Eesti Firma OÜ kaebus nõuetega tuvastada Rahapesu Andmebüroo 22.12.2022 ettekirjutuse nr 5-1/49/247-1 ja 14.02.2023 korralduse nr 5-1/49/272-1 õigusvastasus, kohustada Rahapesu Andmebürood kõrvaldama haldusakti õigusvastased tagajärjed ning väljastama 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise tulemuste kohta tehtud akt või aktid ning tuvastada Rahapesu Andmebüroo 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise tulemuste kohta tehtud akti või aktide väljastamise viivituse õigusvastasus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Eesti Firma OÜ, esindaja v. adv Tõnis Loorits Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo, esindaja Sirle Kalma
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.09.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Eesti Firma OÜ apellatsioonkaebus ja Rahapesu Andmebüroo vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 16.04.2025
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Eesti Firma OÜ apellatsioonkaebus.
1.1.tühistada haldusasjas nr 3-22-2732 tehtud Tallinna Halduskohtu 12.09.2023 otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning teha uus otsus, millega
1.2.tuvastada Rahapesu Andmebüroo 22.12.2022 ettekirjutuse nr 5-1/49/247-1 õigusvastasus,
4.Mõista Rahapesu Andmebüroolt Eesti Firma OÜ kasuks välja halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kokku 9960 eurot. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.Tagastada Eesti Firma OÜ-le apellatsioonkaebuse esitamisel enam makstud riigilõiv 40 eurot.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Riigikohtule
hiljemalt
25.06.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja on ettevõtja, kellel on tegevusluba nr FIU000144 usaldushalduse ja äriühingute teenuse osutamiseks.
2.Rahapesu Andmebüroo (edaspidi „RAB“ või „vastustaja“) algatas 11.11.2022 teavitusega nr 5-1/49/236-1 kohapealse kontrolli kaebaja tegevuse üle, kohustades kaebajat esitama hiljemalt 28.11.2022 muu hulgas järgmised andmed: 1) kaebaja tehingute käive TOP 50 klientide lõikes alates 01.01.2022; 2) tehingute käive TOP 50 klientide lõikes ärisuhte loomisest (edaspidi „vaidlusalused andmed“). Vastuseks kaebaja küsimusele täpsustas RAB nõutavate andmetega seonduvat 08.12.2022 kirjas. Kaebaja esitas RAB-ile muid andmeid 15.12.2022 e-kirjaga, kuid keeldus vaidlusaluste esitamisest, väites, et ta ei kogu selliseid andmeid.
3.RAB tegi 22.12.2022 ettekirjutuse nr 5-1/49/247-1 (edaspidi „vaidlustatud ettekirjutus“) millega kohustas kaebajat esitama vaidlusalused andmed hiljemalt 29.12.2022. Ettekirjutuse kohaselt ei saa vastustaja ilma nende andmeteta hinnata, kas kaebaja on teinud piisavad toimingud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide maandamiseks, samas kui nende andmete kogumine on kaebaja ülesanne tulenevalt tal lasuvast hoolsuskohustusest. Ettekirjutus sisaldas 2500 euro suuruse sunniraha rakendamise hoiatust. 2(13)
3-22-2732
4.RAB andis 14.02.2023 korralduse nr 5-1/49/272-1 (edaspidi „vaidlustatud korraldus“), millega nõudis kaebajalt vaidlustatud ettekirjutuse täitmata jätmise 2500 euro suuruse sunniraha tasumist.
5.Kaebaja esitas 30.12.2022, 16.03.2023 ja 09.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebused, millest esimesega taotles vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist või selle tühisuse tuvastamist, teisega vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamist ning tasutud sunniraha tagastamiseks kohustamist ning kolmandaga vastustaja kohustamist 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrolli tulemuste kohta akti väljastamiseks või alternatiivselt nende väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist. Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse. Kuivõrd kaebaja täitis vaidlustatud ettekirjutuses pandud kohustuse kohtumenetluse ajal, asendas halduskohus vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise nõude selle õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kaebaja esitas kaebustes kokkuvõttes järgmised seisukohad.
5.1.Kaebajal ei ole kohustust vaidlusaluseid andmeid koguda ega vastustajale edastada. Kaebaja ei arvesta klientide käibeandmeid hoolsusmeetmete kohaldamisel ega pea seda tegema. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 20 kohaselt saab kaebaja valida, milliseid andmeid ta tunne-oma-klienti põhimõtte järgimiseks kogub, kuni see on kooskõlas kohustatud isiku riskihinnangu ja klientide riskiprofiiliga. Ka RAB-i soovituslikud juhendid ei kohusta kaebajat vaidlusaluseid andmeid koguma. RahaPTS §-st 46 tuleneb, et hoolsusmeetmete rakendamine ei eelda usaldushalduse ja äriühingu teenuste osutaja puhul tehingute summa registreerimist.
5.2.Vaidlustatud ettekirjutusest ei selgu selle tegemise õiguslik alus. RahaPTS § 66 lg 2, § 58 lg 1 ja HMS § 38 lg 1 võimaldaksid küsida üksnes asjassepuutuvaid andmeid, ent vaidlusalused andmed oleksid asjassepuutuvad vaid siis, kui vastustaja oleks tuvastanud kaebaja tegevuses puudused, mis tingiksid käibeandmetega arvestamise vajaduse, ent seda ei ole vastustaja teinud.
5.3.Isegi kui vaidlusaluste andmete esitamise nõue olnuks sisuliselt põhjendatud, andis vastustaja ettekirjutuse täitmiseks ebaproportsionaalselt lühikese tähtaja. Vaidlusaluste andmete kogumine ja koondamine on ajamahukas, see eeldaks sisuliselt kõikide kaebaja tehingute analüüsi, sorteerimist klientide ja teenuste kaupa ning mahu järgi järjestamist suuremast väiksemani. Vaidlustatud ettekirjutusest jääb ka ebaselgeks, milliseid andmeid vastustaja täpselt nõuab. Vastustaja rikkus ka kaebaja ärakuulamisõigust.
5.4.Vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse tõttu on õigusvastane ka sunniraha rakendamine vaidlustatud korraldusega. Lisaks ei ole vastustaja sunniraha rakendamisel arvesse võtnud, et vaidlusalused andmed olid oluliselt spetsiifilisemal kujul juba vastustajale esitatud.
5.5.Vastustaja teostas kaebaja juures kohapealset kontrolli 16.01.2023 ja 18.01.2023, ent ei ole täinud RahaPTS § 68 lõikest 1 tulenevat kohustust koostada ja esitada kaebajale kontrollimise tulemuste kohta akt.
Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
6.1.Seadus näeb ette kaebaja kohustuse hoolsusmeetmete kohaldamiseks ja riskihinnangu koostamiseks ning sealhulgas ka nõutavate käibeandmete kogumiseks, töötlemiseks ja RAB-ile esitamiseks. Kaebaja tegutseb tegevusalal, kus on rahapesualane haavatus kõrge, mistõttu on kaebaja TOP 50 kliendiandmete kogumine õiguspärane.
6.2.RahaPTS § 20 lõikest 6 tuleneva riskide hindamise kohustuse täitmiseks peab kaebaja koguma infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. Tundmata ja mõistmata enda klienti ja tema tegevuse eripärasid, ei ole kohustatud isikul võimalik rakendada ka kohaseid hoolsusmeetmeid. Kui ettevõttel puudub ülevaade, millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem, ei ole võimalik koostada ka korrektset ja nõuetele vastavat riskihinnangut ning ülejäänud riskisüsteemid osutuvad ebapiisavaks. Kui ettevõttel puudub klientidele osutatud teenuste kohta käivete ülevaade, mõjutab see kogu ettevõtte rahapesu ja 3(13)
3-22-2732 terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi, eelkõige edastatavate teadete kvaliteeti.
RahaPTS § 49 kohaselt RAB-ile
6.3.RahaPTS § 54 lg 1 p 4 kohaselt on RAB-i kohustus kontrollida, kas ettevõtte on rakendanud kõiki vastavaid meetmeid, et need oleksid piisavad rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide maandamiseks. Selle hindamiseks on RAB-il vaja teada, kes on kohustatud isiku TOP kliendid, et mõista seeläbi, kas ettevõtte riskihinnang ja muud protseduurid rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide maandamiseks on olnud piisavad.
6.4.Kaebajal oli piisavalt aega andmete esitamiseks. RAB selgitas kaebajale 08.12.2022 kirjas, et andmeid soovitakse käibe kohta, mida ettevõte saab teenuse osutamisel, mitte klientide käibe kohta. Väide, et selliste andmete komplekteerimisele kulub mitu kuud, on väär. See, et kaebaja IT-lahendused ei võimalda andmeid automaatselt väljastada on kaebaja enda äririsk. Miski ei viita sellele, et kaebaja ei saanud aru, mida temalt nõuti. Kaebaja ärakuulamisõigust ei rikutud.
6.5.Sunniraha rakendamine oli õiguspärane, kuna ettekirjutusega pandud kohustus oli täitamata ja sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid ei esinenud. Kaebaja väide, et ettekirjutuses nõutud teave oli RAB-il olemas, on asjakohatu ja vale.
6.6.Kohapealse järelevalve aktide esitamiseks kohustamise nõude alus on ära langenud, kuna vastustaja esitas need koos 10.07.2023 avaldusega halduskohtule. Aktide koostamise ja väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudega ei ole kaebajal võimalik saavutada oma eesmärki. Pelgalt menetluskulude hüvitamise põhjendusel ei ole tuvastamisnõude esitamine põhjendatud. Kaebaja ise viivitas üle kolme kuu RAB-i poolt küsitud andmete esitamisega, rikkudes kaasaaitamiskohustust. Seetõttu ei saa kaebaja RAB-ile ette heita kohapealse kontrolli akti koostamise tähtaja rikkumist.
7.Tallinna Halduskohus tegi 12.09.2023 kohtuotsuse, millega rahuldas osaliselt kaebuse, kohustas vastustajat väljastama kaebajale 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise tulemuste kohta tehtud akti ning tuvastas akti väljastamisega viivitamise õigusvastasuse ja jättis muus osas kaebuse rahuldamata. Halduskohus mõistis RAB-ilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1 989,5 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks oli õiguslik alus ning RAB ei ületanud RahaPTS-st tulenevaid volitusi. Vaidlusalused andmed olid RAB-ile vajalikud RahaPTS § 54 lg 1 punktis 4 sätestatud ülesande täitmiseks. Vastustaja juhtis õigesti tähelepanu sellele, et usaldushalduse ja äriühingu teenuse pakkujate sektor on pigem kõrge riskiga. Selles sektoris tuleb rakendada hoolsusmeetmeid tugevdatud korras. Kaebajal on kohustus oma tegevuses arvestada riikliku riskihinnanguga (RahaPTS § 13 lg 4). RahaPTS § 19 lõikest 24 tulenevalt peab kaebaja kohaldama hoolsusmeetmeid nii ärisuhte loomise ajal kui ka juhuti tehingu tegemisel. RahaPTS § 20 lg 6 kohaselt peab kohustatud isik hoolsusmeetmete kohaldamisel lähtuma varem hinnatud või konkreetse ärisuhtega või juhuti tehtava tehingu, toimingu või isikuga seonduvatest rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidest. Riskide hindamiseks peab kohustatud isik koguma infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta.
7.2.RahaPTS § 13 lg 1 p 1 kohaselt on kaebajal kohustus koostada riskihinnang, võttes muu hulgas arvesse oma klientidega seonduvat riski. Vastustajal on õigus selles, et kui ettevõttel endal puudub ülevaade, millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem, ei ole võimalik koostada ka korrektset ja nõuetele vastavat riskihinnangut. Kui ettevõte ei võta rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamisel mitte kuidagi arvesse klientidele osutatud teenuste mahte, tähendab see, et ettevõtte riskihinnang ja ülejäänud riskisüsteemid on ebapiisavad. Kui ettevõttel puudub klientidele osutatud teenuste kohta käivete ülevaade, mõjutab see kogu ettevõtte rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi. Seega suurema käibega klientide kohta andmete küsimine on igati põhjendatud, veendumaks, kas 4(13)
3-22-2732 kaebaja täidab RahaPTS-st tulenevaid riskide hindamise ja haldamise kohustusi. Klientide puhul, kellele osutatud teenuste käive on kõige suurem, on ka kõige suurem rahapesu risk. Vaidlusaluseid andmeid oli RAB-il järelevalvemenetluses vaja selleks, et hinnata, kas kaebajal on piisaval määral rakendanud hoolsusmeetmeid klientide osas, kellele osutatud teenuste käive on kõige suurem.
7.3.Vaidlusaluste andmete esitamise nõue ei olnud ebaproportsionaalne, nõude täitmiseks oli kaebajal piisavalt aega ning RAB-i 08.12.2022 vastuses antud selgituse valguses ei saanud küsitud andmete koosseis jääda kaebajale ebaselgeks. Vastustaja ei ole rikkunud ärakuulamiskohustust, sest teabe küsimine ei ole haldusakt, mis eeldab isiku eelnevat ärakuulamist. Ei nähtu, et küsitud oleks asjakohatuid andmeid.
