Otsuse avalikult teatavaks 3. mai 2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-20-1439
Haldusasi
Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse nr 7-13/20/11317 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata Jõelähtme valla poolt Keskkonnaametile esitatud taotlus ehituskeeluvööndi vähendamise osas uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: Jõelähtme vald, esindaja Tuulikki Laesson Vastustaja: Keskkonnaamet, esindaja Johanna Jürima
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung ja kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. juunil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Jõelähtme vald menetleb uut üldplaneeringut. 18.07.2018.a kirjaga esitas Jõelähtme Vallavalitsusus Keskonnaametile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamisiseks vastuvõetud Jõelähtme valla üldplaneeringus näidatd ulatuses ja alustel.
2.Keskkonnaamet rahuldas oma 03.07.2020.a otsusega nr 7-13/20/11317 Jõelähtme Vallavalitsuse taotlust ehituskeeluvööndi vähendamiseks ainult osaliselt.
3.03.08.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse nr 7-13/20/11317 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata Jõelähtme valla poolt Keskkonnaametile esitatud taotlus ehituskeeluvööndi vähendamise osas uuesti läbi.
4.Tallinna Halduskohus võttis oma 13.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse, mille raames menetlusosalised pidasid kompromissiläbirääkimisi, kuid tervet kaebust käsitleva kokkuleppeni ei jõutud. Kohus kinnitas vastavalt poolte taotlusele oma 16.02.2021 määrusega ja lõpetas osaliselt kohtuasja menetluse ning määras kohtuistungi toimumise ajaks 23.03.2021 (II tl 157-158). Seoses Covid-19 viiruse epideemilise levikuga Eestis muutis kohus 11.03.2021 määrusega kohtuistungi aja ja kohtuistung käesolevas asjas toimus 17.05.2021 Tallinnas. Kohtuistungil mindi üle kirjalikule menetlusele ja otsustati korraldada 25.05.20211 vaatlus vaidlusalustel aladel (vaatluse protokoll II tl 182). 15.10.2021 määrusega määras kohus lõpliku menetlusdokumentide esitamise tähtaja ja kohtuotsuse kuulutamise aja.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5.Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti 03.07.2020.a otsus nr 7-13/20/11317 tuleb tunnistada õigusvastaseks 0sas milles kohtumenetluse käigus kompromissi ei saavutatud ja kohustada Keskkonnaametit Jõelähtme valla poolt Keskkonnaametile esitatud taotlust ehituskeeluvööndi vähendamise osas uuesti läbi vaatama. Oma taotlust põhjendades toob kaebaja kõigepealt välja oma väited vastustaja otsuse põhimõttelistele vastuoludele osas, millega ei rahuldatud kaebaja taotlust vähendada ehituskeeluvööndit ning põhjendused selle õigusvastasustele. Seejärel käsitleb kaebaja vastustaja poolt teostatud õigusvastast otsust seostatuna konkreetsete aladega, mille osas EKVd ei vähendatud.
6.Kaebaja seisukohad üldistes küsimustes.
6.1.Kaebaja märgib, et ta pöördus vastustaja poole üldplaneeringu planeeringujoonisel ehituskeeluvööndi paiknemisse täpseks kindlaksmääramiseks ja ehitustegevuse käigus vaidluste vältimiseks ning soovis saada seisukohta muuhulgas ka selliste piirkondade osas, mille puhul kaebaja ise on arvamusel, et tegemist ei ole üldse EKV vähendamist vajava alaga. Kaebaja selgitab, et ta ei pea vajalikuks menetlusökonoomiast tulenevalt korrata seisukohti, mida kaebaja on juba vastustajale EKV vähendamise menetluses esitanud (kaebaja kirjad kaebuse lisades 2, 4 ja 6 (edaspidi ka lihtsalt lisades).
6.2.Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud kõigepealt järgmised otsuse põhjendusvead: Haldusorgani otsused, sh siduvad menetlustoimingud peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud. Soodustavast haldusaktist keeldumise otsusele kehtib kõrgem põhjendamiskohustus kui muudele haldusaktidele.
Antud juhul on tegemist soodustavast haldusaktist keeldumise otsusega, mistõttu peab HMS § 56 lõikest 1 tulenevalt vastustaja esitama keeldumise kaasa toonud asjakohased põhjendused. Vaidlusaluses otsuses ei ole vastustaja selliseid põhjendusi esitanud või on need põhjendused esitatud viisil, mis ei ole arusaadavad ega seetõttu ka kohtumenetluses kontrollitavad.
6.2.1.Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole analüüsinud tema poolt 01.04.2019 heaks kiidetud üldplaneeringu KSH aruandes välja toodud asjaolusid ning ennetus- ja leevendusmeetmeid. Vastustaja on otsuse tegemisel jätnud järgimata uurimisprintsiibist tuleneva kohustuse tutvuda kõigi asja otsustamisel tähtsust omavate asjaoludega ning vastustaja ei ole sisuliselt hinnanud KSH-s väljatoodud ennetus- ja leevendusmeetmeid. Vastustaja on otsuses küll viidanud KSH aruandele ning ka ÜP koostamise raames läbi viidud looduskeskkonnauuringule, kuid on jätnud EKV vähendamise üle otsustamisel nii KSH-s kui ka looduskeskkonnauuringus toodud leevendus- ja ennetusmeetmed arvestamata. Lisaks on vastustaja viidanud, et jääb oma 20.02.2020.a kirjas toodud seisukohtade juurde ega pea neid vajalikuks üle korrata. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et kaalutlusotsuse tegemisel peavad asjakohased kaalutlused ja põhjendused sisalduma haldusaktis endas.
6.2.2.Vastustaja on EKV vähendamise esitanud mitme ala osas tekstiliselt ning mitte joonistega mistõttu ei ole üheselt arusaadav, kus EKV-d vähendatud on ning kus seda tehtud ei ole. Näiteks erineb vastustaja poolt otsuse tekstilises osas vähendatud EKV ning joonistel vähendatud EKV Uusküla külas (joonis nr 7, esitatud lisas nr 14) ja Saviranna külas (joonis nr 9, esitatud lisas nr 16).
6.2.3.Vastustaja on õigusvastaselt väljunud talle esitatud taotluse raamidest – vastustaja on asunud vähendama EKV-d kohtades, kus kaebaja seda taotlenud ei ole (näiteks joonis nr 8, esitatud lisas nr 15 – kahe kinnistu osas on vähendatud EKV-d rohkem kui taotletud, samamoodi joonis nr 24, esitatud lisas nr 31) ning samal ajal on vähendanud EKV-d vähem, kui kaebaja on seda taotlenud. Kaebaja selgitab, et vastustajale ei tulene õigusaktidest võimalust asuda ise kaebaja kui haldusorgani asemele taotletava EKV ulatuse määramisel ja ta on ületanud kaalutlusõiguse piire ning õigusaktides vastustajale antud pädevust.
6.2.4.Vastustaja ei ole EKV taotluse lahendamisel ning EKV osaliste vähendamiste puhul arvestanud varasemalt kehtestatud detailplaneeringutega. Nimelt on mitmes piirkonnas, kus vastustaja keeldus EKV vähendamisest juba EKV-d varasemalt vähendatud kehtiva detailplaneeringuga, mille EKV-d on vähendatud detailplaneeringuga just vastustaja nõusolekul. Näiteks nähtub jooniselt nr 19 (esitatud lisas nr 26) hästi võrdlus, kus varem on vastustaja lubanud EKV vähendamist DP menetluse raames (sinine joon) ning nüüd on varem vähendatud EKV-d vähendanud (punane joon). Seega on vastustaja läinud vaidlusaluse otsuse tegemisel vastuollu enda poolt varem antud siduvate kooskõlastuste ja haldusaktidega. Lisaks ei ole vastustaja siinkohal välja toonud olulisi põhjendusi, miks varem lubatud EKV vähendamine enam võimalik ei ole. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, milliseks kujuneb kinnistute ehitusõigus olukorras, kus kehtestatud detailplaneeringuga on EKV-d vähendatud (vastustaja nõusolekul) ning ehitusõigus antud, kuid üldplaneering ehitamist sellesse asukohta ei luba (sest üldplaneeringus EKV vähendamisega vastustaja ei nõustunud).
6.2.5.Lisaks tekib põhjendatud küsimus kinnistu omanikule tekitatud kahju hüvitamisest ning selleks kohustatud isikust, kuivõrd on kinnistu omanik õiguskindluse põhimõttest tulenevalt saanud eeldada, et EKV vähendamise tulemusena on tal olemas ehitusõigus. Seega on vastustaja võtnud kaebaja poolt esitatud taotluse hindamisel seisukoha, et eelnevalt kehtestatud ja kooskõlastatud detailplaneeringutega määratud ehitusõigus ja detailplaneeringutega vähendatud EKV ei oma enam õiguslikku tähendust. Vastustaja on õigusvastaselt käsitlenud
Jõelähtme valla territooriumi kui ala, kus EKV vähendamist ei ole kunagi justkui üldse tehtudki. Lisaks juba toodud näitele (joonis nr 19, esitatud lisas nr 26) on selline vastustaja praktika läbiv ning analoogseid vastuolusid leiab ka teistelt aladelt (joonised nr 1, 2, 6, 13, 19, 21, 26-29, mis on esitatud vastavalt lisades nr 8, 9, 13, 20, 26, 28, 33-36).
6.3.Kaebaja leiab, et vastustaja on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja põhjendab seda alljärgnevaga:
6.3.1.Vastustaja on kaebaja arvates valesti tõlgendanud LKS § 38 lõiget 2 leides, et metsamaast tulenev 200 meetri laiune EKV on olemas ka olukorras, kus mets ei kasva rannal või kaldal, vaid jääb rannast või kaldast oluliselt kaugemale. Kaebaja leiab, et LKS § 38 lg 2 ning MS § 3 lg 2 kohalduvad koosmõjus üksnes juhul, kui tegemist on rannal või kaldal kasvava metsaga. Olukorras, kus mets kasvab rannast või kaldast eemal, ei ole põhjendatud keskkonnakaitseliste eesmärkidega lugeda ehituskeeluvööndiks sellistel aladel 200 meetri laiust ala metsamaast tulenevalt. MS § 3 lõike 1 kohaselt Õige ei ole lugeda rannas kasvavaks metsaks LKS § 38 lg 2 mõttes kooslust, mis rannast või kaldast kasvab mitmekümne meetri kaugusel. Kaebaja viitab siinkohal joonistele nr 12 ja 13 (esitatud lisades nr 19 ja 20), samuti joonisele nr 18 (esitatud lisas 25), kusjuures joonisel nr 18 on näha, et väidetavat kaldal või rannal kasvavat metsa eraldab tegelikkuses veel kaldast ja rannast juurdepääsutee. On ilmselge, et olukorras, kus metsa ja ranna või kalda vahele jääb sedavõrd lai vahevöönd (kuhu on teatud kohtades rajatud ka tee), ei ole tegemist metsaga, mis asub rannal või kaldal LKS § 38 lõike 2 mõttes. Lisaks tuleb märkida, et rannal kasvava metsamaa defineerimine peaks olema üldarusaadav. Näiteks Laheranna supelranna puhul on tegemist olukorraga, kus veepiiri ja puude vaheline kaugus on vahemikus 30-40 meetrit, mis tõstatab küsimuse, kas on võimalik lugeda veepiirist nii kaugel kasvavaid puid rannal kasvavaks metsaks. Vastustaja leiab, et LKS § 38 lõike 2 eesmärgiks ei ole kunstlikult laiendada ehituskeeluvööndi laiust aladel, kus ranna või kalda läheduses (nt 50m kaugusel) kasvab mets. LKS § 38 lõiget 2 tuleb kaebaja hinnangul tõlgendada selliselt, et 200 meetri laiune EKV kohaldub olukorras, kus mets kasvabki rannal või kaldal, mitte rannast või kaldast mitmekümneid või sadu meetreid kaugemal. Sellistes olukordades, kus mets kasvab kaldast või rannast kaugemal, tuleb rakendada EKV üldnormi, mille kohaselt on EKV laius 100 meetrit.
6.3.2.Kaebaja toob eraldi välja asjaolu, et vastustaja on jätnud vaidlusaluses otsuses EKV vähendamata põhjusel, et üleujutusaladel on ehitamine keelatud. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja seisukoht, nagu oleks üleujutusaladel ehitamine keelatud, on õigusvastane ning ei tulene ühestki õigusaktist. Samuti on selline eeldus ka ebaratsionaalne, kuivõrd saaks sellest justkui järeldada, et Soomaal oleks igasugune ehitustegevus keelatud. Üleujutusalade osas nähtub vastustaja õigusvastasus joonistelt nr 9, 12, 13, 14 ja 16 (esitatud vastavalt lisades nr 16, 19, 20, 21 ja 23). Seoses üleujutusaladega on vastustaja EKV vähendamise kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme vallas rannikul ei ole välistatud veetaseme tõus 1,5m-2m üle keskmise ning on selliseid alasid käsitlenud üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena. Sellest tulenevalt on vastustaja omakorda keeldunud EKV vähendamisest alade osas, mis jäävad potentsiaalselt üleujutatavatele aladele. Kaebaja hinnangul on vastustaja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust leides, et üleujutatavatel aladel ei ole ehitustegevus lubatud. Vastustaja lähenemise järgi ei oleks näiteks Pärnu linna rannaalal ehitustegevus lubatud, sest ka Pärnu linna rannaala on üleujutuse potentsiaaliga ala. Vastustaja poolt EKV vähendamata jätmisel on vastustaja võtnud eelduseks, et üleujutatavale alale tuleb liita EKV ala. Selline käsitlus aga ei tulene õigusaktidest ning selle käsitluse õigusvastasusele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Õiguskantsler (Õiguskantsleri seisukohad
üleujutatavate aladega seoses esitatud käesoleva kaebuse lisades 46-48). Ka vastustaja on otsuse tegemisel tõlgendanud LKS § 35 lõiget 4 õigusvastaselt. Õiguskantsleri selgituste kohaselt tuleb LKS § 35 lg 4 mõista nii, et ehituskeeluvööndit ja üleujutusala ei liideta. Sel moel tõlgendades arvestatakse nii ehituskeeluvööndi ja üleujutusala määramise eesmärke kui ka kinnistu omaniku omandipõhiõigust ning sellest lähtuvat võimalikku soovi oma kinnistule midagi ehitada. Seetõttu saab ja tuleb LKS § 35 lg 4 rakendamisel eelistada tõlgendust, mis toob kaasa vähem omandipiiranguid. Antud juhul ei ole vastustaja sellisest tõlgendusest lähtunud ning ei ole esitanud ka selliseid ülekaalukaid põhjendusi, mis õigustaks sedavõrd ulatuslikku omandipõhiõiguse piiramist.
6.3.3.Kaebaja ei nõustu vastustaja tõendamata käsitlusega, et Jõelähtme vallas merelised üleujutused 1,5-2 meetrit tavapärased ja kõik rannaalad, kus maapinna kõrgus on vähem kui 2 meetri seetõttu üleujutatavad alad. Kaebajale teadaolevalt on tavapärane, et tormi puhul on veetõus kuni 0,8 meetrit, kuid kaebaja peab vajalikuks märkida, et see on samane üle kogu rannaala, so kogu Läänemere ulatuses. Kaebaja märgib, et kui rakendada vastustaja üleujutatava ala käsitlust, siis on Eestis sisuliselt kahte tüüpi randa- üleujutatav rand ja astanguline rand. Tavapäraselt on aga nn üleujutatava ranna puhul vee edasiseks valgumiseks mõni kõrgem ala (nn vall), millest üle vesi ei lähe. Seega sellise valli taga olev madal maa ei saa olla üleujutatav ala, kuna sinna merevesi ei jõua.
6.3.4.Seoses vastustaja väitega, , et tal ei ole võimalik hinnata EKV vähendamist ilma, et oleks välja toodud konkreetset ala märgib kaebaja, et ta on taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist nn abstraktsena selliste ehitiste, mille rajamine on võimalik ilma EKV vähendamata, juurde viivate juurdepääsuteede osas. Kaebaja on seisukohal, et lähtuvalt ranna ja kalda kaitse eesmärkidest ning kavandatavast ehitustegevuse iseloomust (juurdepääsuteede rajamine) on vastustajal võimalik hinnata, kas ehitise rajamine on kooskõlas ranna ja kalda kaitse eesmärkidega või mitte. Vastustaja on võimalik hinnata, kas nt ühe lautrikoha juurdepääsutee rajamisel saavad olemasolevad looduskooslused sedavõrd kahjustada, et juurdepääsutee rajamine ei ole võimalik või mitte. Ka on on vastustaja vähendanud abstraktselt EKVd Ülgase külas. Samuti ei ole ilma EKV-d vähendamata võimalik lahendada piiranguvööndis asuvate kinnistute juurdepääsuteid.
6.3.5.Kaebaja leiab, et otsus on vastuolus ka kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega. EKV vähendamata jätmisel ei ole vastustaja arvestanud kaebaja kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust asustuse suunamisel, sh asustuse suunamisel piirkondadesse, kus on juba olemas ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Kaebaja rõhutab, et vastustaja ise on varasemalt sellisele asustuse suunamisele andnud kooskõlastuse. Selline asustuse suunamine lähtub ka üleüldistest keskkonnakaitselistest põhimõtetest. Asustuse suunamisega on seotud joonised nr 2-5, 16-18, 21-22, 24 ja 30-32 (esitatud vastavalt lisades nr 9-12, 23-25, 28-29, 31, 37-39).
6.3.6.Vastustaja ei ole ehituskeeluvööndit vähendanud juurdepääsuteede osas, mille rajamise eesmärk oleks luua juurdepääsud lautriteni, paadisildadeni ja teiste ehitisteni, mille rajamine on tulenevalt LKS § 38 lõigetest 4-6 EKV-d vähendamata lubatud. Vastustaja on keeldunud EKVd vähendamast nn abstraktse taotluse alusel, kuid seadusest ei tulene keeldu lubada EKV vähendamist ka nn abstraktse taotluse alusel ehk olukorras, kus tegemist on selliste ehitiste, mille rajamiseks EKV vähendamine ei ole vajalik, juurdepääsudega.
6.3.7.Vastustaja ei ole arvesse võtnud asjaolu, et Keskkonnaregistris on veekoguna registreeritud Vadioja pärast seda, kui on kehtestatud mitmed detailplaneeringud, millega on antud Vadioja ehituskeeluvööndisse ehitusõigus. Vadioja voolab muuhulgas läbi ka Loo alevikust. Kaebaja on taotlenud Vadiojaga seoses ehituskeeluvööndi vähendamist nullini, kuivõrd on varasemalt detailplaneeringutega määranud kindlaks hoonestusalad ja andnud ehitusõigus Vadioja ehituskeeluvööndisse. Vastustaja ei ole põhjendanud, millised on need looduskaitselised eesmärgid, mis saaksid kahjustada Vadioja EKV vähendamisel nullini.
Seoses Vadiojaga on oluline ka rõhutada, et olukord, kus EKV-d ei ole vähendatud, toob kaasa selle, et ka tehnorajatiste rajamisel (nt sademeveelahendused) tuleb taotleda igakordselt detailplaneeringu raames EKV vähendamist ja seda ka olukorras, kus eesmärgiks ongi rajada sademeveelahendus, millega juhitakse sademevett Vadiojja. Vastustaja ei ole hinnanud, mida Vadioja puhul EKV vähendamata jätmine endaga kaasa toob.
6.3.8.Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt jätnud arvestamata asjaolu, et pärast detailplaneeringute kehtestamist on meri tulnud osades kohtades rannale ja kaldale lähemale ehk osa varasemast rannast või kaldast on saanud veekogu piiriks. Selle tulemusena on tekkinud olukord, kus varem detailplaneeringuga ehitusõiguse saanud alad on jäänud ehituskeeluvööndisse. Tegemist ei ole kinnistu omanikest tulenevate põhjustega, vaid looduslikest teguritest tuleneva veetõusuga. Vastustaja ei ole EKV-d vähendanud ka neil aladel, mille osas varem on EKV-d vähendatud, kuid veetõusust tingituna on EKV edasi liikunud.
6.3.9.Kaebaja toob välja, et vastustaja ei ole vaidlusaluses otsuses käsitlenud avalikkusele tekkivaid mõjusid EKV vähendamata jätmisest. Nimelt on vastustaja jätnud EKV vähendamata kaebajale ehk kohalikule omavalitsusele kuuluval maal, mis asub rannas ning on ühiskondlike ehitiste maa (joonis nr 17 ja 18, esitatud lisades nr 24-25).
6.3.10.Vastustaja on mitme ala puhul põhjendanud EKV vähendamata jätmist asjaoluga, et ehitada on võimalik ka väljaspool EKV-d, nagu näiteks joonistel nr 17 ja 18 (esitatud lisades nr 24-25). Vastustajale ei tulene aga õigusaktidest tulenevalt alust, millele tuginedes oleks vastustajal võimalik keelduda EKV vähendamisest üksnes seetõttu, et ehitamine on võimalik ka väljaspool EKV-d. Nagu kaebaja on korduvalt selgitanud, peab vastustaja EKV taotluses hindama kavandatava ehitustegevuse mõju ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt (LKS § 34, § 40 lg 1). Seega peab vastustaja hindama, kas kavandatud tegevus mõjutab ranna või kalda kaitse eesmärki sedavõrd negatiivselt, et oleks põhjendatud EKV vähendamata jätta. Üksnes asjaolu, et ka väljapoole EKV-d on võimalik ehitada, ei anna alust EKV vähendamata jätta. Lisaks on oluline, et selline lähenemine piirab oluliselt või muudab võimatuks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse asustuse suunamiseks, samuti piirab selline tõlgendus oluliselt ja ebaproportsionaalselt isiku omandipõhiõigust.
6.3.11.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja põhjendus, et maatulundusmaal EKV vähendamine ei ole põhjendatud kinnistu sihtotstarbest tulenevalt, on vastuolus õigusaktides vastustajale pandud kohustusega hinnata EKV vähendamist ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt. Kinnistu sihtotstarbe alusel EKV vähendamise keelamine ei ole põhjendatud. Kaebaja leiab, et vastustaja on täiendavalt ebaõigesti sisustanud veekaitsevööndi piiri (VeeS § 118 lg 2). Vastustajal puudub õiguslik alus arvestada veekaitsevööndit üleujutatavast alast. Samuti on vastustaja veekaitsevööndi määramisel jätnud arvestamata veekaitsevööndi eesmärgi, milleks on kaitsta veekogu hajureostuse eest ning vältida veekogu kallaste uhtumist.
6.4.Vastustaja ei ole arvestanud ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalust Kaebaja üheks eesmärgiks EKV taotluse esitamisel on olnud ka varem EKV-sse ebaseaduslikult püstitatud ehitiste seadustamine, mis on võimalik üksnes läbi EKV vähendamise. Vastustaja on aga EKV vähendamisest keeldunud. Kaebaja hinnangul on arusaamatu, mis saab ehitistest, mis on EKV-sse ebaseaduslikult püstitatud edasi, kui vastustaja on ilma täiendavate põhjendusteta keeldunud EKV vähendamisest selliste ehitiste osas. Kaebaja märgib, et osadel aladel on ebaseaduslikud majad EKV-sse rajatud juba enam kui 15 aastat tagasi, mistõttu on äärmiselt küsitav selliste ehitiste lammutamise kohustuseks tegemine kaebaja poolt. Ainsaks võimaluseks ebaseaduslikud ehitised seadustada, on aga EKV vähendamine, millest vastustaja on aga keeldunud. Vastustaja otsusest ei selgu, mida sellisel juhul tuleks teha nende ehitistega, mis on püstitatud EKV-sse enam kui 10 aastat tagasi ning mille osas vastustaja on EKV vähendamisest keeldunud. Ebaseaduslike ehitiste osas EKV vähendamata jätmine nähtub näiteks joonistelt nr 22, 30-32 (esitatud lisades nr 29, 37-39).
Kaebaja märgib täiendavalt, et ebaseaduslike ehitiste osas lammutusettekirjutuste tegemine on ka Keskkonnainspektsiooni pädevuses, kes aga ei ole samuti sekkunud ebaseaduslike ehitiste püstitamisesse. Olukorras, kus ehitised on nendes kohtades olemas juba 10-15 aastat, on selge, et lammutama kohustada neid kohtupraktikast tulenevalt ei saa. Seega jääb järgi üksnes seadustamise võimalus. Vastustaja on võtnud EKV vähendamisest keeldumisel lähenemise, et ebaseaduslike ehitiste osas ei ole EKV-d põhjendatud vähendada, kuid ei ole selgitanud, mida nendega siis edaspidi teha tuleks – näiteks kas neile laieneb ehituskeeluvööndi välistus õueala osas jne. Kaebaja leiab, et vastustaja EKV vähendamise otsus saaks nende hoonete osas olla ka kõrvaltingimusega, näiteks vastustaja nõustub EKV-d vähendama eeldusel, et toimub ebaseaduslikult raiutud metsa ning sellesse kohta püstitatud hoone tõttu asendusistutus.
7.Kaebaja toob oma kaebuses välja ka järgmised seisukohad seoses vastustaja otsuse õigusvastasusega konkreetsete alade osas, kusjuures ta ei korda menetlusökonoomiast tulenevalt eelnevalt väljatoodud põhimõttelisi vastuolusid vastustaja otsuses.
7.1.Kaebaja on taotlenud EKV vähendamist järgmistel aladel: Ala 1 - mererannal Uuskülas olemasolevas Muuga sadamas 0 meetrini Ala 2 - mererannal olemasoleval tootmismaal Uuskülas 100 meetrini astangu servast Ala 3 - mererannal olemasoleval tootmismaal Kallavere külas 100 meetrini astangu servast Ala 4 - mererannal Saviranna külas 50 meetrini veepiirist seoses väljakujunenud elamualaga (aiandusühistu) Ala 5 - mererannal Ülgase külas 0 meetrini veepiirist Koljunuki sadamaga seoses ja elamualal 50 meetrini veepiirist Ala 6 - mererannal Kostiranna külas olemasolevate ehitiste ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel alal 100 meetrini veepiirist Ala 7 - mererannal Manniva külas 100 meetrini üleujutatava ala piirist Ala 8 - mererannal Jõesuu külas 100 meetrini veepiirist Ala 9 - mererannal Ihasalu külas 100 meetrini veepiirist Ala 10 - mererannal Neeme külas 0 meetrini veepiirist Neeme sadamaga seoses ja tiheasustusala elamualal 50 meetrini veepiirist ning hajaasustuse elamuala õuemaade vahelisel alal 100 meetrini veepiirist Ala 11 - mererannal Kaberneeme külas 0 meetrini veepiirist Kaberneeme sadamaga seoses ja elamualal kehtivas ÜP s määratud EKV ulatuses Ala 12 - mererannal Haapse külas õuemaal olemasoleva ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel alal 100 meetrini veepiirist Ala 13 - mererannal Kullamäe külas õuemaal olemasoleva ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel alal 100 meetrini veepiirist Ala 14 - Lundi paisjärve kaldal Koogi külas õuemaal olemasoleva ehitusjooneni Ala 15 - Pirita jõe kaldal Loo alevikus 10 meetrini veepiirist Ala 16 - Vadioja kaldal Loo alevikus 0 meetrini veepiirist Ala 17 - Vadioja kaldal Liivamäe külas 0 meetrini veepiirist Ala 18 - Pirita jõe kaldal Iru külas 22 meetrini veepiirist.
7.2.Alad nr 2-3, joonis 7 (lisas nr 14)
Tuginedes vastustaja tekstile on EKV-d vähendatud mööda Nuudi tee 70 põhjapiiri. Joonistelt aga nähtub, et EKV-d on vähendatud sirgjoonena, võttes aluseks Nuudi tee 66 kinnistu põhjapiiri. Seeläbi ei ole aga arvestatud kehtestatud DP-ga määratud ehitusõigust, mis on antud merele lähemale, kui vastustaja poolt EKV vähendamine. Lisaks leidis vastustaja, et EKV vähendamine on takistatud see-tõttu, et kinnistul paiknevad tammed, kuid vastustaja ei ole arvestanud, et ühestki õigusaktist tulenevalt ei ole keelatud kinnistu omanikul tammesid maha raiuda. Kaebaja hinnangul ei saa kaitstavaks loodusväärtuseks olla miski, mille likvideerimise õigus on isikul olemas. Vastustajal on EKV-d võimalik vähendada ka kõrvaltingimusega, mille sisuks on nõue, mille kohaselt on isikul kohustus kõik EKV alasse jäävad tammed säilitada.
