MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti 29.07.2022 korralduse nr 1-3/22/384 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja J.J Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja N.D Kaasatud haldusorgan Keskkonnaagentuur, esindaja L.O
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.04.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 14.05.2024, seejärel kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta asja juurde Keskkonnaameti 04.06.2024 seisukoha ja MTÜ Eesti Suurkiskjad 25.06.2024 seisukoha lisad. Jätta Keskkonnaameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.04.2023 otsus muutmata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
18.11.2024
Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja
3-22-1629 tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) kehtestas 29.07.2022 korraldusega nr 1-3/22/384 jahiseaduse (JahiS) § 22 lg 2 alusel 2022/2023. jahiaastal pruunkaru (Ursus arctos) küttimismahuks Eesti Vabariigi territooriumil 90 isendit ning kinnitas küttimismahu jagunemise maakondade (13 ohjamisala) vahel ja küttimistingimused vastavalt korralduse lisale 1. Küttimismahust kinnipidamise tagamiseks kehtestas KeA karujahi registreerimise ja karu küttimisest teavitamise korra. KeA jättis endale õiguse muuta kehtestatud küttimismahtu ja ohjamisalade piire. JahiS § 22 lg 2 alusel kehtestab KeA igal jahiaastal pruunkaru küttimismahu, lähtudes JahiS § 21 lg-s 4 nimetatud aruandest ning jahindusnõukogu ettepanekust. Suurkiskjate kaitse- ja ohjamise kavas aastateks 2022–2031 (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina välja toodud vajadus säilitada Eestis igal aastal vähemalt 70 sama-aastaste poegadega karu pesakonda (asurkonna üldarvukus ca 650 isendit) ning jätkata jahipidamist peamiselt liigi inimpelglikkuse säilitamiseks ja karu tekitatud kahjustuste vähendamiseks (p 7.2.1). Keskkonnaagentuuri aruande „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2022” (ulukiseire aruanne) andmetel on 2021. a-l karu pesakondade arvukuseks hinnatud 85. Karu arvukus ja levik on olnud viimased 15 aastat tõusuteel ning asurkonna seisundit võib pidada väga heaks. 2020. ja 2021. a-l oli pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem. 2022. a kevadel on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga kahjustuste hulk mõnevõrra vähenenud. Ulukiseire aruandes on tehtud ettepanek määrata pruunkaru esialgseks küttimismahuks 2022/2023. jahiaastal Eestis maksimaalselt 90 isendit, mis jaguneb maakondade vahel. Ettepaneku tegemisel on arvestatud pruunkaru asustustihedust, juurdekasvu näitajaid, arvukuse muutust viimase nelja aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisstruktuuri ning 2021. ja 2022. a kahjustuste paiknemist ja ulatust. Arvestades vajadust suunata pruunkarude küttimist eelkõige kahjustuskolletesse, jäetakse osa küttimismahust (kuni kuus isendit) jahihooaja alguseks reservi, et kehtestada see vajadusel täiendavate karukahjustuste esinemise korral. Kuna 2/3 kahjustustest toimub tavaliselt enne jahihooaja algust, on karujahi tingimused seatud selliselt, et perioodil 01.08.– 31.08.2022 oleks võimalik küttida kõikides kahjustuste piirkondades.
2.MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna Halduskohtule 01.08.2022 kaebuse KeA 29.07.2022 korralduse tühistamiseks. Seoses küttimismahu täitumise ja jahiaasta lõppemisega taotles kaebaja võimalust minna üle 29.07.2022 korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Karu tohib küttida vaid erandkorras ja eritingimustega, kui kõik muud alternatiivsed meetmed pole tulemust andnud. Üldine luba 90 karu küttimiseks ei ole kooskõlas Euroopa Liidu nõukogu 21.05.1992 direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiivi) eesmärkidega. Pruunkaru on loodusdirektiivi järgi rangelt kaitstud liik (loodusdirektiivi lisa IV). Vaidlustatud korralduses ei ole näidatud, et tegemist on loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 lubatud erandiga. Loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 sätestatud erandeid ei või rakendada populatsiooni üldiseks piiramiseks, sh kahjusid tekitava populatsiooni üldiseks piiramiseks (vt Euroopa Kohtu otsus C-342/05). Tegevuskavas puudub juhendav raamistik selle kohta, kuidas karude küttimine saaks toimuda loodusdirektiiviga kehtestatud rangete eritingimuste alusel, nt kuidas kütitavaks valitud isendid tuleb seostada 2(14)
3-22-1629 juba tekitatud konkreetsete kahjudega ja kuidas küttimisotsuse tegijad peaks eelnevalt kaaluma alternatiivseid lahendusi letaalsete meetmete vältimiseks iga isendi puhul eraldi. Korralduses viidatud tegevuskava ei põhine teaduslikult tõendatud andmetel. Näiteks ei ole ühegi liigi puhul välja arvutatud, kui suur peaks olema Eesti asurkond, et need liigid oleksid jätkusuutlikud pikas perspektiivis. Karu populatsiooni soodne seisund ei ole piisavalt tõendatud. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (International Union for Conservation of Nature, IUCN) punases nimestikus on karu ametlik hinnang praegu „ohuväline“ ehk liik ei ole ohustatud. Loodusdirektiivi esmane eesmärk on tagada liigi soodne seisund. Liigi seisundit ei saa kahtlusteta soodsaks hinnata juhul, kui osa kriteeriumidest on jäetud andmete puudumisel või ressursside nappusel hindamata. Osade indikaatorite hindamine (või selle jaoks vajalike andmete kogumine) on ette nähtud alles tegevuskavas. Eesti teadlased kinnitavad, et karude kohta ei ole piisavalt teaduslikke tõendeid. Hinnang karu arvukuse kohta põhineb jahimeestelt saadud infol. Karude küttimisega ei järgita ettevaatuspõhimõtet. Baasasurkondade sihtväärtused tegevuskavas on tuletatud umbmääraselt, seostamata neid adekvaatsete soodsa seisundi teaduslike analüüsidega. Keskkonnaagentuuri andmete järgi on kütitud karude keskmine vanus aasta-aastalt vähenenud ning kütitud isendite hulgast on kadunud vanad loomad. Seega luuakse praeguse küttimispraktikaga hoopis tingimusi kahjustuste tekitamiseks. Kõik loendatud loomad ei pruugi olla pärit Eestist, vaid osa neist võib olla ka sissevool Venemaalt. Praktika lubada karujahti kui ennetavat tegevust kahjude ärahoidmiseks on vastuolus loodusdirektiivi art 16 lg-ga 1. Karude tekitatud kahju mesinikele on võimalik vähendada elektrikarjuste paigaldamisega. Paljud mesitarud on paigaldatud metsa või selle lähedusse, meelitades selliselt karusid ligi. Karude põhjustatud kahjustused ei ole seotud vaid karude arvukusega, vaid ka keskmise õhutemperatuuri ja metsaraiega. Metsaraiete vähendamine aitaks ära hoida karude tekitatavaid kahjusid. Kaheldav on väide, et küttimine tekitab karudes inimpelglikkust, sest karud ei ole karjaloomad ja ühe karu küttimine jahimehe söödaplatsil ei pane teisi karusid inimesi kartma.
