Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
22.07.2019.a, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-15078
Tsiviilasi
L M hagi E Z ja M Z vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366
Tsiviilasja hind
6 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: L M (isikukood x, elukoht x); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tanel Mällas (Advokaadibüroo Luberg ja Päts; e-post: [email protected]); Kostja I: E Z (isikukood x, elukoht x; e-post: x); Kostja I lepingulised esindajad: vandeadvokaat Ee Entsik ja advokaat Liisi Kents (Advokaadibüroo Entsik & Partnerid; epost: [email protected]); Kostja II: M Z (isikukood x, elukoht x; e-post: x); Kostja II lepinguline esindaja: advokaat Sulev Tammemäe (Advokaadibüroo Luberg ja Päts; e-post: [email protected])
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta L M hagi E Z ja M Z vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366 rahuldamata.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2018.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega keelati hagi tagamise abinõuna kohtutäitur Priit Petteril täiteasjas nr 023/2017/1366 sissenõudjale E Zele või tema poolt osundatud mistahes kolmandatele isikutele rahaliste väljamaksete tegemine 49 899 euro 87 sendi ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Meneteluse eelnev käik
1.L M (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi E Z ja M Z vastu, milles palus tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 sundtäitmise lubamatuks. Harju Maakohus jättis 24.10.2017.a määrusega hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 02.02.2018.a määrusega L Mi määruskaebuse ja tühistas Harju Maakohtu 24.10.2017.a määruse ning saatis asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks põhjusel, et tegemist on keeruka õigusliku probleemiga. Tallinna Ringkonnakohus viitas Riigikohtu 04.02.2011.a lahendis nr 3-2-1-166-10 esitatud seisukohale, et TMS § 222 eesmärk on tagada menetlusest kõrvalejäänud kolmandale isikule tema õiguste mõistlik ja tegelik kaitse. Kohus võttis 12.02.2018.a määrusega menetlusse L M hagi E Z ja M Z vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366. Hageja nõue ja põhjendused
2.Hagiavalduse kohaselt on E Z esitanud 04.07.2017 kohtutäiturile täitmisavalduse M Z vastu. Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur Priit Petter on 11.07.2017.a koostanud ja edastanud hagejale täitmisteate. Kohtutäitur on 17.08.2017.a teavitanud M. Zt täitetoimingute läbiviimisest tema suhtes, mille alusel soovib kohtutäitur arestida M. Zele kuuluva vara – hüpoteegid ning kinnistu ning 22.08.2017.a on kohtutäitur koostanud täitmisteate M Ze rahaliste vahendite arestimiseks ning samuti hüpoteegiga tagatud nõude müümise kohta. Samuti on kohtutäitur avaldanud 18.09.2017.a portaalis Ametlikud Teadaanded M Zele kuuluva kinnisasja võõrandamiseks enampakkumise teate. Seega on kohtutäitur alustanud M. Ze vastu reaalseid toiminguid, mis mõjutavad tema varalist seisundit.
3.Käesoleval juhul on L M on vaatlusaluses täiteasjas kolmandaks isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Nimelt on täitemenetluse aluseks nõue, mille on kostjale I 04.07.2017.a loovutanud hageja endine abikaasa, B M. Loovutatud nõude aluseks on aga 25.11.2006.a sõlmitud laenuleping, mille alusel anti välja rahalisi vahendeid hageja ja B. Mi ühisvara arvelt. Arvestades PKS-is sätestatud ühisvara ja selle ühise valitsemise põhimõtteid, kuulub laenulepingust tulenev nõue tervikuna L Mi ja B Mi ühisvara hulka.
4.Tallinna Ringkonnakohtus on käimas kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-13-5799, mille esemeks on L M ́i nõue B Mi vastu ühisvara jagamiseks. Nimetatud kohtuasjas ei ole pooltel vaidlust, et hagejale ja B. Mile kuuluva ühisvara koosseis määratakse kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga 23.02.2014,a, mil jõustus kohtuotsus poolte abielu lahutamise kohta. Harju Maakohus teinud 13.02.2017.a kohtulahendi, mille resolutsiooni punktis 3 on kohus jaganud poolte ühisvara alljärgnevalt: Jagada L Mi ja B Mi vahel võrdsetes osades õigus nõuda M Ze ja B Mi vahel perioodil 01.01.2005 – 26.10.2010 sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799,74 eurot tagastamist, jättes kummalegi poolele poole nõudest, so 49 899,87 eurot. Seega kõik erinevatest laenulepingutest tulenevad nõuded on kohus lugenud poolte ühisvaraks ning jaganud nõudeõiguse võrdelt pooleks.
