G.Q kaebus teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – G.Q, esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja Katrin Lehtla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.08.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
G.Q ja Kaitseväe apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta G.Q apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2022 otsus osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta G.Q kaebus tervikuna rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.04.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-21-2408 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vanemseersant G.Q oli Kaitseväe tegevteenistuses küberväejuhatuse staabi- ja sidepataljonis vanemstaabikaitsja ametikohal.
2.Kaitseväe juhataja kinnitas 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3 ja Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 11 1 alusel ning seoses teenistusliku vajadusega riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“.
3.Kaitseväe juhataja tunnistas 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kehtetuks 30.03.2021 käskkirja nr 79 ja kinnitas riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Teenistujatel tuli käskkirja andmisest kahe nädala jooksul esitada COVID-19 vastase vaktsineerimise alustamise, vaktsineerimiskuuri läbimise, koroonahaiguse läbipõdemise (p 4) või vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend (p 5).
4.Kaitseväe küberväejuhatuse ülema 15.10.2021 teatise nr KüVJ-1.2-3.2/21/29356-1 kohaselt ei olnud G.Q 14.10.2021 seisuga esitanud käskkirjas nr 162 nõutud dokumenti. Seetõttu esineb tema puhul kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 86 p-st 7 tulenev teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi tegevteenistusest vabastamise aluseks. G.Q-l on õigus puudus kõrvaldada hiljemalt 22.10.2021 ning kui ta nõutavat dokumendi ei esita, lõpetab Kaitsevägi temaga teenistussuhte alates 28.10.2021.
5.Kaitseväe küberväejuhatuse ülem vabastas 22.10.2021 käskkirjaga nr 224P KVTS § 139 lg 1 p 1 ja lg-te 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p 4 ja lg 6, § 141 lg 1, § 145 lg 1 alusel G.Q vanemstaabikaitsja ametikohalt ja tegevteenistusest alates 28.10.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvas ta reservi alates 29.10.2021. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi. Riskianalüüsist tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb nakatumisrisk. Kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, siis on Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kohustatud G.Q-d esitama COVID-19 tõend hiljemalt 14.10.2021. Kaitseväes kehtib KVTS § 86 p 7 tähenduses teenistusse võtmise tingimusena käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Tingimusele mittevastavus on KVTS § 140 lg 1 p 4 kohaselt tegevteenistusest vabastamise alus. G.Q-l võimaldati puudus kõrvaldada, kuid ta ei ole seni esitanud COVID-19 tõendit. G.Q esitas 18.10.2021 vastuväited, kuid need ei anna alust jätta teda ametikohalt ja tegevteenistusest vabastamata. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 ei ole tühine käsk. Tegemist ei ole G.Q diskrimineerimisega, sest kõiki teenistujaid koheldakse võrdselt – nad kõik on teenistuses riigikaitselistel töökohtadel. Kaitseväe peaarsti 21.09.2021 hinnangu kohaselt ei ole G.Q-l vaktsineerimiseks meditsiinilisi näidustusi. Riigi kaitsevõime tagamine ja enamiku kaitseväelaste ohutu töökeskkond kaalub üles ühe teenistuja siseveendumuse end mitte vaktsineerida. G.Q on teenistuses alates 25.03.2002, tema tegevteenistusstaaž on täitunud ja tal on õigus tegevteenistuspensionile 50-aastaseks saamisel.
2(7)
3-21-2408
6.G.Q esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada 22.10.2021 käskkirja nr 224P õigusvastasus ja mõista Kaitseväelt välja hüvitis 6 kuu keskmise kuupalga ulatuses.
7.Kaitsevägi palus jätta kaebus rahuldamata.
