X kaebus Tallinna Vangla 26. augusti 2022. a käskkirja nr 52/22/290 ja 10. oktoobri 2022. a vaideotsuse nr 5-15/22/258-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tallinna Vangla tunnistas 26. augusti 2022. a käskkirjaga nr 5-2/22/290 X (kaebaja) süüdi:
3-22-2402 -
Vangistuseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises, sest ta ei allunud 27. juulil 2022 korraldusele panna saatmisel käed selja taha, ning määras talle karistuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamise; Tallinna Vangla direktori 22. novembri 2018. a käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (kodukord) p 1.13.1 rikkumises, sest ta solvas vanglaametnikku, ning määras talle karistuseks noomituse.
2.Kaebaja esitas 8. septembril 2022 Tallinna Vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla jättis 10. oktoobri 2022. a vaideotsusega nr 5-15/22/258-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 9. novembril 2022 kaebuse Tallinna Vangla 26. augusti 2022. a käskkirja nr 5-2/22/290 ja 10. oktoobri 2022. a vaideotsuse nr 5-15/22/258-2 tühistamiseks. Kaebaja pole distsiplinaarüleastumisi toime pannud, mistõttu on teda õigusvastaselt karistatud.
4.Tartu Halduskohus võttis 11. novembri 2022. a määrusega X kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks.
5.Tallinna Vangla esitas 21. detsembril 2022 kohtule vastuse kaebusele ja haldusmenetluse tõendid.
6.Tartu Halduskohus otsustas 6. juuni 2024. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
7.Tartu Halduskohus otsustas 13. augusti 2024. a määrusega muu hulgas jätta kaebaja taotluse Tallinna Vangla esitatud kaebaja terviseandmeid puudutavate tõendite vastuvõtmisest keeldumiseks rahuldamata. Vastustaja esitas kohtule kaebaja kohta 2022. a suhtlemisreeglite rikkumise ja korraldustele allumata jätmisega seonduvad ettekanded. Tegemist on asjassepuutuvate tõenditega, mis iseloomustavad kaebaja käitumist vanglas ning millega tutvumine on asja õigeks lahendamiseks vajalik. Samuti on asjakohased ja lubatavad tõendid kaebaja terviseseisundi kohta asjakohasel ajavahemikul. Vanglateenistujatel on õigus oma ülesannete täitmiseks kaebaja terviseandmeid töödelda ning selleks ei ole igakordselt vajalik kaebaja nõusolek (isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 9 lõige 2 punktid f-h). Haldusasjas on vaidluse all mh asjaolu, kas kaebaja terviseseisund õigustas vaidlusaluses distsiplinaarkäskkirjas kaebajale etteheidetud rikkumise toimepanemist. Vaidluse lahendamise jaoks on kaebaja terviseandmete töötlemine seega põhjendatud ning vastustaja on õiguspäraselt isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 9 lõige 2 punkti f alusel terviseandmeid sisaldavad tõendid kohtule esitanud. Tõendid on asjakohased ja haldusasja õigeks lahendamiseks vajalikud ning nende töötlemine on seega ka kaebaja enda huvides.
8.Tartu Halduskohus keeldus 23. augusti 2024. a määrusega kaebuse täienduses esitatud lisatõendite kogumise taotluse rahuldamisest, sest soovitud tõendid ei olnud asja lahendamiseks vajalikud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja hinnangul on tema karistamine õigusvastane. Kaebajale tekitas käte selja taha panemine väljakannatamatut ja piinavat valu. Meditsiinidokumentidest on näha, et kaebajal on diagnoositud artriit ning talle on pärast intsidendi toimumist seoses õlavaluga antud tõend,
3-22-2402 et käerauad panna ette asetatud kätele. Käte selja taha viimine on võimalik, kuid see tekitab valu, eriti pikemaaegne hoidmine selles asendis. Eesti Töötukassa 28. juuli 2023. a otsus nr TVH/23/028592 osutab samuti sellele, et kaebajal on parema õlaliigese valu ja liikuvuse piiratuse tõttu takistatud küünitamine, esemete tõstmine ja kandmine. Kaebaja ei saanud paigutada selja taha ka ainult vasakut kätt, sest intsidendi ajal oli kaebajal käes 1,5-liitrine pudel veega, sellise kaaluga esemega käe selja taga hoidmine ei ole reaalne. Parema käega ei saanud kaebaja pudelit kanda, sest see põhjustas füüsilist valu. Ebaõige on ka vangla väide, et meedikud ei tuvastanud seda, et terviseseisund segas ronimast ülemisele narile. Kaebaja ei nõustu vanglaga ka selles, et ta on teda saatvat vanglaametnikku suusõnaliselt solvanud. Kõik saadetavad tulid spordisaalist ning olid higised ja kaebaja ütles viitamata ühelegi teisele inimesele, et seal koridoris on halb lõhn. Kaebaja ei pidanud seejuures silmas konkreetset isikut, rääkimata neid saatvast vanglaametnikust. Vangalaametnik ei ole ka väitnud, et kuulis, et väidetava solvangu puhul kasutas kaebaja just tema nime. Haldusmenetluses ei kuulatud teisi kinnipeetavaid üle.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.Vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja selle tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja jääb otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata.
