Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-122-07 Tartu, 19. detsember 2007. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i hagi Leho Reesalu ja A. M vastu 32 000 krooni saamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 25. aprilli 2007. a otsus asjas nr 2-05-2280 A. M kassatsioonkaebus Hageja Balti Investeeringute Grupi Pank AS (registrikood xxxxxxxx) Kostja Leho Reesalu (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rein Napa 19. november 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. aprilli 2007. a otsus ja Tartu Maakohtu 13. veebruari 2006. a otsus ning saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada A. M kassatsioonkaebuselt 23. mail 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.11. oktoobril 2004. a sõlmisid hageja ja kostja Leho Reesalu (kostja I) tarbijakrediidilepingu, mille alusel kostja sai laenu 17 000 krooni. Tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmise tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingu kostja A. M (kostja II). Käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 53 907 krooni ning käendusleping sõlmiti tähtajaga 1. november 2010. Kostja on tasunud eelnimetatud tarbijakrediidilepingu alusel ainult 187 krooni 16 senti. Hageja teavitas kostjaid maksete tasumata jätmisest kolmel korral. 30. märtsil 2005 ütles hageja tarbijakrediidilepingu üles ning teavitas sellest ka kostjaid. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 32 000 krooni, mis koosneb tagastamata krediidisummast 17 000 krooni, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressist 3111 krooni 51 senti, viivisest seisuga 16. mai 2005. a 783 krooni, leppetrahvist 3400 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulust 1450 krooni ja saamata jäänud tulust 6255 krooni.
2.Kostja I hagiavaldusele vastuväiteid ei esitanud.
3.Kostja II hagi ei tunnistanud. Vaatamata tema majandusliku olukorra halvenemisele ei ole hageja nõudnud L. Reesalult teise käendaja leidmist või muud täiendavat tagatist. Kostja II esindaja vandeadvokaat Rein Napa kohtuistungil antud seletustest nähtub, et sisulisi vastuväiteid tal ei ole, kuna hageja nõue on igati põhjendatud. Kostja II on võtnud endale kohustuse vastutada kostja I võetud laenu tagasimaksmise eest. Viivist ja leppetrahvi võiks vähendada.
4.Tartu Maakohus rahuldas 20. detsembri 2006. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt välja
solidaarselt 32 000 krooni hageja kasuks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad jätsid täitmata lepingutest tulenevad kohustused. Vaatamata hageja meeldetuletustele ei tasunud kostjad hagejale maksegraafiku alusel makseid. Hageja ütles
30.märtsil 2005. a tarbijakrediidilepingu üles ja nõudis kostjatelt võla tasumist. Kostjad ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud. Võlaõigusseaduse § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja lepingu üldtingimuste p-st 6.1 võib krediidiandja nõuda krediidisaajalt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel viivist seaduses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 (31. detsembrini 2005 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt on krediidisaaja kohustatud lepingu ülesütlemisel tasuma krediidiandjale leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Võlgniku kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda koos kohustuse täitmisega või selle asemel võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1). VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Lepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel krediidisaajale või käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt hinnakirjas sätestatule. Kostja II väited, esitatud tõendid ja avaldused ei anna alust hagi rahuldamata jätta. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja tagastamata krediidisumma 17 000 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 3111 krooni 51 senti, viivise 783 krooni, leppetrahvi 3400 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulud 1450 krooni ja saamata jäänud tulu 6255 krooni 46 senti.
5.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse ilma esindajata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 25. aprilli 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Praegusel juhul on tegemist kehtiva käenduslepinguga, kuna
vaidlusaluses käenduslepingus on käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma kokku lepitud. Laenuandja on VÕS § 146 lg-ga 1 kooskõlas teavitanud käendajat põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisest mõistliku aja jooksul. Kostja II väited, et ta pöördus laenuandja poole taotlusega leida uued tagatised või uus käendaja põhjusel, et ta on muutunud maksejõuetuks, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja II pöördus hageja poole peaaegu samal ajal, kui hageja otsustas krediidilepingu lõpetada lepingu rikkumise tõttu. VÕS § 148 sätestab käendaja õiguse nõuda täiendavat tagatist või kohustuse täitmist, kuid seda juhtudel, kui see on seotud põhivõlgniku majandusliku seisundi halvenemisega.
