Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 7. mai 2018. a.
Tsiviilasja number
2-16-13934
Tsiviilasi
Viljar Veevo hagi Põlva Külmhoone OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. märtsi 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viljar Veevo määruskaebus
Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (hageja): Viljar Veevo (isikukood: XXX), vandeadvokaat Kaimo Räppo Vastustaja (kostja): Põlva Külmhoone OÜ (registrikood 11108226), esindajad advokaat Hendrik Mühls, vandeadvokaat Madis Vinni
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viljar Veevo määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 22. märtsi 2018. a määrus muutmata.
3.Määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Viljar Veevo (hageja) esitas 15. septembril 2016 Tartu Maakohtule hagi Põlva Külmhoone OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2016/961. Tartu Maakohtu 11. augusti 2017 määrusega jäeti hageja hagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 25. oktoobri 2017 määrusega rahuldamata. Riigikohus jättis
15.jaanuari 2018 määrusega hageja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2017 määruse peale menetlusse võtmata.
2.Kostja esitas 19. jaanuaril 2018 maakohtule avalduse kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Kostja on kandnud menetluskulusid summas 4325 eurot, millest 50 eurot on määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 4275 eurot kulu õigusteenusele. Kostja esindaja osutas kostjale õigusteenust kokku 28 tundi 30 minutit tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et menetluskulu on kantud käesolevas tsiviilasjas. Kostja ei ole alates 4. oktoobrist 2016 käibemaksukohustuslane, mistõttu palus kostja määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks koos käibemaksuga.
3.Hageja palus jätta kostja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks rahuldamata. Hageja on seisukohal, et kuna käesolevat tsiviilasja ei ole sisuliselt menetletud, puudub alus hagejalt kohtukulude väljamõistmiseks. Kostja esindaja õigusteenuse osutamise tunnihind on ebamõistlikult kõrge ja ei ole kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-145-13. Kostja ei ole tõendanud ega kinnitanud menetluskulude kandmist. Arve nr 528 esitamise ajal oli kostja käibemaksukohustuslane. Hageja hinnangul ei ole arved nr 528 ja nr 811 põhjendatud, arve nr 660 on põhjendatud osaliselt. Ülejäänud arvetele hageja vastuväiteid ei esitanud.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Tartu Maakohus rahuldas 22. märtsi 2018 määrusega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3150 eurot, millele lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni. Tartu Maakohtu 11. augusti 2017 määruse, Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2017 määruse ja Riigikohtu 15. jaanuari 2018 määruse kohaselt jäid menetluskulud hageja kanda. Viidatud lahendid on jõustunud.
Kostja 19. jaanuari 2017 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks riigilõiv 50 eurot ja esindajatasu 4275 eurot osutatud õigusteenuse eest 28 tunni 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohus oli seisukohal, et kostja poolt tasutud riigilõiv 50 eurot on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetluskulu ja kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele. Maakohus leidis, et käesolev tsiviilasi ei olnud õiguslikult keskmisest keerulisem. Poolte vahel oli vaidlus, kas hagejal oli kostja vastu nõue, mida hageja sai tasaarvestada kostja sundtäidetava nõudega hageja vastu. Arvestades esitatud menetlusdokumentide ja tõendite hulka ning mahtu ei olnud maakohtu hinnangul tegemist ka keskmisest mahukama vaidlusega. Maakohus arvestas, et kostja on kohtule esitatud erinevates dokumentides oma seisukohti korranud (vt nt I kd tl 27 ja II kd tl 32, I kd tl 28 ja tl 143, I kd tl 29 ja II kd tl 38). Maakohtu hinnangul oli kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu nii maa- kui ka ringkonnakohtus tehtud toimingute osas kokku 22 tundi. Maakohus leidis, et arvel nr 811 on menetlustoimingutele kulunud aeg üle paisutatud. Hageja esindaja tunnitasu 125 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud. Maakohus selgitas, et kuigi kostja on märkinud, et kostja ei ole alates 4. oktoobrist 2016 käibemaksukohuslane, oli kostja kohustatud tasuma arvel nr 528 märgitud õigusabiteenuse eest hiljemalt 27. septembril 2016, s.o ajal, mil kostja oli käibemaksukohuslane. Kostjal oli käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 ja § 31 lg 1 järgi õigus arve nr 528 alusel sisendkäibemaks maha arvata. Arvel nr 528 nimetatud menetluskulu tuleb kostjale TsMS § 174 lg 10 järgi hüvitada ilma käibemaksuta. Ülejäänud menetluskulud tuleb kostjale TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitada koos käibemaksuga. Maakohtu hinnangul on kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu riigilõiv 50 eurot ja esindajatasu 3100 [(8×125)+(14×125+käibemaks)] eurot, kokku 3150 (3100+50) eurot.