OÜ Sa & Po Grupp hagi Rünnar Saar vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks Rünnar Saar vastuhagi OÜ Sa & Po Grupp vastu saamata jäänud töötasu hüvitamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebus I 0 eurot Apellatsioonkaebus II 6945 eurot 28 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rünnar Saare ja OÜ Sa & Po Grupp apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
23. mai 2017. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant 1/vastustaja 2 (kostja/vastuhageja): Rünnar Saar (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Apellant 2/vastustaja 1 (hageja/vastukostja): OÜ Sa & Po Grupp (registrikood 10854281), esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepp
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017 otsus osaliselt resolutsiooni p-des 5-7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kõik poolte menetluskulud maakohtus OÜ Sa & Po Grupp kanda ja välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare kasuks menetluskuluna 1822 eurot (koos käibemaksuga) ning viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Sõnastada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017 otsuse resolutsioon järgmiselt:
2.1.Jätta OÜ Sa & Po Grupp hagi Rünnar Saare vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata.
2.2.Vastuhagi rahuldada.
2.3.Välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare kasuks 6431, 96 eurot, sh saamata jäänud töötasu brutosummas 6135,36 eurot ja seisuga 19. jaanaur 2017 arvestatud viivis 296,60 eurot.
2.4.Välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare kasuks viivis põhinõudelt (6135,36 eurot) alates
20.jaanuarist 2017 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.5.Jätta kõik poolte menetluskulud maakohtus OÜ Sa & Po Grupp kanda.
2.6.Välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare kasuks menetluskuluna maakohtus 1822 eurot (koos käibemaksuga) ja viivis menetluskulult alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Rahuldada Rünnar Saare apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta OÜ Sa & Po Grupp apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Sa & Po Grupp kanda ning välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare kasuks menetluskuludena 834,60 eurot (koos käibemaksuga) ja viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Sa & Po Grupp (hageja, tööandja) ja Rünno Saar (kostja, töötaja) sõlmisid 1. märtsil 2006 töölepingu, mille järgi töötaja asus tööandja juures tööle juhataja asetäitja ametikohal. Töötaja edastas 28. jaanuari 2016 e-kirjana tööandjale töölepingu ülesütlemiseavalduse, milles tegi ettepaneku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel samal kuupäeval või töölepingu kokkuleppel lõpetamisega mittenõustumisel lugeda avaldus töölepingu korralise ülesütlemise avalduseks. Tööandja ütles 3. veebruaril 2016 töötajaga sõlmitud töölepingu üles töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 5, 7 ja 8 alusel töötaja poolsete töölepingust ja seadusest tulenevate kohustuste rikkumise tõttu. Tööandja esitas 4. märtsil 2016 töövaidluskomisjoni avalduse tuvastada poolte vahel 1. märtsil 2006 sõlmitud töölepingu töötaja poolse korralise ülesütlemise tühisus. Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjon rahuldas 13. aprilli 2016 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/470/16 tööandja avalduse ja tuvastas, et 1. märtsil 2006 sõlmitud töölepingu ülesütlemine 28. jaanuaril 2016 töötaja algatusel, on tühine.
2.Töötaja taotles 18. aprillil 2016 tööandja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamist kohtus hagimenetluse korras. 17. mail 2016 esitas tööandja hagejana kohtu nõudel täpsustatud hagiavalduse tuvastamaks poolte vahel 1. märtsil 2006 sõlmitud töölepingu
28.jaanuaril 2016 toimunud korralise ülesütlemise tühisust. Hagiavalduse kohaselt sai tööandja töötaja (kostja) e-kirja ülesütlemisavaldusega kätte
3.veebruaril 2016. Kostjapoolne ülesütlemiseavaldus on tühine, sest see on tingimuslik. Tööandja poolt 3. veebruaril 2016 kostjaga töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p-de 5, 7 ja 8 alusel on õiguspärane. Kohtuistungil 12. detsembril 2016 avaldas hageja, et esineb alus hagi läbivaatamata jätmiseks, kuna tööleping on igal juhul lõppenud (lk 109 pöördel).