7.4.RahaPTS § 66 lõikest 3 ja § 66 lg 2 punktist 1 tulenevalt oli RAB-il õigus nõuda kaebajalt teavet nii enne kohapealset kontrolli, kohapealse kontrolli tegemise käigus kui ka pärast kohapealse kontrolli tegemist.
7.5.Sunniraha rakendamine oli õiguspärane, kuna kehtiva ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus oli täitmata ning ettekirjutus sisaldas nõuetekohast sunniraha hoiatust. Asjaolu, et kaebaja esitas vaidlusaluste andmete esitamise asemel RAB-ile uusi küsimusi, ei mõjuta järeldust, et ettekirjutust ta ei täitnud. RAB ei pea andmete küsimist lõputult selgitama. 2500 euro suurune sunniraha ei olnud ülemäärane, võttes arvesse, et seadus näeb maksimaalselt ette 32 000 euro suuruse sunniraha kohaldamise võimalust ning kaebaja käive oli 2022. aastal 0,67 mln eurot ja 2021. aastal 1,06 mln eurot.
7.6.Halduskohtu istungi ajaks, st 23.08.2023 seisuga ei olnud RAB väljastanud 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise tulemuste kohta kontrollakti. 10.07.2023 esitas RAB kohtule üksnes 19.06.2023 kuupäeva kandva kontrollakti projekti. RahaPTS § 68 lg 1 teisest lausest tulenevalt pidi RAB sellise akti kontrollitavale teatavaks tegema ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest arvates. Tõendid ei kinnita vastustaja väidet, et akti koostamine on viibinud kaebaja tegevusest tingituna. Ei nähtu, et pärast vaidlusaluste andmete saamist 2023. a veebruaris oleks järelevalvemenetlus seisnud kaebaja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Vastustaja viivitas RahaPTS § 68 lg 1 kohase kontrollakti väljastamisega mõjuva põhjuseta.
7.7.Kaebaja tasus kolme kaebuse, sh esialgse õiguskaitse taotluse eest riigilõivu kokku 155 eurot, millest 20 eurot tuleb tagastada ning 115 eurot tuleb jätta kaebaja kanda, kuna esimeses kahes kaebuses sõnastatud nõuded jäävad rahuldamata. Kuna 09.06.2023 esitatud kaebuses sõnastatud nõuded kuuluvad rahuldamisele, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista selle kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot ning selle kaebuse esitamisega seotud vajalikud õigusabikulud 1969,50 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
8.1.Halduskohus leidis vääralt, et vaidlusaluste andmete kogumise ja RAB-ile edastamise kohustus tulenes kaebajale riiklikust riskihinnangust, RahaPTS § 13 lõikest 4, § 19 lõikest 24 ja § 20 lõikest 6. Kaebajale ei tulene viidatud normidest imperatiivset kohustust töödelda andmeid RahaPTS § 8 punktis 1 nimetatud teenuste osutamisest tekkiva käibe kohta klientide lõikes.
8.2.Hinnates vaidlustatud andmete vajalikkust RAB-i jaoks, on halduskohus jätnud tähelepanuta, et vaidlustatud andmeid nõudis vastustaja kohapealse kontrolli läbi viimiseks, kusjuures kohapealse kontrolli teostamise eelselt esitati vastustajale töötlemata kujul sisuliselt kogu kaebaja klientide nimekiri koos filtreerimata täielike väljavõtetega apellandi arvelduskontodest ja kohapealne kontroll viidi läbi 16.01.2023 ja 18.01.2023 spetsiifilisi käibeandmeid omamata. Kohapealsel kontrolli tegemise käigus pakuti vastustajale võimalust 5(13)
3-22-2732 töödelda arveid ise, aga seda vastustaja ei soovinud. Järelikult ei olnud vastustajal vaidlusaluseid andmeid vaja.
8.3.Viidates riskihinnangu koostamise kohustusele, on halduskohus jätnud tähelepanuta, et riskihinnang on tegevusloa saamise eeldus ning see oli vastustajal olemas.
8.4.Pealiskaudne ja mitte ühelegi tõendile tuginev on halduskohtu seisukoht, et eraldi käibearvestuse mitte pidamise korral on kaebaja riskisüsteemid ebapiisavad. Halduskohus ei ole üldse arvesse võtnud kaebaja poolt oma äritegevusega seoses antud selgitusi.
8.5.Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et küsimus ei seisnenud mitte niivõrd vastustajale teabe esitamata jätmises, vaid pelgalt soovitud teabe töötlemises enne selle esitamist. Kaebaja esitas vastustajale kõik andmed ning vastustajal oli võimalus neid endal töödelda ja soovi korral esitada täpsustavaid küsimusi.
8.6.Halduskohus andis väära hinnangu vaidlustatud ettekirjutuse proportsionaalsusele. See, et kaebajale anti „piisavalt aega“, ei väära tõdemust, et nende andmete töötlemise kohustust kaebajal seadusest tulenevalt ei olnud. Teiseks ei ole halduskohus analüüsinud, milleks vaidlusaluseid andmeid vaja oli, vaid piirdunud üldsõnalise viitega, et ei nähtu, et andmed oleksid olnud asjakohatud. Kui vastustaja peaks tegelikkuses vajalikuks kõnealuste käibeandmete pidevat töötlemist, siis on tal seadusest tulenev võimalus selle töötlemise kohustus nii kaebajale kui ka teistele kohustatud isikutele kehtestada vastavalt RahaPTS § 54 1 lõigetele 1 ja 3 ning § 64 lõikele 1.
8.7.Sunniraha rakendamise õiguspärasust hinnates on halduskohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja argumendid ja tõendid. Halduskohus ei võtnud arvesse, et kaebaja ei olnud RAB-i jaoks kättesaamatu ega esitanud põhjendamatuid selgitustaotlusi, vaid osales aktiivselt kohapealse kontrolli menetluses. Lisaks esitas kaebaja vaidlusalused andmed vastustajale oluliselt täielikumal kujul, kohapealse kontrolli käigus võimaldas kaebaja samu andmeid kohapeal töödelda ning pärast kohapealset kontrolli on kaebaja esitanud hulgaliselt täiendavaid andmeid, mida vastustaja on küsinud. Sunniraha rakendamise alus oli vaidlustatud korralduse tegemise ajaks ära langenud. Sunniraha rakendamisel ei või olla karistuslikku eesmärki.
8.8.Halduskohus leidis põhjendamatult, et kaebaja menetluskulud olid ülepaisutatud.