7.3.Ala 4, joonised 8-9 (lisades nr 15-16) Vastustaja on Saviranna külas vähendanud EKV-d Saviranna tee 158a ja Saviranna tee 160a osas. Kaebaja märgib, et nende kinnistute osas ei ole kaebaja EKV vähendamist üldse taotlenud. Samas oli taotlus esitatud ka Ranna-Räästu kinnistu osas mille osas EKV vähendamist ei ole aga vastustaja üleüldse käsitlenud. Lisaks oli kaebaja taotlus ala suhtes esitatud Kalda tee 27-Kalda tee 38 kinnistute osas nii, et EKV jääks väljapoole kinnistu piiri, so 50m veepiirist, kuid vastustaja vähendas EKV-d nii, et osaliselt ka kinnistute sees olevad alad jäid EKV sisse. Kalda tee 44 kinnistu osas on osaliselt EKV-d vähendatud rohkem kui taotlus oli esitatud. Lisaks leidis vastustaja Tamme kinnistu osas õigusvastaselt, et põhjendatud ei ole EKV vähendamine maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistul. Õigusaktidest ei tulene, et maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistul oleks EKV vähendamine välistatud. Samuti asus vastustaja seisukohale, et kuna Tamme kinnistul paiknevad tammed, siis ei ole EKV vähendamine võimalik, jättes arvestamata, et isikul ei ole keelatud tammed maha raiuda. Lisaks on oluline, et Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistu osas vastustaja EKV-d ei vähendanud, sest leidis õigusvastaselt, et asjaolu, et ehitada saab ka väljaspool EKV-d on selline, mis lubab jätta EKV vähendamata. Selline lähenemine võtab omavalitsuselt võimaluse suunata asustust (enesekorraldusõigus) ja samuti isiku omandi kasutamise õiguse.
7.4.Ala 5 - Ülgase küla, joonis 11 (lisas nr 18) Kaebaja taotlus EKV vähendamiseks nägi ette EKV vähendamist 50 m veepiirist ja sadamaalale. Tegemist on olukorraga, kus meri on söönud ära osa kaldast ja seega on osa DPga ettenähtud õuealast ala, kus kehtib ehituskeeld. Vastustaja keeldus EKV vähendamisest, jättes arvestamata, et juba varem kehtestatud DP-ga on EKV-d vähendatud. Vastustaja on vähendanud EKV-d teelt kinnistusiseste juurdepääsuteede jaoks, kusjuures on oluline rõhutada, et EKV sellisel kujul vähendamisega on tegemist nn abstraktse EKV vähendamisega, sest väljaehitatud lahendust ei ole ja seega on EKV-d vähendatud vastustaja poolt teadmata asukohas asuvale kinnistusisesele teele. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses aga rõhutanud, et nn abstraktne EKV vähendamine ei ole lubatud. Seega on vastustaja põhjendused ja käitumine olnud vastuoluline. Samuti on ala EKV vähendamine vastuoluline vastustaja tekstis toodud vähendamise ning joonisel kajastatud lahenduse osas.
7.5.Ala 6 - Kostiranna küla, joonised 12 ja 13 (lisad 19-20) Raja tee 10/Ranna kinnistu puhul oli kaebaja poolt taotletud õueala osas EKV vähendamist kinnistu piirini, vastustaja aga vähendas EKV-d veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas osas hoonete kontuuri osas.
Vastustaja on käsitlenud metsamaad Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel ja vähendanud EKV-d 100 meetrile. On aga oluline rõhutada, et metsa rannal ei kasva, kuid samas on vastustaja ikkagi seisukohal, et tegemist on siiski metsamaaga. Kaebaja taotluses toodud EKV ulatust ei ole arvestatud. Taga-Piganeeme kinnistu osas ei ole arusaadav, kui palju EKV-d on vähendatud. Kostivere tee 15 kinnistu osas on tekstis EKV-d vähendatud, kuid joonisel mitte. Eest-Piganeeme kinnistu hoonestuse osas ei ole EKV-d vähendatud.
7.6.Ala 7 - Manniva küla, joonis 14 (lisa nr 21) Manniva külas taotles kaebaja EKV vähendamist 100 meetrini, selle asemel aga lubas vastustaja EKV vähendamist vaid Nõmme kinnistul õuemaa ulatuses. Metsamaa osas asus vastustaja seisukohale, et EKV vähendamine metsamaal 100 meetrini üleujutatava ala piirist on vastuolus ranna kaitse eesmärkidega. Samas on kaebaja esitatud taotluses märgitud EKV rohkem kui 200m veepiirist. Seega kui võtta eelduseks, et üleujutatud alale (ca 100m) lisandub ehituskeeluvööndi ala, siis on vajalik EKV vähendamine, kuid võttes eelduseks, et üleujutatud alale ei lisandu ehituskeeluala, siis ei ole EKV vähendamine vajalik. Kaebajale jääb arusaamatuks ning vastustaja otsuses ei ole esitatud põhjendusi selles osas, kas juhul, kui tegemist on üleujutatava alaga ja pärast üleujutatavat ala algab mets, on tegemist metsamaaga metsaseaduse mõttes või mitte.
7.7.Ala 8 - Jõesuu küla, joonis 16 (lisas nr 23) Kaebaja on taotlenud varasemalt kehtestatud detailplaneeringu järgi EKV vähendamist, kuid selle asemel on vastustaja EKV-d vähendanud Rannaveski 1, 2, 3, 4 ja 5 kinnistute osas. On oluline, et nt ehitatud puurkaev jääb alasse, mille osas vastustaja EKV-d ei vähendanud. Vastustaja on toonud põhjenduse, mille järgi on tegemist üleujutatava alaga ja seepärast ei tohi ehitusõigust olla antud. Kaebajale jääb arusaamatuks, millisest õigusaktist tuleneb keeld ehitada üleujutusalale. Samuti kuivõrd on tegemist olukorraga, kus detailplaneeringuga on juba ehitusõigus antud ning EKV vähendatud ja selle alusel on rajatud ka puurkaev. Seetõttu tekib põhjendatud küsimus, mis saab elamualast ja kes vastutab tekitatud kahju eest. Lisaks on vastustaja ala puhul ebaõigesti tõlgendanud LKS § 35 lõiget 4 ning liitnud üleujutatava ala lõppemisele veel otsa ka ehituskeeluvööndi ulatuse. Kaebaja on eelnevalt osundanud, et selline tõlgendus on vastuolus õigusaktidega. Juhul kui tõlgendada LKS § 35 lõiget 4 kooskõlas teiste õigusaktidega, sh põhiseadusega, ei ulatu ehituskeeluvöönd Rannaveski 1, 2, 3 ja 4 kinnistule. Rannaveski tee 5- 10 kinnistute osas tuleks teha EKV vähendamise otsus. Nimetatu nähtub Maa-ameti kitsenduste kaardilt, kus erinevaid kitsendusi hakatakse arvutama veepiirist (esitatud lisas nr 49). Vastustaja on seisukohal, et tiheasustusalal elamukruntide moodustamine ja maapinna täitmine ja selleks EKV vähendamine veekaitsevööndisse ei ole vastavuses veekaitsevööndi põhimõttega. Vastustaja ei ole põhjendanud, millele tuginedes on ta asunud seisukohale, et veekaitsevöönd algab üleujutatavast alast. Veeseadus veekaitsevööndit selliselt ei määratle. Seega ei ole siin tegemist veekaitsevööndiga. Vastustaja on ette heitnud, et EKV vähendamise taotluses ei ole kirjas, kuidas tagatakse vee puhtus. Kaebaja rõhutab, et olukorras, kus vastustajale jäi esitatud taotluses midagi selgusetuks või arusaamatuks, oli vastustajal võimalik kaebajalt selle kohta täiendavalt täpsustusi küsida. Vastustaja on käsitlenud munitsipaalomandisse kuuluvat Laheranna kinnistut ala 8 koosseisus ja ülejäänud nn Laheranna piirkonda ala 9 koosseisus. Esmalt tuleb märkida, et vastustaja on segi ajanud munitsipaalomandis oleva maa (Laheranna kinnistu) ning eraomandis oleva
kinnistu (Laheranna tee 1 kinnistu) ning käsitlenud Laheranna tee 1 kinnistut kui omavalitsusele tekkivat võimalust tagada supelrannale vajalikud teenused. Nimetatu ei vasta aga tegelikkusele. EKV vähendamise taotlus ongi esitatud Laheranna supelranna piirkonna, sh Laheranna kinnistu kui munitsipaalomandis oleva kinnistu osas, mille kaudu näeb omavalitsus võimalust hajutada Jõesuu puhkeala superannale (edaspidi nimetatud ka kui Laheranna supelrand) tekkivat koormust ning võimaldada supelranna rajatiste ja muude avalikke funktsioone kandvate ehitiste tekkimist piirkonda, millel on väga suur puhkealaline väärtus. Ei ole vaidlust, et Laheranna piirkonna supelrand on Ihasalu poolsaare väärtuslik rekreatsiooniala, mistõttu on vajalik tagada piirkonnas asjassepuutuvad teenused ning infrastruktuur. On oluline, et nimetatud supelranna vahetus läheduses paiknevad kinnistud on üldkasutatava maa sihtotstarbega ja ka kuuluvad munitsipaalomandisse. On oluline, et ülejäänud Jõelähtme valla supelrandades ei ole võimalik tagada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu vee olemasolu ja reovee kanaliseerimine ja seega on kõrgeväärtusliku sinilipuga ranna jaoks vajalikke teenuseid võimalik osutada vaid Laheranna supelranna piirkonnas. On selge, et selline võimalus on omavalitsuse jaoks ülimalt väärtuslik ning arenguvõimaluste määramisel peab omavalitsus lähtuma selliste võimaluste olemasolust. On oluline, et Jõelähtme valla puhkealade puhul ei ole tegemist mitte ainult Jõelähtme valla elanikele mõeldud puhkealadega, vaid Tallinna piirkonna elanikele mõeldud puhkealadega. Laheranna piirkonna supelrannaga analoogsete võimalustega supelranna näiteks on NarvaJõesuu supelrand. Kaebaja on seisukohal, et EKV vähendamise otsustamisel on vastustajal kohustus käsitleda ka kaebaja poolt esitatud põhjendusi, miks on alal vajalik EKV-d vähendada ning juhul, kui jõutakse vastustaja poolt järeldusele, et EKV-d ei ole võimalik vähendada, siis tuua välja ka mõjud, mis tekivad EKV vähendamata jätmise otsusest tulenevalt. Mõjuks ei saa olla ainult looduskeskkonnale tekkivad mõjud, sest üheks asjaoluks, mida EKV vähendamisel tuleb vaadata, on ka asustuse suunamisega seonduvad asjaolud. Hetkel jääb vastustaja tegevusest mulje, et vastustaja on arvamusel, et kui kaebaja on toonud välja, et piirkonda külastab palju puhkajaid, mistõttu on otstarbekas pakkuda asjakohaseid teenuseid ning erinevaid puhke- ja elamisvõimalusi, siis juhul, kui EKV-d ei vähendata, siis sellist puhkajate hulka ei tule. Kaebaja saab kinnitada, et puhkajad käivad ikkagi, kuid kuna asjakohast infrastruktuuri ei ole, siis inimesed mõjutavad looduskeskkonda mitte nii säästlikult ja mõistlikult kui siis, kui asjakohane taristu oleks olemas. Lisaks sellele, et sisuliselt ei ole EKV vähendamata jätmisest tekkivaid mõjusid üldse käsitletud, on käsitletud tendentslikult ka tekkivaid mõjusid ning ei ole üldse käsitletud kas võimalike negatiivsete mõjude puhul on võimalik võtta kasutusele ennetusleevendusmeetmeid, sh neid meetmeid, mida on käsitletud heakskiidetud KSH aruandes. Kaebaja taotles Laheranna supelranna piirkonnas ühtlast EKV määramist 100 meetrini veepiirist. Ei ole vaidlust, et üldplaneeringu eelnõu kohaselt on tegemist tiheasustusala laiendamisega ehk tavapärane ehituskeeluvöönd on 50 meetrit. Vastustaja on leidnud, et kuna tegemist on rannal kasvava metsamaaga, siis kohaldub 200m ehituskeeluvöönd, kusjuures seda tuleks arvutada üleujutatavast alast. Kaebaja ei korda siinkohal oma seisukohta üleujutatava ala ja erinevate vööndite osas, kuid on arvamusel, et õiguskantsleri poolt esitatud seisukoht on õige ning vastustaja kohaldab vääralt materiaalõigust. Kaebaja on seisukohal, et rannal kasvava metsamaa defineerimine peaks olema üldarusaadav. On oluline, et antud juhul on Laheranna supelranna liivapinna laius veepiirist puudeni vahemikus 30-40m ehk ületab oluliselt tavatähenduses kalda ehk ranna mõiste ja on ka suurem kui veekaitsevööndi laius veepiirist. Seega on vastustaja sisustanud EKV menetlemisel rannal paikneva metsamaa mõistet vääralt. Kaebaja märgib, et selleks, et oleks üheselt mõistetav üldplaneeringu planeeringujoonisel ehituskeeluvööndi paiknemine on ta võtnud seisukoha, et on otstarbekas pöörduda vastustaja
poole EKV-ga seoses selleks, et hilisemalt ehitustegevuse teostamisel ei tekiks vaidlusi. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja soovinud saada vastustajalt seisukohta ka Laheranna supelranna ja selle piirkonna ehituskeeluvööndi osas, kuid vastustaja on kaebaja arvamust mööda põhjendamatult keeldunud lahendusest, mille kohaselt oleks üldplaneeringule kantud EKV joon 100 meetri kaugusel veepiirist. Vastustaja on leidnud, et kui Laheranna piirkonnas toimub ehitustegevus, siis sellega seonduv raadamine oleks nii suur, et elluviimisel ei ole tegemist enam loodusliku metsakooslusena, vaid elurajooni kõrghaljastusena. Vastustaja on leidnud, et nimetatu on juhtunud Laheranna DP alal. Vastustaja märgib, et EKV-ga seotud otsuse puhul ei ole keelatud teha kõrvaltingimustega otsust ja vastustajal on võimalik näha ette asjassepuutuvaid tingimusi, mida tuleb ehitustegevuse realiseerimisel tarvidusele võtta. Antud juhul aga ei ole vastustaja seda teinud. Vastustaja on toonud välja, et ehitiste lisandumisel Laheranna piirkonda suureneb inimeste arv, kuna inimeste hulk suureneb. Samas on jäetud täielikult arvestamata milline on inimeste arv praegu ja milline on tulevikus ka siis, kui asjassepuutuvaid ehitisi välja ei ehitata. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei saa asuda omavalitsuse asemel kujundama asutusstruktuuri. Ei ole vaidlust, et ÜP eelnõu kohaselt on tegemist tiheasustusalaga ning omavalitsusel on õigus määratleda kuhu on otstarbekas inimasustust suunata. Ihasalu poolsaare puhul ei ole võimalik suunata inimesi RMK aladele ja seega ei ole võimalik asustuse suunamisel kasutada väga suurt ala Ihasalu poolsaarel, sh Ihasalu poolsaare keskosa. Ilmselgelt on JõesuuNeeme-Ihasalu küla puhul tegemist ühe kandiga ja seega peab nimetatud piirkonna elukondliku ja muud hoonestused paigutuma Ihasalu poolsaare lääne küljele. On oluline, et nimetatud poolsaare külg oli asustatud ka varasemalt, kuigi mitte sellisel määral, kui tänastes tingimustes on vajalik asustust suunata. Kaebaja on seisukohal, et asustuse määramisel tuleb võtta arvesse ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja lähtuda muuhulgas ka planeeringulistest looduskeskkonda säästvatest põhimõtetest. Kaebaja märgib, et asustuse suunamine viisil, kuidas vastustaja on seda soovinud, so 200m piiranguvööndi ja Ihasalu-Ruu maantee vahelisel alal, ei ole üksinda võimalik, sest sellisel juhul ei ole tagatud ei supelranna ega muude puhkeehitiste teenindamiseks vajalike ehitiste olemasolu ega ka kasutatud piirkonna suuri võimalusi Tallinna lähiala puhkemajanduse arengul. Vastustaja ei ole kordagi kaalutlenud milliseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid toob kaasa olukord, kus suurel maa-alal ei ole võimalik ainulaadset puhke- ja virgestusehitisi rajada ning kogu eeldatav külaliste tulv paigutub kitsale alale Laheranna piirkonnas, so alale, kus on ehituskeeluvööndit vähendatud 100 meetrini.
7.8.Ala 9 - Ihasalu küla, joonised 17 ja 18, 22, 23 ja 24 (lisad 24 ja 25; lisad 29-31) Läänepiiril Laherannaga seoses taotles kaebaja metsamaal EKV vähendamist 100 meetrit veepiirist. Vastustaja keeldus EKV vähendamisest. Ihasalu idakaldal taotles kaebaja EKV vähendamist olemasoleva hoonestuse osas, millega vastustaja ei nõustunud. Ihasalu tee 34, 36 ja 48 osas on keskkonnaamet andnud EKV vähendamise kogu õuemaa ulatuses, kaebaja taotles EKV vähendamist aga väiksemas ulatuses.
7.9.Ala 10 - Neeme küla, joonised 18, 19, 21, 22 (lisad 25-29) Neeme küla osas ei ole vastustaja metsamaal üleüldse vähendanud EKV-d. Jääb selgusetuks, mis saab olemasolevast hoonestusest. Tekstiliselt on arusaamatu, mis saab Metsamarja põik 8a ja 8b kinnistutest ja Ojaotsa, Mardiranna ja Kivineeme tn 32 kinnistutest – kas EKV nende kinnistute osas vähendati või mitte. Jääb selgusetuks, mis saab Kivineeme tn 10 kinnistu hoonestusest, mis jääb EKV-sse, kuid mille osas ei ole vähendamisega nõustutud.
Neeme sadamas on vähendatud EKV-d 20 meetrini, kuid sadamarajatisega seoses võib olla vajadus vähendada EKV-d nullini. Antud juhul on vastustaja leidnud, et kuna kinnistu ja mere vahele jääb nn reformimata maa ehk maa, mis ei kuulu kellelegi ehk ei ole kinnistu, siis ei saa selle maa-ala osas EKV-d vähendada. Kaebaja märgib, et selline seisukoht on õigusvastane ning sellist järeldust ei tulene ühestki õigusaktist. Üksnes seetõttu, et maa ei kuulu kellelegi ei tähenda, et maa osas ei oleks võimalik EKV-d vähendada. Arusaamatuks jääb täiendavalt ka see, kuidas suhestub sadamale antud EKV vähendamine ja sadama taha jääva restoranihoone EKV vähendamine ehk kas mõlemad EKV vähendamised kehtivad üheaegselt või mitte.
7.10.Ala 11 - Kaberneeme küla joonised 26, 27, 28 ja 29 (lisad nr 33-36) Kordoni tee 22 kinnistu osas on EKV-d vähendatud üksnes õueala ulatuses, kuid kaebaja taotles EKV vähendamist laiemalt. Lisaks taotleti EKV vähendamist sirgjooneliselt, vastustaja on EKV-d vähendanud üksnes hoonete kontuuride kaupa. Arusaamatuks jääb, mida tähendab see, et Tõusu tee 33 kinnistul olemasolev kõrvalhoone jääb väljaspoole EKV-d. Kaberneeme tee 2a kinnistul jääb olemasolev hoone EKV-sse. Jääb selgusetuks, mis saab hoonest edasi.
7.11.Ala 12 - Haapse küla, joonised 30 ja 31 (lisad nr 37-38) Kaebaja poolt on vastav taotlus esitatud, kuid vähendamist vastustaja poolt ei toimunud. Joonisel nr 31 (lisa nr 38) ei vähendatud vastustaja poolt üldse EKV-d, kaasa arvatud olemasolevate hoonete osas. Hoonestus, mille osas EKV-d ei vähendatud, paikneb veel Naudingu kinnistul, Sarapuu kinnistul, Lutteri tee 15 kinnistul ja Lutteri tee 17 kinnistul.
7.12.Ala 13 - Kullamäe küla, joonis 32 (lisa nr 39) EKV-d ei vähendatud, taotlus esitati kaebaja poolt ka metsamaa osas, kuna ilmselgelt soovitakse seda ala kasutada ka üksikelamute ehitamiseks. Vastustaja ei põhjendanud, miks ta EKV vähendamisest keeldus. Monte tee 25 kinnistul asub olemasolev hoonestus, EKV-d selles osas ei vähendatud.
7.13.Ala 14 - Koogi küla, joonis 6 (lisa nr 13) Jägala-joa tee 33 kinnistu abihoone osas vastutaja EKV-d ei vähendanud, mistõttu tekib põhjendatud küsimus, mis saab sellest hoonest edasi.
7.14.Ala 15 ja ala 16 - Loo alevik, joonised 2, 3, 4 ja 5 (lisad nr 9-12) Joonisel nr 2 on antud uus EKV piir, kuid on jäänud kajastamata varem antud ehitusõigused. Kaebaja hinnangul ei ole õiguspärane määrata üldplaneeringu menetluses lahendatava EKV vähendamise taotluse raames uut EKV piiri ja tunnistada sellega kehtetuks varem detailplaneeringute menetluse raames antud EKV vähendamised. Samuti kerkib ka siinkohal küsimus, mis saab olemasolevatest hoonetest, mis on ehitatud EKV-sse. Joonis 3 ja 4- Vadioja puhul taotles kaebaja EKV vähendamist 0-meetrini, kuna Vadioja kanti keskkonnaregistrisse alles hiljuti. Seega varasemalt ei ole olnud vajadust EKV-d vähendada ning kallastele on lubatud ehitada. Lisaks on oluline, et ehituskeeld rakendub tulevikus vajaminevate, kuid hetkel mitteteadaolevate ÜVK või muude sadeveelahendusrajatiste osas, mida ei ole juhul, kui EKV-d ei ole vähendatud, võimalik Vadiojja juhtida. Selliste ÜVK rajatiste näiteks on sadeveekanalisatsioon. Seega ei ole põhjendatud vastustaja poolt Vadioja osas EKV vähendamisest keeldumine 0 meetrini.
7.15.Ala 17 - Liivamäe ja Saha küla, joonis 5 (lisa nr 12)
Vadioja puhul kehtivad samad põhjendused, mis eelnevalt Vadiojaga seotud EKV vähendamise puhul on välja toodud.
7.16.Ala 18 - Iru küla, joonis 1 (lisa nr 8) Kaebaja ei nõustu vastustaja lähenemisega, et ÜP menetluse raames on võimalik EKV vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid EKV vähendamiseks. Vastustaja otsus on vastavas ulatuses õigusvastane, sest toob kaasa olukorra, kus üheaegselt kehtivad haldusaktid (detailplaneering ja üldplaneering) näeksid ette erinevad EKV-d ja nende ulatused. Selline olukord ei ole kooskõlas õigusaktidega.
7.17.Ala 19 - Jõesuu küla, joonis 15 (lisa nr 22-23) Kaebaja poolt on taotletud oluliselt erinev EKV vähendamine kui vastustaja selle heaks kiitis.
8.Oma 8.12.2020 kaebuse täpsustuses viitas kaebaja 13.08.2020 – 01.12.2020.a poolte vahel toimunud kompromissläbirääkimistele, mille tulemusena esitas vastustaja kaebajale 08.09.2020.a täiendava otsuse nr 7-13/20/11317-2 (08.12.2020 menetlusdokumendi lisa 1), millega vastustaja tegi täiendava otsuse ning vähendas ehituskeeluvööndit („EKV“) Neeme külas, Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas. Seega loobub kaebaja 03.08.2020.a esitatud kaebuses ala nr 10 – Neeme küla osas Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas kaebusest. Lisaks esitas vastustaja 01.12.2020.a kaebajale täiendava otsuse nr 7-13/20/4570-6 (08.12.2020 menetlusdokumendi lisa 2), millega vastustaja muutis oma 03.07.2020.a otsust alljärgnevalt toodud alade ja kinnistute osas ja mille osas on kaebaja järgmistel seisukohtadel:
8.1.Loo alevik Loo alevikus nõustus vastustaja Oja tee 3, Oja tee 7, Oja tee 9 kinnistute osas EKV vähendamisega 6 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Saha tee 12, Vahe tee 1, Vahe tee 3, Vahe tee 5, Vahe tee 9, Vahe tee 11/15 ja Vahe tee 11a kinnistutel 5 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Toome tee 6 kinnistul vadioja poolse piirini ning skeemil 1, 2 ja 3 toodud piiritletud asukohtades 0 meetrini vaid trasside (sh sadevete juhtimisel Vadiojja) rajamiseks. Kaebaja märgib, et esitatud kaebuses vaidlustas kaebaja ala nr 15 ja 16 osas Loo alevikus Vadiojast tingitud EKV vähendamise (kaebuse punkt 2.75). Kaebaja taotles Vadioja EKV vähendamist 0 meetrini, et oleks võimalik rajada ÜVK või muid sadeveelahendustega seotud rajatisi. Vastustaja on seoses Vadiojaga muutnud vaidlusalust 03.07.2020.a otsust oma 01.12.2020.a otsusega ning nõustunud kaebaja poolt taotletud EKV-ga Vadiojaga seoses. Kuna menetlusosalised on Neeme külaga seonduva EKV osas jõudnud kokkuleppele, loobus kaebaja Loo aleviku osas (ala nr 15 ja 16) esitatud kaebusest ja kohus kinnitas selle osalise loobumise ja kompromissi oma 16.02.2021 määrusega.
8.2.Ülgase küla Kaebaja ja vastustaja püüdsid jõuda kompromissini ka Ülgase küla osas, kuid kahjuks seda tervikuna ei saavutanud. Vastustaja nõustus oma 01.12.2020.a otsuses EKV vähendamisega Nuki põik 3 kinnistul 40 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki põik 7 kinnistul 32 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki tee 13 kinnistul ümber olemasoleva vare ja lääneseinast lääne suunas täiendavalt 10 meetri laiuselt Looderanna kinnistule jääva osas, Nuki tee 9 kinnistu ulatuses avalikuks/üldkasutuseks mõeldud ehitiste rajamiseks, Nuki tee 5 kinnistu põhikaardile kantud metsamaa ulatuses, Nuki tee 1 kinnistu ulatuses, Loode tee 2 kinnistu metsamaa ulatuses, Loode tee 4 metsamaa ulatuses, Loode tee 6 metsamaa ulatuses ja Loode tee 24 kinnistul ranna piiranguvööndis paikneva metsamaa ulatuses. Eeltoodud kinnistute osas pooltel enam vaidlust ei ole ja selles osas kaebaja loobus kaebuse punktides 2.46-2.48 eelnimetatud kinnistuid käsitlevatest vastuväidetest ning kohus kinnitas selle osalise loobumise ja kompromissi oma 16.02.2021 määrusega.
Samas on Ülgase küla osas menetlusosaliste vahel on jätkuvalt vaidlus selles, kas vastustaja on käitunud õiguspäraselt, kui ta vähendas oma 03.07.2020.a otsuses EKV-d kinnistusiseste juurdepääsuteede jaoks abstraktselt (jättes täpsustamata juurdepääsuteede asukoha), kuivõrd puudub juurdepääsuteede väljaehitatud lahendus. Seega on EKV-d vähendatud vastustaja poolt teadmata asukohas asuva(te)le kinnistusisesele teele. Samal ajal on aga teiste alade osas vastustaja vaidlusaluses otsuses rõhutanud, et nn abstraktne EKV vähendamine ei ole lubatud ja jätnud teiste alade osas kaebaja abstraktse taotluse rahuldamata. Vastustaja käitumine selles osas on vastuoluline. Ülgase küla osas on pooltel jätkuvalt ka vaidlus Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4 ja Nuki tee 6 ning Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosaga seoses. Vastustaja on oma 01.12.2020.a otsuse punktis 2.6 (lk 13-14) põhjendanud nimetatud kinnistute osas EKV vähendamata jätmist asjaoluga, et nendel kinnistutel on säilinud metsakooslused ning kinnistute hoonestamine eeldab ulatuslikku puude raiet ja intensiivistuda võib maapinna kuivendamine või osaline täitmine. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja põhjendused ei ole asjakohased ning seega on EKV vähendamata jätmise otsus õigusvastane. Koljunuki detailplaneeringuga (kehtestatud 31.05.2005) on kinnistutele antud ehitusõigus. Maaomanikel on õigustatud ootus detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse kehtivusele. Vastustaja on EKV vähendamata jätmist põhjendanud väidetava metsakooslusega. Kaebaja märgib, et nimetatud kinnistud on elamumaa sihtotstarbega kinnistud ning kõrghaljastust, mis kinnistutel asub, ei ole võimalik pidada metsaks. Kaebaja rõhutab, et mitte ühestki õigusaktist ei tulene maaomanikele keeldu teostada nimetatud kinnistutel raietegevust. Seega on vastustaja põhjendused EKV vähendamata jätmise osas arusaamatud. Kaebaja hinnangul säiliks kinnistutel väidetav metsakooslus oluliselt rohkem olukorras, kus maaomanikul on võimalik arvestada detailplaneeringujärgse ehitusõigusega ning EKV vähendamisega, võrreldes olukorraga, kus maaomanike ehitusõigust takistab väidetav metsakooslus. On iseenesestmõistetav, et kui ühestki õigusaktist ei tulene maaomanikule keeldu seda metsakooslust raiuda (mis vastustaja hinnangul tekitab ehitusõiguse piiranguid), siis maaomanik seda ka teeb, mille tulemuseks on väidetavale hinnalisele metsakooslusele suurem kahju kui EKV-d vähendades. Samas rõhutab kaebaja, et vastustaja poolt on meelevaldne lugeda nimetatud kinnistutel asuvat puistut metsakoosluseks.
