X hagi Y vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.11.2022 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Y apellatsioonkaebus, hind 6000 eurot X apellatsioonkaebus, hind 6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Asja läbivaatamine
18.01.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 16.11.2022 otsust hagi tagamise abinõu kohaldamise osas. Tühistada Harju Maakohtu 16.06.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu otsuse jõustumisel.
2.Jätta punktis 1 viidatud otsus ülejäänud osas muutmata.
3.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 16.03.2022 maakohtule hagi Y (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366. Alternatiivselt palus hageja tunnistada täitemenetlus lubamatuks suuremas summas kui 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtuotsustes märgitud summadest (40 444 eurot 64 senti). Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt esitati 04.07.2017 kohtutäiturile täitmisavalduse hageja vastu. Kohtutäitur Priit Petter koostas ja edastas hagejale täitmisteate täiteasjas nr 023/2017/1366. Täitemenetluse alus oli Harju Maakohtu 17.10.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2017 kohtuotsustest tulenevad nõuded tsiviilasjas nr 2-15-16531. Täitemenetluse aluseks olevad nõuded loovutas kostja, kes oli hageja isa ja W endine abikaasa, Fle 04.07.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Loovutatud nõude aluseks oli 25.11.2006 sõlmitud laenuleping, mille alusel anti välja rahalisi vahendeid W ja kostja ühisvara arvelt. Arvestades perekonnaseaduses (PKS) sätestatud ühisvara ja selle ühise valitsemise põhimõtteid, kuulus laenulepingust tulenev nõue tervikuna W ja kostja ühisvara hulka. W ja kostja abielu lahutati 11.09.2013 kohtuotsusega, mis jõustus 26.02.2014. Seega lõppes W ja kostja varaühisus hetkel, mil jõustus abielu lahutanud kohtulahend. Asjaolu, et täitemenetluse aluseks olevad nõuded kuulusid W ja kostja ühisvara hulka, kinnitasid ka tsiviilasjades nr 2-13-5799 ja 2-17-15078 tehtud kohtulahendid. Tsiviilasja nr 213-5799 raames jagasid kohtud W ja kostja ühisvara, mh jagati W ja kostja vahel võrdsetes osades õigus nõuda hageja ja kostja vahel 01.01.2005-26.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu 99 799 euro 74 sendi tagastamist, jättes kummalegi poolele nõudeõiguse 49 899 euro 87 sendi ulatuses. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-13-5799 jagati W ja kostja vahel võrdsetes osades õigus nõuda laenu 99 799 euro 74 sendi tagastamist, siis kuulus ka tsiviilasjas nr 2-1516531 välja mõistetud summa W ja kostja ühisvara hulka. Mh tuvastasid kohtud asjas nr 2-135799, et 01.01.2005-26.10.2010 sõlmitud laenulepingute hulka kuuluvana käsitas kostja ka laenulepingut, mille alusel ta kandis 29.11.2006 hagejale 63 911 eurot 65 senti. Hageja hinnangul tegi kostja nõude loovutamise tehingu tahtlikult hageja ja W huvide ja õiguste kahjustamiseks. Jõustunud kohtulahenditest tsiviilasjades nr 2-13-5799 ja 2-15-16531 tulenevalt oli selge, et nõude loovutamise ajal oli tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõue W ja kostja ühisomandis vaatamata sellele, et hagiavalduse tsiviilasjas nr 2-15-16531 hageja vastu esitas vaid kostja ning nõutud summa mõisteti välja vaid kostja kasuks. Kuivõrd nõude loovutamisel puudus W nõusolek ning ta ei kiitnud tehingut heaks, oli nõudeõiguse loovutamise leping tühine. Lepingu tühisuse tuvastamiseks esitas W Harju Maakohtule hagi, mida kohus menetles tsiviilasjana nr 2-20-9706. 17.02.2022 avaldas Tallinna kohtutäitur Priit Petter täiteasjas nr 023/2017/1366 enampakkumise teate seoses hageja ja F vahel 01.01.2009 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude müümisega. Täituril ei olnud õigust enampakkumise korraldamiseks, mh põhjusel, et Harju Maakohtu menetluses oli pooleli tsiviilasi, mille esemeks oli enampakkumise eeldatava eseme hinna kindaksmääramine. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud kohtulahendid jõustusid hiljem, kui täitemenetluse aluseks olevas tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtulahendid, mistõttu oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine õiguslikult lubatav. Arvestades, et W ei soovinud hageja suhtes mistahes täitemenetlust alustada, siis ei saanud olla vaidlust selles, et täiteasi nr 023/2017/1366 algatati õigusliku aluseta ning ilma W nõusolekuta. Kostja vastuväited hagile