9.Vastustaja vaidleb seisukohad.
apellatsioonkaebusele vastu, esitades
kokkuvõttes
järgmised
9.1.Riikliku riskihinnangu kohaselt on usaldushalduse ja äriühingu teenuse pakkujate sektori haavatavuse tase keskmisest kõrgem. Vaidlusalune teave oli RAB-ile vajalik selleks, et selgitada välja reaalne riskipilt, kuna koostatud riskihinnangust oli möödunud juba 2 aastat. Järelevalve eesmärk on parandada olukorda kaebaja teenusesektoris, mis eeldab andmete kogumist ja analüüsi. Koostööst järelevalveasutusega peaks eelkõige olema huvitatud ka kohustatud isikud ise, et oma tegevusega kaasnevaid riske paremini mõista ning võtta meetmed selleks, et Eesti majandusruumi ei oleks võimalik kasutada rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Kaebaja selgitustest näib, et oma tegevuses ta kõrgendatud riske teadvustanud ei ole ega ole osanud arvestada ka nendest tulenevate ohtudega teenuse pakkumisel.
9.2.Vaidlusaluste andmete töötlemise kohustus tuleneb kaebajale hoolsusmeetmete kohaldamise ja riskide hindamisega seotud kohustustest, mis on sätestatud RahaPTS § 19 lõigetes 1, 2 ja 24, § 8 lõikes 1 ja § 20 lõikes 6. Riskide hindamiseks peab kohustatud isik koguma infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. Kui ettevõttel puudub ülevaade, millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem (kes on ettevõtte TOP kliendid), ei ole võimalik koostada ka korrektset ja nõuetele vastavat riskihinnangut vastavalt RahaPTS § 13 lg 1 punktile 1. Kui ettevõttel puudub ülevaade oma TOP klientidest, siis võib tekkida olukord, kus ettevõte selgitas kliendisuhte loomisel hoolsusmeetmeid rakendades välja, et kliendile osutatud teenuste mahud peaksid jääma näiteks summa x piiresse, ent äritegevuse 6(13)
3-22-2732 käigus pidevalt tehingute mahud selle sama kliendiga suurenevad ning ühel hetkel on tehingute maht kliendiga juba summas x+10.
9.3.RAB-i eesmärk teabe nõudmisel on koguda andmeid Eestis tegutsevate usaldushalduse ja äriühingute teenust pakkuvate ettevõtete tegevusest tulenevate ohtude ja haavatavuse väljaselgitamiseks, et hinnata usaldushalduse ja äriühingute teenuse pakkumisega kaasnevaid riske ning töötada välja meetmed nende maandamiseks. Järelevalvet kavandatakse, hinnates riskipõhiselt, mis on konkreetse järelevalvesubjekti puhul kõige efektiivsem ning proportsionaalsem, et rahapesu ja terrorismi rahastamise realiseerumise riski vähendada. Järelevalvemenetluses tegi RAB klientidest valimi (kokku 21) riskipõhiselt. Kuna RAB-il puudus käibeinfo (kaebaja seda ei esitanud), siis võttis ta arvesse tegeliku kasusaaja päritoluriiki ja analüüsis kaebaja poolt esitatud pangakonto väljavõtteid. Kuna kaebaja saab kliente ka „vahendajate“ kaudu ning vahendajad maksavad ka teenuste osutamise eest, ei olnud RAB-il ülevaadet, kes on kõige aktiivsemad kliendid (seda ülevaadet ei olnud kaebajal ka endal). Kuna valim oli riskipõhine, siis oli käibeandmeid vaja selleks, et korrigeerida/lisada kliente, keda soovib RAB vajadusel veel täiendavalt kontrollida. Seda ka RAB tegi ning järjepidevalt palus kaebajal esitada enda TOP 50 kliendi andmed.
9.4.RAB on palunud kaebajal esitada andmeid, mida viimane oma seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks on pidanud koguma järjepidevalt, need andmed olid tal olemas ning nende andmete esitamist ei saa pidada kaebaja jaoks ülearu koormavaks. Seda, millised andmed on järelevalvemenetluses RAB-ile vaja esitada, ei hinda kaebaja, vaid RAB. RAB ei pea hakkama kaebaja klientide arveid ja pangakontoväljavõtteid analüüsima ning kaebaja TOP 50 kliendi käibearvutusi koostama, kuna see on kaebaja kohustus. Kaebaja väide, et RAB peab enne teatavate andmete küsimist veenduma, et kaebaja sellisel kujul üldse andmeid kogub ja töötleb, on asjakohatu, tõendamata ja ei põhine seadusel. Usutav ei ole kaebaja väide, et ta ei suutnud ilma suurema aja ja töömahuta edastada RAB-ile vaidlusaluseid andmeid.
9.5.Sunniraha rakendamise alus ei olnud vaidlustatud korralduse tegemise ajaks ära langenud. Kaebaja esitas vaidlusalused andmed alles pärast selle korralduse tegemist.
10.Vastustaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
10.1.Halduskohus rahuldas lubamatult nii kohustamisnõude kui tuvastamisnõude, mille kaebaja oli esitanud alternatiivsete nõuetena. Halduskohus võttis kohustamisnõude põhjendamatult menetlusse, kuna selle nõude menetlusse võtmise ajaks oli vastustaja juba oma 10.07.2023 avalduse lisana esitanud kohtule selle kohustamisnõude esemeks oleva kohapealse kontrolli akti. Tegemist ei olnud veel n-ö lõpliku aktiga, kuna see vormistatakse pärast kaebaja ärakuulamist, milleks vastustaja andis kaebajale tähtaja kuni 10.08.2023 vastavalt RahaPTS § 68 lõikele 4. Sellegipoolest oli tegemist kohapealse kontorollitulemuste kohta koostatud aktiga RahaPTS § 68 lg 1 tähenduses. Halduskohus leidis vääralt, et RAB ei pidanud kaebajat enne akti väljastamist ära kuulama – selline seisukoht muudaks RahaPTS § 68 lõike 4 sisutuks. Vastustaja esitas lõpliku akti kaebajale 19.09.2023, kusjuures see on identne kohtule 10.07.2023 avaldusele lisatuga. Kuivõrd vastustaja oli enne kaebuse menetlusse võtmist kohustamisnõude täitnud, ei olnud halduskohtul alust alternatiivselt esitatud tuvastamisnõude rahuldamiseks. Tuvastamisnõue ei olnud lubatav, sest üksnes menetluskulude hüvitamise sooviga, millele kaebaja viitas, ei saa sellise nõude esitamist põhjendada. Lisaks ei kõrvaldanud kaebaja halduskohtu 21.07.2023 määruses määratud tähtaja jooksul tuvastamisnõudega seoses kaebuses esinenud puudusi, mistõttu oleks halduskohus pidanud selle nõude osas kaebuse tagastama.
