Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Sa & Po Grupp hagi Rünnar Saare vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Sa & Po Grupp kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
63 884 eurot 31 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing Sa & Po Grupp, esindaja vandeadvokaat KalleKaspar Sepper Kostja Rünnar Saar, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
Asja läbivaatamise kuupäev
21. jaanuar 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-6563 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Viru Maakohtu 20. novembri 2017. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata Osaühingu Sa & Po Grupp nõuded mõista Rünnar Saarelt Osaühingu Sa & Po Grupp kasuks välja 42 600 euro suurune kahjuhüvitis veoki Scania, haagise KNAPEN ning ATV Suzuki LT-A750 KingQuad koos lumesaha ja lintidega kaotsimineku tõttu, 13 832 euro suurune saamata jäänud tulu või 7712 euro suurune kasutuseeliste hüvitis ning viivise nende summade tasumisega viivitamise eest. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotust puudutavas osas.
2.Saata asi tühistatud osades Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Osas, millega Tartu Ringkonnakohus jättis muutmata Viru Maakohtu 20. novembri 2017. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata Osaühingu Sa & Po Grupp nõuded mõista Rünnar Saarelt Osaühingu Sa & Po Grupp kasuks välja kahe veoki valduse taastamise kulu 1850 eurot, sõiduauto Peugeot müügilepingust tulenev
2-16-6563
2000 euro suurune müügihind ja eelnimetatud nõuetega seotud viivisenõude, jätta tsiviilasjas nr 2-16-6563 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Riigikohtu otsusega on Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-6563 jõustunud käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 3 nimetatud osas. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingule Sa & Po Grupp. Mitte võtta toimikusse Osaühingu Sa & Po Grupp kassatsiooniastmes esitatud tõendit – Osaühingu Sa & Po Grupp osa ühisomanike otsust – ja tagastada see Osaühingule Sa & Po Grupp.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Sa & Po Grupp (hageja) esitas 26. aprillil 2016 Viru Maakohtule Rünnar Saare (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 58 282 eurot, 932 euro 46 sendi suuruse sissenõutavaks muutunud viivise ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures juhataja asetäitjana. 3. veebruaril 2016 ütles hageja töölepingu üles. Töölepingu lõppedes jäid kostja valdusse kolm hageja veokit Scania, käru (haagis) KNAPEN ning ATV Suzuki LT-A750 KingQuad koos lumesaha ja lintidega. Hageja ei saanud neid sõidukeid oma majandustegevuses kasutada ja sellest tekkis talle varaline kahju. Hageja on vara tagasi nõudnud, kuid kostja ei ole andnud. Hageja pöördus ka politsei poole. Kostja teatas politseile, et ta ei anna sõidukeid välja enne, kui talle on hüvitatud väidetavad nõuded. Seejärel selgitas hageja ise vara asukoha välja ja võttis kaks veokit 17. veebruaril 2016 omaabi kasutades kostjalt tagasi. Omaabi kasutamine oli õigustatud ja seaduspärane. Üks veok, haagis ja ATV koos lisavarustusega on siiani kostja ebaseaduslikus valduses. Kahjuhüvitisena nõudis hageja esmalt kahe veoki valduse taastamise kulusid, mis on kokku 1850 eurot ja mis koosnevad puksiiriteenuse eest tasutud 468 eurost, lukuabi eest tasutud 120 eurost, uute võtmete valmistamise kulust 170 eurot ja autode valduse taastamiseks tehtud õigusabikulust 1092 eurot. Teiseks nõudis hageja 42 600 euro suurust kahjuhüvitist ühe veoki, haagise ja ATV ning lisaseadmete kaotsimineku eest. Kuna kostja keeldub neid hagejale tagastamast, peab ta hüvitama nende väärtuse. Vindikatsiooninõue on muutunud mõttetuks. Kostja on tunnistanud hageja valduse rikkumist, kuid ei anna vara hagejale tagasi. Veoki hind on asjatundja arvamuse järgi minimaalselt 9600 eurot. Haagise hind on ca 29 000 eurot, millest hageja nõuab kahjuhüvitisena 25 000 eurot. ATV ja lisaseadmete turuväärtus on kokku 8000 eurot. Kuigi kostja väidab, et veok on defektne, ei ole ta seda tõendanud. Sõidukite väärtuse tõendamiseks on hageja esitanud analoogsete asjade müügikuulutused. Tõenditeks olevates müügikuulutustes pakutavad analoogsed sõidukid on samaväärsed hageja kaotsiläinud sõidukitega. Kui sõidukid on defektsed, on nende eest vastutav kostja, sest hageja kaotas sõidukite valduse siis, kui need olid heas seisukorras. Kohus võib mõista kahjuhüvitise välja ka oma õiglasel äranägemisel. Kolmandaks nõudis hageja 13 832 euro suurust saamata jäänud tulu. See koosneb kahjust, mis tekkis hagejale esiteks sellest, et ta ei saanud kahte tagasi võetud veokit kasutada ajal, mil need olid kostja ebaseaduslikus valduses, samuti sellest, et ikka veel kostja käes olevat veokit, haagist ja ATV-d ei ole 2(15)