8.Tallinna Halduskohus tunnistas 31.08.2022 otsusega Kaitseväe küberväejuhatuse ülema 22.10.2021 käskkirja nr 224P õigusvastaseks (resolutsiooni p 1) ja mõistis Kaitseväelt G.Q kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses, mis tuleb kindlaks määrata vastustajal (resolutsiooni p 2). Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 32), et Kaitseväe riskianalüüsist tuleneva vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmise korral on vaktsineerimata töötaja teenistusest vabastamise võimalikud õiguslikud alused KVTS § 140 lg 1 p 4, § 145 lg 1 ja § 83 lg 2 p 5, millele vastustaja ongi tuginenud. Riigikohus oli seisukohal (p 24), et vaktsineerimiskohustuse siseaktiga kehtestamisele võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. Kuna vaktsineerimine on käsitatav meditsiiniabinõuna, siis on tööandjal TTOS § 13 lg 2 alusel õigus kehtestada töötajate tervisekahjustuse vältimiseks rangemad meditsiiniabinõud, kui seda nõuavad õigusaktide sätted. Selliste meditsiiniabinõude kehtestamine ei saa siiski toimuda meelevaldselt või rangelt üldkohustuslikuna ja ühetaolisena kõigile asutuse töötajatele või ametnikele. Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub samuti inimese kehalisse puutumatusse ja vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad isiku õigust tervise kaitsele. Kehtestades siseaktiga COVID-19 tõendi esitamise kohustuse ja rakendades esitamata jätmise tagajärjena teenistusest vabastamist, peab kohustuse kehtestamine olema proportsionaalne, põhjendatud ja kaalutletud ning teenistusest vabastamise korral tuleb esitada põhjendused ja kaalutlused eraldi konkreetse isiku ja tema ametiga seonduvalt. Vaktsineerimisnõude eesmärgina on Kaitseväe riskianalüüsi seletuskirjas nimetatud vajadust tagada riigikaitseliste ülesannete täitmine, sh üldine kaitsevalmidus, ja üldine tööohutus. Siiski viitavad ainult ja üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed üheselt, et vaktsineerimine ise ongi seatud eesmärgiks, mis ei saa aga olla põhiõiguste piiramise legitiimne eesmärk. Seetõttu ei saagi piirangud olla proportsionaalsed. Ilmne on, et vaktsineerimine ei välista viiruse edasikandmist ega isiku haigestumist, millest tulenevalt ei saanud üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla nakkuse leviku tõkestamiseks sobivad, vaid need olid pigem vajalikud isiku enda kaitseks raske haigestumise eest. Kaitsevägi ei ole seda arvestanud, kuigi viitas, et isikutevahelised tihedad kontaktid on vältimatud. Kaitsevägi pidi arvestama, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta muutuvad ajas kiiresti ning range ja püsiva vaktsineerimisnõude kehtestamisel tulnuks seega olla eriti ettevaatlik ja koguda täiendavat teavet (st vaktsineerimise mõjust viiruse levikule kollektiivis). Vastustaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et seatud piirangutel oleks vahetu seos nakatumiste ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Ka ei nähtu mis tahes põhjendusi ega kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine aitab riigi kaitsevõimet säilitada. Kuna Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga 98%, ei saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele ning inimeste eludele ja tervisele. Lisaks ei kuulu enamus tegevväelastest tõenäoliselt riskigruppi ja vastustaja ei ole väitnud vastupidist. Puuduvad mh andmed, et keegi kollektiivist oleks raskelt haigestunud ja sattunud haiglaravile. Olukorras, kus kogu kollektiivi vaktsineeritus oli kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht teistele teenistujatele ja kaitsevõimele 3(7)
3-21-2408 olla sedavõrd tõsine, et ta tuli vältimatult teenistusest vabastada. Teenistusest vabastamisel ega kohtumenetluses ei ole esitatud konkreetselt kaebajast ja tema ametikohast lähtuvaid kaalutlusi. Pikaajalise teenistuja vabastamine pigem pärsib riigi kaitsevõimet, kui aitab seda tagada. Seega ei olnud tegemist sobiva meetmega. Meede ei olnud lisaks vajalik. Juba riskianalüüsist nähtub, et võimalikud meetmed viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise ärahoidmiseks on ka hügieenitoimingute rakendamine, isikukaitsevahendite kasutamine, teenistujate testimine ning töö ümber korraldamine. Testimine ja eneseisolatsioon on tõhusamad meetmed kui vaktsineerimine, mistõttu ei ole selge, miks omistati vaktsineerimisele sedavõrd oluline tähtsus. Riskianalüüsis on vaid üldistatult nenditud, et teised meetmed pole tõhusad ja tööd ei saa mõistlikult ümber korraldada, kuid selline üldsõnaline põhjendus ei ole veenev. Ajal, mil kaebaja teenistusest vabastati, oli testimise kaudu nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste piirangute vaates. