Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub halduskohtul tunnistada Kaitseväe küberväejuhatuse ülema asetäitja ülema ülesannetes kolonelleitnant R. I 22.10.2021 käskkiri nr 224P õigusvastaseks ning mõista vastustajalt välja hüvitis kaebaja õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest kaebaja viimase 6 kuu keskmise kuupalga määras. Kaebaja on esitanud kaebuses järgmised põhjendused. 8.1 Kaebaja leiab, et KV RA kinnitamise käskkiri on KKS § 33 lg 1 p 3 nimetatud tühine käsk, mida sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi anda ja lg 3 kohaselt ei pea täitma. Käsk ei ole antud teenistuslikul eesmärgil ning vaktsineerimise sund ei ole teenistuskohustustega seotud ega ole seetõttu kooskõlas § 30 lg 1 erandiga. Põhjendamatu vaktsineerimissund on diskrimineerimiskeeluga vastuolus. 8.2 KV RA ei ole objektiivne, ei lähtu teaduslikult tõendatud alustest ja ei vasta sellise riskianalüüsi eesmärgile ja nõuetele. Lisaks on vaktsineerimisotsus mh lähtudes põhiseaduse §-dest12, 26, 28, 41 ja 20 igaühe isiklik otsus ja olulise põhiõigusena seaduse kaitse all. Lisaks ei vasta RA hetke ohuolukorrale Eestis. Sellise RA eesmärkidele ja võimalikele puudustele seoses vaktsineerimissunniga on viidanud ka õiguskantsler ning kaebaja leiab, et praegusel kujul on see riskianalüüs ebapädev.

8.3 Kaebaja teenistusest vabastamine on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. TTOS-st ei tulene Kaitseväe juhataja käskkirjaga nõutavate dokumentide esitamise kohustust. TTOS § 13 lg 1 p 3 sätestab kohustuse tööandjale korraldada töökeskkonna riskianalüüs. Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p 1, p 111 sätestab Kaitseväe juhataja õiguse kehtestada Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad. Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (VV määrus nr 144; mis ei ole seaduse tasandi õigusakt) kehtestab eelkõige töökeskkonna riskianalüüsi nõude tööandjale. Sedavõrd ulatusliku nõude kehtestamine, mis läheb vastuollu PS §-s 12 sätestatud diskrimineerimiskeeluga, ei ole lubatud, sest selline nõue rikub ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi. Kokkuvõtvalt on juba kaitseväe tegevusel teenistujatele vaktsineermissunni kehtestamisel hoopis inimeste vaktsineerimisele sundimise eesmärk, mitte aga kaitseväes nakkuse leviku PS-le vastava (proportsionaalse) tõkestamise eesmärk. 8.4 KV RA ei ole objektiivne ega lähtu teaduslikult tõendatud alustest ja ei vasta riskianalüüsi nõuetele ja eesmärgile. Kaebaja hinnangul võib vaktsineerimine

iseenesest olla tööohutuse tagamise abinõuks, aga kõigepealt peab tööandja valima üldmeetmed (nt distantseerumise nõue, vaheseinad, töökorralduse muutmine vms) ja alles seejärel individuaalsed abinõud (nt maskid, kaitseriietus, kiirtestimine vms). Kui riskianalüüs kinnitab, et ükski eelmainitud abinõu ei ole piisav, tagatakse töötaja ohutus kas vaktsineerimisega, nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimisega või töötajate testimisega. Praeguses õigusruumis saaks nende alternatiivide hulgast sobiva valida üksnes töötaja ise. Juhul kui leitakse, et teatud ametikohtadel on eeltingimuseks vaktsineerimine, siis tuleb vastav kohustus sätestada ka seaduses, käesoleval juhul siis kaitseväeteenistuse seaduse §-s 83. Praegusel juhul on tegemist ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi rikkuva nõudega, mis oluliselt piirab põhiõigusi ja seetõttu saaks selline piirang tuleneda vaid otseselt seadusest. Lisaks on antud ainult kolm võimalust kohustuse täitmiseks: lisaks vaktsineerimist puudutavatele kahele võimalusele võib esitada ka läbipõdemise tõendi. Eelviidatud tõendi olemasolu aga ei tõenda, et seda esitav isik ei kujuta nakkusohtu, kui see tõend ei tugine negatiivsele testile. Tõend, mis ei tugine negatiivsele testitulemusele, kinnitab, et seda esitav isik on kas vaktsineeritud, COVID-19 haigust eelnevalt kandnud või teatud ulatuses mõlemat (vaktsineeritud isikuga võrdsustatud isikute puhul). Need asjaolud aga ei taga põhjendatud ulatuses inimese kaitset COVID-19 haiguse suhtes ja seega ka vastava isiku nakkusohutust teiste isikute suhtes. Tõendi esitamine ei aita tõkestada haiguse levikut, vaid pigem soodustab seda. Tõendi esitamise nõudmine korralduses nimetatud tegevustes osalemiseks või õiguste kasutamiseks on abinõuna ebaproportsionaalne, kuna ei täida seda eesmärki, mille jaoks see ette on nähtud. Nimetatud asjaolusid ei ole kajastatud käskkirjas nr 162 ega selle lisades. 8.5 Käskkirja lisaks olevas seletuskirjas on nimetatud, et antud hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte 100%) vähendada haigestumist või raskelt haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Kaebaja märgib, et Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) poolt 24.08.2021 avaldatud uuringu tulemuste kohaselt on ka Eestis laialt kasutatud vaktsiinide (Pfizer-BioNTech, Moderna ja Janssen) efektiivsus viiruse Delta tüve levides täienevalt kahanenud. Enne Delta tüve levimist täheldati vaktsineeritud inimeste puhul 91 %-se määraga kaitset koroonaviiruse suhtes ja peale Delta tüve dominantseks muutumist 66%- se määraga kaitset. Samas näiteks 27.03.2021 teadusajakirjas The Lancet avaldatud Taanis läbi viidud uuringu kohaselt kaitses 2020. aastal kogutud andmete põhjal koroonaviiruse läbipõdemine keskmiselt 80,5 %-se määraga uuesti nakatumise eest. Üle 65-aastaste puhul oli see määr aga 47,1 %. Eeltoodu tõendab, et riskianalüüsis toodud väide üksnes vaktsiini tõhususe kohta on sisuliselt vale, mistõttu on ka võetavad meetmed tõendite esitamise näol ebaproportsionaalsed ja võrduspõhiõiguse rikkumised. 8.6 Riskianalüüsi lk 8 on märgitud, et Eestis kogutud statistika näitab, et koroonaviirusega nakatumine on mitu korda väiksem neil, kes on vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud. Fakti illustreerib joonis 4, millest järeldub, et läbipõdemine kaitseb kõige paremini uuesti nakatumise eest. Siiski on mõistlik eelistada vaktsineerimist, kuna viiruse läbipõdemine on seotud oluliste terviseriskidega. Kaebaja on seisukohal, et vaktsineerimine annab võrreldes läbipõdemisega inimesele viirusesse nakatumise ja selle levitamise suhtes väiksema kaitse, mida kinnitab 25.08.2021 avaldatud Iisraelis läbi viidud uuring. Uuringu tulemuste kohaselt on SARS-CoV-2 vastu BioNTech/Pfizeri kaks doosi saanud vaktsineeritutel 13,06 korda suurem tõenäosus viiruse deltatüvesse nakatuda, kui läbipõdenutel. Kõik teadaolev viitab sellele, et COVID-19 läbi põdemine tagab tõhusama ja pikaajalisema kaitse kui

