Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-144-05 Tartu, 19. detsember 2005. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik AS-i Hert Transport hagi AS-i Inges Kindlustus vastu 26 129 krooni 55 sendi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22/317/05 AS-i Hert Transport kassatsioonkaebus 21. november 2005. a AS-i Inges Kindlustus esindaja vandeadvokaat Marko Aavik Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2005. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Hert Transport esitas Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Inges Kindlustus vastu 64 442 krooni 98 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sai 27. augustil 2002. a autotreilerilt autode mahalaadimisel vigastada AS-ile Kommest Auto kuuluv sõiduauto Peugeot 307. Autode vedajaks oli AS Hert Transport ja ekspedeerijaks OÜ Corpotrans. Hageja tasus 30. detsembril 2002. a temalt nõutud kahjuhüvitise 60 550 krooni. Hageja on sõlminud kostjaga kindlustuslepingu, mille alusel on kindlustatud hageja vastutus vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonile (CMR). Konventsioonist tulenevalt tekkis hagejal vedajana vastutus, seega on tegemist kindlustusjuhtumiga. Kostja keeldus hageja nõuet rahuldamast. Hagiavalduse täpsustuses märkis hageja nõude suuruseks 56 129 krooni 55 senti. Kostja tasus 30. jaanuaril 2004 hagejale 30 000 krooni. Seisuga 13. mai 2004. a on hageja nõue kostja vastu 26 129 krooni 55 senti, sealhulgas hüvitis 17 235 krooni 60 senti ja viivis 8893 krooni 95 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kahjujuhtumi põhjustas kindlustusvõtja töötaja, kes rikkus veotingimusi raske ettevaatamatuse tõttu. Kindlustusvõtja autojuhi seletuskirjast selgub, et olles eemaldanud järelhaagisel asunud sõiduauto Peugeot 307 koormarihmad, veeres sõiduk üle tõkiskingade treileri järelhaagiselt maha ning sai kahjustada. Sõiduki iseeneslik veeremine pärast koormarihmade eemaldamist sai toimuda vaid vedaja töötaja poolse ohutusnõuete ning eeskirjade raske rikkumise tulemusena. Rahvusvahelisi autovedusid teostaval professionaalsel autojuhil on suur hoolsuskohustus. Autojuht oleks pidanud veenduma, et käsipidur on peal ning et tõkiskingad iseenesliku liikumise välistavad või et käsipidur ei ole pika veo käigus järele andnud või kahjustatud. Autojuht ei teinud minimaalselt tarvilikku oma töökohustuste täitmisel, seega on tegemist töötajapoolse käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisega ning see tegu vastab Inges Kindlustus AS-i autovedajate ja ekspediitorite vastutuse kindlustamise üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) § 3 punktile 4, mis annab aluse kindlustusandjale kahju hüvitamisest keeldumiseks. Ekslik on hageja väide, et kindlustusandja võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 1 kohaselt kahju hüvitamisest keelduda vaid juhul, kui vedaja on kahju tekitanud tahtlikult. Sel juhul poleks
kindlustusandjal võimalik analoogse juhtumi puhul keelduda kahju hüvitamisest ka juhul, kui vedaja autojuht oleks vedamise ajal olnud raskes joobes. VÕS § 452 lõikes 1 sätestatud keeld ei ole kehtestatud kindlustusvõtja kaitseks, vaid kindlustusandja kaitseks. Viidatud säte pole imperatiivne. Ka VÕS § 513, mis on vastutuskindlustuse erinorm, ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest kindlustusvõtja raske ettevaatamatuse korral. Kostja vaidlustas ka hüvitise suuruse arvutamise metoodika ja viivise suuruse.
3.Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Poolte sõlmitud kindlustuslepinguga on kindlustatud hageja varalised huvid kaupade rahvusvaheliste vedude tegemisel CMR-i alusel. Lepingu �kindlustusvastutusest vabanemise" alalõigu punkti 3 ja üldtingimuste § 3 punkti 4 kohaselt ei teki kostjal kindlustusvastutust, kui kahju põhjuseks on kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatus.