3.KeA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud korralduse põhjenduste juurde.
4.Keskkonnaagentuur palus jätta kaebus rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus lubas 06.04.2023 otsusega kaebajal minna KeA 29.07.2022 korralduse tühistamise nõudelt üle selle õigusvastasuse tuvastamise nõudele (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse (resolutsiooni p 2), tuvastas 29.07.2022 korralduse õigusvastasuse (resolutsiooni p 3) ning mõistis KeA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 40 eurot, jättes muus osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 4). Kaebaja taotlus minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele on põhjendatud preventiivsel eesmärgil. Kaebaja pöördus õigeaegselt tühistamisnõudega kohtusse ja kohtumenetluse jätkamine on vajalik, sest vastustaja otsustab küttimismahu igaks jahiaastaks uuesti. Küttimismahu kehtestamine JahiS § 22 lg 2 alusel on kaalutlusotsus, mille vastuvõtmisel tuleb lähtuda Keskkonnaagentuuri koostatud ulukite seire aruandest ja jahindusnõukogu ettepanekust. Vaidlustatud korralduses on nende dokumentidega arvestatud. Kaebaja leiab, et korraldus on vastuolus loodusdirektiiviga. See ei ole otsekohaldatav, nagu väidab kaebaja, vaid on üle võetud mh keskkonnaministri 28.05.2013 määrusega nr 32 „Jahieeskiri“. Jahieeskirja § 5 lg-t 1 tuleb tõlgendada kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 pga b (vt Euroopa Kohtu otsus C-573/17, p 55). Seega tuleb jahieeskirja § 5 lg-t 1 mõista selliselt, et pruunkarule on lubatud pidada jahti üksnes olulise kahjustuse vältimiseks ning 3(14)
3-22-1629 juhul, kui puuduvad muud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad alternatiivid. Loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s b nimetatud erandit tuleb tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu otsus C-6/04, p 111; C-508/04, p-d 110 ja 128). Otsuse teinud asutus peab tõendama, et erandis sätestatud tingimus on täidetud (vrd Euroopa Kohtu otsus C-60/05). Euroopa Komisjon on 12.10.2021 teatises C(2021) 7301 „Juhenddokument ühenduse tähtsusega loomaliikide range kaitse kohta“ (komisjoni teatis) välja toonud kriteeriumid loodusdirektiivi art 16 lg 1 kohaldamiseks. Vaidlustatud korralduses on põhjendatud küttimismahtu esiteks eesmärgiga vältida (ennetada) karu tekitatud kahjusid mesindusele. Küttimine on soovitud suunata eeskätt kahjustuskolletesse. Korralduses on märgitud, et 2020. ja 2021. a-l oli pruunkarude tekitatud kahju mesindusele suurem kui kunagi varem. Korraldusest ei selgu aga, millises piirkonnas ja millises mahus on varem kahjustused ilmnenud. Puuduvad seosed maakondade kaupa määratud küttimismahtude ja tekitatud kahjude vahel konkreetses piirkonnas. Tegevuskavas on välja toodud, et Eesti on üks väiksema kahjunõuete hulgaga riike (0,1 kahjujuhtumit karu kohta aastas), mis tekitab küsimuse, kas tegemist on olulise kahjuga või pelgalt tavapärase äririskiga. Vastustaja ei ole korralduses sisustanud mõistet „oluline kahju“ ning kohus ei saa teostada kaalutlusõigust vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3). Asjaolu, et puudub seos tekitatud kahju ja maakondade kaupa määratud küttimismahtude vahel, kinnitavad ka ulukiseire aruandes toodud tabelid kahjustatud mesitarudest ja küttimismahtude määramise ettepanek. Eelneval aastal aset leidnud kahjustuste ja vaidlustatud korralduses märgitud küttimismahtude vahel puudub korrelatsioon (nt Harjumaal teatati 2021. a-l 126 kahjustusest mesindusele ja küttida lubatud isendite arv on 12; Ida-Virumaal oli samal aastal 6 kahjustust, kuid küttida lubatud isendite arv on 13; Põlvamaal oli 2021. a-l kahjustuste arv 105, kuid küttida lubatud isendite arv 3). Seega pole tõendatud, et pruunkaru küttimine on suunatud kahjustuskolletesse, mistõttu ei ole tõendatud ka väide, et küttimismahtude määramise eesmärk oli ennetada kahjustusi. Ainuüksi seetõttu on küttimismahtude määramine õigusvastane. Kuigi olulise kahju ennetamine ei eelda, et kahju oleks juba tekkinud, ei saa küttimismahte määrata meelevaldselt, seostamata neid konkreetses piirkonnas toimunud kahjustustega. Teaduslike andmete põhjal peab olema tekkinud põhjendatud kahtlus, et tulevikus tekib konkreetses piirkonnas varale ulatuslik kahju. Selline lähenemine on kooskõlas ettevaatuspõhimõttega. Vastustaja ei ole esitanud asjakohaseid teaduslikke andmeid. Loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 nimetatud erandi põhjendamiseks välja toodud eesmärgid peavad erandi tegemise otsuses olema kindlaks määratud selgelt, täpselt ja põhjendatult (vt Euroopa Kohtu otsus C-60/05, p 34). Seetõttu on ekslik vastustaja seisukoht, et erandi kohaldamiseks on piisav, kui on täidetud loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 toodud tingimus, et sellega ei kahjustata asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilimist nende looduslikus levialas. Komisjoni teatise järgi on see vaid üks kolmest tingimusest, mida tuleb kontrollida. Küttimismahu varjatud eesmärk on olnud piirata isendite juurdekasvu kiirust, kuid see ei ole kooskõlas loodusdirektiivi range kaitse süsteemiga (vt art 2 lg 1). Küttimismahu määramine on prognoosotsus, kuid selle aluseks peavad olema teaduslikud andmed, mis kinnitaks põhjendatud kahtlust, et piirkonnas, kuhu suunatakse küttimine, tekitavad karud mesindusele ulatuslikku kahju. Vastustaja ei ole tõendanud, et karu tekitatud kahjustuste ja populatsiooni kasvu vahel on põhjuslik seos. See tähendab, et rakendatud abinõu – pruunkaru küttimine korralduses määratud mahus – ei pruugi ära hoida olulist kahjumesindusele. Teiseks on vaidlustatud korralduses viidatud eesmärgile suunata küttimismahud suurema pruunkarude asustustihedusega piirkondadesse. Korralduses puuduvad konkreetsed arvulised näitajad või arvutused maakondade lõikes. Soov suunata küttimismahud piirkondadesse, kus 4(14)