vaktsineerimine mistahes levinud vaktsiiniga. Lisaks on teada, et haiguse läbipõdemine on enamasti kerge kuluga eriti vanusegrupis, kuhu kuulub kaebaja. Seega on riskianalüüs jä lähtunud valest eeldusest ning vaktsineerimine saaks olla vaid üks võimalikest meetmetest ohutegurite minimeerimises, mitte sisuliselt ainus nagu nähtub riskianalüüsist. Lisaks, VV määruses nr 144 § 22 on sõnaselgelt esitatud näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes on samamoodivälja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia läbiriskianalüüs. Seda riskianalüüsis aga tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste puudustega. 8.7 Riskianalüüsis ei sisaldu ka analüüsi, kuidas igal ametikohal võiksid muud meetmed olla efektiivsemad kui valitud meetmed. On vaid nenditud, et erinevate tegevuste riskitase on kõrge ja lisameetmena on vajalik: Vaktsineerimine – tööandjal ei ole mõistlikult võimalik väljaõppeprotsesse ümber korraldada, tavapärased meetmed on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandmiseks on tõenäoline, seades ohtu ühisel töökohal viibivad teenistujad. Seega on lisameetme eelduseks vaktsineeritud isikute viiruse edasikandmisvõime oluline vähenemine. Samas on praeguseks üldtunnustatud arusaam, et vaktsineerimine ei takista viiruse edasikandumist, vaid leevendab viiruse rasket läbipõdemist. Seega ei ole valitud lisameede asjakohane vältimaks viiruse edasikandumist. 8.8 Lisaks on määruses nr 144 sõnaselgelt esitatud näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes on samamoodi välja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia läbi riskianalüüs. Seda riskianalüüsis tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste puudustega. Töötaja vajab tööandja poolset tuge, et töötaja saaks tunda end turvaliselt ja olla kindel, et riskianalüüsiga nakkusohutuse tagamiseks ettenähtud meetmena vaktsineerimine on tema tervisele ja elule ohutu. Tööandja saab suunata töötaja töötervishoiuarsti vastuvõtule, mis on tööandjale kohustuseks VV 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg 3 kohaselt - Tööandja peab konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Käesoleval juhul ei ole kaebajale teadaolevalt teenistujatele sellist võimalust antud, nende personaalsete terviseandmete alusel ei ole vaktsineerimise vajalikkust ja sobivust hinnatud ning see on oluline rikkumine. Kaitseväe juhataja käskkirjas ja selle lisades sisalduvad olulised puudused, mis ei võta arvesse kõiki võimalusi ohutegurite minimeerimisel. Samuti ei lähtu riskianalüüs teadusuuringute käigus tõendatud asjaoludest viiruse edasikandumise tingimuste kohta. kaebaja leiab samuti, et kui riskianalüüs kinnitab, et rahvatervise või kriitiliste teenuste toimepidevuse tagamiseks on vältimatu tagada töötajate vaktsineerimine, tuleb asjakohaseid seadusi täiendada tegevusaladega, millel töötamiseks oleks ilmtingimata vaja tervisetõendi esitamine ning täpsustada, milliseid tõendeid on tarvis esitada. 8.9 Kaebaja arvates on ebaproportsionaalne, kui üle 20 aasta laitmatut tegevteenistuse staaži omavaid teenistujaid vabastatakse niivõrd lühikese etteteatamistähtajaga teenistusest üksnes seetõttu, et teenistuja ei saa kaudselt meditsiinilistel põhjustel või ei soovi siseveendumuse tõttu või muudel alustel ennast vaktsineerida ühe konkreetse vaktsiiniga . 8.10 Kaebaja ei nõustu vastustaja kohtumenetluses avaldatud seisukohaga, et kaitseväe juhatajal on õigus halduse siseaktiga kehtestada ühetaoline vaktsineerimiskohustus kõigile kaitseväelastele. Juba vaidlustatud käskkirja andmise

