Teha asjas uus otsus, millega Swedbank AS-i hagi XX vastu hüpoteegi sundtäitmiseks rahuldada ja kohustada XX alluma kohesele sundtäitmisele Tallinnas XXX asuvale korteriomandile (registriosa nr XXXXXXXX) Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks summas 221 590,10 eurot (laenulepingust nr 07-010119-JI tulenev nõue 37 322,68 eurot ja laenulepingust nr 08-116319-JK tulenev nõue 184 267,42 eurot).
4.Rahuldada Swedbank AS-i apellatsioonkaebus.
5.Jätta maakohtu menetluskulud XX kanda ja välja mõista XX-lt Swedbank AS-i kasuks 300 euro suurune menetluskulu maakohtus.
6.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda ja mõista XX-lt Swedbank AS-i kasuks välja 175 euro suurune menetluskulu apellatsiooniastmes.
7.Kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS (hageja) esitas 27. aprillil 2018 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat alluma kohesele sundtäitmisele Tallinnas XXX asuvale korteriomandile (korteriomand) seatud hüpoteegiga tagatud 221 590,10 euro suuruse nõude rahuldamiseks. Hageja palus asja menetleda dokumendimenetluses ja tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja ja YY vastu hüpoteegi realiseerimise nõue, kuid kostjaga ei ole sõlmitud kokkulepet hüpoteegi koheseks sundtäitmiseks. Hageja hüpoteegiga tagatud nõue on YY pankrotimenetluses tunnustatud 143 420,27 euro ulatuses (tsiviilasi nr 214-11743). Kohus leidis nimetatud tsiviilasjas, et hageja oli hüpoteegi seadmisel heauskne, mistõttu ei ole hüpoteegi seadmise lepingud tühised. Hageja hüpoteegiga tagatud nõuded tulenevad laenulepingutest nr 07-010119 (laenuleping I) ja nr 08-116319 (laenuleping II). Laenulepingu I alusel sai MARTES OÜ (kustutatud)
19.jaanuaril 2007 hagejalt laenu 223 690,77 eurot intressiga kuue kuu EURIBOR + 1,75% aastas tagastamise tähtpäevaga 19. jaanuar 2019. Laenulepingu II alusel sai Osaühing Pakri Invest (kustutatud) 19. augustil 2008 hagejalt laenu 95 867,47 eurot intressiga 10,109% (hiljem vähendati 10%-ni) aastas tagastamise tähtpäevaga 21. detsember 2008 (hiljem pikendati
30.juunini 2009). Kuigi pärast YY pankroti väljakuulutamist võlalt viiviste arvestamine peatus, sai Riigikohtu praktikast tulenevalt neid arvestada jätkuvalt kostja kui pantija suhtes. Mõlemas laenulepingus on viivisemääraks 0,15% päevas. Eelnevat arvestades on laenulepingutest tulenevad nõuded sissenõutavaks muutunud 221 590,10 euro ulatuses ja nende nõuete tagamiseks on seatud kinnisasjale hüpoteegid kokku 364 296,40 euro ulatuses. Kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna sisse kantud YY, kes on samuti andnud notariaalseid kinnitusi selle kohta, et korteriomand on tema lahusvara. Hageja ei pidanud teadma, et korteriomand võib kuuluda kostja ja tema abikaasa ühisvara hulka. Lisaks on kohus teises tsiviilasjas tuvastanud, et korteriomand kuulub YY lahusvara hulka. YY pankrotimenetluses väitsid kostja ja YY, et korteriomand on nende ühisvara. Kostja esitas hagi ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-16-9434). Kuna pankrotihalduri arvates kuulub korteriomand ühisvara hulka, ei ole ta nõus seda müüma. Seetõttu on hageja ainuke võimalus saavutada hüpoteekide sundtäitmine pankrotimenetluse väliselt. Kostja vastuväited
2.Kostja leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest seda ei saa menetleda. Sama asja, kas korteriomand kuulub ühis- või lahusvara hulka, ei saa mitmes asjas korraga arutada.
