XX hagi osaühingu Y vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks, töötasu ja hüvitiste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.03.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 228,01 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus Kostja osaühing Y (registrikood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Thea Rohtla
Kohtuistungi toimumise aeg
17.09.2018
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 12.03.2018 otsus muutmata ja XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jäävad XX kanda.
3.Menetluskulud määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik ja hagivaldus
1.Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (TVK) menetluses oli töövaidlusasi nr 4-1/1613/16, XX (hageja, töötaja) avaldus osaühingu Y (kostja, tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, lepingu lõpetamiseks, diskrimineerimise tuvastamiseks ja hüvitise ning töötasu ja viiviste väljamõistmiseks. 23.11.2016 otsusega rahuldas TVK töötaja avalduse osaliselt, tuvastades töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetades töölepingu ja mõistes välja hüvitise 4054,68 eurot.
2.23.12.2016 esitas töötaja Harju Maakohtule avalduse, milles ei nõustunud TVK otsusega selle rahuldamata jäetud osas ja palus rahuldamata jäetud nõuetes asi läbi vaadata hagimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-19287). 23.12.2016 esitas ka tööandja kohtule avalduse, milles ei nõustunud TVK otsusega selle rahuldatud osas ja palus selles osas vaadata töötaja avaldus läbi hagimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-19309).
3.30.01.2017 määrusega liitis kohus tsiviilasjad nr 2-16-19287 ja 2-16-19309 ühte menetlusse numbriga 2-16-19287.
4.29.01.2018 esitatud hagi täpsustuses palus hageja tuvastada, et kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu on tühine ning lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 28.06.2016. Hageja palus mõista TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 7229,89 eurot (bruto), mis koosneb hüvitisest 4054,68 eurot (bruto) töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ja hüvitisest 3175,21 eurot (bruto) soolise diskrimineerimise eest. Alternatiivselt eelneva nõudega palus hageja kostjalt välja mõista TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 4054,68 eurot (bruto), mida hageja palus suurendada TLS § 109 lg 1 teise lause alusel kohtu õiglasel äranägemisel. Lisaks palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja vähem tasutud töötasu 2670,98 eurot (bruto), viivis 113,46 eurot 10.02.2017 seisuga ja edaspidi viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni vähem tasutud töötasu täies ulatuses väljamaksmiseni. Hageja palus tagastada 27.12.2016 tasutud riigilõiv 300 eurot. Hagi kohaselt töötas hageja 11.06.2013 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel kostja juures projektijuhina alates 11.06.2013, tehes müügitööd. Kuni 28.06.2016 asus töökoht kostja Tallinna esinduses XXX. Hageja küsis 27.06.2016 kostjalt, kus asub tema töökoht alates 01.07.2016, kuna rendileping XXX asuva Tallinna esinduse rentimiseks oli lõppemas, ning, miks tema töötasu on vähendatud. Vastuse asemel ütles kostja 28.06.2016 avaldusega töölepingu erakorraliselt üles viitega TLS § 89 lg-le 1 (koondamine). Kostja põhjendas koondamist töö lõppemisega XXX esinduses. Samas kinnitas kostja 14.09.2016 allkirjastatud dokumendis, et koondamisolukorda ei eksisteerinud, sest kostja tehas jätkas tööd ja tootmismahud ei vähenenud. Kostja selgitas TVK-s, et müügitöö vajadus on jätkuv ja parematel päevadel võiks tööd anda lausa neljale projektijuhile. Seega puudus kostjal töölepingu lõpetamisel majanduslik põhjus. Kostja ei võimaldanud hagejale ka teisi töötingimusi, nt töötamist kodus, rikkudes TLS § 89 lg-s 3 sätestatud kohustust. Kostja oli varem kodus töötamist lubanud ja lubab ka teistel töötajatel kodus töötada. Töölepingu ülesütlemine oli diskrimineeriv soo alusel. Kostjal oli Tallinna esinduses kaks sama tööd tegevat projektijuhti. Kostja lõpetas töölepingu hagejaga, kes on naine, jättes tööle meessoost töötaja TT, kelle töötulemused ei ole paremad. Diskrimineerimine on seda ilmsem,
2(14)
et tegelik koondamisvajadus puudus ja tööleping lõpetati vastuseks hageja päringule tema töötasu alandamise kohta. Diskrimineerivalt töölepingu lõpetamisega kaasnes töötasu järsk lakkamine, mis mõjutas hagejat äärmiselt negatiivselt. Töö ja kaasneva tasu kadu põhjustas ebakindlust, kas hageja suudab osaleda igakuiste eluaseme ja lapse ülalpidamise kulude kandmises, sellest tingitud peretülisid ja üleelamisi. Kostja hageja kirjalikule päringule, kas hagejat on diskrimineeritud soo tunnustel, ei vastanud. Töölepingu p 4.1 kohaselt on hageja töötasu 4 eurot/h; p 4.2 kohaselt makstakse töötajale preemiat töö tulemuste alusel. Kostja tasus 2015 kolmel kuul, veebruarist aprillini töötasu 1080 eurot neto (1356,33 eurot bruto). Kõik ülejäänud kuud oli töötasu erinev. Kokkuleppeline minimaalne töötasu oli alates 2014 märtsist 1356,33 eurot (bruto). Selline kokkulepe tulenes poolte praktikast ja oli kirjalikult vormistamata. Kokkuleppelist minimaalset töötasu ületavad maksed on tulemustasu, mille arusaadav valem on kostjal avamata ja väiksemad ülekanded on alamaksed, mille väljamõistmist hagis nõutakse. Hageja pangakontole laekunu kohaselt vähenes töötasu 2016 mais 34% võrrelduna 2015 maiga, kuigi töötulemused oli 2016 paremad kui eelnevatel aastatel. Hageja ei ole andnud nõusolekut töötasu vähendamiseks, mistõttu võlgneb kostja hagejale töötasu 2670,98 eurot. Kostja hageja korduvatele päringutele töötasu vähenemise kohta ei vastanud ega heauskselt, selgelt ja arusaadavalt tulemustasu kokkuleppe tingimusi ei esitanud. Kostja võlgnes töötasult seisuga 10.02.2017 viiviseid 113,46 eurot. Kostjalt väljamõistetava hüvitise suurust on õigustatud muuta suurust suuremaks kui hageja kolme kuu keskmine töötasu, kuna kostja on lisaks töölepingu ebaseaduslikule ülesütlemisele ka hagejat sooliselt diskrimineerinud, tekitades talle täiendavalt mittevaralist kahju. Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esitatud faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele. Ebaõige on väide, et kostja vastas hageja kirjale koondamise teatega. Kostja töötajad, sh hageja olid teadlikud, et XXX esinduse rendileping lõpeb 2016 juunis ja edasistest plaanidest, et uueks töötamise kohaks saab laohoone YYY Tallinnas, pooled ka juuni keskel vestlesid. Hageja kinnitas kostjale juba sellel jutuajamisel, et temale nimetatud asukoht lapsega seonduvalt ei sobi ja, et ta sooviks enda koondamist. Kostja otsustas hageja sooviga arvestada ja töö Tallinna esinduses ümber korraldada selliselt, et esindusse jääb tööle üks projektijuht (TT), töötamise kohaga YYY. TT töötamise koha muutmise osas pretensioone ei avaldanud. Seega osutus hageja koondatuks. Hageja TVK menetluses esitatud väide, nagu võinuks ta töötamist jätkata ka YYY kontoris, on vastupidine tema kuni töölepingu ülesütlemiseni avaldatud seisukohaga. Kostjal oli alus töölepingu ülesütlemiseks seoses koondamisega, kuna töö ümberkorraldamise tõttu ja töötamise koha muutmise tõttu ei olnud tööandjal enam anda hagejale töölepingus kokkulepitud tööd. XXX esinduse ülalpidamiskulud olid suured. Jaemüügi võrgu arenedes ja koostööpartnerite/edasimüüjate loodud müügikohtade tõttu vähenes oluliselt Tallinna esindusest otse tellitavate/kättesaadavate toodete maht ja esinduse pidamine osutus ebaotstarbekaks. Müügimahud ei tõenda seda, kas kostjal esines koondamiseks majanduslik vajadus või mitte, kuid ka need olid vähenenud (2015 II poolaasta ca 40 000 eurot ja 2016 I poolaasta ca 30 000 eurot). Töö ümberkorraldamine võib olla aluseks koondamisele. Kostjal ei olnud muud tööd pakkuda ega võimalust hageja töötingimusi muuta, sh lubada töötamist kodus, kuna müügitööd ei saa kodus teha, kui klient soovib näha või käega katsuda pakutavate toodete näidiseid.
