Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus keeldus 24. oktoobri 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Ühtlasi tühistas maakohus 13. oktoobri 2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus peatas vaidlusaluses täiteasjas täitemenetluse kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Hageja ei ole vaidlusaluses täiteasjas kolmas isik, kes saaks esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hageja ei toonud välja, et tal oleks sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Samuti ei ole hageja põhjendanud, kuidas ja millisel alusel täitemenetlus vaidlusaluses täiteasjas puudutab tema õigusi. Hagiavalduse kohaselt viidi kõik arestimistoimingud läbi kostja II vara suhtes. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ei saa hageja esitada tuvastusnõuet endise abikaasa ja kostja I vahel 4. juulil 2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks. Selleks peab hageja esitama eraldi tuvastusnõudega endise abikaasa ja kostja I vastu.

MÄÄRUSKAEBUS

Hageja esitas 14. novembril 2017 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:  kuivõrd hagejale kuulub eelduslikult 1⁄2 täitemenetluse aluseks olevast nõudest, on ta täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 lg 2 järgi täitemenetluses isikuks (kolmas isik), keda menetlus puudutab;  hagejale kuulub õigus, mis takistab sundtäitmise läbiviimist tervikuna. Täitemenetluse aluseks olevat nõuet ei ole kostjale I kehtivalt loovutatud, mistõttu puudub alus täitetoimingute läbiviimiseks sundtäitmise esemete osas. Juhul, kui täitemenetlus jätkuks, saaks kostja I õigustamatult kostja II vara arvelt raha, mis tegelikkuses kuulub hagejale ja tema endisele abikaasale. See omakorda toob kaasa olukorra, kus hageja võib jääda ilma oma omandist ehk rahast.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis kostjatele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Kostja I vaidles määruskaebusele vastu, kostja II nõustus kaebusega. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 9. jaanuaril 2018.

2 (3)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on sisuliselt põhjendatud ja maakohtu vaidlustatud määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 ning § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada. Asi tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Maakohus on vääralt kohaldanud TMS § 222 lg 1, mille järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seejuures tuleb eeltoodud hagi esitada sissenõudja ja võlgniku vastu (TMS § 222 lg 3). TMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on täitemenetluse osaliseks samuti muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab, mh isikud, kellel on sundtäitmist takistav õigus või nõue, mis annab õiguse saada osa vara müügist saadavast rahast, ning kes teatavad oma õigusest kohtutäiturile ja kohtutäituri või menetlusosalise nõudmisel seda põhistavad. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude põhjendusega, et kostjale I nõude loovutamine (käsutustehing) on olulises vastuolus seadusega ning seetõttu tühine, millest tulenevalt kostjal I tegelikult nõuet ei ole. Muuhulgas on esitatud ka väide, et kostjale I loovutatud nõue kuulus hageja ja tema endise abikaasa ühisvara hulka. Seega on hageja toonud esile, milles seisneb tema õiguste rikkumine täitemenetluses ja mis põhjusel ta sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotleb. Riigikohus on leidnud, et abikaasal on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas, mis oli algatatud teise abikaasa suhtes ja milles sundtäitmine viidi läbi ühisvara hulka kuuluva eseme osas (vt 4. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-10, p 12). Riigikohus märkis mh, et TMS § 222 eesmärk on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikule oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus ennatlikult TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest. Vaidluse lahendamiseks tuleb võtta seisukoht ühisvara hulka kuuluva vara osas, aga selleks tuleb hinnata tõendeid. Seda ei saa teha hagi menetlusse võtmise otsustamisel (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 14). Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist (vt selle kohta Riigikohtu 2. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13, ja 31. jaanuari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 13). Käesoleval juhul viitavad hageja esile toodud asjaolud piisavale keerukusele, et asi sisuliselt lahendada. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.