5.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud TK kanda.
6.Menetluskulud määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
7.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
Asjaolud
1.JV (võlgnik) esitas 20.05.2015 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Toomas Saarma 08.05.2015 otsuse peale täiteasjas nr 194/2013/4100, paludes tühistada kohtutäituri 08.05.2015 otsuse (kaebuse lahendamise kohta) ja 30.03.2015 sunniraha määramise otsuse. Täiteasja 194/2013/4100 algatas kohtutäitur JV suhtes TK (sissenõudja) avalduse ja täitedokumendiks oleva Harju Maakohtu 14.05.2013 esialgse õiguskaitse määruse tsiviilasjas nr 2-13-21540 alusel.
2.Kaebuse kohaselt tuleneb sundtäitmisel olevast täitedokumendist avaldajale lähenemiskeeld. Kohtutäitur määras 30.03.2015 võlgnikule sunniraha, kuna väidetavalt rikkus võlgnik 25.01.2015 lähenemiskeeldu KK-le lähenemise ja tema kõnetamisega. Võlgnik esitas nimetatud otsuse peale kohtutäiturile kaebuse, mille kohtutäitur jättis 08.05.2015 otsusega rahuldamata. Võlgnik ei ole lähenemiskeeldu rikkunud. Kohtutäitur ei selgitanud sunniraha otsuse tegemisel välja kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ega teostanud kaalutlusõigust. Kohtutäitur juhindus sunniraha määramisel üksnes Politsei- ja Piirivalveameti 03.02.2015 teatises kriminaalmenetluse mittealustamise kohta kirjapandust. Kohtutäitur ei pidanud vajalikuks kontrollida teatises sisalduva teabe tegelikkusele vastavust, vaatamata kaebuse esitaja sellepoolsetele tähelepanujuhtimistele. Teatis kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise kohta on juba olemuslikult menetlusdokument, mis ei saa olla mingi teo toimepanemise osas määravaks tõendiks. Kui kriminaalmenetlust ei alustata, ei teostata ka menetlustoiminguid, mistõttu on välistatud ka mingi teo toimepanemise tuvastamine politsei poolt. Seega ei saanud politsei poolt koostatud formaalse sisuga ja üldsõnaline teatis vabastada kohtutäiturit kohustusest kontrollida, kas ja millisel viisil on võlgnik ka tegelikkuses lähenemiskeeldu rikkunud. Kohtutäituri seisukoht
3.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Politsei- ja Piirivalveameti Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse 03.02.2015 teatisega on tõendatud, et võlgnik rikkus täitedokumendist tulenevat kohustust mitte rääkida KK-ga omal algatusel. Kohtutäitur ei ole andnud määravat tähendust üksnes nimetatud teatisele, vaid arvestas lisaks ka MV poolt tsiviilasjas nr 2-13-21540 antud ütlustega, kuid nende ütlustega ei ole tõendatud, et võlgnik ei rikkunud kohustust mitte rääkida omal algatusel KK-ga. Politseija Piirivalveameti esindaja MR 07.05.2015 vastuse ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 27.04.2015 vastuse kohaselt fikseeriti 03.02.2015 teatises 25.01.2015 toimunud lähenemiskeelu rikkumine. Sissenõudja seisukoht
4.Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Võlgnik rikkus Harju Maakohtu 14.05.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-21540 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid. Nimetatud fakt on tuvastatud 03.02.2015 teatises kriminaalmenetluse mittealustamise kohta ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 02.03.2015 võlgniku kaebuse rahuldamata jätmise määrusega. Menetlusosaliste ärakuulamine
5.Kohus kuulas sissenõudja ära 26.05.2016. Sissenõudja avaldas, et lähenemiskeeld tundub olevat täitmatu. Sissenõudja soovis, et KK võiks olla kohtu poolt ärakuulatud. Samuti soovis sissenõudja esitada võlgnikule järgmisi küsimusi: Mida tegite lähenemiskeelu rikkumise ärahoidmiseks KK suhtes (vaidlusalune episood)?; Mida tegite nö juhuslike lähenemiste
vältimiseks?; Kui väidate, et ei vihka K, miks lasite Eesti Ekspressil avaldada artikli „Maniakkide maja Tallinna kesklinnas“?; Kas ja mis eesmärgil olete kogunud arvutivõrgus andmeid K kohta (veebilehe väljatrükk manuses)?