3-22-1629 pruunkarusid on eeldatavasti rohkem, ei ole kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s b nimetatud eesmärgiga. Kui lähtuda eeldusest, et kõrgem isendite arvukus toob tõenäoliselt kaasa suurema kahju, siis ei ole vastustaja tõendanud, et küttimismahud on ka tegelikult suunatud tihedamalt asustatud piirkondadesse. Vastustaja pole siiski tõendanud, et pruunkarude kõrgem asustustihedus on korrelatsioonis tekkinud kahjuga. Tegevuskava järgi võivad põhjustada karule oluliste toiduressursside vähenemist erinevad tegurid, nt intensiivne metsaraie, eutrofeerumine, väetamine ja laialdase monokultuurse puistu rajamine. Elupaikade degradeerumist ja killustumist võivad põhjustada nt pikad tarad teede ääres ja riigipiiril, tiheasustusalad ja tihedalt paiknevad arvukad raielangid. Vaidlustatud korralduses, ulukiseire aruandes või tegevuskavas ei ole terviklikku analüüsi metsamajandamise ja inimtegevuse mõjudest kaitsealuse liigi elupaikadele ja kahjustuste tekkimisele maakondade lõikes. Seetõttu pole võimalik kontrollida, kas vastustaja võetud meede on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv (vt tõendamiskohustuse kohta ka Euroopa Kohtu otsus C-674/17, p 27). Vastustaja ei ole tuginenud vaidlustatud korralduses väitele, et karude küttimine aitab ennetada nende salaküttimist. Puuduvad andmed, et Eestis toimuks ulatuslik karude salaküttimine. Selline küttimismahu määramise eesmärk ei oleks ka kooskõlas loodusdirektiiviga, sest korralduses puudub asjakohane sisuline analüüs (vt Euroopa Kohtu otsus C-647/17). Kolmandaks on seatud eesmärgiks tagada karude inimpelglikkus. Seda eesmärki ei ole loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 erandite hulgas välja toodud, mistõttu ei ole see kooskõlas range kaitse süsteemi põhimõttega. Tegevuskava kohaselt väldivad karud üldiselt aktiivse inimtegevuse (nt linnade) lähedust (lk 25), kuid harjuvad kiiresti inimese antava kunstliku söödaga ja seeläbi ka inimestega, mistõttu võivad sellistest loomadest kergesti saada probleemsed isendid (lk 27). Seega võib ka inimeste vastutustundetu käitumine viia suuruluki tekitatavate kahjustusteni. Seepärast on väga oluline analüüsida kahjusid, veendumaks, kas karude küttimine vaidlustatud haldusaktis määratud mahus aitab kahju ära hoida. Vaidlustatud korralduses puuduvad andmed, millistes piirkondades, mitmel korral ja mis põhjusel on karud liikunud asulate läheduses. Teaduskirjanduse järgi võib jooksuajal (maist juunini) kohata poegadega emasloomi vähesobivates elupaikades või isegi üsna tiheda inimasustusega paikades; niiviisi püütakse kõrvale jääda isakarude tavapärastest liikumisteedest. Samas keelab jahieeskirja § 5 lg 1 sel ajal jahi pidamise poegadega emasloomale. Seega ei aitaks küttimismahu määramine vähemalt jooksuajal vältida poegadega emalooma sattumist asulate lähedusse. Vastustaja ei ole seda aspekti nõuetekohaselt analüüsinud. Vastustaja viidatud artikkel pruunkarude rünnakute kohta puudutab Venemaad ega ole seetõttu asjakohane. Vastustaja väide, et suurkiskjate tekitatud kahjustuste hüvitamine suurendab kaudselt kõigi maksumaksjate maksukoormust ning pruunkarude arvukuse vähendamine on ka kari- ja lemmikloomapidajate huvides, ei ole samuti asjakohane. Vastustaja on olulise kahjuna määratlenud kahjustused mesitarudele, mitte kari- või lemmikloomadele ning tegevuskava järgi (lk 36) on karude ründed kariloomadele väga harvad. Vastustaja viitab ka soovile tagada inimeste turvalisus, kuid pelgalt pruunkarude asurkonna suurenemisest ei saa järeldada suuremat rünnakute ohtu inimesele. Selleks tuleks hinnata ka karule sobilike elupaikade olemasolu, toidu kättesaadavust jms asjaolusid. Ka tegevuskavades on märgitud, et suurulukite rünnakuid inimesele on võimalik ennetada (lk 39). Kuna loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 ettenähtud erandi kohaldamise esimene eeldus on täitmata, pole vaja kontrollida teisi eeldusi. Kui siiski lähtuda sellest, et küttimismahu kinnitamine vaidlustatud korraldusega määratud ulatuses oli kantud soovist vältida olulisi kahjusid mesindusele, ei ole vastustaja nõuetekohaselt hinnanud ja tõendanud, et selle eesmärgi saavutamiseks ei ole alternatiivseid lahendusi, mis võimaldaks eesmärgi saavutada rahuldaval viisil, järgides seejuures loodusdirektiivi nõudeid (vt Euroopa Kohtu otsused C-345/05, p 31; C-182/02, p 14; C-557/15 p-d 50 ja 51). 5(14)
6.KeA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kuna kaebus on esitatud avalikes huvides, ei olnud kaebajal lubatud minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele. Kuna tuvastamiskaebust ei saa esitada avalikes huvides, ei peaks olema lubatud ka avalikes huvides jätkutuvastuskaebus HKMS § 152 lg 2 alusel. Vaidlustatud korraldus on kooskõlas riigisiseste õigusaktide ja loodusdirektiiviga. KeA on kohaldanud erandit kooskõlas komisjoni teatisega. Halduskohus tõlgendab loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-i b liiga kitsendavalt ja vastuolus Euroopa Kohtu otsusega C-342/05. Halduskohtu tõlgendus viiks selleni, et riigil ei olegi võimalik võtta ennetavaid meetmeid kahjustuste vältimiseks ning tegeleda saaks üksnes juba tekkinud kahjudega. Halduskohtu järeldus, et karu arvukuse hinnang ja küttimismahu määramine ei põhine teaduslikel meetoditel, ei ole kooskõlas ringkonnakohtu 01.09.2022 määrusega (p 15). Küttimismahtude määramise eesmärk on ennetada kahjustusi ning seda tehakse teaduslikel alustel koostatud ettepanekute alusel selliselt, et pruunkarude asurkond ei saaks kahjustatud. Küttimine on lubatud piirkondades, kus karude arvukus on suurem ning kus on esinenud karude tekitatud kahjustusi või on nende tekkimine tõenäoline. Küttida ei lubata piirkondades, kus asurkond on haavatavam. Küttimissoovituse (ulukiseire aruande) on koostanud kindla metoodika alusel mh teaduskraadi omavad erialaspetsialistid. Karu asurkond Eestis on väga heas seisus (vt ka ringkonnakohtu 01.09.2022 määrus). Asurkonna juurdekasvu kiiruse piiramine ei muuda seda olukorda. Halduskohus on ebaõigesti samastanud arvukuse kasvu kiiruse piiramise ja arvukuse vähendamise. Halduskohus asus haldusakti ise kaaluma, mis ei ole lubatud. Arvestades mh tegevuskava, on ilmne, et KeA ei pea