2-16-6563 hageja siiani saanud kasutada. Alternatiivselt saamata jäänud tulule nõudis hageja samadel asjaoludel kahe (omaabi teel tagasi võetud) veoki kasutuseeliseid (2312 eurot) ja seni tagastamata haagise kasutuseeliseid (5400 eurot). Kostja on kasutanud hageja sõidukeid omavoliliselt oma majandustegevuses ja teeninud tulu. Hageja omakorda on jäänud ilma võimalusest neid sõidukeid kasutada. Kasutuseelisteks saab olla sõidukite rendihind. Neljandaks nõudis hageja 2000 euro suurust müügihinda, mille kostja võlgneb talle tema ja kostja vahel 2015. a novembris sõlmitud sõiduauto Peugeot 307 müügilepingu järgi.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Hageja ei saa nõuda omaabi kulude hüvitamist, kuna omaabi võib kasutada omavoli vastu ja vahetult pärast valduse kaotamist. Praegu see nii ei olnud. Kostja ei ole omavoliline valdaja, ta sai vaidlusalused asjad enda valdusesse töölepingu alusel. Viru Maakohus on 19. jaanuari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-6053 tuvastanud, et tööleping kehtis
27.veebruarini 2016. Kõik töösuhtest tulenevad nõuded muutuvad sissenõutavaks töölepingu lõppemisega. Enne 27. veebruari 2016 ei saanud valdus mingil juhul olla omavoliline. Samuti ei ole hagejal õigust nõuda veoki, haagise ja ATV ning lisaseadmete väärtuse hüvitamist. Kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja kahjustamata, ei ole asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu kahju hüvitamise nõuet, vaid vindikatsiooninõue. Kuna hageja ei ole tõendanud asjade kaotsiminekut ega kahjustumist, siis ei ole hagejale kahju tekkinud. Isegi kui hageja võiks nõuda vara väärtuse hüvitamist, on nõude suurus tõendamata. Üksikud müügikuulutused ei tõenda hageja asjade väärtust. Hageja ATV väärtust ei saa tuvastada, võrreldes seda uue ATV väärtusega. Turuväärtuse hindamisel tuleb võtta arvesse asjade amortisatsiooni ja üldist seisukorda. Lisaseadmete väärtuse tõendamiseks ei ole hageja ühtegi tõendit esitanud. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue on alusetu ja tõendamata. Hageja ei ole tegelenud veokite ja haagiste rendile andmisega ega ole ka tõendanud, et ta kavatses seda teha. Samuti ei ole hageja tõendanud, et turuolukord ning veokite ja haagise tehniline seisukord oleksid võimaldanud nende pidevat rendile andmist hagis nimetatud ajal. Hinnapakkumised ei tõenda hageja saamata jäänud tulu suurust. Samuti ei ole nõude suuruse arvutamisel arvesse võetud nõudlust, veokite ja haagise tehnilist seisukorda ega lisakulutusi, mida hageja oleks pidanud renditeenuse pakkumiseks tegema. Kostja kui töötaja ei vastuta saamata jäänud tulu eest. Kasutuseeliste hüvitamise nõue on esitatud mõjuva põhjuseta hilinenult ning tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei andnud nõusolekut hagi muutmiseks. Kostja ei võlgne hagejale sõiduauto Peugeot müügilepingu alusel midagi. Arve, mille hageja esitas kohtule, on võltsitud. Kostjal on arve, millest nähtuvalt on müügihind tasutud. Samuti on hageja juhatuse liige saatnud kostjale teate, et auto omaniku vahetus tuleks Maanteeametis ära vormistada. Hageja ei oleks soovinud kiirendada omaniku vahetust, kui auto eest olnuks tasumata. Osanike erimeelsuste tõttu ei olnud hagejal alates 15. septembrist 2015 kuni juhatuse asendusliikme määramiseni juhatust, sest seniste juhatuse liikmete ametiaeg möödus ja uut juhatust ei õnnestunud valida. Kuni juhatuse asendusliikme määramiseni ei olnud hagejal esindajat, kes oleks saanud kostjalt vara tagasi nõuda. Aider Saarele antud volikiri ei andnud talle õigust ühingut esindada. Kostjal on seaduslik alus vaidlusaluseid asju vallata, sest ta on üks hageja 100%-lise osa ühisomanikest.
3.Viru Maakohus jättis 20. novembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. 3(15)
2-16-6563 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt valdas kostja hageja vara töölepingu alusel ja võis seda kasutada ka oma äriühingu (OÜ Sapo Veod) tarbeks. Tööandja ütles töölepingu üles 3. veebruaril 2016. Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017. a otsuse järgi kehtis tööleping kuni 27. veebruarini 2016. Alates 15. septembrist 2015 kuni juhatuse asendusliikme määramiseni 21. novembril 2016 ei olnud hagejal ühtegi juhatuse liiget. Seega ei ole hageja (juhatuse liikme vahendusel) kostjale vara tagastamise nõuet esitanud. A. Saarele antud tähtajatu volikiri ei saanud pikendada tema volitusi juhatuse liikmena, seega lõppes tema esindusõigus juhatuse liikme ametiaja möödumisega. Pärast töölepingu lõppemist võis kostja sõidukeid vallata, kuna ta oli hageja 100%-lise osa ühisomanik. Kostja valdus ei ole omavoliline ja hageja ei saa nõuda kostja käes olevate asjade väärtuse hüvitamist. Vindikatsioonihagi esitamise eeldused ei ole täidetud, kuna kostja ei valda hageja asju ebaseaduslikult. Hageja ei saa nõuda ka kulutusi, mida ta tegi kostja käes olevate sõidukite omaabi korras tagasivõtmiseks. Hageja ei võinud omaabi kasutada, kuna kostja valdus ei olnud omavoliline. Samuti tuleb rahuldamata jätta saamata jäänud tulu hüvitamise nõue. Hageja ei ole selgelt välja toonud, millise aja eest ta saamata jäänud tulu hüvitamist nõuab, vaid on üksnes märkinud, et ta pole saanud oma vara kasutada ajal, mil see oli kostja käes. Kuna kostja valdus ei olnud omavoliline, ei ole kostja rikkunud vara tagastamise kohustust. Lisaks peaksid saamata jäänud tulu nõudmiseks olema täidetud VÕS § 128 lg 4 eeldused. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kavatsus vara rendile anda ja et tema tegevusala oli sõidukite rendile andmine. Rahuldamata jääb ka hageja alternatiivne nõue mõista välja kahe veoki ja haagise kasutuseelised, kuna kasutuseeliste hüvitamise nõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2) eeldused ei ole täidetud. Samuti tuleb rahuldamata jätta sõiduauto Peugeot müügihinna tasumise nõue. Kostja pidi müügihinna tasuma sularahas. Raamatupidaja ei osanud kassajääki täpsustada ja asjaolu, et raha on maksmata, kinnitavad vaid ühe tunnistaja ütlused. Kostja esitatud arve järgi on müügihind tasutud. Omaniku vahetus on liiklusregistris vormistatud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2018. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb äriseadustiku (ÄS) § 168 lg 1 p-st 12 ja § 177 lg-st 1, et osaniku vastu nõude esitamise otsustamine on osanike pädevuses ja juhatus ei saa seda otsustada. Seejuures ei ole vahet, milline on nõude materiaalõiguslik alus. Kuna praegu on tegemist äriühingu nõuetega osa ühisomaniku vastu ja asja materjalidest ei nähtu, et hageja osanikud oleksid võtnud vastu otsuse selline nõue esitada, siis ei ole võimalik hagi rahuldada. Kostja võis ka 4(15)
2-16-6563 apellatsioonimenetluses tugineda asjaolule, et hagi esitamiseks pidanuks osanikud otsustama nõude esitamise ühe ühisosaniku vastu. Maakohus ei käsitlenud menetluses küll asjaolu, et (ühis-)osaniku vastu nõude maksmapanekuks oli vaja osanike otsust, kuid see ei tingi kohtuotsuse tühistamist, sest maakohus jättis hagi muudel põhjendustel rahuldamata. Kuigi hagejal ei olnud kostja töölepingu lõppemise ajal seaduslikku esindajat ja ka A. Saarele antud volikiri ei andnud talle pärast ainuosaniku surma õigust ühingut esindada, ei mõjuta see kostja kohustust tagastada töösuhte lõppedes tööandja vara. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas töölepingu lõpetamise üle peetud kohtuvaidluses (tsiviilasi nr 2-16-6053) tehtud otsust ekslikult ja tööleping lõppes tegelikult 4. veebruaril 2016, mitte
27.veebruaril 2016. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et töötaja peab töösuhte lõppemisel talle tööülesannete täitmiseks antud vara tagastama. Samas tuleb arvestada, et pooled vaidlesid töölepingu ülesütlemise ja selle tagajärgede üle ning lisaks esitas kostja hagejale kolme aasta saamata jäänud töötasu nõude, mille kohus rahuldas. Seega võis kostjal olla VÕS § 110 alusel õigus keelduda vaidluse ajal asju tagastamast. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ei olnud sõidukite valdaja ja et sõidukite valdus läks üle kostjale. Töötaja on töösuhte ajal AÕS § 33 lg 1 järgi mitte tööandja asjade valdaja, vaid AÕS § 33 lg 3 kohaselt valduse teenija. Valdaja on tööandja. Töösuhte lõppedes muutub töötaja tööandja vara ebaseaduslikuks valdajaks (AÕS § 34), kui ta pärast vara tagastamiseks vajaliku mõistliku aja möödumist alusetult keeldub tööandjale kuuluvaid esemeid välja andmast. Omavolilise valdusega AÕS § 40 lg 2 tähenduses on aga tegemist siis, kui töötaja on tööandjale kuuluvad esemed kõrvaldanud, omastanud, lubamatult tööandja varalisest sfäärist välja viinud või ära andnud. Kui vaidlusalune vara oli töölepingu alusel kostja kasutuses ja kostja valdus tekkis viisil, et töösuhte lõppedes keeldus kostja seda tagastamast, ei ole AÕS § 41 lg 2 järgi omaabi kasutamine lubatud. Tegemist ei ole vallasasjade „omavoliliselt salaja või vägivallaga äravõtmisega“, mille vastu tööandja kui omanik võiks ennast omaabiga kaitsta. Samuti ei ole täidetud AÕS § 41 lg 2 kohaldamise eeldus, mille kohaselt peaks omavoli tarvitaja olema teolt tabatud või vahetult jälitatud. Praeguses asjas on esile toodud, et kaks veokit olid kinnisel territooriumil ja nende äraviimiseks tuli eemaldada lukud. Kinnisele territooriumile tungimine ja lukkude vahetamine on omaabi piiride ületamine. Maakohus jättis veokite valduse taastamisega seotud kahjunõude õigesti rahuldamata. Hageja ei ole esitanud veoki, haagise ja ATV vindikatsiooninõuet AÕS § 80 alusel. Olukorras, kus hagejal on võimalik nõuda talle kuuluvad asjad kostjalt välja, saab ta nõuda asjade väljaandmise asemel nende väärtuse hüvitamist üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Kui asjad on kostja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et erandina ei ole tähtaja määramine VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Seega tuleb praeguse asja lahendamisel esmalt tuvastada, kas kõnealused veok, haagis ja ATV olid hagi esitamise ajal kostja valduses, ning seejärel, kas asjad on endiselt alles ja kahjustamata ning hageja õiguste kaitse kohaseks viisiks oleks asjade tagastamine või on hagejal tekkinud väljaandmisnõude asemel õigus nõuda asjade väärtuse hüvitamist.