3.Töötaja (kostja) vaidles hagile vastu. Kostja on töölepingu kehtivalt üles öelnud. Ülesütlemiseavaldus ei ole tingimuslik TLS § 95 lg 1 mõttes. Kostja on avaldanud soovi tööleping lõpetada kas ühel või teisel viisil. Arvestades, et hageja sai kostja ülesütlemiseavalduse kätte 29. jaanuaril 2016, oli hagejal tulenevalt TLS § 105 lg-st 1 aega esitada avaldus või hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudega kuni 29. veebruarini 2016. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse
4.märtsil 2016, seega hilinenult. Hageja väited, et kostja on pannud toime TLS § 88 lg 1 p-des 5, 7 ja 8 nimetatud rikkumised, on alusetud.
4.Töötaja esitas Viru Maakohtule 13. juunil 2016 vastuhagi, milles palus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu ajavahemiku juuni 2013 kuni jaanuar 2016 eest summas 6185 eurot 17 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt 6185 eurolt 17 sendilt ja jätta menetluskulud hageja kanda. Samuti kohustada tööandjat deklareerima ja tasuma töötaja poolt saamata jäänud brutotöötasult arvestatavad tööjõumaksed. Vastuhagi kohaselt lepiti töölepingu punktis 4.1 kokku töötajale makstava brutotöötasu suurus 191 eurot 73 senti (3000 krooni) kuus. Tööandja 29. märtsi 2006 korraldusega nr 10/5 otsustati muuta töötaja palgamäära ning brutotöötasuks määrati alates 1. oktoobrist 2006 igakuiselt 607 eurot 16 senti (9500 krooni). Muudatused fikseeriti töölepingu lisas nr 1. Tööandja ei ole järginud TLS § 28 lg 2 p-st 2 tulenevat kohustust maksta töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel.
Kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töölepinguseadus ja palgaseadus ei sätestanud töötasu suurendamise ajalisi piiranguid ega suurendatud töötasu piirmäära. Seda, millal ja millises ulatuses töötasu suurendada, otsustavad pooled kokkuleppel. Töölepingus esialgu sisaldunud 3000 krooni suurune töötasu (191 eurot 73 senti) oli 2006. aastal miinimumpalk. Eluliselt ei ole usutav, et kostja oleks teinud miinimumpalga eest tööd, mille eest keskmiselt makstakse (ja maksti) mitu korda rohkem. Eksitav on tööandja väide, justkui oleks 2007.a jaanuaris jätkatud „kokkulepitud töötasu“ maksmisega. Pärast kolme kuu möödumist hakkas tööandja töötajale maksma mitte esialgselt kokkulepitud tasu (3000 krooni) ega suurendatud tasu (9500 krooni), vaid 6500 krooni. Pooled ei leppinud kokku töötasu vähendamises, tegemist oli tööandja omaalgatusliku tegevusega. Töölepingu või selle muudatuse kirjalikult vormistamata jätmise tagajärgede riski kandis 2006. aastal kehtinud regulatsiooni kohaselt tööandja. Kostja esitas nõude aegumata töötasu ulatuses. Kostja ei ole nõude esitamisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Pikaajaline lepingurikkumine ei vabasta lepingupooli lepingu täitmise kohustusest. Tööandja ei saa välja maksmata jäetud töötasu hüvitamisest keelduda põhjusel, et ta on pooltevahelist lepingut aastaid rikkunud ning töötaja oleks pidanud varem kohtusse hagi esitama.