5.04.07.2017 on B M ja E Z sõlminud nõude loovutamise kokkuleppe, millega nõude omanikuks sai E Z. Samal päeval on E. Z esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks. Võttes arvesse eelnevat oleks teoreetiliselt olnud B. Mil õigus loovutada eelnimetatud nõudest üksnes pool, kuid abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras, sest abikaasad teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et B. Mil puudus iseseisev õigus loovutada E Zele M Ze vastu suunatud nõue 63 911 eurose põhinõude ja intresside, summas 10 241 eurot, osas.
6.25.11.2006.a sõlmitud lepingust tulenev rahaline nõue M. Ze vastu kuulub L. Mi ja B. Mi ühisvara hulka. Kuivõrd nõude loovutamisel puudub hageja nõusolek ning hageja ei kiida seda tehingut heaks, tuleb asuda seisukohale, et 04.07.2017 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping on tühine. Sellest tulenevalt ei ole E Zele nõudeõigus M Ze vastu üle läinud ning käesolevalt puudub võimalus kostja II suhtes täitemenetluse läbiviimiseks.
7.Kokkuvõttes on hageja seisukohal, et B Mi ja kostja I vahel 04.07.2017 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise kokkuleppe on tühine, kuivõrd tegemist oli varaga, mis oli hageja ja B. Mi ühisvaraks, mille käsutamiseks pidi olema abikaasa (antud juhul hageja) nõusolek, mida aga käesoleval juhul ei olnud ning seda tehingut hageja tagasiulatuvalt heaks ei ole kiitnud. Eeltoodust tuleneval puudub kostjal I kostja II vastu nõue ning sundtäitmine täitemenetluse asjas nr 023/2017/1366 tuleb tunnistada lubamatuks. Kostja I vastuväited ja põhjendused
8.Kostja I vaidleb hagile vastu. E Z on seisukohal, et L M on valinud oma väidetavalt rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks ebaõige viisi, kuivõrd L M ei saa seaduse kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas, kus L M ei ole ei sissenõudjaks ega võlgnikuks ja/või täitemenetluses arestitud asja omanikuks või muu täitemenetluses arestitud asjaga seotud piiratud asjaõiguse omajaks.
9.Samuti ei saa kostja II hinnangul L M poolt täitemenetluses menetlusosalusteks olevate isikute vastu esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga tegelikult vaidlustada E Z ja B M vahel 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtivust väidetega, et loovutatav nõue kuulus L M ja B M ühisvara hulka ning et väidetavalt puudus nõude loovutajal B M endise abikaasa L M nõusolek nõude loovutamiseks.
10.Iseenesest õige on L M hagis esitatud väide, et 04.07.2017.a on E Z esitanud Tallinna kohtutäiturile Priit Petter täitmisavalduse, milles E Z on palunud Tallinna kohtutäituril Priit Petter algatada täitemenetlus M Z suhtes võlgnevuse summas 80 889,28 eurot väljanõudmiseks. Täitmisavalduse kohaselt tulenes E Z nõue M Z vastu täitedokumentideks olevatest jõustunud kohtulahenditest tsiviilasjas nr 2-15-16531, mille B M oli 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel loovutanud nõude omandajale kostjale I.
11.Kostja I hinnangul ei saa L M antud juhul esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 222 lg 1alusel, kuivõrd käesoleval hetkel ei ole täidetud vastava sätte kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused. L M hagis ei ole hagi alusena välja toodud, et hagejal L M eksisteerib sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, milleks võib olla asjaolu, et sundtäitmise ese (so E Z algatatud täitemenetluses arestitud asi) moodustab abielulise ühisvara ja kuulub ühisomandina hagejale L M. Vastavat asjaolu ei saa ka kaudselt järeldada L M poolt hagi aluseks toodud faktilistest asjaoludest.