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid hoopis pärssinud. Teadmata püsiva vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust erinevate tüvede vastu ja hindamata ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on teada, et vaktsineerimise tagajärjel on inimesi surnud ja esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole vaktsineerimissund õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla vajalikud ega mõõdukad. Vastustaja ei ole ka selgitanud, miks ei olnud kaebaja puhul võimalik tema tööd kasvõi ajutiselt ümber korraldada ja miks ei ole kaalutud kaebaja tähtajalist üleviimist (avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 33). Eeltoodud põhjendamispuuduste ja kaalutlusvigade tõttu oli kaebaja teenistusest vabastamine õigusvastane. Kaebaja palub mõista välja hüvitis 6 kuu keskmise palga ulatuses, kuid ei ole esitanud põhjendusi, miks tuleks suurendada ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise määra. Kaebaja on märkinud, et tal on õigustatud ootus teenida 30 aastat või kuni täismahus eripensionile kvalifitseerumiseni, kuid ebaseaduslikult vabastatud isikule on politseipensionist ilmajäämist sõltuvalt asjaoludest võimalik kompenseerida ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitisega (Riigikohtu 25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p-d 22 ja 26). Praegusel juhul on ajavahemik isiku teenistusest vabastamise ja pensioni saamise õiguse tekkeks vajaliku vanuse täitumise vahel liiga pikk, et pidada piisavalt tõenäoliseks, et õigusvastane teenistusest vabastamine välistas kaebaja õiguse saada eripensioni. Seega on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis kaebaja 3 kuu keskmise palga ulatuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaitsevägi palub 30.09.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohtu otsusest ei selgu, millist Kaitseväe siseakti ja mis ulatuses kohus kontrollib. Kohus lähtus otsuse tegemisel üksnes oma veendumustest ja vastuargumentide analüüs on pealiskaudne. Otsuse põhjendused on vastuolulised ja osaliselt mittejälgitavad ning neid ei ole seostatud konkreetselt kaebaja olukorraga. Kaitsevägi rakendas meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks, et seeläbi tagada riigi kaitsevõime. Enne Kaitseväes üldise vaktsineerimisnõude kehtestamist kannatasid nii väljaõpe kui ka moraal, sest pidevalt oli suur hulk isikkoosseisust nakatunud või isolatsioonis. Puudub vaidlus, et hilisemate teadmiste kohaselt vaktsiinide kaitse ajas väheneb, kuid nakkuse leviku tippajal oli vaktsiinide kaitsepotentsiaal kõrge ja vaktsineerimine eesmärgipärane (nt Euroopa Üldkohtu 27.04.2022 otsus kohtuasjas T4(7)
3-21-2408 710/21). Tööandja ei saanud jääda passiivseks ning prognoosotsuse õiguspärasust peab hindama ex ante vaatlusviisist, mitte ex post vaatlusviisist lähtuvalt. Halduskohus tugines hinnangute andmisel vaid üksikutele ajaleheartiklitele, mis ei ole kohane tõendiallikas sellises küsimuses. Lisaks tugines halduskohus andmetele, mis puudutavad teenistusest vabastamise käskkirja andmise järgset aega. Kaitsevägi ei ole pädev hindama müügiloa saanud vaktsiinide ohutust ja tõhusust. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-st 4 tulenev käsk oli kaebajale täitmiseks (KKS § 29 lg 7), olenemata sellest, mitu protsenti tegevväelastest oli vaktsineeritud (sh olid deltatüve puhul nakatunud peamiselt nooremad, vaktsineerimata inimesed). Kohus on jätnud tähelepanuta käskkirja nr 162 p-s 5 sätestatu, leides et vaktsineerimise eeldus teenistuses jätkamiseks oli kõigile teenistujatele tingimusteta ühetaoline. Pole arusaadav, mille põhjal halduskohus järeldas, et riskianalüüs ei olnud ametikohaspetsiifiline. Kaebaja oli ametikohal, mida sai täita vaid tegevväelane ja kus ei olnud seetõttu võimalik teha tööd distantsilt. Lisaks on kõigil Kaitseväe teenistujatel riigikaitseline töökohustus. See tähendab, et kui kaitseolukord muutub, siis ei ole isikul õigust otsustada, kas ta soovib oma teenistusülesandeid täita (sh juhul, kui see seaks ohtu tema elu ja tervise), vaid ta peab olema alati valmis ilmuma teenistusse ja täitma oma tööülesandeid. Kuivõrd riigikaitseline töökohustus oli riskianalüüsi oluline aspekt, on see oluline mh kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel. Kõrge vaktsineerituse tase Kaitseväes saavutati vaktsineerimiskohustusega, mille tulemusel sai Kaitsevägi lõpetada töö ajutise ümberkorraldamise ning jätkata oma põhifunktsioonide täitmist tavapärasel viisil. Kaitseväes ei olnud töökohti, millele vaktsineerimisnõue ei kohaldunud, ning kaebaja ei ole taotlenud ka KVTS § 131 lg 1 p 3 alusel teenistussuhte ajutist peatamist vms. Kaitsevägi jääb 14.03.2025 seisukohas varem esitatu juurde ning palub võtta asja lahendamisel aluseks Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-22-157 ja nr 3-21-2712. Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise kohustus oli kaudne vaktsineerimisnõue, mis oli proportsionaalne ja põhines kaalutlusotsusel. Tõendi esitamise kohustuse kehtivus oli piiratud. Vaktsiini kõrvalmõjude hindamine oli tagatud ning valitud meetmed ei olnud diskrimineerivad. Käskkirja nr 162 rakendamisel tuli enne teenistuja vabastamist kaalutlusõigust teostada juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja aluseks olnud olukord oli muutunud. Kaebaja ei ole toonud esile erakordseid asjaolusid ja viiruse leviku olukord ei olnud käskkirja andmise ajaks muutunud.