8.3.Uusküla küla Vastustaja keeldus oma 01.12.2020.a otsusega EKV vähendamisest Uusküla küla, Kordoni kinnistu lõunaosas (vt kaebuse lisas nr 14 esitatud joonist, EKV taotlus esitatud helerohelise joone osas, millega vastustaja ei nõustu). Vastustaja põhjendab EKV vähendamata jätmist Kordoni kinnistu lõunaosas asjaoluga, et kinnistu lõunaosa hoonestamine oleks küll kooskõlas kehtiva Muuga tootmismaa DP kohase ehitusõigusega ja vastu võetud ÜP-ga kavandatud asustusstruktuuriga, kuid see oleks vastuolus hetkel alale omase asustusstruktuuriga (punkt 1.6, lk 6). Kordoni kinnistu osas on kehtestatud 04.07.2000.a detailplaneering (detailplaneeringu kehtestamise otsus esitatud 08.12.2020 menetlusdokumendi lisas 3, seletuskiri lisas 4 ja põhijoonis lisas 5). Detailplaneeringu kohaselt on vaidlusalusele alale kavandatud avalikes huvides puurkaev. EKV vähendamata jätmise korral ei ole võimalik vastustajal puurkaevu sellesse asukohta rajada. Vastustaja on otsuse punktis 1.1 (lk 3) märkinud, et „Keskkonnametil puuduvad andmed, et rannal metsamajandusliku sihtotstarbega kinnistul ehitusõiguse seadmiseks ning metsa juhtfunktsiooni muutmiseks saadi keskkonnaministrilt nõusolek“. Kaebaja esitab käesoleva menetlusdokumendi lisas 6 keskkonnaministeeriumi 06.04.2000.a kirja nr 155, millega on keskkonnaministeerium detailplaneeringu kooskõlastanud. Kõik asjakohased dokumendid ja andmed on olnud kättesaadavad Jõelähtme valla planeeringute veebiregistrist EVALD1. Seega on arusaamatu, miks vastustajal andmed sellise kooskõlastuse kohta puuduvad.
Kaebaja ei nõustu vastustaja põhjendustega ning on seisukohal, et olukorras, kus kinnistu osas on EKV-d varem kehtestatud detailplaneeringuga vähendatud – ning detailplaneering on kooskõlastatud ka keskkonnaministeeriumi poolt – ei ole põhjendatud jätta üldplaneeringuga taotletud EKV vähendamise taotlus arvestamata ning EKV vähendamata. Täiendavalt on puurkaevu rajamine antud asukohta avalikes huvides, mida vastustaja ei ole oma otsuses kaalunud ega arvestanud.
8.4.Kaebaja palub jätta menetluskulud Keskkonnaameti kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel.
10.Kõigepealt märgib vastustaja, et Puudub vaidlus, et ranna ja kalda EKV võib vähendada kohalik omavalitsus (edaspidi ka KOV) üldplaneeringuga tulenevalt looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 40 lg 2. Samuti pole vaidlust, et ranna ja kalda EKV vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul tulenevalt LKS § 40 lg 3. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks on Jõelähtme vald esitanud taotluse ning LKS § 40 lg 4 p 1 kohaselt vastuvõetud üldplaneeringu. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsust EKV vähendamise nõusoleku andmiseks tehes hinnanud EKV vähendamise vastavust LKS §-dele 34 ja 40 lg 1. Keskkonnaamet selgitab, et 03.07.2020 otsusega ei ole EKV-d vähendatud. 03.07.2020 otsusega on Keskkonnaamet andnud LKS § 40 lg 3 alusel (osalise) nõusoleku EKV vähendamiseks. EKV vähendamine jõustub LKS § 40 lg 6 alusel kehtestatud üldplaneeringu jõustumisel.
11.Järgnevalt toob Keskkonnaamet välja oma seisukohad kaebusele kaebuses esitatud väidete järjekorras.
11.1.Kaebuse esitaja leiab, et Keskkonnaamet on rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebuse punktides 2.9.-2.10. on kaebaja välja toonud nõuded haldusaktile ning leidnud, et 03.07.2020 otsuse puhul oli tegemist soodustavast haldusaktist keeldumise otsusega, mistõttu tuli järgida haldusaktile esitatud nõudeid.
11.1.1.Keskkonnaameti hinnangul on 03.07.2020 otsus, millega osaliselt nõustuti EKV vähendamisega ning osaliselt keelduti vähendamast EKV-d, vaadeldav menetlustoimingu, mitte haldusaktina. Keskkonnaameti 03.07.2020 otsusega ei tekitata, muudeta ega lõpetata isiku õigusi ei kohustusi. Lõplikuks haldusaktiks on Jõelähtme valla jõustunud üldplaneering.
11.1.2.Halduskohtumenetluse seadustik (edaspidi HKMS) § 45 lg 3 sätestab, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemist. Haldusorgani keeldumine EKV vähendamiseks nõusoleku andmisest toob kaasa planeeringu vastuvõetud kujul kehtestamata jätmise, kuivõrd EKV vähendamise nõusoleku mitteandmise korral oleks planeeringu kehtestamise otsus (vastuvõetud kujul) mitte üksnes õigusvastane, vaid välistaks ka planeeringuga ettenähtud võimalike ehitusõiguste kasutamise. LKS § 38 lg 9 sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda EKV-s ehitamist vastuolus samas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Seega on Keskkonnaameti 03.07.2020 otsus EKV vähendamise nõusoleku kohta vaadeldav siduva menetlustoiminguga.
11.1.3.Keskkonnaamet on seisukohal, et kuivõrd LKS § 38 lg 3 alusel on EKV-sse ehitamine üldreeglina keelatud, ei saa kohalik omavalitsus eeldada, et Keskkonnaamet igal juhul annab nõusoleku EKV vähendamiseks. Planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel väga suur
diskretsiooniõigus ning kohalikul omavalitsusel on võimalus suunata planeeringulahendust selliselt, et ehitustegevust ei kavandataks soovitud mahus EKV-sse.
11.1.4.Keskkonnaamet peab ka vajalikuks välja tuua, et õiguskirjanduses on jagatud seisukohta, et menetlustoimingu motiveerimise nõuded on leebemad võrreldes haldusakti motiveerimise nõuetega. Menetlustoimingu motiveerituse aste võrreldes haldusakti motiveeritusega võib olla madalam, sest menetlustoiming ei lõpeta haldusmenetlust ja vajadusel saab enne lõpliku haldusakti väljaandmist anda/küsida täiendavat informatsiooni või selgitusi menetlustoimingu tegijalt, et menetlustoimingu tagamaad oleksid mõistetavad. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus näiteks 14.01.2009 kohtuotsuses haldusasjas 33-1-62-08 (p 10). Seega, kui lõplikku haldusakti välja andev Jõelähtme vald ei nõustu või ei saa aru haldusorgani otsuse põhjendustest või näeb, et haldusorgani nõusolekus võib olla vigu, mis võivad viia ka õigusvastase haldusakti andmiseni, on kohalikul omavalitsusel võimalus taotleda nõusolekut andvalt haldusorganilt selgitusi. Kohalik omavalitsus taotlejana saab uute asjaolude ilmnemisel paluda taotluse uuesti otsustamist. See ei pea toimuma läbi aja- ja ressursimahuka kohtumenetluse.
11.1.5.Arvestades menetlustoimingu põhjendamisele esitatavaid nõudeid, on Keskkonnaameti 03.07.2020 otsus piisavalt põhjendatud, vormivigadeta ning seetõttu formaalselt õiguspärane. Samuti on Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuses toodud EKV vähendamise nõusoleku andmisel arvestatud, et EKV vähendamise menetlus toimub ÜP tasemel, kus ei ole ehitamise kavatsust kujutatud kinnistupõhiselt, vaid alapõhiselt üldistatult. Keskkonnaamet on seega EKV vähendamise võimalikkuse hindamisel lähtunudki valdavalt alapõhisest iseloomust, arvestades võimalusel kinnistupõhise situatsiooniga. Üldplaneeringu olemusest tingituna ei saa üldplaneeringu alusel EKV vähendamise hindamise põhjendused olla sama põhjalikud kui detailplaneeringu menetluse puhul.
11.1.6.Lisaks toob Keskkonnaamet välja (vastuseks kaebuse punktis 2.12. esitatule), et menetlustoimingu olemust arvestades on varasematele seisukohtadele viitamine menetlusökonoomia huvides Keskkonnaameti hinnangul korrektne ja õiguspärane. 03.07.2020 otsuses (lk 5) on välja toodud vastav viide, mis ütleb, et Keskkonnaamet loeb 20.02.2020 kirja 03.07.2020 kirja lisaks: “Keskkonnaamet, olles tutvunud 23.03.2020 täiendavas taotluses toodud selgitustega, jääb KeA 20.02.2020 kirjas toodud seisukohtade juurde, loeb KeA 20.02.2020 kirjas toodud selgitused käesoleva kirja lisaks ja neid siinkohal üle ei korda.“.
11.2.Kaebaja on kaebuse punktis 2.11. leidnud, et Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsust tehes jätnud arvesse võtmata üldplaneeringu menetluse raames koostatud haldusaktid, täpsemalt keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH).
11.2.1.Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 21 kohaselt on keskkonnamõju KeHJS tähenduses kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale. KeHJS § 22 kohaselt on keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. KeHJS § 32 kohaselt on KSH KeHJS tähenduses avalikkuse ja asjaomaste asutuste osalusel strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevate oluliste keskkonnamõjude tuvastamiseks, alternatiivsete lahenduste väljaselgitamiseks ning ebasoodsat mõju leevendavate meetmete leidmiseks korraldatav hindamine, mille tulemusi võetakse arvesse strateegilise planeerimisdokumendi koostamisel ja mille kohta koostatakse nõuetekohane aruanne.
Planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 86 lg 2 teise lause kohaselt kinnitab omavalitsuse volikogu üldplaneeringu vastuvõtmisel, et üldplaneeringu koostamisel on arvesse võetud KSH tulemusi. Nii KeHJS-st kui ka PlanS-st tuleneb seega, et KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba üldplaneeringu koostamisel ja need peavad olema integreeritud üldplaneeringusse, sellisel juhul vastab vastuvõetud üldplaneering seadusest tulenevatele nõuetele.
11.2.2.Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse III ptk-s (lk 15) on välja toodud, et Keskkonnaamet hindas EKV vähendamise taotlust muuhulgas vastuvõetud ÜP alusel. Seega on kaebaja väide, et vastustaja pole arvesse võtnud KSH tulemusi, sh leevendavaid meetmeid, Keskkonnaameti hinnangul asjakohatu.
11.2.3.Keskkonnaamet täpsustab, et KSH aruandes ei sisaldu, et EKV vähendamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid looduskeskkonnale. KSH aruandes on aga leitud, et KOV arengueesmärkide täitmised ja positiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud kaaluvad üles kaasnevad mõjud looduskeskkonnale ning teatud tingimustel on mõjud leevendatavad, kuid mitte olematud. Leevendavad meetmed, mis on planeeringulahendusse integreeritud, on Keskkonnaamet kaalumisel ka arvesse võtnud. Täiendavad leevendusmeetmed (mis ÜP-sse pole lisatud) võivad kaalumisel olla küll lisaargumendiks, kuid need meetmed ei ole EKV vähendamise nõusoleku andmisel Keskkonnaametile kohustuslikuks ettekirjutiseks. Keskkonnaameti hinnangul ei ole mitmed KSH-s toodud meetmed (nt soovituslik krundisuurus Laheranna piirkonnas, KSH aruande lk 81) piisavad, tagamaks ranna ja kalda kaitse eesmärkide täitmise. Tuleb märkida, et nii arendajad, kui muud isikud lähtuvad üldjuhul siiski üldplaneeringust ning seega, kui KSH aruandest pole leevendavaid meetmeid planeeringusse jõudnud, siis nendega planeerimisprotsessis üldjuhul ka ei arvestata.
11.2.4.Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et Keskkonnaamet lähtub EKV vähendamise võimalikkust kaaludes esmajärjekorras siiski looduskaitselistest põhimõtetest. LKS § 40 kohaselt võib EKV-d vähendada, arvestades sama seaduse §-s 34 toodud ranna ja kalda kaitseeesmärke. EKV vähendamine peab olema vastavuses ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega. EKV vähendamist saab LKS § 40 lg 4 kohaselt kaaluda vaid 1) vastuvõetud üldplaneeringu; 2) kehtestatud üldplaneeringut muutva vastuvõetud detailplaneeringu või 3) vastuvõetud detailplaneeringu, kui üldplaneering puudub, alusel. KSH aruanne ega vastu võtmata üldplaneering nimetatud dokumentide loetellu ei kuulu. Seega ei saa Keskkonnaamet KSH aruande kooskõlastamise protsessis hinnata ÜP alusel taotletava tegevuse mõju ranna ja kalda kaitse-eesmärkidele.
11.2.5.Kokkuvõtlikult saab seega öelda, et EKV vähendamise menetlus on LKS § 40 kohaselt eraldiseisev menetlus, mis viiakse läbi siis, kui KSH aruanne on kooskõlastatud, selle tulemusi on üldplaneeringus arvestatud ja üldplaneering on vastu võetud. Keskkonnaameti juhib täiendavalt tähelepanu, et ka 01.04.2019 kirjas nr 6-5/19/58-2 (lk 5, kaebuse lisa 45) on välja toodud, et kõnealuses kirjas toodud seisukoht ei anna õigustatud ootust ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkuse osas.
11.3.Kaebuse punktis 2.13. on kaebaja välja toonud, et EKV vähendamise otsuse tekstiline otsus ja joonistel näidatud otsus erineb mitme ala puhul ning lõplik otsus ei ole seetõttu üheselt selge.
11.3.1.Keskkonnaamet selgitab, et EKV vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel tuleb lähtuda kirjas toodust ning vastav selgitus on sõnaselgelt märgitud ka 03.07.2020 otsuse III ptks punktis 20 (lk 155): “Palume arvestada EKV vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel käesolevas kirjas toodust. Lisades toodud kaardikihi näol on tegemist abimaterjaliga, kuhu muuhulgas ei ole valdavalt peal kantud varasemate detailplaneeringute alusel antud EKV vähendamisi.“
11.3.2.Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et tekstilises osas esitatud informatsiooni põhjal ei ole üheselt arusaadav, kus Keskkonnaamet on nõustunud EKV-d vähendama või kus mitte. Keskkonnaameti hinnangul on 03.07.2020 otsuse I ptk esitatud valdavalt arusaadavalt. Alljärgnevalt kommentaarid viidatud joonistele: - Uusküla külas, joonisel nr 7 (kaebuse lisas 14) nõustus Keskkonnaamet vähendama EKV-d joonisel toodud punase joone ulatuses, mis ühildub tekstis tooduga. 03.07.2020 otsuses asus Keskkonnaamet pärast 26.02.2020 toimunud täiendavat paikvaatlust seisukohale, et EKV ulatust alal 2 on võimalik vähendada suuremal määral, kui oli välja toodud 10.06.2019 toodud eelnõus (lisas roosa joonega). - Saviranna külas, joonisel nr 9 (kaebuse lisa nr 16) on kahetsusväärsel kombel jäänud kaardile peale kandmata EKV vähendamise nõusoleku joon Kalda tee 27 kinnistu (24504:004:1188) osas, kuid 03.07.2020 otsuse I ptk-s (lk 6) on selgelt arusaadav, et Kalda tee 27 kinnistu ulatuses nõustuti samuti EKV-d vähendama (03.07.2020 otsuses esitatud järgmises sõnastuses: „3. Alal 4 Saviranna külas annab Keskkonnaamet nõusoleku EKV vähendamiseks järgmiselt: Kalda tee 27 (24504:004:1188) kinnistu läänepiirist kuni Kalda tee 43 (24504:007:0080) kinnistu idapiirini veekaitsevööndi piirini ehk 10 meetrini arvestatuna astangu ülemisest servast.“) Keskkonnaamet tunnistab, et veeseaduse (edaspidi VeeS) § 118 lg 2 p 1 alusel on veekaitsevöönd Läänemerel siiski 20 m ning seega võis tekitada segadust viide „veekaitsevööndi piirini“. Keskkonnaamet palub lähtuda konkreetselt meetrites näidatud suurusest, seega on Keskkonnaamet nõustunud EKV vähendamisega 10 meetrini arvestatuna astangu ülemisest servast. EKV vähendamise lähtejoon, arvestatuna eeltoodust, on välja toodud 03.07.2020 otsuse I ptks punktis 3 (lk 6) ning III ptk-s punktis 3.6 (lk 33).
11.3.3.Keskkonnaamet märgib, et 2020. aasta juulis leppisid Jõelähtme vald (Jekaterina Jelizaveta Sibul isikus) ja Keskkonnaamet (Nele Väits isikus) kokku, et juhul kui KOV-le jääb EKV vähendamise otsuse põhjalikuma tutvumise järel EKV vähendamise ulatus selgusetuks, võib selle selgitamiseks kokku leppida koosoleku ja vajadusel saab KOV küsida Keskkonnaametilt ametlikku selgitust. Seega on Keskkonnaamet juba enne kaebaja kohtu poole pöördumist avaldanud valmidust võimalikud tekkivad ebakõlad EKV vähendamise joone kulgemise teemal lahendada omavahelise suhtlemise teel.
11.4.Kaebaja leiab kaebuse punktis 2.14., et Keskkonnaamet on õigusvastaselt EKV-d vähendanud kohtades, kus seda ei ole taotletud.
11.4.1.LKS § 40 lg 1 kohaselt võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevatest teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Keskkonnaamet ei vähenda EKV, vaid annab selleks LKS § 40 lg 3 kohaselt nõusoleku. Keskkonnaamet on EKV vähendamise nõusoleku andmisel lähtunud KOV esitatud ettepanekust, kuid võtnud arvesse ka LKS § 40 lg 1 nimetatud asjaolusid (nt kõlvikulist koosseisu (maakasutust) konkreetses piirkonnas) ning teinud otsuse ulatuses, mida pidas ranna ja kalda kaitse eesmärke arvestades maksimaalselt võimalikuks või mida sai pidada looduses eeldatavalt selgemini arusaadavaks (nt lähtudes teatud kõlviku esinemise paiknemisest, mitte meetritest).
11.4.2.Seadusest ei tulene, et juhul kui Keskkonnaamet nõustub andma nõusolekut EKV vähendamiseks suuremas ulatuses kui KOV taotles, on KOV-ile kohustuslikuks sellises ulatuses EKV-d vähendada, s.t sätestada kehtestatavas planeeringus suurem EKV vähendamise ulatus kui algselt taotleti.
11.5.Kaebuse punktis 2.15. leiab kaebaja, et Keskkonnaamet ei ole EKV taotluse lahendamisel ning EKV osaliste vähendamiste puhul arvestanud varasemalt kehtestatud detailplaneeringutega ning on seega läinud vastuollu enda poolt varem antud siduvate kooskõlastuste ja haldusaktidega.
11.5.1.Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse punktis 2.15. esitatuga. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse I ja III ptk-des iga vastava ala osas, kus varasemalt on detailplaneeringu alusel EKV-d vähendatud, välja toonud, et varasem detailplaneeringu kohane EKV vähendamise nõusolek jääb kehtima. Sama on toodud 03.07.2020 otsuse sissejuhatuses (lk 4): “Samuti selgitame, et Keskkonnaamet nõustub 16.12.2019 kirjas tooduga osas, mille kohaselt Jõelähtme Vallavalitsuse hinnangul jäävad jätkuvalt kehtima eelnevalt tehtud EKV vähendamise otsused ka juhul, kui üldplaneeringus ei ole neid kajastatud eeldusel, et tegemist ei olnud hetkel kehtiva üldplaneeringu (kehtestatud 29.04.2003 otsusega nr 40) alusel tehtud EKV vähendamise otsusega (mis kaotab vastuvõetud ÜP kehtestamisega senise kehtivuse).” Keskkonnaamet ei teostanud valdavalt uut kaalutlust varasemate EKV vähendamiste osas, aga kinnitas, et varasemalt antud nõusolekud jäävad kehtima, kui need on tehtud detail-, mitte kehtiva üldplaneeringu alusel.
11.5.2.Kokku on taolisi detailplaneeringu lahendusi, mille osas jääb jätkuvalt kehtima varasem EKV vähendamise nõusolek, loetletud 03.07.2020 otsuses 13 - Ülgase külas, Ihasalu küla lääneosas, Ihasalu küla idaosas, Neeme küla lääneosas, Neeme küla sadamaalal, Kaberneeme külas, Loo alevikus ja Iru külas.
2.5.3.Siinkohal täpsustab Keskkonnaamet, et juhul kui detailplaneeringuid, mille alusel on Keskkonnaamet varasemalt nõustunud EKV vähendamisega, ei ole KOV kehtetuks tunnistanud (kas eraldiseisvalt või vastuvõetud ÜP lahendusega), jäävad need EKV vähendamise nõusolekud kehtima hoolimata sellest, kas nad on 03.07.2020 otsuses nimeliselt välja toodud või mitte.
2.5.4.Keskkonnaamet on enamiku viidatud jooniste osas suhelnud 2020. aasta juulikuus vallaga telefoni teel ning edastanud 24.07.2020 e-kirjaga (lisa 4) täiendavad selgitused joonistel kujutatud EKV vähendamise nõusoleku kulgemise osas. Keskkonnaamet selgitab alljärgnevalt lühidalt kaebuse punktis 2.15. viidatud joonistel kujutatut: - Joonis 1 (kaebuse lisa 8) – Iru külas jäid kehtima varasemad detailplaneeringute alusel nõustutud EKV vähendamised Iru põik 6 kinnistul (endine Kallaste IV detailplaneering, Keskkonnaameti nõusolek 07.11.2016 kirjaga nr 7-9/16/11034-4, lisa 5) ja Äia tee 8 kinnistul (Äia tee 8 detailplaneering, Keskkonnaameti nõusolek 15.12.2017 kirjaga nr 7-9/1021-8, lisa 6). Keskkonnaamet nõustus EKV vähendamisega eraldiseisvalt ka Äia tee 8 kinnistu osas 25 m-ni veepiirist (varasem EKV vähendamise nõusolek jäi veepiirile lähemale kui 25 m ning oli antud EKV vähendamiseks EKV-sse ehitatud trepi ja betoonkivist tee ehitise aluse pinna osas ). Iru põik 6 kinnistu osas esineb kahetsusväärsel kombel EKV vähendamise nõusoleku joon, kuigi 03.07.2020 otsuse I ptk-s (lk 12) ja III ptk punktis 17.6 (lk 147) antud kinnistu osas eraldiseisvat EKV vähendamise nõusolekut ei antud (kehtima jäi varasem detailplaneeringuga antud EKV vähendamise nõusolek). Ämma tee 20a kinnistul vähendati EKV-d ka kinnistul paikneva eluhoone kontuuri ulatuses. - Joonis 2 (kaebuse lisa 9) – Kruusimäe põik 5 ja Jõeääre tee 14b kinnistute osas jäi kehtima varasem detailplaneeringu alusel antud EKV vähendamise nõusolek (Välja detailplaneering, keskkonnaministri nõusolek 10.05.2002 kirjaga nr 16-6/2699-2, lisa 7), hoolimata sellest, et eelnevat EKV vähendamise nõusolekut ei ole 03.07.2020 otsuse III ptk-s 14.6 (lk 131-132) eraldiseisvalt välja toodud. Antud ala osas anti ka täiendav EKV vähendamise nõusolek 20 mni arvestatuna veepiirist. Sealt edasi Spordi tee kinnistute osas jääb kehtima keskkonnaministri
18.05.2007 kirjaga nr 16-6/17177-2 (lisa 8) antud EKV vähendamise nõusolek Vahtramäe detailplaneeringu osas. - Joonis 6 (kaebuse lisa 13) – alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.12. - Joonis 13 (kaebuse lisa 20) – alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.4. - Joonis 19 (kaebuse lisa 26) – Neeme külas jääb kehtima varasem EKV vähendamine (Kadakaranna detailplaneering, keskkonnaministri nõusolek 02.05.2001 kirjaga nr 16-6/1338, lisa 9), kaardijoon antud detailplaneeringu ala osas on ekslik, kuid otsuse lugemisel tuleb lähtuda kirjas toodust. Kivineeme tn 10, 10a ja 12 osas edastas Keskkonnaamet Jõelähtme Vallavalitsusele eraldiseisva EKV vähendamise nõusoleku 08.09.2020 täiendava otsuse. Täpsem selgitus ka punktis 3.8. - Joonis 20 (kaebuse lisa 27) –Neeme küla lääneosas, 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 9.3.6 (lk 88) ja I ptk punktis 9.3 (lk 9) andis Keskkonnaamet nõusoleku EKV vähendamiseks Untaugu tee 24 (24501:001:0909) kinnistu põhjapiirist kuni Ajataguse tee 37a (24505:001:1033) kinnistu põhjapiirini ranna piiranguvööndis oleval metsamaal (s.t ei rakendu metsamaa erisus). EKV vähendamise nõusolekut ei kantud kaardikihile. - Joonis 26 (kaebuse lisa 33) – alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.9. - Joonis 28 (kaebuse lisa 35) –alapõhine selgitus käesoleva vastuse punktis 3.9. - Joonis 33-36 (kaebuse lisad 40-43) – jooniste 33-34 puhul on tegemist ekslike joontega. KOV antud asukohtades EKV vähendamist ei taotlenud, samuti ei ole neid alasid käsitletud 03.07.2020 otsuses. Jooniste 35 ja 36 puhul jääb Keskkonnaametile arusaamatuks, mida KOV antud juhul silmas peab. Tegemist on KOV poolt puhke- ja suplusalade EKV vähendamise taotlusega 23.03.2020 kirjas, käsitletud 03.07.2020 otsuse III ptk-s 10.2. (lk 106-110, kaebuse lisa nr 6).
11.6.Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et Keskkonnaamet on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
11.6.1.Kaebuse punktides 2.17.-2.23. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet on ebaõigesti sisustanud LKS § 38 lg 2 ning metsaseadust (edaspidi MS). Kaebuses on toodud „LKS § 5 lõike 1 kohaselt on kallas merd, järve, jõge, tehisjärve, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse looduskaitseseadusega. Läänemere kaldaid nimetatakse rannaks. Seega on kalda ja ranna näol tegemist merd ääristava maismaavööndiga. LKS § 38 lõike 2 kohaselt ulatub rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal metsaseaduse („MS“) § 3 lõike 2 tähenduses ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi piirini. Seega kohaldub LKS § 38 lg 2 ning MS § 3 lg 2 üksnes juhul, kui tegemist on rannal või kaldal kasvava metsaga. Olukorras, kus mets kasvab rannast või kaldast eemal, ei ole kuidagi põhjendatud keskkonnakaitseliste eesmärkidega lugeda ehituskeeluvööndiks sellistel aladel 200 meetri laiust ala metsamaast tulenevalt. MS § 3 lõike 1 kohaselt on mets ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Seega peab olema mets terviklik kooslus. Õige ei ole lugeda rannas kasvavaks metsaks LKS § 38 lg 2 mõttes kooslust, mis rannast või kaldast kasvab mitmekümne meetri kaugusel.“.
11.6.1.1.Keskkonnaamet ei nõustu kaebuses esitatud tõlgendusega. LKS-s ei ole üheselt defineeritud ranna või kalda ulatust. LKS § 5 lg 1 sisu mõistmisel tuleb vaadata lause teist poolt, mille kohaselt kallas on erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse kõnealuse seadusega. See, kuidas randa ja kallast LKS-i alusel kasutatakse ja kaitstakse, selgub LKS 6. peatükis (§-d 34-42). LKS § 35 kohaselt on rannal ja kaldal ranna või kalda piiranguvöönd, ranna või kalda ehituskeeluvöönd ja ranna või kalda veekaitsevöönd, seega tuleb Keskkonnaameti hinnangul
ranna ja kalda kaitsmiseks ranna ja kalda ulatus siduda kõige laiema erinõuete kohaselt kasutatava vööndi ehk ranna ja kalda piiranguvööndina kaitstava ala ulatusega.