12.Vaidluses täiteasjas nr 023/2017/1366 on menetlusosalisteks sissenõudja E Z ning võlgnik M Z. Hagiavalduse sundtäitmise täiteasjas lubamatuks tunnistamiseks on esitanud aga L M, kes on täiteasjas nr 023/2017/1366 toimuvas täitemenetluses täielikult kõrvaline isik, sh pole L M hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt täitemenetluses arestitud asja omanikuks ega muu asjaga seotud piiratud asjaõiguse omajaks. Riigikohtu selgituste ja juhiste kohaselt ei võimalda TMS sissenõudjal esitada taotlust sellise täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks, milles ta ise sissenõudja ei ole. Järelikult ei saa seaduse ja kohtupraktika kohaselt täiteasjas nr 023/2017/1366 menetlusosaliseks mitteolev kolmas isik L M esitada hagiavaldust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas, milles hageja L M ise ei ole sissenõudjaks ega võlgnikuks ega täitemenetluses arestitud asja omanikuks ega muu asjaga seotud piiratud asjaõiguse omajaks.
13.L M esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks on asjaolu, et väidetavalt oli tühine B M ja E Z vahel 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise leping, kuivõrd loovutatav nõue kuulus L M ja B M ühisvara hulka ning et 04.07.2017.a nõude loovutamise lepingu sõlmimiseks puudus B M endise abikaasa L M nõusolek. Asjaolu, kas 04.07.2017.a nõude loovutamise lepingu sõlminud B M ja E Z vaheline nõude käsutamine on kehtiv või mitte, ei mõjuta mistahes viisil täiteasjas nr 023/2017/1366 võlgnikuks oleva M Z õiguslikku positsiooni, kuivõrd vaidluse tagajärjel võlgnikuga M Z seoses midagi ei muutu – sõltumata vaidluse tulemusest jääb täitedokument samas suuruses kehtima, vaidluse tulemusel täitedokumendi täidetavus ei muutu ning isegi hagi rahuldamise korral ei pea täitemenetlust M Z suhtes lõpetama. Võttes aluseks ülalnimetatud asjaolud on ilmne, et L M poolt täiteasjas nr 023/2017/1366 esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole esitatud hageja L M seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ning hagiga ei ole võimalik saavutada hagi eesmärki.
14.Tõendatud ei ole asjaolu, et lepingu esemeks olnud nõue oli abieluline ühisvara, kusjuures oluline on märkida, et nõude käsutamisel kehtib teise abikaasa nõusoleku eeldus, mistõttu seaduse kohaselt ei ole tühine teise abikaasa nõusolekuta tehtud nõude käsutus. E Z on seisukohal, et B M ja E Z vahel 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks olnud nõue M Z vastu ei kuulunud L M ja B M ühisvara hulka. Asjaoludest nähtuvalt on B M ja L M abielu lahutatud Harju Maakohtu 11.09.2013.a kohtuotsusega, kusjuures vastav otsus jõustus 26.02.2014. a. Seega lõppes B M ja L M varaühisuse varasuhe 26.02.2014.a. Samas on B M omandanud vaidlusaluse B M ja E Z vahel 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks olnud nõude M Z vastu 05.11.2014.a B M ja E Z vahel sõlmitud nõude loovutamise lepinguga. Kuivõrd B M on omandanud nõude M Z vastu ajal, millal B M ja L M vaheline varaühisuse varasuhe oli lõppenud, siis ei kuulunud B M ja E Z vahel 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks olnud nõue tegelikult B M ja L M ühisvara hulka. Eelnevast tulenevalt oli võlausaldajal B M õigus käsutada 05.11.2014.a omandatud suulisest tähtajatust laenulepingust tulenevat nõudeõigust M Z vastu ning loovutada see peale nõude olemasolu tunnustanud kohtulahendite jõustumist 04.07.2017.a nõude loovutamise lepinguga E Zele.