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd täitedokument oli jõustunud kohtulahend ning tegemist oli korduva hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366, siis tulenes kehtivatest menetlusõiguse normidest ja kohtupraktikast piirang sellise korduva hagi menetlemisele. Maakohus sai käesolevas asjas käsitada üksnes neid hageja väiteid, mis tekkisid pärast varasemate kohtulahendite jõustumist või mida ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik varasemalt maksma panna. Selliseid uusi väiteid antud juhul ei eksisteerinud. Hagiavalduse alus ja ese, samuti faktilised asjaolud, millega hagi põhjendati, olid sisuliselt samad, mis tsiviilasjas nr 2-17-15078 toimunud vaidluses, kus jäeti rahuldamata W hagi F ja hageja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks praeguses täiteasjas. Kõiki käesoleva asja väiteid oleks saanud esitada tsiviilasjas nr 2-17-15078 toimunud vaidluses. Samuti oli hagi alus ja ese ning faktilised asjaolud sisuliselt samad, mis asjas nr 2-19-12266, kus hageja hagi F vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks praeguses täiteasjas jäi rahuldamata. Siis keskendus hageja ja kostja õiguseelneja F vahel vaidluses analoogselt küsimusele, kas asjas nr 2-15-16531 tulenevate nõuete loovutamiseks sõlmitud 04.07.2017 nõude loovutamise leping oli tühine. Nii tsiviilasjas nr 2-17-15078 kui ka tsiviilasjas nr 2-19-12266 toimunud vaidluses oli vaidluse all Tallinna kohtutäitur Priit Petteri menetluses olnud täiteasi nr 023/2017/1366. F 04.07.2017 täitmisavalduse kohaselt tulenes ta nõue hageja vastu täitedokumentideks olevatest Harju Maakohtu 17.10.2016 ja Tallinna Ringkonnkohtu 09.03.2017 otsusest tsiviilasjas nr 2-1516531, millistest jõustunud kohtulahenditest tuleneva nõude hageja vastu loovutas kostja 04.07.2017 Fle. Järelikult tulenes kostja nõue hageja vastu jõustunud kohtulahenditest, mille õigsust kohus eelnevalt kontrollis. Sealjuures on kohus täitemenetluse seaduslikkust eelnevalt kontrollinud vähemalt kahes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses. 28.09.2021 sõlmisid kostja kui loovutaja ja F kui omandaja nõude loovutamise lepingu lõpetamise kokkuleppe, millega kostja ja F lõpetasid 04.07.2017 nõude loovutamise lepingu kehtivuse ning mille p 2.1 kohaselt läks lepingu lõpetamise tulemusel nõue tagasi kostjale kui loovutajale. Seega ei saanud käesoleva tsiviilasja lahendamist sisuliselt mõjutada asjaolu, kas nõude loovutamise leping oli tühine. 28.09.2021 esitas kostja Tallinna kohtutäitur Priit Petterile avalduse, millega palus lugeda täiteasjas nr 023/2017/1366 sissenõudjaks F asemel nõude uuesti omandanud kostja. Kohtutäituri 05.10.2021 e-kirjas informeeriti kostjat sissenõudja vahetumisest, st käesoleval hetkel oli täiteasjas nr 023/2017/1366 sissenõudjaks kostja. Seega ei omanud asja õige lahendamise seisukohalt mistahes õiguslikku tähendust asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagid esitati F vastu, kuivõrd kostja oli täitemenetlus F õigusjärglane. Maakohtu menetluses oli täiendavalt sarnase vaidlusena ka tsiviilasi nr 2-20-9706 (W hagi kostja ja F vastu nõude loovutamise tehingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks). Seega ei saanud maakohus nimetatud nõude loovutamise tehingu väidetava tühisusega seotud väiteid käesolevas asjas korduvalt käsitada. Kostja ei saanud nõustuda hageja väitega, et W nõusoleku puudumise tõttu oli tühine F ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping. Hageja ei arvestanud PKS § 29 lg 1 teises lauses sätestatud erisusega, mille kohaselt juhul, kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Rikkumise tagajärjena rakendub PKS § 34 lg 3, mis sätestab, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et kostja ei saanud ilma W nõusolekuta nõuet realiseerida. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 4 sätestab, et kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Isegi, kui nõustuda hageja väitega, et täitemenetluses täidetav tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud jõustunud kohtulahendist tulenev nõue hageja vastu kuulus