11.6.1.2.LKS § 37 lg 1 määrab ära ranna või kalda piiranguvööndi ulatuse, § 38 lg 1 ehituskeeluvööndi ulatuse. LKS § 35 lg 2 toob välja, et ranna või kalda piirangu- ja ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir.
11.6.1.3.Täiendavalt on LKS-s välja toodud erisused, mille korral tuleb eelnevalt välja toodud vööndite ulatust arvestada tavaolukorrast suuremana (näiteks § 38 lg 2 ranna või kalda piiranguvööndis esineva metsamaa erisus). LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal MS § 3 lg 2 tähenduses EKV piiranguvööndi piirini. MS § 3 lg 2 kohaselt on metsamaa maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest: 1) on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%.
11.6.1.4.Ranna või kalda kaitsmiseks sätestatud vöönditel (veekaitse-, ehituskeelu- ja piiranguvöönd) on erinevad eesmärgid, kuid maksimaalse vööndi ulatuseks, mis seab veekogu olemasolust tegevusele piiranguid, on piiranguvöönd. Kõikide vööndite laius on selgelt määratletud kehtivas seaduses, s.t et ei LKS (ega ka veeseadus) ei ole jätnud lahtiseks kalda ulatuse tõlgendamist. Kuigi MS § 3 lg 1 sätestab metsa kui ökosüsteemi ja selle ökosüsteemile iseloomulikud jooned, sõnastab MS § 3 lg 2 (mis on LKS § 38 lg 2 kohase metsamaa määramise aluseks) ära ka ulatuse, mille puhul on tegemist metsamaaga. Seega on kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei ole õige lugeda rannas või kaldal kasvavaks metsaks LKS § 38 lg 2 mõistes kooslust, mis rannast või kaldast kasvab mitmekümne meetri kaugusel, vastustaja hinnangul meelevaldne ja väär. Keskkonnaamet selgitab, et rannast või kaldast mitmekümne meetri kaugusel olevat metsa ei loeta rannal või kaldal kasvavaks metsaks, vaid ranna või kalda piiranguvööndis (mis nt mererannal on 200 m) kasvavat metsa loetakse rannal või kaldal kasvavaks metsaks. Ka siis, kui rannal ja kaldal on piiranguvööndis muid kõlvikuid kui metsamaa, jääb metsamaa kõlvik ikkagi metsamaa kõlvikuks LKS § 38 lg 2 ja MS § 3 lg 2 mõistes. LKS § 38 lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Seega väljapool ehituskeeluvööndit laieneb ehituskeeld kuni piiranguvööndi piirini vaid seal, mis on MS § 3 lg 2 mõistes metsamaa (näiteks Läänemere rannal hajaasustuses 100 ja 200 m vahelisel maa alal ainult metsamaal, mitte nt looduslikul rohumaal). Piiranguvööndi ulatus on omakorda sätestatud LKS § 37 lg 1 alusel. Piiranguvööndis asuvate metsade kaitse-eesmärgiks on vastavalt LKS § 37 lg 2 vee ja pinnase kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine. Sama seisukohta on kinnitanud ka Keskkonnaministeerium 12.08.2009 kirjas nr 16-1/11841-2. Keskkonnaameti hinnangul on seaduse sõnastus antud punktides üheselt arusaadav.
11.6.1.5.Kaebuse punktides 2.21. ja 2.22. on kaebaja esitanud seisukoha, mille alusel peaks kalda või ranna ulatus olema määratud kindlaks veekaitsevööndiga, lisatud on kaebaja seisukoht, mis väidab „kaldaks saab pidada veekoguga piirnevat vahetut ala maaga, s.o ala, kus veepiir kohtub maapiiriga.“
11.6.1.6.Keskkonnaamet jääb käesoleva vastuse punktis 2.6.1.1. toodu juurde. Meelevaldne on arvata, et kalda ulatuse määrab ära ranna või kalda kaitseks sätestatud vöönditest väikseima vööndi ulatus. LKS § 5 lg 1 kohaselt tuleb kaldana arvestada erinõuete kohaselt kasutatavat maismaavööndit, mida kaitstakse käesoleva seadusega. Maksimaalseks erinõuetega kasutatavaks maismaavööndiks, mille ulatus on määratud LKS-s, on piiranguvöönd, mis LKS kohaselt on ka veekogu kalda ulatuseks (võttes eriolukordades arvesse ka LKS §-s 35 toodut).
11.6.1.7.Keskkonnaameti hinnangul on kokkuvõtlikult seaduse sõnastus metsamaad puudutavalt selge ning üheselt mõistetav. Seetõttu ei nõustu Keskkonnaamet ka kaebuse punktis 2.23. tooduga, et LKS § 38 lg 2 näol on tegemist ehituskeeluvööndi kunstliku laiendamisega veekogu piiranguvööndis.
11.6.2.Kaebuse punktides 2.23-2.28. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet on ebaõigesti sisustanud üleujutusala mõistet. Vastustaja sellega ei nõustu.
11.6.2.1.Näiteks kaebuse punktis 2.24. on kaebaja leidnud „vastustaja seisukoht, nagu oleks üleujutusaladel ehitamine keelatud, on õigusvastane ning ei tulene ühestki õigusaktist. Samuti on selline eeldus ka ebaratsionaalne, kuivõrd saaks sellest justkui järeldada, et Soomaal oleks igasugune ehitustegevus keelatud.“.
11.6.2.2.Kaebuses kasutatakse terminineid nagu üleujutusala ja üleujutatav ala, lisaks on toodud erinevaid paralleele Soomaa (kaebuse p 2.24.) ja Pärnu linnaga (kaebuse p. 2.25.), kuid ei ole täpsustatud, mida on konkreetse terminiga silmas peetud.
11.6.2.3.Keskkonnaamet selgitab, et üleujutusalade juures on oluline eristada nn korduva üleujutusega alasid ja üleujutusriskiga alasid ehk üleujutusohtlikke alasid.
11.6.2.4.Esimene neist (korduva üleujutusega ala) on piirang, mis tuleneb LKS § 35 lg-test 3 ja 4, mille kohaselt määratakse korduva üleujutusega ala piir mererannal üldplaneeringuga ning mis sätestab, et korduva üleujutusega veekogude ranna piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest. See tähendab, et korduvalt üleujutataval alal kehtivad nii ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi kui veekaitsevööndi kitsendused, mis mh seavad olulisi piiranguid ka ehitustegevusele. VeeS § 119 lg 5 kohaselt on veekaitsevööndis keelatud ehitamine, välja arvatud juhul, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lõikes 1 nimetatud eesmärgiga ning LKS-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärkidega.
11.6.2.5.Korduva üleujutusega alast on sisu poolest erinev üleujutusriskiga ala ehk üleujutusohtlik ala. Sellisena vaadeldakse alasid, mis ujutatakse üle mitte sageli (nagu see juhtub korduva üleujutusega alal), vaid erakordsetel juhtudel, nagu näiteks rannikul valdavalt erakordsete tormide ajal, sisemaal erakordsete sadude või lumesulaperioodide järel. Taoliste, erakorraliste üleujutustega seotud riskide maandamiseks kaardistatakse olulised üleujutusega seotud riskipiirkonnad. Kuigi Jõelähtme valla rannikul ei ole seni olulisi üleujutusega seotud riskipiirkondi kaardistatud, ei tähenda see, et üleujutusoht või kliimamuutusi arvestav potentsiaalne üleujutusoht täielikult puuduks. Ükski Eestis kehtiv õigusakt ei keela sõnaselgelt üleujutusohtlikele aladele ehitamist, kuid mitmed ärksamad omavalitsused on üldplaneeringutega kehtestanud või kehtestamas üleujutusohtlikel aladel ehitamisele täiendavaid piiranguid. Piirangud võivad kanda sõnumit vältida üleujutusohtlikele aladele ehitamist või seada seal ehitamiseks tehnilisi tingimusi. Üleujutusohtu ning üleujutustega kaasnevaid kahjusid ära hoidvaid täiendavaid tingimusi on seatud ka näiteks Soomaa piirkonna teemaplaneeringus (kehtestatud riigihalduse ministri 09.12.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/182, milles ptk-s 5.3.1. on seatud tingimus, et hoonete kavandamisel tuleb vältida üleujutusriskidega alasid ning üleujutusriskiga alad jätta looduslikuks rohumaaks), valdavat osa Soomaad hõlmavas Põhja-Sakala valla koostatavas üldplaneeringus (planeeringu seletuskirja eelnõu ptk 14.1.) kui ka Pärnu linna koostavas üldplaneeringus (planeeringu seletuskirja eelnõu ptk 12.3.). Tingimused üleujutusohu minimeerimiseks on märgitud ka Jõelähtme valla ÜP KHS-s ning vastuvõetud ÜP seletuskirja punktis 5.10.3, kus seatakse üleujutusaladel (küll konkreetse viitena korduva üleujutusega aladele, vaatamata sellele, et KSH käsitlus antud teemas on laiem)
ehitamise tingimuseks, et hoonete põranda absoluutkõrgus ei tohi olla alla 3.0 m Balti süsteemis, mitteeluhoonetel ei tohi elektripaigaldised olla alla 3,0 m absoluutkõrgusest ning vajalik on alla 3,0 m paiknevad hoone konstruktsioonid rajada veekindlatena ja vett mitteimavast materjalist. KHS aruandes ka märgitakse, et EKV vähendamise ettepaneku kaalumisel tuleb arvesse võtta mereveetaseme potentsiaalset tõusu.
11.6.2.6.Keskkonnaamet arvestab kõiki eelnevalt välja toodud asjaolusid kaaludes EKV vähendamist kas korduvalt üleujutatavale alale või potentsiaalselt üleujutuste poolt ohustatud alale. LKS § 40 lg 1 kohaselt tuleb EKV vähendamise kaalumisel arvestada muuhulgas ka reljeefi ja väljakujunenud asustusega. Keskkonnaameti üldpõhimõte on olnud, et näiteks uute elamupiirkondade moodustamise eesmärgil EKV vähendamine nii korduvalt üleujutataval alal kui ka olulise üleujutusriskiga alal on valdavalt vastuolus nii veekaitsevööndi kui ranna ja kalda kaitse eesmärgiga. Vastuolu tuleneb eelkõige olulistest looduskoosluste kahjustamisest (üleujutatavatel aladel eelnevad hoonete püstitamisele tavapäraselt mahukad looduslikku reljeefi mõjutavad pinnasetäitetööd, mille mõju ranna või kalda looduslikkusele võivad olla oluliselt suuremad võrreldes konkreetse ehitusalaga) ning piirkonna asustusstruktuuri muutmisest. Kui aga on tegemist juba olemasolevate, varasemalt tugevalt mõjutatud hoonestusalade vahel või nendega külgneva alaga, võivad EKV vähendamise ja sellega kaasneva ehitustegevuse, kus üleujutusoht minimeeritakse tehniliste meetmetega, mõjud jääda ka mõõdukaks ning EKV vähendamine võib osutuda põhjendatuks.
11.6.2.7.Kokkuvõtlikult on Keskkonnaameti seisukoht, et üleujutatavatel aladel ehitamine ei pruugi olla igal juhul seadusest tulenevalt keelatud, kuid üleujutusohtu peab Keskkonnaamet tavapäraselt EKV vähendamise nõusoleku otsust mitte toetavaks asjaoluks.
11.6.2.8.Keskkonnametile jäävad arusaamatuks kaebaja viited õigusvastasusele joonistel 9, 12, 13, 14 ja 16 (kaebuse lisad 16, 19, 20, 21 ja 23). Alljärgnevalt on viidatud jooniseid ka kommenteeritud: - Joonisel 9 on kujutatud Saviranna küla, kus KOV taotles joonise kohaselt EKV vähendamist kinnistute osas, mis paiknevad panga peal ja mida üleujutus ei ohusta. Suuresti panga alla jääb aga Saviranna hoiuala, kus valdav osa hoiualast on inventeeritud hoiuala kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüüpidega ning seetõttu oleks elupaigatüüpide levimusalal lähtuvalt LKS § 32 lg 2 ehitustegevus praktiliselt võimatu. LKS § 32 lg 2 ütleb, et hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. - Joonisel 12 ei taotlenud KOV EKV vähendamist ala osas, mis oleks üleujutusest märkimisväärselt ohustatud (Kostiranna küla lääneosas esineb valdavas ulatuses astang). - Joonisel 13 (Kostiranna küla idaosa) on Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuses välja toonud, et EKV vähendamine veekaitsevööndisse (ja seega ka osaliselt üleujutusalale) ei ole põhjendatud, sest sellega võib kaasneda inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju suurenemine. - Joonisel 14 on Keskkonnaamet nõustunud EKV vähendamisega Ristikangru tee 58 (24504:004:0491) kinnistul osaliselt veekaitsevööndisse ehk üleujutusest ohustatud alale, arvestades kinnistu osas kehtiva DP lahenduse alusel välja kujunenud maakasutust. - Joonisel 16 (Jõesuu küla, Rannaveski DP maa-ala, vt käesoleva vastuse punkti 3.6.) pidas Keskkonnaamet võimalikuks tulenevalt looduskooslustest ja ala reljeefist nõustuda EKV vähendamisega üleujutusest ohustatud kinnistutest vaid Rannaveski tee 5 (24505:002:0142) kinnistu osas. Seega ei ole ainuüksi Ristikangru tee 58 ja Rannaveski tee 5 kinnistute näitel
tõene kaebaja seisukoht, et Keskkonnaamet on õigusvastaselt seisukohal, et üleujutusalal (kuna ÜP kaardimaterjalis on korduva üleujutatava ala piiriks kohati väiksem ulatus kui 1 m kõrgune samakõrgusjoon, keskendus Keskkonnaamet eelkõige üleujutusest ohustatud aladele) on ehitamine keelatud, tõene. Keskkonnaamet hindas EKV vähendamise nõusoleku andmisel vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ja lähtus taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Kaalutused on toodud 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 7 (lk 50-56).
11.6.2.9.Kaebuse punktides 2.26.-2-27. on kaebajad leidnud, et käsitlus, mille kohaselt tuleb üleujutatavale alale liita EKV ala ei tulene õigusaktidest ning vastav käsitlus on ka õiguskantsleri hinnangul liigselt omandiõigust piirav.
11.6.2.10.Keskkonnaamet ei nõustu seisukohaga, et käsitlus, mille kohaselt üleujutatavale alale tuleb liita EKV ala, ei tulene õigusaktidest. Nimelt sätestab LKS § 35 lg 4 selgelt, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest. Sealjuures ei ole vaidlusalune säte LKS-s ümber sõnastatud.
11.6.2.11.Keskkonnaamet on küll kursis õiguskantsleri viidatud selgitustega (kaebuse lisad 4648), kuid peab vajalikuks välja tuua, et tegemist ei ole seaduse kohaselt siduva seisukohaga. Juhul kui õiguskantsler on seisukohal, et viidatud LKS määratlus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi põhiseadus) §-ga 32, on tal võimalik esitada Riigikohtule vastavasisuline taotlus küsimuses seisukoha võtmiseks. Käesolevaks hetkeks ei ole seda Keskkonnaametile teadaolevalt tehtud. Täiendavalt sätestab ka põhiseaduse § 32, et omandile on võimalik seada kitsendusi seadusega. LKS on üks sellistest seadustest.
11.6.2.12.Õiguskantsler on tõesti avaldanud arvamust, et korduva üleujutusega aladel on EKV laiuse arvestamisel erinevaid tõlgendamisvõimalusi, mis võivad viia erineva ulatusega maakasutuskitsendusteni. Keskkonnaamet möönab, et LKS § 35 on erisituatsioonides (korduva üleujutusega rannad ja kaldad ning kaldaastangud) kehtivad erisused piirangute lähtejoones sõnastatud mitmeti mõistetavana. Keskkonnaameti hinnangul tuleb LKS § 35 lugeda siiski tervikuna, lisaks LKS § 35 lg-le 2 (käesoleva § lg 1 p-s 1 ja 2 nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir), tuleb arvestada ka LKS § 35 lg-tega 4 ja 5, mis toovad välja, et neis lõigetes nimetatud juhtudel rakendub ranna ja kalda kasutust piiravate vööndite lähtejoones ja ulatuses erisus (vastavalt korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja EKV koosnevad üleujutatavast alast ja käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest ning üle viie meetri kõrgusel ja Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 m oleval kaldaastangul koosnevad ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja EKV kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja käesoleva seaduse §des 37–39 sätestatud vööndi laiusest).
11.6.2.13.Antud seisukohta on korduvalt väljendanud LKS-i väljatöötanud riigiasutusena ka Keskkonnaministeerium, kes on selgitanud, et üleujutusala tuleb liita EKV ulatusele (nt 20.09.2016 kiri nr 8-2/16/6610-4, lisa 11).
11.6.2.14.Siinjuures on asjakohane viidata, et algatatud on looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmine. Eelnõus kavandatakse ka LKS § 35 erinevate punktide sõnastuse täpsustamist, tagamaks piirangute lähtejoone ja ulatuse ühene arusaadavus. Kuigi vahepeal on eelnõu menetlus lõpetatud, näitavad planeeritud muudatused selgelt, milline on seadusandja eesmärk sätte tõlgendamiseks.
Näiteks kavandati muuta LKS § 35 lg 2 ja sõnastada see järgmiselt: Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 21 –5 sätestatud juhtudel. Eelnõu seletuskirjas oli toodud järgnev selgitus: LKSi § 35 lõiget 2 täiendatakse, et oleks üheselt selge, et mitte kõikidel juhtudel ei ole Eesti topograafia andmekogu põhikaardile märgitud veekogu veepiir veekoguäärsete kaitsevööndite arvestamise lähtejooneks. Erandiks on nii mereäärsed korduva üleujutusega rannaalad, suure üleujutusega siseveekogude kaldad kui ka kaldaastangud. Lisaks on LKSi § 35 praegune sõnastus tekitanud väljaspool Keskkonnaministeeriumi haldusala praktikas väärarusaamu, et kalda piiranguvööndile, veekaitsevööndile ja ehituskeeluvööndile ei liideta üleujutusala, vaid see sisaldub juba nende vööndite laiuses. Igal aastal saabub Keskkonnaministeeriumile nii kohalikest omavalitsustest kui ka mujalt päringuid vööndite arvestamise kohta. Uus sõnastus täpsustab, et veekoguäärse kaitsevööndi – olgu selleks veekaitsevöönd, ehituskeeluvöönd või piiranguvöönd – laiusele liidetakse LKSi §-de 37–39 järgi üleujutatav ala, kus kehtivad vastava vööndi nõuded.
11.6.2.15.Eeltoodust lähtudes on Keskkonnaamet seisukohal, et EKV vähendamise kaalumisel on korduva üleujutusega alasid ja ranna ja kalda kasutust piiravaid vööndeid liidetavana käsitledes tõlgendatud LKS-st korrektselt. Keskkonnaameti leiab täiendavalt, et korduva üleujutusega aladel esinevat tavapärasest laiemat veekaitse-, ehituskeelu- ja ranna või kalda piiranguvööndit ei saa käsitleda pelgalt täiendava omandipiiranguna, vaid ka omandi täiendava kaitsena veekogust tulenevate võimalike kahjustuste eest. 11.6.2.16 Kaebuse punktis 2.28. on välja toodud „et Vastustaja on võtnud eelduse, et kuna vastustajale teadaolevalt on Jõelähtme vallas merelised üleujutused 1,5-2 meetrit tavapärased, siis on ka kõik alad, kus maapinna kõrgus on vähem kui 2 meetri üleujutatavad alad. Kaebaja ei nõustu sellise käsitlusega, ja seda juba ainuüksi põhjusel, et vastustaja ei ole toonud välja ei kuupäevi ega muid dateeringuid, millal sellised üleujutused on toimunud. Kaebajale teadaolevalt on tavapärane, et tormi puhul on veetõus kuni 0,8meetrit, kuid kaebaja peab vajalikuks märkida, et see on samane üle kogu rannaala, so kogu Läänemere ulatuses. Kaebaja märgib, et kui rakendada üleujutatavat ala selliselt, siis on Eestis sisuliselt kahte tüüpi randaüleujutatav rand ja astanguline rand. Tavapäraselt on aga nn üleujutatava ranna puhul vee edasiseks valgumiseks mõni kõrgem ala (nn vall), millest üle vesi ei lähe. Seega sellise valli taga olev madal maa ei saa olla üleujutatav ala, kuna sinna merevesi ei jõua.“
11.6.2.17.Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et Keskkonnaamet ei ole oma 03.07.2020 otsuse kaalutluses väljendanud seisukohta, et Jõelähtme valla rannikul on 1,5-2 meetrini ulatuvad üleujutused tavapärased. Keskkonnaamet nõustub, et kaebuses nimetatud veetaseme tõusu kuni 0,8 m võib tõesti pidada tavaliseks. Keskkonnaamet on EKV vähendamise kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla rannikul ei ole välistatud erakorraliste olude esinemisel veetaseme tõus 1,5-2 m üle keskmise ning selliseid alasid on käsitletud ka üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena.
11.6.2.18.Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole Jõelähtme valla ranniku üleujutusohtu detailselt hinnatud. Seega tuleb lähtuda lähimate olemasolevate veetaseme mõõtejaamade andmetest, modelleerimistulemustest ja ka ettevaatusprintsiibist. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 11 lg 1 toob välja keskkonnakaitse põhimõtte, mille kohaselt tuleb kohaste keskkonnariski ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral arvestada. Ettevaatuspõhimõtte rakendamine on eriti oluline arvestades kliimamuutustest tuleneva määramatusega ning pidades silmas, et üldplaneeringuga määratavad ehitustingimused (kaasa
arvatud soovitav ehitusvõimalus potentsiaalsetel üleujutusohtlikel aladel) ei oma tähtsust mitte vaid tänasel päeval ega lähimal kümnendil, vaid ka aastakümnete pärast.
11.6.2.19.Ajalooliselt mõõdetud mereveetasemetest lähtuv modelleerimine on näidanud, et matemaatiliselt võib veetaseme ekstreemum Jõelähtme valla rannikul ulatuda ka suurusjärku 1,5 m üle tavapärase. Seda tõestavad ka lähimate mõõtmisjaamade andmed – 9. jaanuaril 2005. aastal mõõdeti Muuga sadamas veetasemeks 152 cm ning Suurpea sadamas 169 cm üle keskmise (info koos vastavate viidetega on toodud Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse III ptk p.- 4.4. (lk 39)). Loomulikult on nende veetasemete puhul tegemist ekstreemumitega, mis ei kordu mitte igal kümnendil. Keskkonnametile teadaolevalt on Keskkonnaagentuur arvutamas Eesti rannajoone ulatuses täpsemaid ekstreemumite väärtusi, kuna need sõltuvad lisaks üldisetele hüdrometeoroloogilistele tingimustele ka konkreetsest rannalõigust.
2.6.2.20.Keskkonnaameti hinnangul tuleb arvestada ka kliimamuutustest tuleneva teadmatusega. Teadusartiklites on välja toodud (kokkuvõtvalt on valdkonda avatud Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel koostatud projekti “Kliimamuutuste mõjude hindamine ja kohanemismeetmete väljatöötamine planeeringute, maakasutuse, inimtervise ja päästevõimekuse teemas (KATI)“ aruandes), et tõenäoliselt suureneb kliimamuutuste tõttu Läänemerel tormisus ning seeläbi tormidega kaasnevate rannikukahjustuste (milleks on nii üleujutused kui ranna purustused) tekkimise oht. Millisel määral kliima muutub, kui palju suurenevad konkreetselt Jõelähtme valla rannikul veetaseme ekstreemumid lähima 20, 30 või 50 aasta jooksul ning millises ulatuses üleujutused või rannapurustused võivad sellega kaasneda, ei ole võimalik prognoosida. Siinjuures on asjakohane viidata mereteadlase ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kahtlemata üldistavale, kuid siiski mõtlemapanevale soovitusele - need, kelle majad on madalamal, kui kaks meetrit keskmisest veetasemest, peaksid mõtlema kiirmüügile.
11.6.2.21.Eeltoodust lähtudes on Keskkonnaamet seisukohal, et rannikul olevad alad, mis on madalamad kui 1,5-2 m meretasemest, on potentsiaalselt üleujutuste poolt ohustatud ning seda asjaolu ei saa Keskkonnaamet EKV vähendamise kaalumisel eirata.
11.6.2.22.Keskkonnaamet ei saa täielikult nõustuda arvamusega, et kui üleujutusohtlikul rannal on mõni kõrgem ala, siis sellest vesi üle ei pääse ning selle ala taha madalamale alale on ohutu ehitada. Looduslikus rannas olevad rannavallid või eelluited võivad teatud veetaseme või lainetuse puhul toimida küll loodusliku kaitsevallina, kuid enamjaolt ei ole need looduslikult või ka inimtegevuse tõttu ühtsed ja katkematud (nagu on sellel eesmärgil inimese poolt spetsiaalselt projekteeritud ja ehitatud kaitsevallid), mistõttu tugevamate tormide puhul võib lainetus neist üle või läbi murda, millega kaasnev üleujutuskahju võib olla oluliselt suurem võrreldes tavapärase rannikuga. Tavapärasel juhul veetase langeb pärast tormi, kuid rannikul olevatesse madalamatesse kohtadesse surutud vesi võib jääda sinna oluliselt pikemaks ajaks, enne kui filtreerub tagasi merre. Kuna rannavallide või luidetevahelistest nõgudest on maismaa suunalt peale valguva pinnavee või sademete äravool takistatud, on need tavapäraselt märjemad või lausa liigniisked, mistõttu ei sobi kuigi hästi ehitusalaks.
11.6.2.23.Keskkonnaamet ei ole välistanud üleujutustest ohustatud aladel EKV vähendamist, küll aga on arvestanud seda võimalust EKV vähendamise nõusoleku kaalumisel. Keskkonnaamet on nõustunud EKV-d vähendama mh Kostiranna külas, Manniva külas, Jõesuu külas, Neeme külas, Ihasalu külas ja Kaberneeme külas (ranna-aladel) aladel, mille reljeefi kõrgus on madalam kui 2 m. Seega ei ole Keskkonnaamet pidanud üleujutusohu esinemist automaatselt EKV vähendamist välistavaks asjaoluks, vaid arvestanud iga asustusüksuse puhul võimalikke üleujutusohust tulenevaid mõjusid koos teiste LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud tingimustega.
11.6.3.Kaebuse punktis 2.29. ning täiendava kaebuse punktis 2.7. on kaebaja toonud välja vastustaja vastuolulise käitumise seoses EKV abstraktse vähendamisega.
11.6.3.1.Keskkonnaamet selgitab seoses abstraktse vähendamisega järgmist: Jõelähtme Vallavalitsus esitas 16.12.2019 kirjaga (kaebuse lisa 4) nn abstraktse EKV vähendamise taotluse mh EKV-s paiknevate kinnistute juurdepääsuteede rajamiseks ja juurdepääsuks paadisildade ja lautriteni. Sealjuures pakkus KOV juurdepääsuteede abstraktse vähendamise tingimuseks, et juurdepääsutee asukohaks on lähim võimalik avalikult teelt mahasõidu asukoht kuni kinnistu, paadisilla või lautrini. LKS § 40 lg 1 kohaselt peab EKV vähendamise hindamisel arvestama ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Kui Keskkonnaametile ei ole konkreetsemalt teada, kuhu selliseid juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik piisaval määral hinnata võimaliku juurdepääsutee rajamise mõjusid näiteks taimestikule, reljeefile jne. Jõelähtme vallas on mitmeid kohti, kus rannale on iseloomulik astangu esinemine (näiteks Uuskülas, Saviranna külas, Ülgase külas, Kostiranna külas). Sellistes asukohtades tähendaks nn abstraktselt EKV vähendamine juurdepääsuteede rajamiseks KOVi toodud tingimustel seda, et juurdepääsutee peab tõenäoliselt läbima astangut, sh pole välistatud, et iga kinnistu kavandatav juurdepääsutee peab sellistes piirkondades astangut läbima. Seetõttu võivad EKV vähendamisega nõustumisega abstraktselt juurdepääsuteede rajamiseks kaasneda sellised mõjud ranna või kalda kaitse-eesmärkidele, mida Keskkonnaamet ei pruukinud suuta EKV vähendamise hindamisel ette näha. Keskkonnaamet on eeltoodust tulenevalt jätkuvalt samal seisukohal (väljendatud 20.02.2020 kirjas (kaebuse lisa 5)), et lähtuvalt LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest ei ole Keskkonnaametil võimalik EKV vähendamise võimalikkust hinnata olukorras, kus pole selgemalt määratletud juurdepääsuteede asukohti. Sealjuures märgime, et LKS § 37 lg 3 p 6 kohaselt on piiranguvööndis keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud muuhulgas kutselise või harrastuskalapüügi õigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks. Seega on teatud juhtudel võimalik rannal ja kaldal sõita ka väljaspool teed, st ilma, et selleks teed ehitatakse.