15.Täiendavalt peab E Z vajalikuks välja tuua, et kuivõrd E Z ei olnud tsiviilasjas nr 2-13-5799 B M ja L M vahel toimunud ühisvara jagamise vaidluses menetlusosaliseks, siis ei ole tsiviilasjas nr 2-13-5799 jõustunud kohtuotsus kohustuslik E Z suhtes ning ka tsiviilasjas nr 2-13-5799 kohtute poolt tuvastatud asjaolud ei oma E Z suhtes mingisugust ette kindlaksmääratud õiguslikku jõudu.
16.Samas E Z rõhutab, et isegi juhul, kui eeldada L M hagis esitatud faktiväite õigust, et 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks olnud nõue M Z vastu kuulus L M ja B M ühisvara hulka, ei muuda nimetatud asjaolu tühiseks nõude käsutamist. Kuivõrd B M ja E Z vahel 04.07.2017. a sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks oli õigus (tegemist oli suulisest tähtajatust laenulepingust tuleneva nõudeõigusega M Z vastu), siis kehtis selle käsutamisel teise abikaasa nõusoleku eeldus, mistõttu B M ja E Z vahel 04.07.2017.a sõlmitud nõude loovutamise leping on igal juhul seaduslik ja kehtiv. Kuivõrd abikaasade ühisvara käsutamisel kehtib teise abikaasa nõusoleku eeldus, siis ei ole seaduse kohaselt tühine teise abikaasa tahteavalduseta (nõusolekuta) tehtud nõude loovutamise leping. Teine abikaasa saab kirjeldatud olukorras nõuda hüvitist abikaasalt, kes on teinud ühisvara vähendanud tehingu teise abikaasa tahteavalduseta (nõusolekuta).
17.Asjaolust, et 04.07.2017.a nõude loovutamise lepingut tõestanud notar ei tuvastanud tehingu eseme kuulumise abikaasade ühisvara hulka ega ei nõudnud B M endise abikaasa L M osalemist nõude loovutamise lepingu sõlmimisel ilmneb üheselt, et ka tehingut tõestanud notar ei pidanud teise abikaasa tahteavalduse (nõusoleku) olemasolu nõude käsutamisel vajalikuks.
18.Kostja I palub jätta täies ulatuses rahuldamata L M hagiavaldus E Z ja M Z vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Tallinna kohtutäituri Priit Petter menetluses olevas täiteasjas nr 023/2017/1366, jätta kõik menetluskulud (sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud) täies ulatuses L M kanda. Kostja II vastuväited ja põhjendused
19.Kostja II võtab hagi õigeks ja palub selle rahuldada. Kohtu põhjendused
20.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
21.Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 222 lg 1 järgi kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.
22.Käesoleval juhul on täitedokumendiks täiteasjas nr 023/2017/1366 Harju Maakohtu 17.10.2016.a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2017.a otsus tsiviilasjas 2-15-16531 (tl 5). Nõude sisuks 04.07.2017.a seisuga on 80 889,28 eurot (tl 5, 120). Viidatud lahenditega mõisteti võlgnikult M Zelt B Mi kasuks välja põhivõlgnevus summas 63 911 eurot, kuni hagiavalduse esitamiseni 04.11.2015.a. sissenõutavaks muutunud viivis summas 4 243 eurot, ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhisummalt (so 63 911 eurolt) alates hagi esitamisest s.o. 04.11.2015.a. kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti mõisteti võlgnikult välja menetluskulud summas 4 218,48 (3498,48 +720) eurot, samuti viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (tl 122-132). Nimetatud kohtulahenditest tuleneva nõude on B M loovutanud 04.07.2017.a notariaalse nõude loovutamise lepinguga E Zele (tl 134).
23.Hageja on seisukohal, et täitmisel on osaliselt temale kuuluv nõue. Kohus nõustub hagejaga selles, et täiteasjas nr 023/2017/1366 täitmisel on osaliselt hagejale kuuluv nõue. Tsiviilasja nr 2-13-5799 raames jagasid kohtud L Mi ja B Mi ühisvara, muuhulgas jagati B Mi ja L Mi vahel võrdsetes osades õigus nõuda M Ze ja B Mi vahel perioodil 01.01.2005.a kuni 26.10.2010.a sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799,74 eurot tagastamist, jättes kummalegi poolele nõudeõiguse 49 899,87 euro ulatuses (tl 12-16, 45-57, 170-176). Viidatud otsus jõustus 19.02.2018.a.