6.Kohus kuulas võlgniku ära 31.05.2016. Võlgnik avaldas vaidlusaluse episoodi kohta, et ta sõitis liftis koos abikaasa ja tütrega ülemiselt korruselt alla. Kui nad liftist väljusid, tuli üks poistest trepist alla neile järgi ja üritas MV-st mööda trügida. Tal ei õnnestunud möödatrügimine. Seejärel jalutas võlgnik koos abikaasa ja tütrega Pronksi tänava poole. KK läks tänaval võlgnikust mööda ja sellega asi lõppes. Mingit kõnetamist ei toimunud. Juhtumi ärahoidmiseks oleks võlgnik saanud vaid ära joosta, milleks esialgne õiguskaitse teda ei kohusta. Juhtum toimus kaamerate vaateväljas. Kohtutäitur nende väljavõtteid ei võtnud. Esimese astme kohtu määrus
7.Maakohus rahuldas kaebuse ning tühistas kohtutäituri 30.03.2015 otsuse sunniraha määramise kohta ja 08.05.2015 otsuse kaebuse lahendamise kohta. Menetluskulud jättis kohus kohtutäituri kanda, märkides, et kohus määrab menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
8.Kohtumääruse kohaselt ei koostanud kohus eraldi protokolli võlgniku ja sissenõudja ärakuulamise kohta. Menetlustoiminguga seotud asjaolud on märgitud kohtumääruse kirjeldava osa punktides 5 ja 7 (TsMS § 477 lg 8). Sissenõudja poolt kohtule avaldatud küsimustest võlgnikule ei olnud küsimused 3 ja 4 asjassepuutuvad, kuivõrd nimetatud küsimustele vastamine ei anna teavet selle kohta, kas kohtutäitur on järginud sunniraha määramisel seadust. Seetõttu ei esitanud kohus võlgnikule nimetatud küsimusi.
9.TMS § 183 kohaselt võib kohtutäitur määrata võlgnikule TMS §-s 261 sätestatud korras sunniraha, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust mingit toimingut taluda või toimingust hoiduda.
10.Täitedokumendiks oleva Harju Maakohtu 14.05.2013 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-1321540 resolutsioonist nähtuvalt rakendas kohus järgmisi esialgse õiguskaitse abinõusid: „2.1. Keelata JV-l siseneda TK, MK, KK ning FK eluruumi aadressil XXX. 2.2. Kui JV viibib üheaegselt TK-ga ja/või MK-ga ja/või KK-ga ja/või FK-ga XXX Tallinn elumaja ühiselt kasutatavates ruumides, sealhulgas trepikojas, ei tohi JV läheneda TK-le lähemale kui 5 meetrit. 2.3. Keelata JV-l läheneda väljaspool XXX Tallinn elumaja TK-le, MK-le, KK-le ning FK-le lähemale kui 10 meetrit. 2.4. Keelata JV-l rääkida omal algatusel TK-ga, MK-ga, KK-ga ning FK-ga ning samuti keelata JV-l võtta nendega ühendust elektrooniliste sidevahendite kaudu.“
11.Selle, kas võlgnik on rikkunud täitedokumendist tulenevat toimingu tegemisest hoidumise kohustust, selgitab välja kohtutäitur. Sunniraha määrates on kohtutäituril kaalutlusõigus. Sellele vaatamata peab kohtutäitur kohtulahendit täitma formaliseerituse põhimõtte kohaselt. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei saa kohtutäitur siduvalt tuvastada, kas võlgnik on rikkunud täitedokumendist tulenevat kohustust või mitte. Kohtutäitur saab anda üksnes hinnangu, kas kohustuse rikkumine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Kui kohustuse rikkumine on kohtutäituri hinnangul usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust, saab kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha. Kohtutäituril on võimalik koguda kohustuse rikkumise väljaselgitamiseks teavet võlgnikult (TMS § 26 lg 1) ja kolmandatelt isikutelt (TMS § 26 lg 2). Kohtutäituri õigus saada teavet on
tagatud sunniraha määramise õigusega (TMS § 261 lg 1). Kogutud teabe põhjal saab kohtutäitur kujundada seisukoha, kas kohustuse rikkumine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Kui kohtutäitur on kujundanud seisukoha kohustuse rikkumise veenvuse osas, peab kohtutäitur otsustama, kas määrata sunniraha või mitte. Sunniraha määramine on kohtutäituri diskretsiooniõigus. Kohtutäituri seisukoha kujunemine nii kohustuse rikkumise veenvuse kui ka sunniraha määramise osas peab olema täitetoimiku põhjal jälgitav.