11.6.3.2.Keskkonnaamet nõustus EKV vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas ehkki ka seal ei olnud juurdepääsuteid üldplaneeringu kaardile kantud, kuna antud kinnistutel (Nuki tee ja Loode tee piirkonnas) on väljaspool EKV-d paikneva ehitusõiguse aluseks kehtiv Koljunuki maaüksuse detailplaneering (vt käesoleva vastuse punkti 3.3), mille alusel on kinnistud krunditud ning kus on määratud hoonestusalade asukohad. Osaliselt EKV-s paiknevate kinnistute laiuseks on keskmiselt 50 m, ala on selgelt piiritletud ja seal esinevad looduskooslused on sarnased. Seetõttu oli Keskkonnaametil antud asukohas võimalik konkreetsete kinnistute põhiselt hinnata EKV vähendamise võimalikkust kinnistusiseste juurdepääsuteede osas lähtuvalt LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustele. Keskkonnaamet käitumine ei ole seega vastuoluline, vaid tingitud erinevatest olukordadest.
11.7.Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et Keskkonnaameti 03.07.2020 otsus on vastuolus KOVi enesekorraldusõigusega. 11.7.1 Kaebuse punktis 2.30. on kaebaja välja toonud, et „EKV vähendamata jätmisel ei ole vastustaja arvestanud kaebaja kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust asustuse suunamisel, sh asustuse suunamisel piirkondadesse, kus on juba olemas ühisveevärk ja kanalisatsioon.“
11.7.1.Keskkonnaameti hinnangul peab kohalik omavalitsus oma haldusterritooriumil kavandatavas tegevuses arvestama kehtiva seadusandlusega seatud õigusi ja piiranguid, sh LKS-s sätestatuga. LKS § 38 lg 3 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndis on ehitamine üldjuhul keelatud. LKS § 40 lg 3 võimaldab Keskkonnaametil kaaluda KOV taotluse alusel EKV vähendamise võimalikkust, kuid siis tuleb otsuse tegemisel lähtuda nii LKS § 34 toodud ranna või kalda kaitse eesmärkidest, kui ka LKS § 40 lg 1 toodud muudest aspektidest (sh ka olemasolevatest teedest- ja tehnovõrkudest ning väljakujunenud asustusest). Kuigi Keskkonnaamet möönab, et teede- ning tehnovõrkude olemasolu on EKV vähendamist toetavaks asjaoluks, tuleb lõppotsuses arvestada ka teisi LKS § 40 lg 1 sätestatud asjaolusid. Ainuüksi (lähi)piirkonnas paiknevad juurdepääsuteed ning tehnovõrgud ei taga, et kinnistutele ehitamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid ranna või kalda looduskooslustele, ei suureneks inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju (arvestades sealjuures mitte ainult ehitus-, vaid ka kasutusaegsete mõjudega), ei muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur või ei halveneks vaba ligipääs veekogu kaldale. Samuti ei nõustu Keskkonnaamet sellega, et kõikides joonistel toodud asukohtades on olemas ühisveevärk ja –kanalisatsioon (näiteks joonistel 5, 16, 18, 22, 24, 30-32, kus ehitisregistri andmetel ühisveevärk- ja kanalisatsioon esineb vaid osaliselt või on puuduv, sealjuures ühisveevärgi olemasolu korral on kanalisatsioon tihtipeale siiski lokaalne).
11.7.2.Kaebuse punktis 2.31. leiab kaebaja, et „Vastustaja ei ole ehituskeeluvööndit vähendanud juurdepääsuteede osas, mille rajamise eesmärk oleks luua juurdepääsud lautriteni, paadisildadeni ja teiste ehitisteni, mille rajamine LKS § 38 lõigetest 4-6 on EKV-d vähendamata lubatud. Vastustaja on keeldunud EKV-d vähendamast nn abstraktse taotluse alusel, kuid vastustajale ei tulene seadusest keeldu lubada EKV vähendamist ka nn abstraktse taotluse alusel ehk olukorras, kus tegemist on selliste ehitiste, mille rajamiseks EKV vähendamine ei ole vajalik, juurdepääsudega.“.
11.7.2.1.Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et LKS § 38 lg 5 p-s 10 toodud EKV erand juurdepääsuteede osas kehtib juhul, kui tegemist on avalikuks kasutuseks mõeldud teedega ning nende rajamine on ette nähtud kehtestatud üld- või detailplaneeringuga. Kui KOV on seisukohal, et selliste juurdepääsuteede rajamise näol on tegemist LKS § 38 lg 5 p 10 erandi alla mineva ehitustegevusega, puuduks vajadus taotleda selle osas Keskkonnaametilt EKV vähendamise nõusolekut.
11.7.2.2.KOV on Jõelähtme valla 16.12.2019 kirja (kaebuse lisa 4) punktis IV välja toonud, et kui tegemist on avalikkusele ligipääsetava erateega või lihtsalt erateega, siis rakendub EKV-s ehitamise korral ehituskeeld. KOV leidis antud punktis, et on selge, et tee rajamine EKV-sse vajab EKV vähendamist või avaliku teena planeeringus kajastamist, kuid ÜP-s pole võimalik kõikide juurdepääsuteede rajamine metsaaladele või põllumajandusmaadele sellise täpsusega, et saaks konkreetse EKV vähendamise otsuse teha, kuna juurdepääsuvajadusi ei oska ka omanikud konkreetse asukohatäpsusega ÜP menetluses esitada. KOV on seega oma 16.12.2019 kirjas nentinud, et juurdepääsutee vajadusi ei oska ÜP planeerimise hetkel prognoosida ei omanikud ega KOV ise. Sellest hoolimata on KOV seisukohal, et Keskkonnaamet peab abstraktse EKV vähendamise puhul olema võimeline hindama kavandatava tegevuse mõju ranna ja kalda kaitse-eesmärkidele täpsusega, mis võimaldab hinnata, kas sellisel ehitustegevusel on negatiivne mõju ranna või kalda kaitse-eesmärkidele. Keskkonnaamet sellise käsitlusega ei nõustu.
11.7.2.3.Keskkonnaamet jääb abstraktse EKV vähendamise osas seisukohale, mida on väljendatud käesoleva vastuse punktis 2.6.3.
11.7.3.Kaebuse punktis 2.32. on kaebajad käsitlenud Vadioja kehtestatud detailplaneeringuid ning tehnorajatiste rajamist, kuid kuivõrd pooled jõudsid Loo alevikuga seonduva EKV osas kokkuleppele, on kaebaja loobunud Loo aleviku osas esitatud kaebusest (vastavalt täiendatud kaebuse punktidele 2.3.-2.4.).
11.7.4.Kaebajad on kaebuse punktis 2.33. leidnud, et Keskkonnaamet on jätnud arvestamata looduslikest teguritest tuleneva veetõusu.
11.7.4.1.LKS § 35 lg 2 kohaselt on ranna või kalda veekaitse-, ehituskeelu- ja piiranguvööndi laiuse arvestamise lähtejooneks tavaolukorras (v.a LKS § 35 lg-s 4 ja 5 toodud erandite korral) ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir. Juhul kui (tavaolukorras) põhikaardile kantud veekogu piir on nihkunud sisemaa suunas võrreldes detailplaneeringu kehtestamisel esinenud põhikaardile kantud veekogu piiriga, peab KOV arvestama tulenevalt HMS §-st 54 ehitusloa väljastamise hetkel esineva põhikaardile kantud veepiiriga. HMS § 54 lg 1 ütleb, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
11.7.4.2.Täiendavalt ei ole kaebaja välja toonud, milliseid detailplaneeringuid antud juhul silmas peetakse, kus pärast detailplaneeringu kehtestamist on veepiir nihkunud sisemaa suunas. Olukorras, kus ehitusalade piirkonnas on täheldav mere murrutav mõju, on põhjendatud võimalikult suures ulatuses jätta rand või kallas hoonestamata. Merepiiri sisemaa suunas nihkumise jätkumisel võib tulevikus olla vajalik lisakulutuste tegemine, et ehitustehnilise võtetega hakata kaitsma inimese vara.
11.7.5.Kaebaja leiab kaebuse punktis 2.34., et Keskkonnaamet ei ole 03.07.2020 otsuses käsitlenud avalikkusele tekkivaid mõjusid. Kaebaja on välja toonud, et „Nimelt on vastustaja jätnud EKV vähendamata kaebajale ehk kohalikule omavalitsusele kuuluval maal, mis asub rannas ning on ühiskondlike ehitiste maa (joonis nr 17 ja 18, esitatud lisades nr 24-25).“.
11.7.5.1.Viidatud joonistel 17 ja 18 taotleti EKV vähendamist 100 meetrini veepiirist nn Laheranna piirkonnas, mis kuulub nii Jõesuu kui ka Ihasalu külade koosseisu. Kinnistusraamatu andmetel on Jõelähtme valla omandis Ihasalu külas Laheranna tee 2 (24505:001:1068) kinnistu, kus suure osa kinnistust moodustab olemasolev parkla ning mitmed Jõesuu ja Ihasalu külas paiknevad Jõesuu puhkeala kinnistud (katastritunnustega 24505:001:0247, 24505:001:1069,24505:001:1098, 24505:001:1073,24505:001:1074, 24505:001:1075 ja 24505:001:1076). Sealjuures ei taotletud ühegi eelneva kinnistu osas EKV vähendamist (kõnealused kinnistud jäid kas EKV vähendamise taotluse piirist mere suunal või paiknevad väljaspool LKS kohast EKV-d).
11.7.5.2.Joonistel 17 ja 18 kujutatud piirkonnas on Jõesuu külas Jõelähtme valla omandis vaid Laheranna kinnistu (24505:001:0249), kus taotleti EKV vähendamist ning kus selle taotlusega ei nõustutud. ÜP kohaselt on tegemist väike-elamu ja puhkeotstarbelise maa-alaga (EP), kuhu võib ÜP seletuskirja ptk 4.4 kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. EKV vähendamisega mittenõustumise motivatsioon viidatud kinnistu osas on toodud Keskkonnameti 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 7. Lähtuvalt LKS § 40 lg-le 1 peab Keskkonnaamet EKV vähendamise võimalikkuse hindamisel arvestama eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke (ning lähtuma taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest), mitte avalikkusele tekkivaid mõjusid. Keskkonnaamet selgitab, et ranna ja kalda kaitse on samuti avalik huvi, mis tagab rannale ja kaldale vaba juurdepääsu, võimaluse kasutada
ranna või kalda puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid looduskoosluseid. Keskkonnaameti hinnangul iseloomustab avalikku huvi eelkõige selle kättesaadavus igaühele, mitte kitsamale hüve tarbijate grupile. EKV vähendamise kaalumisel on oluline, et ranna ja kalda kaitse eesmärgid oleks jätkuvalt saavutatavad ka siis, kui EKV vähendamisega nõustutakse. Keskkonnaamet jõudis 03.07.2020 otsuse ptk-des 7. (Jõesuu küla) ja 8.1 (Ihasalu küla) seisukohale, et Laheranna piirkonnas EKV vähendamisega nõustumisel 100 m-ni ei ole ranna kaitse eesmärgid tagatud ning jääb esitatud seisukoha juurde.
11.7.6.Kaebuse punktis 2.35. on kaebaja leidnud, et asjaolu, et ehitada on võimalik ka väljapoole EKV-d, ei anna alust EKV-d vähendamata jätmiseks. Kaebaja on viidanud joonistel nr 17 ja 18 (esitatud lisades nr 24-25) näidatud olukordadele.
11.7.6.1.Keskkonnaamet on viidatud olukordades hinnanud ehitustegevuse mõju ranna või kalda kaitse eesmärkidele ning leidnud, et ehitustegevus EKV-s mõjub ranna või kalda kaitse eesmärkidele negatiivselt. Ka LKS § 40 lg 1 toob välja, et EKV vähendamise hindamisel tuleb lähtuda muuhulgas kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, mistõttu hinnang, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool EKV-d, on EKV vähendamise kaalumisel igati asjakohane. EKV vähendamine on Keskkonnaameti hinnangul põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole EKV-d ning EKV-s on võimalik ehitustegevust teostada ranna või kalda kaitse eesmärke kahjustamata.
11.7.6.2.Keskkonnaamet on seisukohal, et võimalus ehitada väljapoole EKV-d ei too kaasa kohest EKV vähendamisest keeldumist, kuid samas ei saa ei KOV ega kinnistu omanik eeldada, et Keskkonnaamet saab ilma erakorraliste asjaoludeta nõustuda EKV vähendamisega, kui see on vastuolus ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Üldjuhul tuleb ehitustegevuse kavandamisel lähtuda kehtivates õigusaktides seatud kitsendustest. Põhiseaduse § 154 sätestab KOV enesekorraldusliku õiguse, samas sätestades klausli, et enesekorralduslikku õigust realiseeritakse kooskõlas seadusega. Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid sellele õigusele on võimalik kitsendusi seada seadusega. Eeltoodud seisukohta kinnitab Riigikohtu praktika. Nii on Riigikohus omandipõhiõiguse kohta selgitanud: „PS § 32 lg 2 teine lause näeb ette omandiõiguse piiramiseks lihtsa seadusereservatsiooni. Lihtne seadusereservatsioon tähendab, et üldjuhul võib omandiõigust piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus” (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.04.2012 otsus asjas nr 3-4-1-25-11, p 37). Antud juhul on sellised kitsendused seadnud LKS § 38, mille kohaselt on ranna ja kalda EKVs ehitustegevus üldiselt keelatud.
11.7.7.Kaebuse punktis 2.36. on kaebaja esitanud seisukoha, et kinnistu sihtotstarbe alusel EKV vähendamisest keeldumine ei ole põhjendatud.
11.7.7.1.Keskkonnaameti hinnangul ei saa mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanik eeldada (puudub õigustatud ootus), et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust isegi olukorras, kus kinnistule ei ulatu rannast või kaldast tulenev EKV. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut (nagu EKV seda on) peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta.
11.7.7.2.Keskkonnaamet ei nõustu väitega, et 03.07.2020 otsuses on maatulundusmaa sihtotstarvet peetud automaatselt EKV vähendamisega mittenõustumise aluseks. Näiteks on 03.07.2020 otsuses nõustutud EKV vähendamisega maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel Kostiranna külas (Hindreku, Peetri tee 11 ja 15, Kostiranna tee 7, Kostiranna tee 17/32, Eest30
Piganeeme ja Taga-Piganeeme kinnistutel, mis on seni valdavalt hoonestatud – kujutatud joonistel nr 12 ja 13) ning Neeme küla lääneosas (Tuuleranna ja mitmete Metsamarja põik kinnistutel, mis on seni valdavalt hoonestamata - kujutatud joonisel nr 19).
11.7.7.3.Keeldumise alused tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel peamiselt kinnistute looduslikust seisundist. Paljudel juhtudel on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel EKV vähendamine vastuolus ka piirkonna väljakujunenud asustusega.
11.7.8.Kaebuse punktis 2.37. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet on ebaõigesti sisustanud veekaitsevööndi piiri.
11.7.8.1.Keskkonnaamet selgitab, et LKS kohaselt tuleb veekaitsevööndi kulgemise määramisel arvestada üldjuhul küll VeeS § 118 lg-s 2 tooduga, kuid arvestada tuleb ka LKS § 35 lg-des 4 ja 5 toodut. Sellistel juhtudel koosneb veekaitsevöönd 1) üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest või 2) kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest.
11.7.8.2.Keskkonnaamet on veekaitsevööndi eesmärkidega arvestanud, sellekohased viited on kirjas 03.07.2020 otsuse vastavates punktides, kus Keskkonnaamet ei ole nõustunud EKV vähendamisega veekaitsevööndisse.
11.8.Kaebuse punktides 2.38.-2.39. on kaebaja seisukohal, et vastustaja ei ole arvestanud ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalust.
11.8.1.Keskkonnaamet lähtub ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste lahendamisel põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud (antud juhul taotletud nõusolekut EKV vähendamiseks).
11.8.2.Keskkonnaamet märkis 03.07.2020 otsuse ptk-s II (lk 14), „et ebaseadusliku ehitustegevuse korral arvestatakse EKV vähendamise otsuse kujundamisel seetõttu ehitustegevusele eelnenud olukorda.“. Sealjuures arvestas Keskkonnaamet EKV vähendamise võimalikkuse kaalumisel kõiki LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimusi hoolimata sellest, kas kinnistu oli hoonestamata või mitte või kas hoonestamine oli toimunud ebaseaduslikult.
11.8.3.Keskkonnaameti hinnangul ei saa ebaseadusliku ehitustegevuse puhul kinnistu omanik eeldada, et hoonet peab olema igal juhul võimalik seadustada. Niisamuti sätestab ka LKS § 38 lg 9, et juhul kui ehitustegevuse aluseks on KOV poolt väljastatud ehitusõigus, mis on vastuolus LKS §-s 38 tooduga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt HMS-le õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Seega ei saa omanik, olukorras, kus ehitustegevust on teostatud ebaseaduslikult (või KOVi poolt lubatud ehitusõiguse realiseerimisel, mis on vastuolus LKS §-ga 38) eeldada, et ehitust peab olema tingimata võimalik seadustada.
11.8.4.Keskkonnaameti hinnangul ei ole õige selline halduspraktika, mille kohaselt juhul kui omanik on teostanud ehitustegevust vastuolus kehtiva seadusega, on aja möödudes igal juhul võimalik seda tagantjärgi seadustada. Kuigi seadus ei välista EKV vähendamise võimalikkust tagantjärgi, võimaldab LKS regulatsioon ka neil juhtudel lähtuda ainult LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest. Ebaseadusliku ehitustegevuse tagajärgede üle otsustamine kuulub antud juhul KOV pädevusse. Keskkonnaametil ei ole pädevust teha ettekirjutusi, kuidas KOV peaks selliste ehitiste osas edasi käituma.
12.Keskkonnaameti seisukohad konkreetsete alade kaupa Keskkonnaamet on seisukohal, et olukorras, kus kohalik omavalitsus EKV vähendamise taotlejana ei nõustu EKV vähendamise otsusega (03.07.2020 otsus ja/või 01.12.2020 otsus), ei
tähenda, et Keskkonnaameti kaalutlused oleksid ebaõiged või tehtud vastuolus kehtivate õigusaktidega. Keskkonnaamet selgitused tehtud EKV vähendamise otsusele kaebuse II ptk-s toodud alade kaupa on järgmised:
12.1.Alad nr 2-3 - Uusküla, joonis nr 7 (kaebuse lisa 14)
12.1.1.Kaebuse punktis 2.40. on leitud, et Keskkonnaamet ei ole võtnud arvesse detailplaneeringuga määratud ehitusõigust. Lisaks ei näe kaebaja, kuidas saab kaitstavaks loodusväärtuseks (antud juhul silmas peetud tammesid) olla miski, mille likvideerimise õigus on isikul olemas.
12.1.2.Keskkonnaamet peab EKV vähendamise võimalikkuse hindamisel lähtuma LKS §-s 40 toodud tingimustest, sh LKS §-s 34 sätestatud ranna kaitse eesmärkidest. Üheks ranna kaitse eesmärgiks on muuhulgas rannal asuvate looduskoosluste säilitamine. Keskkonnaameti hinnangul ei ole EKV vähendamise hindamisel asjakohane spekuleerida, kas või millises ulatuses oleks omanikul seadusest tulenev õigus teostada raiet ning milliste puude osas seda võidakse tulevikus teha. Sellest olenemata selgitab Keskkonnaamet, LKS § 37 lg 2 sätestab, et ranna piiranguvööndis asuvate metsade kaitse eesmärk on vee ja punnase kaitsmine ja puhketingimuste säilitamine ning seal on keelatud lageraie. Raadamise aluseks saab olla vastavalt MS § 32 lg 2 p-dele 2 ja 4 vaid ehitusprojekt, kui detailplaneeringu kohustus puudub või muu õigusaktidest tulenev projekt, hoolduskava või dokument. Ehitusõiguse puhul peab ehitusluba olema kooskõlas kehtiva seadusega, s.t ehitusõigust ei saa anda EKV-sse vastuolus LKS § 38 lg-s 3 tooduga. Ka muud projektid peavad olema kooskõlas seadusega. Seega oleks kinnistutel võimalik teostada raadamisõiguse puudumise (ja piiranguvööndis lageraie keelu) tõttu vaid turberaiet, hooldusraiet, valikraiet ja trassiraiet, mis ei võimalda aga ulatuslikku väärtuslikemate metsakoosluste raiet. Juhul kui EKV vähendamise nõusoleku kõrvaltingimuseks oleks kõikide tammede säilimine (nagu kaebuses pakutud), oleks säilivate puude näol tegemist vaid üksikpuude kui haljastuselementide säilitamisega, mitte tervikliku ja liigiliselt omase metsakooslusega.
12.1.3.Metsa (tammiku) väärtuslikkusele on viidatud ka Muuga tootmismaa detailplaneeringus (kehtestatud 04.07.2000 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr. 37) ja Nuudipere I ja II detailplaneeringus (kehtestatud 26. september 2005 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 245). Keskkonnaamet hindas paikvaatlusel, et esinduslikum tammepuistu esineb Niidu tee kinnistu põhjapiirist ~70-80 m kaugusel mere suunas ning Nuudi tee vahetusse lähedusse jäävaid kooslusi võib rannikule lähematega võrreldes hinnata mõnevõrra nooremateks (millel puudub asukoha ja koosluse struktuuri silmas pidades oluline puhkemajanduslik väärtus). 03.07.2020 otsuse kaalutluses (lk-d 22-27) toodi ka välja, et isegi juhul, kui säilitatakse tammed jt väärtuslikud puud, säilivad need arenguala piires vaid üksikpuude, mitte tervikliku metsakooslusena. Sellest hoolimata hinnati, et Nuudi tee äärsed metsad on võrreldes merele lähematega mõnevõrra madalama väärtusega ja olulise puhkemajandusliku väärtuseta. Keskkonnaamet püüdis sealjuures arvestada võimalikult maksimaalsel määral kehtivate detailplaneeringutega seotud ehitusõiguse ulatusega arvestades, et üldjuhul määratakse põhijoonisel hoonestusala mõningase varuga, arvestades ehitusõiguse ulatust. Näiteks Nuudipere, Kordoni, Klaukse, Klaukse I ja Klaukse II detailplaneeringuga (nimetatud ka kui Muuga tootmismaa detailplaneering) kavandati EKV-sse ehitusõigust maksimaalsel määral 1700 m2 suurusel alal ning Nuudipere I ja Nuudipere II maaüksuste detailplaneeringuga ~16 000 m2, mis kinnistute suurust, EKV vähendamist ning hoonestusalade paigutamist arvestades on Keskkonnaameti hinnangul (vähemasti suures osas) realiseeritavad.
12.1.4.Kompromissläbirääkimiste käigus on Keskkonnaamet veelkord tutvunud oludega kohapeal ning teostanud lisakaalutluse seoses Kordoni kinnistuga ning andnud täiendavad põhjendused 01.12.2020 esitatud täiendatud otsuses (täiendatud kaebuse lisa 2).
12.1.5.Täiendava kaebuse punktides 2.11.-2.13. on kaebaja analüüsinud Keskkonnaameti 01.12.2020 otsuse põhjendusi seoses Uusküla küla Kordoni kinnistuga. Täiendava kaebuse punktis 2.1.1. on vastutaja välja toodud, et Keskkonnaamet põhjendas EKV vähendamata jätmist asjaoluga, et kinnistu lõunaosa hoonestamine oleks küll kooskõlas kehtiva Muuga tootmismaa detailplaneeringu kohase ehitusõiguse ja vastuvõetud ÜP-ga kavandatud asustusstruktuuriga, kuid see oleks vastuolus alale hetkel omase asustusstruktuuriga. Vastustaja selgitab, et Keskkonnaameti 01.12.2020 otsuse ptk II punktis 1 (lk 3-6) tõi ta EKV vähendamist mittetoetavate asjaoludena välja ka, et Muuga tootmismaa detailplaneeringu ehitusõiguse realiseerimisega Kordoni kinnistu lõunaosas kaasneb ulatuslik puude raie hoonete, parkimisalade ja liikumisteede rajamiseks jms ehitustegevuse käigus. Ehitustegevusega kaasneks seni hoonestamata kinnistul olemasolevate looduskoosluste hävimine ning tulenevalt alal esinevast liigniiskuse probleemist, on vajalik ka ehitusega hõlmatud maa-ala kuivendamine. Kuivendamise mõju on sealjuures suurem kui ainult ehitustegevusega hõlmatud maa-alal. Ehitustegevusega kaasneks senini säilinud ning ehitustegevusest puutumatu tervikliku metsa-ala pindala killustamine ning vähenemine. Kordoni kinnistu lõunaosa hoonestamisega kaasneks ka seni olulise inimmõjuta kinnistul inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju esinemine rannale (võrreldes olukorraga kus hoonestamist seal ei toimu). Seega EKV vähendamisega mittenõustumine ei tulenenud vaid olemasolevast ja kavandatavast asustusstruktuurist. Keskkonnaamet peab vajalikuks rõhutada, et Keskkonnaamet peab EKV vähendamisel lähtuma ka reaalsest olukorrast looduses. Jõelähtme valla poolt 09.10.2020 e-kirja teel esitatud EKV vähendamise täiendav taotlus ei erinenud varasemast taotlusest, mille osas keelduti Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega, täiendatud oli vaid EKV vähendamise uuesti kaalumise põhjendust (kuna kinnistu on eraomandis). Keskkonnaameti põhjendused, miks Kordoni kinnistul EKV vähendamine on otseses vastuolus looduses eksisteeriva olukorraga, on toodud 01.12.2020 otsuses punktis 1.2. (lk 4-5) ning Keskkonnaamet jääb nende juurde.
12.1.6.Täiendava kaebuse punkti 2.12. kohaselt ei ole EKV vähendamata jätmise korral võimalik vastutajal antud asukohta puurkaevu rajada. Keskkonnaameti hinnangul ei vasta see seisukoht tõele. Nimelt on viidatud detailplaneeringu näol tegemist kehtestatud detailplaneeringuga, mistõttu puurkaevu osas rakendub sellele LKS § 38 lg 5 p-st 8 tulenev EKV erisus, mille kohaselt EKV ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja –rajatisele.
12.1.7.Keskkonnaamet võtab teadmiseks täiendavas kaebuses (täiendava kaebuse lisas 6) punktis 2.13. toodu. Siinkohal märgime, et tegemist oli Keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuulunud Harjumaa Keskkonnateenistuse (õiguslikult Keskkonnaameti eellane) detailplaneeringu kooskõlastamise kirjaga. Tegemist ei ole EKV vähendamise nõusolekuga vastavalt detailplaneeringu hetkel kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse (edaspidi RanKS) § 6 tähenduses (EKV vähendamiseks pidi § 6 lg 2 kohaselt andma nõusoleku keskkonnaminister), keskkonnaministri nõusolekuga metsa- või põllumajandusliku sihtotstarbega kinnisasjale ehitusõiguse seadmiseks rannal RanKS § 9 lg 12 mõistes ega nõusolekuga metsa juhtfunktsiooni muutmiseks RanKS § 11 lg 4 mõistes.
12.2.Ala 4 – Saviranna küla, joonised 8-9 (kaebuse lisa 15-16)
12.2.1.Kaebaja on kaebuse punktis 2.41. välja toonud, et „Vastustaja on Saviranna külas vähendanud EKV-d Saviranna tee 158a ja Saviranna tee 160a osas. Kaebaja märgib, et nende
kinnistute osas ei ole kaebaja EKV-d üldse taotlenud. Samas oli taotlus esitatud ka RannaRäästu kinnistu osas, mille osas EKV vähendamist ei ole aga vastustaja üleüldse käsitlenud.“
12.2.2.EKV vähendamise taotluse kohaselt oli Saviranna külas EKV vähendamise taotlemise põhjenduseks vajadus tagada piirkonnas ühtne ja terviklik, väljakujunenud merepoolset ehitusjoont järgiv lahendus. Mõlemad kinnistud (Saviranna tee 158a ja Saviranna tee 160a) on Eesti põhikaardil märgitud õuemaa kõlvikuna, sealjuures Saviranna tee 158a kinnistu on ka hoonestatud. Keskkonnaamet lähtus antud kinnistute puhul eelkõige nendele iseloomulikust looduskooslustest, välja kujunenud asutusest ning juba avaldunud inimmõjust ehitustegevuse näol. Keskkonnaamet on selgitanud käesoleva vastuse punktis 2.4., et juhul kui KOV ei pea vajalikuks või mõistlikuks kehtestada EKV vähendamist suuremas ulatuses kui seda taotleti, ei ole tal selleks seadusest tulenevalt kohustust. Samas on EKV vähendamise korral Keskkonnaameti hinnangul võimalik KOV-l kaaluda kõnealustel kinnistutel paiknevate ebaseaduslike ehitiste seadustamist.