24.Tsiviilasjas nr 2-15-16531 oli B Mi hagi esemeks 29.11.2006.a M Zele antud laen summas 1 000 000 krooni (63 911 eurot). Muuhulgas kohus tuvastas, et 29.11.2006.a kanti B Mi kontolt M Ze kontole summa 1 000 000 krooni (so 63 911 eurot, tl 123).
25.Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-13-5799 jagati ühisvarana B Mi ja L Mi vahel võrdsetes osades õigus nõuda M Ze ja B Mi vahel perioodil 01.01.2005.a kuni 26.10.2010.a sõlmitud laenulepingutest tuleneva laenu kogusummas 99 799,74 eurot tagastamist, siis kuulus ka tsiviilasjas nr 2-1516531 välja mõistetud summa poolte ühisvara hulka. Muuhulgas on kohtud tuvastanud kohtuotsustes tsiviilasjas nr 2-13-5799, et perioodil 01.01.2005.a kuni 26.10.2010.a sõlmitud laenulepingute hulka kuuluvana käsitles B M muuhulgas ka laenulepingut, mille alusel ta kandis oma kontolt M Zele 29.11.2006.a 63 911,65 eurot (HMK 14.02.2017.a otsus tsiviilasjas 2-13-5799, p 17, tl 15 pöördel). Ka Tallinna Ringkonnakohus on 27.10.2017.a otsuses märkinud, et nõustub maakohtu põhjendustega, et abielu ajal abikaasade pangakontodel asuvad rahalised vahendid kui omandatud vara on eelduslikult abikaasade ühisvara (kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 14 lõige 1, kehtiva PKS-i § 25) ning et selle eelduse peab huvitatud pool ümber lükkama. Kostja küll väitis maakohtu istungil, et andis laenu isiklikest vahenditest, kuid tõendeid selle kohta ei esitanud (TRK 27.10.2017.a otsus p 42, tl 56, 175 pöördel). Seega ei ole kinnitust leidnud kostja I väide selle kohta, et B M omandas 04.07.2017.a nõude loovutamise lepingu esemeks oleva nõude M Z vastu 05.11.2014.a B M ja E Z vahel sõlmitud nõude loovutamise lepinguga pärast abikaasade abielu lõppemist ja tegemist on B Mi lahusvaraga.
26.Riigikohus on selgitanud, et VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Rahaliste nõuete puhul ei ole alust lugeda abikaasasid ühisvõlausaldajateks VÕS § 72 mõttes. Seda ei saa järeldada ka PKS § 29 lg 1 esimesest lausest. Ka PKS § 29 lg 4 teine lause viitab, et abikaasad on solidaarvõlausaldajad. Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks. Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest nõuda kumbki endale (RKTKo nr 2-16-9519/78, p 35-36).
27.Seega on jõustunud kohtulahendite nr 2-13-5799 ja 2-15-16531 koosmõjust tulenevalt selge, et nõude loovutamise ajal (so 04.07.2017.a) oli tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõue B Mi ja
L Mi ühisomandis vaatamata sellele, et hagiavalduse tsiviilasjast nr 2-15-16531 kostja II vastu esitas kohtule vaid B M ning hagis nõutud summa mõisteti välja vaid B Mi kasuks.
28.Kostja I leiab, et kuivõrd 04.07.2017.a nõude loovutamise leping sõlmiti notariaalselt tõestatud vormis, tehingu tõestanud notar ei tuvastanud tehingu eseme kuuluist ühisvara hulka ega nõudnud hageja kui B Mi endise abikaasa osalemist nõude loovutuslepingu sõlmimisel, siis ei pidanud ka tehingut tõestanud notar teise abikaasa tahteavalduse olemasolu nõude käsutamisel vajalikuks. Kohus hinnangul ei muuda asjaolu, et tehingut tõestanud notar ei pidanud vajalikuks hagejat 04.07.2017.a nõude loovutustehingu juurde kutsuda nõuet B Mi lahusvaras olevaks nõudeks. PKS § 29 lg 1 teise lause järgi kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut.