küttimist esimeseks abinõuks. Esmased ennetusmeetmed on võimalike kahjukannatajate poolne ohustatud vara (nt mesitarude) kaitsemeetmete võtmine ja selle riiklik toetamine, kahjustuste kompenseerimine riigi poolt ning avalikkuse ja sihtrühmade teadlikkuse tõstmine. Karude küttimisele puudub muu rahuldav alternatiiv, sest eeltoodud meetmed üksi ei ole osutunud tõhusaks (kahjustuste arv suureneb jätkuvalt). Seega on täiendava meetmena kasutatud ka küttimist. Kuigi ka küttimine pole karude tekitatud kahjusid ära hoidnud, ei näita see meetme ebatõhusust. Küttimiseta oleksid kahjud tõenäoliselt oluliselt suuremad. Kõik ennetusmeetmed kogumis (sh küttimine) aitavad saavutada riigi seatud eesmärki hoida ära kahjusid, samuti säilitada karude inimpelglikkust. Halduskohus on põhjendamatult tuginenud kaebaja eksitavatele väidetele, mis puudutab elektrikarjuseid ja karude tekitatud kahjude hüvitamist, jättes vastustaja selgitused tähelepanuta. Meelevaldne on pidada mesitarude rüüstamist pelgalt äririskiks, kui isik on võtnud kasutusele meetmed oma vara kaitsmiseks. Ekslik on halduskohtu järeldus, et puudub korrelatsioon eelneval aastal aset leidnud kahjustuste ja vaidlustatud korralduses määratud küttimismahu vahel. Korrelatsioon esineb juhul, kui võrrelda omavahel juhtumite, mitte ainult mesitarude arvu. Halduskohus on jätnud võrdlemata kahjustusjuhtumite arvu ja kütitavate isendite arvu maakonniti. Arvestatud pole ka seda, et karud liiguvad kõrge arvukusega aladelt (Ida-Virumaa, Jõgevamaa) madalama arvukusega aladele (sh Harjumaale, Lääne-Virumaale, Järvamaale), kus tekitavad kahjustusi. Halduskohus jättis hindamata, kui palju peetakse erinevates maakondades mesilasi. Kõrge metsasusega maakondades (sh Ida-Virumaa ja Jõgevamaa), kus on vähem mesilaid, esineb ka vähem karude põhjustatud kahjustusi.
6(14)
3-22-1629 Halduskohus määratles vääralt piirkonnana üksnes maakonna. Küttimismaht määratakse riigi kogu territooriumi kohta. Küttimismahu määramine maakondlikul tasandil puudutab üksnes jahindusnõukogu ülesannete täitmist ja jahipiirkondi. Inimpelglikkuse säilitamise puhul ei arvestanud halduskohus ringkonnakohtu 01.09.2022 määruses (p 15) tooduga. Karu inimpelglikkuse tagamine on kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-ga b. Ilmestamaks karude asurkonna ja rünnakute vahelist seost kui faktilist asjaolu, oli asjakohane tugineda mh tõenditele, mis puudutavad kolmandaid riike. Halduskohus on jätnud tähelepanuta karude ohtlikkuse inimestele ja asjaolu, et pruunkarude suure arvukuse tõttu suureneb ka inimese vigastuste või surmaga lõppevate olukordade tekkimise oht. Halduskohtu arusaam on vastuolus loodusdirektiivi art 2 lg-ga 3.
7.Keskkonnaagentuur toetab KeA apellatsioonkaebust ja palub see rahuldada.
8.MTÜ Eesti Suurkiskjad palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde ning nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Halduskohus lubas kaebajal õigesti üle minna tuvastamiskaebusele. Vaidlustatud korralduse andmisel jäi loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 ettenähtud erandite kohaldatavuse kontroll nõuetekohaselt tegemata. Seda ei saa teha tagantjärele kohtumenetluses. Vastustaja ei ole esitanud ka apellatsioonimenetluses ühtki teaduslikult kontrollitavat põhjendust, mis oleks kooskõlas loodusdirektiivi art-ga 16. Vastustaja pole tõendanud, et adekvaatne tarastamine ei töötaks küttimisaladel kahjusid ennetava meetmena. Teadusandmed kinnitavad vastupidist. See ei oleks ka eriliselt töömahukas ega kulukas ennetusviis. Eestis kehtiv looma tekitatud kahjude hüvitamise kord ei eelda teaduslikult kinnitatud efektiivsete ennetusmeetmete kasutamist. Usutav pole vastustaja väide, et kõik alternatiivid on juba ära proovitud. Rangem kahjude hüvitamise kord motiveeriks mesinikke oma vara paremini kaitsma. Praegu see motivatsioon puudub, sest kompensatsioon on piisavalt suur. Võimalikuks meetmeks on ka karu kinni püüdmine ja tema viimine suurema loodusmaastikuga aladele. Komisjoni teatise järgi on tapmine kõige viimane alternatiiv. Eesmärk tagada karude inimpelglikkus ei ole kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-ga b. Teadusandmete järgi ei ole küttimisel ja inimpelglikkusel seost, mistõttu ei kvalifitseeruks see kõnealuses normis viidatud erandiks ka ebaproportsionaalsuse tõttu. Loodusdirektiivi eesmärk on vältida üksnes olulist kahju. Tavapärane äririsk ei õigusta erandi tegemist. Vaidlustatud korralduse aluseks olevate dokumentide järgi on karude tekitatud kahjud kuni 250 000 eurot aastas, kuid vaidlustatud korralduses pole hinnatud, kui suur oleks kahju kohaste ennetusmeetmete võtmise korral. Vaidlus ei keskendu pruunkaru soodsale seisundile, mistõttu ei puutu vastustaja sellekohased selgitused asjasse. Tartu Ülikooli teadlaste arvamuse järgi võib siiski kahelda vastustaja väites, et suurkiskjate seire andmed on teaduslikud. Vaidlustatud korralduses viidatud tegevuskava suhtub karusse kui jahiliiki, mitte kui rangelt kaitstavasse liiki, ei selgita suurkiskjate tapmise alternatiive ja nende tõhusust ega saa Euroopa Kohtu praktikat arvestades olla automaatne alus loodusdirektiivi art-s 16 toodud erandite kohaldamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 7(14)
3-22-1629 I
10.Põhjendatud pole vastustaja seisukoht, et kaebaja kui keskkonnaorganisatsioon ei saa tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2 ega HKMS § 152 lg 2 ei sätesta sellist piirangut. Kohtumenetlus siinse asjaga sarnastes asjades kestab üldjuhul kauem, kui kehtib haldusakt, millega määratakse küttimismahud konkreetseks jahiaastaks. Kui keelata sellistes asjades jätkutuvastamiskaebuse esitamine, ei oleks keskkonnaorganisatsioonidel sageli võimalik kohtusse pöördumise eesmärki saavutada. Tuvastamiskaebuse läbivaatamine teenib ka preventiivset huvi, sest usutavasti järgib KeA kohtute seisukohti järgmisteks jahiaastasteks pruunkaru küttimismahtude määramisel (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2024 otsus nr 3-21-2778, p 11; vt ka Riigikohtu 28.09.2023 otsus nr 3-21-979).