10.2.Halduskohus muutis kohtuotsust tehes üllatuslikult ja seda pooltega eelnevalt arutamata kohtuistungil kaebuse muutmise ja kohustamisnõudega seoses väljendatud seisukohta. 7(13)
3-22-2732 Halduskohus ei arutanud istungil kohustamisnõuet, kuna leidis, et esitatud sõnastuses ei saa seda menetleda.
11.Kaebaja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
11.1.Vastustaja ei täitnud apellandi 09.06.2023 kaebuses esitatud kohustamisnõuet 10.07.2023 toiminguga. Kaebaja selgitas halduskohtu istungil, et kohustamiskaebuse eesmärk oli saada RahaPTS § 68 lõikes 1 nimetatud haldusakt, mis fikseeriks kohapealse kontrolli menetluse lõpetamise. Vastustaja väljastas sellise akti kaebajale alles 19.09.2023 ehk pärast halduskohtu otsuse tegemist.
11.2.Halduskohus tegi uurimispõhimõttest juhindudes õigesti kindlaks kaebaja eesmärgi ja tegeliku tahte ega pidanud lähtuma rangelt kaebuse sõnastusest. See, et halduskohus ei käsitlenud vastustaja 16.08.2023 vastuväidet kohtu tegevusele, on ebaoluline, kuna sisuliselt andis ta vastuväite põhjendamatusele enda hinnangu kaebust osaliselt rahuldades.
11.3.Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1.2 rahuldatud tuvastusnõue on tõenäoliselt juba hõlmatud resolutsiooni punktis 1.1 rahuldatud kohustamisnõudega, ent tuvastusnõude eraldi kohtuotsuse resolutsioonis väljatoomist ei saa pidada oluliseks kohtumenetluse normi rikkumiseks, sest kohustamisnõue on sellegipoolest rahuldatud õiguspäraselt.
11.4.Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja 10.07.2023 avaldusele lisatud dokument ei olnud RahaPTS § 68 lg 1 kohane akt, vaid tegemist oli alles selle akti tööversiooniga.
11.5.See, et halduskohus muutis otsus tehes kohtuistungil väljendatud seisukohta, ei muuda kohtuotsust üllatuslikuks. Kaebaja sõnastas 09.06.2023 kaebuses järgmise nõude: „kohustada vastustajat väljastama 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise tulemuste kohta akti“. Halduskohus on lahendanud apellandi kaebuse vastavalt kaebuse eesmärgile, juhindudes 09.06.2023 kaebuse nõude sõnastusest ja põhjendustest, istungil antud selgitustest ja kohtu tõlgendusest RahaPTS § 68 lõikele 1.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustajal puudus õiguslik alus kaebajalt vaidlusaluste andmete nõudmiseks ja nende esitamata jätmisel sunniraha rakendamiseks. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega tuvastada vaidlustatud ettekirjutuse ja vaidlustatud korralduse õigusvastasus ning kohustada vastustajat vaidlustatud korralduse õigusevastase tagajärje kõrvaldamiseks, st kaebajale sunniraha summa tagastamiseks.
13.Vastustaja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta, kuna halduskohus leidis õigesti, et vastustaja rikkus RahaPTS § 68 lõikest 1 tulenevat kohustust teha kontrollimise tulemusi käsitlev akt kaebajale teatavaks ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest arvates.
14.Pärast halduskohtu otsuse tegemist muutunud asjaolude tõttu, st põhjusel, et vastustaja väljastas RahaPTS §-le 68 vastava akti 19.09.2023, on aga kohustamisnõude rahuldamise alus ära langenud. Seetõttu tuleb siiski tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1.1., millega kohustati vastustajat eelviidatud akti väljastamiseks. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 1.2., millega tuvastati akti väljastamisega viivitamise õigusvastasus, jääb muutmata. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust.
15.Sisuliselt on poolte vahel vaidlus esiteks küsimuses, kas vastustaja võis nõuda kaebajalt vaidlustatud ettekirjutuse punktides 5.1.1. ja 5.1.2. osutatud dokumente, mis kajastaksid kaebaja käivet klientide lõikes. Teisisõnu nõudis vastustaja, et kaebaja reastaks oma kliendid neile 8(13)
3-22-2732 osutatud teenuste müügikäibe järgi ning teataks, kes on selliselt koostatud pingerea esimesed 50 klienti ja kui suur oli vastaval perioodil igaühele neist osutatud teenuste müügikäive.
16.Vaidlust ei ole, et kaebaja on usaldushalduse ja äriühingute teenuse pakkuja RahaPTS § 8 tähenduses ning kohustatud isik RahaPTS § 3 lg 3 ja § 2 lg 1 p 9 tähenduses. RahaPTS § 64 lg 1 kohaselt on RAB-i pädevuses järelevalve tegemine kaebaja tegevuse üle RahaPTS ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmisel. RahaPTS § 66 lõikes 2 on sätestatud, et kohapealse kontrolli käigus on haldusjärelevalve tegijal õigus esiteks „ piiranguteta uurida vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid, saada kohustatud isikult nende kohta selgitusi ning jälgida tööprotsesse“ ja teiseks „saada suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitavalt kohustatud isikult ning tema juhtorgani liikmetelt ja töötajatelt“. RahaPTS § 66 lõikes 3 on sätestatud, et järelevalve tegijal on õigus nõuda kohustatud isikult kontrollimiseks vajalikku teavet ka kohapealset kontrolli tegemata. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb RahaPTS § 66 lõikeid 2 ja 3 mõista selliselt, et kontrollimaks, kas kohustatud isik täidab RahaPTS-is ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustusi, võib RAB kohustatud isikult nõuda ettekirjutusega selliste dokumentide esitamist, mis peavad kohustatud subjektil mõnest tema tegevust reguleerivast õigusaktist tulenevalt olemas olema. Samuti on RAB-il õigus nõuda kohustatud subjektilt suulisi ja kirjalikke selgitusi. RahaPTS § 66 sätetest ei tulene siiski RAB-ile õigust nõuda kohustatud subjektilt teatavate majandustegevust iseloomustavate andmete koondamist või süstematiseerimist mingisugusel kindlal viisil, kui kohustatud subjektil ei ole ühestki õigusnormist tulenevalt kohustust sel viisil andmeid koguda ja süstematiseerida.
17.Isegi kui nõustuda RAB-i seisukohaga, et igale kliendile osutatud teenuste käibe mahu teadmine on rahapesuriskide teadvustamise ja nende maandamise seisukohast oluline, ei nähtu vaidlustatud ettekirjutusest ega ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, millisest õigusnormist tulenes kaebajale kohustus andmeid sel viisil koguda ja süstematiseerida. Vastustaja on üksnes üldiselt viidanud sellele, et kaebaja tegutseb keskmisest suurema rahapesuriskiga tegevusalal, kus tegutsev ettevõtja peab vastavalt riiklikule riskihinnangule kohaldama tugevdatud hoolsusmeetmeid. Ometi ei ole vastustaja osutanud mitte ühelegi konkreetsele sättele, olgu siis eelviidatud riiklikus riskihinnangus või muus õigusaktis või kasvõi kaebaja protseduurireeglites ja sisekontrollieeskirjades, kust tuleneks kaebajale kohustus vaidlustatud ettekirjutuses nimetatud TOP 50 klientide loetelu koostada.
