi vaatamata.
13.3.Lisaks märgib kolleegium, et ka juhul, kui hagejal oleks iseseisev huvi tuvastada, et talle kuulub isiklik kasutusõigus, ei saaks kohus ilmselt hageja nõuet rahuldada. Hageja tugineb oma nõude alusena sellele, et kostjal on testamendist tulenev kohustus seada päritud kinnisasjale hageja kasuks isiklik kasutusõigus. Maakohus leidis testamendi ja pärimisõiguse tunnistuse alusel, et pärandaja korraldus on sihtkäsund, nagu see on sõnaselgelt notariaalselt tõestatud testamendis kirjas, ning leidis põhjendatult, et sellisel juhul ei ole hagejal õigust nõuda enda kasuks kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmist. Sihtkäsund on PärS § 73 lg 1 järgi testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Sellise õiguse puudumise korral ei saaks aga hageja nõuda isikliku kasutusõiguse tuvastamist ega enda kasuks kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmist. Kuigi kolleegiumi hinnangul võib testamendis sisalduv korraldus olla mõistetav ka annakuna PärS § 56 tähenduses, mis annaks hagejale õiguse nõuda annaku täitjalt määratud eseme üleandmist, ei ole hageja menetluses sellele tuginenud ega oma nõudeid sellele rajanud.
14.Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, on kostja apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata ja rahuldada kostja vastuhagi. Arvestades asja lahendamise tulemust ei ole hageja apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse peale põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
15.Eelnevat arvestades tuleb nii hagi kui ka vastuhagi menetlemise kulud nii maa- kui ka ringkonnakohus jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 järgi hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus nr 3-2-1-142-15, p 21).
2-16-1044
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.11.2018 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1044 osas, milles jäeti XX hagi YY vastu tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks, läbi vaatamata. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks.
2.Tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles rahuldati YY vastuhagi XX vastu kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusoleku saamiseks. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas maa- ja ringkonnakohtus.
4.Muus osas (s.o osas, milles jäeti läbi vaatamata XX hagi YY vastu isikliku kasutusõiguse sisu määramiseks ja kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande muutmiseks nõusoleku saamiseks) jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
5.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
6.Tagastada XX kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.