ajahetkel oli põhjendatud kahtlus, et vaktsineerimine ei täida oma eesmärki – s.t vaktsineerimine ei taga nakkusohutust, ei väldi haigestumist. Riskianalüüs on lähtunud valest eeldusest ning vaktsineerimine saaks olla vaid üks võimalikest meetmetest (sellisel juhul isiku vaba tahte valikuna, teadvustades ja kaaludes võimalikke terviseohte) ohutegurite minimeerimises, mitte sisuliselt ainus nagu nähtub riskianalüüsist. Nimetatud asjaolud riskianalüüsi puudustest pidid olema teada ka vastustajale vaidlustatud käskkirja andmise hetkel, eriti mis puudutab vaktsiinide võimalikke kõrvaltoimeid ja efektiivsust. Kaebaja viitab siinjuures ENPA õigusküsimuste ja inimõiguste komitee 07.06.2021 raportile, mille kohaselt on komitee juba sellel hetkel tõstatanud küsimuse teaduspõhiste andmete, (s.h ECDC raportite), ebakindlusest ning järeldanud, et isegi kui vaktsineerimine ja läbipõdemine vähendavad nakatumisriski, on selle ulatus ja kestus ebaselge. Seejuures on kaebaja hinnangul aga jäetud analüüsimata oht isikute tervisekahjustusteks vaktsineerimise tagajärjel ning sellise kaalutlusotsuse võimalusi lähtudes isikute põhiõigustest. Kaebaja leiab, et tema teenistusest vabastamise hetkeks olid vaktsineeritud valdav enamus kaasteenistujatest, mistõttu ei olnud ka seetõttu põhjendatud ühetaoline vaktsineerimissund kõigile. Praeguseks on teada, et kõnealune vaktsineerimine ei kaitsenudki isikuid nakkuse edasikandumise või haigestumise eest, nagu on korduvalt väljendanud ka teadusnõukogu liikmed ja mida on põhjalikult analüüsitud Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2022 määruses haldusasjas 3-21-2547. Eelviidatud kohtumääruses on kohus samuti väga põhjalikult analüüsinud vaktsineerimiskohustuse proportsionaalsust, leides, et on väga tõsiseid küsitavusi teenistujate kohustamisel vaktsineerimisele ja selle põhiseaduspärasusel. t juba septembris 2021 oli haiglates vaktsineeritud isikuid rohkem kui vaktsineerimata isikuid, samuti puudus sisuline erinevus positiivse testi andnud vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute vahel (eelviidatud haldusasjas tehtud otsuse p 150). On tõenäoline, et kaitseväe olukord viiruse levikul oli ja on paljuski sarnane kogu ühiskonna samas vanusegrupis olevate isikute haigestumisega, mis aga on väheses puutumuses vaktsineerimistasemega. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et tema vanusegrupis ja füüsilises seisundis ei ole kunagi olnud koroonaviirusesse haigestumine märkimisväärseks ohuks, mis tingiks vajaduse üldse vaktsineerimiseks. Veelgi enam, kuidagi ei saa olla põhjendatud, et üle 20-aastase laitmatu teenistusstaažiga teenistuja vabastatakse teenistusest asjaolu tõttu, mis ei puuduta tema teenistuskohustusi.

Kaitsevägi palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 9.1 COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021 ning toonaseks eesmärgiks oli välja selgitada valdkondade põhiselt nakatumise riskid. Samal ajal oli alles alustatud Kaitseväes vaktsineerimise võimaldamisega ning esmalt suunati võimalus vaktsineerimiseks kõrgema riskiga valdkondade teenistujatele. 30.03.2021 kinnitas Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 79 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur.“, mille kokkuvõttes on leitud, et üldistatult võib lugeda kõrge nakatumise riskiga tegevväelaste, julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondi ning vaktsineerimine on hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks. Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud domineerivaks.