10.G.Q palub jätta Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus selles vaidlustatud osas muutmata, nõustudes mh halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimisnõue ei taganud valikuvabadust, sest nõude mittetäitmise tagajärjeks oli teenistusest vabastamine. Erinevalt Euroopa Üldkohtu otsuses T710/21 käsitletud juhtumist ei olnud Kaitseväes võimalust vaktsineerimistõendi asemel esitada COVID-19 testi tulemust. Põhiline oht Kaitseväe valmisolekule oli eelkõige riiklikult kehtestatud karantiinikohustus, mida aga kriisiolukorras ei oleks tõenäoliselt rakendatud. Kaitsevägi on täielikult mööda vaadanud tõsiasjast, et vaktsineerimine ei olnud pikemas perspektiivis ja erinevate viirusetüvede ilmnemisel nakatumise ärahoidmisel tõhus. 2022. a algusest ei räägitudki enam tõsiselt vaktsineerimisest kui nakkuse leviku peatamisele kaasaaitavast meetmest. Vaktsineerimiskohustusega välditi eeskätt karantiinikohustusest tingitud personalipuudust ning karantiinikohustuse puudumise korral ei ole vaktsineeritusel haigestumise seisukohast vahet. Kaebaja leiab 19.02.2025 seisukohas, et ebaproportsionaalselt on riivatud tema inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 9 tulenevaid õigusi. Isikul peab olema tagatud õigus teha meditsiinilisi valikuid. Lisaks on koosmõjus EIÕK art-ga 9 sekkutud 5(7)
3-21-2408 ebaproportsionaalselt EIÕK art-s 10 sätestatud vabadusse saada ja levitada teavet ja ideid. Meede, mis takistab meditsiinivabaduse tunnustamist, sekkub ka õigusesse saada sellekohast teavet (sh teavet alternatiivse ravi kohta). Piirangute seadmine ei teeninud legitiimset eesmärki. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vaktsineerimisnõude kehtestamise eelduseks lugenud mh, et tüsistuste korral oleks võimalik saada kompensatsiooni (EIK suurkoja otsus asjades nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi, p-d 300 jj), on selles lahendis peetud silmas traditsioonilisi vaktsiine.
11.G.Q palub 30.09.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult ja mõista välja õiglane hüvitis. Kaebaja palub ühtlasi tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata ATS § 105 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse piirang, mille kohaselt õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral puudub teenistujal õigus nõuda sellekohase haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja tõi kaebuses välja, et tal on õigustatud ootus teenida 30 aastat või kuni täismahus eripensionile kvalifitseerumiseni ning selle ärajäämisel nõudeõigus hüvitisele teenimata jäänud aastate töötasu osas. Halduskohus tunnistas kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks, leides seejuures sisuliselt, et Kaitseväe vaktsineerimisnõude põhjendused on vastuolus põhiseadusega, riivavad oluliselt põhiõigusi ning vaktsineerimisnõue ei ole proportsionaalne. Kuna kaebaja teenistusest vabastamise ainus põhjus oli tema isiklik otsus mitte ennast vaktsineerida, ei ole üksnes ATS § 105 lg-s sätestatud kolme kuu suurune hüvitis piisav, eriti kuna kaebajal puudub ATS § 105 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda enda teenistusse ennistamist. Kaitseväe teenistuja spetsiifiline erialane ettevalmistus ei võimaldagi sisuliselt muud erialast tööd leida. Õiglane hüvitise määr oleks vähemalt 50 000 eurot.