5(15)
2-16-6563 Õige on hageja väide, et osaniku õiguslikust seisundist ei tulene kostjale õigust äriühingu vara vallata. Pooled ei vaidle selle üle, et kõnealune vara anti kostja kasutusse töölepingu alusel. Kostja ei ole aga menetluses omaks võtnud, et vaidlusalused asjad olid töösuhte lõppedes tema valduses. Seega pidi hageja tõendama, et asjad olid töösuhte lõppedes endiselt kostja valduses. Esitatud tõenditest nähtuvalt olid sõidukid kostja valduses jaanuaris 2016, mil tööleping veel kehtis. Hageja esitatud tõenditest ei saa kindlalt järeldada, et kostjal tekkis töösuhte lõppemise järel (veebruaris 2016) hagi esemeks olevate sõidukite otsene valdus. Kuigi kostja osalusega äriühing (OÜ Sapo Veod) kasutas hageja sõidukeid vedudeks kuni 17. veebruarini 2016, ei võimalda see lugeda tõendatuks, et veok, haagis ja ATV oleksid jäänud töösuhte lõppedes kostja vahetu võimu alla ning et kostjal oleks tekkinud omavoliline valdus AÕS § 40 lg 2 tähenduses. Ühtegi tõendit ei ole esitatud selle kohta, et kostja oleks vallanud või kasutanud ATV-d. Seega ei ole vara kaotsiminekust tingitud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused (AÕS § 84 lg-d 1–2, VÕS §-d 1043 ja 1045) täidetud. Hagejal võis tekkida õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel lähtuvalt sellest, et töösuhte lõppedes oli kostjal kui endisel töötajal kohustus tagastada talle tööülesannete täitmiseks üle antud vara. Selleks pidanuks hageja tõendama, et kostja on rikkunud kohustust vara tagastada. VÕS § 115 lg 2 teise lause kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui kohustus seisneb eseme tagastamises, nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist üksnes juhul, kui ta on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Hageja ei ole esile toonud, miks ta on kaotanud huvi sõidukid tagasi saada. Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja saamata jäänud tulu hüvitamise nõude. Kuna senises majandustegevuses kasutati veokeid vedudeks, siis ei ole alust arvata, et hagejal olnuks vaidlusalusel ajal tegelik võimalus ja kavatsus teenida tulu nende rendile andmisega. Veoki, haagise ja ATV-ga seotud saamata jäänud tulu ei saa välja mõista ka seetõttu, et ei ole tõendatud, et need oleksid kostja valduses. Alternatiivselt esitatud kasutuseeliste hüvitamise nõue põhineb AÕS § 85 lg-l 1 ja VÕS §-del 1037–1040. Selle nõude puhul peavad olema tõendatud samad asjaolud, mida tuleks tõendada vindikatsioonihagi (AÕS § 80) rahuldamise eeldusena. Kuna need eeldused ei ole täidetud, ei ole hagejal õigust nõuda ka kasutuseeliseid. Maakohus jättis õigesti rahuldamata sõiduauto Peugeot müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude. Põhjendatud ei ole väide, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jaotas valesti tõendamiskoormuse. Hageja esitatud arve kohaselt oli sõiduki eest tasumata, kostja esitatud sama arve järgi oli müügihind tasutud. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et hind on tasumata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palub hageja tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võinud ringkonnakohus olukorras, kus ta leidis, et hageja saanuks esitada hagi üksnes siis, kui osanikud oleksid võtnud vastu sellekohase otsuse, jätta hagi rahuldamata, vaid pidanuks jätma selle läbi vaatamata. Asjaolu, et praeguse hagi esitamiseks on vajalik osanike otsus, ilmnes alles apellatsiooniastmes. Esmalt oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale võimaluse puudus kõrvaldada ehk esitada osanike otsus. Jättes selle tegemata, rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg-t 1 ja § 643 lg-t 2. Kui hagi esitamiseks oleks praegusel juhul vaja osanike otsust, siis ei saaks hageja kunagi kostja vastu hagi esitada, kuna kostja on üks viiest hageja 100%-lise osa ühisomanikust. Jõustunud kohtuotsusest 6(15)
2-16-6563 tsiviilasjas nr 2-16-4739 tuleneb, et kui osa kuulub ühiselt mitmele isikule, saab ainuosaniku otsuse lugeda vastuvõetuks üksnes siis, kui kõik ühisosanikud hääletavad otsuse poolt. Lisaks on neli viiest ühisosanikust teinud 24. juulil 2018 otsuse, millega nad on käesoleva menetluse alustamise tagasiulatuvalt heaks kiitnud. Kõnealuse otsuse esitas hageja Riigikohtule tõendina. Lisaks ei ole praeguse kohtuvaidluse jaoks osanike otsust vaja, sest hageja kahju hüvitamise nõue põhineb töölepingulisel suhtel, mitte aga äriühingu ja osaniku vahelisel suhtel. Kohtud jätsid ebaõigesti rahuldamata hageja nõude hüvitada talle omaabi kasutamise ja kahe veoki valduse taastamise kulutused. Kostjal ei olnud alates 4. veebruarist 2016 õigust hageja asju vallata ja hageja võis omaabi kasutada. Ringkonnakohus jaotas valesti tõendamiskoormuse ja nõudis, et hageja tõendaks negatiivset asjaolu ehk seda, et hageja ei saanud pärast töölepingu lõppemist kostjalt asjade valdust tagasi. Piisab, kui hageja tõendab, et kostja valdas pärast töösuhte lõppu ebaseaduslikult hageja asju. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline, sest ühelt poolt tuvastas ringkonnakohus, et veel 2016. aasta jaanuaris kasutas kostja kõnealuseid asju töölepinguliste kohustuste täitmiseks, kuid samas leidis, et ei ole tõendatud, et asjad jäid pärast töösuhte lõppu kostja kätte. Kohtud jätsid ekslikult rahuldamata ka kasutuseeliste hüvitamise nõude. Ringkonnakohus ei ole selle nõude eelduseid analüüsinud ja on piirdunud vaid väitega, et kasutuseeliste nõude eelduseks oleva vindikatsiooninõude eeldused on täitmata. Tegelikult on vindikatsiooninõude eeldused täidetud. Kostja on kasutanud hageja sõidukeid ilma õigusliku aluseta. Seega tulnuks kohaldada AÕS § 85 lg-t 1 ja VÕS § 1037–1040. Kohtud hindasid sõiduauto Peugeot müügihinna tasumise nõude lahendamisel tõendeid ebaõigesti ja selektiivselt ning tegid otsuse vastupidi sellele, mis järeldusele oleks pidanud jõudma tõendeid kogumis hinnates. Tegelikult on ostuhind tasumata. Tõendina esitatud arved on vastuolulised ja need ei saa tõendada kostja väidet, et müügihind on tasutud.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
8.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 5. novembri 2018. a määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded mõista kostjalt välja 42 600 euro suurune kahjuhüvitis ühe veoki, haagise ja ATV ning selle lisaseadmete kaotsimineku tõttu, 13 832 euro suurune saamata jäänud tulu või 7712 euro suurune kasutuseeliste hüvitis ning nende nõuetega seotud viivisenõude. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded mõista kostjalt välja 1850 euro suurune kahe veoki valduse taastamise kulu ja 2000 euro suurune sõiduauto Peugeot müügihind, samuti eelnimetatud nõuetega seotud viivisenõude, tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7(15)
2-16-6563
10.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid ja ringkonnakohtu põhjendust, et kostja vastu kohtusse nõude esitamiseks on vaja osanike (täpsemalt osa ühisomanike) sellekohast otsust (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõuet hüvitada talle kahe veoki tagasivõtmisega seotud kulud (II), nõuet hüvitada talle kostja käes oleva vara (veok, haagis ja ATV koos lisaseadmetega) väärtus (III) ning nõudeid hüvitada talle saamata jäänud tulu või kasutuseelised ja mõista välja sõiduauto Peugeot müügihind (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I
11.Hageja on esitanud kostja vastu neli nõuet. Esiteks nõuab hageja kulutuste hüvitamist, mida ta tegi selleks, et taastada omaabi korras kahe kostja käes olnud veoki valdus. Teiseks nõuab hageja väidetavalt ikka veel kostja käes oleva ühe veoki, haagise ja ATV ning selle lisaseadmete väärtuse hüvitamist, leides, et ta on kaotanud huvi asjade väljaandmise vastu. Kolmandaks nõuab hageja kostjalt kas kostja käes olnud või siiani olevate asjadega seotud saamata jäänud tulu või kahe omaabi teel tagasi võetud veoki ja siiani tagastamata haagise kasutuseeliste hüvitamist. Neljandaks nõuab hageja sõiduauto Peugeot müügihinda, mis on väidetavalt tasumata.