kostja ja W ühisvara koosseisu, siis oli kolmandate isikute ees ühel ühisomanikul ühisvarasse kuuluva nõude suhtes kõik omaniku õigused, sh õigus algatada täitemenetlus ning olla täitemenetluses sissenõudja. Meelevaldne oli hageja tõlgendus, et kui W oma nõusolekut nõude realiseerimiseks ei anna, on kostjal nõude realiseerimine välistatud. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hageja alternatiivse nõude, tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 023/2017/1366 suuremas summas kui 40 444 eurot 64 senti ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et käesoleval juhul oli sundtäitmine vähemalt osaliselt lubamatu, kuna täitmisteates märgitud nõue hageja vastu ei kuulunud 50% ulatuses kostjale. Asja materjalidest nähtuvalt lahutati kostja ja W abielu 11.09.2013 kohtuotsusega (I kd, tl 24). Harju Maakohus rahuldas 17.10.2016 tsiviilasjas nr 2-15-16531 kostja hagi hageja vastu ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja võla 63 911 eurot, millele lisandusid viivised (I kd, tl 10). Kostja nõue tsiviilasjas nr 2-15-16531 hageja vastu tulenes 25.11.2006 sõlmitud laenulepingust. Harju Maakohus jagas 14.02.2017 tsiviilasjas nr 2-13-5799 kostja ja W ühisvara, jagades kostja ja W vahel võrdsetes osades õiguse nõuda hageja ja kostja vahel 01.01.2005-26.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799 eurot 74 senti tagastamist, jättes kummalegi poolele poole nõudest, s.o 49 899 eurot 87 senti (I kd, tl 31). Eeltoodust tulenevalt oli ebaõige kostja seisukoht, et tal on AÕS § 71 lg 4 ja PKS § 29 lg 1 ja 34 lg 3 alusel õigus käsutada kogu nõuet, mis tuleneb tsiviilasja nr 2-15-16531 lahendist. Kostjale kuulus üksnes pool nõudest. Alates 19.02.2018, mil Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning tsiviilasja nr 2-13-5799 otsus jõustus, oleks sissenõudjal heauskse käitumise korral olnud võimalik tsiviilasja nr 2-13-5799 otsus ka kohtutäiturile edastada. Kohtu hinnangul ei õigustanud kostja käitumist ka käesolevas menetluses esitatud selgitus, et Wl oli pärast täitemenetluse läbiviimist võimalik nõuda kostjalt hüvitist nende omavahelises vaidluses PKS § 34 lg 3 alusel. Käesoleval juhul oli tegemist endiste abikaasadega, kes omasid kumbki poolt vaidlusalusest nõudest. Jõustunud kohtuotsusest tulenevalt ei saanud kostja käsutada nõuet, mis talle ei kuulunud. Sellist võimalust ei andnud kostjale ka AÕS § 71 lg 4. Sissenõudja pidi käituma viisil, mis ei tekita võlgnikule põhjendamatut kahju. Menetluses kogutud tõenditest nähtus, et hagejal puudus täitmisteates märgitud ulatuses kohustus kostja ees. Seega oli hageja alternatiivne nõue õiguslikult põhjendatud ja kuulus rahuldamisele. Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja primaarnõude rahuldamata, teha uus otsus, millega tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus jõudis menetlus- ja materiaalõigusnorme rikkudes ja tõendeid valesti hinnates ebaõigele järeldusele, et antud juhul tuli jätta hageja primaarnõue rahuldamata ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Otsusest jäid selgusetuks asjaolud ja põhjendused, miks kohus ei rahuldanud hageja primaarnõuet. Seega rikkus kohus asjaolude hindamise ja otsuse põhjendamise kohustust. Kohus jättis tähelepanuta, et kuivõrd W ei soovinud hageja suhtes mistahes täitemenetlust alustada, siis ei saanud olla kahtlust selles, et täiteasi nr 023/2017/1366 algatati õigusliku aluseta ja ilma W nõusolekuta. Samuti ei saanud olla vaidlust selles, et tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenevate nõuete loovutamiseks 04.07.2017 sõlmitud nõude loovutamise leping oli hageja nõusoleku puudumise tõttu tühine. Nimetatut leidis maakohus ka tsiviilasjas nr 2-20-9706 tehtud otsuses. Eeltoodu kinnitas, et täitemenetlus oli täiteasjas nr 023/2017/1366 lubamatu. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ja asjaolu, et menetluse