2 (8)
Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 17. juuni 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras, et kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle asjas järgmiste tähtust omavate asjaolude üle: YY suhtes on välja kuulutatud pankrot; Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustega tsiviilasjas nr 2-14-11743 on tunnustatud hageja nõuet YY pankrotimenetluses summas 143 420,27 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärku kuuluva nõudena; hageja ja MARTES OÜ sõlmisid 19. jaanuaril 2007. a laenulepingu nr 07-010119-JL, mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 223 690,77 eurot (laenuleping I); hageja ja Osaühing Pakri Invest sõlmisid 19. augustil 2008. a laenulepingu nr 08-116319JK, mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 95 867,47 eurot (laenuleping II); XXX korteriomandile on hageja kasuks erinevate hüpoteegi seadmise lepingutega seatud hüpoteegid kokku 364 296,40 euro ulatuses. Hüpoteekidega on tagatud kõik laenulepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded; YY ostis korteriomandi 20. mail 1994. a Tallinna linnalt vallasasjana. Korteriomand on kantud kinnistusraamatusse 28. oktoobril 2004 ja selle omanikuna on sisse kantud YY; YY ja kostja sõlmisid 15. oktoobril 1998. a abieluvaralepingu. Abieluvaralepingu kohaselt abiellusid abikaasad 25. mail 1985 ja leppisid p-s 2.1 kokku, et Keila vallas Klooga-Rannas KKK asuvad ehitised ja rajatised saavad kostja lahusvaraks. Abieluvaralepingu p-s 2.2 leppisid abikaasad kokku, et kuni nimetatud lepingu sõlmimiseni abielu kestel nende poolt ühisomandisse soetatud vara, välja arvatud p-s 2.1 nimetatu, jääb abikaasade ühisvaraks ning neil on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Vastavalt abieluvaralepingu p-le 2.3, pärast käesoleva lepingu sõlmimist abielu ajal soetatav vara loetakse selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see on registreeritud või kelle nimele see on kantud kinnistusraamatusse; kostja esitas hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks ning oli seisukohal, et korteriomand on abikaasade ühisvara. Hüpoteegi seadmise lepingud näevad ette korteriomandi omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hageja esitas hagi seetõttu, et ühisvara on jagamata ning kostja ei ole hüpoteekide sundtäitmiseks nõusolekut andnud. Maakohus viitas asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg-le 1, kuid selgitas, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldusele vastandub perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 6 järgne eeldus vara kuulumise kohta ühisvarasse. Maakohus hindas esmalt hageja nõude suurust. Hageja nõude aluseks on laenulepingud I ja II, mis on sõlmitud hageja ning äriühingute vahel. Nõude suurusele kostja sisulisi vastuväited ei esitanud. Laenulepingute alusel on hageja nõue 221 590,10 eurot. Maakohus ei tuvastanud kõrvalnõuete vastuolu heade kommetega ning kõrvalnõuete suurus ei ületa põhinõude suurust. Maakohus tuvastas seejärel, et korteriomand on kostja ja YY ühisomandis. Kostja ja YY abielu registreeriti 25. mail 1985. Korter erastati 20. mail 1994, abikaasad sõlmisid abieluvaralepingu
15.oktoobril 1998 ning
28.oktoobril 2004 kanti korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse YY. Vastavalt kinnisasja omandamise ajal kehtinud PKS-ile on abielu kestel soetatud vara nende ühisomand (ENSV abielu- ja perekonnakoodeks § 20 lg 1 ja PKS1995 § 14 lg 1). Tulenevalt eluruumide erastamise seaduse §-st 211 ja Riigikohtu praktikast on vallasasjana ühisvaraks olnud korter abikaasade ühisvara ka kinnisasjana. Seda isegi juhul, kui korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. Abikaasad ei ole tehinguga ühisomandit lõpetanud. 3 (8)