3(14)
Hageja väited diskrimineerimise kohta on põhjendamatud. Töö tegemise koha muutus puudutas Tallinna esinduses töötavat mõlemat projektijuhti, nii nais- kui meessoost töötajat. Kuna TT oli nõus töötama YYY-l ja hageja mitte, siis oli kostja õigustatud esmalt arvestama töötajate soovidega. Kuigi hageja müügimaht võis TT oma ületada, oli viimase portfell kvaliteetsem. Hageja klientidega oli oluliselt suuremaid makseprobleeme, mh andis hageja probleemsetele klientidele omavoliliselt (kostja nõusolekuta) krediiti kauba eest ettemaksu küsimata. Ka staaži järgi oli TT kostja ja klientide jaoks väärtuslikum. TT töökogemus klaasi vallas oli juba enne kostja juurde tööle asumist 2007 märtsis rohkem kui 5 aastat. Hageja kogemused pärinesid alles tema tööle tulekust 2013 juunist. Hagejale ei tekitatud moraalset kahju, mille hüvitamine rahas oleks vajalik. Hageja ei põhjendanud ega tõendanud piisavalt, milliseid üleelamisi koondamine (väidetav diskrimineerimine) talle tekitas ja kuidas see võis seotud olla peretülidega. Hagejale maksti töölepingu ülesütlemisel välja lõpparve, sh koondamishüvitis ja kompensatsioon töölepingu ülesütlemisest etteteatamata aja eest. Samuti oli hagejal õigus saada hüvitist Töötukassast. Hageja töötasu moodustus kahest komponendist – töölepingus kokkulepitud nn garanteeritud tunnitasust, millele lisandus tulemustasu sõltuvalt müügist. Alates 2005 on projektijuhtide palgaarvestus toimunud järgmiselt. Müüdud kaup teeb realisatsiooni, mis annab 1% brutopalgast. Sellest lahutatakse kulud omahindade alusel, lahutatakse lisamaterjalide kulud ja lahutatakse töökoha maksumus, mis on kokkuleppeliselt 450 eurot. Alles jäänud summast võetakse 10% ettevõtte üldkuludesse. Nii tekib projektijuhile brutokasum, millest makstakse 20% töötasudeks ja 10% fondimakseks, millest kompenseeritakse töötasu lisamakseid, kui esinevad sesoonsed mõõnaperioodid. Sellest lahutatakse klientide võlgnevustest tekkinud intressid. Konkreetse isiku ja kuu töötasu suurus sõltus nii tegelike töötundide arvust kui konkreetse kuu tootlikkusest, sh olulisel määral kuludest, mis olid erinevate toodete puhul erinevad. Seega suur müüginumber ei pruukinud alati tähendada oluliselt kõrgemat töötasu. Töötasu suurust mõjutasid ka klientide tasumata arved – kui kaupa oli müüdud probleemsele kliendile ettemaksuta ja raha oli laekumata pikka aega, mõjutas see brutotulemist arvutatavat protsendiosa. Hageja toodud võrdluses 2015 ja 2016 osad oli 5 kuu töötundide arv vastavalt 750 ja 608, järelikult ei saanudki töötasu suurus võrreldavas perioodis olla sama või 2016 suuremgi. Hagejal puudus alus nõuda täiendavat töötasu ja lähtuda töötasu nõude puhul eeldusest, et tema igakuine töötasu pidanuks olema 1080 eurot (neto) ehk 1356,33 eurot (bruto). 2015 on töötaja brutotöötasu olnud kolmel kuul (veebruarist aprillini) 1400 eurot, kõik ülejäänud kuud on erinevad. Seega ei saa järeldada, et töötajaga kokkulepitud igakuine töötasu peaks olema 1356,33 eurot. Asjaolu, et töötaja on 2016 jaanuaris kirjutanud tööandjale kirja, milles viitas 1080-eurosele töötasule, ei kinnita, et nimetatud summa peaks olema talle igakuiselt töötasuna arvestatud. Maakohtu otsus
6.Maakohus jättis 12.03.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja töötas kostja juures alates 11.06.2013 projektijuhina tähtajatu töölepingu alusel, et hageja töötamise kohaks oli Tallinna esindus XXX, et kostja lõpetas töö XXX esinduses seoses ruumide rendilepingu lõppemisega 2016 juunis ja kostja kontor asub nüüd YYY Tallinnas (laohoone). Pooled vaidlevad, kas töölepingu ülesütlemine on kehtiv ja kas kostja on hagejale maksnud kokkulepitust vähem palka.