12.Ringkonnakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist eelkõige sellega, et hageja kui äriühing on esitanud hagi kostja kui tema 100%-lise osa ühe ühisomaniku vastu, kuid ei ole esitanud kohtule ÄS § 168 lg 1 p 12 ja § 177 lg 1 järgi nõutavat osanike (täpsemalt ainuosaniku) otsust. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendusega, et osaühing võib esitada nõude osaniku vastu üksnes juhul, kui osanikud on võtnud vastu sellekohase otsuse. Kolleegium muudab siinkohal tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määruse p-s 17 väljendatud seisukohta, mille kohaselt on osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine äriseadustikuga antud osanike pädevusse. Kolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
13.Osanike pädevuses olevate küsimuste loetelu on sätestatud ÄS §-s 168. Viidatud paragrahvi esimese lõike p 10 järgi on osanike pädevuses mh nõukogu liikmega või juhul, kui ühingul ei ole nõukogu, siis juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja määramine. Eeltoodud sättest ega ka ühestki muust seadusesättest ei tulene, et osaniku vastu nõude esitamise eelduseks oleks osanike sellekohane otsus.
14.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on selliseks normiks ÄS § 177 lg 1, mille kohaselt ei või osanik mh hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ning selles õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist. Kolleegium on seisukohal, et kuigi ÄS § 177 lg 1 keelab osanikul hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ja selles vaidluses esindaja määramist, ei ole eelnimetatud küsimuse otsustamine ÄS § 168 järgi osanike ainupädevuses. ÄS § 177 lg 1 ei ole osanike pädevust reguleeriv säte, vaid osaniku hääleõigust piirav säte. ÄS § 168 lg 2 esimese lause kohaselt võivad osanikud võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Kolleegiumi arvates tuleb ÄS § 168 ja § 177 lg-t 1 koostoimes tõlgendada selliselt, et osaühingus, kus osanikud on samal ajal ka juhatuse liikmed ja kus tekib vajadus otsustada nõude esitamist enamusosanikust juhatuse liikme vastu, võimaldab ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirang vältida olukorda, kus enamusosanik blokeerib oma häältega nõude esitamise tema vastu. Hääletamispiirangu eesmärk on huvide konflikti vältimine, mitte osanike pädevuse kindlaksmääramine.
8(15)
2-16-6563
15.Kolleegium märgib, et enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 168 lg 1 p 10 nägi ette, et osanike pädevusse kuulub mh osaniku vastu nõude esitamine, temaga õigusvaidluse pidamine ja selles vaidluses esindaja määramine. 1. jaanuaril 2006 jõustunud äriseadustiku muudatustega jäeti osaniku vastu nõude esitamine aga osanike ainupädevusest välja. Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu (552 SE) seletuskirja kohaselt oli ÄS § 168 lg 1 p 10 muudatuse eesmärgiks, et edaspidi saaks osanike vastu nõude esitamise üle otsustada osaühingu juhatus, kaitstes vajadusel osaühingu huve. Seega tuleneb alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 168 lg 1 p-st 10 ühemõtteliselt, et osaniku vastu nõude esitamiseks ja temaga õigusvaidluse pidamiseks ei ole vaja osanike otsust. Kolleegium leiab, et kuigi eelnimetatud seadusemuudatustega jäeti ÄS § 177 lg 1 muutmata osas, milles osaniku vastu nõude esitamise otsustamisel on kõnealuse osaniku hääleõigus piiratud, ei tähenda see, et seadusandja soov oleks olnud, et osaniku vastu nõude esitamise otsustamine oleks jätkuvalt osanike ainupädevuses. Vastupidine tõlgendus muudaks 1. jaanuaril 2006 jõustunud ÄS § 168 lg 1 p 10 muudatuse sisutühjaks.
16.Lisaks nõustub kolleegium kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kui ringkonnakohus leidis, et hagi esitamiseks on vajalik osanike sellekohane otsus, pidanuks ta esmalt andma hagejale võimaluse esitada puuduolev otsus. Samuti on ringkonnakohtu otsus selles osas üllatuslik, sest asja materjalidest ei nähtu, et pooltega oleks ÄS § 168 p 12 ja § 177 lg 1 kohaldamist arutatud.