tingis kostja pahatahtlik ja omakasupüüdlik tegevus, oleks tulnud menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus sai käesolevas asjas käsitada üksnes neid hageja väiteid, mis tekkisid pärast varasemate kohtulahendite jõustumist või mida ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik varasemalt maksma panna. Selliseid uusi väiteid antud juhul ei eksisteerinud. Hagiavalduse alus ja ese, samuti faktilised asjaolud, millega hagi põhjendati, olid samad, mis tsiviilasjas nr 2-17-15078 toimunud vaidluses. Samuti oli hagi alus ja ese ning faktilised asjaolud samad, mis tsiviilasjas nr 2-19-12266. Mõlemas asjas keskendus vaidlus eelkõige küsimusele, kas 04.07.2017 nõude loovutamise leping oli tühine. Kõiki käesolevas asjas esitatud väiteid oleks saanud esitada eelnimetatud vaidlustes. Nii tsiviilasjas nr 2-17-15078 kui ka tsiviilasjas nr 2-19-12266 toimunud vaidluses oli vaidluse all täiteasi nr 023/2017/1366. Täitmisavalduse kohaselt tulenes nõue hageja vastu täitedokumentideks olevatest jõustunud Harju Maakohtu 17.10.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2017 otsusest tsiviilasjas nr 2-15-16531, millistest jõustunud lahenditest tuleneva nõude hageja vastu loovutas kostja 04.07.2017 nõude loovutamise lepingu alusel Fle. Järelikult tugines hageja käesolevas hagiavalduses täitedokumendile, mille õigsust oli kahes varasemas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses kontrollitud. 28.09.2021 sõlmisid kostja ja F nõude loovutamise lepingu lõpetamise kokkuleppe, millega lõpetas 04.07.2017 nõude loovutamise leping kehtivuse ning nõue läks tagasi kostjale. 28.09.2021 esitas kostja Tallinna kohtutäitur Priit Petterile avalduse, millega palus lugeda täiteasjas nr 023/2017/1366 sissenõudjaks F asemel nõude uuesti omandanud kostja. Kohtutäituri 05.10.2021 e-kirjas informeeriti kostjat sissenõudja vahetumisest, st käesoleval hetkel oli täiteasjas nr 023/2017/1366 sissenõudjaks kostja. Asja õige lahendamise seisukohalt ei omanud õiguslikku tähendust asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagid esitati F vastu, kuivõrd kostja oli täitemenetlus F õigusjärglane. Kaevatav maakohtu otsus oli üllatav ja tehtud menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Hageja ei tuginenud hagi alusena faktilisele asjaolule, et kostjal oli hageja vastu täiteasjas nr 023/2017/1366 esitatud täitedokumendist tulenev nõudeõigus ainult 50% ulatuses. Hagiavalduses käsitas hageja nimetatud nõuet kostja ja W ühisvara hulka kuuluva nõudena. Samuti tugines hageja täiendavalt asjaolule, et kostja ja F vahel sõlmitud nõude loovutamise leping oli tühine. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, tuginedes otsuses asjaolule, mida hageja oma hagiavalduses ei esitanud ja mille kohta ei olnud pooltel võimalik seisukohta avaldada. Kostja ei saanud esitada vastuväiteid asjaolu suhtes, kas sundtäitmine võis olla osaliselt lubamatu põhjusel, et kostjal oli hageja vastu nõudeõigus ainult 50% ulatuses. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis toodi ekslikult välja, et 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 Harju Maakohtu 17.10.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2017 tehtud kohtuotsustes märgitud summast on 40 444 eurot 64 senti. Tsiviilasjade nr 2-13-5799 ja 2-15-16531 kohtulahendites märgiti, et jagada kostja ja W vahel võrdsetes osades õigus nõuda hageja ja kostja vahel 01.01.2005-26.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799 euro 74 sendi tagastamist, jättes kummalegi poolele nõudeõiguse 49 899 euro 87 sendi ulatuses. Samuti suurenes kostja nõue pidevalt intresside võrra. Kohtu seisukohad ja järeldused olid vastuolus nii kehtivate materiaalõiguse normide kui ka kohtupraktikaga, mistõttu on otsus on ebaseaduslik.
