Keskkonnaõigus › Muu keskkonnaõigus

3-20-1439 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Jõelähtme

3-20-1439 (KSH) aruandes välja toodud asjaolusid ning ennetus- ja leevendusmeetmeid. Vastustaja on ehituskeeluvööndi vähendamise esitanud mitme ala osas tekstiliselt, mitte joonistega, mistõttu pole üheselt arusaadav, kus ehituskeeluvööndit on vähendatud ja kus mitte. Vastutaja on kaalutlusõiguse piire ja õigusaktides antud pädevust ületades väljunud talle esitatud taotluse raamidest, asudes vähendama ehituskeeluvööndit kohtades, kus kaebaja ei ole seda taotlenud (nt joonis nr 8, joonis nr 24), ning vähendades ehituskeeluvööndit rohkem, kui kaebaja taotles. Vastustaja ei ole ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel ja osaliste vähendamiste puhul arvestanud varasemalt kehtestatud detailplaneeringutega (DP). Mitmes piirkonnas, kus vastustaja keeldus vööndi vähendamisest, on juba ehituskeeluvööndit kehtiva DP-ga varasemalt vähendatud (nt joonis nr 19). Vastustaja ei ole selgitanud, milliseks kujuneb kinnistute ehitusõigus olukorras, kus kehtestatud DP-ga on ehituskeeluvööndit vähendatud ning ehitusõigus antud, kuid ÜP sellesse asukohta ehitamist ei luba. Vastustaja on käsitlenud Jõelähtme valla territooriumi kui ala, kus ehituskeeluvööndi vähendamist ei ole kunagi justkui üldse tehtudki. Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et 200 m laiune ehituskeeluvöönd kohaldub olukorras, kus mets kasvab rannal või kaldal, mitte mitmekümneid või sadu meetreid kaugemal. Sellistes olukordades, kus mets kasvab kaldast või rannast kaugemal, tuleb rakendada ehituskeeluvööndi üldnormi, mille kohaselt on ehituskeeluvööndi laius 100 m. Üleujutusaladel ehitamine ei ole keelatud. Vastustaja on ebaõigesti sisustanud veekaitsevööndi piiri (veeseaduse (VeeS) § 118 lg 2). Vastustaja on võtnud eelduseks, et üleujutatavale alale tuleb liita ehituskeeluvööndi ala. Sellise käsituse õigusvastasusele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler, kelle selgituste kohaselt tuleb LKS § 35 lg-t 4 mõista nii, et ehituskeeluvööndit ja üleujutusala ei liideta. Väär on vastustaja käsitus, et Jõelähtme vallas on merelised üleujutused 1,5‒2 m tavapärased ja kõik rannaalad, kus maapinna kõrgus on vähem kui 2 m, on seetõttu üleujutatavad alad. Tavapärane on, et tormi puhul on veetõus kuni 0,8 m, kuid see on sama üle kogu rannaala, s.o kogu Läänemere ulatuses. Kaebaja on taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist abstraktsena selliste ehitiste juurde viivate juurdepääsuteede osas, mille rajamine on võimalik ehituskeeluvööndit vähendamata. Ehituskeeluvööndit vähendamata ei ole võimalik lahendada piiranguvööndis asuvate kinnistute juurdepääsuteid. Seadusest ei tulene keeldu lubada vähendamist ka abstraktse taotluse alusel. Kaebaja on taotlenud Vadiojaga seoses ehituskeeluvööndi vähendamist nullini, sest on varem määranud DP-dega kindlaks hoonestusalad ja andnud ehitusõiguse Vadioja ehituskeeluvööndisse. Olukord, kus ehituskeeluvööndit ei ole vähendatud, toob kaasa selle, et ka tehnorajatiste rajamisel (nt sademeveelahendused) tuleb taotleda igakordselt DP raames ehituskeeluvööndi vähendamist. Vastustaja on jätnud arvestamata, et pärast DP-de kehtestamist on meri tulnud osades kohtades rannale ja kaldale lähemale ehk osa varasemast rannast või kaldast on saanud veekogu piiriks. Selle tulemusena on tekkinud olukord, kus varem DP-ga ehitusõiguse saanud alad on jäänud ehituskeeluvööndisse. Vastustaja on jätnud ehituskeeluvööndi vähendamata kohalikule omavalitsusele kuuluval maal, mis asub rannas ning on ühiskondlike ehitiste maa (joonis nr 17 ja 18, esitatud lisades nr 24‒ 25). Vastustajale ei tulene õigusaktidest alust, millele tuginedes oleks võimalik keelduda ehituskeeluvööndi vähendamisest üksnes seetõttu, et ehitamine on võimalik ka väljaspool ehituskeeluvööndit. Vastustaja peab hindama kavandatava ehitustegevuse mõju ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt (LKS § 34, § 40 lg 1). Ka vastustaja põhjendus, et maatulundusmaal 3(20)

3-20-1439 ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole põhjendatud kinnistu sihtotstarbest tulenevalt, on vastuolus õigusaktides vastustajale pandud kohustusega hinnata ehituskeeluvööndi vähendamist ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt. Vastustaja ei ole arvestanud ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalust, mida saab teha üksnes läbi ehituskeeluvööndi vähendamise. Vastustaja otsusest ei selgu, mida tuleks teha ehitistega, mis on püstitatud ehituskeeluvööndisse enam kui 10 aastat tagasi. Ehituskeeluvööndi vähendamise otsus saaks nende hoonete osas olla ka kõrvaltingimusega. Ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel on vastustajal kohustus käsitleda ka kaebaja poolt esitatud põhjendusi, miks on alal vajalik ehituskeeluvööndit vähendada ning keeldumisel tuua välja ka mõjud, mis tekivad vähendamata jätmise otsusest tulenevalt. Mõjuks ei saa olla ainult looduskeskkonnale tekkivad mõjud, sest üheks asjaoluks, mida tuleb vaadata, on ka asustuse suunamisega seonduvad asjaolud. Vastustaja ei saa asuda omavalitsuse asemel kujundama asustusstruktuuri. Omavalitsusel on õigus määratleda, kuhu on otstarbekas inimasustust suunata. Asustuse määramisel tuleb võtta arvesse ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja lähtuda muu hulgas ka planeeringulistest looduskeskkonda säästvatest põhimõtetest. Vastustaja seisukoht, et kui kinnistu ja mere vahele jääb nn reformimata maa ehk maa, mis ei kuulu kellelegi ehk ei ole kinnistu, siis ei saa selle maa-ala osas ehituskeeluvööndit vähendada, on õigusvastane. Väär on vastustaja lähenemine, et ÜP menetluse raames on võimalik ehituskeeluvööndi vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid ehituskeeluvööndi vähendamiseks. See toob kaasa olukorra, kus üheaegselt kehtivad haldusaktid (DP ja ÜP) näeksid ette erinevad ehituskeeluvööndid ja nende ulatused.

Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud otsus on menetlustoiming, mitte haldusakt. Lõplikuks haldusaktiks on Jõelähtme valla ÜP. Kui Jõelähtme vald ei nõustu või ei saa aru haldusorgani otsuse põhjendustest või näeb, et haldusorgani nõusolekus võib olla vigu, mis võivad viia ka õigusvastase haldusakti andmiseni, on kohalikul omavalitsusel võimalus taotleda nõusolekut andvalt haldusorganilt selgitusi ning saab uute asjaolude ilmnemisel paluda taotluse uuesti otsustamist. Kuna LKS § 38 lg 3 alusel on ehituskeeluvööndisse ehitamine üldreeglina keelatud, ei saa kohalik omavalitsus eeldada, et Keskkonnaamet igal juhul annab nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel väga suur diskretsiooniõigus ning kohalikul omavalitsusel on võimalus suunata planeeringulahendust selliselt, et ehitustegevust ei kavandataks ehituskeeluvööndisse. Menetlustoimingu motiveerimise nõuded on leebemad, võrreldes haldusakti motiveerimise nõuetega. Seda arvestades on 03.07.2020 otsus piisavalt põhjendatud. Samuti on vastustaja arvestanud, et vähendamise menetlus toimub ÜP tasemel, kus ei ole ehitamise kavatsust kujutatud kinnistupõhiselt, vaid alapõhiselt üldistatult. Nii keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest (KeHJS) kui ka planeerimisseadusest (PlanS) tuleneb, et KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba ÜP koostamisel ja need peavad olema integreeritud ÜP-sse. Keskkonnaamet hindas ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust mh vastuvõetud ÜP alusel. KSH aruandes ei sisaldu, et ehituskeeluvööndi vähendamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid looduskeskkonnale. KSH aruandes on leitud, et kohaliku omavalitsuse arengueesmärkide täitmised ja positiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud kaaluvad üles kaasnevad mõjud looduskeskkonnale ning teatud tingimustel on mõjud leevendatavad, kuid mitte olematud. Leevendavad meetmed, mis on 4(20)