11.Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks vastu pärast ringkonnakohtu 15.05.2024 istungit jätkunud kirjalikus menetluses esitatud tõendid (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3). II
12.KeA hindas vaidlustatud korralduses tegevuskava ja ulukiseire aruande põhjal pruunkarude pesakondade arvuks 2021. a-l 85 ning viitas tegevuskavas toodud eesmärgile säilitada iga-aastaselt vähemalt 70 sama-aastaste poegadega karu pesakonda (asurkonna üldarvukus ca 650 isendit). Sellest lähtuvalt määras KeA 2022/2023. jahiaastal küttimismahuks 90 isendit ning kuni 6 isendit jäi esialgu reservi.
13.Küttimismahu määramisel arvestas vastustaja kahjustuste esinemise sagedust ja paigutust ning pruunkaru arvukuse ja levikuala suurenemist, võttes aluseks ulukiseire aruandes toodud soovituse (p 2.6). Üldine küttimismaht jagati korralduse lisas 1 maakondade vahel järgmiselt: Harju – 12, Ida-Viru – 13, Jõgeva – 9, Järva – 12, Lääne – 2, Lääne-Viru – 15, Põlva – 3, Pärnu – 5, Rapla – 3, Tartu – 7, Valga – 2, Viljandi – 6, Võru – 1. Lisa 1 kohaselt on maakonna küttimismaht ajavahemikul 01.–31.08.2022 omakorda jagatud jahipiirkondade vahel, seejuures ajavahemikul 01.09.–31.10.2022 on lubatud küttida kõikides jahipiirkondades kuni küttimismahu täitumiseni, v.a mõned erandid. Maakondliku küttimismahu jagamisel jahipiirkondade vahel võeti vaidlustatud korralduse kohaselt arvesse kahjustuste esinemist jahipiirkondades ja jahindusnõukogu esitatud ettepanekuid (p 2.6). KeA pidas oluliseks, et küttimismaht suunatakse eeskätt kahjustuskolletesse (p 2.8) ning selgitas, et ajavahemikul 01.–31.08.2022 peaks olema võimalik küttida kõigis kahjustuspiirkondades ning väiksemas mahus on lubatud küttimist ka piirkondades, kus karude kõrge arvukuse tõttu on kahjustuste tekkimine tõenäoline (p 2.9). Kui kahjustuspiirkonna jahipiirkonnad augusti jooksul küttimismahtu ei realiseeri, võivad septembris ja oktoobris realiseerimata küttimismahtu edasiste kahjustuste vältimise eesmärgil kasutada ka teised maakonna jahipiirkonnad (p 2.9).
14.Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas pruunkaru küttimismahu määramine vaidlustatud korraldusega on kooskõlas loodusdirektiiviga ning piisavalt põhjendatud.
15.JahiS § 22 lg 2 kohaselt kehtestab pruunkaru küttimismahu igal jahiaastal KeA, lähtudes JahiS § 21 lg-s 4 nimetatud ulukiseire aruandest ning jahindusnõukogu ettepanekust. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud jahieeskirja § 5 lg 1 järgi võib karule, välja arvatud poegadega emakarule, pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil.
8(14)
3-22-1629
16.Loodusdirektiivis on loetletud ühenduse tähtsusega liigid, mille kaitseks tuleb moodustada kaitsealad (lisa II) ja mis vajavad ranget kaitset (lisa IV). Direktiivi II lisa punktis a on nimetatud mh pruunkaru (Ursus arctos), välja arvatud Eesti, Soome ja Rootsi populatsioonid. Direktiivi IV lisa punktis a on samuti nimetatud pruunkaru.
17.Loodusdirektiivi art 12 lg 1 järgi võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende levilal, keelates mh kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid (punkt a). See säte kohaldub ka nende liikide osas, mille puhul on juba saavutatud soodne kaitsestaatus (Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 44).
18.Direktiivi art 16 lg 1 järgi võib liikmesriik teha teatud juhtudel direktiivi artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi, kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levialal, mh järgmistel tingimustel: /.../ b) eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks; /.../. Erandi kohaldamise eelduste olemasolu peab tõendama vastustaja (Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 50).
19.Vastustaja on selgitanud, et pruunkaru jahti korraldatakse Eestis kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandiga, mis on Eesti õigusesse üle võetud jahieeskirja § 5 lg-ga 1. Jahieeskirja § 5 lg-t 1 tuleb seega tõlgendada ja kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Halduskohus selgitas õigesti, et loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandile tuginedes tohib pruunkarule jahti pidada üksnes eriti oluliste kahjustuste vältimiseks ja juhul, kui selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad muud rahuldavad lahendused ning jahipidamine ei kahjusta pruunkarude soodsa kaitsestaatuse säilitamist. Vaidlustatud korraldusega määratud pruunkaru küttimismahu kooskõla Euroopa Liidu õigusega on asjakohane kontrollida kolmeastmelise skeemi alusel, mida on täpsemalt kirjeldatud komisjoni teatise p-s 3.2 (dtl 245 jj). Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse p-des 17–19 toodud põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
20.Vastuseks KeA apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et loodusdirektiivi IV lisas ei ole Eestile tehtud pruunkaru puhul mingeid erandeid (erinevalt II lisast, mis puudutab kaitsealade moodustamist; vrd ka IV lisas nimetatud hunt ja ilves, kelle puhul kehtivad Eestile erandid, mille kohta on Eesti Euroopa Liiduga ühinemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 77 SE seletuskirjas märgitud järgmist: „Erandeid taotleti seoses nende liikide populatsioonide hea seisundiga Eestis ning nende võimaliku negatiivse mõjuga teistele ulukiliikidele, inimese varale ja tervisele isendite suure asustustiheduse korral. Nende liikide puhul ei ole põhjendatud range kaitse vajalikkus ning pikaajalise kaitseeesmärgil on otstarbekas jätkata reguleeritud jahipidamist.“). Teistsugust järeldust ei saa teha ka asjaolust, et Eesti tegi koos tolleaegsete liikmesriikidega Euroopa Liiduga ühinemise lepingu lõppaktis järgmise ühisdeklaratsiooni: „Pruunkarude osas täidab Eesti täielikult looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitset käsitleva direktiivi 92/43/EMÜ (elupaikade direktiivi) nõudeid. Hiljemalt ühinemise ajaks kehtestab Eesti range kaitsesüsteemi, mis vastab nimetatud direktiivi artiklile 12. Ehkki üldist pruunkarude jahti ei saa lubada, märgib konverents, et elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel võib Eesti teatavatel tingimustel ning artikli 16 lõigetes 2 ja 3 sätestatud korda järgides pruunkarude jahti lubada.“ Eelnõu 77 SE seletuskirjas on märgitud selle deklaratsiooni kohta järgmist: „Ühinemisakti sõlmimisel tehakse üks keskkonnakaitset käsitlev deklaratsioon. See on praeguste liikmesriikide ja Eesti ühisdeklaratsioon pruunkarude jahi kohta Eestis. Pruunkarude kõrge arvukuse ja asurkonna hea seisundi tõttu taotles Eesti loodusdirektiivi lisades IV ja V pruunkaru Eesti asurkonna suhtes samasugust muudatust nagu seda tehti 9(14)
