Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Tiina Pappel 08.05.2025, Tartu 3-21-2726 X.X. kaebus Viru Vangla mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsus X.X. apellatsioonkaebus ja Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja taotlus ekspertiisiakti nr 23E-AOK0022 (dtl 674-680) tagastamiseks rahuldamata ning lisada see haldusasja pabertoimikusse.
2.Tagastada kaebajale 21.08.2024. a kirjaga esitatud tõendid.
3.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus seonduvalt nõudega kahju hüvitamiseks neil alustel, et kaebajale ei võimaldatud väga pika perioodi jooksul jalutamist värskes õhus, katkestati kaebaja saatmised arstide vastuvõttudele ja kaebaja jäeti Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita, läbi vaatamata.
6.Jätta Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni punktid 2-5 muutmata, täiendades halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust järgmise lausega: „Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel läbi vaatamata.“ ning muutes ja täiendades osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
7.Jätta kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.
8.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.06.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 21.07.2021 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 65 000 eurot. X.X. esitas taotluse täiendused 14., 23. ja 27.09.2021. Taotluse põhjenduste kohaselt viibis X.X. üksikvangistuses 19.07.2018-16.07.2021 kartserirežiimil olles, täiendavate julgeolekuabinõude (s.h COVID-19 viiruse levikust tulenenud julgeolekuabinõude) kohaldamise ajal ning vangla meditsiini- ja psühhiaatriaosakonnas viibimise ajal. Pikaajaline üksikvangistus ning sellega kaasnevate piirangute ja kambritingimuste kumulatiivne mõju oli ebaproportsionaalne meede, mis põhjustas talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. X.X. selgitas, et 40 000 eurot on hüvitis tervisekahju tekitamise eest, 20 000 eurot ebamõistlikult pika üksikvangistuse ja inimväärikuse alandamise eest ning 5000 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest.
2.Viru Vangla jättis 16.11.2021. a otsusega nr 6-16/138-6 X.X. kahju hüvitamise taotluse ja selle täiendused täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused: X.X. kartserisse paigutamine ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toimus kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega ole avaldanud kinnipeetavale sellist negatiivset mõju, millest tekkiv kahju tuleks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitada.
3.X.X. esitas 18.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse. Halduskohus menetles kaebust nõudes mõista Viru Vanglalt välja 40 000 eurot tervisekahju põhjustamise eest, 10 000 eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest ning 500 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest. Kaebaja palus menetleda kaebust vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ja selle täiendustes välja toodud asjaoludest ja põhjendustest lähtuvalt. X.X. esitas 04.01.2024. a täpsustuses tegevuste loetelu, mille eest ta hüvitist nõuab. Kaebaja palus tunnistada vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 4 p 1, § 60 lg 1 ja § 100 lg 2 ning vangistusseaduse (VangS) § 651 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Kaebaja põhjendused: 1) 19.07.2018-16.07.2021 hoiti kaebajat üksikvangistuses 1006 päeva. Kaebaja viibis sellel ajavahemikul erinevatel aegadel kartseris, talle kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ning lisaks viibis ravil Viru Vangla meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, millega kaasnes samuti üksikvangistus. Lisaks kohaldati 2020-2021. a COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kinnipeetavate suhtes üksikvangistust. 2) Kaebaja viibis kartseris pikemaid perioode kui 45 päeva. Kaebaja kui psüühikahäirega kinnipeetava suhtes ei oleks tohtinud üksikvangistust kohaldada. Kaebajale kaasnesid üksikvangistuse kohaldamisega psüühilise tervise probleemid (depressioon, unehäired, paanikahood, elutüdimusmõtted, ärevus, häälte kuulmine, meeleolulangus), kuid vangla seda üksikvangistuses hoidmise juures ei arvestanud. 3) Üksikvangistusega kaasnenud tagajärgi raskendasid kinnipidamistingimused, mille hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset mõju. Kaebaja taotles hüvitist järgmiste asjaoludega seonduvalt: üksikvangistus; kaebajat löödi peaga vastu seina; üksikvangistuse negatiivset mõju ei hinnatud; põhjustati raske psüühikahäire; keelati päevasel ajal voodi 2
kasutamine; keelati raamatud ja õpikud; puudus tähenduslik suhtlus; puudus sportimisvõimalus, jalutamine betoonkastis; öine valgusreostus; suvekuudel kambris kõrge temperatuur ja õhupuudus; üksikvangistuses puudus mõtestatud tegevus (vaimne ja füüsiline stimulatsioon); viibis täielikus tunnetuslikus isolatsioonis; võeti ära tugikark; keelati kokkusaamine vanematega; kartseris lülitati raadio välja; rutiinsed kogu keha läbiotsimised; ravimeid jagasid valvurid; meedikute vastuvõtud toimusid valvurite juuresolekul; ametnikud kägistasid, peksid, koostasid valesüüdistusi, mõnitasid, solvasid ning varastasid ramadaani ajal kaebaja datlid ja söögi; takistati veele juurdepääsu; ei väljastatud usutalituseks vajalikke esemeid; kartseris puudus kell; vangla kaupluses ei müüda „Halal“ märgistusega toitu; kaebaja oli sunnitud olema taimetoitlane; ei saanud osa võtta moslemite ühispalvustest.
4.Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata ning osaliselt läbi vaatamata.
5.Tartu Halduskohus jättis 27.06.2024. a otsusega rahuldamata Viru Vangla taotluse kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks (resolutsiooni p 2); rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 3); mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 2500 eurot ning ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 4); mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskuluna 75 eurot ja ülejäänud võimalikud menetluskulud jättis menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 5); tagastas kaebajale tõendid, teise kinnipeetava poolt esitatud dokumendi ja kaebaja taotluse (resolutsiooni p 6) ning tunnistas haldusasja menetluse tervikuna kinniseks (resolutsiooni p 7). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Viru Vangla meditsiiniosakonnas 05.-29.04., 12.-23.07. ja 30.09.-07.10.2019 ning Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas 23.07.-06.08.2019, milliseid ajavahemikke võis kaebaja tunnetada üksikvangistusena, kuid siiski oli tegemist režiimiga, mida kohaldati kaebaja enda tervise ja heaolu eesmärgil ning need ajavahemikud ei ole samastatavad kartserirežiimiga. Vastustaja tegevust tervishoiuteenuse osutamise ajal ei saa pidada õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmiseks. Õigusvastaseks ei saa pidada kaebaja viibimist eraldatud lukustatud kambris Viru Vangla direktori käskkirjade (dtl 119-253) alusel (koroonaviiruse pandeemia tõttu). Kaebaja suhtes viidi korduvalt täide kartserikaristusi ajavahemikel, mis ületasid 45 päeva ning ei olnud alati tagatud nn üksikvangistuste vahepeal mõistliku aja jooksul tavarežiimil viibimine. Vaidlusalusel ajavahemikul oli ka mõistlikult pikki ajavahemikke, mil kaebaja viibis tavarežiimil, s.h 2,5 kuud 2019. a (s.h tervishoiuteenuse osutamine 25 päeva). Kõige pikem üksikvangistuses viibimine toimus 29.11.2019-26.05.2020, s.t 179 päeva. Vaatamata üksikute kartserikaristuste ja eraldatud lukustatud kambris viibimise lühematele perioodidele ning tavarežiimil viibimise perioodidele, on kaebaja kinnipidamisel kaebusega hõlmatud ajavahemikul pikaajalise üksikvangistuse tunnused. 2) Kaebaja tervisekaardid (dtl 277-459) ei kinnita, et kaebajal oleks üksikvangistuse tagajärjel välja kujunenud raske psüühikahäire. Ka ei saa tervisekaardi pinnalt järeldada, et seljaprobleemid oleks üksikvangistuses süvenenud. Kaebajale väljastati 18.05.2021. a arsti vastuvõtul paber võimlemisharjutustega, mida saab teha võimlemismatil ja võimlemismatita. Tervisekaardilt nähtuvalt väljastati kaebajale erinevatel aegadel võimlemise abivahendeid (võimlemismatt, -rullid). Tervisekaardi kannetest ilmneb, et võimlemismatt ei olnud seljaprobleemidega toimetulekuks ilmtingimata pidevalt vajalik. Ka sai kaebaja kasutada velotrenažööri. Kaebajale on valu kurtmisel osutatud meditsiinilist abi (valuvaigistid, süstid) ja talle anti kasutamiseks seljavöö (09.07.2018. a sissekanne). Üksikvangistuses viibimisega ei kaasnenud kaebajale vaimse ega füüsilise tervise halvenemist. Tervisekahju nõude osas ei ole täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused RVastS § 7 lg 1 tähenduses.