3-20-1439 planeeringulahendusse integreeritud, on kaalumisel ka arvesse võetud. Mitmed KSH-s toodud meetmed (nt soovituslik krundi suurus Laheranna piirkonnas) ei ole piisavad, tagamaks ranna ja kalda kaitse eesmärkide täitmist. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et tekstilises osas esitatud informatsiooni põhjal ei ole üheselt arusaadav, kus Keskkonnaamet on nõustunud ehituskeeluvööndit vähendama ja kus mitte. 03.07.2020 otsuse I ptk on esitatud valdavalt arusaadavalt. Keskkonnaamet ei vähenda ehituskeeluvööndit, vaid annab selleks LKS § 40 lg 3 kohaselt nõusoleku. Nõusoleku andmisel on lähtutud kaebaja ettepanekust, kuid arvesse on võetud ka LKS § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolusid (nt kõlvikulist koosseisu (maakasutust) konkreetses piirkonnas) ning otsus on tehtud ulatuses, mis on ranna ja kalda kaitse eesmärke arvestades võimalik. Seadusest ei tulene, et juhul kui Keskkonnaamet nõustub andma nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks suuremas ulatuses kui kohalik omavalitsus taotles, on viimasele kohustuslikuks sellises ulatuses ehituskeeluvööndit ka vähendada. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse I ja III ptk-s iga vastava ala osas, kus varem on DP alusel ehituskeeluvööndit vähendatud, välja toonud, et varasem DP kohane vähendamise nõusolek jääb kehtima. Sama on toodud 03.07.2020 otsuse sissejuhatuses. Ranna või kalda piiranguvööndis (mis mererannal on 200 m) kasvavat metsa loetakse rannal või kaldal kasvavaks metsaks. Ka siis, kui rannal ja kaldal on piiranguvööndis muid kõlvikuid kui metsamaa, jääb metsamaa kõlvik ikkagi metsamaa kõlvikuks LKS § 38 lg 2 ja metsaseaduse (MS) § 3 lg 2 tähenduses. LKS § 38 lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Piiranguvööndi ulatus on sätestatud LKS § 37 lg 1 alusel. Piiranguvööndis asuvate metsade kaitse-eesmärgiks on vastavalt LKS § 37 lg-le 2 vee ja pinnase kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine (vt ka Keskkonnaministeeriumi 12.08.2009 kiri nr 16-1/11841-2). Üleujutusalade juures tuleb eristada nn korduva üleujutusega alasid ja üleujutusriskiga alasid ehk üleujutusohtlikke alasid. Esimese puhul tuleneb piirang LKS § 35 lg-test 3 ja 4. Korduvalt üleujutataval alal kehtivad nii ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi kui veekaitsevööndi kitsendused, mis seavad olulisi piiranguid ka ehitustegevusele. VeeS § 119 lg 5 kohaselt on veekaitsevööndis keelatud ehitamine, v.a juhul, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga ning LKS-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärkidega. Üleujutusohtlik on ala, mis ujutatakse üle mitte sageli, vaid erakordsetel juhtudel (nt rannikul valdavalt erakordsete tormide ajal, sisemaal erakordsete sadude või lumesulaperioodide järel). Erakorraliste üleujutustega seotud riskide maandamiseks kaardistatakse olulised üleujutusega seotud riskipiirkonnad. Kuigi Jõelähtme valla rannikul ei ole seni olulisi üleujutusega seotud riskipiirkondi kaardistatud, ei tähenda see, et üleujutusoht või kliimamuutusi arvestav potentsiaalne üleujutusoht täielikult puuduks. Jõelähtme valla vastuvõetud ÜP seletuskirjas seatakse üleujutusaladel (küll konkreetse viitena korduva üleujutusega aladele) ehitamise tingimusi. KHS aruandes märgitakse, et ehituskeeluvööndi vähendamise ettepaneku kaalumisel tuleb arvesse võtta mereveetaseme potentsiaalset tõusu. Üleujutatavatel aladel ehitamine ei pruugi olla igal juhul seadusest tulenevalt keelatud, kuid üleujutusohtu peab Keskkonnaamet tavapäraselt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku otsust mittetoetavaks asjaoluks. LKS § 35 lg 4 sätestab selgelt, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37‒39 sätestatud vööndi laiusest. Keskkonnaamet on kursis õiguskantsleri seisukohaga, kuid see ei ole siduv. Juhul kui õiguskantsler on seisukohal, et viidatud LKS määratlus on vastuolus PS §-ga 32, on tal võimalik esitada Riigikohtule vastavasisuline taotlus küsimuses seisukoha võtmiseks, mida ei ole seni tehtud. Keskkonnaamet on kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla 5(20)

3-20-1439 rannikul ei ole välistatud erakorraliste olude esinemisel veetaseme tõus 1,5‒2 m üle keskmise ning selliseid alasid on käsitatud üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena. Jõelähtme valla ranniku üleujutusohtu ei ole detailselt hinnatud. Seega tuleb lähtuda lähimate olemasolevate veetaseme mõõtejaamade andmetest, modelleerimistulemustest ja ettevaatusprintsiibist, samuti tuleb arvestada kliimamuutustest tuleneva teadmatusega. Keskkonnaamet ei ole pidanud üleujutusohu esinemist automaatselt ehituskeeluvööndi vähendamist välistavaks asjaoluks, vaid on arvestanud iga asustusüksuse puhul võimalikke üleujutusohust tulenevaid mõjusid koos teiste LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud tingimustega. Kaebaja esitas 16.12.2019 kirjaga nn abstraktse ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse ehituskeeluvööndis paiknevate kinnistute juurdepääsuteede rajamiseks ja juurdepääsuks paadisildade ja lautriteni. Kui Keskkonnaametile ei ole konkreetsemalt teada, kuhu selliseid juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik piisaval määral hinnata võimaliku juurdepääsutee rajamise mõjusid nt taimestikule, reljeefile jne (LKS § 40 lg 1). Jõelähtme vallas on mitmeid kohti, kus rannale on iseloomulik astangu esinemine (näiteks Uuskülas, Saviranna külas, Ülgase külas, Kostiranna külas). Sellistes asukohtades tähendaks abstraktselt ehituskeeluvööndi vähendamine juurdepääsuteede rajamiseks seda, et juurdepääsutee peab tõenäoliselt läbima astangut. Seetõttu võivad ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumisega abstraktselt kaasneda sellised mõjud ranna või kalda kaitse-eesmärkidele, mida vastustaja ei suuda hindamisel ette näha. Vastustaja nõustus vööndi vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas (kuigi ka seal ei olnud juurdepääsuteid ÜP kaardile kantud) seetõttu, et antud kinnistutel (Nuki tee ja Loode tee piirkonnas) on väljaspool ehituskeeluvööndit paikneva ehitusõiguse aluseks kehtiv Koljunuki maaüksuse DP, mille alusel on kinnistud krunditud ning kus on määratud hoonestusalade asukohad. Osaliselt ehituskeeluvööndis paiknevate kinnistute laiuseks on keskmiselt 50 m, ala on selgelt piiritletud ja seal esinevad looduskooslused on sarnased. Seetõttu sai hinnata vähendamise võimalikkust lähtuvalt LKS § 40 lg-st 1 ja vastustaja käitumine ei ole vastuoluline. LKS § 38 lg 5 p-s 10 toodud ehituskeeluvööndi erand juurdepääsuteede osas kehtib juhul, kui tegemist on avalikuks kasutuseks mõeldud teedega ja nende rajamine on ette nähtud kehtestatud üld- või detailplaneeringuga. Erandi korral puudub vajadus taotleda selle osas Keskkonnaametilt vööndi vähendamise nõusolekut. Lähtuvalt LKS § 40 lg-st 1 peab Keskkonnaamet ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkuse hindamisel arvestama eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke, mitte avalikkusele tekkivaid mõjusid. Ranna ja kalda kaitse on samuti avalik huvi, mis tagab rannale ja kaldale vaba juurdepääsu, võimaluse kasutada ranna või kalda puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid looduskoosluseid. Avalikku huvi iseloomustab eelkõige selle kättesaadavus igaühele. Vastustaja leidis otsuses, et Laheranna piirkonnas ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumisel 100 meetrini ei ole ranna kaitse-eesmärgid tagatud. LKS § 40 lg 1 järgi ehituskeeluvööndi vähendamise hindamisel tuleb lähtuda mh kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, mistõttu hinnang, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool ehituskeeluvööndit, on kaalumisel asjakohane. Ehituskeeluvööndi vähendamine on põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole ehituskeeluvööndit ning ehituskeeluvööndis on võimalik ehitustegevust teostada ranna või kalda kaitse eesmärke kahjustamata. Mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanikul puudub õigustatud ootus, et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust isegi siis, kui kinnistule ei ulatu rannast või kaldast tulenev ehituskeeluvöönd. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. Keskkonnaamet ei ole otsuses pidanud maatulundusmaa sihtotstarvet 6(20)