3-22-1629 kopra, ilvese ja hundi Eesti asurkondade suhtes. Seega Eesti taotles, et loodusdirektiiv võimaldaks ka pruunkarude asurkonna majandamist küttimise kaudu. Tulenevalt pruunkarude Eesti asurkonna heast seisundist tehti asjakohane muudatus vaid direktiivi lisasse II (liikide loetelu, mille kaitseks on vajalik erikaitsealade loomine). Läbirääkimistel oli komisjon seisukohal, et ka direktiivi lisasse IV kantud liikide osas on teatud juhtudel jahipidamine võimalik, ning seda võimaldab direktiivi artikkel 16. Kuna direktiivi artikli 16 tõlgendus ei ole siiani olnud niivõrd üheselt mõistetav, taotles Eesti, et sellist tõlgendust kinnitataks ühisdeklaratsiooniga. Seega on pruunkarudeklaratsioonil tõlgendust toetav tähendus“. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub ühisdeklaratsiooni sõnastusest, et pruunkaru küttimine on lubatud loodusdirektiivi art-s 16 nimetatud tingimustel ja korras ning ühisdeklaratsioon üksnes kinnitab selle võimalikkust, kuid ei tee Eestile teiste liikmesriikidega võrreldes mingeid üldisi erandeid loodusdirektiivi art-te 12 ja 16 kohaldamisel.
21.Nõustuda ei saa KeA apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt viib eespool toodud liiga kitsas tõlgendus selleni, et riigil on võimalik tegeleda üksnes juba tekkinud kahjustustega ning see tõlgendus välistab võimaluse kasutada küttimist kahjustuste ennetamiseks. Erandi kohaldamiseks ei pea kahjustused olema juba tekkinud, kuigi esinema peab oluliste kahjustuste tekkimise suur tõenäosus (vrd Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p-d 70– 72). Oluliste kahjustuste tekkimise suurt tõenäosust saab KeA siiski põhjendada mh varasemate kahjustuste juhtumitega. Sellele viitab ka jahieeskirja § 5 lg 1, mis lubab küttimist justnimelt karu tekitatud kahjustuste piirkonnas tulevaste kahjustuste vältimise eesmärgil.
22.Komisjoni teatises toodud kontrolliskeemi kohaselt pidi vastustaja esiteks ära näitama, et 90 pruunkaru isendi küttimine 2022/2023. jahiaastal aitab ära hoida oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse, s.o täidetud on loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud tingimus.
23.Küttimismahu määramist on KeA 29.07.2022 korralduses põhjendanud esiteks vajadusega hoida ära kahjusid mesindusele, märkides lühidalt järgmist: „2020 ja 2021. aastal oli pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem teadaolevalt. Samas tänavu kevadel on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga kahjustuste hulk mõnevõrra vähenenud.“ (p 2.3).
24.Korralduse aluseks olnud ulukiseire aruandes on välja toodud, et „2021. aastal oli karu rünnakuid mesilatele varasemate aastatega võrreldes märksa rohkem. Viimase aastakümne kõrgeimad kahjustusmäärad registreeriti Harju-, Järva-, Põlva-, Pärnu- , Valga-, Viljandi- ja Võrumaal, päris puutumata ei jäänud aga mesilad üheski Mandri-Eesti maakonnas. Kõrge karu asustustihedusega maakondadest on jätkuvalt mesilate kahjustusi suhteliselt tagasihoidlikult Ida-Viru- ja Jõgevamaal. Tänavu kevadel on samuti kõigis Mandri-Eesti maakondades mesilate kallal käidud, kuid kokkuvõttes mõnevõrra vähem kui eelneval kahel aastal. Nii viimase kolme aasta võrdluses kui ka absoluutarvudes on karu rünnakud mesilatele olnud tänavu kevadel suurimad Järvamaal.“ (lk 79). Ulukiseire aruandes toodud väidet iseloomustavad tabelid, millest on näha karu kahjustatud mesitarude arv aastatel 2012– 2021 (nt 2018. a-l oli kahjustatud mesitarusid kõigi maakondade peale kokku 267, 2019. a-l 429, 2020. a-l 511 ja 2021. a-l 790), samuti karu tekitatud kahjustusjuhtumite arv maakonniti aastate 2020–2022 kevadperioodil (ajavahemikul 01.03.–20.06; 2020. a-l oli juhtumeid kokku 136, 2021. a-l 144 ja 2022. a-l 127).
25.Tegevuskavas on välja toodud, et karu põhjustab enim probleeme mesinduses (lk 33) ning seal on märgitud järgmist (lk 35): „Euroopas tehakse igal aastal ca 3 200 karukahju sissenõuet, millest 59% on seotud kariloomade murdmisega, 21% mesilate rüüstega ning 10(14)
3-22-1629 17% põllumajandusrüüstega. Enim kahjunõudeid toimub Vahemeremaades ning Ida-Euroopa riikides. Eesti on üks väikseima kahjunõuete hulgaga riike, 0,1 kahjujuhtumit karu kohta aastas, suurimaks on Norra (8,5; Bautista et al., 2017). Eestis hakati suurkiskjate kahjusid kompenseerima ja kahjustuste ennetuseks tehtud kulutusi toetama aastal 2007. Üldiselt soovitatakse maailmas suurkiskjate kahjustuste puhul toetada kahjustuste ennetusmeetmeid ning kompenseerida kahjustusi vaid juhul, kui omanik on oma karja kaitseks ise meetmeid rakendanud. Piisava motivatsiooni puudumisel kahjustuste ennetuseks meetmeid rakendada pole kahjustuste kompenseerimine ei majanduslikult ega ka suurkiskjate kaitse seisukohalt jätkusuutlik (Gervasi et al., 2021). Aastal 2019 laekus Keskkonnaametile (KeA) suurkiskjate tekitatud kahjude hüvitamiseks 364 taotlust 270-lt kahjusaajalt ning KeA hüvitas suurkiskjate kahjud kokku 234 663 euro ulatuses. Aastal 2020 olid vastavad väärtused 458 taotlust 325 kahjusaajalt, mille alusel tehti kahjuhüvitiste väljamakseid kokku 246 232 eurot (T. Talvi, KeA; joonis 7A).“ Tegevuskavas ei ole täpsemalt välja toodud, millises ulatuses on kahjuhüvitised seotud karuga ja millises osas muude suurkiskjatega, kelle tekitatud kahjusid samuti hüvitatakse (nt hunt).