3
3) Esinenud on sedavõrd lühiajalisi vaheaegu üksikvangistusest, mida ei ole alust pidada piisavaks leevenduseks üksikvangistuse mõjudele. Kaebaja vaheaegadeta üksikvangistuses viibimise perioodid olid märgatavalt lühemad võrreldes viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuse Schmidt ja Šmigol vs Eesti asjaoludega (p 150). 4) Kaebaja kandis kartserikaristusi tavapärases eluosakonna kambris (9,9 m2) erisusega, et kamber oli lukustatud ja ta viibis seal üksinda. Erisuseks tavakambri režiimist oli päevasel ajal madratsi ja voodivarustuse äravõtmine. Kartserikaristust kandva kinnipeetava jaoks on kambris lubatavad esemed piiratud vastavalt VSkE § 60 lg-le 1. Tavakambris, kus kaebaja kartserikaristust kandis, oli narivoodi. Arvestades, et ekspertiisiaktis (dtl 674-680) on kinnitatud, et kaebaja vajas päevasel ajal 2 tunniks vältimatult madratsit ning asja materjalidest nähtuvalt talle seda 19.07.2018-16.07.2021 igakordsel kartserikaristuse kandmisel ei tagatud, siis tekitati kartserikaristuse kandmisel vähemasti osa ajast kaebajale seeläbi enam kannatusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Materjalidest ei ilmne tõendatud etteheiteid kinnipidamistingimustele (kambri olmetingimustele), mida oleks põhjust pidada kaebaja üksikvangistust õigusvastaselt mõjutavaks ja kinnipidamisega tekitatud kahju suurendavaks. 5) Arvestades kaebaja tervisekaardi kandeid (dtl 277-459) ja tema sagedasi pöördumisi tervishoiutöötajate poole, s.h psühhiaatri vastuvõtte ja psühhiaatrilist ravi, järeldub, et kaebaja terviseseisund oli pideva jälgimise all ning tervishoiutöötajad ei ole täheldanud sellist terviseseisundit, mis välistaks kartserikaristuse kandmise (otsuse p-d 31.1.1-31.1.3 ja 31.2). 6) Kaebaja tähendusliku tegevuse ja suhtluse võimalused ei olnud ebapiisavad. Kaebaja tekitas enda tegevusega olukorra, kus tal ei olnud võimalik enam raadiot kuulata. Kaebajal oli võimalik lugeda ajalehti ja periooditi vaadata kambris isiklikku televiisorit. Keeld raadiot kuulata hõlmab vaid väikest osa vaidluse ajalisest ulatusest. Kaebaja väide, et talle ei lubatud kartserisse õpikuid, jääb paljasõnaliseks. Kaebaja ei väitnud, et lugemisvõimalused olid piiratud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal või tervishoiuteenusel viibides. 7) Vastustaja ei teinud takistusi kaebaja kirjavahetusele ja tagatud oli telefoni kasutamise võimalus lähedastega suhtlemiseks. 19.07.2018-16.11.2021 toimus kaebajal 30 kokkusaamist, millest 4 olid pikaajalised kokkusaamised vanematega, 3 lühiajalist kokkusaamist ja 27 lühiajalist kokkusaamist ametiisikuga. 3 pikaajalist kohtumist jäi toimumata vanglast sõltumatutel põhjustel (16.02.2019 oli kinnipeetav kartseris; 11.02.2020 ei tulnud kokkusaajad kohale; 30.07.2020 kokkusaamisruumi saatmisel ei allunud kinnipeetav vanglaametnike korraldustele). 2020. a märtsist kohaldatud ettevaatusabinõude tõttu koroonaviiruse leviku tõkestamiseks olid mõnevõrra piiratumad kinnipeetavate helistamisvõimalused. Kohtupraktikas on peetud koroonaviiruse tõrjeks vanglas kasutatud abinõusid kohaseks ja proportsionaalseks. Kaebajale pakuti korduvalt võimalust osa saada 2018. a septembrist rakendatavast suhtlusprogrammist. Kaebaja nõustus osalema vestlustel kaplaniga, kuid keeldus suhtlemast teiste teenistujatega, s.h psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga, kriminaalhooldajaga. Seega kaebaja enda käitumisega tingis talle võimaldatud suhtluse ja kontaktide vähenemise. 8) Üksikvangistuse ja sellest tulenevate piirangute olemusega kaasneb sportimisvõimaluste vähenemine. Arvestades kaebaja kambri suurust (9,9 m2) oli tal võimalik sportida kambris ja värskes õhus jalutusboksis, mis leevendab muude võimaluste puudumist vähemalt osaliselt. 9) Enamuses raadioprogrammides teatatakse regulaarselt kellaaega. Seega oli kaebajal võimalik ajas orienteeruda kambris kella omamata. 10) Kaebaja pöördus datlite küsimuses kohtusse asjas nr xxx esialgse õiguskaitse taotlusega. Tegemist ei olnud üksikvangistuse mõju arvestatavalt süvendava riivega. Datlite söömine ramadaani ajal ei kuulu kohustulikult islami usukombestiku juurde. Vastustaja ei teinud kaebajale takistusi valitud religiooni praktiseerimisel ja usukommetele vastavat toitlustamist on vangla võimaluste piires taganud. 21.04.2021 hakati moslemitele andma ramadaanipakke.