12.Kaitsevägi palub jätta G.Q apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja taotlus tunnistada ATS § 105 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse piirang põhiseadusega vastuolus olevaks ei ole põhjendatud ega lubatav, sest kaebaja ise kinnitas halduskohtule, et soovib teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise nõude asemel esitada nõude tunnistada see õigusvastaseks. Asjaolu, et kohus tunnistas kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks, ei tähenda automaatselt, et suurendada tuleb ka kaebajale makstavat hüvitist. Halduskohus on asjakohaseid asjaolusid kaalunud. Kaebaja ei ole ka tõendanud, milline on tema spetsiifiline erialane väljaõpe, mis piiraks tal mujal töö leidmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Riigikohus on teinud sarnases vaidluses 10.01.2025 otsuse haldusasjas nr 3-21-2712, milles jäi varem 21.06.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-157 väljendatud seisukohtade juurde. Riigikohus leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud kaudne vaktsineerimiskohustus oli tööohutuse nõue TTOS-i tähenduses, mille kehtestamiseks andsid piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 ning seda õigust ei piiranud mh KVTS § 31 lg 6. Riigikohtu hinnangul olid eeltoodud normid põhiseaduspärased. Riigikohus märkis, et Kaitseväe eripära arvestades ei saanud vaktsineerimisnõude rakendamine olla vastuolus ka direktiividega 89/391/EMÜ 1 ja 2000/54/EÜ2, mistõttu ei ole määrav, kuidas vastab Euroopa Kohus tsiviilasjas nr 2-21-12706 esitatud eelotsusetaotlusele nende direktiivide tõlgendamise kohta (vt kohtuasi C-219/24). 1
Nõukogu 12.06.1989 direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.09.2000 direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (seitsmes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses).
6(7)
3-21-2408 Riigikohtu hinnangul ei olnud vaktsineerimisnõude kehtestamine ega rakendamine lisaks vastuolus EIÕK-ga või EIK-i seisukohtadega.
14.Kõnealuses otsuses asus Riigikohus seisukohale, et Kaitseväe juhataja siseaktiga kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue ja selle alusnormid olid eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed ning teenisid ülekaalukat avalikku huvi tagada riigi kaitsevõime ning inimeste elu ja tervise kaitse. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli säilitada kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime ning seeläbi riigi kaitsevõime. Vaktsineerimisnõue oli ka sobiv ja vajalik. Teatavale ebakindlusele vaatamata oli Eestis kasutatavate COVID-19 vaktsiinide ohutus ja tõhusus piisavalt tõendatud ning eesmärkide saavutamiseks ei olnud sama tõhusaid leebemaid meetmeid. Otsuse tegemise ajal vastustaja käsutuses oleva teabe põhjal oli põhjust eeldada, et vaktsineerimisega kaasnev prognoositav kasu ületab võimalikud riskid.
15.Riigikohus selgitas, et käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud tõendi esitamata jätmist saab käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna KVTS § 83 lg 2 p 5 ja § 86 p 7 tähenduses, mis toob KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt kaasa tegevteenistusest vabastamise. Siiski ei saanud selline tagajärg olla automaatne, vaid siseakti rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise korral enne teenistuja suhtes õigusliku tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja nr 162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud.
16.Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka siinses vaidluses. Ringkonnakohtule ei nähtu, et Kaitsevägi oleks teinud kaebaja suhtes vaktsineerimisnõude rakendamisel kaalumisvigu. Kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja andmise ajal (22.10.2021) oli epidemioloogilisest olukorrast tulenev oht inimeste elule ja tervisele (sh kaitseväelastele), tervishoiusüsteemi toimepidevusele ning kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamisele äärmiselt tõsine (nt Riigikohtu 31.10.2022 otsus nr 5-22-4, p 72). Kaebaja ei esitanud enne teenistusest vabastamist Kaitseväele käskkirja nr 162 p-s 4 või 5 nimetatud tõendit. Kaebaja ei ole toonud esile ka muid erilisi asjaolusid, mille tõttu oleks Kaitsevägi pidanud vaktsineerimisnõude rakendamisel tegema tema puhul erandi. Samuti ei esitanud kaebaja Kaitseväele muid taotlusi (nt avaliku võimu teostamise õiguse peatamiseks ATS § 83 p 1 alusel).
17.Kuna kaebaja KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel teenistusest vabastamine oli õiguspärane, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust küsimus, kas ATS § 105 lg-s 1 sätestatud nõudeõigus võib olla põhiseadusega vastuolus.
18.Eelneva põhjal tuleb Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldada ja G.Q apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 31.08.2022 otsuse osas, millega kohus rahuldas kaebuse, ja teeb uue otsuse, millega jätab G.Q kaebuse tervikuna rahuldamata.
19.Kuna kaebaja kaebus ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaitsevägi oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.