26.Tegevuskavas on märgitud veel järgmist: „Aastal 2020 kahjustasid pruunkarud KeA-le teadaolevalt 221 korral 179 mesilas 511 mesitaru (aastal 2019 vastavalt 193 korral 163 mesilas 354 tk; joonis 9). Viimaste aastate keskmine registreeritud karu kahjustatud mesilasperede arv on ca 300. Lisaks rüüstasid karud üle 230 silorulli. Karude tekitatud registreeritud kahjude arv on viimastel aastatel kasvanud, kuid tuleb arvestada, et ilmselt on kasvanud ka teadlikkus kahjude teatamise ja hüvitise saamise võimalusest. See omakorda võib olla tõstnud kahjuteadete edastamise aktiivsust.“
27.Korduvkahjustuste kohta on tegevuskavas selgitatud järgmist: „Suurkiskjate hulgas võivad tekkida nuhtlusisendid (probleemisendid), kes on sattunud edukalt kari- või koduloomi murdma ning õppinud seda käitumist kordama. Tulemusena murravad need isendid kari- või koduloomi keskmisest oluliselt sagedamini ning põhjustavad samas piirkonnas korduvaid kahjustusi. Arvestuslikult loetakse korduvkahjustuseks olukorrad, kui ca 10 km ulatuses toimuvad sarnased kahjustusjuhtumid vähemalt 3 korda ühekuuse perioodi jooksul. Enamasti määratletakse nuhtlusisenditeks karud, kuna mesilakahjustused on sageli koondunud üksikutele piiratud aladele. Veenvaid isendeid tuvastavaid korduvkahjustuste otseseid vaatlusi Eestis (nt DNA põhjal) seni tehtud ei ole. Seega on probleemisendite määratlemine olnud pigem hinnanguline.“
28.Tegevuskava kohaselt loetakse karude ennetustegevused edukaks, kui kahjustuste sagedus mesilasperede koguarvu suhtes on praegusega samal tasemel või väiksemad (lk 64). Mesilaste kohta on selgitatud, et „aasta jooksul suurkiskjate kahjustatud mesilasperede arv on ≤ 0,6% Eesti mesilasperede koguarvust samal aastal (vastavalt PRIA ja Statistikaameti arvestusele). Juhul, kui täpsemad andmed puuduvad, kasutada mesilasperede arvestusliku koguarvuna ca 50 000 peret (Pulver et al., 2018) ja sellisel juhul peaks aasta jooksul kahjustatud mesilasperede koguarv olema ≤ 300.“
29.Kohtumenetluses on KeA täiendavalt selgitanud, et 2021. a-l lõhkusid karud vähemalt 881 mesitaru ja kompensatsiooniks maksti kahjusaajatele pruunkaru tekitatud kahjude eest välja üle 250 000 euro (17.10.2022 seisukoha p 9.3; sama apellatsioonkaebuse p 11). Vastustaja ei ole aga esitanud andmeid, kuidas hüvitiste summa jagunes maakondade või jahipiirkondade vahel ning kui palju oli nt korduvkahjustusi. Vastustaja ei ole välja toonud ka seda, kui palju kahjustusjuhtumeid on viimastel aastatel tekkinud seetõttu, et mesitarude omanik ei ole kasutanud tõhusaid kaitsemeetmeid. Kaebaja on 25.06.2024 seisukohas märkinud, et nt aastatel 2013–2018 teatatud 510 mesilaskahjustuse juhtumi puhul kasutati elektriaeda ainult 25 juhtumi korral, vaid üksikutel juhtudel oli kasutusel tõhusaim, s.o viie elektritraadiga 11(14)
3-22-1629 piirdeaed ning mitmed kahjusaajad esitasid korduvaid kahjustusteateid, ilma et oleks võtnud efektiivsemaid ennetusmeetmeid (vt ka lisas 7 olev tabel, dtl 1575 jj). Kuigi võib nõustuda, et KeA ei pidanud esitama selliseid põhjalikke arvutusi vaidlustatud korralduses, tulnuks need esitada vähemalt kohtumenetluses, sest juba halduskohtus käis vaidlus selle üle, kas loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandi tegemine on piisavalt põhjendanud. Kui vastustaja arvestas vaidlustatud korralduses mh juba tekkinud kahjustuste ja nende eest makstud hüvitistega ning seadis eesmärgiks suunata küttimismahud eeskätt kahjustuskolletesse või vähemalt sinna, kus kahjustused tõenäoliselt tekivad, tuleb eeldada, et need andmed on vastustajal olemas.
30.Tuleb ka märkida, et jahieeskirja § 5 lg-st 1 tulenevalt on karu küttimine lubatud karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil. Sellele, et küttimismaht tuleb suunata eelkõige kahjustuskolletesse, on viidatud ka vaidlustatud korralduses. Samas ei ole KeA arusaadavalt selgitanud, millise arutluskäigu tulemusel ning milliste andmete põhjal on jõutud vaidlustatud korralduses toodud jaotuseni. Nimelt on küttimismaht 2022/2023. jahiaastaks jagatud maakondade ja osaliselt ka jahipiirkondade kaupa (vt korralduse lisa 2, dtl 29), kuid küttimismahtu ei ole vaidlustatud korralduses (ega ka ulukiseire aruandes või tegevuskavas) seostatud konkreetsete kahjustuskolletega, kus kahjustusi on juba esinenud või kus need tõenäoliselt tekivad. Apellatsioonimenetluses selgitas vastustaja, et maakonna piirid, karude arv, küttimismahud ja kahjustusjuhtumite arv ei ole korrelatsioonis (04.06.2024 seisukoha lk 3). Vastuseks ringkonnakohtu 14.05.2024 istungil tekkinud küsimusele küttimismahu määramise ja kahjustuskollete vahelisest seosest viitas KeA ka 04.06.2024 seisukohas (lk 3) üldsõnaliselt, et kahjustuste levik ja arvukuse hinnang maakonniti on välja toodud ulukiseire aruandes. Seega jäävad ka KeA kohtumenetluses esitatud andmed üksnes maakonna tasandile. See ei võimalda kontrollida, kas küttimismaht on ka tegelikult suunatud varasematesse või tõenäoliselt tekkivatesse kahjustuskolletesse.