4
11) Kehtiv õigus ei sätesta jalutamiskohale nõudeid. Jalutuskäiku akendeta ja pealt avatud ruumis ei saa võrdsustada emotsionaalses plaanis viibimisega oluliselt avatumas jalutuskohas, kuid silmas tuleb pidada vangla eesmärke kinnipeetavate ja kogu vangla julgeoleku tagamisel ning VangS §-s 651 sätestatud miinimumnõude tagamine on õiguspärane. 12) Öine nõrk valgus ei saanud kaebaja kinnipidamistingimustele märkimisväärset negatiivset mõju avaldada. 13) Suvisel ajal on paratamatu, et õhutemperatuur võib siseruumides tõusta ning seda igal pool, kus puudub kliimaseade. Viru Vanglas on kaasaegne sundventilatsioon ja ventilatsioonisüsteeme hooldatakse regulaarselt. Lühiajaline kambri temperatuuri tõus ei saanud avaldada kaebaja kinnipidamistingimustele märkimisväärset mõju. 14) Ekspertiisiaktis (dtl 674-680) leidis kinnitust, et kaebajal puudus vältimatu vajadus liikumise abivahendite kasutamiseks 2017. a kuni 11.02.2022. Kaebajalt tugikargu äravõtmine ei saanud piirata tema liikumisvõimalusi ega kinnipidamistingimuste tervikule negatiivset mõju avaldada ega ole seotud kaebaja üksikvangistusega. 15) Kaebajale põhjustati teatud määral kannatusi, mis ületavad VangS § 41 lg-s 1 sätestatud inimväärikust austava kohtlemise lävendi. Eelkõige tingis selle üksikvangistus õigusvastaselt pikkade ajavahemike jooksul, milles tehtud vaheajad piirdusid mõnel juhul vaid 2-3 päevaga (otsuse p 26). Kuigi otseselt saab õigusvastasena käsitada vaid kaebajale kartserisse arsti poolt näidustatud madratsi mittelubamist, ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused pikemaajalistel vaheaegadeta üksikvangistuse perioodidel ülejäänud osas täielikult sellised, mis ei süvendaks üksikvangistuse negatiivset mõju. Ei ilmnenud kambri- või olmetingimusi, mis võinuks oma õigusvastasuse tõttu halvendada kaebaja olukorda üksikvangistuse tingimustes ja süvendanuks kaebajale põhjustatud kahju. Kaebaja tähendusliku suhtluse ja tegevuse võimalused ei olnud pikemaajalise üksikvangistuse ajal piisavad selleks, et üksikvangistuse negatiivset mõju vajalikul määral leevendada. Äramärkimist väärib jalutusvõimalus pikema aja jooksul üksnes betoonist jalutusboksis, mis ei võimalda vaadet ümbritsevale. Kohtumistest (otsuse p 42.3) valdav osa toimus ametnikega, mitte lähedastega, mis ei ole samaväärse tähendusega. Samas vähendas kaebaja suhtlemis- ja tähendusliku tegevuse võimalusi vähemalt osaliselt tema enda käitumine, mille tulemusena kaotas ta võimaluse kuulata raadiot, jäi ära pikaajaline kohtumine ja osaliselt pakutud vestlused kartserirežiimil viibivate kinnipeetavate suhtlusprogrammi raames. 16) Esitatud tõendid ega selgitused ei veennud kohut, et vastustaja oleks teostanud ebavajalikke läbiotsimisi või oleks seeläbi kaebajat karistanud või õigusvastaselt kohelnud. Kinnipeetava tervise ja elu kaitse eesmärk ning vangla julgeoleku ja seal viibijate elu ja tervise tagamise vajadus võib olla ülekaalukas ning tekitada olukorra, kus ravimite manustamisel või tervishoiutöötaja tegevuse tagamisel ei ole võimalik privaatsuse nõuet täiel määral täita. Kaebajale ei tekitatud kahju tema privaatsuse rikkumisega (eraelu puutumatusega). 17) Kaebaja viidatud erinevad tavarežiimil kogetud piirangud ja tingimused ei saanud mõjutada vaidluse esemeks oleva pikaajalise üksikvangistusega kaasnenud kahju ulatust ja hüvitamisele kuuluva kahju suurust. 18) Kaebaja viidatud normid, mille põhiseaduspärasuse kontrolli ta taotles, ei ole määravad asja lahenduse suhtes. 19) Kaebajal oli kogu üksikvangistuses viibitud aja jooksul võimalik enda õiguste kaitseks esitada nõudeid üksikute rikkumiste lõpetamiseks või mingite hüvede andmiseks ning sel viisil vältida kahju tekkimist. Kaebaja on seda võimalust osaliselt kasutanud. Kohus võttis arvesse EIK-i seisukohti sarnastes vaidlustes väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5
6.X.X. esitas 27.07.2024 apellatsioonkaebuse ja selle järje ning 20.08.2024 puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja palus tühistada Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse p-d 2-5 ja teha uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 40 000 eurot tervisekahju põhjustamise eest ja 10 000 eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest ning jätta menetluskulud vangla kanda, kuulata üle tunnistajad ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kaebaja palus eemaldada haldusasja materjalide hulgast ekspertiisiakt kui lubamatu tõendi. Kaebaja taotles suulise menetluse korraldamist. Kaebaja põhjendused: 1) Meelevaldne on kohtu seisukoht otsuse p-s 24. Kaebaja viitas õiguskantsleri 06.04.2020. a arvamusele nr 7-7/200489/2001899. 2) Kaebaja viibis 24.-27.12.2018, 06.-24.01.2019 üksikvangistuses VangS § 69 lg 2 p 1 ja lg 4 alusel, 27.-28.04.2019 viibis üksikvangistuses Viru Vangla meditsiiniosakonnas, 23.05.-06.08.2016 viibis üksikvangistuses Viru Vangla meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, 26.11.-04.12.2019, 15.01.-13.02., 31.03.-08.04. ja 25.-31.05.2021 viibis üksikvangistuses COVID-19 lukustuse tõttu. 06.10.2020-16.07.2021 viibis järjestikuses üksikvangistuses, mis kestis kuni 28.10.2022. 3) Kaebaja paigutati kartserisse 18.11.2019 ning ta vabanes üksikvangistusest 05.06.2020, olles üksikvangistuses seega kokku 200 päeva. Kõige pikem üksikvangistuses viibimine oli 19.07.2018-22.05.2019, s.o 307 päeva. 4) Viru Vangla ei planeerinud kaebaja saatmist Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda. Viru Vangla ja halduskohtu kohtuniku vahelises kirjavahetuses asjas nr 3-19-2035 kohtunik tuvastas, et kaebaja on vaimselt haige inimene. Seega on tõendatud, et kaebaja jäeti Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita. 5) Jääb arusaamatuks, kuidas kohus ei saa tervisekaartide pinnalt teha järeldust, et kaebaja seljaprobleemid üksikvangistuses süvenesid. Paberil väljastatud võimlemisharjutused tuli sooritada võimlemismatil, kuid kaebajal soovitati võimelda põrandal. Narivoodi olemasolu kambris ei oma tähtsust, sest see oli rauast, mida madratsita kasutada ei saanud. 6) Kohtupraktika kambris öötule põlemise kohta on vale. 7) Kaebaja terviseseisund ei olnud pideva tervishoiutöötajate järelevalve all. 8) Kaebajale ei võimaldatud väga pika perioodi vältel jalutuskäiku värskes õhus ja katkestati kaebaja saatmised arstide vastuvõttudele. 9) Kohus õigustab otsuse p-des 42, 42.5, 44.2 ja 44.3 vangla õigusvastasust tegevust. 10) Kaebajale olid õpikud kartseris keelatud. 11) Kaebaja ei tekitanud ühtegi olukorda, kui kokkusaamine jäi toimumata. Kohus ei teinud välja, et helistamisvõimalus ei olnud piiratud ainult koroonaviirusega seoses, vaid kogu üksikvangistuses viibimise aja. 12) Vangla oma käitumisega lõi olukorra, et kaebaja ei saaks osaleda vestlustel sotsiaaltöötaja ja psühholoogiga. 13) Kambris ei ole võimalik sportida. Kaebajaga sarnases olukorras (s.t üksikvangistuses) viibinud kaaskinnipeetavale võimaldati grupitööruumis sportimist. 14) Ei oma tähtsust, et raadios öeldakse kellaaega. Kaebaja ei pea kuulama päev läbi raadiot. Moslem peab palvetama kindlal kellaajal ja samaaegselt, kuid seda ei võimaldatud. Põhjendamatu on kohtu väide, et datlite söömine ramadaani ajal ei kuulu kohustuslikult islami usukombestiku juurde. Söögi küsimuses kohus õigustab vangla õigusvastast tegevust. 15) Kohtu seisukohad otsuse p-des 42.7 ja 44.1 on vastuolus Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) seisukohtadega ja EIK-i praktikaga. 16) Kambrites valitsevat kuumuseprobleemi tõendab 02.07.2022. a ettekanne nr xxx. 17) Kohus meelevaldselt keeldus põhiseaduspärasuse kontrolli teostamisest.