4(14)
TLS § 89 lg-st 1 tuleneb, et tööandjal on õigus töötaja koondada ka töö ümberkorraldamise tõttu ilma, et esineksid majanduslikud raskused, s.o tööandja äritegevuse reorganiseerimise tõttu. Asjakohased ei ole hageja väited, et majanduslik põhjus töölepingu lõpetamiseks puudus, tööandja juures töö ei lõppenud, koondamissituatsiooni ei esinenud. 28.06.2016 töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtuvalt põhjendas kostja hagejaga töölepingu ülesütlemist seoses töö lõpetamisega XXX esinduses ja sellest tuleneva põhjendatud vajadusega koondada hageja ametikoht (TLS § 95 lg 2). Seega on kostja hagejaga töölepingu erakorralist ülesütlemist TLS § 89 lg-st 1 tulenevalt 28.06.2016 ülesütlemise teates põhjendanud. Tunnistaja TT ütlustega TVK istungil (TVK tl 11-12) ja kohtus (tl 107-108) ning hageja 27.06.2016 e-kirjaga (TVK tl 79) on tõendatud, et hageja ja kostja vahel olid jutuajamised XXX kontori rendilepingu lõppemisest. Seega on ümber lükatud hageja väited, et ta sai teada uutesse ruumidesse kolimisest alles 28.06.2016 kostja saadetud ülesütlemise teatest ja, et ülesütlemise teate saatis kostja vastusena tema e-kirjale. Koondamise töö ümberkorraldamise tõttu võis kostja otsustada mistahes ajahetkel või töö ümberkorraldamise etapil, sh ka pärast seda, kui ta sai teada, et hageja ei soovi kolida kostja uutesse tööruumidesse. TLS § 89 lg-st 1 ei tulene selles osas kostjale piiranguid ega suuniseid. Nõustuda ei saa hageja väitega nagu oleks kostja ajanud segamini koondamise põhjuse ja tagajärje. Töötaja kaitseks on seadusandja sätestanud TLS § 97 lg 2 ja § 100 lg 5. Hüvitise maksmise nõude on tööandja täitnud. Hageja koondamine oli põhjendatud ka seetõttu, et töö ümberkorraldamise tõttu ei olnud kostjal endistel tingimustel võimalik töösuhet Tallinna esinduses jätkata ehk tagada hagejale tööruum XXX kontoris. TLS ei reguleeri töö ümberkorraldamise põhjusi, sisu, ulatust vms, see on tööandja pädevuses. Seega on töö ümberkorraldamiseks ka olukord, kus kostja muutis töö tegemise asukohta ja otsustas, et ta saab uutes ja väiksemates ruumides hakkama ühe projektijuhiga. Kostja oli õigustatud otsustama koondamise üle ja selle läbi viima. Vaidlus puudub, et faktiliselt korraldas kostja oma töö ümber. Töölepingu ülesütlemise piirangud on sätestatud TLS §-des 92–94, töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu tööle jäämise eelisõigus on sätestatud § 89 lg-s 5. Kummalegi kostja töötajale antud sätted ei laienenud. TLS-ist ei tulene kohustust eelistada tööle jätmisel teatud tööalaste näitajatega töötajaid, nt paremate tulemustega töötajaid. Kostja võis teha koondatavate töötajate vahel valiku ka põhjusel, et TT soovis, kuid hageja ei soovinud asuda tööle uude kontorisse Paldiski maanteele, kui tööandja oli sellest teadlik (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-152-11, p 10). Kostja põhistas koondamise vajadust ka sellega, et XXX esindusel oli hea asukoht juurdepääsuks, kuid ülalpidamiskulud olid suured ja, et jaemüügi võrgu edasi arenedes lõid koostööpartnerid/ edasimüüjad hulga häid müügikohti, kus oli kompleksselt võimalik tellida lisaks kostja pakutavatele toodetele ka muid tooteid/teenuseid, mistõttu oluliselt vähenes Tallinna esindusest otse tellitavate, kättesaadavate toodete maht ning esinduse pidamine osutus liiga kulukaks ja ebaotstarbekaks. Kui lähenes ruumide rendilepingu lõppemise tähtaeg ja hageja oli välistanud YYY laoruumidesse ülemineku lapsega seotud vajaduse tõttu paikneda Kristiine piirkonnas, otsustas kostja töö ümber korraldada selliselt, et suletakse XXX esindus ja samas piirkonnas uut rendipinda ei otsita; YYY laoruumides kohandatakse töökoht ühele projektijuhile ja üks projektijuht koondatakse. Kostja väited on kooskõlas ja tõendatud TT ütlustega. Kostjal on äriühinguna õigus ja kohustus korraldada oma majandustegevust kõige otstarbekamal ja kasumlikumal viisil, mistõttu on asjakohatu hageja väide, et kuna kostja töö pole lõppenud ja töömaht vähenenud, siis tema koondamiseks alust polnud. Vastupidiselt hageja väidetele kostja 2015-2016 müügimahtude kohta, näitavad toodud andmed pigem müügimahtude vähenemist (2015 II poolaasta – ca 40 000 eurot, 2016 I poolaasta ca 30 000 eurot).
5(14)
Seega oli olemas alus hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks TLS § 89 lg 1 alusel seoses koondamisega, kuna töö ümberkorraldamise tõttu ja töötamise koha muutmise tõttu ei olnud tööandjal enam anda hagejale töölepingus kokkulepitud tööd. TLS § 89 lg 3 alusel peab enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Vajaduse korral peab tööandja korraldama töötaja täiendusõppe või muutma töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Seejuures ei pea TLS § 89 lg 3 silmas mitte muud töötamise kohta, vaid muid tööülesandeid. Hageja soov töötada kodus, ei tähenda töötajale teise töö pakkumist. Kostja märkis, et tal ei olnud töötajale teist tööd pakkuda ega olnud võimalik hageja töötingimusi muuta, sh lubada töötamist kodus, kuna kliendid soovivad näha ja käega katsuda pakutavate toodete näidiseid. Kostja ei ole lubanud varasemalt hagejal kodus töötada. Kodus on kostja lubanud teha paberitööd erandkorras ja minimaalses mahus (lapsehoolduspuhkuse ja lasteaia suvepuhkuse perioodil). Kostja väited on tõendatud TT ütlustega. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kuna TVK otsus on tervikuna vaidlustatud, ei saa see olla asjas tõendiks. Kuvatõmmised kostja internetilehelt puudutavad sama vaidlusalust Tallinna esinduse asukohta, millel on kaks aadressi - YYY ja UUU. Kohus viitas soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 3 lg 1 p 3 I lausele, § 4 lg-le 1 ja § 6 lg 2 p-le 7 ning leidis, et kostja ei diskrimineerinud hagejat ega eelistanud TT tema soo tõttu. Kostja väitel oleks ta koondanud TT, kui viimane oleks keeldunud asumast tööle uude kontorisse ja hageja oleks sellega nõustunud. TT kinnitas, et kostja ei kohelnud ega suhtunud erinevalt töötajatesse sõltuvalt nende soost ja hageja koondati, sest ta ei soovinud YYY kontorisse tööle asuda. Kostja ei nõustunud väitega, et tööle jäänud projektijuhi töötulemused olid kehvemad kui hageja omad, sest hageja tootlikkus (müügimaht) võis tööle jäänud projektijuhi oma ületada, kuid TT portfell oli kvaliteetsem, sest hageja klientidega oli oluliselt suuremaid makseprobleeme. Et TT töökogemus ja staaž olid kostja juures 5 aasta võrra pikemad kui hagejal ning tema tööülesanded erinesid mõnevõrra hageja teadmistest ja kogemustest, TT kasutades ametiautot käis laos ja objektidel, on tõendatud ka TT ütlustega. Hagejale maksti isikliku auto kasutamise eest kompensatsiooni. Seega ei seisnenud TT eelised hageja ees selles, et ta oli meessoost, vaid ta oli tööandjale ja klientidele hagejast väärtuslikum töötaja. Ka neid näitajaid aluseks võttes ei ole kostja eri soost töötajaid ebavõrdselt kohelnud. 28.06.2016 ülesütlemise teatest hagejale ei saa järeldada, et see saadeti vastusena hageja 27.06.2016 e-kirjale. Üksnes ajalisest järgnevusest ei saa seda järeldada. Tõendatud on, et hageja teadis ümberkorraldustest varem, kui ta hagis väitis. Asjaolu, et kostja ei vastanud hageja päringule tema kui naise töölepingu lõpetamise kohta seaduses sätestatud tähtajal ega esitanud TVK-s objektiivseid põhjendusi sama tööd tegevate hageja ja meessoost projektijuhi erinevaks kohtlemiseks töölepingu lõpetamisel, vaid pidas seda mõttetuks paberiks, ei tõenda soolist diskrimineerimist. Kostja põhjendas vastamata jätmist sellega, et päring tuli ootamatult ja ta ei pidanud vajalikuks sellele kirjale vastata. Eeltoodust lähtudes ei ole kostja hagejaga töölepingut lõpetades teda SoVS-i järgi soo tõttu diskrimineerinud, vaid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks esines seaduslik alus, valiku tegemine töötajate vahel on objektiivsetel asjaoludel põhjendatud ning vastab TLS-is sätestatule. Hagi jääb rahuldamata tuvastamaks, et kostja poolt hagejaga töölepingu ülesütlemine on tühine, nõudes lõpetada tööleping alates 28.06.2016 ja hüvitisenõuetes. Seetõttu puudus vajadus analüüsida hageja koondamise tõttu tekkinud üleelamiste ja perekondliku olukorra halvenemise kohta esitatud kirjalikke tõendeid ja tunnistaja LL ütlusi.
6(14)
Rahuldamata tuleb jätta ka hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja vähem tasutud töötasu ja sellelt viivis, kuna nõuded ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja 11.06.2013 töölepingu nr 13-06-01 p 4.1 kohaselt oli tema põhipalk 4 eurot/h, millest 1 euro oli õhtutundide lisatasu ja preemiat maksti töötulemuste alusel. Pooled on lepingu p-s 4.2 sätestatud preemiat nimetanud tulemustasuks. Tulemustasu kujunemist selgitas kostja vastustes TVK-le (TVK tl 1529, 46-47). Tulemustasu arvutamise aluseks ei olnud üksnes müügitulu. Kostja tõi esile, et müügimahtude tõusutrendi ei esinenud 2015 ja 2016 võrdluses ja sellele vastavalt oli töötasu suurus (vähenemine mitte 34% vaid 24%) põhjendatud. Kuna hageja töötasu üheks osaks oli tunnitasu, on oluline töötundide arv igas kuus. 2015 ja 2016 5 kuu võrdluses oli see erinev. Hageja väited, et suulise kokkuleppe järgi oli tema minimaalne brutotasu 1356,33 eurot (netos 1080 eurot), olid tõendamata. 2015 on hageja brutotasu olnud kolmel kuul 1400 eurot, mis ei vasta netotasule 1080 eurot, ülejäänud kuud on töötasud olnud erinevad. Seega ei saa järeldada, nagu peaks töötajaga kokkulepitud igakuine töötasu olema 1356,33 eurot. Asjaolu, et töötaja on 2016 jaanuaris kirjutanud tööandjale kirja, milles on viidanud 1080-eurosele töötasule, ei näita ega kinnita, et nimetatud summa peaks olema talle igakuiselt töötasuna arvestatud. Ka ei kinnita sellist töötasu 29.06.2016 raamatupidaja vastus töötaja palgatabeli nõudele, millest nähtuvalt on hageja töötasu aluseks konkreetne summa, mis moodustub mitmetest komponentidest. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud hageja. Otstarbekas on menetluskulud kindlaks määrata pärast otsuse jõustumist, kuna otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks ei ole möödunud TsMS § 160 lg-s 2 sätestatud tunnistajatele kulude hüvitamise nõue, mistõttu ei ole teada menetlusosaliste kohtukulude täpne suurus. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub tagastada tema arveldusarvele nr EE042200221005179003 Swedbankis 27.12.2016 tasutud riigilõiv 300 eurot. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 89 lg-t 1. Selline tõlgendus tähendaks, et kui tööandjal on vaja vabaneda ebasobivast töötajast, tuleb organiseerida töö ümberkorraldamine, mis annab aluse töötaja koondamiseks. Tõendatud ei ole, et hageja keeldus või välistas kostja ees uutesse ruumidesse kolimise, mistõttu ei saanud olla alust hageja koondamiseks. Nimetatu oli kostja seisukohtade järgi ainus põhjus, miks ta hageja koondas. Käsitlus, mille järgi võib hiljem koondamist põhjendada töö ümberkorraldamisega, ei ole kooskõlas TLS § 89 lg 1 mõttega. Isegi kui hageja oleks keeldunud kostja ees YYY kontorisse kolimisest, ei ole see käsitletav koondamissituatsioonina, mis annab aluse töölepingu ülesütlemiseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-11, p 12). Tegemist polnud kokkulepitud tingimuste muutumisega, kuna töölepingus oli töö asukohaks märgitud Tallinn. Kui tõendatud oleks, et töötaja keeldus YYY kontorisse tööle minemast, oleks tööandja saanud töölepingu üles öelda TLS § 88 lg 1 alusel (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-65-17, p 18; 3-2-1-187-15, p 13; 3-2-1-70-16, p 14). Samas oleks tööandja pidanud töötajat hoiatama, et töötaja keeldumisele järgneb õigusliku tagajärjena töölepingu lõpetamine. Praeguses asjas nähtub, et kostja kavandas uutesse ruumidesse kolimist väga pikka aega, kuid hageja koondati etteteatamistähtajata. Sotsiaalministeeriumi 2013 välja antud „Selgitustes töölepingu seaduse juurde“ rõhutatakse, et tööandja peab koondamise vältimiseks kasutama muid võimalusi, sh korraldama töötajale