10.2.Kaebaja väide, mille kohaselt ei võimaldanud tema terviseseisund käte selja taha panemist, on pealiskaudne ja otsitud. Vanglaametniku 27. juuli 2022. a ettekandest nähtub, et kaebaja keeldus esmalt käe selja taha panemisest põhjendusel, et seda takistab käes olev veepudel ning seejärel ei nõustunud kaebaja ka vaba käe seljale panemisega, sest see ei püsi seal ning ta ei saa kätt soovitud viisil hoida. Ettekandest nähtuvalt ei tuginenud kaebaja korralduse täitmata jätmisel sellele, et käe selja taga hoidmine tekitaks talle valuaistinguid või väljakannatamatut ja piinavat õlavalu. Videosalvestuselt ei nähtu samuti, et käte selja taha viimisega kaasnenuks kaebajale ebamugavustunne või valuaistingud. Sellelt on näha, et kaebaja demonstreerib korduvalt käte selja taha viimist, kuid ei pea vajalikuks käsi selja taga pikemalt hoida, mingit valuaistinguile omast kehakeelt ei nähtu. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et isik, kellele mõne liigutuse tegemisega kaasneksid väljakannatamatud valud, kordaks valu tegevat liigutust üha uuesti ja uuesti, väljendamata sealjuures mingeid väliseid reaktsioone. Lisaks nähtub salvestiselt, et kaebajal ei esinenud mingeid probleeme hiljem teises situatsioonis käsi selja taga hoides jalas olevaid pükse kohendada.
10.3.Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et ta oleks tervishoiuteenuse osutajat teavitanud enne vaidlusalust sündmust kä(t)e liikuvusega seonduvatest probleemidest. Ainuüksi erinevatel aegadel tehtud viide parema käe õlavalu kohta ei võimalda järeldada selle üldise liikuvusega seonduvaid olulisi raskusi. Miski ei kinnita ka kaebaja väidet, et õlavalust tingituna oli ta sunnitud magama põrandal. Ka asjaolu, et kaebaja sai kuu aega hiljem vabastuse käte selja taha panemise kohustusest, ei oma määravat tähtsust. Sellist vabastust kaebajal intsidendi toimumise päeval ei olnud ning ta ei olnud enne seda ka tervishoiutöötajalt vastavasisulist tõendit taotlenud. Vaidlusalusel ajal kaebajal käte selja taga hoidmiseks välistusi ei esinenud. Kindlasti ei olnud kaebajal aga takistusi mõlema käe osas. Ühe käe liikumise väidetav piiratus ei takistanud teise käe seljale panemist.
10.4.Kuna kaebaja käsi ega ka ühte kätt selja taha ei paigutanud ning seeläbi vanglaametniku korraldusele ebakohaselt ei allunud, siis rikkus ta VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Kaebajale antud korraldus oli selge ja arusaadav ning selle täitmine oli võimalik.