Eelnevat ei muuda abieluvaralepingu p 2.3, mille kohaselt pärast abieluvaralepingu sõlmimist abielu ajal soetatav vara loetakse selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see on registreeritud või kelle nimele see on kantud kinnistusraamatusse. YY ei soetanud juurde uut vara, vaid muutus juba ühisvaraks oleva asja õiguslik staatus. Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-14-11743 tuvastatud asjaolu, et korteriomand on YY lahusvara, ei ole praeguses asjas hagejale siduv. Nimetatud asjaolu tuvastati selle alusel, et pankrotihaldur ega kostja ei esitanud PankrS § 122 lg 5 sätestatud tähtaja jooksul ühisvara jagamise või pankrotivarast vara välistamise hagi. Abikaasade ühisomand ei sõltu ega lõpe sellest, kas ühisvara jagamise nõue on õigeaegselt esitatud. Samuti ei sõltu ühisomandi teke või lõppemine sellest, kas abikaasad ise pidasid korteriomandit ekslikult YY lahusvaraks. Hüpoteegi seadmise lepinguid sõlmides koormas YY ühisomandis olevat vara, seades korteriomandile hageja kasuks hüpoteeke kokku 364 296,40 euro ulatuses. YY väitis tehingute tegemisel, et tegemist on tema lahusvaraga. Tsiviilasjas nr 2-14-11743 on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et AÕS § 561 lg-s 1 sätestatud hüpoteekide heauskse omandamise eeldused on täidetud. Maakohus tuvastas omal algatusel, et hüpoteekide seadmise lepingud on tühised ning seega on hüpoteekide heauskne omandamine välistatud. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 31 lg 1 välistab abikaasa nõusolekuta käsutustehingu alusel kaasomandi või piiratud asjaõiguse AÕS § 561 lg 1 alusel heauskse omandamise (Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-127-13, p 22; 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14;
8.novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-16048/16, p 13). Kuivõrd korteriomand on kostja ja tema abikaasa ühisomandis, ei ole hüpoteegi seadmise lepingud seadusega kooskõlas, sest kostja ei ole andnud nõusolekut temale kuuluvale ühisvara osale hüpoteekide seadmiseks ning sellisel juhul ei ole hüpoteekide heauskne omandamine võimalik. Eelnevat arvestades jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-169434 vaieldakse kostja ja YY ühisvara jagamise üle. See, et mõlema nõude lahendamisel tuleb tuvastada, kas korteriomand on abikaasade ühisvara või mitte, ei tee neid samadeks tsiviilasjadeks. Menetluskulud jäid hageja kanda. Kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei olnud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti, et hüpoteekide seadmise lepingud on tühised. Tsiviilasjas nr 2-14-11743 tuvastatud hüpoteegipidaja heausksus on pooltele ka käesolevas menetluses siduv. Asjaolu, kas tegemist oli ühis- või lahusvaraga, ei olnud viidatud menetluses vajalik tuvastada, sest mõlemal juhul oleks hageja näol tegemist heauskse hüpoteegipidajaga. Kuna tsiviilasjas nr 2-14-11743 tuvastas kohus, et korteriomandi hüpoteegid on heauskselt omandatud, ei oleks maakohus tohtinud Riigikohtu praktikast tulenevalt vastupidisele seisukohale asuda (Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-15, p 15). Viidatud tsiviilasjas oli menetlusosaliseks YY, kes esindas selles vaidluses ka abikaasa huve, sest nad on jätkuvalt abielus ja teostavad oma ühisvaraga seotud õigusi ühiselt (PKS § 18 lg 1). Ekslik on maakohtu järeldus, et teise abikaasa (kostja) nõusolekuta sõlmitud hüpoteegi seadmise käsutustehing on praegusel juhul tühine. Maakohus jättis analüüsimata asjas kohalduva õiguse ajalise kehtivuse ja kuupäevad, millal on lepingud sõlmitud ning hüpoteegid seatud. Maakohus ei küsinud selles osas ka hageja seisukohta, sest see ei olnud poolte vahel 4 (8)
