Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

xxx OÜ on esitanud DSV Transport AS vastu tsiviilasjas nr 2-18-2910 hagi asjaomase võlatunnistuse alusetu rikastumise korras tagastamise ning xxx OÜ suhtes algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes ehk xxx OÜ on vaidlustanud võlatunnistuse ning sellest tulenevate nõuete sissenõudmise kohtutäituri vahendusel DSV Transport AS poolt. Käesolevas hagis palub hageja, et kohus tunnistaks TMS §-s 221 sätestatud korras algatatud sundtäitmise hageja vastu täiteasjas nr 022/2017/5663 lubamatuks, liidaks TsMS § 374 kohaselt käesoleva hagi tsiviilasjaga nr 2-18-2910 ning peataks hagi tagamise korras TsMS § 377 lg-te 1 ja 2 ning § 378 lg 1 p 6 alusel hageja suhtes alustatud täitemenetluse täiteasjas nr 022/2017/5663 seniks kuni xxx OÜ ja DSV Transport AS vaheline vaidlus võlatunnistuse üle on lahendatud ehk kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Harju Maakohus rahuldas 26.02.2018 määrusega hagi tagamise avalduse ning peatas täitemenetluses. Kohus võttis 01.03.2018 hagi menetlusse. Kostja esitas määruskaebuse 26.02.2018 hagi tagamise määruse peale ning Tallinna Ringkonnakohus jättis selle 30.04.2018 määrusega rahuldamata. Riigikohus tühistas 07.11.2018 määrusega 26.02.2018 ja 30.04.2018 määrused ning asus seisukohale, et hageja poolt esitatud hagiavaldus on perspektiivitu. 07.11.2018 esitas kostja avalduse, milles palub hagi jätta läbi vaatamata perspektiivitusest tulenevalt. TsMS § 695 järgi on Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus on 07.11.2018 määruses selgitanud antud vaidlusega seonduvalt kokkuvõttes järgmist. Hageja tugineb hagis sellele, et põhivõlgnik on ühishüpoteegi seadmise lepingu aluseks oleva võlatunnistuse alusel tema vastu algatatud sundtäitmise vaidlustanud, kuna kostjal ei ole tema vastu võlatunnistusest tulenevat nõuet. Hagiavalduses esitatud asjaoludel on hagi õiguslikult perspektiivitu. Seetõttu ei ole alust hagi tagamise taotlust rahuldada. Kinnistu omanik võib esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväiteid nii võlatunnistusest tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu (tagatiskokkuleppe) kohta. Hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis üksnes sellele, et sundtäitmine on lubamatu, kuna põhivõlgnik on esitanud tsiviilasjas nr 2-18-2910 kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise ja võlatunnistuse tagastamise hagi, mille järgi ei ole kostjal põhivõlgniku vastu võlatunnistusest tulenevat nõuet. Hagiavaldusest ei ole mõistetav, miks on hageja vastu algatatud sundtäitmine lubamatu. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et võlatunnistusest ja/või ühishüpoteegi seadmise lepingust tulenev nõue on rahuldatud, nõuet ei ole või see ei kehti. Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks tsiviilasjas nr 2-18-2910 menetlusosaliseks. Kuna hageja ei ole sellest asjaolust järelduvalt viidatud tsiviilasjas menetlusosaliseks, kellele on selles asjas tehtav kohtulahend kohustuslik, peab hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks esitama mh asjaolud, mille kohaselt ei ole võimalik kostjal võlatunnistuse alusel põhivõlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Hageja nõue võiks olla õiguslikult perspektiivikas juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral on võimalik nõue mõnel materiaalõiguslikul alusel rahuldada (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Hageja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud. Antud olukorras ei muuda eeltoodut ka asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-17-6382 on kinnitatud kostja ja põhivõlgniku vahel kompromiss. Viimast põhjusel, et määrus ei ole hagejale TsMS § 457 lg 1 järgi siduv.

Eeltoodust nähtub, et hageja poolt hagis esile toodud asjaolude pinnalt puudub võimalus hagi rahuldamiseks, mistõttu on hagiavaldus perspektiivitu. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust jätta osaliselt või tervenisti menetluskulud kostja kanda. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus TsMS § 168 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 ja p 2 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg kohaselt, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Lähtudes TsMS § 174 lg 2 ning asjaolust, et menetluskulude kindlaksmääramine takistaks menetlust lõpetava määruse tegemist, määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.