5.Tööandja töötaja vastuhagi ei tunnistanud. Poolte tahe ei olnud 29. märtsil 2006 kostja töötasu tõsta. Töötasu muutmise kokkuleppe vormistasid pooled põhjusel, et kostjal oli vaja saada pangast laenu. Kolme kuu möödumisel jätkasid pooled kokkulepitud töötasu maksmisega ja kostja töötasuks oli brutosummas 6500 krooni. Kostja brutotöötasu 6500 krooni oli muutumatu kuni 2016. jaanuarini. Kuna kokkulepe kostjale 9500 krooni suuruse brutotöötasu maksmise kohta oli näilik TsÜS § 89 lg1 alusel, ei tulene sellest poolele õiguslikke tagajärgi. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja nõue on hea usu põhimõttega vastuolus.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus jättis 19. jaanuari 2017 otsusega hageja nõude kostja vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata ja rahuldas kostja vastuhagi, millega mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6431 eurot 96 senti, s.o saamata jäänud töötasu brutosummas 6135 eurot 36 senti ja viivise 19. jaanuari 2017 seisuga 296 eurot 60 senti ja täiendava viivise põhinõudelt 6135 eurolt 36 sendilt alates 20. jaanuarist 2017 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis hageja nõudes kostja vastu tekkinud menetluskulud poolte endi kanda ja vastuhagi menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 547 eurot 56 senti koos käibemaksuga, millele lisandub viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis, et hageja on kohtuistungil tehtud ja protokollitud avaldusega hagi TsMS § 423 lg 1 p 2 tähenduses tagasi võtnud ja jättis TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel hageja hagi läbi vaatamata.
7.Maakohus tuvastas, et töölepingu sõlmimisel 1. märtsil 2006 leppisid pooled töölepingu punktis 4.1. kokku kostja töötasus summas 191 eurot 73 senti (3000 krooni) kuus. Hageja
29.märtsi 2006 korraldusega nr 10/5 muudeti kostja palgamäära ja alates 1. oktoobrist 2006 määrati tema põhipalgaks 607 eurot 16 senti (9500 krooni) kuus (tl 32). Kokkulepe vormistati töölepingu lisana nr 1. Hageja maksis kostjale töötasuna 415 eurot 43 senti (6500 krooni). Kostja nõudis vastuhagis ajavahemikul 1. juuni 2013 kuni 30. jaanuar 2016 vähemmakstud töötasu.
TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et 607 eurot 16 senti (9500 kroonise) töötasu maksmise kokkulepe oli näilik TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Hageja on kinnitanud, et kostja sai 29. märtsi 2006 korralduse nr 10/5 ja töölepingu lisa nr 1 alusel kõrgemat töötasu alates 1. oktoobrist 2006 kolme kuu jooksul. Seega ei olnud töötasu muutmise ega tasu maksmise kokkuleppe näilik ega tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja kõrgema tasu saamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et kostja ei esitanud varem tööandjale nõuet vähemamakstud töötasu saamiseks ja on nõudnud seda alles kohtumenetluses esitatud vastuhagis, ei tähenda, et kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Kokkulepitud töötasu nõudmist ei saa pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks kohtule aluse tasu nõudmist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistada (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Maakohus ei nõustunud, et kostja on oma käitumisega põhjustanud hagejale kahju. Tõendatud ei ole kokkulepe kostja töötasu 607 eurot 16 senti (9500 krooni) vähendamiseks. Hageja on töötasu vähendanud omaalgatuslikult. Hageja ei ole täitnud kokkulepitud tasu maksmise kohustust nõutaval viisil ja on maksnud kostjale igakuiselt vähem töötasu summas 191 eurot 73 senti (3000 krooni).