12.Võlgnikul on õigus esitada kohtutäituri otsuse peale kaebus põhjendusel, et kohustuse rikkumine ei olnud usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Kui võlgnik on seisukohal, et ta ei ole täitedokumendist tulenevat kohustust rikkunud, kujutab see materiaalõiguslikku vaidlust sissenõudja ja võlgniku vahel. Sellest tulenevalt saab võlgnik esitada sissenõudja vastu hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks sunniraha määramist puudutavas osas. Sellise nõude aluseks on kohustuse rikkumise puudumine.
13.Käesoleval juhul tuleb kohtul kontrollida, kas kohtutäitur on õigesti leidnud, et võlgniku poolt kohustuse rikkumine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Kohtutäitur avaldas vaidlustatud otsuses, et ta lähtus sunniraha määramisel Politsei- ja Piirivalveameti Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse 03.02.2015 teatisest kui dokumentaalsest tõendist ning teatises sisalduvatest järeldustest. Kohtutäituri otsusest ei nähtu, et kohtutäitur oleks sunniraha määramisel lähtunud muudest dokumentidest või muust tema poolt kogutud teabest. Seetõttu tuleb hinnata, kas Politsei- ja Piirivalveameti Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse 03.02.2015 teatisega on usaldusväärselt dokumenteeritud täitedokumendist tuleneva hoidumiskohustuse rikkumine võlgniku poolt. Kõnealune dokument ei ole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) mõistes dokumendiks, millega on tuvastatud süüteo tunnustega teo esinemine. Seetõttu ei saa teatist lugeda sama usaldusväärseks kui näiteks kriminaalmenetluse lõpetamise määrust (KrMS § 206). Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse usaldusväärsus tuleneb eelkõige sellest, et määruse tegemisele on eelnenud kriminaalmenetlus ning isikul, kellele on omistatud süüteo tunnustega teo toimpanemine, on saanud oma õigusi seaduses sätestatud korras kaitsta. 03.02.2015 teatist saab lugeda dokumendiks, millega on fikseeritud, et uurimisasutusele avaldati informatsiooni lähenemiskeelu rikkumisest. Lisaks sisaldab teatis informatsiooni selle kohta, miks uurimisasutus ei tee menetlustoiminguid (ei alusta kriminaalmenetlust). Uurimisasutusele teatamine süüteotunnustega teo toimepanemisest ja sellise teate fikseerimine ei ole toiming, mis muudab teo toimepanemise tõendatuks. Seetõttu ei saa 03.02.2015 teatist lugeda dokumendiks, millega on usaldusväärselt dokumenteeritud teo toimepanemine. Teatist ei muuda usaldusväärseks ka asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti esindaja MR 07.05.2015 vastusest ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 27.04.2015 vastusest nähtuvalt fikseeriti teatises lähenemiskeelu rikkumine. Hilisemad uurimisasutuse ja prokuratuuri selgitused ei saa anda teatisele täiendavat sisu olukorras, kus kriminaalmenetlust läbi viidud ei ole. 03.02.2015 teatise tegemisele kriminaalmenetluse läbiviimist ei eelnenud. Seetõttu ei saa kohus lugeda ainult teatist ja teatisel põhinevat informatsiooni piisavaks, et lugeda hoidumiskohustuse rikkumise toimumine veenvaks. Vastupidise tõlgenduse korral piisaks kohustuse rikkumise usaldusväärseks dokumenteerimiseks sellest, kui uurimisasutusele
avaldatakse kontrollimata info süüteotunnustega teo kohta ning uurimisasutus teeb info põhjal teatise kriminaalmenetluse mittealustamise kohta. Teatis saab olla üheks, kuid mitte piisavaks teabeallikaks, mille põhjal kohtutäitur saab lugeda kohustuse rikkumise muul põhjusel väljaspool kahtlust olevaks. Kohtutäitur oleks pidanud seetõttu kasutama oma TMS §-st 26 tulenevat teabe kogumise õigust võlgnikult ja kolmandatelt isikutelt. Täiendava teabe põhjal oleks kohtutäitur saanud kujundada arvamuse, kas kohustuse rikkumine on väljaspool kahtlust. Kuivõrd kohtutäitur lähtus üksnes teatisest ja sellele tagantjärele antud selgitustest ning ei kogunud muud teavet, ei olnud kohustuse rikkumine usaldusväärselt dokumenteeritud ega muul põhjusel väljaspool kahtlust.