7.Kostja II väited, et käendusleping on tühine, kuna tegemist on pettusega, kuna laenusaaja oli maksejõuetu juba laenu saamise ajal ning teda on ära kasutatud, ei ole tõendatud. 13. jaanuaril 2005 taotles kostja II hagejale esitatud avalduses võla ajatamist ja maksegraafiku pikendamist. Ringkonnakohus märgib, et kostja II on teinud vastuolulisi avaldusi hagejale ning ka nendest ei nähtu aluseid, mis võimaldaksid lugeda käenduslepingu tühiseks. Samuti ei saa hagi rahuldamata jätmise aluseks olla kostja II viited oma halvale tervislikule seisundile. Kostja II sõlmis vabatahtlikult käenduslepingu ning pidi kaaluma oma riske, mis võiksid realiseeruda, kui laenusaaja ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt. Kostja II väide, et kostja I ei osalenud aktiivselt menetluses ja ei esitanud oma vastuväiteid, on õige, kuid ei anna samuti alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kuna hageja reageeris pärast võlgnevuse tekkimist mõistliku aja jooksul, teavitas võlast kohe ka kostjat II ja ütles krediidilepingu üles kooskõlas seadusega, siis VÕS § 145 lg 1 alusel vastutab kostja II tekkinud võlgnevuse eest solidaarselt kostjaga I. VÕS § 149 lg 1 võimaldab käendajal esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja II väidab kassatsioonkaebuses, et põhivõlgnik kasutas ära tema seisukorda. Kostja sai 1996. aastal trauma, mille tagajärjel on talle antud parandamatust kesknärvisüsteemi häiritusest tingituna teise grupi invaliidsus ehk ta on kaotanud oma töövõimest 80%. Ta on intellektihäirega isik, kelle vaimne seisund ei võimaldanud tal käendajana aru saada reaalsest olukorrast. Kostja II leiab, et riigi määratud advokaat on tema suhtes käitunud ebakompetentselt ja ei ole toetanud kohtuistungil ühtegi kostja esitatud vastuväidet. Kassatsioonkaebuse kohaselt palub kostja II enda käendajaks meelitamise kohta Riigikohtul kohaldada hea usu (VÕS § 6 lg 2) ja mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7 lg 2), eelkõige silmas pidades laenu eesmärki.
9.Hageja ja kostja I ei ole kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ning materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise aluse alusel saata uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 11. oktoobril 2004. a tarbijakrediidilepingu ning hageja ja kostja II sõlmisid samal kuupäeval käenduslepingu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja I jättis täitmata hagejaga sõlmitud tarbijakrediidilepingu ja kostja II käenduslepingu.
11.Kassaator vaidlustas ringkonnakohtu otsuse tervikuna. Muu hulgas väitis kassaator, et kohus ei pööranud tähelepanu, et talle on määratud parandamatu kesknärvisüsteemi häiritusest tingituna invaliidsus, mille tagajärjel võib kõne alla tulla tema teovõime piiramine. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 204 lg 1 võimaldab kohtul kontrollida menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet ja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning kohus ei luba nende puudumisel isikul menetluses osaleda. Kohtule on antud õigus kahtluse korral füüsilisest isikust menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes nõuda isikult arsti arvamuse esitamist või korraldada ekspertiisi. Tsiviilkohtumenetlusteovõime on isiku võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. TsMS § 204 lg 2 järgi algatab kohus menetluse menetlusosalisele eestkostja määramiseks, kui isik keeldub esitamast arsti arvamust või keeldub ekspertiisist või kui esitatud dokumendid ei kõrvalda kohtu kahtlust. Seega kahtluse korral menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes saab kohus ise olla aktiivne ja sekkuda menetlusosalise kaitseks selliselt, et oleks tagatud isiku kaitse, kes seda kohtu hinnangul vajab. Kui menetlusosalist esindab advokaat või muu kohane esindaja, ei pea tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule esindajat määrama (TsMS § 219 lg 3). Esindaja olemasolu menetluses ei võta kohtult piisava kahtluse korral kohustust siiski kontrollida menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet, kui menetlusosaline on ise korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et tema arusaamine toimunust ei ole adekvaatne.
12.Kassaator on juba esimeses vastuses maakohtule teatanud, et ta ei ole iseseisvalt võimeline seostama oma vastuväiteid seadusega ega tuginema konkreetsetele sätetele. "Taolise väite aluseks toon oma praeguse füüsilise tervise ja vaimse terviserikke, mille sain EV Kaitseväes teenimise ajal." (Tlk 50.) Kolleegium osutab kostja II menetluse kestel esile toodud asjaoludele, mis oleks pidanud kohtul tekitama kahtlust tema tsiviilkohtumenetlusteovõimes. Toimiku lehelt 51 nähtub kostja II selgitus: "Pensionitunnistuse väljavõtte koopiad - 3 eks. Antud tõendiga näitan, et kohtule hageja esitatud peatrauma kahjustus on jääv, ja et reaalselt ei ole ma täielikult õigusvõimeline, kaitsmaks end petturite eest. Samuti apelleerin ma õiguskaitse vajadusele antud hagiavalduse vaidlustamisel." Maakohtu istungi protokollis on märgitud järgmist: "Kui ma alla kirjutasin, olin haige. [...] Kas pangatöölised ei saanud aru, et ma pole harilik inimene, et ma olen haige? Ma olen puuetega inimene. Mu aju on sodi. Ma ei oska reageerida ega rääkida." (Tlk 81.) Maakohtu 25. jaanuari 2006. a istungil teatas kostja II kohtule: "Ma tahan hakata tõendama, et ma olin teovõimetu." (Tlk 105.)