17.Kostja tugines sellele, et hageja ei ole esitanud ainuosaniku otsust ja seega ei ole tal õigust hagi esitada, alles vastuses apellatsioonkaebusele. Kohtu, sh ringkonnakohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4). Seda ringkonnakohus praegusel juhul ei teinud. II
18.Kolleegium käsitleb järgmiseks hageja nõuet hüvitada talle kahe veoki tagasivõtmisega seotud kulud, mis koosnevad kulutustest puksiirile, lukuabile, uutele võtmetele ja omaabi teostamiseks vajalikule õigusabile. Selliste kulutuste hüvitamist saaks hageja nõuda kostjalt VÕS § 115 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 127 lg-tega 1 ja 2 ning § 128 lg-ga 3, mille kohaselt hõlmab kahjuhüvitis mh kahju tekitamise tagajärjel kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju vähendamiseks. Kolleegiumi arvates on mõistlike kuludena kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks iseenesest käsitatavad ka kulud, mida tööandja teeb selleks, et saada töötajalt tagasi asjad, mis tulnuks töölepingu lõppedes tööandjale tagastada, kuid üksnes eeldusel, et tööandja tegutseb asju tagasi võttes seadusega lubatud piires.
19.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et AÕS § 33 lg 3 kohaselt on töötaja talle tööülesannete täimiseks üle antud asjade suhtes töösuhte ajal valduse teenija ja tööandja on valdaja. Kui töötaja ei anna töösuhte lõppemisel tööandjale viimase asju tagasi, muutub töötaja tööandja asjade ebaseaduslikuks valdajaks (AÕS § 34), kuid mitte veel omavoliliseks valdajaks (AÕS § 40 lg 2). Asjas tuvastatud ja vaidlustamata asjaolude kohaselt tekkis kostja valdus hageja veokitele sel viisil, et töösuhte lõppedes ei andnud kostja neid hagejale tagasi. Kuigi kostjal ei olnud eelnimetatud 9(15)
2-16-6563 olukorras õigust hageja asju enda käes hoida, ei saa eeltoodust ka järeldada, et kostja oleks võtnud hageja asjad ära omavoliliselt salaja või vägivallaga.
20.VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kui hageja kahju VÕS § 127 lg 1 mõttes tekkis sellest, et hageja tegi kulutusi oma veokite jõuga tagasivõtmiseks olukorras, kus ta ei võinud omaabi kasutada, siis oli hageja käitumine õigusvastane ja sellise käitumisega tekitatud kahju ei ole kaetud lepingulise ega seadusest tuleneva asjade tagastamise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes ega ole seetõttu hüvitatav. AÕS § 41 lg 1 kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kuna kohtute tuvastatud asjaoludel ei saanud kostja vaidlusaluste asjade valdust omavoliliselt, ei võinud hageja omaabi kasutada ja kuna hageja ei võinud omaabi kasutada, siis ei saa ta tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 nõuda ka selleks tehtud kulutuste hüvitamist. Seega jättis ringkonnakohus kahe veoki tagasivõtmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõude ja sellega seotud viivisenõude õigesti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendustest tuleb aga välja jätta põhjendused, mille kohaselt on hagi rahuldamata jätmise põhjus see, et hageja ei ole esitanud 100%-lise osa ühisomanike sellekohast otsust, millest nähtuks nõude esitamise õigus kostja kui osa ühe ühisomaniku vastu (vt otsuse p-d 12–15). III
21.Järgmisena käsitleb kolleegium hageja nõuet hüvitada talle tagastamata veoki, haagise ja ATV ning selle lisaseadmete väärtus.
22.Hageja on tuginenud sellele, et tema asjad on õigusliku aluseta kostja käes, ja ka sellele, et kostja, olles hageja endine töötaja, kellele vaidlusalused asjad anti üle töölepingust tulenevate ülesannete täitmiseks, ei ole neid asju töölepingu lõppedes tagastanud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu asjade väljaandmise nõue kahel alternatiivsel õiguslikul alusel.
23.Esiteks on hagejal õigus nõuda asju AÕS § 80 lg 1 alusel, mille kohaselt on asja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sellise nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma õigusliku aluseta. Seejuures on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ainuüksi osaühingu osaniku õiguslik seisund ei anna osanikule õiguslikku alust osaühingu vara vallata. Teiseks on hagejal õigus nõuda asju tagasi VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel tulenevalt sellest, et pooled olid sõlminud töölepingu, mille täitmine eeldas mh seda, et töölepingu lõppedes tagastab kostja kui töötaja talle hageja kui tööandja antud töövahendid. Selle nõude eelduseks on, et poolte vahel on kehtivalt sõlmitud tööleping, et leping on lõppenud, et kostja ei ole täitnud töölepingust tulenevat kohustust tagastada talle tööülesannete täitmiseks antud asjad (töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 3 koostoimes VÕS § 626 lg-ga 1) ja et kostja vastutab kohustuse rikkumise eest (TLS § 72 ja VÕS § 104).
24.Kuna hageja ei ole hagis esitanud asjade väljaandmise nõuet, vaid nende väärtuse hüvitamise nõude, siis on tegu kas kahju hüvitamise nõudega vindikatsiooninõude asemel või kahju hüvitamise nõudega lepingulise kohustuse täitmise nõude asemel. Mõlemad kahju hüvitamise nõuded kvalifitseeritakse VÕS § 115 järgi, ehkki esimesel juhul on tegemist seaduse alusel tekkinud
10(15)
2-16-6563 võlasuhtest tuleneva kohustuse (VÕS § 3 p 6) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega ning teisel juhul lepingu (VÕS § 3 p 1) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega.
25.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vähemalt üldjuhul ei saa võõras ebaseaduslikus valduses oleva asja omanik nõuda kahju hüvitamist, kui ta ei ole esmalt püüdnud asju tagasi saada. Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja asjad on kostja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12), aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (vt VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3).
26.Sarnaselt p-s 25 viidatud asjaõigusliku väljaandmisnõudega on lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse rikkumisel (sh lepingu järgi tagastamisele kuuluva asja tagastamata jätmisel) esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Kohustuse täitmist ei või sama lõike teise lause järgi nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu, kui kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas, kui võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil või kui kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises. Ka lepingu täitmise nõude asemel esitatava kahju hüvitamise nõude maksmapaneku hindamisel kohalduvad p-s 25 viidatud sätted ning VÕS § 115 lg 2 järgi võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik.