9.2 31.08.2021 muudeti varasemat riskianalüüsi, mille tulemusel muutusid kõik Kaitseväe töökohad vaktsineerimiskohustusega töökohtadeks, sest selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on teatud ajaperioodi jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Sellekohane selgitus on ka riskianalüüsi seletuskirjas. Käskkirja nr 162 p-ga 4 kohustati teenistujaid esitama kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos) tõend, vaktsineerimiskuuri läbimise tõend või COVID-19 läbipõdemise tõend hiljemalt 14.09.2021. Sama kohustust on korranud Kaitseväe juhataja 31.08.2021 saadetud e-kirjas. KKS § 23 kohaselt juhib Kaitseväge ainujuhtimise põhimõttel Kaitseväe juhataja, kes on kõikide tegevväelaste kõrgeim ülem ja mittekaitseväelaste ülemus. KKS § 29 lg 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus suulises, kirjalikus või märguande vormis. Sama paragrahvi lõige 7 alusel on käsu saaja kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka teenistusalased käsud, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametikohast. Riigikohus on määruse 3-21-2241 p-s 31 leidnud, et käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud nõude alusel toimuv vaktsineerimine on käsitatav teenistusülesande täitmisena. Riskianalüüsi kohaselt oli X. X ametikoha riskitase keskmine-kõrge ja tegevuskava nägi riskitasemel keskmine - kõrge ette tõendi esitamise kohustuse. Tegemist on isikupõhise nõudega. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi. 9.3 Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162, sellega kinnitatud riskianalüüs ega tegevuskava ei näinud ette teatud kvoodi täitumist Kaitseväes, millest alates ei ole enam tõendi esitamine kohustuslik. Kuna tõendi esitamise kohustus ei olnud tingimuslik või sõltuv vaktsineerituse protsendist, ei ole Kaitsevägi vaktsineeritud teenistujate kohta üksusepõhiselt statistilist arvestust pidanud. Andmeid ei kogutud ka põhjusel, et tegemist on eriliigiliste andmetega, mis ei olnud teenistusalaselt vajalikud. 9.4 Kaitseväe juhataja käsk kehtib kõigile Kaitseväe teenistujatele. 31.08.2021 ekirjas sisaldub viide, et Kaitsevägi säilitab võimaluse erijuhtudeks, sealhulgas tõendi esitamise tähtaja edasilükkamise meditsiinilistel põhjustel. Meditsiiniliste vastunäidustuste üle otsustab olukorrapõhiliselt kaitseväe peaarst, kes lähtub talle esitatud arstlikust hinnangust. X. X ei olnud tõendit esitanud ning küberväejuhatuse ülemal puudus tõendi esitamata jätmise tõttu alustatud haldusmenetluses pädevus kaaluda, kas protsentuaalselt on nõude täitmine vajalik ja, kelle suhtes see on vajalik. Vastavad kaalutlused tehti riskianalüüsi koostamise ja tegevuskava kinnitamise käigus Kaitseväe töökeskkonnaspetsialistide poolt. Riskianalüüsi koostamisse olid kaasatud ka Kaitseväe eriarstid ja peaarst. Erandjuhtudel andis Kaitseväe juhataja pädevuse Kaitseväe peaarstile otsustada meditsiinilistel põhjustel tõendi esitamata jätmise üle. 9.5 KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi. Riigikohtu praktika kohaselt võib avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. TTOS sätestab töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüsi. Riskianalüüsi eesmärk on leida töökeskkonnas olevad

ohud ja hinnata töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid kahjustada. Riskianalüüsi praktiliseks osaks on ettepanekud iga ohuteguri neutraliseerimiseks ning riskide maandamine on olulise tähtsusega, sest see mõjutab nii töötaja tervist kui tema töövõimet ning asutuse tegevuse tulemuslikkust. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on sätestatud tööandja õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. KVTS § 31 lg 6 kohaselt kehtestab kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p 111 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sealhulgas sisekorra. Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määruse nr 103 „Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord“ § 2 lg 1 p 10 ja § 2 lg 3 alusel on Kaitseväe juhataja 21.04.2017 käskkirjaga 190P määranud 100% Kaitseväe ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega ametikohaks. Riigikaitseseaduse (RiKS) § 48 lg 1 kohaselt tekib riigikaitseline töökohustus isikule riigikaitselisele ametikohale asumisel või töölepingus ettenähtud tööle asumise ajal või tema ameti- või töökoha määramisel riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohaks. VV määruse nr 144 muutmise määruse seletuskirja kohaselt on iga töökoht erinev ja seetõttu on töökeskkonna riskianalüüsi koostamine ette nähtud tööandja poolt (TTOS § 13 lg 1 p 3). Tööandja võib riskianalüüsi teha ise, tellida selle teenusena või koostada Tööinspektsiooni uues iseteeninduskeskkonnas (tööelu infosüsteem TEIS), mis abistavate küsimustega võimaldab koostada riskianalüüsi. VV määruse nr 144 § 6 lg 1 kohaselt peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Sama sätte lg 2 p 7 alusel peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni, tagades teiste meedete hulgas vaktsineerimise võimaluse töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on tõhus vaktsiin.

korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse esitada nakkusohutuse tõendamiseks tõend. Järelikult on tegemist seaduse alusel nõutava dokumendiga. Kaitseväes vaktsineerimisnõude kehtestamine halduse siseaktiga on põhjendatud arvestades adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigiga.

uuesti nakatumise eest. Siiski on mõistlik eelistada vaktsineerimist, kuna viiruse läbipõdemine on seotud oluliste terviseriskidega (riskianalüüsi lk 8). Kaitseväes on kõik ameti- ja töökohad riigikaitselise töökohustusega. Arvestades, et Kaitsevägi on sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus, siis teenistuja nakatumine COVID19sse võib häirida või mõjutada Kaitseväe jaoks oluliste tegevuste toimimist. Sellest lähtuvalt on käskkirja nr 162 punkti 4 alusel Kaitseväe juhataja käsk antud teenistuslikul eesmärgil, et tagada Kaitseväe põhiülesande täitmine ehk Eesti Vabariigi jätkusuutlik kaitsevõime. Riigikaitselist töökohustust asutakse täitma riigi kaitseseisundi muutmisel, mille toimumist ei ole võimalik ette näha ning seega x päeval tuleb tagada kogu Kaitseväe isikkoosseisu kohene valmisolek. Seega ei saa olla tegemist tühise käsuga, sest see ei vasta tühise käsu tunnustele (KKS § 33 lg 1).