18.Isegi kui nõustuda vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kui ettevõttel puudub ülevaade, millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem, ei ole võimalik koostada ka korrektset ja nõuetele vastavat riskihinnangut ning ülejäänud riskisüsteemid osutuvad ebapiisavaks, siis ei annaks selline tõdemus alust nõuda vaidlustatud ettekirjutuses nimetatud TOP 50 klientide loetelu koostamist RahaPTS § 66 sätete alusel. Siinsel juhul võis vastustaja õiguspäraselt nõuda kaebajalt selgitust selle kohta, kas viimane kogub teenuste osutamisest tekkinud andmeid erinevate klientide lõikes ja/või kuidas ta neid andmeid oma majandustegevusega kaasnevate rahapesuriskide tuvastamisel ja maandamisel kasutab. Saades sellele küsimusele kaebajalt vastuseks, et ta sel viisil andmeid ei kogu ega kasuta, saanuks vastustaja seejärel seadusest tuleneva pädevuse piires hinnata, kas kaebaja kui kohustatud isiku riskide juhtimise süsteem on nõuetekohane ja piisav ehk kas kaebaja täidab nõuetekohaselt talle RahaPTS-ist tulenevaid kohustusi. Järelevalve tegemise tulemusena saab RAB asuda seisukohale, et kohustatud isiku protseduurireeglid ja riskisüsteemid on ebapiisavad ning teha vastava õigusliku aluse olemasolul ettekirjutuse nende parandamiseks, täiendamiseks, muutmiseks või tuvastatud korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalike muude meetmete võtmiseks. Sellise ettekirjutuse tegemise õiguslikuks aluseks ei saa aga olla RahaPTS § 66 sätted. Kui kaebaja vastas RahaPTS § 66 sätete alusel dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks tehtud ettekirjutusele, et tal sellisel kujul vastavaid andmeid ei ole, oleks vastustaja saanud eelviidatud õiguslikul alusel jätkata sellel kujul süstematiseeritud andmeid kajastavate dokumentide esitamist üksnes siis, kui ta näitaks ära konkreetselt, millisest õigusaktist tuleneb kaebajale kohustus 9(13)
3-22-2732 andmeid sellisel kujul koguda ja süstematiseerida. RahaPTS § 66 sätteid ei saa tõlgendada selliselt, et RAB saab sunniraha ähvardusel nõuda kohustatud isikult viimase majandustegevusega seotud andmete töötlemist ja süstematiseerimist ükskõik millisel viisil, kui RAB peab just sellisel viisil esitatud andmeid oma eesmärkide seisukohast vajalikuks või otstarbekaks.
19.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kohustust pidada arvestust tehingute käibe üle klientide lõikes (ja kliente neile osutatud teenuste müügikäibe alusel n-ö pingeritta seada) tuleneb kaebajale RahaPTS § 19 lõigetest 1, 2 ja 2 4, § 8 lõikest 1 ja § 20 lõikes 6. Mitte üksi eelviidatud säte ei reguleeri sellist kohusust. Teataval konkreetsel kujul andmete kogumise ja süstematiseerimise kohustus ei saa tuleneda üldisest tõdemusest, et riskide hindamiseks peab kohustatud isik koguma infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. RahaPTS § 19 lõigetest 1, 2 ja 24 tuleneb kohustatud subjekti üldine kohustus kohaldada RahaPTS §-s 20 nimetatud hoolsusmeetmeid. Neist sätetest ei saa aga vahetult tuletada usaldushalduse ja äriühingute teenuse pakkuja kohustust pidada arvestust klientide lõikes teatava perioodi jooksul osutatud teenuste käibe kohta. Vaidlustatud ettekirjutusest ega vastustaja kohtumenetluses antud selgitustest ei nähtu, milline RahaPTS §-s 20 nimetatud hoolsusmeede hõlmab käibeandmete sel viisil kogumise kohustust. Vastustaja on viidanud viimati osundatud paragrahvi lõikele 6, kus on sätestatud, et kohustatud isik rakendab kliendi suhtes kõiki selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud hoolsusmeetmeid, kuid määrab nende kohaldamise ulatuse ja täpse viisi ning selle paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud vajaduse, lähtudes varem hinnatud või konkreetse ärisuhtega või juhuti tehtava tehingu, toimingu või isikuga seonduvatest rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidest. Nimetatud sättest ei tulene selget kohustust teataval kindlal viisil või kujul koguda ja süstematiseerida teenuste osutamisega seotud käibeandmeid.
20.Vastustaja ei ole viidanud ka mitte ühelegi kaebaja jaoks siduvale juhisele või talle adresseeritud haldusaktile, kus sellisel kujul andmete kogumise kohustus tuleneks. Kohustust sellisel kujul andmeid koguda ei saa tuleneda ka vastustaja viidatud RahaPTS § 13 lõikest 1, mis paneb kohustatud subjektile riskihinnangu koostamise kohustuse. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli sellise riskihinnangu koostanud. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et kaebaja riskihinnang ei ole nõuete- ja/või ajakohane või kaebaja ei ole oma riskihinnangut kohaselt arvesse võtnud riskijuhtimise mudeli määramisel ja hoolsusmeetmete võtmisel, ei saaks selliste puuduste kõrvaldamise eesmärgil nõuda kaebajalt klientide käibeandmete kogumist ja süstematiseerimist haldusaktiga, mille õiguslikuks aluseks on RahaPTS § 66 sätted. Osutatud paragrahv näeb ette RahPTS-ist ja selle alusel antud aktidest tulenevate kohustuste täitmise kontrollimiseks vajalike dokumentide ja teabe andmise kohutuse. Kui kaebaja selgitab RAB-ile, et tal teatavaid dokumente ei ole ning kui õigusaktidest ei tulene kohustatud isikule üheselt kohustust selliseid dokumente koostada, siis on RahaPTS § 66 sätetes ette nähtud võimalused selliste dokumentide kohustatud subjektilt saamiseks RAB-i jaoks ammendunud. Oma edasised sammud saab RAB sellisel juhul teha, lähtudes tõdemusest, et vastavad dokumendid, sh käibeandmeid teataval kindlal viisil süstematiseerivad koonddokumendid, puuduvad. RahaPTS §-i 66 alusel ei saa RAB aga panna kohustatud isikule kohustusi, mis puudutavad seda, milliseid hoolsusmeetmeid kohaldada või kuidas seda täpselt teha või kohustust tagantjärgi süstematiseerida andmeid mingil sellisel viisil, millisel kohustatud subjekt neid oma senises tegevuses kogunud ei ole.