Ringkonnakohtu põhjendused
7.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil, tutvunud apellatsioonkaebuste ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Kohtuotsust tuleb täiendada seisukohaga hagi tagamise abinõu kohaldamise osas ja tunnistada alates otsuse jõustumisest sundtäitmine lubatavaks 40 444 euro ja 64 sendi ulatuses.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et pooled on kaebustes korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud enamikku apellatsioonkaebustes esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
9.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
10.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kostja märkis kaebuses, et kuivõrd täiteasjas nr 023/2017/1366 oli täitedokumendiks jõustunud kohtulahend ja tegemist oli korduva hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelnimetatud täiteasjas, tulenesid piirangud sellise hagi menetlemisele. Kostja tõi välja, et kõiki käesolevas asjas esitatud väiteid sai esitada ka tsiviilasjas nr 2-17-15078 ning käesolevas asjas esitatud hagi ese ja alus oli sama, mis tsiviilasjas nr 2-19-12266 toimunud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses.
12.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-11-15, p 10).
13.Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasja nr 2-13-5799 lõpplahend, milles jagati kostja ja W ühisvara, jõustus 19.02.2018. Tsiviilasja nr 2-15-16531 lõpplahend jõustus 31.05.2017.
Eelnevast tulenevalt tekkis alus, millel hageja vastuväited põhinesid, pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist ja seega oli hagi esitamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks õiguslikult lubatav.
14.Tsiviilasjas nr 2-17-15078 esitas W hagi F ja X vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366. Tsiviilasjas nr 2-19-12266 esitas X hagi F vastu, paludes tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul olid eelnevate sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide asjaolud ja alused teised võrreldes käesoleva asjaga. Asjas nr 2-17-15078 leiti, et kuivõrd W ei olnud täitemenetluse osaline, ei olnud tal õigust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada. Asjas nr 2-19-12266 oli vaidluse all kostja nõude loovutamise lepingu tühisus. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja eesmärgist lähtuvalt kohane ja lubatav esitada TMS § 221 lg 1 alusel hagi sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks, põhjendusel, et kostjal oli hageja vastu vaid osaline nõudeõigus. Sama märkis kohus tsiviilasjas nr 2-22-3719.
15.Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et maakohtu otsus oli üllatav, kuivõrd hageja ei tuginenud menetluses asjaolule, et kostjal oli hageja vastu nõudeõigus vaid 50% ulatuses, vaid käsitles nõuet menetluses läbivalt kostja ja W ühisvara hulka kuuluva nõudena. Hagiavaldusest nähtuvalt palus hageja alternatiivse nõudena tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks suuremas summas kui 50% tsiviilasjas nr 215-16531 tehtud kohtuotsustes märgitud summadest ehk suuremas summas kui 40 444 eurot 64 senti (I kd, tl 6p). Hageja märkis oma alternatiivse nõude ka 21.03.2022 seisukohas (I kd, tl 82), 22.03.2022 seisukohas (I kd, tl 121p) ja 10.05.2022 seisukohas (I kd, tl 180). Kuivõrd hageja palus korduvalt alternatiivse nõudena sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 023/2017/1366 suuremas summas 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtuotsustes märgitud summadest, ei saa üllatavaks pidada maakohtu poolt hageja alternatiivse nõude rahuldamist. Kostja sellekohased etteheited on põhjendamatud.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka kostja väide, mille kohaselt maakohtu otsuse resolutsioonis toodi ekslikult välja, et 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtuotsuses märgitud summast oli 40 444 eurot 64 senti.