vaidlusesemeks. Kuna asjaõiguslepingud sõlmiti enne 1. juulit 2010 ja hüpoteegid kanti kinnistusraamtusse aastatel 2005–2008, kohaldub asjas enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadus (PKS § 210 lg 2). Riigikohus on viidatud seaduse kontekstis selgitanud, et abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks (Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). Seega on vastav käsutustehing kehtiv ja seetõttu on võimalik ka heauskne omandamine. Praegusel juhul on hüpoteegipidaja heauskne seetõttu, et ta ei pidanud ühisvara olemasolu eeldama ning vastupidine oleks hea usu põhimõttega vastuolus. YY on kinnitanud igas hüpoteegi seadmise lepingus, et korteriomand on tema lahusvara. Ka kostja ei ole aastate jooksul korteriomandit ühisvaraks pidanud ega nõudnud enda kasuks kande parandamist. Lisaks on YY ja kostja jätkuvalt abielus. Abikaasade omavahelisi suhteid saab kaitsta vaid olukorras, kus kolmandal isikul on võimalik ühisvara olemasolu selgelt järeldada. Hageja ei saanud lähtuda perekonnaseaduses sätestatud ühisvara eeldusest, sest YY eksitas korteriomandi kuuluvuse osas nii notareid kui ka hüpoteegipidajat. Kolmanda isiku jaoks omab eelkõige tähendust kinnistusraamatu kanne. Hüpoteegipidajal ei ole kohustust nõuda vara omanikult välja kõikide kinnisasjatehingute dokumente, et kontrollida võimalike varasuhetega seotud õiguslikke asjaolusid. Kui üks abikaasa on esitanud hüpoteekide seadmisel ebaõiget infot vara kuuluvuse kohta, siis on tegemist abielusuhtest tuleneva riskiga ning kostjal on selles osas võimalik esitada nõue oma abikaasa vastu. Maakohus võttis dokumendimenetluses põhjendamatult seisukoha asjaolu osas (hüpoteegipidaja heausksus), mille suhtes puudus poolte vahel vaidlus ja mida tõendas jõustunud kohtulahend (TsMS § 229 lg 1). Sellega rikkus maakohus dokumendimenetluse korda, mille kohaselt on dokumendimenetluses võimalik teha lahend vaid esitatud tõendite pinnalt ning lähtuvalt poolte vaidlusesemest. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega tuleb hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Praegust asja menetles maakohus dokumendimenetluses (TsMS § 406). Kolleegiumi hinnangul on dokumendimenetluse kohaldamise tingimused täidetud, sest kõik haginõude aluseks olevad asjaolud on hagejal võimalik tõendada olemasolevate dokumentidega ning hagi esemeks on sundtäitmise läbiviimise nõue.
8.Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus menetlusnorme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mis viis ebaõige lahendini.
9.Maakohtu järeldus hüpoteekide heauskse omandamise võimatuse kohta oli üllatuslik. TsMS § 406 lg 3 kohaselt arvestatakse dokumendimenetluses tõendina üksnes poolte esitatud dokumente ja poolte vande all antud seletusi. Tõendada võib üksnes sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolusid ja dokumendi ehtsust või võltsitust. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on
5 (8)
juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kui maakohus leidis, et asjas tõusetub hüpoteegi seadmise lepingute tühisus, pidi ta juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Maakohus leidis, et ta peab mh omal algatusel kontrollima tehingute vastavust seadusele ja tehingute tühisust. Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest kostja ei andnud nõusolekut temale kuuluvale ühisvara osale hüpoteekide seadmiseks ning sellisel juhul ei ole hüpoteekide heauskne omandamine võimalik. Selliselt rikkus maakohus TsMS § 436 lg-d 3 ja 4, kui tugines asjaoludele, mida kohus pooltega ei arutanud, ning andis asjaoludele hinnangu, millele ei olnud varem pööranud poolte tähelepanu.