hiljemalt 14.09.2021. Seega ei vasta tõele kaebuses toodud väide, et nõude täitmisest etteteatamise aeg oli liiga lühike.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

vaktsineerimiskohustuseks. Samas tuli KV RA käskkirja p 8 kohaselt personaliosakonna ülemal algatada nõuet rikkunud isikute suhtes menetlustoimingud töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel. Praktikas tõi see kaasa kaebaja vabastamise KV tegevteenistusest. Seetõttu oli KV RA p-ga 4 kehtestatud nõue mõju poolest võrdväärne vaktsineerimiskohustusega.4

oma tööülesannete täitmisel bioloogiliste ohuteguritega otseses kokkupuutes, kuid võib riskianalüüsi tulemusel olla töötingimuste või töö laadi tõttu neist ohustatud, peab tööandja rakendama §-des 5 ja 7–13 nimetatud abinõusid. Sama määruse § 6 lg-st 1 tuleneb, et kui riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Määruse § 6 lg 2 p 11 kohaselt kui ohtu pole võimalik §-s 5 nimetatud abinõudega kõrvaldada, peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni, tagades SARS-CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga. Seega ei tulene TTOS ega selle alusel kehtestatud õigusaktidest vaktsineerimise kohustuslikkust ning tööandjal lasub neist õigusaktidest tulenevalt kohustus luua võimalus vaktsineerimiseks, kuid TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral rangemad meetmed, kui tulenevad õigusaktidest.

vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Sellest tulenevalt on ilmne, et nakatumise riski vaktsineerimine tõhusalt ei maanda ning pigem on selline toiming vajalik ennekõike isiku enda kaitseks raske haigestumise eest, mitte niivõrd haiguse leviku takistamiseks ja sellega riigi kaitsevõime tagamiseks. Vastustaja ei saanud jätta arvestamata ka asjaolu, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta on sedavõrd kiiresti ajas muutuvad, mistõttu jäiga ja range ning samal ajal püsiva vaktsineerimise nõude kehtestamisel pidanuks olema eriti ettevaatlik ning koguma vajadusel täiendavat teavet. Seejuures tõendi esitamise nõude kehtestamise ajal oli juba avalikult vaktsiinide toimet kritiseeritud. 24.08.2021 artiklis on Teadusnõukogu tolleaegne juht I. Lutsar sõnaselgelt avalikult nentinud vaktsiinide toime kadumist: „vähenemine hakkab toimuma püsivalt iga kuu, mitte ei kuku äkki kuuendal või neljandal kuul“.8 A. Merits on 27.04.2021 öelnud: „Suurepärased vaktsiinid annavad 95% või suurema kaitse haigestumise ja 90% kaitse nakatumise vastu. Praegu on näha et sinna kuuluvad ka Moderna ja Pfizeri/BioNTechi koroonavaktsiinid“,9 kuid 25.10.2021 (mil jõustus korraldus nr 362) viitas ta aga juba uuringutele ja reaalelu andmetele, mille järgi on vaktsiinide tõhusus 60-70 protsenti. 28.10.2021 avaldatud artiklis on statistikale tuginedes järeldatud, et „vaktsiinide tõhusus on tänaseks märgatavalt langenud võrreldes sellega, mida tootjad on lubanud. Kui sümptomaatilise haigestumise vastane tõhusus peaks tootjate kinnitusel ületama 90 protsenti, siis reaalselt on Eestis nii haiglaravil olijatest kui värskelt nakatunutest kolmandik täisvaktsineeritud“.10 Viiruse omikrontüve valguses on aga juba üldteada, et vaktsiinide tõhusus langes märkimisväärses ulatuses veelgi ning 2021 sügistalvel teavitasid mitmed Euroopa kõrge vaktsineerimismääraga riigid uutest nakatumisrekorditest; 25.01.2022 seisuga ei olnud Eestis vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste proportsioon ühiskonnas kuigivõrd erinev ning esines päevi, mil vaktsineeritud nakatunute osakaal oli suurem.12 Nakkuse edasikandumise osas on seoses viiruse deltatüvega 31.10.2021 ilmunud artiklis märgitud, et oma leibkonna liikmete seas levitavad vaktsineeritud viirust praktiliselt sama suure tõenäosusega kui vaktsineerimata inimesed (vastavalt 23 ja 25 protsenti).11 Seega on selge, et vaktsineeritus ei tähenda seda, et vaktsineeritud isik nakkust ei levita. Et haiguse levikut ja haigestumist, sh rasket haigestumist vaktsineerimine ei välista, ei saanud ainult ja üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla sobivad, liiatigi olles teadlik, et tihedate kontaktide puhul (mida kaebaja puhul on peetud aktuaalseks) on ka vaktsineeritud töötajate kaudu haiguse levik tõenäoline. Vaktsineerimine saanuks sel hetkele teadaoleva teabe alusel olla üks ennetav meede teiste meetmete seas, kuid mitte kohustuslik ning ennekõike eesmärgiga aidata kaasa teenistujate raske haigestumise ärahoidmisele, mitte niivõrd viiruse levikule. Kohtule ei nähtu samas, et vastustaja oleks üldse hinnanud vaktsineeritud teenistujate mõju viiruse levikule kollektiivis ja meetme proportsionaalsuse hindamisel sellel eesmärgil nimetatud asjaolu arvesse võtnud. Ka puuduvad igasugused analüüsid ja andmed selle kohta, kas ja mil moel on vaktsineerimine kollektiivis rasket haigestumist ära hoidnud. Keeldudel ja 8 Kask, T. OTSE POSTIMEHEST ⟩ Irja Lutsar: vaktsiinid ei ole ideaalsed, nende toime hakkab vaikselt kaduma. Postimees TV https://tv.postimees.ee/7321521/otse-postimehest-irja-lutsar-vaktsiinid-ei-ole-ideaalsednendetoime-hakkab-vaikseltkaduma 9 Jürisoo, L. Millised haigused on vaktsineerimise tõttu täielikult kadunud? Kas koroonavaktsiinides on alumiiniumi. Asjatundja selgitab. https://forte.delfi.ee/artikkel/93260401/millised-haigusedonvaktsineerimisetottu-taielikult-kadunud-kas-koroonavaktsiinides-on-alumiiniumi-asjatundja-selgitab. 10 Pau, T. Euroopa ravimiamet andis Moderna tõhustusdoosidele rohelise tule. Forte (Delfi) 28.10.2010 https://forte.delfi.ee/artikkel/94986547/euroopa-ravimiamet-andis-moderna-tohustusdoosidele-rohelise-tule 12 vt ka TrtRKm 28.01.2022, nr 3-21-2547 p-d 14, 15 ja 16. 11 A. Pau. „Aasta väldanud uuring: vaktsineerimata inimesed ei saa end vaktsineeritute seas turvaliselt tunda“. https://forte.delfi.ee/artikkel/95008939/aasta-valdanud-uuring-vaktsineerimata-inimesed-ei-saa-endvaktsineerituteseas-turvaliselt-tunda.

käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega ja haigestumise ärahoidmisega. Vastustaja viitab kohtumenetluses Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti väidetele et kaitseväes on kõrge vaktsineerituse taseme tõttu võrreldes ühiskonnaga üldiselt olukord selgelt parem: „Kui kevadel oli kaitseväe ja riigi päevane COVID 19-sse nakatumiste suhe ligikaudu 1:40-le, siis täna (so 21.10.21), kui vaktsineeritud on pea kõik kaitseväelased, on uute nakatumiste suhe kuus või enam korda väiksem, suurusjärgus 1:250-le“.12 Eelnev seisukoht ei tõenda, et tegelikkuses nakatumiste suhe kollektiivis vähenes vaktsineerimise tulemusel. Üldteada on asjaolu, et SARS-CoV-2 viiruse näol on tegemist sesoonse viirusega: see tähendab, et nakatumiste laine algab sügisel ja lõpeb kevadel. Nii toimis viiruse nakatumisnäitajate muutus ka ajal, mil vaktsiinid polnud kättesaadavad. Seejuures on teada, et nakatumisnäitajad tõusid plahvatuslikult vaatamata vaktsineerimisele. Seega, käesoleval juhul vastustaja pole tõendanud, et seatud piirangutel oleks vahetu seos nakatumiste vähenemisega ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Seejuures ei nähtu mistahes põhjendusi ega ka kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine aitab riigikaitsevõimet säilitada – arvestades argumente, et teenistujate rasket haigestumist aitab vältida vaktsineerimine ning asjaolu, et Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga 98%,15 ei saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele ning inimeste eludele ja tervisele. 13 Selliste andmete vaates jääb äärmiselt küsitavaks kaebajast lähtuv oht riigi kaitsevõimele või teiste teenistujate tervisele. Lisaks ei ole enamus tegevväelasi tõenäoliselt raske haigestumise suhtes riskigrupp (ehk üle 60aastased ja/või krooniliste haigustega) ning vastustaja ei ole seda ka väitnud. Olukorras, kus vaktsineerimine aitab ära hoida tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist ning arvestades Kaitseväe vaktsineerituse taset ja kollektiivi enamuse mittekuulumist riskigruppi, siis ei olnud kaebajal vaktsineerimistõendi esitamine vältimatult vajalik. Vastustaja ei ole ka esile toonud, et keegi kollektiivist oleks raskelt haigestunud ja haiglaravile sattunud. Ka kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole neid asjaolusid kaalutud ega eraldiseisvalt hinnatud, kas teenistusest vabastamine konkreetse isiku suhtes on vältimatult põhjendatud ja sobiv. Olukorras, kus kogu kollektiivi vaktsineeritus on sedavõrd kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht teistele teenistujatele ja sellega ka kaitsevõimele olla sedavõrd tõsine ning veelgi enam selline, et kaebaja tuli vältimatult teenistusest vabastada. Kohtule ei nähtu, et kaebaja puhul oleks eraldi esitatud teenistusest vabastamise põhjendusi ja kaalutlusi lähtuvalt personaalselt just kaebajast, tema ametikohast, kolleegidest, tööülesannetest, teiste meetmete rakendamise võimalikkusest. Sellist kaalumis- ega põhjendamisviga pole kõrvaldatud ka kohtumenetluses. Kohus osundab, et kaebajal ei olnud seejuures takistatud teenistuskohustuste täitmine 1,5 aasta jooksul, mil vaktsiinid polnud haiguse leviku algusest kättesaadavad või kohustuslikud. Nagu öeldud, ei nähtu kusagilt teavet ega andmeid, et vaktsineerimine oleks olukorda kollektiivis nakkuse leviku, haigestumise ja raske haigestumise vaates muutnud. Pikaaegse teenistuja teenistusest vabastamine omakorda pigem pärsib riigi kaitsevõime tagamist, kui et aitab sellele kaasa. Seega ei saa pidada rakendatud meetmeid sobivaks.