27.Ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel kontrollinud eespool viidatud nõuete kõiki eeldusi. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune vara anti kostjale üle tööülesannete täitmiseks. Ringkonnakohus aga leidis, et hageja pidanuks lisaks tõendama ka seda, et vaidlusalused asjad olid kostja käes ka töölepingu lõppemise järel (vt ringkonnakohtu otsuse p 18). Kolleegium märgib, et hindamaks seda, kas hagejal on asjade väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 108 lg 2 esimeses lauses sätestatud lepingu täitmise nõude asemel, ei ole oluline see, kas kostja oli asjade tagastamise kohustuse tekkimise ajal vaidlusaluste asjade valdaja (vt käesoleva otsuse p 23).
28.Kolleegium nõustub hagejaga, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline, sest ühelt poolt tuvastas ringkonnakohus, et veel 2016. aasta jaanuaris kasutas kostja kõnealuseid asju töölepinguliste kohustuste täitmiseks, kuid samas leidis, et ei ole tõendatud, et asjad jäid pärast töösuhte lõppu kostja kätte.
11(15)
2-16-6563
29.Kolleegiumi arvates on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormuse ja nõudis, et hageja tõendaks negatiivset asjaolu ehk seda, et ta ei saanud pärast töölepingu lõppemist vaidlusaluseid asju kostjalt tagasi. Kolleegium märgib, et kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte tööülesannete täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada.
30.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata ühe veoki, haagise ja ATV ning selle lisaseadmete väärtuse hüvitamise nõude ning selle nõudega seotud viivisenõude. Asja uuel läbivaatamisel tuleb mh teha kindlaks, kas hageja on tõendanud vindikatsiooninõude või lepingu täitmise nõude asemel esitatava kahju hüvitamise nõude eeldused. Kuna hageja ei nõua asjade väljaandmist, vaid nende väärtuse hüvitamist, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel mh hinnata, kas on täidetud VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused ehk kas hageja on määranud kostjale asjade tagastamiseks täiendava tähtaja, mis on möödunud tulemusetult, või kui ta seda määranud ei ole, siis kas on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, st kas esinevad VÕS § 116 lg 2 p-des 1–4 sätestatud eeldused või kas asjaolude kohaselt on kahju hüvitamine asjade väljaandmise asemel muul põhjusel mõistlik. Kuigi kostja ei ole kinnitanud, et vaidlusalused veokid on tema käes, ei ole ta ka väitnud, et ta on need hagejale tagastanud. Hageja on väitnud, et ta on korduvalt nõudnud kostjalt oma asju tagasi ja kostja on neid keeldunud tagastamast. Hageja eelnimetatud väidet ning selle tõendatust tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata. Kolleegium selgitab, et kui on tõendatud, et kostja on keeldunud asju tagastamast, ja kui muud nõude eeldused on täidetud, siis tuleb vaidlusaluste asjade väärtuse hüvitamise nõue rahuldada.
31.Väärtuse hüvitamiseks hagejale väljamõistetavat hüvitist tuleb kolleegiumi hinnangul nii vindikatsiooninõude kui ka lepingu täitmise nõude asemel esitatava kahju hüvitamise nõude korral arvestada VÕS § 132 lg 1 järgi. Viidatud sätte kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-16, p 13; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-15, p 12).
32.Kolleegium märgib lisaks, et hindamaks asjade tagastamise kohustuse täitmist, ei ole tähendust sellel, kui hagejal ei olnud mingi aja jooksul juhatuse liiget. Asjas tuvastatud ja vaidlustamata asjaolude kohaselt on praeguseks juhatuse asendusliige määratud. Ka ei ole kostja väitnud, et ta oleks üritanud kohustust täita või et ta oleks püüdnud hageja asju VÕS § 124 kohaselt hoiustada.
33.Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kuna pooled vaidlesid töölepingu lõppemise ja töötasu väljamaksmise üle (tsiviilasi nr 2-16-6053), siis võis kostjal olla asjade tagastamise nõudele VÕS §-st 110 tulenev vastuväide. VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.
12(15)
2-16-6563 Hageja asjade väljaandmise kohustuse täitmisest keeldumise esmaseks tingimuseks on see, et kostjal kui töötajal on sissenõutav nõue hageja kui tööandja vastu. Teiseks peab nõue olema piisavalt tagamata. VÕS § 110 lg 1 teise lause järgi on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest.
34.Kolleegiumi arvates saab töötaja VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda tööandjale kuuluva ja töötajale töösuhte ajaks kasutamiseks antud asja väljaandmisest, kuni tööandja on täitnud töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. Tegu on samast õigussuhtest tulenevate kohustustega ja seega võis kostjal iseenesest olla õigus keelduda asju VÕS § 110 lg 1 alusel tagastamast. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas kostja on tuginenud sellele, et tal oli õigus vaidlusaluseid asju mitte tagastada, kuna hageja võlgnes talle töötasu. Kui kostja on sellele tuginenud, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, millal tekkis hagejal asjade väljaandmise nõude asemel väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 2 mõttes, sest seni, kuni kostja võis VÕS § 110 lg-st 1 tulenevalt tugineda nõude maksmapanekut edasilükkavale vastuväitele, ei pidanud ta asju hagejale tagastama ega nende väärtust hüvitama. Sama kohaldub ka AÕS § 80 lg 1 alusel esitatava nõude puhul. IV
35.Kolmandaks nõuab hageja kostjalt kas kostja käes olnud (või siiani olevate) asjadega seotud saamata jäänud tulu või kahe omaabi korras tagasi võetud veoki ning seni tagastamata haagise kasutuseeliste hüvitamist.
36.Kolleegium märgib, et lepingulisel alusel võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 4 järgi tulu, mis hagejal jäi saamata, kuna tema asjad olid õigusliku aluseta kostja käes. Töölepingust tuleneva asjade tagastamise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh kaitsta tööandjat kahju eest, mis tal võib tekkida sellest, kui töötaja ei anna talle töölepingu lõppedes töövahendeid tagasi, mistõttu tööandja ei saa neid asju kasutada. Kolleegium leiab, et eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab tööandjal saamata jäänud tulu. Sellist liiki kahju on kolleegiumi arvates VÕS § 127 lg 3 järgi lepingut rikkunud ja töövahendid tagastamata jätnud töötajale vähemalt üldjuhul ettenähtav. Kaotatud kasutuseeliseid eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk aga ei hõlma ja seega ei saa hageja nõuda kostjalt kasutuseeliste kui lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
37.VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Riigikohus on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12; 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 14).