7(14)
täiendusõppe või muutma töötingimusi, kui muudatused ei too kaasa ebamõistlikke kulusid. Olukorras, kus tööandja sai teise töötaja kaudu (või ka töötajalt endalt) teada, et ühele töötajale uued ruumid ei sobi, tuli tööandjal välja selgitada põhjused ja teha endast olenev, et ruumid tööks sobivamaks teha. Kostjal oli algselt niikuinii plaanis teha YYY laoruumidesse kaks töökohta, kuna hiljem tuli lapsehoolduspuhkuselt tagasi KK. Hageja eesmärk oli 27.06.2016 kirjaga teada saada, kus on tema uus töökoht. Hageja ei oleks kostjalt küsinud uue töökoha asukohta, kui kostja oleks teinud hagejale korralduse asuda tööle uues asukohas ja hageja oleks sellest keeldunud. Kostja peitis hageja töölt vabastamise koondamise taha, kuna hageja oli muutunud kostja jaoks tülikaks. Juba 2016 alguses oli poolte vahel erimeelsusi palga küsimuses. Kuigi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks piisab, kui on tuvastatud, et kostja esitatud põhjustel ei saanud koondamissituatsiooni esineda. Maakohus tuvastas ebaõigesti diskrimineerimise puudumise. Olukorras, kus pole tuvastatud, et hageja keeldus YYY kontorisse tööle asumisest, puudus kostjal hageja töölt vabastamiseks põhjendus ning tuleb eeldada diskrimineerimist SoVS § 4 lg 1 järgi – hageja kui naistöötaja on põhjendamatult ja ebaseaduslikult koondatud (vt hageja 22.05.2017 menetlusdokumendi p 4.4.2). Kuna kostja ise avaldas, et hageja keeldumine oli koondamisel ainus valikukriteerium, ei saa kostja hiljem kohtumenetluses põhjendada koondamist muude argumentidega, nt töötulemustega, staažiga ja välistada diskrimineerimise. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole hagejat sooliselt diskrimineerinud. Kostja ei saa nimetatut tõendada tunnistaja hinnanguga, kes töötab kostja juures tänaseni. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et 28.06.2016 ülesütlemise teatest ei saa kohus järeldada, et see saadeti vastusena hageja e-kirjale. Üksnes väljendi „vastus 27.06.2016 e-kirjale“ puudumise tõttu ei saa järeldada, et tegu ei ole vastusega ja ühtegi muud vastust ei ole kostja hageja 27.06.2016 kirjale esitanud. Hageja ei saanud teksti konteksti arvestades silmas pidada ülesütlemisavaldust kui vastuskirja, vaid kostja reageerimist kirjale. Selline reageering kinnitab, et tööandja tegelikkuses ei kavandanud ja analüüsinud hageja koondamist ja selle põhjendatust, vaid soovis hagejast viivitamatult vabaneda. Maakohus jättis ebaõigesti SoVS § 7 ja § 4 lg 2 kohaldamata. Kostja suhtumine, et hageja päring (TVK tl 80) on mingi mõttetu paber, kinnitab kostja üldist suhtumist hagejasse. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada ka hageja TLS § 109 lg 1 alusel esitatud nõue. Maakohus võttis töötasu nõude rahuldamata jätmisel ebaõigesti aluseks tööandja poolt alles TVK-s esitatud tulemustasu arvestamise põhimõtted. Hageja ei teadnud töölepingu kehtivuse ajal selliseid põhimõtteid ja pooled nendes kokku ei leppinud. Tulemustasu arvutuspõhimõtted ei olnud töölepingu osa TLS § 5 lg 1 p 5 mõttes. Pooled vaidlevad selle üle, kui palju pidi hageja töötasu saama. Asjaolu, et lisaks töölepingule oli poolte vahel veel mingid kokkulepped, tõendab hageja kiri tööandjale (TVK tl 106) ja raamatupidaja kiri hagejale (TVK tl 41-44). Maakohus ei tuvastanud, millised need kokkulepped olid. Kohus oleks pidanud arvestama tõenditena hageja kontoväljavõtteid, millest nähtus hagejale makstud töötasu suurus (TVK tl 104). 2015 jooksul sai hageja tööandjalt makseid 12 733,19 euro ulatuses, s.o keskmiselt 1061,09 eurot kuus. Näiteks juulis 2015 maksis kostja hagejale 14 päeva kollektiivpuhkuse eest 555,19 eurot (neto), mis kinnitab, et hageja töötasu ei saanud olla 4 eurot/h, kuna sama summa teenimiseks tunnitasuna pidanuks hageja töötama ühes kuus ligikaudu 250 h. 2016 esimese kuue kuu jooksul (TVK tl 105) sai hageja tööandjalt makseid 4395,75 eurot, s.o ca 732,62 eurot kuus. See on 30% vähem kui 2015, kusjuures hageja töökoormus selle aja jooksul ei vähenenud. Ainus, mida hageja teadis, oli
8(14)
1080 euro (neto) kokkulepe ja kui kostja tasus rohkem, ei olnud hagejal kohustust küsida kostjalt selle kohta selgitusi. Hageja eeldas, et enammaksud osa on preemia. Kuna kostja ei suutnud tõendada, millise kehtiva kokkuleppe alusel ta hagejale töötasu maksis, ei ole põhjendatud otsuse tegemine töötaja kui nõrgema poole kahjuks. Usutavamaks oleks tulnud lugeda töötaja väited minimaalse 1080-eurose netopalga kokkuleppe kohta. Kuna 2015 maksete järgi oli töötaja keskmine sissetulek 1061,09 eurot kuus, oleks hageja olnud valmis kompromissi korras oma nõuet nimetatud summat silmas pidades vähendama. Hageja nõustuks sellega ka käesoleval ajal, kui kostja seda taotleks. Seega olukorras, kus on tõendatud, et tööandja kohustub maksma töötajale töötasuna tunnitasu ja tulemustasu, kuid pooled ei suuda tõendada, milline oli poolte vahel kokku lepitud tulemustasu arvutuskäik, tuleb võtta arvesse, et tööandjal on kohustus koostada seadusele vastavad dokumendid. Jättes selle tegemata, võtab tööandja riski, et töötasukokkulepe tuvastatakse töötaja pangakontole laekunud summade järgi. Seda tulnuks antud juhul ka teha. Töötasu väljamõistmisel tulnuks rahuldada ka hageja viivisenõue. Apellatsioonkaebuse esitamise seisuga on töötaja viivisenõue 381,99 eurot (põhivõlalt 2670,98 eurot perioodil 28.06.2016-11.04.2018). Vastus apellatsioonkaebusele
8.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle muutmiseks puudub alus, mistõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).