6
18) Kohus ei käsitlenud järgmisi kahjunõude punkte: peaga vastu seina löömine; tähendusliku suhtlemise puudumine; mõtestatud tegevuse puudumine; täielikus tunnetuslikus isolatsioonis hoidmine; kägistamised, peksmised, mõnitamised, solvamised, valesüüdistuste esitamised; madratsiga seotud rikkumised; veele juurdepääsu takistamine; palvevaiba, -mütsi ja -helmeste keelamine.
7.Viru Vangla esitas 29.07.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse p-d 3-5 ning jätta kaebaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ei nõustu kohtu käsitlusega, mille kohaselt on kinnipeetava lukustatud režiimile paigutamine igal juhul üksikvangistus. Üksikvangistuse all peetakse peamiselt silmas kestvaid vanglatingimusi, kus vang on enamiku ajast, s.o 22-24 h ööpäevast oma kambris, tal ei ole päeva jooksul võimalust tegeleda mõtestatud tegevustega ja tema sotsiaalsed kontaktid teistega on piiratud. 2) Viide Riigikohtu määruse nr 3-19-1837 p-dele 12 ja 13 ei ole asjakohane, sest viidatud määruses hinnatakse keelamiskaebuse lubatavuse eeldusi, mitte suletud režiimiga kaasnevat. 3) Ühestki tõendist ei tulene, et vangla keeldus arsti korraldusi täitmast. Kui vangla ei oleks madratsit väljastanud, oleks tervisekaardis vastavad kanded, sest kaebaja oleks sellest meedikut teavitanud. Kui kohus leiab, et vangla meedik jättis kaebajale madratsi ebaõigesti kartserikaristuse ajaks määramata, siis on küsimuse all ravikvaliteet, millises küsimuses käib vaidlus tsiviilasjas nr 2-21-978. 4) Arvestades, et vangla pakkus kaebajale erinevaid leevendusmeetmeid ja asjaolu, et kaebajale ei kaasnenud tervisekahju, on väljamõistetud hüvitis ilmne liialdus. Kohus ei põhjendanud hüvitise suuruse kujunemist. Hüvitisemäär kartseris veedetud päevade eest, mis ületasid 45 päeva, ei saa olla suurem, kui kohtupraktikas väljakujunenud 6,39 eurot päeva eest.
8.X.X. ei nõustunud 12.09.2024. a vastuses vangla apellatsioonkaebusega. Kaebaja arvates tulnuks kaebus rahuldada täielikult ning vangla apellatsioonkaebus võeti valesti menetlusse. Kaebaja märkis, et kohus mõistis kaebajale ebamõistlikult väikese hüvitise.
9.Viru Vangla palus 25.09.2024. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla väitel on kohtuotsus p-de 42.7-42.10, 44.1-44.3 ja 46 osas põhjendatud. Kaebajale ei saabunud kahjulikku tagajärge seoses tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude või kartserikaristuse kohaldamisega. Kaebajale võimaldati lukustatud režiimil oleku ajal erinevaid mõtestatud tegevusi. Lukustatud režiimi kohaldamine ei piiranud kaebaja värskes õhus viibimise õigust.
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 24.03.2025. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja kohtuistungi korraldamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises osas oli kaebaja kaebus halduskohtule lubatav (I); järgnevalt selgitab välja vaidluse piirid ringkonnakohtus (II); seejärel võtab seisukoha kaebaja apellatsioonkaebuse kahju tekkimist puudutavate väidete osas (III) ja vastustaja apellatsioonkaebuse kahju tekkimist puudutavate väidete osas (IV); halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suuruse osas (V) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (VI). I 7
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kohustusliku kohtueelse menetluse näeb ette VangS, mille § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja kohtule esitatud kahjunõude vastavust (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-4714, p 20 ning seal viidatud lahendid). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
13.04.01.2024 halduskohtule esitatud kahjunõude täpsustuses (I kd, tl 179-181, I osa, p 2) viitas kaebaja peaga vastu seina löömisele kui tegevusele, mille eest ta hüvitist nõuab. Halduskohus ei ole otsuses nimetatud kahjunõude alust käsitlenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei taotlenud kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes (I kd, tl 19-37p) kahju hüvitamist seonduvalt enda pea vastu seina löömisega. Väite, et vangivalvur lõi kaebaja karistuseks sülitamise eest peaga vastu seina, esitas kaebaja kahjunõudes vanglale vaid kõrvalise märkusena näite juures, milles selgitas, et tema poolt toime pandud rikkumised, nagu valvurite ruumi aknale sülitamine, olid kerget laadi, kuid karistus selle eest ebaproportsionaalselt range (p 20, lk 8). Kuna kaebaja seega vanglalt peaga vastu seina löömise eest kahju hüvitamist ei taotlenud, siis ei saanud ta selle eest ka halduskohtus kahju hüvitamist taotleda. Eeltoodut arvestades ei ole alust kaebaja etteheitel, et halduskohus tema väidet peaga vastu seina löömise kohta kohtuotsuses ei käsitlenud. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski vastavas osas täiendada, märkides, et kaebaja kaebus tuleb eelmärgitud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta. Eeltoodust tingituna tuleb täiendada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust järgmise lausega: „Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel läbi vaatamata.“ II
14.Kaebaja palus 20.08.2024 apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamise avalduses (II kd, tl 73-74, p 3.2) teha uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 40 000 eurot tervisekahju põhjustamise eest ja 10 000 eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest ning jätta menetluskulud vangla kanda. HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades kaebaja apellatsioonkaebuses (II kd, tl 53-64) märgitud põhjendusi ja selles esitatud taotlust halduskohtu otsuse tühistamiseks, leiab ringkonnakohus, 8
et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust nii kahju hüvitamise nõude osalise rahuldamise kui ka välja mõistetud hüvitise suuruse (12.09.2024. a vastus apellatsioonkaebusele, p 5, II kd, tl 88-88p) ehk Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsust resolutsiooni p-de 3-5 osas. Otsuse samu resolutsiooni punkte vaidlustab ka vastustaja. Menetlusosalised ei vaidlusta halduskohtu otsust resolutsiooni p-i 1 osas, seega on halduskohtu otsus selles osas jõustunud.