8.Maakohus leidis, et kostja esindajal kulus vastuhagiga seotud menetlusdokumentide koostamiseks kokku 2,33 tundi (3,5 lk×40 min÷60 min), millele lisandub aeg 1,18 tundi 12. detsembril 2016 toimunud kohtuistungil osalemisest. Hagejalt kuuluvad kostja kasuks väljamõistmisele kostja õigusabikulud summas 547 eurot 56 senti (3,51 tundi ×130 eurot+20% käibemaks), millele lisandub viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017.a kohtuotsus osas, millega jäeti töölepingu tühisuse tuvastamise nõude menetlemisega seonduvad menetluskulud poolte endi kanda, kostja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja hagejalt väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata ning saata asi tühistatud ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt: 1) võttis hageja hagi TsMS § 424 alusel tagasi ja maakohus jättis TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel hagi läbi vaatamata ning TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda põhjusel, et kostja soovis töövaidluskomisjoni esitatud avalduse läbivaatamist hagimenetluses. Õiguse kasutamine ei ole selle kuritarvitamine. Kostja karistamine menetluskulude kandmise kohustusega ei ole põhjendatud; 2) ei mõistnud maakohus vastuhagi menetlemisega seonduvaid lepingulise esindaja kulusid välja mõistlikus ja põhjendatud ulatuses. Hagi ja vastuhagi menetleti koos. Maakohus on alusetult jätnud kindlaks määramata kostja menetluskulud, mis seonduvad ettevalmistumisega Viru Maakohtu 12. detsembri 2016 kohtuistungiks (1,5 tundi) ning nõupidamisega kostja kui kliendiga (1 tund); 3) on ekslik maakohtu seisukoht, et kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht ühe lehekülje pikkuse menetlusdokumendi koostamise kulu osas 40 minutit kuni 1 tund. Menetlusdokumentide koostamisele kulunud aja põhjendatuse hindamisel tuleb eelkõige võtta arvesse dokumendi sisu. Kostja menetlusdokumentide koostamise
ajakulu on nende sisu ja mahtu arvestades mõistlik. Maakohus on eksinud TsMS § 175 lg-s 1 sätestatu vastu.
10.Hageja kostja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.
11.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017 otsuse osas, millega kohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6431 eurot 96 senti ja viivise ning osas, millega jäeti menetluskulud hageja kanda ja taotleb uue otsuse tegemist, millega jätta vastuhagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse väidete ohaselt: 1) puudus pooltel tegelik tahe tõsta kostja töötasu. Kostja töötasu muutmise kokkulepe vormistasid pooled põhjusel, et kostjal oli vaja saada pangast laenu. Vastavat asjaolu ei ole kostja kohtumenetluses vaidlustanud; 2) on hageja oma väiteid töötasu suurendamise ja vähendamise kohta tõendanud. Kostja väited on paljasõnalised; 3) kui hüpoteetiliselt nõustuda maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei olnud poolte vahel 2006. aastal sõlmitud töötasu muutmise kokkulepe näilik, ei saa sellest teha järeldust, et vastav kokkulepe kehtis kuni 2016. aasta jaanuarini. Äärmisel juhul on tõenditest ja nende aluseks olevatest asjaoludest võimalik tuvastada, et pooltevaheline kokkulepe töötasu maksmise kohta kehtis alates 2006. oktoobrist kolm kuud; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud hagi läbivaatamata jätmisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu põhjendustest ei nähtu, miks on menetluskulude kostja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane.