38.Kohtud on tõendeid hinnates leidnud, et saamata jäänud tulu hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna senises majandustegevuses kasutati veokeid vedudeks ja hageja ei tõendanud, et tal oli vaidlusalusel ajal tegelik võimalus ja kavatsus teenida tulu veokite rendile andmisega. Kolleegium märgib, et hageja on menetluses siiski tuginenud nii sellele, et tal jäi tulu saamata seetõttu, et ta ei saanud vaidlusaluseid asju rendile anda, kui ka sellele, et tal jäi tulu saamata põhjusel, et ta ei 13(15)
2-16-6563 saanud neid ise oma majandustegevuses kasutada. Kohtud jätsid tähelepanuta selle osa saamata jäänud tulu nõude alusena esitatud asjaoludest, mis puudutas tulu saamise võimaluse kaotamist põhjusel, et hageja ei saanud oma asju majandus- ja kutsetegevuses kasutada. Sellega rikkusid kohtud kohustust võtta seisukoht poolte kõigi väidete kohta. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka saamata jäänud tulu nõude ja sellega seotud viivisenõude rahuldamata jätmist puudutavas osas.
39.Hageja on 28. detsembri 2016. a menetlusdokumendis kostja vastusele vastates märkinud, et alternatiivselt saamata jäänud tulu nõudega nõuab ta kahe kostja käes olnud, kuid omaabi teel tagasi võetud veoki kasutuseeliseid (2312 eurot) ja seni tagastamata haagise kasutuseeliseid (5400 eurot). Seega soovib hageja kasutuseeliste hüvitamist esiteks kahe veoki eest, mis olid kuni nende tagasivõtmiseni õigusliku aluseta kostja käes, ja teiseks haagise eest, mis on siiani väidetavalt kostja käes. Seejuures nõuab hageja kostjalt mh sama haagise väärtuse hüvitamist (vt otsuse p 21).
40.Kolleegium märgib, et kasutuseeliste hüvitisena on hagejal õigus nõuda kostjalt kui asjade ebaseaduslikult valdajalt kasu, mida kostja veokeid vallates sai. Sellise nõude aluseks on AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause. AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037–1040. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 esimese lause kohaselt hinnatakse eelnimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Pahauskne rikkuja on seejuures kohustatud hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse kogu aja eest alates rikkumisest kuni väärtuse hüvitamiseni (asja tagastamiseni), sh peab pahauskne rikkuja maksma kannatanule hüvitist ka olukorras, kus tema esialgne rikastumine on ära langenud (VÕS § 1038 esimene lause).
41.Kolleegium selgitab, et hagejale seni tagastamata haagise kasutuseeliseid on hagejal õigus nõuda alates rikkumisest kuni haagise tagastamiseni või selle väärtuse hüvitamiseni. Kahe omaabi korras tagasi võetud veoki kasutuseeliseid saab hageja nõuda alates rikkumisest kuni ajani, mil hageja asjad tagasi sai. Seejuures peab pahauskne valduse rikkuja VÕS § 1038 esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata sellest, kas ta asju kasutas.
42.Kolleegium märgib, et kasutuseeliseid on asja omanikul AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda ka siis, kui valdajal oli mingil põhjusel (nt VÕS § 110 lg 1 järgi) õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja vallates jätkuvalt kasu (vt sarnaselt soorituskondiktsiooni kohta Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26).
43.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja nõude hüvitada talle kahe veoki kasutuseelised ning sellega seotud viivisenõude. Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude või kasutuseeliste hüvitamise nõude eeldused on täidetud.
44.Neljandaks nõuab hageja kostjalt sõiduauto Peugeot müügilepingu järgi tasumata müügihinda. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtuvalt leidsid kohtud asjas kogutud tõendeid hinnates, et kostja on sõiduauto Peugeot müügihinna tasunud. Hageja väidab, et kohtud tegid otsuse vastupidi sellele, mis järeldusele nad oleksid pidanud jõudma tõendeid kogumis hinnates. Seejuures ei ole hageja kassatsioonkaebuses väitnud, et kohtud oleksid jätnud mõne tõendi hindamata, ega ka seda, et kohtud 14(15)
2-16-6563 ei oleks tõendite hindamisest tulenevaid järeldusi põhjendanud. Hageja leiab vaid seda, et kohtud ei saanud tõenditest järeldada, et sõiduauto müügihind on tasutud ja et kostja ei ole müügihinna tasumist tegelikult tõendanud.
45.TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole sõiduauto Peugeot müügihinna nõude lahendamisel menetlusõiguse norme (sh tõendite hindamist reguleerivaid sätteid) rikkunud. Kohtud on kõiki asjas esitatud tõendeid hinnanud ja oma järeldusi põhjendanud. Riigikohus kassatsioonimenetluses tõendeid ei hinda ega asjaolusid ei tuvasta (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seega tuleb ringkonnakohtu otsus jätta selle nõude rahuldamata jätmise osas muutmata. Kuid kolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi sõiduauto Peugeot müügihinna tasumise nõude ning selle nõudega seotud viivisenõude rahuldamata jätmist puudutavas osas ja jätab otsusest välja põhjendused, mille kohaselt oli kostja vastu hagi esitamiseks vajalik hageja 100%-lise osa ühisomanike sellekohane otsus (vt otsuse p-d 12–15). V
46.Hageja esitas kassatsioonimenetluses lisatõendi (hageja 100%-lise osa nelja ühisomaniku otsuse, millega on heaks kiidetud nõude esitamine kostja vastu). Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna tõend ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, siis tuleb tõend hagejale tagastada.
47.Kuna asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
48.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.