10.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled järgmiste maakohtu poolt tuvastatud asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab aluseks asja arutamisel: - hageja töötas kostja juures tähtajatu töölepinguga alates 11.06.2013 projektijuhina; - kostjal oli Tallinnas XXX kontor ja YYY laohoone; - hageja töötas kostja XXX tn 14 esinduses/kontoris; - kostja sulges XXX tn esinduse ja viis kontori üle YYY asuvasse laohoonesse; - 28.06.2016 ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu üles seoses töö lõpetamisega XXX tn esinduses ja sellest tuleneva vajadusega koondada üks ametikoht; - YYY kontorisse asus tööle üks projektijuht, hiljem lisandus lapsehoolduspuhkuselt tulnud projektijuht. I
11.Maakohus tuvastas õigesti, et tööandja korraldas töö ümber TLS § 86 lg 1 mõttes ja võis töötaja koondada, sest kahe esinduse asemel jätkati tööd ühes esinduses ning töö ümberkorraldamise järgselt ei vajanud tööandja kahte töötajat. TLS § 89 lg-te 1 ja 2 kohaselt hõlmab koondamine kõiki töölepingu ülesütlemise majanduslikke põhjuseid. Tõendamist ei leidnud, et töö korraldati ümber ja sellega seoses muudeti töötajate koosseisu selleks, et vabaneda hagejast kui ebameeldivast töötajast. Tööandja saab töötajaga töölepingu töö lõppemise korral üles öelda, kui see on tingitud mh töö ümberkorraldamisest või muust olukorrast, mis toob kaasa töö lõppemise.
9(14)
12.Tööandja ratsionaliseeris oma tegevust, mis seisnes selles, et kuigi projektijuhi tööülesanded jäid samaks, polnud asjaolude kohaselt vaja enam klientidega eraldi lattu minna. Nimetatu on tõendatud TT ütlustega (tl 108). „Tööülesanded jäid samaks. Enam polnud lattu eraldi minemist. Kohtusime rohkem klientidega. (Kuna) üldtellimus käib läbi e-maili, siis kohapeal käimisi jäi peale kolimist vähemaks.“ Seega leidis maakohus õigesti, et töö ümberkorraldamisena on hinnatav ka esinduse ja laoruumide samasse kohta viimine ning kahe projektijuhi asemel ühega jätkamine. Kui kostja leidis, et ta saab uues YYY maantee esinduses hakkama ühe projektijuhi töökohaga (aasta hiljem lisandus lapsepuhkuselt tulnud KK), võis ta oma töö ümber korraldada selliselt ka peale seda, kui hageja avaldas, et tema ei soovi ümber asuda.
13.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et TT ütlustest on järeldatav, et hageja avaldas töötajate omavahelises vestluses vaid TT-le arvamust, et talle uued ruumid ja nende asukoht ei meeldi. TT on andnud asjas järgmisi ütlusi: „Ma arvan, et jutuks tuli väljakolimine aasta enne, siis ei olnud konkreetset kohta. YYY asukoha sain teada veebruaris või märtsis 2016. Ma käisin seal korduvalt töötingimusi vaatamas, sest meie ladu asub seal. Hageja käis ka nende tingimustega tutvumas. Oleme seal ka koos käinud. Hagejale ei meeldinud see kolimine, asukoha mõttes jäi kontor kaugeks. See jäi elukoha osas kaugemale. /.../ Me kolmekesi arutasime seda, et XXX kontor kinni läheb, hageja avaldas koheselt arvamust, et talle ei meeldi see, et YYY maanteele minnakse.“ Kuigi tunnistajalt ei ole küsitud täpsustavalt, kellega kolmekesi YYY maanteele kolimise plaane arutati ja kellele hageja lisaks tunnistajale sellekohast vastumeelsust avaldas, järeldub ütluste kontekstist, et jutuajamine toimus kostja seadusliku esindaja osavõtul. Tunnistaja räägib hiljem, et kostja seaduslik esindaja (T) ei tolereerinud kodus töötamist, et seadusliku esindaja poolt toodud koondamispaberitele ei tahtnud hageja alla kirjutada. Tunnistaja räägib ka lapsehoolduspuhkusel olnud KK, kuid mainib, et tema naases tööle 2017 keskpaigas, samas kui hageja koondati umbes aasta varem. Eeldatavasti ei arutatud seega kolimisplaane lapsehoolduspuhkusel olijaga. Samuti võis tööandja kuulda ka teiselt projektijuhilt, et hagejale uude kohta kolimise mõte ei meeldi.
14.Hageja ei pidanud keelduma uude kohta tööleminekust, sest hageja koondamise ajaks oli tööandja otsustanud juba uues kohas ühe projektijuhiga jätkamise. Seetõttu on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited, et hageja ei ole keeldunud ega välistanud uutesse ruumidesse kolimist. Iseenesest on usutav, et hageja väljendas küll oma vastumeelsust uude kohta kolimise suhtes, kuid oli seda siiski vajaduse korral nõus tegema. Nimetatu ei oma aga vaidluse lahendamisel sisulist tähendust, kuna koondamise põhjus polnud mitte hageja keeldumine YYY ruumidesse tööle minemisest, vaid asjaolu, et kostja korraldas töö ümber. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud seisukohti, mida saanuks tööandja teha siis, kui töötaja oleks keeldunud teise kohta tööle asumisest.
15.Maakohus on hinnanud hageja 27.06.2016 kirja ja leidnud põhjendatult, et sellest tuleneb hageja teadlikkus ümberkorraldustest. Apellatsioonkaebuse väide, et kirja põhjal võib järeldada, et hageja ei keeldunud uutes ruumides töötamisest, ei ole oluline käesolevas otsuses eelnevalt märgitud põhjustel. Väide, et kostja peitis hageja vabastamist koondamise taha, kuna pooltel olid erimeelsused palga küsimustes, ei leidnud tõendamist. Ainsaks tõendiks palgaküsimuse tõstatamise kohta hageja poolt on hageja e-kiri 22. jaanuarist 2016, mida ringkonnakohus analüüsib allpool. Nimetatud tõendist ei ole võimalik teha järeldust poolte konflikti kohta palgaküsimuses.
16.Asjaolu, et tööandja kavandas uude kohta kolimist pikka aega, kuid hageja koondati ilma etteteatamistähtajata, ei oma samuti vaidluse lahendamisel tähendust, sest vastavas osas maksis
10(14)
tööandja hagejale hüvitist. Etteteatamistähtaeg (TLS § 97 lg 1 mõttes) ja rahaline hüvitis tähtaja rikkumise korral (TLS § 100 lg 1 mõttes) on kaks töölepingu ülesütlemise korral rakendatavat töötaja sotsiaalset tagatist. Oma eesmärgilt sarnaneb kohustus maksta töölepingu ülesütlemisel rahalist hüvitist ülesütlemisest etteteatamise tähtajaga. Mõlemad võimaldavad säilitada töötajale uue töö otsimise ajaks töösuhtes olemise ajaga võrreldava majandusliku kindlustatuse.