14.TsMS § 172 lg 1 ja lg 10 tulenevalt jäävad menetluskulud kohtutäituri kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Määruskaebus
15.Sissenõudja palub maakohtu määruse tühistada. Ühtlasi esitas sissenõudja taotluse kuulata tunnistajana üle KK või alternatiivnõudena kaasata KK menetlusse puudutatud isikuna; eemaldada tõendite hulgast ja kohtutoimikust võlgniku poolt 17.05.2016 ja 30.05.2016 esitatud tõendid või juhul, kui kohus jätab tõendite tagastamise taotluse rahuldamata, kuulutada menetlus kinniseks.
16.Maakohtu osundus, et võlgniku poolt kohustuse rikkumine peab olema usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust, ei põhine seadusel. Täitemenetluse seadustik ei sätesta konkreetset korda, kuidas kohtutäitur tuvastab täitedokumendi rikkumise. Sunniraha määramine on diskretsiooniotsus, mistõttu peab kohtutäitur küll põhjendama, kuidas ta jõudis sunniraha määramise otsustuseni, kuid ei ole otsustuse tegemisel seotud konkreetse tõendi liigi ega vormiga. Samuti ei anna täitemenetluse seadustik kohtutäiturile kohustust ega õigust uurimismenetluse läbiviimiseks või võlgniku ärakuulamise korraldamiseks enne sunniraha määramist. Võlgnik saab oma õigusi kaitsta kaebusega kohtutäituri otsuse peale. Kuivõrd formaliseeritud täitemenetluses ei saa kohtutäitur isikuid küsitleda, siis saabki kohtutäitur juhinduda üksnes kirjalikult esitatud dokumentidest. Kriminaalmenetluse mittealustamise teatis põhineb isikute poolt politseile avaldatud asjaoludel. Kuivõrd valekaebuse eest on ette nähtud kriminaalvastutus, siis selliselt esitatud andmed on usutavamad, kui nt kohtutäiturile kirjalikult esitatud isiku kinnituskiri.
17.Maakohus on kaldunud kõrvale ringkonnakohtu 04.02.2015 määrusest nr 2-14-54944, mille kohaselt on sunniraha määramine kohtutäituri diskretsiooniotsus, mis allub kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Üksikuid tõendeid kohus ei analüüsi. Kuivõrd diskretsiooni piiride ületamist maakohus ei sedastanud, siis alust kohtutäituri otsuste tühistamiseks ei olnud. Maakohus hakkas ise koguma ja uurima tõendeid, mis oli ebaseaduslik, kuna sellega ületas maakohus oma pädevust.
18.Kuivõrd kohus seadis kahtluse alla KK väited ja asus tõendeid uurima, sealhulgas koguma neid enda algatusel, siis TsMS § 477 lg-st 7 tulenevalt pidi kohus KK ära kuulama. Vastav taotlus oli sissenõudja poolt esitatud, kuid see jäi lahendamata. Sissenõudja esitas 26.07.2016 vastuväite KK ärakuulamata jätmisele. KK ärakuulamine annaks võimaluse veenduda, et
kriminaalmenetluse algatamata jätmise määrus oli veenev ja kaalukas tõend ja et määruses kirjeldatud asjaolud on aset leidnud.
19.Ka vaadeldes tõendeid kogumis, on selge, et sunniraha määramine oli põhjendatud ja sissenõudja sunniraha määramise taotluse läbivaatamisel jõuaks kohtutäitur samale tulemusele. Võlgniku seletused on ebausutavad, mistõttu need ei saanud tuua kaasa teistsugust sunniraha määramise otsustust. Sellepärast on ebaõige kohtu etteheide, et kohtutäitur pidi nõudma võlgnikult täiendavat teavet. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt pidanud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16)). See lähenemine on kohaldatav ka käesolevas asjas.