12.2.3.Ranna-Räästu kinnistut (24504:004:1191) ei ole EKV otsuses eraldiseisvalt välja toodud, kuid Keskkonnaamet on seal EKV vähendamise võimalikkust siiski hinnanud. Nimelt asub praktiliselt kogu kinnistu Ülgase-Saviranna hoiualal, mille kaitse-eesmärgid on sätestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määruse nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas “ § 1 lg 1 p-s 25. Valdav osa kinnistust on inventeeritud Natura esmatähtsa elupaigatüübi 9180* (pangametsad) esinemisalaks, mis on ka üheks Ülgase-Saviranna hoiuala kaitse-eesmärgiks. Vastavalt LKS § 32 lg 2 on keelatud selle elupaiga hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati. Kinnistu osas, mis ei kuulu hoiuala koosseisu, on tegemist nimetu vooluveekogu kaldaga (millele ei rakendu piiranguid), mis on uuristunud maasse ja kus on kõrguste vahemik kuni 7,5 m, s.t tegemist on järskude kallastega vooluveekogu sängiga. Kuigi viidatud nimetul veekogul ei ole endal EKV-d, paikneb see siiski rannast tulenevas EKV-s, mistõttu ei ole seal EKV vähendamine ja ehitustegevuse lubamine Keskkonnaameti hinnangul lähtudes ranna ja kalda kaitse eesmärkidest põhjendatud.
12.2.4.Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et asjaolu, et iga kinnistut ei ole EKV vähendamise otsuse eelnõus eraldiseisvalt nimetatud, ei tähenda, et nende kinnistute osas ei kaalutud EKV vähendamise võimalikkust. Arvestades, et EKV vähendamise taotlus tehti ÜP alusel ning pidades silmas taotluse suurt mahtu, ei saa eeldada, et Keskkonnaamet viitab otsuses igale konkreetsele kinnistule, mille osas taotleti EKV vähendamist. Ka KOVi poolt tehtud EKV vähendamise taotlus ei olnud kinnistute põhine.
12.2.5.Kaebuse punktis 2.42. on kaebaja leidnud, et “kaebaja taotlus ala suhtes oli esitatud Kalda tee 27-Kalda tee 38 kinnistute osas nii, et EKV jääks väljapoole kinnistu piiri, so 50m veepiirist, kuid vastustaja vähendas EKV-d nii, et osaliselt ka kinnistute sees olevad alad jäid EKV sisse.“ Keskkonnaamet leidis 03.07.2020 otsuse peatükis III punktis 3.6, et kõnealuses piirkonnas on põhjendatud EKV vähendamisega nõustumine 10 m-ni arvestatuna astangu ülemisest servast, sest sellisel juhul on tagatud ranna kaitse eesmärkide täitmine. Sellise otsuse tegemisel arvestati muuhulgas asjaoluga, et kinnistute põhjapiiri lähistel kulgeb kõrge astang, kuhu ehitustegevuse laienedes võib kaasneda astangu stabiilsuse vähenemine. Samuti järgib selline ehitusjoon juba tänaseks välja kujunenud asustusstruktuuri ning sellega ei kaasne täiendava negatiivse inimmõju esinemist kaldal. Sealjuures nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega osaliselt veekaitsevööndisse.
12.2.7.Kaebaja on kaebuse punktides 2.43.-2.45. toonud erinevaid vastuväiteid, millele käesolevas vastuses on seisukoht juba esitatud. Keskkonnaamet ei hakka juba esitatut kordama, vaid lisab viite ning vajadusel alapõhise täpsustuse.
12.2.8.Kaebuse punktis 2.43. on kaebajad toonud välja, et EKV-d on vähendanud rohkem kui taotluses esitatud oli. Selgitused on Keskkonnaamet andnud käesoleva vastuse punktis 2.4.
12.2.9.Kaebuse punktis 2.44. on kaebaja toonud välja EKV vähendamata jätmise kinnistu sihtotstarbest tulenevalt. Selgitused on Keskkonnaamet andnud käesoleva vastuse punktis 2.7.7. Keskkonnaamet lisab täiendavalt, et antud juhul asuti seisukohale, et kinnistu EKV vähendamine ei ole võimalik, sest tegemist on seni valdavalt looduslikus seisundis oleva kinnistuga, sh seal kasvab väga väärtuslik tamme puistu, mistõttu ehitustegevus eeldaks raadamisvajadust ehk looduskoosluse (tammepuistu) hävitamist, ehitiste hilisema kasutamisega suureneks tallamiskoormus, lisaks on kinnistu olnud ajalooliselt hoonestamata.
12.2.10.Kaebuse punktis 2.45. on kaebaja toonud välja EKV vähendamata jätmise õigusvastasel põhjendusel, et ehitada saab ka väljapoole EKV-d. Olukorda on Keskkonnaamet selgitanud käesoleva vastuse punktis 2.7.6. Keskkonnaamet selgitab täiendavalt, et Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistud on tänaseks juba hoonestatud, nende kinnistute EKV vähendamisega kaasneksid negatiivsed mõjud ranna kaitseeesmärkidele ning kinnistute suurused võimaldavad ehitustegevust realiseerida ka väljaspool EKV-d, kus LKS ei ole ehitamisele piiranguid seadnud.
12.3.Ala 5. Ülgase küla, joonis 11 (kaebuse lisa 18)
12.3.1.Kaebuse punktis 2.46. on kaebaja välja toonud, et Keskkonnaamet ei ole arvestanud varem kehtestatud detailplaneeringutega. Keskkonnaamet jääb käesoleva vastuse punktis 2.5. toodud selgituste juurde. Varasemad detailplaneeringu alusel tehtud EKV vähendamise otsused (antud juhul endine Tamme kinnistu, praeguse nimetusega Loode tee 17 kinnistu ja endine Lepa kinnistu, tänased Loode tee 15 ja Loode tee 19 kinnistud, kus 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 4.6 (lk 40) on selgelt viidatud, et eelnevad EKV vähendamised jäävad kehtima) jäävad kehtima ka pärast vastuvõetud ÜP lahenduse kehtestamist.
12.3.2.KOV peab ehituslubade väljastamisel arvestama kehtiva seadusega (sh ka olukorras, kus EKV ulatuse lähtejoon on nihkunud sisemaa suunas) vastavalt HMS §-s 54 sätestatule. Keskkonnaamet märgib, et Koljunuki detailplaneeringu alusel (kehtestatud 31.05.2005 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 206) on jätkuvalt võimalik detailplaneeringuga määratud kinnistute osas realiseerida ehitustegevust lähtuvalt kinnistute suurusest ning ehitusõiguse ulatusest (maksimaalne ehitusalune pind iga kinnistu osas oli 270 m2). Keskkonnaamet nõustus EKV vähendamisega kinnistusiseste juurdepääsuteede rajamiseks ning 01.12.2020 otsusega täiendavalt Nuki põik 3 (24504:004:0639) kinnistul 40 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki põik 5 (24504:004:0641) kinnistul 33 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, Nuki põik 7 (24504:004:0642) kinnistul 32 meetrini põhikaardile kantud astangu ülemisest servast, aadressi ettepanekuga Nuki tee 13 (tänasel Looderanna kinnistul, mis asub Loode tee ja Nuki tee ristumiskohas) kinnistul ümber olemasoleva vare ja lääneseinast lääne suunas täiendavalt 10 meetri laiuselt Looderanna kinnistule jääva osas, Nuki tee 9 (24504:004:0630) kinnistu ulatuses avalikuks/üldkasutuseks mõeldud ehitiste rajamiseks, Nuki tee 5 (24504:004:0628) kinnistu põhikaardile kantud metsamaa ulatuses, Nuki tee 1 (24504:004:0626) kinnistu ulatuses, Loode tee 2 (24504:004:0611) kinnistu metsamaa ulatuses, Loode tee 4 (24504:004:0612) metsamaa ulatuses, Loode tee 6 (24504:004:0613) metsamaa ulatuses ja Loode tee 24 (24504:004:0623) kinnistul ranna piiranguvööndis paikneva metsamaa ulatuses.
12.3.3.Kaebajad on kaebuse punktides 2.47.-2.48. toonud välja vastuolud seoses abstraktse EKV vähendamisega ning vastuolud Keskkonnaameti tekstis toodud vähendamise ning joonisel kajastatud lahenduse osas. Keskkonnaamet märgib, et on oma vastuse seoses abstraktse EKV vähendamisega esitanud käesoleva vastuse punktis 2.6.3 ning jääb esitatu juurde. Vastuse seoses vastuoludega kirjas ja joonistel on Keskkonnaamet esitanud käesoleva vastuse punktis 2.3. Täiendavalt lisab Keskkonnaamet, et ei pidanud vajalikuks Koljunuki detailplaneeringu alal kanda kaardile EKV vähendamise joont, sest vähendamise nõusolek oli tingimuslik (kehtis ainult kinnistusiseste juurdepääsuteede osas, mitte igasugusele ehitustegevusele). KOV võib soovi korral ÜP materjalidesse kanda juurdepääsuteede osas EKV vähendamise nõusoleku tingimusliku nõude väljatoomisega. 01.12.2020 otsusega antud nõusolek Koljunuki poolsaarel EKV vähendamiseks on kantud ka otsuse lisas välja toodud kaardikihile.
12.3.4.Täiendatud kaebuse punktide 2.8 ja 2.9 kohaselt on kaebaja hinnangul Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4, Nuki tee 6 ja Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosa maaomanikel õigustatud ootus detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse kehtivusele. Kaebaja märkis ka, et nimetatud kinnistud on elamumaa sihtotstarbega ning kõrghaljastust, mis kinnistutel asub, ei ole võimalik pidada metsaks. Esmalt märgib Keskkonnaamet, et kehtiva Koljunuki detailplaneeringuga ei nähtud Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosasse ette ehitusõigust, mistõttu antud asukoha osas ei saa maaomanikel olla õigustatud ootust ehitusõiguse kehtivusele.
12.3.5.Täiendavalt paiknevad Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4 ja Nuki tee 6 kinnistud EKV-s tulenevalt LKS § 38 lg 2 metsamaa erisusest. LKS § 38 lg 2 viitab metsamaa erisuse rakendamisel otseselt MS § 3 lg-le 2, mille kohaselt on metsamaaks maa, kus kehtib vähemalt ühele kahest järgnevalt nimetatud tingimusest – kui see on kantud maakatastrisse metsamaa kõlvikuna või kui tegemist on maatükiga, mille pindala on vähemalt 0,1 ha, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 m ning kus puuvõrade liituvus on vähemalt 30 %. Seega metsamaa kõlvik võib kuuluda maa koosseisu sõltumata maa sihtotstarbest, ka näiteks elamumaal, kuna ükski sihtotstarve ei välista sellel metsamaa kõlviku olemasolu. Antud juhul vastab Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4, Nuki tee 6 ja Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosas kasvav mets MS § 3 lg-s 2 toodud tingimustele, mistõttu neile laieneb LKS § 38 lgst 2 tulenev ehituskeeld hoolimata asjaolust, et kõik peale Koljunuki parkmetsa kinnistute on elamumaa sihtotstarbega.
12.3.6.Sealjuures kehtestati kehtiv Koljunuki detailplaneering 21.05.2005 ehk ajal, mil kehtis juba LKS (jõustunud 10.05.2004) ja selle § 38 lg-s 2 sätestatud metsamaa erisus, millega Jõelähtme vald oleks pidanud ka Koljunuki detailplaneeringu kehtestamisel arvestama. Kokkuvõtteks ei ole kinnistu omanikel võimalik kehtiva detailplaneeringuga ette nähtud ehitusõigust realiseerida Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4 ja Nuki tee 6 kinnistutel mitte seetõttu, et Keskkonnaamet keeldus 03.07.2020 ja 01.12.2020 otsustega andma nõusolekut seal vähendada EKV-d, vaid seetõttu, et Jõelähtme vald kehtestas detailplaneeringu, mis oli vastuolus tol hetkel kehtiva seadusega. Keskkonnaamet on samuti seisukohal, et EKV vähendamise hindamisel ei ole metsamaaga kaetud kinnistutel määravaks asjaolu, kas maaomanikul on seadusest tulenev õigus metsa raieks või mitte (sama seisukohta on selgitatud ka käesoleva vastuse punktis 3.1.2.).
12.4.Ala 6 Kostiranna küla, joonised 12 ja 13 (kaebuse lisad 19 ja 20)
12.4.1.Kaebuse punktis 2.49. on kaebaja välja toonud, et „Raja tee 10/Ranna kinnistu puhul oli kaebaja poolt taotletud õueala osas EKV vähendamist kinnistu piirini, vastustaja aga vähendas EKV-d veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas osas hoonete kontuuri osas.“
12.4.2.Keskkonnaamet märgib esmalt, et Kostiranna külas ega Jõelähtme vallas tervikuna ei esine kinnistut, mille aadressiks on Raja tee 10/Ranna. Eeldatavalt pidas KOV siinkohal silmas Nuudi tee 10/Ranna (24504:004:0021) kinnistut. Antud juhul arvestas Keskkonnaamet, et EKV vähendamisega ei kaasneks märkimisväärset täiendavat tegevust veekaitsevööndis, mille eesmärgiks on ranna erosiooni ja hajuheite vältimine. Keskkonnaamet tõi ka 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 5.3 (lk 43) välja, et olemasolevate ja osaliselt veekaitsevööndis paiknevate hoonete edasisel kasutamisel ei kaasne selliseid mõjusid, mis oleksid vastuolus ranna või veekaitsevööndi kaitse eesmärkidega. Samas täiendavate ehitiste rajamisega võib kaasneda veekaitsevööndi kaitse eesmärkide kahjustumine. Kostiranna külas paiknevad hooned valdavalt väljaspool veekaitsevööndit, mistõttu EKV suurema vähendamisega nõustumise korral võiks tulevikus kaasneda asustusstruktuuri mõningane nihkumine veekogu suunas.
12.4.3.Kaebuse punktis 2.50. on kaebaja leidnud, et „Vastustaja on käsitlenud metsamaad Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel ja vähendanud EKV-d 100 meetrile. On aga oluline rõhutada, et metsa rannal ei kasva, kuid samas on vastustaja ikkagi seisukohal, et tegemist on siiski metsamaaga. Kaebaja taotluses toodud EKV ulatust ei ole arvestatud.“ Keskkonnaamet jääb LKS § 38 lg 2 rakendamise puhul käesoleva vastuse punktis 2.6.1. toodud seisukohtade juurde. MS § 3 lg 2 p 1 kohaselt loetakse metsamaaks ka maa-ala, mis on kantud kõlvikuna maakatastrisse. Keskkonnaamet lähtub asjaolust, et 2020. aasta Eesti põhikaardi kohaselt on Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel kujutatud piiranguvööndi ulatuses metsamaa kõlviku esinemine. Sealjuures on KOV olnud varasemalt ka ise seisukohal, et ranna piiranguvööndis metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb EKV ulatus piiranguvööndi piirini. Näiteks on KOV taotlenud Keskkonnaametilt 22.06.2020 kirjaga nr 7-3/2415 (lisa 12) EKV vähendamist Hindreku kinnistul (mh selle metsamaal), mille osas nõustus Keskkonnaamet 21.08.2020 kirjaga nr 7-13/20/10676-2 (lisa 13) EKV vähendamisega. Arvestades, et kaebus kohtule esitati 03.08.2020 ehk ca kolm nädalat enne, kui edastati KOVile otsus Hindreku kinnistu EKV vähendamise võimalikkuse kohta, jääb siinkohal Keskkonnaametile arusaamatuks, miks KOV ei andnud teada, et nende hinnangul ei ole Hindreku kinnistu EKV vähendamise taotlust piiranguvööndis paikneva metsamaa osas vajalik läbi vaadata. Seega on KOV olnud oma seisukohas seoses metsamaa erisuse tõlgendamisega vastuoluline.
12.4.4.Kaebuse punktis 2.51. on kaebaja välja toonud, et „Taga-Piganeeme kinnistu osas ei ole arusaadav, kui palju EKV-d on vähendatud. Kostivere tee 15 kinnistu osas on tekstis EKV-d vähendatud, kuid joonisel mitte. Eest-Piganeeme kinnistu hoonestuse osas ei ole EKV-d vähendatud.“ 03.07.2020 otsuse punktis 5.6 (lk 45) on EKV vähendamise nõusolek Taga-Piganeeme kinnistu osas sõnastatud selliselt: “Alal 6 Kostiranna külas annab Keskkonnaamet nõusoleku EKV vähendamiseks järgmiselt: Taga-Piganeeme (24504:004:1098) kinnistu idapiirini.”. See on kujutatud ka kaardil. Keskkonnaamet pidas Taga-Piganeeme kinnistu idapiiri all silmas kinnistu ida (mere)poolset piiri, st kinnistu jääb vähendamise nõusoleku järgselt EKV-st välja. Keskkonnaamet märgib, et Kostiranna külas ei asu kinnistut nimega Kostivere tee 15, ilmselt on KOV mõelnud Kostiranna tee 15 kinnistut. Kostiranna külas Kostiranna tee 15 kinnistul nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega veekaitsevööndi piirini, mis on kantud ka kaardile. Kostiranna tee 17/32 kinnistu osas nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega ranna piiranguvööndis paikneva metsamaa osas.
EKV ulatus muus osas vastab LKS § 38 lg 1 p-s 2 sätestatule (hajaasustuses 100 m; metsamaal 200 m vastavalt § 38 lg 2 erisusele; olemasoleva elamu õuemaa osas rakendub LKS § 38 lg 4 p-s 1 toodud EKV erisus) ning kuna selles osas puudus vajadus EKV vähendamiseks (rakendub vastav EKV-sse ehitamise erisus), puudus ka põhjendus LKS kohase joone kaardile kandmiseks. Eest-Piganeeme kinnistu osas arvestas Keskkonnaamet samuti asjaoluga, et seal on suuresti võimalik rakendada LKS § 38 lg 4 p-st 1 tulenevat EKV erisust, EKV-d nõustus Keskkonnaamet vähendama piiranguvööndis kasvaval metsamaal arvestatuna 100 meetrini veepiirist.
12.5.Ala 7 Manniva küla, joonis 14 (kaebuse lisa 21) 12.5.1 Kaebuse punktis 2.52. on kaebaja toonud „Manniva külas taotles kaebaja EKV vähendamist 100 meetrini, selle asemel aga lubas vastustaja EKV vähendamist vaid Nõmme kinnistul õuemaa ulatuses.“ Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole toonud sisulisi põhjendusi, miks Keskkonnaamet pidanuks nõustuma suuremas ulatuses EKV vähendamisega. Manniva külas on mereäärne ala valdavalt roostikuline, mis on ka ÜP materjalides määratud korduvalt üleujutatavaks alaks. Alal esineb ka vähemalt 5 m kõrgune astang. Astang paikneb tavalisest veepiirist enamus küla osas rohkem kui 200 m kaugusel, st selles osas ei rakendu astangust tulenevat erisust vööndite määramisel ja hajaasustuses on EKV ulatuseks 100 m, mida hakatakse lugema üleujutusala piirist. Seega esineb EKV üldiselt astangu ja mere vahelisel maa-alal. Asukohtades, kus astang on merepiirile lähemal kui 200 m, laieneb LKS § 35 lg-st 5 tulenev erisus, mistõttu nendes asukohtades (peamiselt Tammenõlva kinnistu piirkonnas, aga vähesel määral ka Manniva tee 100 kinnistu piirkonnas) esineb EKV ka astangu peal (kus osaliselt rakendub täiendavalt ka LKS § 38 lg 2 metsamaa erisus). Taotletava EKV vähendamise alal on tänaseks säilinud ajaloolist hoonestust vaid Nõmme kinnistul , mille osas nõustus Keskkonnaamet ka EKV vähendamisega. Jüri ja Pärtliranna kinnistute astangualune hoonestus (vana talukoht) on hävinenud 20. sajandi keskpaigas. Samuti nõustuti EKV vähendamisega Ristikangru tee 58 kinnistu osas, kus paikneb Jõelähtme golfikeskus ja kus maakasutusest tulenevalt ei ole ranna looduskooslused praktiliselt kogu EKV ulatuses (v.a madalamatel aladel ehk korduvalt üleujutatav ala) säilinud. Keskkonnaamet leidis 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 6.6 (lk 50), et muus osas ei ole Manniva külas EKV vähendamine põhjendatud, sest astangualune ala on säilinud valdavalt looduslikuna ning ehitustegevus eeldaks osaliselt metsamaa raadamist, astangualusel alal on osaliselt levinud korduva üleujutuse tunnuseks olevad sooldunud rannikumullad, sinna puuduvad enamus kinnistute osas juurdepääsuteed, EKV vähendamisega suureneks inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju ning muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur. Tegemist on mõjudega, mis kahjustavad ranna kaitse eesmärke, nagu on ka välja toodud 03.07.2020 otsuse ptk III p.-des 6.2-6.5 (lk 47-50).
12.5.2.Kaebuse punktis 2.53. leiab kaebuse esitaja, et „Metsamaa osas asus vastustaja seisukohale, et EKV vähendamine metsamaal 100 meetrini üleujutatava ala piirist on vastuolus ranna kaitse eesmärkidega. Samas on kaebaja esitatud taotluses märgitud EKV rohkem kui 200m veepiirist. Seega kui võtta eelduseks, et üleujutatud alale (ca 100m) lisandub ehituskeeluvööndi ala, siis on vajalik EKV vähendamine, kuid võttes eelduseks, et üleujutatud alale ei lisandu ehituskeeluala, siis ei ole EKV vähendamine vajalik (vt õiguskantsleri kirjad, lisades 46-48).“ Keskkonnaamet jääb korduvalt üleujutusega ala puhul EKV lähtejoone küsimuses käesoleva vastuse punktis 2.6.2. esitatud seisukoha juurde.
Manniva külas laieneb astangust tulenev EKV erisus vaid peamiselt Tammenõlva kinnistul, kus ehitustegevust võimaldab ka LKS § 38 lg 4 p-st 1 tulenev EKV õuemaa erisus, samuti paikneb osa kinnistust, mille näol ei ole tegemist õuemaaga, väljaspool EKV-d. Mittehoonestatud kinnistutest rakendub astangu erisus väikese lõiguna ka Manniva tee 100 kinnistul, kuid kinnistul on võimalik ehitustegevust realiseerida ka väljaspool EKV-d. Astangu peal olevad ja valdavalt metsamaaga kaetud kinnistud on nii hoonestamata (näiteks Manniva tee 100 kinnistu) kui ka hoonestatud (näiteks Tammenõlva kinnistu), kus kinnistu suurused võimaldavad ehitustegevust teostada ka väljaspool EKV-d. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 6 (lk 46-50) selgitanud, et astangualusel alal esineb roostik (korduva üleujutusega ala), looduslikult on muus osas tegemist nii rohu- kui ka metsamaaga ning ala on valdavalt hoonestamata. Seetõttu leiti, et EKV vähendamine viidatud asukohas ei oleks kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega.
12.5.3.Kaebuse esitaja on punktis 2.54. toonud välja, et „Kaebajale jääb arusaamatuks ning vastustaja otsuses ei ole esitatud põhjendusi selles osas, kas juhul, kui tegemist on üleujutatava alaga ja pärast üleujutatavat ala algab mets, on tegemist metsamaaga metsaseaduse mõttes või mitte.“ Keskkonnaamet jääb antud küsimuses käesoleva vastuse punktis 2.6. esitatud seisukohtade juurde. MS § 3 lg 2 defineerib üheselt mõistetavana, mis on metsamaa LKS § 38 lg 2 mõistes ning LKS § 35 lg 4 määratleb, kuidas arvestada EKV ulatust üleujutatava veekogu rannal või kaldal.
12.6.Ala 8 – Jõesuu küla, joonis 16 (kaebuse lisa 23) 12.6.1 Kaebuse punktis 2.55. on kaebaja toonud välja, et Keskkonnaamet ei ole arvestanud kehtiva detailplaneeringuga, samuti on kaebaja hinnangul õigusvastaselt keelatud üleujutusalale ehitamist. Samuti on küsitud, kes vastutab tekitatud kahju eest.
12.6.2.Keskkonnaamet toob välja, et Rannaveski detailplaneeringu (kehtestati Jõelähtme Vallavolikogu 25.06.1998 otsusega nr 123, edaspidi Rannaveski DP) alal on varasemalt taotletud EKV vähendamist, kuid keskkonnaminister leidis 08.12.1999 kirjas nr 21-7/3240 (lisa 14), et EKV vähendamine 60-100 m-ni ning piirkonda uue tiheasustusala loomine ei ole põhjendatud. Sealjuures märgib Keskkonnaamet, et Rannaveski DP kehtestati ajal, mil kehtis RanKS. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 7.1 (lk 50-52) toonud välja, et KOV ei arvestanud Rannaveski DP koostamisel ja kehtestamisel RanKS-s kehtinud üleujutatavate alade eritingimustega. RanKS § 5 lg 2 kohaselt oli kõrgveepiiriks mererannas 1,5 m samakõrgusjoon arvestatuna tavalisest veepiirist. RanKS § 9 lg 6 kohaselt laienes üleujutatavatel aladel ehituskeeld kõrgveepiirini juhul, kui kõrgveepiir ulatub kaugemale kui sama §-ga 3 sätestatud suurused (ranna ja kalda ehituskeeluvööndi laius tavalisest veepiirist oli hajaasustuses 100 m). Rannaveski DP seletuskirja kohaselt on antud piirkonnas geoloogiliselt valitsevaks endise merepõhja liivad ja soostunud mullad, valdavalt on maapinna keskmine kõrgus madalam kui 0,5 m ning ala kannatab pideva liigniiskuse all. Seega oleks detailplaneeringu kehtestamisel pidanud arvestama RanKS § 9 lg-st 6 tulenevaid piiranguid, mille kohaselt paiknes praktiliselt kogu Rannaveski DP ala EKV-s ja kuhu ei oleks tohtinud ilma EKV vähendamise taotlemiseta ja selle nõusoleku saamiseta ehitusõigust kehtestada. Seega oli Rannaveski DP kehtestamise ajal vastuolus RanKS-ga ning pärast LKS kehtima hakkamist on lahendus vastuolus ka LKSga. Seega ei ole käesoleval hetkel võimalik Rannaveski DP alusel anda ehitusluba kinnistule, mis paikneb LKS kohases EKV-s. Mis puudutab EKV-s paiknevat puurkaevu, siis vastavalt LKS § 38 lg 5 p-le 8 ei laiene ehituskeeld kehtestatud detail- või üldplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja –rajatisele.
12.6.3.Hüvitamist käsitleb riigivastutuse seadus, mille § 2 lg 1 p 5 kohaselt võib isik nõuda tekitatud kahju hüvitamist olukorras, kus kahju on tulenenud avaliku võimu kandja õigusvastasest teost. Antud juhul oleks nõude aluseks juba kehtestamise hetkel RanKS-ga vastuolus olnud KOV kehtestatud detailplaneeringuga isikutele ehitusõiguse andmine.
12.6.4.Kaebuse punktis 2.56. on kaebaja toonud välja Keskkonnaameti ebaõige LKS § 35 lg 4 tõlgendamise ning leidnud, et korrektne ehituskeeluvöönd lähtub Maa-ameti kitsenduste kaardil, kus erinevaid kitsendusi hakatakse arvutama veepiirist (kaebuse lisas 49).
12.6.5.Keskkonnaamet jääb korduvalt üleujutatavate alade osas käesoleva vastuse punktis 2.6.2 toodud selgituse juurde. Selgituste kohaselt jääb valdav osa Rannaveski DP alast EKVsse. Sealjuures on Keskkonnaamet Rannaveski DP alal arvestatud kehtestatud DP lahendusega ja maaomanike huviga (näiteks kohtuti eraldiseisvalt Rannaveski tee 5 kinnistu omanikega) ning lähtudes ala iseloomust nõustunud maksimaalsel määral EKV vähendamisega selliselt, mis siiski võimaldab saavutada ranna kaitse eesmärkide täitmist.