27.augustil 2002 toimus juhtum, kus hageja (vedaja) autojuht laadis maha sõiduautosid autotreilerilt ja üks AS-ile Kommest Auto kuulunud auto sai vigastada. Hageja hüvitas tekkinud kahju 60 550 krooni. Hageja leiab, et kindlustuslepingu sätted, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb vastutusest kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatuse tõttu põhjustatud kahju hüvitamisest, on vastuolus VÕS § 452 lõikega 1. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Selle sätte mõtte kohaselt on tühine kokkulepe, mille järgi kindlustusandja kohustub hüvitama kahju neil juhtudel, mil kindlustusvõtja on põhjustanud kahjujuhtumi tahtlikult. Selline kokkulepe on tühine tulenevalt vajadusest kaitsta kindlustuse olemust. VÕS § 452 lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske ettevaatamatuse tõttu. Pooltevaheline kindlustusleping ja üldtingimused kindlustusvastutusest vabanemise osas ei ole vastuolus VÕS § 452 lõikega 1 ega §-ga 513. Kohus toetab kostja seisukohta, et VÕS § 513 eesmärk on kaitsta kindlustusandjat ning sellest tulenevalt ei ole sellest sättest kindlustusandja kasuks kõrvalekalduv kokkulepe keelatud. Hageja töötaja ei rakendanud auto mahalaadimisel vajalikke ohutusmeetmeid. Kahjujuhtumi põhjuseks oli hageja töötaja raske ettevaatamatus ning seetõttu ei tekkinud kostjal kindlustusvastutust. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis ta ei hinnanud kahju suurust ja viivise arvestamise õigsust.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. juuni 2005. a otsusega linnakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid täpsustas otsuse motiive. Kohtuotsuse põhjenduste järgi on hageja ebaõigesti leidnud, et kindlustusandja ei saa keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest VÕS § 452 lg 1 kohaselt. Selle normi järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult; sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Selle sätte eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Ka VÕS § 513, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku
eest vastutab, ei keela lepingupooli muude süüvormide korral kohustuse täitmisest vabanemises kokku leppimast. Võlaõigusseaduse § 513 ei ole VÕS § 427 lõikes 1 nimetatud sätete loetelus, milles sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Linnakohus tuvastas, et kahju kolmanda isiku omandile tekkis hageja tegevuse tulemusena. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Seega piisab hageja tegevuse õigusvastasuseks, et tema tegevuse tulemusena tekkis kahju kolmanda isiku omandile. Hageja autojuht tegutses kutsetegevuse raames ja laadis üksi veokilt (kaldpinnalt) maha uusi hinnalisi sõidukeid. Autojuht pidi tegema kõik võimaliku, et välistada sõiduki tahtmatut liikuma hakkamist. Selleks pidi autojuht veenduma, et käsipidur on peal, see ei ole pika veo käigus järele andnud või kahjustunud, rool on lukustatud ning tõkiskingad välistavad auto iseenesliku liikumise. Asjaolu, et neid nõudeid oleks tulnud mahalaadimisel järgida, ei ole hageja vaidlustanud. Hageja väitel tema autojuht neid nõudeid ka järgis. Hageja leidis, et kostja ei ole osutanud hageja töötaja teole, millest saaks järeldada tema rasket ettevaatamatust. See ei ole õige. Vastuses hagile märkis kostja, et hageja autojuht ei rakendanud mahalaadimisel vajalikke ohutusabinõusid ega taganud auto kinnitusrihmadest vabastamisel tõkiskingade olemasolu, käsipiduri kohast rakendamist ja rataste fikseeritud nurga all rooli lukustamist. Nimetatud ohutusabinõude kutsetegevuses autode mahalaadimisel rakendamata jätmine on käsitatav raske ettevaatamatusena üldtingimuste § 3 p 4 mõttes. Kostja esitatud asjatundja arvamusest nähtub, et lukustunud rooli korral on Peugeot 307 esirattad fikseeritud nurga all, mis ei võimalda auto otsesuunalist liikumist, sealhulgas treilerilt otsesuunalist mahaveeremist; lahtiste kinnitusrihmadega Peugeot 307, millel on käsipidur peale tõmbamata, ei saa veereda paigalseisva autotreileri korral üle nõuetekohaselt paigaldatud tõkiskingade; nõuetekohaselt rakendatud käsipiduri korral püsib Peugeot 307 seisva autotreileri tõusuga platvormil sõltumata tõkiskingade olemasolust. Asjatundja arvamusest tuleneb, et auto ei oleks saanud treilerilt maha veereda, kui kas või üks eelnimetatud ohutusabinõudest oleks olnud nõuetekohaselt rakendatud. Põhjendamata on hageja väide, et asjatundja arvamus pole usaldusväärne, kuna see on antud kaks aastat pärast juhtumit. Tegemist on tehniliste küsimuste kohta antud arvamusega. Arvamuses on märgitud eeldused, millest asjatundja lähtus ning hageja ei ole väitnud, nagu oleksid arvamuse aluseks olnud eeldused ebaõiged. Kuna tegemist on dokumentaalse tõendiga, mitte eksperdiarvamusega, siis ei olnud vajalik arvamuse andnud isikut teadvalt valearvamuse andmisest hoiatada.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et VÕS § 452 lg 1 kaitseb kindlustusandjat. Kindlustusandja on kindlustuslepingu sõlmimisel pooleks, kes seab teisele poolele lepingu sõlmimise tingimused. Sellises olukorras vajab kaitset kindlustusvõtja. VÕS § 452 lg 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja kohustuse täitmisest, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Hageja arvates ei võimalda