20.Esmalt kavatses maakohus kuulata võlgniku ära avalikul kohtuistungil. Selle peale esitas võlgnik vastuväite, mille tulemusena muutis kohus istungi ärakuulamiseks ja määras selle toimumise uueks ajaks. Maakohus ei teavitanud sissenõudjat, et tema ega tema esindaja ei saa viibida kohtus toimuva võlgniku ärakuulamise juures. Sissenõudjale ei esitatud ei tema ega võlgniku ärakuulamise protokolle ja ärakuulamisi ei kajastatud ka vaidlustatud maakohtu määruses. Lõpplahendis ei ole kajastatud võlgniku vastuseid sissenõudja küsimustele. Samuti ei ole tutvustatud võlgniku muid väiteid (v.a kohtumääruses endas). Seetõttu ei olnud sissenõudjal võimalust võlgnikku küsitleda. Maakohus on kohelnud pooli selgelt ebavõrdselt. Samuti on ebaselge, kas lahendi tegemisel on maakohus omistanud menetlusosaliste ärakuulamisel saadud teabele õiguslikku tähendust või see oli puhtinformatiivne. Kohtu selgitamiskohustusest tulenevalt peab nii kohtule kui ka menetlusosalistele olema selge, mis tähendus on ühel või teisel menetlustoimingul.
21.Maakohus ei edastanud sissenõudjale võlgniku 17.05.2016 ja 30.05.2016 taotlusi koos nendele lisatud tõenditega. Sellepärast ei saanud sissenõudja nendele taotlustele ja tõenditele vastu vaielda ega esitada täiendavaid omapoolseid tõendeid või nende kogumise taotlust.
22.Kuivõrd vaidlusalune sunniraha oli määratud seoses lähenemiskeelu rikkumisega KK suhtes, siis on KK-l otsene seos täitemenetlusega (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-168-15, p 13). Sellepärast pidi kohus kaasama ta menetlusse puudutatud isikuna (TsMS § 198 lg 3). Alaealist puudutatud isikut esindavad menetluses vanemad ühiselt.
23.17.05.2016 ja 30.05.2016 taotlustes taotles võlgnik võtta asja juurde kinnise kohtuasja dokumendid, samuti Riigiprokuratuuri määruse. Nende tõendite käesoleva asja juurde võtmine ei ole võimalik, kuivõrd need on asjassepuutumatud, saadud õigusvastaselt ja rikuvad menetlusväliste alaealiste isikute (KK, FK) seadusega kaitstud õigust, et kinniseks kuulutatud kohtuasja materjale ei avaldata (TsMS § 238 lg 1, lg 3 p 1, § 41). Maakohus ei ole teinud lahendit nende tõendite asja juurde võtmise kohta ja võlgnik ei ole järgnevas menetluses selle kohta vastuväidet esitanud. Sellepärast tuleb need tõendid võlgnikule tagastada. Juhul kui kohus jätab tõendite tagastamise taotluse rahuldamata, tuleb kohtumenetlus kuulutada kinniseks. Edasine menetluse käik
24.Kohtutäitur ja võlgnik vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
25.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ringkonnakohus ei korda maakohtu määruse põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
27.Määruskaebuse esitaja väitel ei põhine seadusel maakohtu seisukoht, et võlgniku poolt kohustuse rikkumine peab olema usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Ringkonnakohus leiab, et väide ei ole põhjendatud. TMS § 183 järgi võib kohtutäitur sunniraha määrata muu hulgas juhul, kui võlgnik on rikkunud kohustust teatud toimingust hoiduda (käesoleval juhul lähenemiskeeldu). Seega peab kohtutäitur enne sunniraha määramist veenduma, et võlgnik on kohustust rikkunud.
28.Põhjendatud ei ole määruskaebuse esitaja seisukoht, et kuivõrd maakohus ei sedastanud diskretsiooni piiride ületamist, siis alust kohtutäituri otsuste tühistamiseks ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja on valesti aru saanud kohtutäituri diskretsiooniõigusest sunniraha määramisel. Maakohus on õigesti leidnud, et kohtutäituril tuleb esmalt veenduda kohustuse rikkumises ning alles seejärel saab kohtutäitur diskretsiooniõiguse alusel otsustada sunniraha määramise üle. Kuivõrd käesoleval juhul oli vaidluse esemeks üksnes sunniraha määramise eelduste olemasolu, on määruskaebuse esitaja poolt kohtutäituri diskretsiooniõigusele viitamine asjakohatu.
29.Määruskaebuse esitaja väide, et maakohtu poolt tõendite kogumine ja uurimine oli ebaseaduslik, ei ole põhjendatud. Kuivõrd käesoleval juhul ei olnud vaidluse esemeks diskretsiooniõiguse teostamine kohtutäituri poolt, lähtus maakohus õigesti TsMS § 477 sätestatud hagita menetluse reeglitest, mis võimaldavad tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid.