15.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja apellatsioonkaebust ei oleks tohtinud ringkonnakohtu menetlusse võtta. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seisukoht põhjendamatu. Vastustaja apellatsioonkaebus esitati ringkonnakohtule tähtaegselt ning see vastab HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ja sellest keeldumist reguleerib HKMS § 187. Käesoleval juhul ei esinenud ühtegi alust vastustaja apellatsioonkaebuse tagastamiseks.
16.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses (p 13), et kui halduskohus oleks tutvunud tema kahjunõudega, siis teaks kohus, et kaebajale ei võimaldatud väga pika perioodi vältel jalutuskäike värskes õhus ja katkestati tema saatmised arstide vastuvõttudele. Veel väidab kaebaja apellatsioonkaebuses (p 7), et kohtu poolt on tõendatud, et ta jäeti Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega ka kaebuses halduskohtule taotlenud kahju hüvitamist seonduvalt väidetega väga pika perioodi vältel jalutuskäikude mittevõimaldamisest värskes õhus, tema saatmiste katkestamisest arstide vastuvõttudele ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita jätmisest.
17.HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 sätestab, et kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, siis jäetakse apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Seejuures tuleb arvestada HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatuga. HKMS § 187 lg 4 esimene lause sätestab, et kui apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuses esitatud eelmainitud väidete osas, mida kaebaja ei ole kaebuses ega kahju hüvitamise taotluses esitanud, tegemist apellatsioonkaebuses esineva puudusega, mida oleks võimalik kõrvaldada. Tartu Ringkonnakohus võttis 26.08.2024. a määrusega (II kd, tl 84-85) kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS §-le 190 ja § 187 lg 3 p-le 7 tuginedes läbi vaatamata seonduvalt nõudega kahju hüvitamiseks neil alustel, et kaebajale ei võimaldatud väga pika perioodi jooksul jalutamist värskes õhus, katkestati kaebaja saatmised arstide vastuvõttudele ja kaebaja jäeti Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita. III
18.Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse p-des 24, 26, 27, 29, 31.1.2, 31.1.4, 35, 37, 38, 40, 41, 42, 42.1-42.10, 44.1-44.3, 46 märgituga, leides, et tema kaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt kaebaja väiteid.
9
19.Tartu Halduskohus tuvastas otsuses (p 26), et kaebaja viibis üksikvangistuste vahel tavarežiimil 24.-27.12.2018, 06.-24.01.2019, 27.-28.04.2019, 23.05.-06.08.2019, 20.-22.09.2019, 15.-17.11.2019, 29.07.-02.08.2020, 23.09.-05.10.2020, 26.11.04.12.2020, 15.01.-13.02.2021, 31.03.-08.04.2021 ja 25.-31.05.2021. Kaebaja apellatsioonkaebuses eeltooduga osaliselt ei nõustunud. Vastustaja esitatud andmetest (I kd, tl 75-75p) nähtuvalt ei olnud kaebaja tavarežiimil 24.-27.12.2018 ja 06.24.01.2019, nagu halduskohus otsuses ekslikult märkis. Eeltoodud osas tuleb halduskohtu otsuse põhjendust muuta.
20.Ülejäänud eelmainitud ajaperioodide osas leidis halduskohus, et Viru Vangla meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibitud ajavahemikud ei ole samastatavad kartserirežiimiga. Halduskohus asus seisukohale, et vangla tegevust tervishoiuteenuse osutamise ajal ei ole alust pidada õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmiseks, kuigi arvestades kaebaja staatust kinnipeetavana võis tema saatmisel ja tervishoiuteenusel viibimisel esineda erisusi turvalisuse ja julgeoleku tagamisel. Ühtlasi märkis halduskohus (otsus p 28), et Viru Vangla direktori käskkirjade alusel (koroonapandeemia) kaebaja viibimist eraldatud lukustatud kambris ei saa pidada õigusvastaseks ning sedastas, et kaebaja kinnipidamistingimuste kui terviku õiguspärasust ei saa mõjutada kohaldatud liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piirangud. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda perioodide 27.-28.04.2019, 23.05.-06.08.2019, 20.-22.09.2019, 15.-17.11.2019, 29.07.-02.08.2020, 23.09.-05.10.2020, 26.11.-04.12.2020, 15.01.-13.02.2021, 31.03.-08.04.2021 ja 25.-31.05.2021 osas halduskohtust erinevale seisukohale.
21.Halduskohus leidis otsuses (p 29), et kaebaja kõige pikem üksikvangistuses viibimine toimus ajavahemikul 29.11.2019-26.05.2020, millise aja sisse mahtus 2 pikemaajalist kartseris viibimist, s.o 18.11.2019-08.01.2020 ja 13.01.-17.03.2020. Kaebaja väitel ei leidnud tema üksikvangistuses viibimine aset 29.11.2019-26.05.2020, s.t 179 päeva vältel, nagu märkis halduskohus, vaid ajavahemikus 18.11.2019-05.06.2020, mil kaebaja viibis kokku 200 päeva kartseris. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et üksikvangistuse viibimise ajavahemik algas 18.11.2019 ning lõppes 05.06.2020 ning kestis kokku 200 päeva, sisaldades nii kartserikaristuste kandmist kui ka julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud lukustatud kambris viibimist. Kaebaja väitel toimus samas kõige pikem üksikvangistuses viibimine 19.07.2018-22.05.2019, s.t 307 päeva vältel. Haldusasjas esitatud andmetest nähtuvalt on kaebaja eeltoodud väide õige vaid osaliselt. Arvestades, et kaebaja viibis 05.-29.04.2019 Viru Vangla meditsiiniosakonnas, siis viibis kaebaja üksikvangistuses ajavahemikul 19.07.2018-04.04.2019, s.o kokku 260 päeva, mis sisaldas nii kartserikaristuste kandmist kui ka julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud kambris viibimist. Vastavalt eeltoodule muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendust. Seega saab määratleda kaks pikemat ajaperioodi, mil kaebaja viibis üksikvangistuses vastavalt 200 päeva ning 260 päeva.
22.Halduskohus viitas otsuses (p 19), millised kinnipidamistingimused ja vangla tegevused1 tekitasid kaebaja väitel talle tavarežiimil olles kahju. Halduskohtu viidatud loetelus on nimetamata kaebaja märgitud öine valgus ja valesüüdistuste esitamine, mistõttu ringkonnakohus täiendab vastavalt eeltoodule halduskohtu otsust.