10.5.Vanglaametnikuga ebaviisakas käitumine on tõendatud vanglaametniku ettekandega ja sündmust kajastava videosalvestisega (salvestis nr 5). Videosalvestiselt nähtub, kuidas
3-22-2402 kaebaja läbiotsimise lõpus end ülakehaga ametniku poole pöörab, kätt enda näo ees liigutab (kehakeelest võib järeldada, et kaebaja viitab halvale lõhnale) ning liigub kiiresti valvurist eemale. Seejärel seletab kaebaja midagi kahele tema juurde tulnud kinnipeetavale ning näitab enda nina katsudes (kehakeelest võib järeldada, et kaebaja viitab halvale lõhnale) käega korduvalt ametniku suunas. Arvestades, et vanglaametniku asukoht kaebaja suunas pidevalt muutub ning vastavalt sellele muutub ka suund, kuhu kaebaja näitab, ei ole kahtlust, et kaebaja viitab ametnikule. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks, et kaebajal võis väikeses ruumis viibimise ajal kinnipeetavatelt leviv higihais märkamata jääda, kuid seevastu mitmeid kordi suuremas ja kõrgemas ruumis tundis kaebaja samadelt kinnipeetavatelt levivat niivõrd häirivat higihaisu, et pidas vajalikuks sellele valjult reageerida. Kaebaja seisukohad on väheveenvad ja eluliselt ebausutavad. Ilmselgelt oleks kaebaja olukorras, mil kaaskinnipeetavatelt leviv hais teda häiris, eemaldunud kinnipeetavatest, käesoleval juhul eemaldus kaebaja aga hoopis valvurist. Videosalvestis on ettekandes kirjeldatuga kooskõlas ega sea ettekandes esitatu tõele vastavust kahtluse alla. Ilmselgelt on kaebaja öeldud lause üheselt käsitatav ebaviisakusena kodukorra p 1.13.1 tähenduses.
10.6.Kaebaja senist käitumist vanglas iseloomustab soovimatus kehtestatud käitumisreegleid järgida. Kaebaja on korduvalt asunud ametnikega sõnavahetusse ning ei ole allunud talle antud korraldustele. Vastustaja hinnangul suurendab see asjaolu kaudselt usutavust, et kaebaja käitus selliselt nagu vanglaametnik ettekandes on märkinud.
10.7.Vastutaja ei võtnud teistelt kaaskinnipeetavatelt ütlusi, sest kaebaja rikkumise kohta oli kogutud piisavalt tõendeid. Samuti ei oleks ligi kolm nädalat peale sündmuste toimumist kaaskinnipeetavatelt selgituste võtmine kandnud eesmärki. Arvestades, et kaebaja ning sündmuse juures viibinud kinnipeetavad paiknesid kõik ühes avatud osakonnas ning kaebajal oli nendega igapäevaselt aktiivne suhtlus, oli kaebajal piisavalt aega sündmuse juures viibinud kinnipeetavatega temale sobivates ütlustes kokku leppida. Kinnipeetavad reeglina ei soovi olla kuidagi seotud kaaskinnipeetavate karistamisotsustega (kardavad kättemaksu, vastanduvad valvur vs kinnipeetav) ning seetõttu annavad tihi valeütlusi teades, et vangla poolt neile sellest ühtegi tagajärge ei kaasne.
KOHTU SEISUKOHT
11.Vaidluse all on Tallinna Vangla 26. augusti 2022. a käskkirja nr 5-2/22/290 ja 10. oktoobri 2022. a vaideotsuse nr 5-15/22/258-2 õiguspärasus. Nimetatud käskkirjaga karistati kaebajat VangS § 67 p 1 rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna ta jättis täitmata korralduse asetada saatmisel käed seljale. Sama käskkirjaga karistati kaebajat ka kodukorra p 1.13.1. rikkumise eest, sest ta solvas vanglaametnikku. Selle rikkumise eest määrati kaebajale karistuseks noomitus. Kaebaja on seisukohal, et tema karistamiseks ei olnud alust, sest terviseseisundist tulenevalt ei olnud korralduse täitmine võimalik ning vanglaametnikku ta seoses halva lõhnaga solvanud ei ole, kuna juhtis üldsõnaliselt lihtsalt tähelepanu sellele, et koridoris on ebameeldiv lõhnahäiring. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses kaebaja poolsed rikkumised tuvastatud ning nende toimepanemist kinnitavad nii vanglaametniku ettekanne kui ka videosalvestistelt nähtuv.
12.VangS § 67 p 1 näeb ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vaidlust ei ole selles, et 27. juulil 2022 andis vanglaametnik kaebajale korralduse asetada saatmisel käed selja peale. Samuti ei ole vaidluse all see, et kaebaja korraldust ei täitnud, tuginedes erinevatele põhjendustele, miks korralduse täitmine ei ole võimalik. Kaebaja on kohtumenetluses rõhunud eelkõige oma terviseseisundile korralduse
3-22-2402 saamise hetkel (valu parema käe õlas), mis takistas tal väidetavalt korraldust täitmast ning samuti sellele, et korralduse saamisel oli tal käes 1,5l veepudel, mis samuti raskendas korralduse täitmist. Kaebaja hinnangul kinnitab talle pärast intsidenti kuu aega hiljem väljastatud luba kinnitada käerauad ettepoole, mitte selja taha, tema väidete õigsust ning käskkirja õigusvastasust. Kohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu.