TlnHKm nr 3-21-2237/13, lk 7. 13 TlnRKm nr 3-21-2237/11, p 10.

põhjendatud ka vaktsineerimise nõue. Eelnev eeldab, et piisava põhjalikkusega on välja toodud asjaolud, miks ei ole teiste meetmete kaudu teenistujate tervise kaitset võimalik tagada. Seejuures on kohus seisukohal, et kui ka sel juhul üksikud teenistujad otsustavad vaktsineerimisest keelduda, siis teenistusest vabastamise otsustamisel tuleb hinnata, kas teenistusest vabastamine on vältimatu – ehk kas on võimalik konkreetse teenistuja suhtes ka muude võimaluste-abinõude rakendamine. Arvestades, et RA käesoleval juhul ei olnud siiski ametikoha spetsiifiline ja baseerus ennekõike üldistaval taustinfol, pidanuks igal juhul kaaluma kaebaja suhtes eraldi kõigi muude meetmete rakendamise võimalusi, sh lähtuvalt konkreetselt kaebaja teenistusülesannete sisust, kohtadest jm nakkuseriski mõjutavatest asjaoludest, samuti võimalusest neid ülesandeid ajutiselt muuta või täitmist ümberkorraldada. Teenistusest vabastamine on üldjuhul lõpliku tagajärjega, mistõttu oli kaalumis- ja põhjendamiskohustuse järgimine eriliselt oluline. Avalikult kättesaadaval veebilehel on Kaitsevägi avaldanud, et viiruse leviku tõkestamiseks ja kaitsevõime tagamiseks Kaitseväes on võimaldatud kõigile teenistujatele vaktsineerimine, hoitakse distantsi, kantakse maske, kasutatakse isikukaitse- ja hügieenivahendeid, väljaõppes on viidud kontaktid minimaalseks, tegevväelaste ja ametnike teenistus on võimalusel korraldatud kaugtööna.14 KV kinnitatud riskianalüüsi seletuskirja kohaselt on ametlikule infole tuginedes peetud aga üksnes vaktsineerimist tõhusaks haigestumise ja raske haigestumise ning viiruse kandluse vähendamisel. KV RA kohaselt (kokkuvõte riskihindamise tabelis 7) kõigi madala ja kõrge nakatumisriskiga teenistujate puhul ei ole mõistlikult võimalik ametikohtade tööd ümber korraldada, tavapäraseid meetmeid on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandumiseks on tõenäoline või vältimatu, mistõttu lisaks rakendatud meetmetele (hoonetes käte pesemise võimalused, käte desinfitseerimise võimalused, ühiskasutatavates ruumides mask, tagatud vaktsineerimise võimalus) on nakkusohutuse tagamiseks vajalik vaktsineerimine. Madala nakatumisriski puhul on võimalikud täiendavad meetmed nakkusohutust kinnitava tõendi kontroll ning SARS-CoV-2 test. Seejuures sõltub nakatumisriski tase tööruumist, kontaktide paljususest kaasteenistujatega, distantsi hoidmise võimalikkusest, linnakutes liikumise vajadusest, koosolekutel füüsilisest osalemisest ja väljaõppes osalemisest. KV enda kinnitatud riskianalüüsist nähtuvalt on nakkusohutuse tagamise meetmeteks: 1.teenistujate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamine;