10.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et kehtiva PKS § 31 lg 1 järgi abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud tehing välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise. Esmalt omab tähtsust, millal korteriomand on hüpoteekidega koormatud. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on hüpoteegi seadmise lepingud ja asjaõiguslepingud sõlmitud: 23. detsember 2004, 28. jaanuar 2005, 29. november 2005, 18. jaanuar 2007, 18. jaanuar 2008 ja 18. august 2008 (tl-d 31–49). Seega ei saanud asjas kohalduda kehtiva PKS § 31 lg 1 (PKS § 210 lg 2, § 211 lg 1). Kui korteriomandi näol on tegemist ühisvaraga, siis kohaldub hüpoteegi seadmise lepingute ajal kehtinud PKS1995 § 17 lg 2, mille kohaselt käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, st ühisvara käsutamiseks vajaliku käsutustehingu käsutusena kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. Seega pidid ühisvaras oleva korteriomandile seatud hüpoteekide kehtivuseks tegema vastava käsutustehingu mõlemad abikaasad või siis pidi käsutustehingu teinud abikaasal olema selleks teise abikaasa eelnev nõusolek või pidi teine abikaasa käsutustehingu hiljem heaks kiitma. Teise abikaasa tahteavalduse puudumine ei muutnud ühe abikaasa tehtud käsutustehingut siiski tühiseks, käsutustehingu alusel oli võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt Riigikohtu
13.novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22 ja 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). Seega on maakohus, tuginedes kehtivale PKS § 31 lg-le 1, ebaõigesti leidnud, et hüpoteekide heauskne omandamine ei olnud võimalik.
11.Maakohus on märkinud, et jõustunud kohtulahendiga, milleks on Tartu Ringkonnakohtu
6.märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11743, on tuvastatud, et hüpoteekide heauskse omandamise eeldused on täidetud (tl-d 7–12). Samas ei ole maakohus nimetatud tõendit asja lahendamisel arvestanud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
12.Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2017. a otsuse p-s 9.2 on ringkonnakohus hüpoteegi seadmise lepingute tühisuse väidet hinnates leidnud, et puudub vajadus tuvastada, kas korteriomandi näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga, sest hüpoteek on piiratud asjaõigus, mida sai hüpoteegi seadmise hetkel heauskselt omandada ning AÕS § 561 lg 1 sätestatud heauskse omandamise eeldused on täidetud. Kostja ja YY on ka praegu abielus, mille kohta esitas hageja apellatsioonimenetluses rahvastikuregistri väljavõtte. Saab eeldada, et hageja taotleb nimetatud tõendi asja juurde võtmist. Samas ei ole hageja tõendi esitamise lubatavust põhjendanud ega põhistanud, mistõttu jätab kolleegium selle TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Asjaolu, et kostja ja YY on abielus, ei ole vaidlusalune ning seda ei ole vaja tõendada (TsMS § 238 lg 1 p 1). Tsiviilasja nr 2-14-11743 menetluses ei olnud kostja menetlusosaline ning tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 ei seo nimetatud kohtuotsus kostjat. Samas ei jäänud kostja õigused viidatud tsiviilasja menetluses kaitseta, sest abikaasad võivad ühisest asjast tulenevaid nõudeid esitada 6 (8)
eraldi tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4, mille järgi on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused, koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, mis laieneb ka ühisomanikele. Kuigi PKS § 29 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul, siis selle mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu. Kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519/78, p 25.2). YY ei ole tsiviilasja nr 2-14-11743 menetluses kostjat kahjustanud, sest oli menetluses seisukohal, et tegemist on ühisvaraga. Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2017. a otsus on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud tõendiga tõendatud, et hüpoteekide heauskse omandamise eeldused on täidetud. Nimetatud tõend haakub teiste asjas esitatud tõenditega. Hüpoteekide seadmise lepingutes on YY kinnitanud, et korteriomandi suhtes kehtib abieluvaraleping, mille kohaselt nimetatud vara kuulub talle lahusvarana. Notar on nimetatud fakti tuvastanud esitatud abieluvaralepingu alusel (tl-d 72–73). Samuti oli korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud YY (tl 60). Eeltoodud tõenditega on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et hageja omandas hüpoteegid heauskselt.