31.Ringkonnakohus leiab eeltoodu põhjal, et vaidlustatud korraldusega seatud eesmärk ära hoida karu tekitatavat olulist kahju mesindusele on põhimõtteliselt kooskõlas nii loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktiga b kui ka jahieeskirja § 5 lg-ga 1. Vastustaja ei ole aga esitanud andmeid, mille põhjal saaks kohus täpsemalt hinnata, kas 90 isendi küttimata jätmine 2022/2023. jahiaastal tekitaks mesindusele suure tõenäosusega eriti olulisi kahjustusi ning vastupidi, kas ja kui palju aitaks küttimine kahjustusi ära hoida. Kui pidada kahjustuste ulatuse puhul määravaks kahjustuste eest makstavate hüvitiste suurust, ei ole KeA ära näidanud, kuidas 90 isendi küttimine neid summasid mõjutaks. Samas tegevuskavas mõõdetakse nt ennetustegevuse edukust hoopis kahjustuste sagedusega mesilasperede koguarvu suhtes ning seda argumenti on KeA rõhutanud ka kohtumenetluses. Seega jääb arusaamatuks, kuidas vastustaja tegelikult kahjustuste tekkimise tõenäosust ja ulatust määratleb ning mille alusel ta hindab, et 2022/2023. jahiaastal 90 isendi küttimata jätmise korral tekiks mesindusele suure tõenäosusega ulatuslik kahju. Eeltoodu põhjal on halduskohus otsuse p-s 29 asjakohaselt tõstatanud kahtluse, et küttimismahu peamine eesmärk oli hoopis piirata karu juurdekasvu kiirust. Sellele viitab ka vaidlustatud korralduse lisa 2, kus septembri- ja oktoobrikuu jooksul on võimalik augustis jahipiirkondades täitmata jäänud küttimiskvooti täita kogu maakonna piires (v.a üksikud erandid). Selline eesmärk ei ole aga kooskõlas loodusdirektiiviga.
32.Loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktiga b võib iseenesest olla kooskõlas ka eesmärk hoida ära karu tekitatud kahju silorullidele. Vaidlustatud korralduses ei ole sellele tuginetud, kuid kohtumenetluses on vastustaja välja toonud, et 2021. a-l rüüstasid karud 1200 silorulli. Puuduvad aga muud andmed, mille põhjal saaks hinnata selle kahju olulisust loodusdirektiivi art 16 lg 1 punkti b mõistes. 12(14)
3-22-1629
33.Kokkuvõttes saab eeltoodust järeldada, et vastustaja ei ole ära näidanud loodusdirektiivi art 16 lg 1 punkti b kohaldamise eeldusi. Ainuüksi eeltoodud põhjustel on vaidlustatud korraldus õigusvastane.
34.Kui siiski eeldada, et loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandit saab kohaldada, ei ole KeA ära näidanud, et karu tekitatavatele olulistele kahjustustele puuduvad küttimise kõrval muud mõistlikud alternatiivid. Nii näiteks on kaebaja tõendanud, et tõhus ja mitte kuigi kulukas meede, vältimaks karu tekitatud kahjustusi mesindusele, on piirata mesitarud korraliku (viie elektritraadiga) ja töökorras elektrikarjusega. Seda, et tegemist on tõhusa meetmega, möönis ringkonnakohtu istungil ka vastustaja (sellele on viidatud ka tegevuskavas, lk 45–46). Kaebaja on välja toonud ka selle, et paljud mesinikud ei kasuta tõhusaid piirdeaedu. Vastustaja vastuväited on selles osas üldsõnalised ja ebaveenvad. Selles küsimuses nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
35.Arvestades eeltoodut puudub vajadus hinnata erandi kohaldamise kolmandat aspekti ehk seda, kas erandi kohaldamine kahjustaks karu populatsiooni soodsa kaitsestaatuse säilitamist.
36.Teiseks põhjendas KeA pruunkaru küttimismahu määramist 29.07.2022 korralduses vajadusega säilitada liigi inimpelglikkus. Halduskohus seadis otsuse p-s 40 kahtluse alla, kas inimpelglikkuse tagamine küttimise eesmärgina on loodusdirektiivi art 16 lg 1 kohaselt lubatav. Ringkonnakohus mõistab vastustaja seisukohta selliselt, et karu inimpelglikkus aitab ära hoida esiteks erinevat liiki majanduslikku kahju (inimpelglikumad karud satuvad harvem inimasustuste lähedusse, kus inimeste vara kahjustamise tõenäosus on suurem) ning teiseks ka kahju inimeste elule ja tervisele. Seega vähemalt osaliselt (kuigi kaudselt) seondub inimpelglikkuse säilitamise eesmärk ka loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b toodud erandiga.
37.Osaliselt võib karu inimpelglikkuse säilitamise eesmärk seonduda ka loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktiga c, mille kohaselt tohib art-s 12 toodust erandeid teha rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest. Vastustaja ei ole siiski väitnud, et ta tugines vaidlustatud korralduse andmise ajal karu küttimise lubamisel mh sellele erandile ning ka jahieeskirja § 5 lg-t 1 täiendati selles osas alles 24.07.2023, s.o pärast vaidlusaluse korralduse andmist (uus sõnastus: „Karule, välja arvatud poegadega emakarule, võib pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks.“).
38.Halduskohus hindas sellegipoolest inimpelglikkuse argumenti ka sisuliselt (otsuse p-d 40– 45). Ringkonnakohus nõustub selles osas enamiku halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Ekslik on siiski halduskohtu arusaam, et karurünnakute tõenäosuse hindamisel ei ole üldse asjakohased tõendid, mis puudutavad Euroopa Liitu mittekuuluvaid riike (siinsel juhul Venemaad). Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2022 otsusest nr 3-20-2368 (p 15) ei saa teha sellist järeldust, sest seal hindas ringkonnakohus, kas loodusdirektiivi kohaldamisel saab hundi populatsiooni leviala määratlemisel arvesse võtta ka Euroopa Liitu mittekuuluvaid riike. Siinses asjas soovib aga vastustaja tõendada faktilist asjaolu, et teistes riikides on toimunud karurünnakuid, mistõttu on need vastustaja hinnangul tõenäolised ka Eestis, s.o tegemist ei ole tuginemisega teise riigi keskkonnakaitselisele tegevusele, vaid pruunkaru kui loomaliigi käitumist iseloomustavale teabele.
39.KeA möönis 04.06.2024 seisukohas (lk 4), et karude inimpelglikkuse tekitamine ei ole vaidlustatud korralduse peamisi eesmärke. Seega ka juhul, kui eeldada, et küttimine aitaks kaasa karude inimpelglikkuse tekitamisele või säilitamisele, ei kõrvaldaks see eespool toodud 13(14)
3-22-1629 puudusi, mille tõttu on vaidlustatud korraldus igal juhul õigusvastane. Seepärast ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda aspekti põhjalikumalt hinnata, eriti kuna jahieeskirja § 5 lg-t 1 on praeguseks muudetud.
40.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
41.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 24 lg 2, § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.