Apellatsioonkaebuses (Tlk 120) märkis kostja II: "Austatud kohus ei vaadelnud A. M tekitatud kahju ega hinnanud tema reaalset tervislikku seisundit - 80%-list vaimse tervise jäävat kaotust." Kostja II saatis hagejale enne menetluse algust kirja, milles märkis: "Põen juba alates 1997-ndast aastast psühhotraumat / peaaju põrutuse järgne seisund tugeva funktsiooni häirega (sensomoorne afaasia). [...] Ja loomulikult võib Kohtus tõusetuda ka minu õigusvõime küsimus, mille tingimata tõstatab minu perekond." (Tlk 124.) Parandatud apellatsioonkaebuses esitas ta ringkonnakohtule järgmise taotluse: "Palun ringkonnakohtul, asja sisulisel arutlusel lugeda apellandi- ja vastustaja-vaheline käendusleping kehtetuks - kui pettuse teel tehtud tehing, milleks on kasutatud apellandi otsustusvõimetust vastavalt TsÜS § 15 lg 1 ja lg 2." Samas kaebuses märkis kostja II: "Asja sisulisel arutamisel peaks (oleks pidanud! - käendaja esindaja, advokaat Rein Napa) käendaja nõudma: käenduslepingu kehtetuks tunnistamist, vastavalt TsÜS § 72 lg-le 2. Kahjuks on käendaja esindaja olnud hoolimatu ja pole käenduslepingu kehtetuks tunnistamist nõudnud ega näinud käendaja vastuväidetes õigustatud kahtlusi - petturluses." (Tlk 129) Lisaks on kostja II apellatsioonkaebust teist korda esitades teatanud: "Esitatuga soovin asja sisulisel arutusel kaalumaks apellandi nii vaimse kui ka füüsilise vastutuse ulatust ja otstarbekust asutatud Kohtu poolt." (Tlk 176.) Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et asja uuel läbivaatamisel tuleb võtta ka seisukoht, kas kostja tugineb sellele, et ta oli käenduslepingu sõlmimise ajal otsusevõimetu või piirarud teovõimega.
13.Samuti tugineb kassaator kassatsioonkaebuses sellele, et tema esindaja on tema suhtes käitunud ebakompetentselt. Vastuseks sellele märgib kolleegium, et advokatuuriseadusest (AdvS) tuleneb advokaadi kohustus kasutada kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse (AdvS § 44 lg 1 p 1). Sarnaselt on reguleeritud advokaadi kui käsundisaaja kohustused võlaõigusseaduses. VÕS § 620 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega tuleneb eelnimetatud sätetest esindajale kohustus tegutseda kõigiti esindatava huvides. Kui esindaja on oma kohustusi rikkunud, on esindataval võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Maakohtu 25. jaanuari 2006. a istungil soovis kostja II tõendada oma teovõimetust. Protokollis on märgitud: "Kostja on tõstatanud küsimuse käenduslepingu kehtivuse suhtes." Tema esindaja teatas kohtule: "Kui dokumentide põhjal otsustada, siis ei ole võimalik sellist seisukohta võtta, et leping oleks kehtetu." Esimesel korral apellatsioonkaebust esitades tugines kostja II ka sellele, et tema esindaja oli hoolimatu ja ei nõudnud käenduslepingu kehtetuks tunnistamist. Teisel korral apellatsioonimenetluses kassaatoril esindajat ei olnud. Sellisel juhul oli ka ringkonnakohtul TsMS § 204 alusel kohustus kontrollida kassaatori tsiviilkohtumenetlusteovõimet (vt otsuse p 11).
14.Lisaks märgib kolleegium, et käsitledes lepingu ülesütlemisele järgnenud krediidi kasutamata
jätmise aja eest intressi saamise võimaluse kaotust hageja kahjuna (saamata jäänud tuluna) jätsid kohtud arvestamata VÕS § 416 lg-s 3 sätestatu. Selle sätte kohaselt vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, kui lepingu ütleb üles krediidiandja. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina. Seoses kahju hüvitamise nõudega juhib kolleegium tähelepanu VÕS § 113 lg-le 5, mille järgi, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Seega, kui hageja nõutav viivis oli 783 krooni, siis seda ületav kahju (väidetav kulu seoses võla sissenõudmisega 1450 krooni) oleks 667 krooni.
15.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.