vaktsineerimine, ehkki KV RA seletuskirjas on arusaamatult ja seda põhjendamata nimetatud tõhusaks üksnes vaktsineerimist – puuduvad igasugused arvandmed ja analüüs, kuidas juba toimunud vaktsineerimine on RA kinnitamise hetkeks olukorda kollektiivis muutnud. Puuduvad igasugused hinnangud ja analüüs, miks ei ole ruumide õhuvahetuse, väljas töötamise, inimeste hajutamise, ruumide dekontaminatsiooniks erinevate meetmete rakendamise kaudu aga ka tõhusamate kaitsemaskide kaudu ja testimise kaudu võimalik eesmärke saavutada. Kohus osundab, et Vabariigi Valitsus soovitas kanda viiruse leviku takistamiseks meditsiinilisi või nendega võrdsustatud kaitsemaske, pidades neid viiruse leviku takistamisel tõhusaks. Respiratoorsete viirusnakkuste puhul on äärmiselt tõhusaks ja tõendatud kaitseomadustega kaitsemeetmeks isikukaitsevahendid (FFP2 tagavat 92% kaitsetõhususe ja FFP3 respiraatorid tagavat 95-98% kaitsetõhususe 2,0μm-0,02μm (keskmine suurus 0,6μm) osakeste puhul). Isikute testimist nakatunud inimeste tuvastamiseks on peetud üldteadaolevalt kohaseks ja sobivaks ning testimist nakatunute tuvastamiseks rakendati ka üleriigiliselt. Kohtule ei nähtu, et kõigi eelnevalt loetletud ja vähemkoormavate meetmete kogumis rakendamine poleks tõhus – seejuures pole ka RA põhjal selge, kas KV on kõikvõimalikke abinõusid piisavalt rakendanud, arvestades, et ruumide dekontaminatsioon on võimalik mh UVC kiirguse kaudu, arvestades, et kasutada saab tugevama kaitsetõhususega maske (RA-st ei nähtu, et maskide kaitsetõhususele oleks seatud tingimused), kas ja kui tihti korraldati pindade puhastamist, ruumide õhutamist ja ventileerimist, kas teenistujate tööd korraldati ümber – kas ja millises ulatuses ning miks ei ole see enam võimalik). RA-s on vaid üldistatult nenditud, et teised meetmed pole tõhusad, tööd ümber korraldada mõistlikult ei saa. Kohtu hinnangul ei ole sellise üldsõnalise RA alusel võimalik veenvalt järeldada, et vaktsineerimisest vähemkoormavate meetmete kogumis rakendamine ei oleks vähemalt sama tõhus kui vaktsineerimine. Seega ei ole arusaadav, miks on KV RA kinnitamise käskkirjaga kehtestatud kõigile teenistujatele rangelt ja üksnes vaktsineerimise tõendi esitamise kohustus. Üksnes ja ainult vaktsineerimistõendi esitamise kohustus ei ole samal ajal kooskõlas ka riskianalüüside sisuga. Seejuures ka kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole teenistusest vabastamise konkreetseid kaalutlusi esitatud ja teisi, leebemate meetmete rakendamise, võimalusi esitatud – viidatud on vaid nõutud tõendi esitamata jätmisele. Kohtule ei nähtu, et oleks esitatud mistahes konkreetseid kaebaja teenistusülesandeid puudutavaid põhjendusi-kaalutlusi ja nende ümberkorraldamise, ajutise muutmise vms võimalikkuse kohta. Tuleb märkida, et ajal, mil kaebaja teenistusest vabastati, oli testimise kaudu oma nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste piirangute vaates. Kohtule ei nähtu mistahes vastustaja argumentatsiooni, analüüsi ega põhjendusi, et püsiv ja järjepidev vaktsineerimise kohustuslikkus oleks kulutõhusam teiste meetmete, sh testimise ees või et vaktsineerimine aitab nakkushaiguse leviku tõkestamisele tõhusamalt kaasa, kui teiste meetmete samaaegne kogumis rakendamine. Sisuliselt ja arvestades, et tihedate kontaktide puhul on vaktsineeritud isikute kaudu nakkuse levitamise tõenäosus suurem, on üksnes vaktsineerimiskohustuse kaudu vaktsineeritud isikutel nakkuse levitamist sisuliselt lubatud, millega omakorda on tegutsetud vastuolus meetmete rakendamise eesmärkidega. Kohus nõustub, et testimise kaudu on kõige sobivam tuvastada kollektiivis olevad nakatunud isikud ning sel juhul saab ka koheselt rakendada meetmeid nakatunud isikute kollektiivist eemaldamiseks. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid pärssinud. Kohus osundab, et sedavõrd oluliste põhiõiguste piiramise kontekstis ja sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamisega pidi vastustaja igal juhul pidevalt muutuvat olukorda arvestades ja teadusandmete ebakindluse vaates, samuti vaktsiinide lühiajalise kaitse püsimise kontekstis kaaluma meetme vajalikkust ja sobivust ka pikemas perspektiivis. Teadmata aga seejuures

püsiva vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust erinevate tüvede valguses ning hindamata seejuures ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on juba teada, et vaktsineerimise tagajärjel on isikuid surnud või on esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole selline vaktsineerimissund õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla vajalikud ega ka mõõdukad. Vastustaja saanuks teenistusest vabastamise otsustamisel kaaluda lisaks teiste viiruse levikut takistavate meetmete rakendamisele võimalust kaebaja tööd ümber korraldada, kuid neid kaalutlusi teenistusest vabastamise käskkirjas ei nähtu ning kohtumenetluses ei ole vastustaja selgitanud, miks ei olnud kaebaja puhul võimalik tema töö kasvõi ajutiselt ümber korraldada (liiatigi olukorras, kus vaktsineerimata isikute arv on sedavõrd väike ning ümberkorralduste tegemine üksikute vaktsineerimata teenistujate osas ei ole vastustajale ka sellest tulenevalt tõenäoliselt oluliselt koormav). Lisaks võimaldab ATS § 33 (KVTS § 1 lg 3) ametniku (ka tegevväelase) viia tähtajaliselt üle teisele ametikohale, eesmärgiga suurendada ametniku pädevust ja motivatsiooni või edendada koostööd ametiasutuste vahel. Vastustaja ei ole sellist võimalust kaalunud ega selgitanud välja kaebaja nõusolekut (ATS § 33 lg 3). Samuti ei ole piiratud ka kokkuleppeline teenistussuhte peatamine ajutiselt, puhkuse võimaldamine vms. Jäigalt ja üksnes vaktsineerimisele sundimine ja vaktsineerimisega mittenõustumisel teenistusest vabastamine ei ole praegusel juhul olnud proportsionaalne. Teenistusest vabastamise õigusvastasus ja hüvitise määramine

vahel liiga pikk, et jaatada piisavat tõenäosust, et õigusvastane teenistusest vabastamine välistas kaebaja õiguse saada eripension. Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks hüvitis kaebaja 3 kuu keskmise palga ulatuses. Kohus mõistab kaebajale välja ATS § 105 lg 1 kohase hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses ja teeb vastustajale ettekirjutuse see summa kindlaks määrata (HKMS § 167 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Andreas Paukštys Osaliselt jõustunud Riigikohtu 11.08.2025 määrusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.