30.Põhjendatud ei ole määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus oleks pidanud KK ära kuulama. Kuivõrd asjas ei olnud vaidluse esemeks mitte see, kas võlgnik rikkus lähenemiskeeldu, vaid üksnes see, kas kohtutäituril oli sunniraha määramise otsuse tegemiseks piisavalt informatsiooni, siis seetõttu ei olnud KK ärakuulamine maakohtu poolt asja lahendamise seisukohalt vajalik. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse esitaja väide, et KK ärakuulamisega oleks saanud tõendada sunniraha määramise aluseks olnud dokumendi veenvust, kuna dokumentaalset tõendit hinnatakse selle dokumendi sisust lähtuvalt. Pealegi oli vaidlusalune dokument juba koostatud muu hulgas KK seletuse põhjal.
31.Määruskaebuse esitaja väitel ei esitatud talle ei tema ega võlgniku ärakuulamise protokolle ja ärakuulamisi ei kajastatud ka vaidlustatud maakohtu määruses, samuti ei kajastata määruses võlgniku vastuseid sissenõudja küsimustele. Väide ei ole põhjendatud, kuna maakohtu määruses on võlgniku ja sissenõudja ärakuulamine ja nende poolt avaldatu kajastatud, samuti on kajastatud ka vastused sissenõudja asjakohastele küsimustele (määruse p-d 5-8).
32.Põhjendamatud on määruskaebuse esitaja etteheited maakohtule, et maakohus ei teavitanud sissenõudjat sellest, et tema ega tema esindaja ei saa viibida kohtus toimuva võlgniku ärakuulamise juures ning et sissenõudjale ei antud võimalust võlgnikku küsitleda. TsMS § 477 lg 4 kohaselt tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära kuulata, kui seadusest ei tulene teisiti; isiku ärakuulamine toimub isiklikult ja suuliselt; selleks ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, kui seadusest ei
tulene teisiti. Seadusest ei tulene, et menetlusosalise ärakuulamisest peaks teisi menetlusosalisi teavitama. Samuti ei tulene seadusest menetlusosalisele õigust hagita menetluses teist menetlusosalist küsitleda.
33.Määruskaebuse esitaja väide, et kuivõrd sunniraha oli määratud seoses lähenemiskeelu rikkumisega KK suhtes, siis oleks KK pidanud menetluses osalema puudutatud isikuna, on iseenesest põhjendatud, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole käesoleval juhul siiski KK õigusi rikutud. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on KK alaealine isik (sündinud XX.XX.XXXX). TsÜS § 8 kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel) ning alla 18aastasel isikul (alaealisel) on piiratud teovõime. Seega on TsÜS § 8 alusel KK piiratud teovõimega isik. TsMS § 202 lg 2 järgi ei ole piiratud teovõimega isikul tsiviilkohtumenetlusteovõimet. TsMS §
lg
kohaselt esindab tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist kohtus tema seaduslik esindaja, kelleks käesoleval juhul on TK. Nii on ka TK ise 04.07.2016 kohtule esitatud menetlusdokumendis käsitlenud ennast käesolevas vaidluses KK seadusliku esindajana (II kd, tl 145). Seega asjaolu, et maakohtu määruses ei ole puudutatud isikuna märgitud KK, vaid tema seaduslik esindaja, ei ole kaasa toonud KK õiguste rikkumist ning seega puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Mis puudutab määruskaebuse väidet, et alaealist puudutatud isikut esindavad menetluses vanemad ühiselt, siis käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis andnuks maakohtule või annaks ringkonnakohtule alust väita, et TK ei või alaealist esindada. Lapse seaduslikuks esindajaks on PKS § 120 lg 1 esimese ja teise lause järgi tema hooldusõiguslik vanem, sh on ühise hooldusõigusega vanematel ka ühine esindusõigus. Seega esindavad ühise hooldusõigusega vanemad last kui menetlusosalist kohtumenetluses üldjuhul ühiselt. PKS § 120 lg 7 järgi eeldatakse teise vanema nõusolekut, kui vanem esindab last iseseisvalt. Viidatud sättes sisalduv eeldus on Riigikohtu praktika kohaselt ümberlükatav ka lapse esindusõiguse suhtes kohtumenetluses (Vt RKTKo 3-2-1-127-15, p 23). Asja materjalidest ei nähtu, et lapse vanematel poleks ühist hooldusõigust või et vanemad oleksid eri meelt lapse esindamise osas. Seega võis maakohus tugineda eeldusele, et last võib esindada TK iseseisvalt.