3-20-1439 automaatselt ehituskeeluvööndi vähendamisega mittenõustumise aluseks. Keeldumise alused tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel peamiselt kinnistute looduslikust seisundist. Paljudel juhtudel on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel ehituskeeluvööndi vähendamine vastuolus ka piirkonna väljakujunenud asustusega. Keskkonnaamet on veekaitsevööndi eesmärkidega arvestanud. LKS-i kohaselt tuleb veekaitsevööndi kulgemise määramisel arvestada üldjuhul küll VeeS § 118 lg-s 2 tooduga, kuid arvestada tuleb ka LKS § 35 lg-tes 4 ja 5 toodut. Ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste lahendamisel lähtub vastustaja põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud (antud juhul taotletud nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks). Ebaseadusliku ehitustegevuse puhul ei saa kinnistu omanik eeldada, et hoonet peab olema igal juhul võimalik seadustada. Õige ei ole selline halduspraktika, mille kohaselt on aja möödudes igal juhul võimalik ebaseaduslikku ehitustegevust tagantjärgi seadustada. Kuigi seadus ei välista ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkust tagantjärgi, võimaldab LKS-i regulatsioon ka neil juhtudel lähtuda ainult LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest. Ebaseadusliku ehitustegevuse tagajärgede üle otsustamine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse.

Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Keskkonnaameti 03.07.2020 otsus on lõplikku planeerimisotsust tegevale haldusorganile siduv menetlustoiming, mis oma sisust ja HKMS § 45 lg-st 3 tulenevalt on halduskohtus vaidlustatav. Menetlustoimingu motiveerimise ja põhjendamise tase ei ole võrdsustatav haldusakti motiveerimisele ja põhjendamisele esitatavate nõuetega. Samas ei tähenda see, et menetlustoimingut ei peaks põhjendama. Vastustaja menetlustoimingu sisuks on LKS § 40 lg 5 kohase hinnangu andmine, kas kaebaja poolt vastuvõetud ÜP-s ettenähtud ehituskeeluvööndi vähendamine on vastavuses ranna või kalda kaitse eesmärgiga ja vastavad põhjendused peavad sisalduma vastuvõetud otsuses. Vastustaja on õigustatult viidanud, et kuna ehituskeeluvööndi vähendamise ettepaneku hindamine toimub seoses ÜP menetlusega, on ta lähtunud valdavalt mitte kinnistupõhisest, vaid alapõhisest positsioonist. See paneb teatud piirid otsuse põhjendamise põhjalikkusele võrreldes näiteks detailplaneeringupõhise menetlusega. Samuti on õigustatud vaidlustatud otsuses tehtud viide vastustaja varasemalt avaldatud seiskohtadele (nt 20.02.2020 kirjas kaebajale). KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba ÜP koostamisel ja need peavad olema integreeritud ÜP-sse, sest ainult sellisel juhul vastab vastuvõetud ÜP seadusest tulenevatele nõuetele. Järelikult hindab vastustaja paratamatult vastuvõetud ÜP-s sisalduvaid KSH tulemusi. Leevendusmeetmed, mis ÜP-sse pole lisatud, võivad kaalumisel olla küll lisaargumendiks, kuid Keskkonnaamet peab esmajärjekorras lähtuma looduskaitselistest põhimõtetest. LKS § 40 kohaselt võib ehituskeeluvööndit vähendada ainult vastavuses ja arvestades LKS §-s 34 toodud ranna ja kalda kaitse-eesmärke. Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust kaebaja väide, et otsuse tekstiline osa ja joonistel näidatu erineb mitme ala puhul ning lõplik otsus ei ole seetõttu üheselt selge. Vastustaja on selgitanud vaidlustatud otsuses (p 20, lk 155), et „Palume arvestada ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel käesolevas kirjas toodut. Lisades toodud kaardikihi näol on tegemist abimaterjaliga, kuhu muuhulgas ei ole valdavalt peale kantud varasemate detailplaneeringute alusel antud ehituskeeluvööndi vähendamisi“. Lisaks on vastustaja hea halduse tava järgides juba enne kaebuse esitamist leppinud kaebaja esindajaga kokku koostöökorra, kuidas käituda juhul, kui midagi seoses ehituskeeluvööndi vähendamise ulatusega jääb selgusetuks. See nägi ette ebakõlade lahendamist omavahelise suhtlemise teel. 7(20)