1
Sportimisvõimaluste puudumine, jalutamine betoonkastis, kambri kõrge temperatuur ja õhupuudus, tugikargu ära võtmine, vanematega kokkusaamiste keelamine, keha läbiotsimised, ravimite andmine valvurite pool, meditsiinitöötajate vastuvõtud valvurite juuresolekul, kägistamised, peksmised, mõnitamised, datlite vargus, söögita jätmine, ususümboolika keelamine, „Halal“ toodete kaupluses mittemüümine ning ühispalvustel osalemise keelamine.
10
23.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
24.Apellatsioonkaebusest võib aru saada, et kaebaja arvates tekkisid tal üksikvangistuses viibides vaimsed probleemid, mis on tuvastatud ka Viru Vangla ja Tartu Halduskohtu kohtuniku vahelises kirjavahetuses. Haldusasjas nr 3-19-2035 leidis kohtunik, et kaebajal on vaimsed probleemid. Kaebaja on apellatsioonkaebusesse (lk 6-7) eelnimetatud kirjavahetuse ümber kirjutanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud kirjavahetus asjakohane, kuivõrd sellest nähtuv kohtuniku vastus on selgelt suunatud vanglas väärteomenetlust läbiviivale teabe- ja uurimisosakonna ametnikule, kes menetles kaebaja poolt kohtutoimiku lõhkumise küsimust. Kohtunik ei ole taotlusele vastuse saatmisel tervishoiuteenuse osutaja ega oma ka vastavaid teadmisi. Tegemist ei ole mingitki moodi kaebaja terviseseisundile antud hinnanguga, vaid üksnes vastusega, mis on antud vanglaametnikule võimaliku väärteomenetluse läbiviimise põhjendatuse kontekstis. Eeltoodut silmas pidades ei oma eelnimetatud kirjavahetus asjas mingit tähtsust.
25.Halduskohus asus otsuses kaebaja tervisekaardi andmetele tuginedes seisukohale, et need ei kinnita, et kaebajal oleks üksikvangistuse tagajärjel välja kujunenud raske psüühikahäire (otsuse p 31.1.3). Apellatsioonkaebusest võib aru saada, et kaebaja peab halduskohtu seisukohta ekslikuks. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda halduskohtu otsuses (p 31.1.2) viidatud tervisekaardi sissekannete ning halduskohtu poolt nende pinnal tehtud järelduste õigsuses. Kaebaja poolt halduskohtu otsusele esitatud vastuväited ei ole asjakohased, mistõttu ringkonnakohus neid lähemalt ei analüüsi.
26.Kaebaja väljendab apellatsioonkaebuses arusaamatust halduskohtu seisukoha osas, et kaebaja tervisekaardi pinnalt ei saa teha järeldust, et kaebaja seljaprobleemid oleksid üksikvangistuses süvenenud. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on otsuses (p 31.1.4) mitmed tervisekaardi sissekanded konkreetselt välja toonud, mis halduskohtu seisukohta kinnitavad. Kaebaja ei ole eeltoodud osas põhjendatud vastuväiteid esitanud.
27.Kaebaja peab meelevaldseks halduskohtu seisukohta otsuse p-s 24, et koroonapandeemia tingimustes kohaldatud liikumis- ja suhtluspiirangud ei halvendanud õigusvastaselt kaebaja olukorda ega tekitanud talle täiendavaid kannatusi. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus viitas otsuses (p 28) asjakohaselt kohtupraktikale (RKHKo 12.09.2023, xxx; RKPJKo 31.10.2022, 5-22-4), milles on m.h kajastatud kaebaja mainitud õiguskantsleri 06.04.2020. a arvamuses nr 7-7/200489/2001899 märgitut, kuid kokkuvõttes asuti seisukohale, et kohaldatud piirang oli vajalik ja proportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega halduskohtu poolt helistamisvõimaluse piirangute tähelepanuta jätmise kohta. Halduskohus hindas otsuses (p 42.3) helistamisvõimaluse piiranguid nii koroonaviiruse leviku tõkestamise ajal (millises osas kaebaja halduskohtu põhjendusi apellatsioonkaebuses ei vaidlusta), kui ka muul ajal, märkides vastustaja selgitusele tuginevalt, et kaebajale oli tagatud telefoni kasutamise võimalus lähedastega suhtlemiseks.
28.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebajal oli üksikvangistuses viibides võimalik sportida kambris ja värskes õhus jalutusboksis, mis leevendas muude võimaluste puudumist 11
vähemalt osaliselt. Kaebaja väitel ei olnud tal kambris sportida võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajal võimalik teha kambris võimlemisharjutusi. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis 9,9 m2 suuruses kambris üksinda. Kaebaja viide teisele kinnipeetavale võimaldatud sportimisvõimalusele ei anna alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vangla hindab iga kinnipeetava osas olukorda eraldiseisvalt ning kaebaja poolt enda olukorra võrdlemine teise kinnipeetava olukorraga ei ole asjakohane. Seetõttu ei oma ka küsimus, kuidas lahendatakse sportimisvõimaluse küsimus teiste kinnipeetavate puhul, käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust.
29.Kaebaja väitel on põhjendamatu halduskohtu väide, et datlite söömine ramadaani ajal ei kuulu kohustuslikult islami usukombestiku juurde. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Nimelt on kohtute infosüsteemist nähtuvalt kaebaja haldusasjas nr xxx Tartu Halduskohtule esitatud 05.05.2021. a esialgse õiguskaitse taotluses märkinud, et islamikirjanduses on soovitatud süüa enne päikeseloojangu palvust paaritu arv datleid. Seega on kaebaja ise varasemalt kinnitanud datlite söömise soovituslikkust, mitte kohustuslikkust. Ühtlasi ei ole vaidlust, et datlid viimaks siiski kaebajale kätte anti.
30.Kaebaja väitel rikkusid tema privaatsust igapäevased rutiinsed keha läbiotsimised, kui ta käis jalutamas, arstide vastuvõttudel või mujal. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebaja privaatsust taoliste läbiotsimistega ei rikutud ning puudub alus sellise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu järeldus põhjendatud. Kuigi apellatsioonkaebuse väitel on halduskohtu seisukoht CPT ja EIK-i seisukohtadega vastuolus, ringkonnakohus sellist vastuolu ei näe. Kaebaja ei ole esile toonud kohtupraktikas (TrtRnKo 09.05.2019, 3-17-1236, p 12) nimetatud asjaolusid, mida EIK on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumiseks – nt ettekavatsetust, läbiotsimise põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega, teadlikku ja tahtlikku alandamist ning isiku alavääristamist näiteks sellega, et kinnipeetav on kohustatud lahti riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava suguorganeid katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme valvuri ees, kes isikut sõimavad ja mõnitavad jne. EIK ei ole välistanud vajadusel täieliku läbiotsimise teostamist ega pidanud seda automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks. Ringkonnakohus ka selgitab, et CPT seisukohad ei ole konkreetset kohtuasja lahendavale kohtule kohustuslikud ega õiguslikult siduvad (RKHKo 08.12.2016, 3-3-1-55-16, p 10).