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja jätta kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Alternatiivselt taotles hageja määrata kindlaks kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostja õigusteenuse arve nr 528 summas 1200 eurot (koos käibemaksuga) on esitatud ajal, mil kostja oli käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb viidatud arvest maha arvestada käibemaks summas 200 eurot. Hageja hinnangul ei ole arves nr 528 toodud menetluskulud põhjendatud. Kostjal ei olnud vajadust peale hagi menetlusse võtmist esitada maakohtule määruskaebus 16. septembri 2016 hagi tagamise määruse peale. Kostja arve nr 567 tuleb jätta osaliselt rahuldatama. Kostja on kulutanud ebamõistlikult palju aega sisuliselt kolmeleheküljelise dokumendi koostamisele. 10. oktoobril 2016 esitatud dokumendis taotles kostja vastamise tähtaja pikendamist ning nõudis tagatist tulevaste menetluskulude katteks 12 tunni ulatuses. Kostja arve nr 660 tuleb jätta osaliselt rahuldatama, sest kostja on kulutanud ebamõistlikult palju aega sisuliselt neljaleheküljelise dokumendi koostamisele, mis koosneb osaliselt seaduse ümberkirjutamisest ja korduvatest seisukohtadest (p 5, 14, 15, 16, 19) ning asjasse mittepuutuvatest alusetutest süüdistustest ja oletustest (p 11, 12, 13). Kostja arve nr 811 on põhjendatud 3 tunni ulatuses. Maakohus palus 16. detsembril 2016 kostja seisukohta hageja 14. detsembril 2016 esitatud taotluse kohta. Kostja seisukoht sisaldus 2 lehel.
Hageja leiab, et põhjendatuks ega vajalikuks ei saa pidada kostja lepingulise esindaja tunnihinda ulatuses, milles see ületab Riigikohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihinda 120 eurot. Hageja peab mõistlikuks kostja esindaja toiminguid maksimaalselt 10 tunni ulatuses, mis on ligilähedane kostja poolt 10. oktoobril 2016 kohtule esitatud menetluskulude tagatise määramise taotluses märgitud eeldatava ajakulu 12 tunniga. Asjaolu, et maakohus on väljamõistetavat õigusabi ajakulu vähendanud, ei tähendada, et lepingulise esindaja ülejäänud töö maht on mõistlik. Kostja poolt määruskaebuselt tasutud riigilõiv tuleb jätta täies ulatuses kostja kanda. Arvestades, et hageja hagi jäeti läbi vaatamata, pidi kohus kohaldama TsMS § 162 lg-t 4 ning vähendama hagejalt väljamõistetavat menetluskulu või jätma need täies ulatuses välja mõistmata, kuivõrd menetluskulude väljamõistmine on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hagejal oli olemas õiguskaitsevajadus, mistõttu oli kohtul alus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4.
6.Kostja hageja määruskaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja nõustub kohtumääruses toodud selgituste ja põhjendustega. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, et maakohus on kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ning rahalisel kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire. Kostjale jäi arusaamatuks hageja väide, et hagejal oli olemas õiguskaitsevajadus olukorras, kus kaks kohtuastet leidsid, et hageja poolt esitatud nõude rahuldamine ei ole võimalik. Hageja pöördus alusetu nõude alusel kohtusse ja tekitas sellega kostjale menetluskulusid. Hageja ei ole toonud esile ühtegi mõjuvat argumenti, miks on maakohus valesti määranud menetluskulude jaotuse ja menetluskulud hagejalt valesti välja mõistnud. Maakohtu otsustus nii menetluskulude hageja kanda jätmise kui ka nende suuruse kindlaksmääramise osas on õiguspärane ning hageja poolt esitatud paljasõnalised vastuväited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Hageja väide, et kostja esindaja tunnihind 125 eurot, millele lisandub käibemaks, on liiga kõrge, ei põhine kehtival kohtupraktikal. Hageja poolt viidatud kohtulahend tunnihinna 120 euro kohta pärineb aastast 2013. Riigikohus on hilisemas praktikas pidanud põhjendatuks mh tunnihinda 153 eurot.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud määruses diskretsioonipiire ületanud.