3-20-1439 Lisaks on vastustaja andnud vajalikke selgitusi seoses kaebaja väidetega tekstilise osa ebaselguse kohta kohtumenetluses. Asjakohatud on kaebaja väited, nagu oleks vastustaja vähendanud õigusvastaselt ehituskeeluvööndit kohtades, kus seda ei ole taotletud. Vaid kaebaja ise saab teha lõpliku otsuse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Vastustaja on ainult andnud nõusoleku selleks. Vastustaja põhjendab neid kõrvalekaldumisi talle esitatud taotlusest sellega, et ta pidas võimalikuks teha otsuse ulatuses, mida pidas selgemini arusaadavaks või maksimaalselt võimalikuks, arvestades ranna ja kalda kaitse-eesmärke. Kaebaja õigusi sellega rikutud ei ole, sest kaebajal ei ole kohustust järgida vastustaja nõusolekut ehituskeeluvööndi kehtestamisel ÜP-s maksimaalses ulatuses. Vastustaja on arvestanud taotluse lahendamisel ja ehituskeeluvööndi osalisel vähendamisel varasemalt kehtestatud DP-sid ning ei ole läinud vastuollu enda poolt varem antud siduvate kooskõlastuste ja haldusaktidega. LKS § 5 lg 1 tõlgendamisel tuleb kalda ja ranna ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda ka lause teises pooles määratletust. Sellest tulenevalt peab kalda ja rannaala ulatuse määrama lähtudes LKS §-des 34‒42 sätestatust. Kõige laiem vastavate erinõuete piir seaduses on ranna ja kalda piiranguvöönd Läänemere ääres, milleks on 200 m (LKS § 37 lg 1) ja mida hakatakse tavajuhtumil arvestama vastavalt LKS § 35 lg-le 2 ruumiandmete seadusest tuleneva Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirist. Seetõttu ei ole õige ja seadusega kooskõlas kaebaja seisukoht, et kaldaks saab pidada ainult veekoguga piirnevat vahetut ala maaga, s.o ala, kus veepiir kohtub maapiiriga. See seisukoht väljendab rohkem kalda või ranna tavatähendust. LKS toob välja ka erisused, mille korral tuleb vööndite ulatust arvestada tavaolukorrast suuremana (nt § 38 lg 2 ranna või kalda piiranguvööndis esineva metsamaa erisus). Mets, mis asub ranna või kalda piiranguvööndis, tuleb lugeda seaduse mõttes rannal või kaldal kasvavaks metsaks sõltumata sellest, kui kaugel mets asub veepiirist. Metsamaa määratlemisel tuleb omakorda lähtuda MS § 3 lg 2-st. LKS § 38 lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Vastustaja on ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel tõlgendanud LKS sätteid korduva üleujutusega alade ning ranna ja kalda kasutust piiravate vööndite osas korrektselt. LKS §-s 35 on erisituatsioonides (korduva üleujutusega rannad ja kaldad ning kaldaastangud) kehtivad erisused piirangute lähtejoone osas sõnastatud mitmeti mõistetavana ja seda on väitnud ka õiguskantsler. Samas on vastustaja selgitanud, et LKS §-i 35 tervikuna lugedes ja eriti selle lõikeid 4 ja 5 arvesse võttes, on võimalik asuda seisukohale, et korduva üleujutusala piir tuleb liita olemasolevatele piiravatele vöönditele, mitte arvestada nende sisse. Vastustaja on ka selgitanud, et Keskkonnaministeerium on seda küsimust samamoodi mõistnud ja vastavast tõlgendusest on lähtutud ka halduspraktikas. Lisaks on kaebaja väitel kavandamisel LKS §-i 35 täpsustus, et võimalik mitmeti tõlgendatavus likvideerida. Puudub vastuolu PS-ga seoses õigusselguse küsimusega. Üleujutusaladel ei ole ehitamine keelatud absoluutselt, seda pole väitnud ka vastustaja. Korduva üleujutusega alade puhul on ala piir määratud rannal ÜP-ga ja nende alade suhtes on kehtivad ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi kitsendused ning ehitamine on näiteks veekaitsevööndis keelatud. Erandiks veekaitsevööndis ehitamisele on olukord, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga ning LKS-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse-eesmärkidega. Üleujutusriskiga aladel ei keela ükski õigusakt sõnaselgelt ehitamist, kuid praktikas on planeeringutega seatud nendel ehitamise suhtes kahjusid ärahoidvaid piiranguid. Selliseid piiranguid sisaldab ka Jõelähtme valla ÜP (seletuskirja p 5.10.3). Uute elamupiirkondade moodustamise eesmärgil on ehituskeeluvööndi vähendamine nii korduvalt 8(20)

3-20-1439 üleujutataval alal kui ka olulise üleujutusriskiga alal valdavalt vastuolus nii veekaitsevööndi kui ranna ja kalda kaitse-eesmärgiga. Kui tegemist on juba olemasolevate, varasemalt tugevalt mõjutatud hoonestusalade vahel oleva või nendega külgneva alaga, võivad ehituskeeluvööndi vähendamise ja sellega kaasneva ehitustegevuse mõjud, kui üleujutusoht minimeeritakse tehniliste meetmetega, jääda mõõdukaks ning ehituskeeluvööndi vähendamine võib osutuda põhjendatuks. Vastustaja on ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla rannikul ei ole välistatud erakorraliste olude esinemisel veetaseme tõus 1,5‒2 m üle keskmise ning sellisest veetõusust puudutatud alasid on käsitatud üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena. Vastustaja on ka välja toonud, et ta ei ole üleujutusest ohustatud aladel välistanud ehituskeeluvööndi vähendamist, vaid on nõustunud seda vähendama näiteks Kostiranna, Manniva, Jõesuu, Neeme, Ihasalu ja Kaberneeme külades aladel, mille reljeefi kõrgus on madalam kui 2 m. Ajalooliselt mõõdetud mereveetasemetest lähtuv modelleerimine on näidanud, et matemaatiliselt võib veetaseme ekstreemum Jõelähtme valla rannikul ulatuda ka suurusjärku 1,5 m üle tavapärase. Lisaks on vastustaja arvestanud kliimamuutustest tuleneva teadmatusega ja on seisukohal, et erinevatest teadusartiklitest tulenevalt on tõenäoline, et kliimamuutuste tõttu suureneb Läänemerel tormisus ja seeläbi tormidega kaasnevate rannikukahjustuste (milleks on nii üleujutused kui ranna purustused) tekkimise oht. Seetõttu peab vastustaja õigustatuks ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel neid seisukohti arvesse võtta ja kasutada otsustamisel keskkonnaõiguses laialdaselt rakendatavat ettevaatusprintsiipi. Sellised kaalutlused ei ole õigusvastased ja on eesmärgipärased. Alusetud on kaebaja väited vastustaja vastuolulisest käitumisest seoses ehituskeeluvööndi abstraktse vähendamisega. On selge, et juhul, kui hindajale ei ole teada, kuhu selliseid juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik seaduses nõutud määral hinnata võimaliku juurdepääsutee rajamise mõjusid näiteks taimestikule, reljeefile jne. Vastustaja toob välja, et Jõelähtme vallas on mitmeid piirkondi, millele on iseloomulik astangu esinemine rannas ja sellistes kohtades ei ole vastustajal võimalik ehituskeeluvööndi vähendamist seaduses nõutud tingimusi täites abstraktselt hinnata. Vastustaja on seda seisukohta väljendanud ka 20.02.2020 kirjas. Samuti selgitas vastustaja oma vastuses seda, miks ta vaatamata sellele seisukohale oli nõus ehituskeeluvööndi vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas (Koljunuki maaüksuse DP). Vaidlustatud otsus ei riku kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust asustuse suunamisel, sh asustuse suunamisel piirkondadesse, kus on juba olemas ühisveevärk ja kanalisatsioon. Vastustaja on esitanud usutavad ja arusaadavad põhjused, miks ta ei anna nõusolekut kaebaja väljendatud soovile ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Keskkonnaamet on selgitanud, et kuigi teede- ning tehnovõrkude olemasolu on ehituskeeluvööndi vähendamist toetavaks asjaoluks, tuleb lõppotsuses arvestada ka teisi LKS § 40 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Ainuüksi olemasolevad juurdepääsuteed ning tehnovõrgud ei taga, et kinnistutele ehitamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid ranna või kalda looduskooslustele, ei suureneks inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju, ei muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur või ei halveneks vaba ligipääs veekogu kaldale. Uute elamute rajamine piirkonda muudab selle üldist kasutamist ja keskkonda. LKS § 40 lg 4 p 2 loob võimaluse lahendada vajadusel tekkinud probleem ÜP-d muutva DP menetluses. Olukorras, kus ainult DP menetlus on otsuse langetamiseks vajalikku detailset teavet koondav menetlus, on selle menetluse kasutamine õigustatud. DP menetlus ei pea käsitlema ainult ühte ehituskrunti (kinnistut) ja kui hõlmata sellesse suurem arv ühes piirkonnas asuvaid kinnistuid, vähendab see ka kaebaja halduskoormust. Vastustaja on õigustatult viidanud ka asjaolule, et avalikult kasutatavate teede rajamisele, mis on ette nähtud kehtestatud detailvõi üldplaneeringus, ei laiene tulenevalt LKS § 38 lg 5 p-st 10 sama paragrahvi lõikes 3 ette nähtud ehituskeeld ja selle vähendamiseks ei ole vaja taotleda nõusolekut. 9(20)