võlaõigusseadus hooletuse ja raske hooletuse korral kahju hüvitamisest kõrvale kalduda. Vastutuskindlustuse regulatsioon on erisätteks üldregulatsiooni § 452 suhtes. VÕS § 513 alusel võib kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest ainult kindlustusvõtja tahtliku ja õigusvastase tegevuse korral ning see säte ei hõlma hooletust ja rasket hooletust. VÕS § 513 regulatsioon kaitseb kindlustusvõtjat. Selleks, et isik vastutaks õigusvastaselt tekitatud kahju eest, on vajalik välja selgitada süü obligatoorsed tingimused. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja põhjendanud, milles seisnes kindlustusvõtja süüline tegevus, vaid on leidnud, et ei ole vajadust tuvastada, millised kindlustusvõtja töötaja konkreetsed teod kahju tekkimisele viisid. Tõendamiskoormus kahju hüvitamisest keeldumiseks on kindlustusandjal, mitte kindlustusvõtjal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 167 lg 3 alusel peab kostja esitama tõendid, millega ta oma vastuväiteid põhjendab. Ringkonnakohus leidis, et kostja väited asjaoludest on tõendatud asjatundja arvamusega. Hageja selle seisukohaga ei nõustu, sest see koostati sündmuse toimumisest 2 aastat hiljem ja juhtunud sündmuse asjaolusid ei tea arvamuse koostaja ega kostja.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige.
8.Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja varem esitatud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
10.Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et vaidlusaluse vastutuskindlustuslepingu poolte vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kahju põhjustas kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatus, on vastuolus VÕS § 452 lg-ga 1. Hageja arvates ei võimalda võlaõigusseadus hooletuse ja raske hooletuse korral kahju hüvitamisest kõrvale kalduda. Veel väidab hageja, et VÕS § 513 kohaselt võib vastutuskindlustuslepingu kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest ainult juhul, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Kindlustusvõtja raske hooletuse korral ei saa aga kindlustusandja hüvitise maksmisest keelduda ja selline vastutuskindlustuslepingu poolte kokkulepe on tühine. Kolleegium nende kassatsioonkaebuse väidetega ei soostu.
11.VÕS § 452 lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kohtud on õigesti leidnud, et VÕS § 452 lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et
selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2.
12.Vastutuskindlustust reguleerib võlaõigusseaduse 24. peatüki (kahjukindlustus) 3. jagu. Selle jao paragrahvis 513 on seadusandja pidanud vajalikuks reguleerida kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest vastutuskindlustuse korral. Nimetatud sätte kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku eest vastutab. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 513 on erisätteks VÕS § 452 lg 1 suhtes. Kolleegium ei nõustu aga kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS §-st 513 tuleneb vastutuskindlustuslepingu poolte kokkuleppe tühisus, mille järgi kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas raske hooletuse tõttu sündmuse toimumise, mille tõttu kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 513 on kehtestatud vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks ning see ei keela pooli leppimast kokku nõnda, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu.
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu järeldus kahjujuhtumi põhjustamisest hageja töötaja raske ettevaatamatuse tõttu on otsuses seaduse nõuete kohaselt põhjendatud. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus rasket ettevaatamatust mõistnud samamoodi, kui on määratletud raske hooletus VÕS § 104 lgs 4. Tõendite hindamisel pole apellatsioonikohus protsessiõiguse norme rikkunud. TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ja Riigikohtu otsus peab põhinema alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Seega jätab kolleegium arvestamata kassatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Samas märgib kolleegium, et ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud ka seda, milline hageja autojuhi tegevus ja miks on kohtu hinnangul käsitatav raske ettevaatamatusena. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.