31.Apellatsioonkaebuse väitel õigustab halduskohus otsuse p-des 42, 44.2 ja 44.3 vangla õigusvastast tegevust. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi halduskohtu järeldused, ei tähenda, et need on ebaõiged. Kuna kaebaja apellatsioonkaebuses oma seisukohta ei põhjenda, jääb kaebaja väide arusaamatuks ning ringkonnakohus kaebaja väitel lähemalt ei peatu.
32.Kaebaja väitel ei käsitlenud halduskohus järgmisi kahjunõude punkte: tähendusliku suhtlemise puudumine; mõtestatud tegevuse puudumine; täielikus tunnetuslikus isolatsioonis hoidmine; kägistamised, peksmised ja mõnitamised, valesüüdistuste esitamised; madratsiga seotud rikkumised; veele juurdepääsu takistamine; mõnitamised ja solvamised ametnike poolt; söögita jätmine; piinamine, s.t löömine, kägistamine, lohistamine põrandal jne; palvevaiba, -mütsi ja -helmeste keelamine.
33.Õige on kaebaja väide, et halduskohus ei ole otsuses käsitlenud kahjunõuet väite osas valesüüdistuste esitamise kohta. Ringkonnakohus täiendab selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi. Kaebaja märgib kahjunõudes vanglale (p 94), et teda karistati valeettekannete 12
alusel alates 2018. a suvest ning seda kinnitab 10.08.2020. a kriminaalmenetluse lõpetamine määrus. Kaebaja väide valeettekannete alusel karistamise kohta on samas paljasõnaline. Viru Vangla märkis 02.04.2024. a vastuses nr 1-8/24/11945-20 (II kd, tl 5-6), et vastustajal ei ole alust kahelda vanglaametnike ettekannetes. Ka ringkonnakohtul puudub alus neis kahelda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 järgi ei alustata kriminaalmenetlust, kui puudub kriminaalmenetluse alus. Sellest ei saa samas siiski järeldada valesüüdistuste esitamist, nagu kaebaja arvab.
34.Ülejäänud kaebaja väidete osas andis halduskohus seisukoha otsuse p-des 33, 37-40, 4243 ja 45. Halduskohtu põhjendused on piisavad ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks midagi täiendavat lisada. Ringkonnakohus nõustub kokkuvõtlikult halduskohtuga selles, et tavarežiimil kaebaja poolt väidetavalt kogetud piirangud ja kinnipidamistingimused ei saanud mõjutada kaebajal üksikvangistuses tekkinud kahju ulatust ja hüvitamisele kuuluva kahju suurust.
35.Kaebaja väitel keeldus halduskohus meelevaldselt põhiseaduspärasuse kontrolli teostamisest. Halduskohus lahendas kaebaja taotlust VSkE § 7 lg 4 p 1, § 60 lg 1 ja § 100 lg 2 ning VangS § 651 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamise kohta kohtuotsuse p-s 46, jättes kaebaja taotluse rahuldamata (kohtuotsuse resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus selgitab, et kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse üksnes siis, kui esinevad põhjendatud kahtlused asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse osas. Ringkonnakohtule ei nähtu alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ka ei ole kaebaja esitanud apellatsioonkaebuses selliseid argumente, mis ringkonnakohtu järeldust muudaksid. Käesoleva haldusasja asjaolusid arvestades jättis halduskohus põhjendatult kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks rahuldamata. IV
36.Vastustaja palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning kaebus tervikuna rahuldamata jätta. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt vastustaja vastuväiteid halduskohtu otsusele.
37.Vastustaja vaidleb vastu halduskohtu seisukohale, mille kohaselt on kinnipeetava lukustatud režiimile paigutamine üksikvangistus, osundades Juridica artiklile „Üksikvangistus õigusteaduses ja teistes teadustes“. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Halduskohus sedastas otsuses (p 30), et vaatamata üksikute kartserikaristuste ja eraldatud lukustatud kambris viibimise lühematele perioodidele, on kaebaja kinnipidamisel praeguse kaebusega hõlmatud ajavahemikul tervikuna pikaajalise üksikvangistuse tunnused. EIK praktika kontekstis on üksikvangistusena käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (EIK otsus 06.03.2014, nr 31535/09: Gorbulya vs Venemaa, p 75). Riigikohus on käsitlenud üksikvangistuse määratlemist 08.12.2021. a otsuses nr 3-18-1895. Riigikohus on üksikvangistusena käsitanud nii kinnipeetava distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist (VangS § 651) kui ka kinnipeetava suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei erine halduskohtu seisukoht Riigikohtu ja EIK-i käsitlusest. Lisaks on vastustaja jätnud tähelepanuta eelnimetatud artiklis2 antud selgituse, et üksikvangistuse all mõistetakse režiimi, mida kohaldatakse vangidele, kelle kohalolekust teiste vangide seas võib johtuda tõsine oht elule või kes võivad olla ohtlikud neile endile, teenistujatele või kaaskinnipeetavatele, 2
https://www.juridica.ee/article_full.php?uri=2021_1_ksikvangistus_igusteaduses_ja_teistes_teadustes&pdf=1, p 2.1.
13
vangla üldisele julgeolekule või korrale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega.
38.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väitega, et viide Riigikohtu määrusele asjas nr 3-19-1837 ei ole asjakohane. Halduskohus selgitas eelnimetatud Riigikohtu määrusele tuginedes õigesti, et kohtupraktika on järjekindel selles, et ka iseenesest õiguspärane kartserikaristus või täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine võib kujuneda õigusvastaseks selle järjestikuse ja pikaajalisuse tõttu ning arvestades ka kinnipidamistingimusi ja kinnipeetavaga seotud asjaolusid üldisemalt (otsuse p 30). Ilmselt pidas halduskohus silmas seda, et meetme kohaldamine võib osutuda õigusvastaseks olukorras, kus kartserikaristusi või julgeolekuabinõusid rakendatakse järjest ja liiga pikaajaliselt ilma, et sellest tulenevat mõju tasakaalustaksid või leevendaksid kinnipidamistingimused ja muud kinnipeetavaga seotud asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul järgib halduskohtu seisukoht Riigikohtu lahendi käsitlust ning viidatud lahendit tuleb pidada käesolevas vaidluses igati asjakohaseks.
39.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta vastustaja seisukoha selle kohta, et kui kohus leiab, et vangla meedik jättis kaebajale madratsi ebaõigesti kartserikaristuse ajaks määramata, siis on küsimuse all ravikvaliteet, millises küsimuses käib vaidlus tsiviilasjas nr 2-21-978. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse all madratsi määramata jätmine, nagu märgib vastustaja (apellatsioonkaebuse lk 2 viimane lõik ja lk 3 esimene lõik), vaid halduskohus üksnes sedastas otsuses (p 37), et haldusasja materjalidest nähtuvalt kaebajale madratsit 19.07.2018-16.07.2021 igakordsel kartserikaristuse kandmisel ei tagatud. Vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses eeltoodud halduskohtu seisukohta ümber lükanud ega tõendanud, et madrats oli kaebajale alati tagatud. Kaebaja tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt on kaebaja korduvalt teavitanud meedikuid sellest, et talle ei ole madratsit väljastatud (nt sissekanded 18.12.2018, 14.08.2019, 23.-24.04.2020, 05.05.2020, 16.05.2020, 24.05.2020, 03.12.2020, 05.-06.12.2020, 09.12.2020, 11.12.2020, 12.12.2020, 01.01.2021, 14.02.2021, 16.18.02.2021, 20.02.2021, 23.-24.02.2021, 26.-27.02.2021, 10.03.2021 ja 17.03.2021). V
40.Kaebaja ja vastustaja ei nõustu halduskohtu otsusega ka väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Vastustaja arvates on väljamõistetud hüvitis ilmne liialdus. Kaebaja on samas väljendanud üksnes rahulolematust väljamõistetud hüvitise suurusega, kuid ei ole esitanud selgeid põhjendusi, miks on väljamõistetud hüvitis ebamõistlikult väike.