3-20-1439 Vastustaja ei ole jätnud arvestamata ja kajastamata avalikkusele kaasnevaid mõjusid seoses ehituskeeluvööndi vähendamata jätmisega nn Laheranna piirkonnas. Valla tegelik huvi ehituskeeluvööndi vähendamiseks seostub eelkõige Jõesuu külas oleva Laheranna kinnistuga, mille puhul on tegemist väikeelamute ja puhkeotstarbelise maa-alaga, millele võib ÜP seletuskirja kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. Vastustaja on otsuses ja vastuses kaebusele õigustatud leidnud, et LKS § 40 lg 1 kohustab teda arvestama ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse hindamisel eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke ning lähtuma seda tehes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Avalikkusele tekkivad mõjud, mis on vastuolus ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega, võib seejuures täielikult arvestamata jätta juhul, kui need on suunatud eelkõige erahuvide järgimisele ja kahjustavad suure tõenäosusega ranna ja kalda kaitseeesmärkidega hõlmatud avalikke huve. Praegusel juhul on valla peamine huvi sellel kinnistul arendada välja uus elamupiirkond ja sellega edendada eelkõige sinna elama asuvate isikute erahuve kaunis looduslikus keskkonnas elamiseks. Selline huvi on ilmselgelt vastuolus avaliku huviga omada rannale ja kaldale vaba ligipääsu, kasutada ranna ja kalda (ka selle metsaala) puhkevõimalusi ja säilitada seal asuvaid looduskooslusi. Isegi oluliste leevendusmeetmete rakendamisel (tavalisest suurem eramukruntide miinimumsuurus, kruntide aedadega piiramise keeld, hoonestuse asukohtade hajutatud paigutamine jne) muutub praegu täielikult avalikus kasutuses oleva metsaala kasutamine tavainimestele oluliselt piiratumaks ja senine ainult looduslike takistustega piiratud ligipääs merele oluliselt piiratumaks. Eeltoodut arvesse võttes puudub alus pidada vastustaja kaalutlusi ja põhjendusi ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumiseks sellel alusel õigusvastaseks. Kohus nõustub kaebajaga osaliselt selles, et ainuüksi teoreetiline võimalus ehitada samal kinnistul väljaspool ehituskeeluvööndit ei anna alust lükata vööndi vähendamise taotlust tagasi. Samas ei saa ehituskeeluvööndi vähendamist sellises olukorras ka eeldada. Sellistes olukordades peavad esinema erakorralised asjaolud (milleks ei ole lihtsalt kinnistuomaniku soov ehitada ehituskeeluvööndi alale), mis võimaldaks põhjendada LKS §-s 38 sätestatud üldise ehituskeelu reegli muutmist. Ehituskeeluvööndi vähendamine on sellisel juhul põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole ehituskeeluvööndit ning ehitustegevust on võimalik teostada ranna või kalda kaitse-eesmärke kahjustamata. Asjaolu, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool ehituskeeluvööndit, on kaalumisel asjakohane ja sellel võib olla ka otsustav tähtsus lõpliku kaalutlusotsuse tegemisel. Mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanik ei saa eeldada ja tal puudub õigustatud ootus, et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. Siinkohal tuleb vastustajal kindlasti kaaluda ka muid asjaolusid, milleks maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel on näiteks kinnistu looduslik seisund ja piirkonnas varasemalt väljakujunenud asustus. Asjaolu, et vastustaja on neid seisukohti otsustamisel arvesse võtnud ja ei ole ainuüksi kinnistu sihtotstarvet arvestades alati keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, kinnitavad vastustaja toodud näited kinnistutest, kus on nõustutud maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel ehituskeeluvööndi vähendamisega (Kostiranna külas Hindreku, Peetri tee 11 ja 15, Kostiranna tee 7, Kostiranna tee 17/32, Eest-Piganeeme ja Taga-Piganeeme kinnistutel, ning Neeme küla lääneosas Tuuleranna ja mitmete Metsamarja põik kinnistutel). Ebaseaduslike ehitiste seadustamise või likvideerimise küsimuse otsustamine kuulub eelkõige kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse, mille sisuks on ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks võimaluse loomine, lahendamisel lähtub vastustaja 10(20)

3-20-1439 hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks küsitud enne ehitamist. Vastustaja toob välja, et otsuse langetamisel arvestab ta kaalumisel lisaks muid LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimusi. Ebaseadusliku ehitise omanikul ei teki õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse suhtes isegi juhul, kui kohalik omavalitsus on küll väljastanud ehitusõiguse, kuid on seda teinud vastusolus LKS §-s 38 sätestatuga. Kaebaja seisukoht, et 10‒15 aasta möödumisel ei ole enam võimalik selliste ehitiste likvideerimine tulenevalt õiguspärase ootuse printsiibist, ei ole õige. Kaheldamatult on vastava menetluse läbiviimine ja pikemat aega kasutuses olnud hoonete likvideerimisotsuse langetamine raske nii otsustajale kui ka puudutatud isikule, kuid see ei tähenda, et selliseid otsuseid ei peaks langetama ja vajadusel ellu viima ega õigusta nende küsimustega tegelemise viimist üksikjuhtumi tasemelt ÜP tasemele, mis võimaldaks kohalikul omavalitsusel senised ebaseaduslikud ehitised mugavalt seadustada. Selline otsus peab olema igakordselt kõiki asjaolusid arvesse võttes läbi kaalutud ja seadustamiseks peavad olema tunduvalt tõsisemad põhjused, kui lihtsalt ehitise pikaajaline olemasolu. Kohtul puudub põhjus vaidlustatud otsuse tühistamiseks, lähtudes kaebaja poolt üksikute alade suhtes välja toodud vastuväidetest. Vastustaja on nii vaidlustatud otsuses, kohtumenetluse ajal peetud kompromissiläbirääkimiste tulemustest lähtuvas otsuses kui ka täiendavates seisukohtades veenvalt, arusaadavalt ja põhjendatult välja toonud oma seisukohad ja põhjendused ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumiseks. Alade nr 2‒3 (Uusküla) osas nõustub kohus vaidlustatud otsuses (lk 22‒27) ja 01.12.2021 täiendavas otsuses (lk 3‒6) tooduga seda kordamata. Nende alade puhul omab otsustavat tähtsust vajadus säilitada rannal asuvad looduskooslused ja see eesmärk kaalub sisuliselt üles ehituskeeluvööndi vähendamise taotlustes toodud põhjendused. Looduskoosluste säilitamiseks on vajalik piirata inimtegevuse mõju, sest alade nr 2‒3 kinnistute hoonestamine eeldab puude raiet hoonete, õue- ja parkimisalade ja liikumisteede rajamiseks, mistõttu kaasneb ehitustegevusega selgelt negatiivne mõju looduskooslustele. Ka juhul, kui säilitatakse tammed jt väärtuslikud puud, säilivad need arendusalade piires vaid üksikpuude, mitte tervikliku metsakooslusena. Ehitustegevuse lubamine kaebaja poolt soovitud ulatuses tooks paratamatult kaasa looduskoosluste täieliku hävinemise Nuudi tee 70, Nuudi tee 66 ja 68 kinnistutel. Viidatud DP näol on tegemist juba kehtestatud DP-ga, mistõttu puurkaevu osas rakendub sellele LKS § 38 lg 5 p-st 8 tulenev erisus. Kaebaja viidatud Harjumaa Keskkonnateenistuse DP kooskõlastamise kirja näol ei ole tegemist ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuga, kuna selleks pidi andma sel ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 6 lg 2 kohaselt nõusoleku keskkonnaminister. Ala nr 4 (Saviranna küla) osas on täiendav ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolek Saviranna tee 158a ja 160a osas tingitud eelkõige nende kinnistute puhul nendele iseloomulikust looduskooslusest, väljakujunenud asustusest ning juba avaldunud inimmõjust ehitustegevuse näol. Lõpliku otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise osas teeb kaebaja. Sisuliselt samad põhjendused kehtivad ka kaebaja välja toodud Kalda tee 44 kinnistu osas. Kalda tee 27‒Kalda tee 38 osas oli vööndi osaline vähendamine põhjendatud ja vajalik, et tagada looduslikult esineva kõrge astangu stabiilsus. Lisaks võttis vastustaja arvesse olemasoleva ehitusjoone (vaidlustatud otsuse III ptk p-d 3.4 ja 3.6). Kaalutlused ei ole õigusvastased. Õiguspärane oli vastustaja otsus ka seoses Tamme kinnistuga, mis on olnud ajalooliselt hoonestamata, valdavalt looduslikus seisundis ja sellele kasvab väga väärtuslik tammepuistu. Ehitustegevus tooks kaasa raadamisvajaduse ja ehitiste hilisema kasutamisega suureneks tallamiskoormus. Need kaalutlused on piisavad ja õigustavad ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumist. Vastustaja on seoses Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistu osas leidnud õiguspäraselt, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks annab aluse võimalus ehitada ka väljaspoole seda.