17.Hageja tugineb apellatsioonkaebuses väitele, et kui tööandja sai teada, et ühele töötajale uued ruumid mingil põhjusel ei sobi, tuli tööandjal asuda välja selgitama põhjuseid ja teha endast olenev, et ruumid tööks sobivamaks teha. Esmalt märgib ringkonnakohus, et väide on esitatud esmakordselt ringkonnakohtus, kuna varasemas menetluses on hageja tuginenud asjaolule, et tema oli nõus uutesse ruumidesse kolima. Samas tuleneb tunnistaja TT eeltoodud ütlustest, et hagejale ei meeldinud kolimine eelkõige asukoha mõttes, kuna see jäi tema elukohast kaugele. Kostja seaduslik esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et muuhulgas hageja kaasabil tehti jõupingutusi selliste uute ruumide leidmisel hagejale soodsamas piirkonnas, kus ühendada kontoriruumid ja ladu, kuid selliseid sobivaid ruume ei leitud.
18.Küll võis olla selle ajendiks, miks kahest töötajast koondati just hageja, hageja vastumeelsus uude kohta kolimise suhtes. Olukorras, kus tööandjal ei ole enam mõlemale töötajale seoses töö ümberkorraldamisega tööd pakkuda ja ta otsustab sellest tulenevalt ühe töötajaga sõlmitud töölepingu üles öelda, tuleb tööandjal teha valik, millise töötajaga töösuhe säilitada ja millise töötajaga tööleping üles öelda. Asjaolude kohaselt ei kuulunud ei hageja ega tööle jäänud TT TLS § 89 lg-s 5 märgitud isikute ringi, kellel oli eelisõigus tööle jääda. Töölepingu ülesütlemisel töötajate hulgast valiku tegemisel tuleb võrrelda sama valdkonna töötajaid. TLS ei anna tööandjale koondamisel ette kriteeriumeid, keda sama valdkonna töötajatest eelistada. Seega saab tööandja teha vaba valiku isikute hulgast, kellel ei ole eelisõigust tööle jääda. Arvestada tuleb vaid TLS § 89 lg 4 järgi võrdse kohtlemise põhimõttega. Arvestades nimetatut ei oma tähendust, kas hagejal olid paremad töötulemused võrreldes tööle jäänud TT-ga. Seega tööandja võis koondatava töötaja valiku teha ka põhjusel, et TT oli nõus asuma tööle YYY ruumidesse ja hageja pidas seda endale ruumide asukoha tõttu ebamugavaks lahenduseks. II
19.SoVS § 6 lg 1 kohaselt loetakse tööelus diskrimineerivateks juhtumeid, kui tööandja valib tööle ühest soost isiku, jättes kõrvale kõrgema kvalifikatsiooniga vastassoost isiku, välja arvatud juhul, kui tema tegevusel on kaalukad põhjused või see tuleneb sooga mitteseotud asjaoludest. Sama sätte lg 2 p-de 1 ja 7 kohaselt loetakse tööandja tegevust diskrimineerivaks ka siis, kui ta käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud otsuseid tehes jätab kõrvale teise isiku mõne muu soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu või lõpetab töösuhte või soodustab selle lõppemist soolise kuuluvusega seotud põhjustel.
20.Käesolevas vaidluses on sarnaseks olukorraks töötamine sama tööandja juures töölepingu alusel sama ametinimetusega ja töökohustustega (st töö sisu on sama). Võrreldavateks isikuteks on seega hageja ja TT. Nimetatud isikute võimalikku koondamist võrreldakse diskrimineerimise tuvastamiseks. Tuvastatud asjaoludel sai hageja koondamisel tööandja jaoks määravaks põhjuseks, et TT oli nõus asuma tööle YYY ruumidesse ja hageja pidas seda endale ruumide asukoha tõttu ebamugavaks lahenduseks. Hageja võimalik keeldumine asjas tähendust ei oma (ringkonnakohtu otsuse p 14). Kuigi maakohus on valikukriteeriumeid põhjendanud ka TT muude tööalaste näitajatega ja pidanud teda seetõttu tööandjale väärtuslikumaks töötajaks kui hageja, kajastavad need eelkõige maakohtu siseveendumuse kujunemist. Vastavad väited esitas kostja eelkõige vastusena hageja enda väidetele, et TT tööalased näitajad ei olnud paremad. Tööandja läbivaks väiteks on olnud asjaolu, et hageja koondati põhjusel, et ta avaldas,
11(14)
et uued ruumid talle ei sobi ja ta ise soovis enda koondamist. Asjaolu, et hageja väljendas tööandjale, et uued ruumid talle asukoha mõttes ei sobi, leidis tõendamist. Sellega on kostja ümber lükanud hageja väite, et ta koondati soo tõttu ja vastavat asjaolu ka tõendanud.
21.Vaidluse lahendamisel ei oma sisulist tähendust, kas kostja 28.06.2016 ülesütlemise teade saadeti vastuseks hageja 27.06.2016 e-kirjale, milles viimane palus teatada, kus on järgmisel päeval tema töökoht. Nagu maakohus õigesti leidis, võis tööandja otsustada igal hetkel töö ümberkorraldamise, seega ka töötaja koondamise. Töötaja õigused olid kaitstud temale makstava hüvitisega. Kuigi inimlikult on etteheidetav tööandja arrogantsena näiv käitumine töötaja kirjadele (sh ka arupärimisele soolise diskrimineerimise kohta, mida tööandja pidas mõttetuks paberiks) mittevastamisel, ei muuda see kokkuvõttes asja lõpplahendust. Kostja mittevastamisest ei ole võimalik käesoleva asja asjaoludest tulenevalt eeldada hageja soolist diskrimineerimist.
22.Kuna koondamine oli seaduslik ja diskrimineerimist ei esinenud, jättis maakohus õigesti rahuldamata hageja TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude. III
23.Hageja leiab, et talle on makstud kokkulepitust vähem palka ja tema töötasu suurus oli 1080 eurot netos. Hageja tugineb ühelt poolt poolte saavutatud suulisele kokkuleppele, teisalt ka sellele, et kokkulepe sündis konkludentselt, s.o temale kindlas suuruses palga maksmisega.
24.Vastava pooltevahelise kokkuleppe tõendamiseks esitas hageja oma 22.01.2016 e-kirja (TVK toimik, tl 106), milles töötaja kirjutas tööandjale järgmist: „Kui meil eelnevalt oli kokkulepitud, et minimaalne palgamäär on neto 1080.- antud summa laekus ka arvele pikka aega. + lisaks siis kassast kütusekompensatsioon. Kokku teeb siis 1180.- oli ennem. Aga eile tegid arvestuse ja 8,5 euri tund ja tegi kokku 1100+kütus 100 eurot võitu siis 20 eurot??? Müügi pealt ma ei ole saanud juba kuid lisaks ... sellega ma arvestada ei saa üldjuhul. /.../ Mina tuleks toime summaga 1400 neto, - iga kuu ... st, et ma hoian oma müüki stabiilsena. On see mõeldav ... siis tean, kuidas edasi toimida?“
25.Hageja ei toonud esile, mida talle antud kirjale vastati ja tööandja ei osanud ka ringkonnakohtu istungil selgitada, kas üldse vastati. Töötaja kiri on kahtepidi mõistetav, kuna esmalt räägib töötaja kokkulepitud kuupalgamäärast ja seejärel tööandja arvestusest, mis on tehtud tunnipõhiselt (8,5 eurot tund). Kirjast pole võimalik järeldada, millal ja mis asjaoludel pooled sellise kokkuleppe saavutasid, sellise konkreetse kokkuleppe sõlmimist mingil ajal ei ole töötaja asjas ka väitnud. Kirjas viitab töötaja enne kirja saatmist pikemale perioodile, mille jooksul tööandja 1080 eurot tööandjale maksis. Nimetatust järeldub pigem, et töötaja peab kokkulepet saavutatuks sellega, et 1080 eurot laekus tema arvele pikka aega.