21.Õige, ent asjassepuutumatu on vastustaja arutlus kaebaja majandustegevust hõlmava sektori keskmisest suuremast rahapesuriskist ja sellega seotud kohustusest eriti hoolikalt hoolsusnõudeid täita. Vaidlusaluse ettekirjutusega ei ole pandud kaebajale mingisuguseid kohustusi oma tööprotsesside muutmiseks, vaid üksnes nõuti andmeid kontrolli läbi viimiseks. Kui vastustaja oli seisukohal, et rahapesuriski nõuetekohaseks maandamiseks peab kaebaja andmeid koguma ja süstematiseerima või neid oma tööprotsesside käigus analüüsima mingisugusel muul viisil, kui see, kuidas ta seda senini tegi, siis ei ole lahenduseks ettekirjutus teabe nõudmiseks RahaPTS § 10(13)
3-22-2732 66 alusel, vaid vastava seadusliku aluse olemasolul ettekirjutus tuvastatud rikkumise lõpetamiseks, tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks vms.
22.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustajal puudus õiguslik alus nõuda kaebajalt vaidlustatud ettekirjutuse punktides 5.1.1. ja 5.1.2. nimetatud dokumentide esitamist. Vaidlustatud ettekirjutus on õigusvastane. Kaebaja esitas 30.12.2022 kaebuses vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise nõude ning avaldas 09.06.2023 avalduses soovi minna üle ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõudele, millega halduskohus nõustus kohtuistungil. Tühistamisnõudelt õigusvastasuse tuvastamise nõudele ülemineku põhjuseks oli asjaolu, et selleks ajaks oli kaebaja vaidlustatud ettekirjutusega pandud kohustuse täitnud. Eeltoodust tuleneb, et sunniraha rakendamise (st vaidlustatud korralduse andmise) ajal, st. 14.02.2023 oli vaidlustatud korralduse näol tegemist kehtiva haldusaktiga. Sunniraha rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-19-2051, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellegipoolest on sunniraha rakendamise näol tegemist tagajärjega, mis kaasneb ettekirjutuses pandud kohustuse täitmata jätmisega. Olukorras, kus adressaat on esiteks tähtaegselt vaidlustanud tühistamiskaebusega ettekirjutuse ning kohtumenetluse ajal selle ettekirjutuse täitnud ja läinud sellest tulenevalt üle ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõudele ning teiseks vaidlustanud sunniraha rakendamise, tuleb sunniraha rakendamist – sõltumata sellest, et sunniraha rakendamise ajal oli ettekirjutuse kehtiv ning puudusid sunniraha rakendamist välistavad asjaolud – lugeda ettekirjutuse tagajärjeks, mille kõrvaldamiseks saab kohus teha ettekirjutuse vastavalt HKMS § 5 lg 1 punktile 5. Kuivõrd vaidlustatud ettekirjutus oli õigusvastane ning kuuluks tühistamisele, kui kaebaja ei oleks seda ettekirjutust kohtumenetluse ajal täitnud ja avaldanud soovi minna üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele, ei saa kaebaja õiguste tõhusa kaitse seisukohast lähtuda sunniraha rakendamise õiguspärasuse ex post hindamisel pelgalt tõdemusest, et sunniraha rakendamise ajal olid selle eeldused formaalselt täidetud. Kui adressaat vaidlustas ettekirjutuse tühistamisnõudega, ent kohtumenetlus päädib ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamisega tingituna sellest, et kohtumenetluse ajal aset leidnud asjaolude tõttu soovis kaebaja tühistamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele, siis saab sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda sellest, et vaidlustatud ettekirjutust ei oleks tohtinud anda. Seega rakendas kaebaja sunniraha õigusvastaselt. Vaidlust ei ole, et kaebaja tasus vaidlustatud korralduses märgitud sunniraha 2500 eurot. Seetõttu tuleb vastustajale teha ettekirjutus asjaomase summa tagastamiseks.
23.Teiseks vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses sisuliselt selle üle, kas vastustaja oli enne halduskohtu otsuse tegemist täitnud RahaPTS § 68 lõike 1 teises lauses sätestatud kohustuse teha kontrollimise tulemusi kajastav akt kaebajale teatavaks ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest arvates.
24.Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas halduskohus õigesti kaebaja nõude kohustada vastustajat kontrolli tulemuste kohta akti väljastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendava osa punktides 23–25 esitatud põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vaidlust ei ole, et vastustaja viis kaebaja suhtes kohapealse kontrolli läbi 16.01 ja 18.01.2023. RahaPTS § 68 lg 1 teisest lausest tulenes vastustajale kohustus koostada kontrollimise tulemuste kohta akt, mis tehakse kontrollitavale teatavaks ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest arvates. Kohapealse kontrolli kontekstis tuleb sõnastust „kontrolli tegemisest arvates“ mõista nii, et akt tuleb teatavaks teha kuu aja jooksul kohapealsete kontrollitoimingute lõpetamisest. Vaidlust ei ole, et selle kuuajalise tähtaja jooksul vastustaja RahaPTS § 68 lõikes 1 nimetatud akti kaebajale teatavaks ei teinud. Halduskohus leidis ka õigesti, et kohtumenetluse käigus esitatud 19.06.2023 kuupäeva kandev akt ei olnud RahaPTS § 68 lg 1 nõuetele vastav, vaid tegemist oli alles akti projekti või mustandiga. Eelviidatud sättes nimetatud aktina on silmas peetud dokumenti, milles fikseeritakse kontrollitoimingute kulg ja selle käigus kontrolli läbiviijate poolt tuvastatud asjaolud. Kuivõrd akt peab RahaPTS § 68 lg 2 punkti 8 kohaselt sisaldama kontrollimise tulemusi, võib see sisaldada ka kontrolli läbi viija hinnanguid, sh õiguslikke hinnanguid kontrolli 11(13)
3-22-2732 käigus tuvastatud asjaoludele. Selle akti näol ei ole aga tegemist haldusaktiga, millega saaks vahetult panna kohustatud subjektile mingisuguseid kohustusi või piirata tema õigusi. Seetõttu on õige kaebaja väide, et enne akti koostamist ei pidanud vastusta kaebajat aktis kajastuva kohta ära kuulata ega võinud akti koostamise ja kaebajale teatavaks tegemisega viivitamist õigustada sellise ärakuulamise vajadusega. Kontrolli tulemuste põhjal võib vastustaja seaduses sätestatud alusel anda mingisuguse kohustava või keelava haldusakti ning selle andmise raames on oluline tagada ärakuulamisõigus. RahaPTS § 68 lõikes 4 on seejuures sõnaselgelt ette nähtud, et oma arvamused saab kontrollitav esitada pärast akti kättesaamist. See tähendab, et RahaPTS § 68 lg 1 teises lauses nimetatud ühekuulise tähtaja jooksul tuleb akt kontrollivatavale teatavaks teha ning sellele järgneva seitsme päeva jooksul saab kontrollitav oma kirjalikke selgitusi esitada.