11(20)

3-20-1439 Ala nr 5 (Ülgase küla) osas on vastustaja selgitanud, et kohalik omavalitsus peab arvestama ehituslubade väljastamisel kehtiva seadusega ja looduses esinevate asjaoludega ka juhul, kui looduslike protsesside tagajärjel on ehituskeeluvöönd nihkunud sisemaa suunas. Lisaks on ehitusõigust võimalik jätkuvalt realiseerida, arvestades kruntide suurust ja ehitusõiguse ulatust. Samuti on vastustaja lubanud osade kruntide (Nuki põik 3, 5 ja 7, Nuki tee 1, 5, 8 ja 13, Loode tee 2, 4, 6 ja 24) osas ehituskeeluvööndit täiendavalt vähendada oma 01.12.2020 otsusega. Vastustaja vastuväited ja selgitused on asjakohased ja kehtiva õigusega kooskõlas. Vastustaja on selgitanud 01.12.2020 otsuses asjakohaselt, miks ta ei nõustu ehituskeeluvööndi vähendamisega Nuki põik 1, 2 ja 4 ning Nuki tee 6 kinnistute ning Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosast moodustuvate positsioonide 14 ja 15 (aadressi ettepanek vastavalt Väike-Nuki tee 2 ja 4) hoonestusalade ulatuses. Ala nr 6 (Kostiranna küla) osas ei ole vastustaja õigusvastaselt keeldunud Kostiranna külas Nuudi tee 10/Ranna (kaebuses ekslikult Raja tee 10/Ranna) kinnistu (24504:004:0021) puhul ehituskeeluvööndi vähendamisest kinnistu õueala osas kinnistu piirini. Vastustaja vähendas ehituskeeluvööndit kuni veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas osas hoonete kontuurini ning põhjendas seda eesmärgiga vältida ranna erosiooni ja hajuheiteid. Lisaks tõi vastustaja välja, et hetkel olemasolevate hoonete puhul neid mõjusid ei kaasne, kuid ehituskeeluvööndi soovitud ulatuses vähendamisega nõustumise korral võib kaasneda asustusstruktuuri mõningane nihkumine veekogu suunas, lisaks tuleb arvestada ka üleujutusriskiga osade kinnistute puhul (sh Nuudi tee10/Ranna). Sellised kaalutlused on loogilised ja seaduspärased. Vastustaja on oma vastuses välja toonud, et Eesti 2020. a põhikaardi kohaselt on Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel kujutatud piiranguvööndi ulatuses metsamaa kõlvik. Lisaks on kaebaja ise oma 22.06.2020 kirjas nr 73/2415 (vastuse lisa 12) taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist Hindreku kinnistul (mh selle metsamaal) ja vastustaja nõustus vastava taotlusega oma 21.08.2020 kirjas nr 7-13/2010676-2 (vastuse lisa 13). Erandit poleks vaja, kui metsamaad Hindreku kinnistul ei oleks. Alusetu on ka kaebaja etteheide, et arusaamatuks jääb ehituskeeluvööndi vähendamise ulatus TagaPiganeeme kinnistu osas. 03.07.2020 otsuse p-s 5.6 (lk 45) on ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolek Taga-Piganeeme kinnistu osas sõnastatud arusaadavalt, sest kinnistu idapiir saab olla ainult kinnistu asukohta arvesse võttes selle idapoolses küljes paiknev piir. Kostiranna tee 15 (kaebajal kaebuses ekslikult Kostivere 15) osas selgitas vastustaja, et otsuse p-s 5.6 (lk 45) on tekstist nähtuvalt vähendatud ehituskeeluvööndit veekaitsevööndi piirini ja see on kantud ka kaardile. Tuleb möönda, et punkti sõnastus ei ole kõige parem, kuid punkti süstemaatiliselt lugedes ja otsusele lisatud kaarti uurides on võimalik eeltoodud kinnistutega seotud ehituskeeluvööndi vähendamise piir kindlaks teha. Ala nr 7 (Manniva küla) osas viitab vastustaja õigesti, et kaebaja ei ole kaebuses välja toonud sisulisi põhjendusi, miks vastustaja oleks pidanud nõustuma suuremas ulatuses ehituskeeluvööndi vähendamisega. Manniva külas on mereäärne ala valdavalt roostikuline, seda on ÜP materjalides korduvalt määratud üleujutatavaks alaks ja alal olev 5 m kõrgune astang paikneb veepiirist enamuse küla osas rohkem kui 200 m kaugusel. Astangualune ala on säilinud põhiliselt looduslikuna ning ehitustegevus eeldaks osaliselt metsamaa raadamist, astangualusel maal puuduvad tulenevalt selle soisusest enamiku kinnistute osas juurdepääsuteed. Inimtegevusega kaasneksid ranna kaitse eesmärke kahjustavad mõjud ning muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur. Ehituskeeluvööndi lähtejooneks on korduva üleujutusala lõpujoon (LKS § 35 lg 4). Samuti tuleb arvestada metsamaaga seotud piirkondi sellest joonest tulenevalt. Ala nr 8 (Jõesuu küla) osas toob vastustaja välja, et Jõelähtme Vallavolikogu poolt 25.06.1998 kehtestatud Rannaveski DP alal on varasemalt taotletud ehituskeeluvööndi vähendamist, kuid keskkonnaminister leidis, et vööndi vähendamine 60‒100 meetrini ning uue tiheasustusala 12(20)

3-20-1439 loomine piirkonda ei ole põhjendatud. Tulenevalt Rannaveski DP seletuskirjast paiknes praktiliselt kogu Rannaveski DP ala ehituskeeluvööndis ja selle vähendamiseks luba saamata ei oleks tohtinud ehitusõigust kehtestada. Vastustaja toob korrektselt välja, et konkreetsetel üleujutusaladel tuleb ehituskeeluvööndi täpsel määratlemisel lähtuda mitte Maa-ameti geoportaali kitsenduste kaardil toodust, vaid seadusest. Laheranna piirkonna ehitustegevusega kaasneks ehitusaluse pinna ulatuses metsamaa raadamine kui ka ala niiskustingimustest tulenevalt maapinna kuivendamine ja madalamate alade täitmine, mis muudab looduslikku veerežiimi ja hävitab loodusliku taimkatte. Ala tervikuna avalikuks kasutuseks võtmisega kaasneks paratamatult ka tallamisest tuleneva koormuse suurendamine, mis mõjuks negatiivselt metsakoosluse rohurindele. Ehituskeeluvööndi vähendamine võib kahjustada rannal asuvaid looduskooslusi ning muutub olemasolev asustusstruktuur ja suureneb inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale. Seega ei ole vööndi vähendamine kooskõlas ranna kaitse-eesmärkidega. Vastustaja möönab, et kuigi Jõesuu küla Ihasalu lahe piirkonnas esineb ka tänasel päeval hoonestust, ei ole hoonestuse määr samalaadne, mida oleks sinna võimalik rajada ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustudes, mistõttu ei ole ka seal täna esinevad inimtegevusest tulenevad mõjud ranna kaitse-eesmärkidele võrreldavad piirkonnas ulatusliku ehituskeeluvööndi vähendamisega kaasnevate mõjudega. Need selgitused ja vaidlustatud otsuses kajastatu näitavad, et vastustaja on teostanud kaalutlusõigust ning vaatamata veale ühe kinnistu omandi küsimuses on põhjendanud piisavalt keeldumist ehituskeeluvööndi vähendamisest. Vastustaja kaalutlustest ei nähtu oluliste asjaolude tähelepanuta jätmist ega ka muud kaalutlusviga. Asjaolu, et kaebaja soovidega mittearvestamine ei lase viimasel vabalt suunata asustusstruktuuri (teostada enesekorraldusõigust), ei tähenda, et vastavad otsused oleksid õigusvastased. Kaebaja seisukoht, et tema arengueesmärgid peaksid olema eelistatud seadusega määratud ranna ja kalda kaitse-eesmärkidele, on ekslik ja vastuolus seaduses sätestatuga. Ala nr 9 (Ihasalu küla) osas nõustub kohus vaidlustatud otsuse III ptk p-s 8.1 (lk 57‒64) tooduga. Kaebuses puuduvad sisuliselt igasugused argumendid, mida on vastustaja valesti teinud. Ala nr 10 (Neeme küla) osas on vastustaja kaebuse vastuses (p-d 3.8.1‒3.8.3) üksikasjalikult selgitanud kõigi kaebaja kirjeldatud probleemsete aladega seotut. Vastavat ala ja kaalutlusi on käsitletud otsuse III ptk p-s 9 (lk 73‒99). Toodud selgitused on piisavad ja kaebaja oleks võinud neid küsida ka haldusmenetluse raames. Samuti tunnistas vastustaja, et Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas esines 03.07.2020 kirjas eksitus, mille kohaselt arvati need Kadakaranna DP koosseisu ning viimase osas jäi kehtima varasem ehituskeeluvööndi vähendamise otsus. Seega ei käsitletud kõnealuse kolme kinnistu osas 03.07.2020 otsusega ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkust. Samas selgitas Keskkonnaamet, et 08.09.2020 täiendava otsusega edastati kaebajale otsus ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuga Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas, mis tähendab, et kaebaja tõstatud probleem on tema soovide kohaselt lahendatud. Kohus nõustub vastustaja selgitusega osas, mis puudutavad keeldumist vähendada ehituskeeluvööndit Neeme sadamas asuva reformimata riigimaa osas, sest puudub huvitatud isik ning on ebaselge, kes vastutab alal esineda võivate olukordade eest. Ala nr 11 (Kaberneeme küla) osas on vastustaja kaebuse vastuses selgitanud, et piirkonnas, sh Kordoni tee 22 kinnistu osas, on lähtudes ranna kaitse eesmärkidest põhjendatud ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumine vaid õuemaa ulatuses, kuivõrd õuemaa ja mere vahelisele maa-alale jääb looduslikus seisundis ranna-ala, kuhu ehitustegevuse laienemine tooks kaasa negatiivsed mõjud ranna looduskooslustele ja veekogu suunas nihkuks piirkonnale omane asustusstruktuur. Tõusu tee 33 kinnistul nõustus Keskkonnaamet ehituskeeluvööndi vähendamisega lisaks veekaitsevööndist väljapoole jäävale alale ka merepoolse abihoone osas selle kontuuris. Vastav seisukoht on arusaadav 03.07.2020 otsuse I ptk p-s 10 (lk 9) toodud 13(20)