29.Kostjal I on iseenesest õigus selles, et kuivõrd ta ei ole tsiviilasjas nr 2-13-5799 olnud menetlusosaliseks, ei ole tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud lahendi kostja I suhtes kohustuslik ega oma kostja I suhtes mingit kindlaksmääratud jõudu. Kohus märgib, et vaidluse all ei olegi küsimus, kas tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud lahend on kostja I suhtes kohustuslik, vaid see kas tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõudeõigus oli B Mi lahusvara, kas B Mil oli õigus tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõue kostjale I loovutada ja kas nõude loovutustehing on kehtiv.
30.Hageja on seisukohal, et B Mi ja kostja I vahel 04.07.2017.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise kokkuleppe on tühine, kuivõrd tegemist oli varaga, mis oli hageja ja B Mi ühisvaraks, mille käsutamiseks pidi olema hageja nõusolek või hageja hilisem heakskiit. Kostja I leiab, et kuivõrd abikaasade ühisvara käsutamisel kehtib teise abikaasa nõusoleku eeldus, ei ole seaduse kohaselt tühine teise abikaasa tahteavalduseta tehtud nõude loovutamise leping.
31.PKS § 29 lg 1 järgi, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.
32.Kostja I seisukohast saab teha järelduse, et kostja I tugineb 04.07.2017.a tehingu alusel nõude heausksele omandamisele. Kohutupraktikast tulenevalt ei ole nõuete heauskne omandamine võimalik.
33.Riigikohus on selgitanud, et „nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Seega on nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. /..../ Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne.“ (RKTKO 3-2-1-2-15, p18, 19).
34.PKS § 31 lg 1 järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõudeõigus oli hageja ning B Mi ühisomandis. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole tsiviilasjast nr 2-15-16531 tuleneva nõude loovutamiseks oma nõusolekut andnud ega ka tehingut hiljem heaks kiitnud. Seega on kostja I ja B Mi vahel sõlmitud 04.07.2017.a notariaalne nõude loovutamise leping tühine algusest peale ning ka õiguslike tagajärgedeta. Vastavalt TsÜS § 84 lg-le 3, kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled. Kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et kostja I ja B M oleks nõude loovutamise tehingu kinnitanud hiljem summas, mis kuulub tsiviilasjas nr 2-135799 tehtud lahendi kohaselt B Mile.
35.Kostja I leiab, et hageja L M ei saa seaduse kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas, kus L M ei ole ei sissenõudjaks ega võlgnikuks ja/või täitemenetluses arestitud asja omanikuks või muu täitemenetluses arestitud asjaga seotud piiratud asjaõiguse omajaks
36.Kohus märgib, et iseenesest puudutab sundtäitmine täiteasjas nr 023/2017/1366 hageja õigusi, kuivõrd selles on täitmisel ka hagejale kuuluv nõudeõigus kostja I vastu. Hagejal on õigus mitte pöörata oma nõuet võlgniku vastu täitmisele, samuti on hagejal õigus eeldada, et temale kuuluva sissenõudeõiguse alusel ei saaks kasu isik, kellele nõue ei kuulu. Kuid sõltumata sellest, kas 04.07.2017.a nõude loovutamise tehing on tühine või mitte, on kohus seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub käesoleval juhul õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 023/2017/1366.
37.TMS § 222 lg 1 järgi kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kolmas isik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hagi esitada ka juhul, kui täitemenetluses rikutakse tema kasuks tehtud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 88 nimetatud käsutuskeeldu.
38.Käesoleval juhul ei kuulu hagejale sundtäitmise eseme suhtes ühtegi õigust, samuti ei ole kohtu ette toodud, et hageja kasuks oleks seatud sundtäitmise eseme suhtes käsutuskeelde ning neid oleks täitemenetluses rikutud. Hagejale kuulub osaliselt sundtäidetav nõue, mille täitmisele pööramisest ta ei ole huvitatud, samuti ei ole hageja huvides, et temale kuuluv nõue täidetakse kostjale I.