13.Kaebaja väited terviseseisundist tingitud raskustele korralduse täitmise kohta on väheveenvad, enda tegevust õigustavad ning esinenud terviseseisundi raskust üle võimendavad. Kohtu hinnangul on vangla esitatud videosalvestistelt nähtuva alusel ilmselge, et kaebajal ei esinenud olulisi raskusi käte seljale või seljapiirkonda asetamiseks, tema liigutused on vabad ega viita raskustele käte selja piirkonda viimisel ja seal hoidmisel. Kaebaja kehahoiak on vaba, tema liigutused viitavad ajuti üleoleva kehakeele kasutamise tahtele ning miski ei kinnita, et tema terviseseisundist tulenevalt oleks käte seljale asetamisega võinud talle kaasneda olulised raskused ja valuaistingud. Ainuüksi asjaolu, et kaebajal on esinenud hooti õlavalu, ei kinnita, et korralduse saamise ajal oleks tema terviseseisund olnud selline, mis välistas korralduse täitmist. Videosalvestiste pinnalt on kohtule ilmselge, et kaebajal ei esinenud terviseseisundist tulenevaid raskusi käte selja taha viimiseks. Kaebaja käitumine korralduse andmise ajal ja pärast osakonnas ning vanglaametnikule vastuväidete esitamisel kasutatud kehakeel viitab selgelt sellele, et põhjused korralduse täitmata jätmiseks ei olnud tingitud mitte niivõrd tema terviseseisundist, vaid tahtest eirata korralduse täitmist enda tõekspidamistest lähtuvalt või lihtsalt vaidlemise eesmärgil. Veelgi enam, kaebajal pole mingeid probleeme hoidmaks osakonnas seistes käsi risti enda ees, kusjuures ka sellisele kehahoiakule on omane, et õlalihastes võib tekkida ebameeldiv pinge (videosalvestis nr 6). Samuti viis kaebaja teiste kinnipeetavatega vesteldes pingest vaba liigutusega mõlemad enda käed seljale ja kohendas oma pükste. Miski ei viita, et sellise tegevusega oleksid kaasnenud kaebajale valuaistingud või oleksid liigutused olnud kanged vms. Kohtule esitatud videosalvestistelt ei nähtu mingeid valugrimasse või käte painduvust oluliselt raskendanud asjaolusid korralduse saamise päeval, kaebaja kehaliigutusi iseloomustab pigem bravuurikus. Kohtule esitatud tõenditest ei kinnita ükski kaebaja väidete tõele vastavust, et korralduse täitmine oleks võinud tema terviseseisundit halvendada või talle talumatuid valuaistinguid kaasa tuua. Kaebaja väited on seega paljasõnalised, väheveenvad ega kinnita vaidlustatud käskkirja õigusvastasust.
14.Terviseseisundile tuginevate vastuväidete usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et vanglaametniku ettekande kohaselt ei tuginenud kaebaja korralduse saamisel esmajoones mitte oma terviseseisundist tingitud raskustele, vaid põhjendas korralduse täitmata jätmist sellega, et seda takistab käes olev veepudel ning seejärel ei nõustunud kaebaja ka vaba käe seljale panemisega, sest tema hinnangul see ei püsi seal ning ta ei saa kätt soovitud viisil hoida. Kaebajal võis esineda parema käe õlaliigeses valu, kuid kohtule esitatud terviseandmed ei kinnita seda, et käe liikumine ja seljale paigutamine oleks olnud olulisel määral piiratud. Ehk teisisõnu, kohtule esitatud terviseandmetest ei nähtu sedavõrd intensiivse piirangu esinemine, mis õigustaks korralduse täitmata jätmist. Kohus nõustub vanglaga ka selles, et isegi kui parema käe seljale paigutamine võinuks põhjustada kaebajale valu määral, mis takistas korralduse täitmist, ei olnud teise käe seljale paigutamine objektiivselt takistatud. Asjaolu, et kaebaja vabastati korralduse saamisest ligikaudu kuu aega hiljem käeraudade paigutamisel ajutiselt käte selja taga hoidmise kohustusest, ei kinnita, et korralduse saamise ajal oli kaebaja käte seisukord samuti selline, et korralduse täitmine oli välistatud ning oleks seadnud kaebaja tervise ülemääraselt ohtu.