3-20-1439 nõustumusest. Kaberneeme tee 2a kinnistu merepoolsema abihoone osas märkis vastustaja vastuses kaebusele, et hindas ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkust lähtudes LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest ning leidis, et vähendamine on võimalik mõnevõrra suuremas ulatuses kui taotleti, kuid mitte põhihoonestusest oluliselt mere suunas paikneva abihoone osas. Seega nõustuti ehituskeeluvööndi vähendamisega 20 meetrini, arvestades tavalisest veepiirist. Soovitust soodsama lahenduse leidmine ei kahjusta kuidagi kaebaja õigusi. Ala nr 12 (Haapse küla) osas nõustus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse I ptk p-s 11 (lk 10) esitatud ulatuses Haapse küla lääneosas ehituskeeluvööndi vähendamisega seni juba hoonestatud alade osas. Seni hoonestamata kinnistute osas ning valdavalt metsamaaga kaetud kinnistute osas, kus esineb ka mõningast hoonestust, viitas Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk p-s 11.6 (lk 116‒117), et vähendamine ei ole võimalik. Argumendid on toodud 03.07.2020 otsuse III ptk p-des 11.2‒11.5 (lk 112‒116). Kaebuse p-s 2.69 esitatud seisukoht on väga ebamäärane ja pole arusaadav, mida ette heidetakse. Samuti on arusaamatu, milles näeb kaebaja ehituskeeluvööndi vähendamata jätmise õigusvastasust joonisel nr 31 toodud osas. Ala nr 13 (Kullamäe küla) osas jäi vastustaja 03.07.2020 otsuse III ptk p-des 12.2‒12.5 (lk 118‒ 121) välja toodud põhjenduste juurde. Monte tee 25 kohta esitatud pretensioonide osas puudub kaebuses sisuline põhjendus. 03.07.2020 otsuse III ptk p-s 12 (lk 117‒121) on välja toodud, et sealne ehitustegevus on toimunud ebaseaduslikult ning ehitustegevusele eelnevalt oli tegemist 100% metsamaaga, mistõttu on alal raadatud metsa. Ehitustegevusega kaasnes ka asustusstruktuuri muutus ja inimtegevusest tuleneva negatiivse mõju suurenemine ranna ehituskeeluvööndis. Kaebaja etteheited vastustaja otsuse põhjendamatuse kohta on ümber lükatud ja asjaolu, et kaebaja nendega ei nõustu, ei anna põhjust otsuse tühistamiseks. Ala nr 14 (Koogi küla) osas leidis kaebaja, et vastustaja ei ole Jägala-Joa tee 33 kinnistu abihoone osas ehituskeeluvööndit vähendanud ning talle ei ole arusaadav, mis saab hoonest edasi. Tegu on pigem selgituse küsimise kui tõsiseltvõetava argumendiga vastustaja otsuse õigusvastasuse osas. Sellised küsimused tuleks esitada haldusmenetluse käigus ja need ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Ala nr 17 (Liivamäe ja Saha küla) osas toodud väited ei anna alust vaidlustatud otsust õigusvastaseks tunnistada. Vastustaja on näidanud selgelt ära, millistele põhjendustele tuginedes on ta otsuse langetanud, need on kirjas vaidlustatud otsuses ja õiguspärased. Samuti on vastustaja selgitanud vastuses kaebusele tehnorajatiste rajamisega seotud küsimusi ja toonud välja LKS-s nende suhtes ette nähtud erisused. Ala nr 18 (Iru küla) osas on kaebaja vastuväide väga üldsõnaline ja raskesti arusaadav. Vastustaja on korduvalt selgitanud ja ka vaidlustatud otsuses märkinud, et varasemate DP-dega antud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekud ei kaota kehtivust pärast ÜP vastuvõtmist. Isegi juhul, kui ÜP ja DP ehituskeeluvööndi alad ei kattu, tuleb sel juhul arvestada puudutatud isikule soodsamat lahendust ja tema õigused ei saa sellisest kahe haldusakti korraga kehtimisest kahjustatud. Ala nr 19 (Jõesuu küla) osas on kaebaja etteheide väga üldsõnaline ja sellest ei nähtu põhjendusi, miks ta peab vastustaja otsust õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

14(20)

3-20-1439

15(20)