34.Määruskaebuse esitaja väitel ei saadetud talle avaldaja 17.05.2016 ja 30.05.2016 taotlusi ega nendele lisatud dokumente ja seetõttu ei olnud tal võimalust neile vastata ega esitada omapoolseid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui avaldaja taotlusi ja lisatud dokumente sissenõudjale ei saadetud, ei anna see menetluslik minetus alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks, kuna maakohus ei ole määruses avaldaja taotletud dokumentidele tuginenud. Lisaks sellele ei ole määruskaebuse esitaja ka märkinud, millised tõendid konkreetselt jäid sissenõudjal esitamata seetõttu, et talle eelmärgitud avaldaja taotlusi ja neile lisatud dokumente ei saadetud.
35.Ringkonnakohus leiab, et ka määruskaebuse ülejäänud väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks.
36.Määruskaebuse esitaja taotluse kuulata tunnistajana üle KK või alternatiivnõudena kaasata KK menetlusse puudutatud isikuna jätab ringkonnakohus rahuldamata eelpool käsitletud põhjustel.
37.Määruskaebuse esitaja on esitanud ka taotluse tagastada võlgnikule 17.05.2016 ja 30.05.2016 taotlustega esitatud tõendid või alternatiivselt kuulutada menetlus kinniseks.
Tõendite tagastamiseks ei ole alust, kuna kohtumäärused on asjakohased tõendid kui sundtäitmisel olevad täitedokumendid, mille täitmise või mittetäitmise küsimusest on käesolevas asjas tekkinud vaidlus alguse saanud. Riigiprokuratuuri määrus tõendab JV väiteid käesolevas menetluses, et TK esitab väidetavalt alusetuid kaebusi prokuratuurile ja kui JV sellise väite menetluses esitas, on tõend selle tõendamiseks asjakohane. Asjaolu, et maakohus käesolevas hagita menetluses lõppkokkuvõttes neile tõenditele ei tuginenud, ei anna samuti alust 17.05.2016 ja 30.05.2016 esitatud tõendite tagastamiseks. Seetõttu jätab ringkonnakohus taotluse tõendite tagastamiseks rahuldamata. Määruskaebuse esitaja taotluse kuulutada alaealiste KK ja FK õiguste kaitseks menetlus kinniseks, jätab ringkonnakohus rahuldamata, kuivõrd vaidlusalused tõendid (Harju Maakohtu 15.10.2015 määrus 2-13-21540; Tallinna Ringkonnakohtu määrus 2-13-21540; Tallinna Ringkonnakohtu määrus 2-14-54944; Riigiprokuratuuri 18.04.2016 määrus) ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul selliseid andmeid, mis võiksid asja menetlemisel avalikus menetluses kahjustada alaealiste isikute huve.
38.08.03.2017 esitas määruskaebuse esitaja ringkonnakohtule taotluse tsiviilasjas menetluse peatamiseks. Taotluse kohaselt algatas ringkonnaprokuratuur 06.03.2017 JV suhtes kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXX seoses uute tõenditena muljumisjälgede ilmnemisega JV endise elukoha põrandal. Uuritav süütegu seostub tsiviilasja 2-13-21540 (milles anti välja käesolevas vaidluses täitedokumendiks olnud esialgse õiguskaitse määrus) algatamise aluseks olnud sündmustega. Võlgniku süüdimõistmise korral taotleb sissenõudja tsiviilasjas 2-13-21540 tehtud lõpplahendi teistmist, võlgniku süüdimõistmine on ka oluliseks asjaoluks, millest lähtudes võib ringkonnakohus hinnata ümber võlgniku väited ja tõendid, võlgniku kahjuks. Määruskaebuse esitaja palub peatada käesoleva asja menetluse kuni kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni. Kohtutäitur ja võlgnik vaidlesid taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja menetluse peatamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd 06.03.2017 algatatud kriminaalmenetluse tulemusena tuvastatavad asjaolud ei saa mõjutada käesolevas menetluses vaidlustatud kohtutäituri otsuste õiguspärasust, s.o seda, kas 30.03.2015 sunniraha määramise otsuse tegemiseks oli kohtutäituril piisavalt informatsiooni või mitte.
39.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud määruskaebuse esitaja kanda. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.