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses, muuhulgas määruses, millega hagiavaldus jäetakse läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Hageja esitas 15. septembril 2016 maakohtule hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Maakohus jättis 11. augusti 2017 määrusega hageja hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2017 määrusega jäeti hageja määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Viidatud määrused jõustusid
Riigikohtu 15. jaanuari 2018 määrusega, millega Riigikohus jättis hageja määruskaebuse menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti määranud kindlaks menetluskulude jaotuse vastavalt TsMS § 173 lg-tele 1, 2, 4, mille kohaselt menetlust lõpetavas määruses tuleb kindlaks määrata menetluskulude jaotus. TsMS § 168 lg-st 2 tulenevalt jäävad menetluskulud hageja kanda kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Kuna maakohtu määrus, millega maakohus jättis hageja hagi läbi vaatamata ja määras kindlaks menetluskulude jaotuse, on jõustunud 15. jaanuaril 2018, siis ei ole võimalik menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse vaidlustamisel vaidlustada jõustunud lahendiga kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Asjakohane ei ole hageja käsitlus, mille kohaselt on hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmine ebaõiglane, sest hagejal oli olemas õiguskaitsevajadus. Hageja hagi jäeti läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel, s.o hagi jäi läbi vaatamata, sest hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.
9.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud ega tõendanud, et kõik avalduses toodud menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostja on 19. jaanuari 2018 avalduses menetluskulude kindlaksmääramiseks vastava kinnituse esitanud (II kd, tl 95, p 4). TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. oktoobri 2013 määruses tsiviilasjas 3-2-1-98-13 p-s 13 asunud seisukohale, et kohtul on õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või kui menetluskulude nimekiri ei ole selge. Kolleegium on samas punktis selgitanud, et menetluskulu tõendavaks dokumendiks on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulude nimekiri esitatud piisava täpsusega, et selle alusel hinnata kostja lepingulise esindaja tehtud toimingute põhjendatust ja vajalikkust, mh on kostja esitanud arved, millest nähtub kostja kohustus tasuda käesolevas tsiviilasjas osutatud õigusabi teenuse eest.
10.Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et kostjal ei olnud vajadust esitada määruskaebust hagi tagamise määruse peale ja taotlust menetluskulude tagatise nõudmiseks (II kd, tl 118, p-d 6, 7) ning kostja vastused sisaldavad seaduse ümberkirjutamist ning ebavajalikke seisukohti. Ringkonnakohus leiab, et kostjale ei saa ette heita enda õiguste seismist olukorras, kus hageja esitas kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kostjal oli õigus vaidlustada maakohtu poolt hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise määrus, esitada taotlus menetluskulude tagatise nõudmiseks ning esitada kostja poolt vajalikuks peetud mahus seisukohti hageja menetlusdokumentidele ning vastata kohtu nõudmistele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel järginud diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse põhjendustesse ega järeldustesse sekkuda. Mõistlik on kostja lepingulise esindaja tunnihind 125 eurot, nii ilma käibemaksuta (arve nr 528) kui ka lisanduva käibemaksuga (ülejäänud arved). Riigikohus on
11.veebruari 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p-s 14 lugenud tavapäraseks esindaja tunnitasuks ka 147 eurot 49 senti (koos käibemaksuga). Põhjendatud on kostja esindaja ajakulu
vähendamine 28 tunnilt 30 minutilt 22 tunnini. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1119-14 p 19, 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, 18. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, samuti teostatud menetlustoimingute hulka, jääb maakohtu hinnang kostja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi mahule kohtu kaalutlusõiguse piiridesse. Asjaolu, et kostja on menetluskulude tagatise taotluses hinnanud ajakuluks 12 tundi, ei saa olla peamiseks aluseks õigusteenuse osutamiseks hüvitamisele kuuluva ajakulu vähendamiseks. TsMS § 175 lg 1 võimaldab poolelt mõista teise poole kasuks lepingulise esindaja kulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohus on menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel arvestanud, et arve nr 528 esitamise ajal oli kostja käibemaksukohustuslane ning kostjal oli õigus maha arvata sisendkäibemaks ja põhjendatult leidnud, et arve nr 528 tuleb kostjale hüvitada TsMS § 174 lg 10 järgi ilma käibemaksuta (II kd, tl 114 pöördel p 8). Ringkonnakohus märgib, et kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega menetluskulude nimekirjas näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestvust, vaid tervikuna tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, missuguses osas sai lugeda kostja poolt õigusabile tehtud kulutused põhjendatuks ja vajalikuks. Asjaolu, et hageja hagi jäeti läbi vaatamata, ei saa olla aluseks vähendamaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid nullini. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, nagu ei oleks maakohus hinnanud ja analüüsinud kostja menetluskulusid igakülgselt.
11.TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.