3-20-1439 Halduskohtu ja vastustaja põhjendused seoses ehituskeeluvööndi abstraktse vähendamisega on vastuolulised. Ühes asukohas on abstraktse vähendamisega nõustutud ja teises mitte. Selle tulemusena koheldakse kaebaja territooriumil elavaid isikuid ebavõrdselt. Halduskohus on ebaõigesti sisustanud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust. Õiguspärane ei ole, et vastustajal on sedavõrd suur õigus sekkuda kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigusesse olukorras, kus asustuse suunamine ei riku LKS §-s 34 toodud eesmärke. Kaebajal on merepiiri kokku ca 40 km ulatuses. Kui arvestada ka teede ja tehnovõrkude asukohti ning väljakujunenud asustust, on põhjendatud suunata asustust neisse kohtadesse, kus juba asuvad teed ja infrastruktuur ning ka olemasolev asustus. Sellisteks kohtadeks on tihtipeale aga merega piiratud alad. Vastustajal on õigus looduskaitselistel eesmärkidel jätta ehituskeeluvöönd vähendamata, kuid põhjendused ei saa olla üldsõnalised. Vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, millistel kaalutlustel on jäetud Laheranna piirkonnas ehituskeeluvöönd vähendamata. Vastustaja ei ole isegi kaalunud kõrvaltingimuste määramist, selliselt oleks võimalik tagada ka inimeste vaba juurdepääs randa ja kaldale. Vastustaja ei ole ära näidanud, kuidas oleks vaba liikumine rannal ja kaldal või juurdepääs rannale või kaldale takistatud, kui ehituskeeluvööndit vähendataks 200 meetrilt 100 meetrile. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on jätkuvalt soovinud 100 m laiuse ehituskeeluvööndi Laheranna piirkonda alles jätta ning see täidab ka kõik LKS §-s 34 sätestatud eesmärgid. Selle tõenduseks on kaebaja esitanud KSH hinnangu, mille seisukohti ei ole vastutaja ümber lükanud. Halduskohtu seisukohad seoses õigusvastaselt püstitatud ehitistega on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Seisukoht, et ebaseaduslike ehitiste seadustamise või likvideerimise küsimus kuulub eelkõige kohaliku omavalitsuse kompetentsi, ei ole õige. Ka vastustajal on õiguslik alus otsustada ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevate ebaseaduslike ehitiste likvideerimine (EhS § 130 lg 5). Kuigi ebaseaduslike ehitiste olemasolu on pikka aega olnud teada ka vastustajale, ei ole vastustaja rakendanud sellega seoses ühtegi meedet. Ometi on vastustaja keeldunud ka selliste ehitiste osas ehituskeeluvööndi vähendamisest. LKS § 38 lg-s 9 sätestatud erand küll välistab teatud juhtudel õiguspärase ootuse tekke selliste ehitiste omanikel, kuid ainuüksi ka sellest ei tulene, et lammutusettekirjutuse tegemine oleks õiguspärane. Halduskohus on otsuses sisuliselt asunud seisukohale, et selliste ehitiste lammutamine on võimalik, kuid ei ole kaalunud EhS § 132 lg-s 3 toodud asjaolusid ega senist väljakujunenud kohtupraktikat. Kaebaja hinnangul ei ole ka lammutusettekirjutuse tegemine enam võimalik. Seega jääb üle üksnes ehitise seadustamine. Kui ÜP raames on vastustaja selliste kinnistute suhtes ühemõtteliselt keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, ei saa vastustaja teha teistsugust otsust ka ÜP-d muutva DP menetluse raames. Halduskohus on ebaõigesti nõustunud vastutajaga, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks peavad esinema erakorralised asjaolud, milleks ei ole kinnistuomaniku soov lihtsalt ehitada ehituskeeluvööndi alale. LKS § 40 lg 1 ei näe seda ette. Asjaolu, kas isikul on võimalik ehitada sama ehitis ka kusagile mujale, ei saa omada sellist kaalu, nagu on sisustanud vastutaja. Ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust lahendades tuleb arvestada lisaks omandiõigusele ka ranna või kaldaga seotud kasutuseelistega (nt merevaade, mereõhk jne). Ehituskeeluvööndisse ehitamise soov ongi seotud ranna olemasolu ehk merelähedusega. Soov ehitada ehituskeeluvööndisse võib tuleneda ka muudest asjaoludest – nt seda näeb ette DP, kuid pärast DP kehtestamist on muutunud seadusandlus, DP-ga määratud hoonestusala on vähenenud ärauhte tõttu jms. Kõigil juhtudel peab vastustaja kitsalt lähtuma LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodust, kuid ei saa tugineda põhjendusele, et ehitamine võib olla võimalik ka muudele aladele väljaspool ehituskeeluvööndit. Halduskohtu otsus on ka muus osas oluliste põhjendamispuudustega ning vastuolus HKMS § 157 lg-ga 1. Kaardimaterjal omab olulist tähtsust õigusselguse ning isiku õiguste ja huvide 16(20)

3-20-1439 kaitse seisukohast. ÜP kaardimaterjalile tõmmatava joone laius võib looduses olla sisustatav erinevalt, mistõttu on oluline, et otsuse tekstiline osa ja kaardimaterjal (joonis) kattuksid. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et olukorras, kus kaebaja ei ole ehituskeeluvööndi vähendamist taotlenud, kuid vastustaja on selle siiski andnud, ei ole kaebaja õigusi rikutud, sest kaebaja ei pea järgima vastustaja nõusolekut. Sellises olukorras on vastustaja loonud olukorra, kus kaebaja (kui ta vähendamisega ei nõustu) teeb isiku jaoks kahjuliku tagajärjega kaalutlusotsuse. Kuna LKS-i järgi on pädevus ehituskeeluvööndit vähendada vaid vastustajal, ei ole kaebajal sisuliselt muud võimalust, kui nõustuda vähendamisega.

3-20-1439 p 10. Aruandest tuleneb, et piiratud ehitusõigusega ala kinnistu omanik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. Apellatsioonkaebuses viidatakse KSH hinnangule, mis väidetavalt tõendab, et Laheranna piirkonnas tagab 100 m laiune ehituskeeluvöönd kõik LKS §-s 34 sätestatud eesmärgid. Jõelähtme valla ÜP KSH aruanne sellist analüüsi paraku ei sisalda. See ei ole ka KSH otsene ülesanne, kuna ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumine on LKS § 40 lg 3 alusel Keskkonnaameti pädevus. KSH saab selles osas anda oma arvamuse. Antud arvamus piirdubki vaid tõdemusega, et kõige suurem ja looduskeskkonda kõige enam puudutav osa vähendatavast ehituskeeluvööndist on seotud ettepanekuga mitte arvestada ehituskeeluvööndi laienemist metsaalal 200 meetrini, vaid jätta see 100 m laiuseks, ning järeldus, et ÜP-s seatav tingimus määrata krundi miinimumsuurus 7000 m2 ja piirata ehitusaladel raiet, on piisav mõjude leevendamiseks. KSH-s ei ole analüüsitud, kuidas Laheranna piirkonda kavandatud tiheasustusala hoonestamise järgselt oleks tagatud LKS-s seatud piiranguga võrreldes kaks korda kitsamal alal kõikide ranna kaitse-eesmärkide täitmine. Kui ehitiste püstitamisel tuvastatakse materiaalne õigusvastasus, st luba ei oleks saanud anda ka juhul, kui isik oleks käitunud seaduskuulekalt, on lammutusettekirjutuse tegemine õigustatud. Ebaseadusliku ehitise tagantjärele seadustamine on võimalik juhul, kui tuvastatakse vaid formaalne õigusvastasus. Keskkonnaamet on 03.07.2020 kirjas korduvalt rõhutanud, et ebaseadusliku ehitustegevuse korral arvestatakse ehituskeeluvööndi vähendamise kaalutlustel algset olukorda. Väär on eeldada, et igal juhul tuleb nõustuda ehituskeeluvööndi vähendamisega, kui alal on ebaseaduslik ehitis. Loodusväärtuste kahjustamist ei saa õigustada elanike sooviga nautida mereõhku või -vaadet. Nii rannal ja kaldal kinnisvara omavad maaomanikud kui omavalitsused peavad oma ruumiotsuste tegemisel lähtuma esmalt üldreeglist, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndis on LKS § 38 lg 3 kohaselt uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud, tagamaks ranna ja kaldaga seotud avalike huvide kaitse. Ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel arvestab Keskkonnaamet lisaks LKS § 40 lg-le 1 ka taotluses ja planeeringus esitatuga, sh seal välja toodud põhjendustega, miks on antud kohas vajalik ehitada ehituskeeluvööndisse (nt loodusliku rannajoone muutused, muutunud seadusandlus). Kui kaalumiseks esitatud dokumentatsioon neid põhjendusi ei käsitle, ei ole vastustajal võimalust neid otsuse tegemisel arvestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1439 kõrvaltingimused sätestada haldusaktis, s.o üldplaneeringus. Keskkonnaamet peab sel juhul kooskõlastama üldplaneeringus ehituskeeluvööndi vähendamise koos kõrvaltingimustega. Seega ei ole kaebaja argumentatsioon Keskkonnaameti kooskõlastusest kui eelhaldusaktist ja selles seatavatest kõrvaltingimustest asjakohane.

3-20-1439 Keskkonnaamet ei ole sekkunud õigusvastaselt ka kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigusesse. Kohalik omavalitsus saab otsustada asustuse suunamise üle kehtivat õiguskorda järgides, st ta saab suunata asustust piirkonda, kus see on õiguslikult võimalik. Kui ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole kehtivatest õigusaktidest tulenevalt võimalik, ei saa ainuüksi sellest tulenevat ehitamise keeldu pidada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse ebaproportsionaalseks riiveks.

(allkirjastatud digitaalselt)

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.