12.6.6.Seoses Maa-ameti kitsenduste kaardiga märgib Keskkonnaamet, et Maa-ameti geoportaali kaardirakenduste avalehel on välja toodud, et kaardirakenduste kaudu esitatav andmestik on informatiivne, mitte ametlik. Kitsenduste kaardirakenduses, millele kaebuses viidatakse, on sõnaselgelt toodud kitsenduste kaardirakenduses kuvatava info erisused kitsenduste kaardi kitsendusi põhjustavate objektide ja kitsenduste mõjualade (vööndite) kannete ja arvutamise erisused: - Kitsenduste kaardil ei arvestata hetkel ranna ja kalda kasutamise kitsenduste arvutamisel kõrgveepiiri, korduva üleujutusega ala piiri ja kaldaastangut (looduskaitseseadus § 35) - Kitsenduste kaardil ei arvestata hetkel ranna ja kalda ehituskeeluvööndi arvutamisel planeeringutes määratud kompaktse asustusega ala piiri (alevikes ja külades) (looduskaitseseadus § 38 lg.1 p.3). - Kitsenduste kaardil ei arvestata hetkel rannal ja järve või jõe kalda ehituskeeluvöönd arvutamisel metsamaal (looduskaitseseadus § 38 lg.2). - Kitsenduste kaardile ei ole kantud planeeringutes määratud ehituskeeluvööndi suurendamised ja vähendamised (looduskaitseseadus § 40). Seega tuleb konkreetse ala puhul lähtuda seadusest, mitte kitsenduste kaardil esitatust. Kaebuse punktis 2.57. toob kaebaja välja, et Keskkonnaamet ei ole põhjendanud, miks algab veekaitsevöönd üleujutatavast alast. Keskkonnaamet jääb antud seisukohtades käesoleva vastuse punktides 2.6.2. ning 2.7.8. esitatu juurde.
12.6.7.Kaebajad on kaebuse punktis 2.58. välja toonud järgmise: „Vastustaja on ette heitnud, et EKV vähendamise taotluses ei ole kirjas, kuidas tagatakse vee puhtus. Kaebaja rõhutab, et olukorras, kus vastustajale jäi esitatud taotluses midagi selgusetuks või arusaamatuks, oli vastustajal võimalik kaebajalt selle kohta täiendavalt täpsustusi küsida.“ Keskkonnaameti hinnangul ei määranud asjaolu, kuidas tagatakse vee puhtust, EKV vähendamise lõpptulemust. 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 7.4 (lk 55) on küll viidatud, et EKV vähendamise taotluses ei ole esitatud informatsiooni, kas üldse ja kui, siis mismoodi on Rannaveski tee elamualade hoonestamisel kavandatud järgida vastuvõetud ÜP-s ja KSH-s seotud üleujutusohu vältimiseks seatud meetmeid, kuid antud asjaolu ei olnud Rannaveski tee 6-10 kinnistutel EKV vähendamisega mittenõustumisel määravaks põhjuseks. Hoolimata sellest, kas või kuidas oleks kavandatud üleujutusohu vältimise meetmed Rannaveski DP alal, ei võimaldanud Rannaveski tee 6-10 kinnistute iseloom nõustuda EKV vähendamisega, sest sellega oleks kaasnenud negatiivsed mõjud ranna looduskooslustele, kaasnenud seni hoonestamata kinnistutel inimmõju oluline suurenemine rannal ning ei arvestanud ka ranna eripäraga asustuse suunamisel.
12.6.8.Kaebuse punktis 2.58.1. on kaebaja toonud välja, et „Vastustaja on käsitlenud munitsipaal-omandisse kuuluvat Laheranna kinnistut ala 8 koosseisus ja ülejäänud nn Laheranna piirkonda ala 9 koosseisus. Esmalt tuleb märkida, et vastustaja on segi ajanud munitsipaalomandis oleva maa (Laheranna kinnistu) ning eraomandis oleva kinnistu (Laheranna tee 1 kinnistu) ning käsitlenud Laheranna tee 1 kinnistut kui omavalitsusele tekkivat võimalust tagada supelrannale vajalikud teenused. Nimetatu ei vasta aga tegelikkusele. EKV vähendamise taotlus ongi esitatud Laheranna supelranna piirkonna, sh Laheranna kinnistu kui munitsipaalomandis oleva kinnistu osas, mille kaudu näeb omavalitsus võimalust hajutada Jõesuu puhkeala superannale (edaspidi nimetatud ka kui Laheranna supelrand) tekkivat koormust ning võimaldada supelranna rajatiste ja muude avalikke funktsioone kandvate ehitiste tekkimist piirkonda, millel on väga suur puhkealaline väärtus. Ei ole vaidlust, et Laheranna piirkonna supelrand on Ihasalu poolsaare väärtuslik rekreatsiooniala, mistõttu on vajalik tagada piirkonnas asjassepuutuvad teenused ning infrastruktuur. On oluline, et nimetatud supelranna vahetus läheduses paiknevad kinnistud on üldkasutatava maa sihtotstarbega ja ka kuuluvad munitsipaalomandisse.“
12.6.8.1.Keskkonnaamet käsitles EKV vähendamist vastavalt asustusüksustele. Viidatud Laheranna (24505:001:0249) kinnistu paiknes Jõesuu külas, mitte Ihasalu külas, mistõttu seda kinnistut käsitleti 03.07.2020 otsuse peatükis 7 ehk ala 8 koosseisus. 18.07.2018 taotluse punktis 8 taotleti EKV vähendamist küll ka Jõesuu küla Laheranna kinnistul, kuid taotluse kaaskirjas keskenduti eelkõige Rannaveski DP ala kirjeldamisele (näiteks on taotluse rannal asuvate looduskoosluste säilitamise punktis välja toodud, et uue hoonestuse kavandamisel võimaldatakse raiet ainult hoonestusala ulatuses ja juurdepääsuteede rajamiseks; inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju all on välja toodud, et täiendavat planeeritavat ehitustegevust EKV vähendamisega seoses ei ole ette näha ja alale ei ole ette nähtud avalikku kasutust; olemasolevate teede ja tehnovõrkude punktis on välja toodud, et täiendavate, v.a kehtestatud detailplaneeringutega ette nähtud teede ja tehnovõrkude rajamist alale ei kavandata jne). Keskkonnaamet tõi käesoleva vastuse punktis 2.7.5 välja, et lähtuvalt Jõesuu küla Laheranna kinnistu iseloomust ei pidanud Keskkonnaamet võimalikuks EKV vähendamist ka valla munitsipaalomandis paikneval Laheranna 1 kinnistul. Keskkonnaamet möönab, et Ihasalu küla osas jäi Keskkonnaametile tõesti ekslik arusaam, et Laheranna tee 1 kinnistu näol on tegemist valla munitsipaalomandis oleva kinnistuga ning sinna kavandatakse avalikkust teenindavate ehitiste, sh rekreatsiooniehitiste rajamist. Sellest hoolimata märgime, et Laheranna tee 1 ja selle lähiala kinnistud on ÜP kohaselt määratud niisamuti väike-elamu ja puhkeotstarbelise maaalaks (EP), kuhu võib ÜP seletuskirja ptk .4 kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. Kuigi Keskkonnaameti lähtepunkt, et Laheranna tee 1 kinnistule ja selle lähialale kavandatakse avalikkust teenindavaid ehitisi, oli arusaadavalt vale, ei erine kinnistute ehitustegevusega kaasnevad mõjud ranna kaitse-eesmärkidele sellest, kas ehitustegevuse eesmärgiks on avalike või erahuvide realiseerimine. Arvestades, et Jõesuu küla Laheranna 1 kinnistu osas lähtus Keskkonnaamet EKV vähendamise kaalumisel muuhulgas ka avalikkust teenindavate ehitiste, sh rekreatsiooniehitiste rajamisest ning pidades silmas Laheranna 1 kinnistu iseloomu, jääme siiski kinnistu osas 03.07.2020 otsuse peatükis 7 toodud seisukohtade juurde.
12.6.9.Kaebuse punktides 2.58.2. ja 2.58.3. on kaebaja toonud välja põhjendused, miks Laheranna supelranna piirkonna väljaarendamine on omavalitsusele oluline ning miks ei saa Keskkonnaamet arvestada vaid looduskeskkonnale tekkida võivate mõjudega.
12.6.9.1.Keskkonnaamet hindas EKV vähendamise võimalikkust kaaludes ka KOV poolt esindatud põhjendusi, miks on alal vajalik EKV-d vähendada, kuid sellest hoolimata ei võimaldanud piirkonna iseloom nõustuda EKV vähendamise taotlusega.
KOV taotles Laheranna kinnistul EKV vähendamist 100 m-ni arvestatuna veepiirist. Üldiselt veedavad suurem osa ranna-ala külastavaid inimesi oma aega pigem vahetult mere ääres, kui veekogust 100 m võrra sisemaa suunas. Seega juhul, kui alates 100 m kaugusele arvestatuna veekogu piirist kavandati rajada muuhulgas ka puhkajatele mõeldud taristut, peaksid ranna-alal viibivad inimesed eemalduma igal juhul vee äärest, et seda taristut kasutada. Keskkonnaamet jõudis 03.07.2020 kirja III ptk punktis 7.6 (lk 56) seisukohale, et mh kaasneks Laheranna munitsipaalkinnistul EKV vähendamisega negatiivsed mõjud ranna kaitse eesmärkidele. Arvestades, et Laheranna munitsipaalkinnistu suurus võimaldab ehitustegevust realiseerida ka väljaspool ranna EKV-d (~13 000 m2 ulatuses), kus ehitus- ja hilisema kasutustegevusega ei kaasne samaväärseid negatiivseid mõjusid ranna kaitse eesmärkidele, ei ole Keskkonnaameti hinnangul asjakohane kaebaja väide, et EKV vähendamise nõusolekuga mittenõustumise tõttu ei ole KOV territooriumil võimalik tagada ühegi supelranna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kaudu vee olemasolu ja reovee kanaliseerimine. Laheranna munitsipaalkinnistu ehitustegevuse teostamisel väljaspool ranna EKV-d peaksid küll ranna külastajad liikuma rannast nende teenuste tarbimiseks 100 m võrra kaugemale taotletust, kuid ka EKV vähendamise taotluse ulatust arvestades ei kavandatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni rajamist vahetult ranna-alale. Keskkonnaamet on käesoleva vastuse punktis 2.2. selgitanud, et KSH aruande raames olulise keskkonnamõju esinemise tõenäosust hinnati KeHJS § 22 tähenduses, kuid EKV vähendamise võimalikkuse hindamisel lähtub Keskkonnaamet LKS-st, võttes arvesse seaduse eesmärki. Sealjuures ei pruugi KSH-s välja pakutud leevendusmeetmete rakendamine tagada ranna kaitse eesmärkide saavutamist, nagu on Keskkonnaamet leidnud antud juhul. EKV vähendamise nõusoleku puudumine ei tähenda tingimata, et piirkonda ei ole võimalik rajada avalikuks kasutuseks mõeldud ehitisi (sh supelranna teenindamiseks vajalikke rajatisi, millele ei laiene LKS § 38 lg 4 p 3 alusel ehituskeeld EKV-s). Laheranna munitsipaalkinnistu suurus võimaldab ehitustegevust teostada ka väljaspool ranna EKV-d.
12.6.10.Kaebaja on kaebuse punktides 2.58.4.-2.58.8. uuesti välja toonud kaebuse I peatükis käsitletud vastuväited seaduse tõlgendamise osas (seoses metsamaa, üleujutatava ala ning vööndite arvestamisega). Keskkonnaamet ei hakka menetlusökonoomist lähtudes uuesti vastavaid põhjendusi välja tooma, vaid viitab, et jääb käesoleva vastuse punktis 2.6. toodud selgituste juurde.
12.6.11.Kaebuse punktis 2.58.9. on kaebaja märkinud „et selleks, et oleks üheselt mõistetav üldplaneeringu planeeringujoonisel ehituskeeluvööndi paiknemine on ta võtnud seisukoha, et on otstarbekas pöörduda vastustaja poole EKV-ga seoses selleks, et hilisemalt ehitustegevuse teostamisel ei tekiks vaidlusi. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja soovinud saada vastustajalt seisukohta ka Laheranna supelranna ja selle piirkonna ehituskeeluvööndi osas, kuid vastustaja on kaebaja arvamust mööda põhjendamatult keeldunud lahendusest, mille kohaselt oleks üldplaneeringule kantud EKV joon 100 meetri kaugusel veepiirist.“ Keskkonnaamet kordab, et EKV vähendamise nõusoleku joone kandmise näol kaardimaterjalile on tegemist abistava meetmega, kuid EKV vähendamise nõusolekul tuleb lähtuda eelkõige 03.07.2020 otsuse kirjas toodud osast. Jõesuu küla osas on kaardimaterjalile kantud EKV vähendamise nõusolek täies ulatuses. Ala 9 lääneosas ehk Laheranna piirkonnas ei nõustunud Keskkonnaamet EKV vähendamisega, selles piirkonnas jäi kehtima varasemalt antud EKV vähendamise nõusolek Laheranna detailplaneeringu (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 29.06.2011 otsusega nr 202) osas. Keskkonnaameti hinnangul sisaldab 03.07.2020 otsuse III ptk punkt 7 piisavalt põhjendusi, miks teistel Jõesuu küla aladel ei olnud võimalik nõustuda EKV vähendamise ettepanekuga.
12.6.12.Kaebuse punktis 2.58.10. on kaebaja tõstatanud kõrvaltingimuste seadmise võimaluse Laheranna piirkonna EKV vähendamisel. Keskkonnaameti praktika kohaselt ei anna
Keskkonnaamet EKV vähendamisega nõustumisel üldiselt kõrvaltingimusi, sest selliste tingimuste määramisel väljaspool kaitstavaid loodusobjekte ei ole tingimata tagatud, et neist ka pikemas ajaperspektiivis kinni peetakse. Keskkonnaamet on asjaolusid kaaludes 03.07.2020 otsuse III ptk-s punktis 7 jõudnud järeldusele, et Laheranna piirkonna ehitustegevusega kaasneks nii (vähemalt) ehitusaluse pinna ulatuses metsamaa raadamine kui ka ala niiskustingimustest tulenevalt maapinna kuivendamine ja madalamate alade täitmine, mis muudab looduslikku veerežiimi ja hävitab loodusliku taimkatte. Keskkonnaameti hinnangul kaasneks ala tervikuna avalikuks kasutuseks võtmisega paratamatult ka tallamisest tuleneva koormuse suurendamine, mis mõjuks negatiivselt metsakoosluse rohurindele. Kokkuvõtvalt võib EKV vähendamine kahjustada rannal asuvaid looduskooslusi ning muutub olemasolev asustusstruktuur ja suureneb inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale, seega ei ole vähendamine kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega.
12.6.13.Kaebajale on punktis 2.58.11. jäänud arusaamatuks, kuidas on arvestatud Laheranna piirkonnas inimeste arvu suurenemine. Keskkonnaamet eeldab kogemuse pinnalt, et kui alale rajatakse puhkajatele vajalik taristu ning muud avalikkusele suunatud teenuse pakkumiseks mõeldud ehitised, suureneb seeläbi ka ala külastavate inimeste arv. Kaebaja on ka ise mitmel korral välja toonud, et Laheranna piirkonnal on potentsiaali Tallinna lähiala puhkemajanduse arendamisel.
12.6.14.Kaebuse punktis 2.58.12. on kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei saa asuda omavalitsuse asemel kujundama asutusstruktuuri. Kaebaja on seisukohal, et asustuse määramisel tuleb võtta arvesse ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja lähtuda muuhulgas ka planeeringulistest looduskeskkonda säästvatest põhimõtetest. Keskkonnaamet märgib, et ei kujunda asutusstruktuuri, vaid hindab, kas see on kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega. Keskkonnaamet on eelnevalt korduvalt välja toonud, et tulenevalt Laheranna munitsipaalkinnistu suurusest on võimalik antud punktis kaebaja poolt viidatud ehitisi rajada ka väljapoole EKV-d. Keskkonnaamet jääb 03.07.2020 otsuse ptk-s III, punktis 7 toodu juurde, mille kohaselt ulatuslik EKV vähendamine antud piirkonnas ei ole kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega. Keskkonnaamet möönab, et kuigi Jõesuu küla Ihasalu lahe piirkonnas esineb ka tänasel päeval hoonestust, ei ole hoonestuse määr samalaadne, mida oleks sinna võimalik rajada EKV vähendamisega nõustudes, mistõttu ei ole ka seal täna esinevad inimtegevusest tulenevad mõjud ranna kaitse eesmärkidele võrreldavad piirkonnas ulatusliku EKV vähendamisega kaasnevate mõjudega. Täiendavalt toob Keskkonnaamet, et Ihasalu külas varasemalt EKV vähendamise nõusoleku saanud Laheranna DP-ga kavandati piirkonda osaliselt ka ärimaid, kuid peamiselt moodustasid DP ala siiski elamumaa kinnistud.
12.7.Ala 9 – Ihasalu küla, joonised 17, 18, 22, 23, 24 (kaebuse lisad 24-25 ja 29-31)
12.7.1.Kaebuse punktides 2.59. ja 2.60. on kaebaja toonud välja, et läänepiiril Laherannaga seoses taotles kaebaja metsamaal EKV vähendamist 100 meetrit veepiirist, millest Keskkonnaamet aga keeldus. Samuti on toodud, et Ihasalu idakaldal taotles kaebaja EKV vähendamist olemasoleva hoonestuse osas, millega vastustaja ei nõustunud. Ihasalu tee 34, 36 ja 48 osas on Keskkonnaamet andnud EKV vähendamise nõusoleku kogu õuemaa ulatuses, kaebaja taotles EKV vähendamist aga vähem.
12.7.1.1.Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse ptk-s III punktis 8.1 (lk 57-64) välja, miks ta ei pidanud võimalikuks nõustuda Ihasalu küla lääneosas ehk nn Laheranna piirkonnas EKV vähendamise ettepanekuga. Vastustaja on jätkuvalt seiskohal, et 03.07.2020 otsuse punktis 8.1 välja toodud seisukohad EKV vähendamise mittenõustumisega on asjakohased ning piisava põhjalikkusega argumenteeritud (arvestades seejuures ÜP EKV vähendamise menetluse iseloomu).
12.7.1.2.Keskkonnaamet jääb Ihasalu idaosa puhul käesoleva vastuse punktis 2.4. esitatu juurde.
12.8.Ala 10 - Neeme küla, joonised 18, 19, 21, 22 (kaebuse lisad 25-29)
12.8.1.Kaebuse punktides 2.61. – 2.63. on kaebajale jäänud arusaamatuks, kuidas on vähendatud EKV-d Neeme külas teatud aladel.
12.8.1.1.Keskkonnaamet toob välja, et Neeme külas nõustuti 03.07.2020 otsuse III ptk-s p.-s
9.(lk 73-99) EKV vähendamisega metsamaal kehtestatud Kolli ja Laigari detailplaneeringuga (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 21.06.2004 otsusega nr 577) ning Mardi detailplaneeringuga (kehtestatud Jõelähtme Vallavalitsuse 26.09.2005 otsusega mr 242) kavandatud hoonestusalade ja nendeni Metsavahi teelt viivate kinnistusiseste juurdepääsuteede osas; Tuuleranna (24505:001:0064) kinnistu põhjapiirist kuni Kivineeme tee 25 (24505:001:0817) kinnistu loodepiirini Kadakaranna tänav T8 kinnistult algava pinnaseteeni; Tommi (24505:001:0765) ja Peetri (24505:001:0771) kinnistutel; Untaugu tee 24 (24501:001:001:0909) kinnistu põhjapiirist kuni Ajataguse tee 37a (24501:001:1032) kinnistu põhjapiirini ranna piiranguvööndis oleva metsamaa ulatuses ning Männimäe tee 18 (24501:001:1785) kinnistul. Nagu eelnevalt näha on Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 9.2.6 (lk 84) toonud selgelt välja, et Tuuleranna kinnistu põhjapiirist kuni Kivineeme tee 25 kinnistu loodepiirini nõustuti EKV vähendamisega Kadakaranna tänav T8 algava pinnasteeni, s.t EKV vähendamise nõusolek algab pinnasteest. Selline EKV vähendamise nõusolek on kantud ka kaardimaterjalile. Seega EKV vähendamise nõusolek laienes Metsamarja põik 8a ja 8b kinnistutele ulatuses, mis jääb pinnasteest sisemaa suunas, kuid ei laienenud Ojaotsa, Mardiranna ja Kivineeme tn 32 kinnistutele (sest need paiknevad mere ja pinnastee vahelisel maa-alal).
12.8.1.2.Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas esines 03.07.2020 kirjas eksitus, mille kohaselt need arvati Kadakaranna detailplaneeringu koosseisu ning viimase osas jäi kehtima varasem EKV vähendamise otsus. See tähendas, et kõnealuse kolme kinnistu osas ei käsitletud 03.07.2020 otsusega EKV vähendamise võimalikkust. Keskkonnaameti 08.09.2020 täiendava otsusega edastati kaebajale otsus EKV vähendamise nõusolekuga Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas.
12.8.2.Kaebuse punktis 2.64. on kaebaja toonud välja, et „Neeme sadamas on vähendatud EKV-d 20 meetrini, kuid sadamarajatisega seoses võib olla vajadus vähendada EKV-d nullini. Antud juhul on vastustaja leidnud, et kuna kinnistu ja mere vahele jääb nn reformimata maa ehk maa, mis ei kuulu kellelegi ehk ei ole kinnistu, siis ei saa selle maa-ala osas EKV-d vähendada. Kaebaja märgib, et selline seisukoht on õigusvastane ning sellist järeldust ei tulene ühestki õigusaktist. Üksnes seetõttu, et maa ei kuulu kellelegi ei tähenda, et maa osas ei oleks võimalik EKV-d vähendada.“ Keskkonnaamet toob välja, et LKS § 38 lg 3 sätestatud üldreegli kohaselt on ranna või kalda EKV-s uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Sellest sättest kõrvalekaldumist põhjendab KOV üldiselt kinnistu omaniku huviga ehitustegevuse lubamiseks. Keskkonnaamet ei leidnud, et maa puhul, mis ei kuulu kellelegi saaks EKV-vähendamist kaaluda, kuivõrd puudub vastav huvitatud isik. Keskkonnaamet on vaadanud asja laiemalt ning selgitab, et EKV vähendamine on teataval määral seotud ka kohustuse ja vastutuse võtmisega vähendatud alal keskkonnale kahjuliku mõju tekitamise vältimisega. Ka KeÜS § 11 lg 1 sätestab ettevaatuspõhimõtte, mida on aga raske rakendada alal, mis ei kuulu kellelegi. Kuivõrd on raske määrata, kes vastutab alal esineda võivate olukordade eest, on Keskkonnaameti hinnangul kõige mõistlikum jätta EKV vähendamise nõusolek sellises olukorras andmata.
12.8.3.Kaebuse punktis 2.65. on kaebajale jäänud arusaamatuks, kuidas suhestub sadamale antud EKV vähendamine ja sadama taha jääva restoranihoone EKV vähendamine. Keskkonnaamet selgitab, et ala 10 sadamaalal nõustuti EKV vähendamisega Neeme sadama ehk Sadama tee 5 (24505:001:0500) kinnistu merepoolse piirini. Kehtima jäi ka Sadama tee 10 detailplaneeringu (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsusega nr 462) alusel antud varasem nõusolek EKV vähendamiseks järgmiselt: Keskkonnaameti 27.04.2017 kirjas nr 7-13/17/2695-3 (lisa 15) antud nõusolekuga hõlmatud Sadama tee 10 (24505:001:1950) kinnistul (EKV-d vähendatud 20 meetrini põhikaardile kantud veepiirist).
12.9.Ala 11 – Kaberneeme küla, joonised 26, 27, 28 ja 29 (kaebuse lisa 33-36)
12.9.1.Kaebuse punktis 2.66. on välja toodud, et „Kordoni tee 22 kinnistu osas on EKV-d vähendatud üksnes õueala ulatuses, kuid kaebaja taotles EKV vähendamist laiemalt. Lisaks taotleti EKV vähendamist sirgjooneliselt, vastustaja on EKV-d vähendanud üksnes hoonete kontuuride kaupa.“ Keskkonnaamet leidis antud piirkonnas, sh Kordoni tee 22 kinnistu osas, et lähtudes ranna kaitse eesmärkidest on põhjendatud EKV vähendamisega nõustumine vaid õuemaa ulatuses, kuivõrd õuemaa ja mere vahelisele maa-alale jääb looduslikus seisundis ranna-ala, kuhu ehitustegevuse laienemine tooks kaasa nii negatiivsed mõjud ranna looduskooslustele ja nihkuks ka piirkonnale omane asustusstruktuur rohkem veekogu suunas. Kaebaja ei ole siinkohal toonud välja ka ühtegi sisulist põhjendust, miks ei ole tema hinnangul Keskkonnaameti otsus õige.
12.9.2.Kaebuse punktis 2.67. on kaebajale jäänud arusaamatuks, mida tähendab, et Tõusu tee 33 kinnistul olemasolev kõrvalhoone jääb väljaspoole EKV-d. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse I ptk punktis 10 (lk 9) nõustunud alal 11 Kaberneeme külas EKV vähendamisega muuhulgas järgmiselt: Tõusu tee 25 (24505:001:0139) kinnistu lõunapiirist kuni Tõusu tee 35 (24505:001:0983) kinnistu põhjapiirini veekaitsevööndi piirini (korduva üleujutusala piirist 20 meetrit) ning täiendavalt Tõusu tee 33 (24505:001:0982) kinnistul olemasoleva merepoolse kõrvalhoone kontuuris (s.t kõrvalhoone jääb väljapoole EKV-d). Antud juhul tähendab see, et lisaks Tõusu teel vähendatud üldisele EKV ulatusele (veekaitsevööndi piirini ehk korduva üleujutusala piirist 20 m), anti Tõusu tee 33 kinnistul EKV vähendamise nõusolek ka abihoone osas, mis jääb üldisest EKV vähendamise joonest mere poole osaliselt veekaitsevööndisse. Teisisõnu, Tõusu tee 33 kinnistul nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega lisaks veekaitsevööndist väljapoole jäävale alale ka merepoolse abihoone osas selle kontuuris.
12.9.3.Kaebuse punktis 2.68. on kaebaja küsinud, mis saab edasi Kaberneeme tee 2a kinnistul EKV-sse paiknevast hoonest. Kaberneeme tee 2a kinnistu merepoolsema abihoone osas ei ole KOV taotlenud EKV vähendamist. Keskkonnaamet hindas antud kinnistul EKV vähendamise võimalikkust lähtudes LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest ning leidis, et EKV vähendamine on võimalik mõnevõrra suuremas ulatuses kui KOV taotles, kuid mitte põhihoonestusest oluliselt mere suunas paikneva abihoone osas. Seega nõustuti EKV vähendamisega 20 meetrini arvestades tavalisest veepiirist. Hoone edasine käsitlemine on KOV-i pädevuses, seda on Keskkonnaamet selgitanud käesoleva vastuse punktis 2.8.
12.10.Ala 12 – Haapse küla, joonised 30 ja 31 (kaebuse lisad 37-39)
12.10.1.Kaebuse punktis 2.69. on kaebaja leidnud, et kuigi taotlus on esitatud, ei ole vähendamist vastustaja poolt toimunud. Keskkonnaamet selgitab, et selline väide on ebaõige. Keskkonnaamet nõustus 03.07.2020 otsuse I ptk-s p.11 (lk 10) esitatud ulatuses Haapse küla lääneosas EKV vähendamisega seni juba hoonestatud alade osas.
12.10.2.Kaebuse punktis 2.70. on välja toodud, et „Joonisel nr 31 (lisa nr 38) ei vähendatud vastustaja poolt üldse EKV-d, kaasaarvatud olemasolevate hoonete osas. Hoonestus, mille osas EKV-d ei vähendatud, paikneb veel Naudingu kinnistul, Sarapuu kinnistul, Lutteri tee 15 kinnistul ja Lutteri tee 17 kinnistul.“ Seni hoonestamata kinnistute osas ning valdavalt metsamaaga kaetud kinnistute osas, kus esineb ka mõningast hoonestust, asus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 11.6 (lk 116-117) seisukohale, et EKV vähendamine ei ole võimalik. Kaalutluse argumendid on toodud 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 11.2-11.5 (lk 112-116) ning Keskkonnaamet jääb esitatud seisukohtade juurde neid siin kordamata.
12.11.Ala 13 – Kullamäe küla, joonis 32 (kaebuse lisa 39) 12.11.1 Kaebuse punktis 2.71. on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet ei ole põhjendanud, miks keeldus EKV vähendamisest taotletud metsamaa osas. Keskkonnaamet jääb 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 12.2.-12.5. (lk 118-121) välja toodud põhjenduste juurde, et metsamaaga kaetud, kuid hoonestamata kinnistute osas ei ole EKV vähendamine kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega, sest kinnistutel esineb metsamaa, need on suuremalt jaolt säilinud looduslikena (ehitustegevusega kaasneb mh metsamaa raadamise vajadus), ehitustegevusega kaasneks inimtegevusest tuleneva kahjuliku mõju suurenemine ranna EKV-s ning olemasoleva asustusstruktuuri muutumine, ei ole EKV vähendamine põhjendatud. Keskkonnameti hinnangul on esitatud põhjendused piisavad lähtudes menetluse iseloomust.