39.Kohus leiab, et hageja on valinud oma rikutud õiguste kaitseks vale õiguskaitsevahendi. Käesoleval juhul puudutab täitemenetlus hageja õigusi, kuid seadusandja on pidanud vajalikuks piirata isikute ringi, kes saavad esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Mitte igaüks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab, ei saa esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TMS § 221 lg 1 kohaselt saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada üldreeglina võlgnik. Erandina on TMS § 222 lg 1 kohaselt võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmandal isikul, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus seega saab esitada vastavasisulise hagi täitemenetluses arestitud asja omanik, kes ei ole võlgnik. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks võimaldada esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kõikidel isikutel, kes võivad olla täitemenetluse osalised vaid on selgesõnaliselt määranud kindlaks isikute ringi, kellel on sellise hagi esitamine võimalik. TMS § 222 eesmärk on tagada menetlusest kõrvalejäänud kolmandale
isikule tema õiguste mõistlik ja tegelik kaitse, kuid sätte sisust nähtuvalt on see kaitse suunatud täitemenetluse esemeks oleva vara omaniku või valdaja õiguste kaitsele. Nii vabastab TMS § 222 alusel esitatud hagi rahuldamise korral kohtutäitur vara aresti alt ja esitab avalduse registrile keelumärke kustutamiseks (TMS § 222 lg 4).
40.TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. TsMS § 463 lg 2 kohaselt määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Harju Maakohus jättis 24.10.2017.a määrusega käesoleva hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 02.02.2018.a määrusega Harju Maakohtu 24.10.2017. a määruse ning saatis asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks põhjusel, et tegemist on keeruka õigusliku probleemiga. Tallinna Ringkonnakohus ei andnud konkreetseid juhiseid õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks. Ringkonnakohus küll viitas käesolevas asjas 02.02.2018.a tehtud määruses Riigikohtu seisukohale, mille järgi on TMS § 222 eesmärk tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikule oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse. Samas erinevad Tallinna Ringkonnakohtu poolt viidatud Riigikohtu 04.02.2011.a lahendis nr 3-2-1-166-10 toodud asjaolud käesolevas vaidluses esiletoodud asjaoludest. Nimelt viidatud lahendis tunnustas Riigikohus abikaasa õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas, milles sundtäitmist viidi läbi ühisvara hulka kuuluva eseme osas. Käesoleval juhul võib hagejale osaliselt kuuluda sundtäidetav nõue.
41.Kohus märgib, et kostja II ehk täiteasja nr 023/2017/1366 võlgnik saaks antud asjaoludel esitada kohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Hagejal tuleb oma õigusi kaitsta muude vahenditega. Kohus märgib, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab VÕS § 1037 lg 1 järgi õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Samuti on hagejal õigus esitada kostja I ja B Mi vastu tuvastushagi, milles vaidlustab 04.07.2017.a käsutustehingu.
42.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et L M hagi E Z ja M Z vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366 tuleb jätta rahuldamata.
43.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
44.TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise otsusega, kui hagi jäetakse rahuldamata. Harju Maakohtu 13.10.2017.a määrusega (I kd tlk 100-101) rahuldati hageja hagi tagamise avaldus ning peatati nr 023/2017/1366 kuni tsiviilasjas nr 2-17-15078 tehtava lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 09.10.2018.a. määrusega Harju Maakohtu 13.10.2017.a hagi tagamise määruse osas, millega maakohus hagi tagamise abinõuna peatas täitemenetluse täiteasjas nr 023/2017/1366 kuni tsiviilasjas nr 2-17-15078 tehtava lahendi jõustumiseni ja tegi tühistatud osas uus määruse, millega keelas hagi tagamise abinõuna kohtutäitur Priit Petteril täiteasjas nr 023/2017/1366 sissenõudjale E Zele või tema poolt osundatud mistahes kolmandatele isikutele rahaliste väljamaksete tegemine 49 899 euro 87 sendi ulatuses. Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, siis kuulub kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamisele. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
45.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. TsMS § 132 lg 5 alusel loetakse hagihinna
tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Täiteasjas nr 023/2017/1366 sundtäidetava nõude sisuks oli 80 889,28 eurot. Seega tuleb käesoleva asja hinnaks määrata 6 000 eurot. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
46.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
47.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
48.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.