26.Samuti järeldub kirjast, et töötaja ei ole rahul temale makstava töötasuga ja teeb pakkumise, et tööandja maksaks talle palka 1400 eurot kuus (neto), küsides tööandjalt arvamust selle võimalikkuse kohta. Korrektne käitumine tööandja poolt oleks olnud töötajale selgitada, kas palgaarvestus on muutunud või jäänud samaks, samuti selgitada, millistest komponentidest töötaja palk koosneb ja kuidas seda arvestatakse. Kuigi töötaja seda otsesõnu küsinud ei ole, ilmneb kirjast töötaja teadmatus vastavast arvestusest. Nimetatu kinnitab hageja väidet, et tulemustasu arvestamise põhimõtted ei olnud talle teada ja ta sai esimest korda tulemustasu arvestamise metoodikast teada TVK-s. Tööandja vastupidist ei tõendanud. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et tulemustasu arvutuspõhimõtted ei olnud töölepingu osa TLS § 5 lg 1 p 5 mõttes, aga seda ei ole maakohus ka väitnud. Iseenesest on taunimisväärne, kui
12(14)
tulemustasu arvestamise metoodikat töötajale teatavaks ei tehta. Samas ei ole hageja väitnud ega tõendanud ka seda, et ta oleks nõudnud andmeid tulemustasu arvestamise täpse metoodika kohta ja vastava info saamisel arvestuse alusandmeid. Vastavat taotlust ei esitanud töötaja ka maakohtus.
27.29.06.2016 töötaja e-kirjast raamatupidajale nähtub, et peale koondamist tekkis hagejal küsimus temale makstava palgatabeli kohta. Hageja e-kirjavahetusest raamatupidajaga (TVK toimik, tl 41) nähtub, et 29.06.2016 palus hageja saata endale 2014. aasta palgatabeli, juuli ja augusti palgalehed 2013. aastast ja küsis selgitust, miks on 2016. aasta palgatabelis puudu tööpäevad ja väljamakstud summa märtsi ja aprilli kohta.
28.Nimetatule on tööandja raamatupidaja vastanud, et 2016. aasta palgatabel on korrektne, hageja palgaarvestus ei sisalda tööpäevi, töötasu suuruseks on konkreetne summa, mis moodustub mitmetest komponentidest; seda arvestust peab tööandja igakuiselt; töötasu maksti ositi, väljamakstav summa kajastub töötaja isiklikul pangakonto väljavõttel ning selle saab töötaja vajadusel kokku arvutada lahtrite alt „välja maksta ja muud kinnipidamised“. Nimetatud tõendist ei ole võimalik järeldada töötaja väidetud kokkulepet kindlas summas kuupalga maksmise kohta. Vastus võib olla esmapilgul mitmeti mõistetav, kuna selles pole töötaja palgaarvestust ühemõtteliselt avatud ja eksitav on lause „töötasu aluseks on konkreetne summa, mis moodustub mitmetest komponentidest“. Siiski viitab asjaolule, et töötaja ei saanud kindlaksmääratud kuupalka väide, et tema palgaarvestus ei sisalda tööpäevi. Koosmõjus koos töölepingus sisalduva töötasu tingimusega tunnipalga ja tulemustasu kohta, võib järeldada, et „konkreetse summa“ all peetakse silmas tulemustasu aluseks võetavat konkreetset summat, mille arvestust peab tööandja igakuiselt. Asjaolule, et hageja poolt väidetud kokkulepet kindla igakuise töötasu määra osas ei olnud, kinnitab samast tõendist tulenev väide, et töötasu on välja makstud.
29.Maakohus tuvastas, et hageja töölepingu kohaselt oli tema põhipalk 4 eurot tunnis, millest 1 euro on õhtutundide lisatasu. Lisaks makstakse töötajale preemiat töötulemuste alusel.
30.TLS § 12 ja VÕS § 13 lg 1 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Töötaja palgamäära väidetavat muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud. Läbirääkimiste pidamine ja selle tulemusel vastava kokkuleppeni jõudmine asjas tõendamist ei leidnud. Seega tuleb vastata küsimusele, kas hageja poolt väidetud igakuises palgamääras 1080 eurot (neto)/1356,33 eurot (bruto) kokkuleppimine võis toimuda konkludentselt.
31.Töötasu arvestamise tabelist (TVK toimik, tl 20) nähtub, et 2015. aasta veebruari – aprilli kuu jooksul (kokku kolm kuud) maksti töötajale 1400 eurot (bruto), mitte 1356,33 eurot (bruto) nagu hageja väidab, ülejäänud kuudel on olnud töötasu erinev, jäädes vahemikku 594-1613 eurot. Vaid ühel kuul, s.o oktoobris 2015 oli töötaja brutopalk 1360 eurot ja netopalk 1080 eurot. Asjaolu, et tööandja lähtus tunnipalgast määraga 4 eurot tund, nähtub ka palgateatistest jaanuar-juuni 2016 (TVK toimik, tl 21- 26), millelt nähtuvad nii töötatud tundide arv kui ka tunnipalgamäär 4 eurot. Teatistelt nähtub, et palk koosneb tunnipalgast ja tulemustasust, mistõttu on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et hageja pidanuks töötama tema poolt pangakonto väljavõtetel nähtuva palga saamiseks 250 h kuus. Ka töötaja poolt esitatud 2013 ja 2014 palgateatistelt ei nähtu hageja poolt väidetud kindlat töötasu suurust (TVK toimik, tl 87-90). Seega ei ole võimalik palga maksmist tõendavate dokumentide põhjal eeldada, et pooled leppisid kokku, et töötajale makstav minimaalne töötasu on alates 2014 märtsist 1356,33 eurot (bruto). Tööandja on maakohtus eluliselt usutavalt põhistanud, miks ei olnud tulemustasu arvestamisel oluline üksnes müügitulu. Lisaks on maakohus tuvastanud, et
13(14)
töötaja töötasu oli 2015. aastal suurem kui 2016 ka seetõttu, et töötundide arv oli suurem (vastavalt 750 ja 608). Seega jättis maakohus kokkuvõttes põhjendatult hageja saamatajäänud töötasu ja sellelt arvutatud viivise nõude rahuldamata.
. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.