17.Tsiviilasja nr 2-13-5799 otsuse resolutsiooni p-st 3 nähtuvalt jagati W ja kostja vahel võrdsetes osades õigus nõuda hageja ja kostja vahel perioodil 01.01.2005-26.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799 eurot 74 senti tagastamist, jättes kummalegi poolele poole nõudest, s.o 49 899 eurot 87 senti (I kd, tl 31). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ja hageja sõlmisid 25.11.2006 laenulepingu, millega hageja sai kostjalt laenu 63 911 eurot. 04.07.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel loovutas kostja Fle maakohtu 17.10.2016 otsusest ja ringkonnakohtu 09.03.2017 otsusest tsiviilasjas nr 2-15-16531 tuleneva nõude hageja vastu (80 889 eurot 28 senti) (I kd, tl 20). 04.07.2017 esitas F kohtutäiturile täitmisavalduse hageja vastu. Täitedokumendiks olid Harju Maakohtu 17.10.2016 ja ringkonnakohtu 09.03.2017 kohtuotsused tsiviilasjas nr 2-15-16531. Arvestades täitmisteadet (I kd, tl 9), moodustas 50% tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtuotsuses märgitud summast 40 444 eurot 64 senti. Seega jättis kostja tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 213-5799 käsitati laenusuhteid alates 01.01.2005 kuni 26.10.2010, kuid tsiviilasjas nr 2-1516531 vaid ühte laenusuhet. Eelnevast tulenevalt ei olnud kostja sellekohane etteheide maakohtule põhjendatud.
18.Hageja hinnangul jäid maakohtu otsusest selgusetuks põhjendused, miks kohus ei rahuldanud hageja primaarnõuet ega tunnistatud täitemenetlust lubamatuks terves osas. Hageja hinnangul algatati täiteasi nr 023/2017/1366 õigusliku aluseta ja isiku poolt, kellel polnud selleks õigust.
19.Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kohus oleks pidanud rahuldama hageja primaarse nõude, kuivõrd täitemenetlus oli tervikuna lubamatu. Kohus märgib, et 04.07.2017 nõude loovutamise lepingu ja 28.09.2021 kokkuleppe tühisus ei muuda lubamatuks täitemenetlust täiteasjas nr 023/2017/1366 ega täitemenetluse alustamist õigustühiseks. 28.09.2021 esitas kostja kohtutäiturile avalduse (I kd, tl 112-113), millega palus lugeda F asemel sissenõudjaks kostja ja kohtutäitur informeeris 05.10.2021 e-kirjaga (I kd, tl 114) kostjat, et sissenõudja on vahetatud ja täiteasjas on sissenõudjaks kostja. Seega on kohtulahenditest tuleneva nõude sissenõudja kostja, kes omab kehtivat ja täitmata nõuet hageja vastu. Kuivõrd laenusumma oli W ja kostja ühisvara, oli 19.02.2018 jõustunud ühisvara jagamise kohtulahendist tulenevalt kostjal õigus nõuda täitemenetluses vaid talle kuuluva osa nõudest (s.o 49 899 euro 87 sendi) tagastamist. Vaidlust ei olnud menetluses selle üle, et täitemenetluses ei ole kostja nõue rahuldatud.
20.Hageja märkis, et maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud TsMS § 165 lg 1 kohaselt poolte endi kanda, kuivõrd eelnimetatud säte reguleerib menetluskulude jaotust kaashagejatevõi kostjate vahel.
21.Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus menetluskulud põhjendatult poolte endi kanda, kuid viitas seejuures ekslikult TsMS § 165 lg-le 1. Maakohus märkis otsuse põhjendustes, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (s.o viide TsMS § 163 lg-le 1). Eelnevast saab järeldada, et maakohus tegi kirjavea seoses paragrahvi numbriga, mis aga ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust ebaõigeks. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 163 lg-s 1 märgitud alternatiivide vahel valimine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui maakohus ületab diskretsiooni piire (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus menetluskulude poolte endi kanda jätmisel diskretsiooni piire ja seega puudub alus sekkuda maakohtu kaalutlusõigusesse.
22.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohus rahuldas õigesti hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 023/2017/1366 lubamatuks suuremas summas kui 40 444 eurot 64 senti. Hagi tagamine
23.Maakohus peatas 16.06.2022 määrusega hagi tagamise korras täitemenetluse täiteasjas nr 023/2017/1366 kuni praeguses asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni (II kd, lk 27-28). Määrus jõustus 23.08.2022 (II kd, lk 50).
24.TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb täiendada, kuivõrd maakohus rikkus menetlusnormi, jättes hagi tagamise abinõu tühistamata. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsust. Siinjuures pole vaja eristada hagi rahuldatud ja rahuldamata jäänud osa, sest sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise tõttu tuleb vastavas osas täitemenetlus lõpetada (TMS § 48 lg 1 p 4). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Ringkonnakohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks esimeses kohtuastmes. Kuivõrd nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1). Tulenevalt menetluskulude jaotusest puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks.
26.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.