3-22-2402
15.Kaebaja väide 1,5l veepudeli käes hoidmise asjaolude kohta vastab küll tõele (videosalvestiselt nähtuvalt on kaebajal saatmisel kaasas veepudel), kuid tõsiselt võetav ei ole kaebaja järeldus, et selle raskus on selline, mis takistab käe selja taha panemist. Samuti oli võimalik hoida veepudelit teise käega (isegi kui sellel käel esines terviseprobleeme). Plastikust 1,5l veepudel ei oma sellist kaalu, mis välistaks selle hoidmist ka vigastatud käega. Kaebaja selgelt ületähtsustab oma terviseseisundis esinenud väidetavaid raskusi ning üritab seeläbi vastutusest pääseda.
16.Kohus nõustub vangla käskkirjas, vaideotsuses ja vastuses kaebusele esitatud põhjendustega seoses käskkirjas tuvastatud ebaviisaka käitumisega ega pea vajalikuks neid detailselt korrata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja väide, et ta üksnes juhtis üldsõnaliselt tähelepanu osakonnas esinenud halvale lõhnale ning ta ei seostanud selle põhjustajana konkreetset isikut, on ebaveenev ja väheusutav, sest videosalvestiselt nähtuv kinnitab selgelt vanglaametniku ettekandes kajastatu asjakohasust. Kohtule esitatud videosalvestis (nr 5) kinnitab selgelt vanglaametniku ettekandes kajastatud kaebaja tegevuse iseloomu ning vangla on vastuses kaebusele seda korrektselt analüüsinud. Kaebaja seostab lõhnahäiringu selgelt vanglaametikuga ning näitab tema poole, tema reaktsioon on otseselt seotud vanglaametniku lähedusega ja läbiotsimistoiminguga. Kaebaja pöördub koheselt pärast tema keha kompimist paremale, demonstratiivselt väljendab oma meelsust (kellest tuleneb väidetav ebameeldiv lõhn), hoides ninast ja näidates sõrmega samaaegselt vanglaametnikule ja selgitab seejärel lõhnaga seonduvat kaaskinnipeetavatele, samaaegselt viidates kehaga taaskord vanglaametniku poole. Kohtu hinnangul ei kinnita ükski kohtule esitatud tõend kaebaja positsiooni ning tema nn neutraalset tegevust. Kuigi sotsiaalsed käitumisreeglid ei ole üheselt defineeritavad ning hinnangu andmine sellele, kas isik oli viisakas või mitte, on alati mingil määral subjektiivne, on kohtu hinnangul kaebaja tegevus konkreetsel juhul ebaviisakas. Kaebaja läbiotsimise raames vanglaametnikule öeldud lause on ühemõtteliselt suunatud vanglaametnikule ning tema tegevusele ega ole kooskõlas kodukorra p-st 1.13.1. tulenenud üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise kohustusega. Kaebaja kehakeel ja tegevusviis viitab selgelt tahtele suunata kriitika vanglaametniku tegevusele ja olekule, mis vähemalt kaudselt alavääristab teda ja vähendab tema autoriteeti.
17.Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele. Asjaolu, et vangla ei pidanud vajalikuks täiendavalt koguda kaaskinnipeetavate ütlusi, ei ole õigusvastane. Kohtu hinnangul oli vastustaja kogutud tõendid piisavad kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kuna videosalvestiselt nähtuv kinnitas selgelt distsiplinaarsüüteo toimepanemist, siis ei olnud vanglal vajadust täiendavalt osakonna teisi kinnipeetavaid üle kuulata.
18.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kohtu hinnangul on vangla mõlema kaebajale etteheidetud rikkumise analüüsimisel nõuetekohaselt hinnanud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud distsiplinaarsüüteod omavad negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine selliste tegude eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Käskkirjas on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale karistuseks ühe teo eest 5 ööpäeva pikkune kartserikaristus ning teise puhul noomitus ning milliseid kaalutlusi on karistuse liigi valikul arvestatud. Rikkumiste raskust ja karistuse eesmärki arvestades on kaebajale määratud karistused proportsionaalsed. Vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad.
3-22-2402
19.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud nõuetekohaselt, kaebaja distsiplinaarsüütegude toimepanek on veenvalt tõendamist leidnud ning määratud karistused on toimepandud tegusid arvestades proportsionaalsed. Tallinna Vangla 26. augusti 2022. a käskkiri nr 5-2/22/290 on seega õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuna kohtu hinnangul on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õiguspärane, siis on vangla õigesti jätnud ka selle käskkirja peale esitatud vaide vaideotsusega rahuldamata.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.