41.Halduskohus asus otsuses (p 43) seisukohale, et otsuses tuvastatu põhjustas kaebajale teatud määral kannatusi, mis ületavad VangS § 41 lg-s 1 sätestatud inimväärikust austava kohtlemise lävendi. Halduskohus märkis asjaoludena üksikvangistust õigusvastaselt pikkade ajavahemike jooksul, kaebajale kartserisse arsti poolt näidustatud madratsi mittelubamist, tähendusliku suhtluse ja tegevuse võimaluste mõningast ebapiisavust (s.h nimetas halduskohus jalutusvõimalust pikema aja jooksul betoonist jalutusboksis, mis ei võimalda vaadet ümbritsevale, samuti kohtumiste valdavas osas toimumist ametnikega, mitte lähedastega). Hüvitise suuruse osas rõhutas halduskohus (otsuse p 47), et kaebajal oli kogu üksikvangistuses viibitud aja jooksul võimalik enda õiguste kaitseks esitada nõudeid üksikute rikkumiste lõpetamiseks või mingite hüvede andmiseks ning sel viisil vältida kahju tekkimist ja seda võimalust kaebaja osaliselt kasutas. Halduskohus pidas oluliseks ka arvesse võtta EIK-i seisukohti varem sarnastes vaidlustes välja mõistetud hüvitiste suuruse kohta. Halduskohus leidis, et vastustajal tuleb hüvitada kaebajale mittevaraline kahju 2500 euro ulatuses. 14
42.Kuigi ringkonnakohus käesoleva otsusega mõneti muutis halduskohtu seisukohta üksikvangistuses oldud pikkade ajavahemike kestuse osas, leiab ringkonnakohus, et kokkuvõttes ei ole alust muuta halduskohtu lõppjäreldust väljamõistetava hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega (p 47) hüvitise määramisel ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
43.Vastustaja väitel halduskohus ei põhjendanud hüvitise suuruse kujunemist. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu ning leiab, et halduskohtu põhjendus hüvitise suuruse määramisel on igati piisav. Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903, p 34 ning seal viidatud lahendid). Ka on asjakohane arvestada EIK-i lahenditega sarnastes asjades. EIK aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole EIK-i enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis ei ole EIK-i määratud hüvitistest võrreldamatult madalam. Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt (s.h nt kinnipidamistingimusi käsitlevates kohtuasjades) (RKHKo 20.10.2021, 3-19-2061, p 24). Tähelepanuta ei saa jätta, et üksikvangistus evib intensiivset mõju kinnipeetava õigustele (RKHKo 14.02.2023, 3-19-2164, p 18.1). Kohtupraktikas on leitud, et võimalik on olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine (RKHKm 18.02.2021, 3-191837, p 13). Kohtupraktikas on ka selgitatud, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad kinnipeetava isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta tema isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (RKHKo 28.02.2020, 3-17-1503, p 17). Vastustaja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eeltooduga arvestamata jätmiseks.
44.Kohtupraktikas on sedastatud, et senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo 17.03.2017, 3-3-1-89-16, p 18 ning seal viidatud lahendid). Seega ei ole asjakohane vastustaja arusaam, et lähtuda tuleb kitsalt vastustaja viidatud päevamäärast. VI
1.Tartu Halduskohus võttis 23.04.2024. a määruse (II kd, 24-25p) resolutsiooni p-i 2 kohaselt haldusasjast nr xxx käesoleva haldusasja juurde eksperdiarvamuse (ekspertiisiakti) nr 23E-AOK0022. Ringkonnakohus märgib, et kuigi dokument on digitoimikus (dtl 674-680), tõend käesoleva haldusasja pabertoimikust puudub. HKMS § 87 lg 1 sätestab, et haldusasja toimiku kohta kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 56-58 ja 60-61 sätestatut. TsMS § 56 teeb kohtule kohustuseks pidada toimikut, kusjuures määrava tähtsusega on pabertoimik. Kohtupraktikas on sedastatud, et nii kaua kui pabertoimik on määrava tähtsusega, peab see sisaldama ka kõiki olulisi tõendeid. Ainult elektroonilisel kujul võib toimikusse lisada tõendeid, mille võtmine pabertoimikusse ei ole mõistlik nende mahu poolest või mis on teisejärgulised. Asjaolud, mille põhjal kohus otsuse teeb, peavad nähtuma 15
toimikust. Eelnevat peab toimiku koostamisel arvestama ka halduskohus (TrtRnKo 31.10.2017, 3-16-143, p 12 ning seal viidatud lahendid). Arvestades, et halduskohus on otsuses tuginenud eelnimetatud ekspertiisiaktile, siis peab ringkonnakohus vajalikuks lisada Tartu Halduskohtu 23.04.2024. a määruses nimetatud ekspertiisiakt pabertoimikusse. Tartu Halduskohus tunnistas 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni p-i 7 kohaselt haldusasja menetluse tervikuna kinniseks, seega on haldusasja menetlus kinniseks kuulutatud ka pabertoimikusse lisatava ekspertiisiakti osas.
2.Kaebaja palus (apellatsioonkaebuse järje p 24) kustutada haldusasja materjalide hulgast ekspertiisiakt kui lubamatu tõend. Ringkonnakohus tõlgendab seda taotlusena tõendi tagastamiseks. HKMS § 62 lg 3 sätestab alused, millal kohus võib lubamatu tõendi tagastada ja selle vastuvõtmisest keelduda, kuid käesoleval juhul selliseid aluseid ei esine. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses põhistanud, et see tõend oleks saadud kuriteoga või põhiõiguse rikkumisega, mis annaks aluse tõendi tagastamiseks (HKMS § 62 lg 3 p 1). Kaebaja ei ole ka halduskohtu 23.04.2024. a määrusele järgnevalt esitatud seisukohas (II kd, tl 26-28) ekspertiisiakti lubamatusele viidanud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohase tõendiga, mistõttu tuleb jätta kaebaja taotlus ekspertiisiakti tagastamiseks rahuldamata.
3.Kaebaja põhjendas 20.08.2024. a menetlusdokumendis täiendavate tõendite esitamist ning esitas 21.08.2024 ringkonnakohtule kokku 13 täiendavat tõendit. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esitatud tõendid asjassepuutuvad, mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale.
4.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 sõnastust järgmise lausega: „Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel läbi vaatamata.“ Ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
5.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 315 eurot) tema enda kanda.
6.Viru Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
7.Ringkonnakohus peab kaebaja isikuandmete kaitseks vajalikuks kohtuotsuse avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
16
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.