12.Kostja hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt: 1) on vastuhageja nõude õiguslik alus töölepingu lisa nr 1. Töösuhtes tuleb maksta kokkulepitud tasu; 2) ei esitanud hageja tõendeid selle kohta, et poolte tahe oleks olnud teistsugune kui nähtub dokumentaalsetest tõenditest; 3) on vale apellatsioonkaebuse p-s 3.1.7 esitatud väide, justkui pidanuks maakohus vastuhagi läbivaatamisel piirduma üksnes vastuhagile lisatud tõenditega. Töölepingu ja töötasu muutmise kokkuleppe esitas kohtule hageja hagiavalduse lisana nr 2. Kostja ei pidanud neid tõendeid uuesti esitama, vaid võis tugineda hageja esitatud tõenditele. Tegemist ei ole menetlusõiguse normi rikkumisega; 4) on maakohus õigesti ja põhjendatult asunud seisukohale, et töötasu suurendamise kokkulepe ei olnud näilik ja töötaja nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane. Pooltevahelise kokkuleppe eesmärk ei olnud panga eksitamine. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks; 5) on väide, et töötasu suurendamise kokkulepe oli ajutine (apellatsioonkaebuse p 3.1.11), menetluses uus ning kostja vaidleb selle menetlusse lubamisele vastu. Hageja ei ole põhistanud uue väite esitamise vajadust ega õigust. Lepingu muutmise kokkuleppes ei sisaldu sätet, millest järelduks, et tegemist võis olla ajutise kokkuleppega; 6) on vastuoluline hageja väide, et talle on viimase üheksa aasta jooksul jäänud kostja käitumisest mulje, et kostja on puuduoleva töötasu saamise sissenõudmisest loobunud. Hagejal ei saanud tekkida arusaamist puuduoleva töötasu sissenõudmisest loobumise kohta kui hageja enda arvates ei ole töötasu kokkulepitust vähem makstud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus ei rahulda kostja menetluskulude taotlust täielikult, siis kuulub kostja apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud menetluskulude suuruse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 57). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata. Ülejäänud osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1-4) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi läbi vaatamata (maakohtu otsuse p 1), siis selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus lähtub asja läbivaatamisel apellatsioonkaebuste piiridest (TsMS § 651).
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja vähem saadud töötasuna 6431,96 eurot ja viivise. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Nõustudes maakohtu põhjendustega ringkonnakohus kõiki neid põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et pooled on pärast töölepingu sõlmimist lepingu lisas nr 1 kokku leppinud kostjale makstava töötasu suurendamises 9500 euroni. Asjas ei ole vaidlust, et hageja ei ole kostjale pärast 2007. aastat kordagi suurendatud ulatuses töötasu maksnud. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja vaidlustanud, et kostja on saanud perioodil juuni 2013 kuni jaanuar 2016 (32 kuud) töölepingu lisas nr 1 kokkulepituga võrreldes vähem 6135, 36 eurot (32 x 191, 73). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et kostja töötasu tõusis 7 kuud pärast tööle asumist, ei tõenda töötasu muutmise kokkuleppe näilikkust. Kui hageja väidab, et selline kokkulepe ei vastanud poolte tegelikule tahtele, tulnuks hagejal poolte tegelikku tahet tõendada (TsMS § 230 lg 1). Hageja ei ole vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule (kaebuse p 3.1.6) sellistele tõenditele kaebuses viidanud ega neid esitanud. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat tõendite igakülgse hindamise kohustust. Kostja on tuginenud vastuhagis esitatud nõudes töölepingule ja selle lisale nr 1 palgamäära muutmise kohta (lk 29-32) ja maakohus on neid tõendeid ka hinnanud. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näiline siis, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata teist tehingut. Kostja väidab, et pooled ei ole kunagi kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole väljendatule vastavaid õiguslikke tagajärgi ja vastupidist ei ole hageja tõendanud. Tehingu näilisust ei tõenda asjaolu, et hageja tööandjana ei ole maksnud kostjale kõrgemat palka rohkem kui kolm kuud ja kostja töötajana ei ole kokkulepitud töötasu maksmist tööandjalt nõudnud. Kaebuse p-s 3.1.11 esitatud väide kokkuleppe tähtajalisuse osas on uus väide, mida hageja maakohtus esitanud ei ole ja mis tuleb seetõttu jätta TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga (lk 77), et olukorras, kus pooled olid töölepingu sõlmimisel kokku leppinud seadusega ettenähtud miinimumpalgas, ei ole midagi ebaharilikku hilisemas kokkuleppes töötasu suurendada. Vaidlust ei ole, et kostja töötas hageja juures juhataja asetäitja ametikohal. Tegemist oli pereettevõttega ja vastavalt ringkonnakohtu istungil avaldatule oli hageja nimel töölepingu sõlmijaks kostja isa Ander Saar. Nimetatu aga ei tähenda seda, et kostjat saab lugeda vähemtasutud töötasu nõudest loobunuks ja tema palganõuet hea usu põhimõttega vastuoluks olevaks. Kehtiva TLS § 1 sätestatud töölepingu mõiste kohaselt peab tööandja maksma töötajale töö eest tasu. Töötaja allub töösuhtes tööandja juhtimisele ja kontrollile. Tööleping tuleb sõlmida
kirjalikult (TLS § 4 lg 2) ja selle kohustuse täitmise eest vastutab tööandja. Samad põhimõtted kehtisid ka kuni 1. juulini 2009 kehtinud töölepingu seaduses. Tulenevalt töösuhte olemusest ei saa töötaja käitumist palga nõudmisel aegumistähtaja jooksul pidada hea usu vastaseks käitumiseks. Tegemist ei ole erandliku olukorraga, mille esinemisel tuleks töötaja nõue sel alusel jätta rahuldamata. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei käsitle töötaja palganõude rahuldamist ja ei ole seetõttu käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased.
15.Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi läbi vaatamata. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab menetluskulud hageja, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. TsMS § 168 lõigetes 3-5 sätestatud erandeid sellest üldreeglist ei ole asjas tuvastatud. Kuna hageja taotles hagiga kostja esitatud ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamist ja loobus hagist, siis jäi ülesütlemisavalduse tühisus tuvastamata ja kostjapoolne töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus hageja ei soovi enam oma nõude menetlemist, tuleb sellise nõude menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Põhjendatud ei ole maakohtu väide, et hagi esitamise on põhjustanud kostja, kelle taotluse alusel kohus hagejalt hagi esitamist nõudis. Maakohus on seejuures jätnud tähelepanuta töövaidluste lahendamise eriregulatsiooni olukorras, kus üks vaidlevatest pooltest on pöördunud töövaidluse lahendamiseks kõigepealt töövaidluskomisjoni. ITVS § 24 lg 1-5 kohaselt võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse ITVS § 24 lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. Kohus annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Käesolevas asjas algatas vaidluse töölepingu ülesütlemise kehtivuse kontrollimise osas hageja. Kuna kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, pidi ta seaduse kohaselt asja edasiseks läbivaatamiseks pöörduma vastava taotlusega maakohtu poole ja selline käitumine ei saa olla kostjale etteheidetav. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hagi läbivaatamata jätmisel peaksid kõik menetluskulud jääma vastaspoole kanda ja kohus peaks eraldi motiveerima, miks menetluskulude vastaspoole kanda jätmine oleks ebaõiglane. Põhjendatud on hageja seisukoht, et asjas ei kuulu kohaldamisele TsMS § 162 ja selle lõige 4, mis reguleerib üldnormina menetluskulude jaotust hagimenetluses. Samuti ei kuulu asjas kohaldamisele TsMS § 146 lg 1, millele viitab hageja. Nimetatud norm sätestab üksnes isikud, kes saavad põhimõtteliselt olla kohtumenetluses menetluskulude kandjateks. Menetluskulude jaotust reguleerivad TsMS § 162 – 172 sätted. Hagi läbivaatamata jätmisega seotud menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda erinormist TsMS § 168 lg 1 ja jätta hagi läbivaatamata jätmisega seotud menetluskulud hageja kanda. Kindlaks tuleb määrata selles osas kostja menetluskulude põhjendatud rahaline suurus (TsMS § 174 lg 5).
16.Kuna vastuhagi rahuldatakse, tuleb kõik selle menetlemisega seotud menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebuse alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse osas. Kui kõik menetluskulud jäävad hageja kanda, puudub vajadus eristada hagi ja vastuhagiga seotud menetluskulusid ja ringkonnakohus saab kontrollida kostja menetluskulude suurust tervikuna.
Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise ja hageja kaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
17.Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja menetluskulu suuruseks maakohtus 14 h eest 2184 eurot tunnitasuga 156 eurot/h, (koos käibemaksuga). Lisandub tasu
12.detsembri 2016 kohtuistungil osalemise eest (lk 114 -115). Kohtuistung kestis 1 h ja 11 minutit. Seega moodustab kostja kogukulu 2368,6 eurot (koos käibemaksuga). Kostja palub hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (TsMS § 177 lg 4). Riigikohus on korduvalt märkinud, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt näiteks Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-134-16 p 56). Ringkonnakohus on arusaamisel, et menetluskulude põhjendatuse hindamisel ei saa maakohus lähtuda üksnes põhimõttest, et ühe lehekülje õigusdokumendi koostamisele kulub õigusteadmistega esindajal 40 minutit kuni 1 tund, sealjuures on sisse arvestatud ka aeg, mis on eelnevalt kulunud dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele. Sellisel viisil kulusid hinnates on maakohus leidnud, et vastuhagi menetlemisega seotud õigusabikulud on põhjendatud 3, 5 h ulatuses olukorras, kus ainuüksi kohtuistung kestis 1 h 11 minutit. Maakohus on jätnud täielikult hindamata asja keerukuse ning on diskretsioonipiire ületanud, mistõttu peab ringkonnakohus õigusabile kulunud aega ja asja keerukust uuesti hindama. Tegemist on keskmise keerukusega vaidlusega, esitatud on nii hagi kui vastuhagi. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas ei ole põhjendatud ajakulu 2 h avalduse koostamiseks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Tegemist on menetlusdokumendiga, milles sisulist teksti 1 lehekülg, mistõttu tuleb põhjendatud kuluks selle menetlusdokumendi koostamisele lugeda 1 h. Kuna nõupidamised kliendiga peavad olema hõlmatud menetlusdokumentide koostamise ajakuluga, siis on põhjendamatu vastav ajakulu 1 h, samuti ajakulu 1, 5 h 10. augustil 2016 hageja seisukoha ja taotluste läbitöötamiseks, millele ei järgnenud menetlusdokumendi koostamist. Kokku on kostja põhjendatud õigusabikulu maakohtus 11, 68 h (15,18 - 3,5) summas 1822 eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
18.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtus õigusabikulud 17 h 20 minutit summas 2704 eurot, millele lisandub õigusabi kohtuistungil, arvestusega 156 eurot/h. Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 20 minutit. Hageja vaidles kostja menetluskulude suurusele vastu, pidades kulu ülepaisutatuks. Kostja on kulutanud õigusabile ringkonnakohtus 10 h ja 30 minutit, lisandub aeg kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungil viibimiseks 1 h ja 20 minutit. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja kulutused õigusabile ringkonnakohtus on ülepaisutatud. Kostja on esitanud apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele üksnes menetluskulude osas. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, mistõttu ei saa kostja nõuda vastaspoolelt selle kaebuse koostamise ja menetlemisega seotud kulude hüvitamist. Kostja saab taotleda hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega talle tekkinud põhjendatud kulude hüvitamist. Kostja vastus hageja apellatsioonkaebusele on 3 lehekülge pikk ja selles on korratud paljuski kostja varasemaid seisukohti. Arvestades asja sisu (asi ei ole keskmisest keerukam) tuleb mõistlikuks ajaks kohtuistungi ettevalmistamisele lugeda 1 h, millega on nõustunud ka hageja. Kokkuvõttes
peab ringkonnakohus kostja mõistlikuks ja põhjendatud õigusabi mahuks koos kohtuistungiga ringkonnakohtus 5,35 h hinnaga 156 eurot/h. Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks 5,35 x 156 = 834,60 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub viivis. Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.