13.Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguse asja lahendamisel vajalik tuvastada, kas korteriomand kuulub ühisvara hulka või mitte. Sellise seisukoha avaldas ka Tartu Ringkonnakohus oma 6. märtsi 2017. a otsuses. Seega ei mõjuta praeguse asja lõppjäreldust tsiviilasjas nr 2-16-9434 tehtav lahend (tl-d 61–64, 74–76). Tsiviilasjas nr 2-16-9434 on kostja esitanud hagi YY ja YY pankrotihalduri Ene Ahase vastu ühisvara jagamiseks ja oma osa pankrotivarast välistamiseks ning hüvitise ja viivise väljamõistmiseks (vt Riigikohtu
9.oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434). Kui nimetatud asjas tuvastatakse, et korteriomandi näol on tegemist ühisvaraga, siis vaatamata sellele on hageja omandanud hüpoteegid heauskselt. Kui tegemist on YY lahusvaraga, siis ei tõusetu korteriomandi üksinda käsutamise küsimust.
14.Maakohus on otsuse põhjenduste p-s 17 andnud hinnangu hüpoteekidega tagatud nõude suurusele ja leidnud, et miski ei viita sellele, et kõrvalnõuete määrad oleksid vastuolus heade kommetega. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võlgnevuse suuruse ega arvutuskäigu suhtes. Hageja hüpoteegiga tagatud nõuded on järgmised: Laenulepingust nr 07-010119-JI tulenev nõue 490 858,71 eurot, millest tagastamata laenu põhiosa 18 661,34 eurot, intress 11 812,25 eurot, sissenõudekulud 250 eurot ja viivis 460 135,22 eurot (tl 50–52). Hageja vähendab viivist ja nõuab kõrvalnõudeid 18 661,34 euro ulatuses. Laenuleping nr 08-116319-JK tulenev nõue 544 004,34 eurot, millest tagastamata laenu põhiosa 92 133,71 eurot, intress 2875,70 eurot, sissenõudekulud 2500 eurot ja viivis 446 494,93 eurot (tl-d 53–54). Hageja vähendab viivist ja nõuab kõrvalnõudeid 92 133,71 euro ulatuses. Hageja hüpoteegiga tagatud nõuded on kokku 221 590,10 eurot. Hüpoteekide rahaline suurus (hüpoteegisumma) kokku on 364 296,40 eurot (tl-d 60 ja pöördel). Kolleegium peab vajalikuks kajastada otsuse resolutsioonis nõuete aluseks olevate laenulepingute numbrid. Kolleegium märgib, et hüpoteegist ei teki teisele abikaasale kohustust vastutada sellega tagatud kohustuste täitmise eest muu varaga, st maksimaalselt võib kostja kaotada hüpoteegi realiseerimise tõttu korteriomandi omandiõiguse.
15.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta kostja kanda. 7 (8)
Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 järgi kindlaks alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista maakohtus kantud menetluskulud 300 eurot. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 175 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
16.Dokumendimenetluses on võimalik teha reservatsiooniga otsus, mis võimaldab kostjal maksma panna dokumendimenetluses arvestamata jäetud vastuväidet (TsMS § 451 lg 2). Praeguses asjas ei esitanud kostja vastuväidet, mida kohus ei saanud TsMS § 406 lg 3 kolmanda lause kohaselt dokumendimenetluse piiranguid arvestades kontrollida. Seega teeb ringkonnakohus vaidlustamise reservatsioonita lõpliku otsuse.
17.TsMS § 468 lg 1 p 3 järgi tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks otsuse, mis tehakse dokumendimenetluses.
18.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.