25.Kuna vastustaja väljastas kontrolli akti kaebajale 19.09.2023, on kohustamisnõude rahuldamise alus nüüdseks aga ära langenud. Vastustajale ei ole enam alust panna kohtuotsusega kohustust akt väljastada, kuna ta selle kohustuse täitnud. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus kohustamisnõude rahuldamist puudutavas osas tühistada, hoolimata sellest et halduskohtuotsuse tegemise ajal oli selle nõude rahuldamine põhjendatud. HKMS § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See hõlmab ka kaebuse liigist sõltuvalt kaebuse rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Selliste asjaolude muutumine apellatsioonimenetluse ajal tingib halduskohtu otsuse tühistamise või muutmise, kui muutunud asjaolude tõttu ei oleks kaebuse rahuldamine nii, nagu halduskohus seda tegi, enam võimalik. Siinsel juhul ongi sellise olukorraga tegemist. Sellises olukorras tuleks kohustamisnõude osas menetlus lõpetada vastavalt HKMS § 152 lg 1 punktile 4. Kohustamisnõude esemeks oleva toimingu sooritamise korral kohtumenetluse ajal on HKMS § 152 lg 2 kohaselt võimalik menetluse lõpetamise asemel jätkata menetlust n-ö jätkutuvastuskaebuse läbivaatamiseks. Siinses asjas esitas kaebaja juba halduskohtule (ja halduskohus ka lahendas kohtuotsusega) asjaomase toiminguga viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kaebaja on HKMS § 152 lõikes 2 osutatuga samaväärse tuvastusnõude esitanud juba algses (st 09.06.2023 esitatud) kaebuses. Kuivõrd halduskohus leidis õigesti, et vastustaja viivitas akti väljastamisega õigusvastaselt ning kohustamisnõude rahuldamise aluse ära langemise tõttu jätkutuvastuskaebusele üleminek ei ole välistatud, tuleb halduskohtu ostus tühistada osas, milles halduskohus rahuldas kohustamisnõude ning jätta see jõusse osas, milles halduskohus rahuldas viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude. Sellises olukorras ei pidanud kaebaja apellatsioonimenetluses, st pärast seda kui vastustaja oli vaidlusaluse akti talle väljastanud, tegema eraldi avaldust kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele üle minemiseks. Väär on vastustaja seisukoht, et kohtumenetluse ajal kohustamisnõude rahuldamise aluse ära langemise korral ei ole tuvastamisnõudele üleminek lubatav kaebaja kasuks menetluskulude välja mõistmise eesmärgil.
26.Kuna eeltoodud põhjustel on kaebajal õigus taotleda akti väljastamiseks kohustamise asemel akti väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist ning kuivõrd pärast halduskohtu otsuse tegemist muutunud asjaolude tõttu tuleb see kohtuostus kohustamisnõude rahuldamist puudutavas osas tühistada, on ainetuks muutunud vaidlus selle üle, kas halduskohus võis kohtuotsusega rahuldada nii esmase nõudena esitatud kohustamisnõude kui ka alternatiivse nõudena esitatud tuvastamisnõude.
27.Halduskohtu otsuse muutmisest tingituna tuleb uuest jagada menetluskulud. Hoolimata halduskohtu otsuse punkti 1.1. tühistamisest tuleb lugeda kaebaja kaebus täielikult rahuldatuks. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 6). Kaebaja esitas halduskohtule kolm kaebust ning ühes neist esialgse õiguskaitse taotluse, tasudes kokku riigilõivu 20+20+95+20=155 eurot. Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 4 tagastas halduskohus kaebajale enam tasutud riigilõivu 20 eurot. Selles osas jääb halduskohtu otsus muutmata. Ülejäänud riigilõivusummat (135 eurot) tuleb käsitada põhjendatud menetluskuluna ja see kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista. Apellatsioonkaebuse esitamisel on kaebaja tasunud riigilõivu 115 eurot. Ringkonnakohus leiab, et 12(13)
3-22-2732 olukorras, kus halduskohus on ühe kohtuotsusega lahendanud ühte menetlusse liidetuna mitu sama kaebaja esitatud kaebust, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu nii, nagu seda tuleks tasuda halduskohtule ühe kaebuse esitamisel. Tulenevalt HKMS § 104 teisest lausest ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lõikest 2 ning sellest, et halduskohtu otsusega lahendatud kaebustes sisaldus ka kaebajalt alusetult saadud 2500 euro suuruse sunniraha tagastamise nõue, pidi kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma riigilõivu 75 eurot. Seega tuleb 40 euro ulatuses riigilõiv kaebajale tagastada vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 1 ning ülejäänud riigilõiv (75 eurot) mõista kaebaja kasuks välja vastustajalt. Kaebaja esitas taotlused mõista vastustajalt välja halduskohtus toimunud menetlusega seotud õigusabikulu 11114,07+2359,50+390=13 863,57 eurot, mis ei sisalda käibemaksu (dtl 453 jj, 631 jj, 460). Taotlustele lisatud arvete kohaselt vastab õigusabikulu kokku umbes 72 advokaadi töötunnile. Apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud taotluse mõista välja õigusabikulu 4368 eurot, mis vastab umbes 22,5 advokaadi töötunnile. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud ettekirjutuse ja korralduse sisu ja mahtu, vaidluse faktilist ja õiguslikku keerukust ning vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvesse võttes saab kaebaja põhjendatud õigusabikuluks haldus- ja apellatsiooniastmes kokku kulu, mis vastab umbes 50 advokaadi töötunnile arvetel kajastatud keskmise tunnihinnaga. Eeltoodut arvesse võttes tuleb riigilõivude ja õigusabikulu katteks kokku vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 50x195+135+75=9960 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.01.2026 otsusega
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2025. a otsus osas, milles ringkonnakohus tuvastas sunniraha tasumise korralduse õigusvastasuse, kohustas sunniraha kaebajale tagastama ja mõistis välja menetluskulud. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Jätta sunniraha puudutavas osas kaebus rahuldamata.
4.Mõista Rahapesu Andmebüroolt kaebaja kasuks välja menetluskulu 4152 eurot.
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.