12.11.2.Kaebuse punktis 2.72. on kaebaja välja toonud, et Monte tee 25 kinnistul asuva olemasoleva hoonestuse osas, EKV-d ei vähendatud. Keskkonnaamet selgitab, et jällegi puudub kaebuses sisuline põhjendus, miks Keskkonnaameti EKV vähendamisest keeldumine on olnud ebaõige. Monte tee 25 kinnistu osas on 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 12. (lk 117-121) välja toodud, et sealne ehitustegevus on toimunud ebaseaduslikult ning ehitustegevusele eelnevalt oli tegemist 100% metsamaaga, mistõttu alal on raadatud metsa. Keskkonnaamet on ka käesoleva vastuse punktis 2.8.1. välja toonud, et Keskkonnaamet lähtub ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste lahendamisel põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud. Keskkonnaamet on seisukohal, et ehitustegevusega kaasnes ka asustusstruktuuri muutus antud piirkonnas ning mõningane inimtegevusest tuleneva negatiivse mõju suurenemine ranna EKVs. Nendel põhjustel ei pidanud Keskkonnaamet võimalikuks EKV vähendamisega nõustuda (ega oleks seda võimalikuks pidanud ka ehituseelselt), sest mõjud ranna kaitse eesmärkidele on olnud negatiivsed.
12.12.Ala 14 – Koogi küla, joonis 6 (kaebuse lisa 13)
12.12.1.Kaebaja küsib kaebuse punktis 2.73., mis saab Jägala-joa tee 33 kinnistu abihoonest. Keskkonnaametile teadaolevalt on Jägala-Joa tee 33 kinnistu abihoone näol tegemist ajaloolise hoonega, mis on rajatud Lundi paisule. Hoone on tuvastatav hiljemalt NSVL o42 1959. aasta topokaardil 1:10 000. Seega puudub vaidlus, et tegemist on seaduspärase hoonega. Hoonet on võimalik rekonstrueerida ja ümber ehitada vastavalt ehitusseadustikus ja LKS-s toodud tingimustele.
12.13.Ala 15 ja ala 16 – Loo alevik, joonised 2, 3, 4 ja 5 (kaebuse lisad 9-12)
12.13.1.Seoses Loo aleviku piirkonnaga (alad 15 ja 16) on Keskkonnaamet kompromissläbirääkimiste tulemusena 01.12.2020 otsuses nõustunud EKV vähendamisega Loo külas Vadioja kaldal 2) Loo alevikus Oja tee 3 (24504:003:0782), Oja tee 7
(24504:003:0779), Oja tee 9 (24504:003:0778) kinnistutel 6 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Saha tee 12 (24504:002:0363), Vahe tee 1 (24504:002:0293), Vahe tee 3 (24501:001:0351), Vahe tee 5 (24504:002:0780), Vahe tee 9 (24501:001:0619), Vahe tee 11/15 (24504:002:0567) ja Vahe tee 11a (24501:001:0545) kinnistutel 5 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Toome tee 6 (24504:002:0145) kinnistul kinnistu Vadioja poolse piirini (minimaalselt 4 meetrini põhikaardile kantud veepiirist) ning täiendava EKV vähendamise taotluse skeemil 1, 2 ja 3 toodud piiritletud asukohtades 0 meetrini vaid trasside (sh sadevete juhtimisel Vadiojja) rajamiseks. Kaebaja on täiendava kaebuse punktides 2.3.-2.4. vastavat kompromissi ka kinnitanud ning loobunud Loo aleviku osas esitatud kaebusest.
12.14.Ala 17 – Liivamäe ja Saha küla, joonis 5 (kaebuse lisa 12)
12.14.1.Liivamäe ja Saha külades tegi Jõelähtme vald ettepaneku EKV vähendamiseks 0 meetrini Vadioja ääres, kuid Keskkonnaamet nõustus 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega 10 meetrini (Pesa tee 1 kinnistul 7 meetrini). Kaebuses viitas vald EKV vähendamise osas Loo aleviku puudutavale punktile 2.75, mille kohaselt Vadioja kanti Keskkonnaregistrisse alles hiljuti, mistõttu varasemalt ei olnud vajadust EKV-d vähendada ja kallastele on lubatud ehitada. Samuti pidas vald oluliseks, et EKV rakendub tulevikus vajaminevatele, kuid hetkel mitteteadaolevate ÜVK või muude sadeveelahendus- rajatiste osas, mida ei ole EKV vähendamisega mittenõustumise korral võimalik Vadiojja juhtida. Keskkonnaamet on Liivamäe ja Saha külades Vadioja kaldal arvestanud kehtestatud Kärsa ja Peetri detailplaneeringuga (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 30.05.2013 otsusega nr 394) maksimaalses ulatuses, mis oli kalda kaitse-eesmärkidest võimalik. Näiteks nõustus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega suuremas ulatuses kui veekaitsevööndi piirini Pesa tee 1 kinnistul. Samuti ei nõustu Keskkonnaamet väitega, et Keskkonnaamet pole piisavalt selgitanud 03.07.2020 otsuse III ptk p.-s 16 (lk 139-143), miks ei olnud võimalik kalda kaitse-eesmärkidest lähtudes Vadioja EKV-d vähendada 0 m-ni. Eelkõige on punktis 16 välja toodud, et EKV vähendamisega 0 m-ni kaasnevad negatiivsed mõjud looduskooslustele, millel on oluline veekaitseline roll, kaasneks suuremal määral inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju ning nihkuks piirkonnas varem väljakujunenud ehitusjoon rohkem veekogu suunal.
12.14.2.Mis puudutab tehnorajatiste rajamist EKV-sse, siis LKS § 38 lg 4 p 9 kohaselt ei laiene ehituskeeld olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja –rajatisele ning lg 5 p 8 kohaselt kehtestatud detail- või üldplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja –rajatisele. Kärsa ja Peetri DP-ga kavandati Vadioja EKV-sse elamute rajamist, seega on võimalik realiseerida EKV-s tehnovõrkude või –rajatiste rajamise vajadust. Sademeveelahenduste osas viitame ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 2 lg-le 2, mille kohaselt loetletakse sademete-, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid ühisveevärgi ja kanalisatsiooni süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik omavalitsus ei ole teisiti otsustanud. Seega juhul, kui KOV ei ole otsustanud teisiti, on sademevee ärajuhtimise ehitise näol tegemist (koosmõjus asjaõigusseaduse § 158 lõikega 1) tehnovõrgu või –rajatisega ning sellisel juhul rakenduvad ka sademeveelahendustele LKS § 38 lg 4 p-s 9 ning lg 5 p-s 8 toodud EKV erisused.
12.14.3.Samuti ei saa Jõelähtme vald eeldada, et pärast Kärsa ja Peetri DP kehtestamist jäävad asjakohased seadused muutumatuks, mis võimaldab kehtestatud detailplaneeringulahendust realiseerida täies ulatuses. Ka HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab norminõuetele. Seetõttu juhul, kui kehtestatud detailplaneeringu alusel ei ole ehitusõigust hakatud realiseerima enne veekogust tulenevate piirangute kehtima hakkamist, tuleb ehituslubade väljastamisel arvestada lähtuvalt HMS §-st
54 kehtiva seadusega. Keskkonnaameti hinnangul on nõustutud EKV vähendamise ulatuse korral võimalik rakendada Kärsa ja Peetri DP-ga kavandatud ehitusõigust.
12.15.Ala 18 – Iru küla, joonis 1 (kaebuse lisa 8)
12.15.1.Kaebaja ei nõustu punktis 2.77. vastustaja lähenemisega, et ÜP menetluse raames on võimalik EKV vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid EKV vähendamiseks. Keskkonnaamet kordab veelkord, et ÜP kehtestamise järgselt ei kaota kehtivuse varasemalt detailplaneeringutega antud EKV vähendamise nõusolekud juhul, kui vastavaid detailplaneeringuid pole tunnistatud kehtetuks.
12.16.Ala nr 19 – Jõesuu küla, joonis 15 (kaebuse lisa nr 22-23)
12.16.1.Kaebaja on kaebuse punktis 2.78. seisukohal, et Keskkonnaamet on EKV vähendamiseks nõusoleku andnud oluliselt erinevamalt, kui kaebaja seda taotles. Keskkonnaamet selgitab, et võttis Jõesuu küla Jõeääre tee kinnistute piirkonnas arvesse LKS § 40 lg-s 1 sätestatud EKV vähendamise võimalikkuse kaalumise tingimusi, osaliselt alale rakenduva kaldaastangu erisust ning piirkonnas esinevaid looduskooslusi. Arvestades EKV vähendamise nõusoleku ulatust, ei saa Keskkonnaamet nõustuda seisukohaga, et EKV vähendamine oli oluliselt erinev kui kaebaja seda taotles. Arvestades piirkonnas väljakujunenud maakasutust ja EKV vähendamise ulatust, võimaldab Keskkonnaameti hinnangul EKV vähendamise nõusolek jätkata senist maakasutust väljakujunenud viisil selliselt, et tegevus on kooskõlas kalda kaitse eesmärkidega. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt EKV vähendamise nõusolekule said kõik Jõeääre tee piirkonna põhi- ja abihooned EKV vähendamise nõusoleku.
13.Keskkonnaamet palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebuse esitaja menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
15.Kohus leiab kaebust lahendama asudes kõigepealt, et menetlusosalistel on erinev arusaam millise õigusliku dokumendiga on tegemist vaidlustatud Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse näol. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et nimetatud otsuse puhul on tegemist menetlustoimingu, mitte haldusaktiga. Kohus märgib, et vastustaja vaidlustatud otsusega ei tekitata, muudeta ega lõpetata isiku(te) õigusi ega kohustusi. Keskkonnaameti nõusolek antakse planeerimismenetluse raames ja see on osaliselt, aga mitte täielikult ja kõigis küsimustes, siduv ainult lõpliku otsuse langetajale ehk käesoleval juhul kaebajale. Vaidlust ei ole siinjuures küsimuses, et Keskkonnaameti keeldumine EKV vähendamiseks nõusoleku andmisest toob kaasa planeeringu vastuvõetud kujul kehtestamata jätmise, kuivõrd EKV vähendamise nõusoleku mitteandmise korral oleks planeeringu kehtestamise otsus ilma selles nõusolekus toodut arvestamata mitte üksnes ilmselgelt õigusvastane, vaid see välistaks sisuliselt ka planeeringuga ettenähtud võimalike ehitusõiguste kasutamise LKS § 38 lg 9 toodust tulenevalt. Eeltoodu tähendab, et tegemist on vähemalt EKV vähendamisest keeldumise osas lõplikku planeerimisotsust tegevale haldusorganile siduva menetlustoiminguga. Järelikult on vastav menetlustoiming oma sisust ja HKMS § 45 lg 3 tulenevalt halduskohtus kaebusega vaidlustatav. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et menetlustoimingu motiveerimise ja põhjendamise tase ei ole võrdsustatav haldusakti motiveerimisele ja põhjendamisele esitatavate nõuetega. Samas ei tähenda see seda, et menetlustoimingu puhul ei peaks seda põhjendama.
16.Riigikohus on selgitanud oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-08 punktis 10, et „Menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest. HMS § 3 lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. HMS § 5 lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti, määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1) ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).“. Käesoleval juhul on vastustaja menetlustoimingu sisuks LKS § 40 lg 5 kohase hinnangu andmine kas kaebaja poolt vastuvõetud üldplaneeringus ettenähtud EKV vähendamine on vastavuses ranna või kalda kaitse eesmärgiga ja vastavad põhjendused (eriti, kui vastustaja leiab, et see nii ei ole) peavad sisalduma vastuvõetud otsuses. Kohus ei nõustu siinkohal siiski sellega, et need põhjendused peavad olema võrdsel tasemel haldusakti põhjendustega. Vastustaja on õigesti märkinud, et juhul, kui lõplikku haldusakti välja andev Jõelähtme vald ei nõustu või ei saa aru haldusorgani otsuse põhjendustest või näeb, et haldusorgani nõusolekus võib olla vigu, mis võivad viia tema poolt õigusvastase haldusakti andmiseni, on kohalikul omavalitsusel võimalus taotleda nõusolekut andvalt haldusorganilt selgitusi või uute asjaolude ilmnemisel paluda taotluse üle uuesti otsustamist. Kohus peab siinkohal vajalikuks välja tuua, et käesolevas asjas toimunud kompromissiläbirääkimistel leidis selline võimalus mitmes positsioonis kasutamist ning haldusorganid suutsid omavahel läbi rääkides lahendada osa tekkinud probleeme, mis näitab omakorda vastustaja vastava väite paikapidavust. Kohtu hinnangul näitab selgituste saamise võimaluse asjakohasust ka kaebaja mitmekordne sisuliselt asjakohatu vastustaja süüdistamine selles, et viimane ei ole võtnud otsuses seisukohti varasemalt kehtestatud detailplaneeringutes ettenähtud EKV vähendamise kehtivuse osas. Vastustaja on oma vastustes kaebusele ja selle täiendustele korduvalt selgitanud, et varasemates detailplaneeringutes jäävad ilma erandite väljatoomiseta EKV vähendamised ja nendega seotud õigused reeglina kehtima. Lisaks sellele leiab kohus kaebust ja selle aluseks olnud otsust hinnates, et viimane on olnud piisavalt motiveeritud selleks, et kaebajal oli võimalik esitada sisuline kaebus ja välja tuua kaebaja arvates nii vastustaja üldised eksimused, vaid ka küllaltki detailsed vastuväited erinevate kooskõlastuses puudutatud üksikute alade suhtes langetatud otsuste osas. Kohus leiab ka, et vastustaja on õigustatult viidanud asjaolule, et kuna EKV vähendamise ettepaneku hindamine toimub seoses üldplaneeringu menetlusega, on ta lähtunud EKV vähendamise võimalikkuse hindamisel ja oma otsuste langetamisel valdavalt mitte kinnistupõhisest vaid alapõhisest positsioonist. See omakorda paneb teatud piirid otsuse põhjendamise põhjalikkusele võrreldes näiteks detailplaneeringupõhise menetlusega. Samuti on õigustatud vastustaja vaidlustatud otsuses tehtud viide oma varasemalt avaldatud seiskohtadele (näiteks 20.02.2020 kirjas kaebajale) ja nende mittekordamine. Nimetatud kiri oli kaebajale teada ja vajaduse korral oli tal võimalik paluda vastustajalt täiendavaid selgitusi.
17.Kohus on seisukohal, et õigustamata on kaebaja väide, et vastustaja ei ole otsuse langetamisel arvesse võtnud üldplaneeringu menetluse raames koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi ja eriti seal märgitud leevendusmeetmeid. Kohus nõustub vastustajaga, et KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba üldplaneeringu koostamisel ja need peavad olema integreeritud üldplaneeringusse, sest ainult sellisel juhul vastab vastuvõetud üldplaneering seadusest tulenevatele nõuetele. Järelikult hindab vastustaja paratamatult vastuvõetud ÜP-s sisalduvaid KSH tulemusi.
Lisaks on õige vastustaja seisukoht, et leevendusmeetmed, mis ÜP-sse pole lisatud, võivad kaalumisel olla küll lisaargumendiks, kuid need meetmed ei ole EKV vähendamise nõusoleku andmisel Keskkonnaametile kohustuslikuks ettekirjutiseks ja Keskkonnaamet peab EKV vähendamise võimalikkust kaaludes esmajärjekorras lähtuma looduskaitselistest põhimõtetest. LKS § 40 kohaselt võib EKV-d vähendada ainult vastavuses ja arvestades LKS §-s 34 toodud ranna ja kalda kaitse-eesmärke.
18.Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et EKV vähendamise otsuse tekstiline otsus ja joonistel näidatud otsus erineb mitme ala puhul ning lõplik otsus ei ole seetõttu üheselt selge. Vastustaja toob siinkohal õigustatult välja, et ta on selgitanud vaidlustatud otsuses (punkt 20, lk 155, vt I tl 142), et „Palume arvestada EKV vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel käesolevas kirjas toodut. Lisades toodud kaardikihi näol on tegemist abimaterjaliga, kuhu muuhulgas ei ole valdavalt peal kantud varasemate detailplaneeringute alusel antud EKV vähendamisi.“. Lisaks on vastustaja hea halduse tava järgides juba enne kaebuse esitamist leppinud kaebaja esindajaga kokku koostöökorra, kuidas käituda juhul, kui midagi seoses EKV vähendamise ulatusega jääb selgusetuks. See nägi muuseas ette ebakõlade lahendamist omavahelise suhtlemise teel. Lisaks on vastustaja andnud vajalikke selgitusi seoses kaebaja väidetega tekstilise osa ebaselgusega käesolevas kohtumenetluses vastates kaebusele ja kaebaja täiendavatele seisukohtadele (osaliselt on need kajastatud käesoleva otsuse punktis 11.3.2).
19.Kohus leiab, et asjakohatud on kaebaja väited nagu oleks vastustaja vähendanud õigusvastaselt EKV-d kohtades, kus seda ei ole taotletud. Kohus märgib, et vastustaja juhib siin õigustatult tähelepanu põhimõttelisele veale selles väites, mis seisneb asjaolus, et mitte vastustaja, vaid kaebaja ise on see, kes saab teha lõpliku otsuse EKV vähendamiseks. Vastustaja on siinkohal ainult andnud nõusoleku selleks. Vastustaja põhjendab neid kõrvalekaldumisi talle esitatud taotlusest sellega, et ta pidas võimalikuks teha otsuse ulatuses, mida pidas selgemini arusaadavaks või maksimaalselt võimalikuks arvestades ranna ja kalda kaitse eesmärke. Kohus leiab, et kaebaja õigusi sellega rikutud ei ole, sest ta ei pea sellisel juhul järgima vastustaja nõusolekut EKV kehtestamisel ÜP-s maksimaalses ulatuses, sest sellist kohustust kaebajale seadusest ei tulene. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et viimane on erinevalt kaebaja väidetest, arvestanud EKV taotluse lahendamisel ning EKV osaliste vähendamistega varasemalt kehtestatud detailplaneeringutes ning ei ole läinud vastuollu enda poolt varem antud siduvate kooskõlastuste ja haldusaktidega. Vastustaja on seda seisukohta selgitanud oma vastuses kaebusele viidates muuhulgas selle selgituse sisaldumisele vaidlustatud otsuses nii selle sissejuhatuses kui ka sisulistes osades (vt. käesoleva otsuse punktid 11.5.1-11.5.4).
20.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ka käesoleva kaebuse sisulise lahendamise seisukohalt ühes vastustaja poolt olulisemaks peetud küsimuses – küsimuses kalda ja ranna ja metsa suhetest.
20.1.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et LKS § 5 lg 1 tõlgendamisel tuleb kalda ja ranna ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda ka lause teises pooles määratletust - „...erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega.“. Kohus nõustub vastustajaga, et sellest lauseosast tulenevalt peab seaduse mõttes kalda ja rannaala ulatuse määrama lähtudes LKS §-de 34-42 sätestatust. Kõige laiem vastavate erinõuete piir seaduses on randa ja kalda piiranguvöönd Läänemere ääres, milleks on 200m (LKS § 37 lg 1) ja mida hakatakse tavajuhtumil arvestama vastavalt LKS § 35 lg 2 ruumiandmete seadusest tuleneva Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirist. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ja seadusega kooskõlas kaebaja seisukoht, et „kaldaks saab pidada ainult veekoguga piirnevat vahetut ala maaga, s.o ala, kus veepiir kohtub maapiiriga.“.
See seisukoht väljendab ilmselt rohkem kalda või ranna tavatähendust, kuid seadusandja on LKS-s vastava mõiste sisustanud teistmoodi.
20.2.Lisaks eeltoodule nõustub kohus vastustajaga, et LKS toob välja ka erisused, mille korral tuleb eelnevalt välja toodud vööndite ulatust arvestada tavaolukorrast suuremana (näiteks § 38 lg 2 ranna või kalda piiranguvööndis esineva metsamaa erisus). LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal MS § 3 lg 2 tähenduses EKV piiranguvööndi piirini. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et mets, mis asub ranna või kalda piiranguvööndis, tuleb lugeda seaduse mõttes rannal või kaldal kasvavaks metsaks sõltumata sellest, kui kaugel vastav mets asub veepiirist. Metsamaa määratlemisel tuleb omakorda lähtuda MS § 3 lg 2-st. Kohus nõustub vastustajaga, et LKS § 38 lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Seega väljapool ehituskeeluvööndit laieneb ehituskeeld kuni piiranguvööndi piirini vaid seal, kus on MS § 3 lg 2 mõistes metsamaa (näiteks Läänemere rannal hajaasustuses 100 ja 200 m vahelisel maa alal ainult metsamaal, mitte nt looduslikul rohumaal).
21.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vastustaja on EKV vähendamise kaalumisel korduva üleujutusega alasid ja ranna ja kalda kasutust piiravaid vööndeid liidetavana käsitledes tõlgendatud LKS-st korrektselt. Kohus märgib, et vastustaja on möönnud, et kehtiv LKS § 35 on erisituatsioonides (korduva üleujutusega rannad ja kaldad ning kaldaastangud) kehtivad erisused piirangute lähtejoone osas sõnastatud mitmeti mõistetavana ja et seda on väitnud ka õiguskantsler. Samas on vastustaja selgitanud, et kehtivat LKS § 35 tervikuna lugedes ja eriti selle lg 4 ja 5 arvesse võttes, on võimalik asuda seisukohale, et korduva üleujutusala piir tuleb liita olemasolevatele piiravatele vöönditele, mitte arvestada otse nende sisse. Kohus märgib, et vastustaja on ka selgitanud, et Keskkonnaministeerium on seda küsimust samamoodi selgitanud ning vastavast tõlgendusest on lähtutud ka halduspraktikas. Lisaks eeltoodule on kaebaja väitel kavandamisel ka LKS § 35 täpsustus, et võimalik mitmetitõlgendatavus likvideerida. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et õigusselgus on meie põhiseadusega otseselt kaitstav väärtus. Samas on kohtu hinnangul käesoleval ajal tuginedes seaduse eesmärgipärasele ja süstemaatilisele tõlgendamisele ja olemasolevale halduspraktikale võimalik anda selge vastus vastavale õiguslikule probleemile ja seetõttu ei näe kohus siinkohal otsest vastuolu põhiseadusega seoses õigusselguse küsimusega.
22.Kohus peab vajalikuks märkida, et vastustaja viitab põhjendatult asjaolule, et ta ei ole seisukohal, et üleujutusaladel oleks ehitamine absoluutselt keelatud.
22.1.Kõigepealt toob vastustaja selles küsimuses õigustatult välja, et nn. üleujutusalasid on seaduse mõttes kahte tüüpi – korduva üleujutusega alad ja üleujutusriskiga (üleujutusohtlikud) alad. Samuti selgitab vastustaja õigesti, et korduva üleujutusega alade puhul on ala piir määratud rannal üldplaneeringuga ja nende alade suhtes on kehtivad ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi kitsendused ning ehitamine on näiteks veekaitsevööndis keelatud. Erandiks veekaitsevööndis ehitamisele on olukord, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lõikes 1 nimetatud eesmärgiga ning LKS-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärkidega.
22.2.Vastustaja ka tunnistab, et üleujutusriskiga aladel ei keela ükski õigusakt sõnaselgelt ehitamist, kuid praktikas on planeeringutega seatud nendel ehitamise suhtes kahjusid ärahoidvaid piiranguid. Selliseid piiranguid sisaldab ka Jõelähtme valla üldplaneering (selle seletuskirja p 5.10.3.). Vaidlusaluses küsimuses toob vastustaja välja näiteks selle, et uute elamupiirkondade moodustamise eesmärgil on EKV vähendamine nii korduvalt üleujutataval alal kui ka olulise üleujutusriskiga alal valdavalt vastuolus nii veekaitsevööndi kui ranna ja kalda kaitse eesmärgiga. Vastuolu tuleneb eelkõige olulisest looduskoosluste kahjustamisest
(üleujutatavatel aladel eelnevad hoonete püstitamisele tavapäraselt mahukad looduslikku reljeefi mõjutavad pinnasetäitetööd, mille mõju ranna või kalda looduslikkusele võivad olla oluliselt suuremad võrreldes konkreetse ehitusalaga) kui ka ehitamisega kaasnevast ning piirkonna senise asustusstruktuuri muutmisest.
22.3.Vastustaja toob välja ka asjaolu, et kui tegemist on juba olemasolevate, varasemalt tugevalt mõjutatud hoonestusalade vahel või nendega külgneva alaga, võivad EKV vähendamise ja sellega kaasneva ehitustegevuse mõjud, kui üleujutusoht minimeeritakse tehniliste meetmetega, jääda mõõdukaks ning EKV vähendamine võib osutuda põhjendatuks. Vastustaja viitab ka sellele, et ta on eelviidatud praktikat kinnitavalt pidanud võimalikuks tulenevalt looduskooslustest ja ala reljeefist nõustuda EKV vähendamisega üleujutusest ohustatud kinnistutest Rannaveski tee 5 (24505:002:0142) kinnistu ja Ristikangru tee 58 (24504:004:0491) kinnistu osas. Seega ei ole ainuüksi Ristikangru tee 58 ja Rannaveski tee 5 kinnistute näitel tõene kaebaja seisukoht, et Keskkonnaamet on õigusvastaselt seisukohal, et üleujutusalal (kuna ÜP kaardimaterjalis on korduva üleujutatava ala piiriks kohati väiksem ulatus kui 1 m kõrgune samakõrgusjoon, keskendus Keskkonnaamet eelkõige üleujutusest ohustatud aladele) on ehitamine keelatud, tõene.
22.4.Kohus leiab, et õigusvastane ei ole ka kaebaja poolt üleujutusohtlike alade käsitlus. Vastustaja on siinkohal ekslikult asunud seisukohale nagu oleks vastustaja selliste alade määratlemisel võtnud ekslikult ja tegelikele mõõtmisandmetele tuginemata aluseks eelduse, et Jõelähtme vallas on merelised üleujutused veetõusuga 1,5-2 m tavapärased ja seetõttu on vastustaja määratlenud üleujutatavate aladena kõik alad, kus on maapinna kõrgus vähem kui 2 meetrit. Vastustaja on kaebaja sellise väite ümber lükanud ja selgitanud kõigepealt seda, et ta ei ole sellist eeldust kaalumisel aluseks võtnud. Vastustaja selgitab, et ta on EKV vähendamise kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla rannikul ei ole välistatud erakorraliste olude esinemisel veetaseme tõus 1,5-2 m üle keskmise ning sellisest veetõusust puudutatud alasid on ta käsitlenud üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena. Vastustaja on ka välja toonud, et ta ei ole üleujutusest ohustatud aladel välistanud EKV vähendamist, vaid on nõustunud EKV-d vähendama näiteks Kostiranna külas, Manniva külas, Jõesuu külas, Neeme külas, Ihasalu külas ja Kaberneeme külas aladel, mille reljeefi kõrgus on madalam kui 2 m.
22.5.Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et kaebuses nimetatud veetaseme tõusu kuni 0,8 m võib tõesti ka Jõelähtme vallas pidada tavaliseks. Samas toob vastustaja välja, et ajalooliselt mõõdetud mereveetasemetest lähtuv modelleerimine on näidanud, et matemaatiliselt võib veetaseme ekstreemum Jõelähtme valla rannikul ulatuda ka suurusjärku 1,5 m üle tavapärase. Seda tõestavad ka lähimate mõõtmisjaamade andmed – 9. jaanuaril 2005. aastal mõõdeti Muuga sadamas veetasemeks 152 cm ning Suurpea sadamas 169 cm üle keskmise (info koos vastavate viidetega on toodud Keskkonnaameti 03.07.2020 otsuse III ptk p.- 4.4. (lk 39)).
22.6.Lisaks on vastustaja arvestanud ka kliimamuutustest tuleneva teadmatusega ja on seisukohal, et erinevatest teadusartiklitest tulenevalt on tõenäoline, et kliimamuutuste tõttu suureneb Läänemerel tormisus ning seeläbi tormidega kaasnevate rannikukahjustuste (milleks on nii üleujutused kui ranna purustused) tekkimise oht. Seetõttu peab vastustaja õigustatuks EKV vähendamise otsustamisel neid seisukohti arvesse võtta ja kasutada otsustamisel keskkonnaõiguses laialdaselt rakendatavat ettevaatusprintsiipi. Kohus leiab, et sellised kaalutlused ei ole õigusvastased ja on eesmärgipärased. Veelgi enam, ka kohtu hinnangul peaks ka kaebaja neisse senisest palju tõsisemalt suhtuma ja kaaluma kliimamuutusega seotud riske asustuse planeerimisel ranna ja kaldaaladele senisest oluliselt põhjalikumal ja pidama oma territooriumil asuvat pikka rannajoont arvestades nõu ka vastavate erialade teadlastega.
23.Kohus leiab, et alusetud on kaebaja väited vastustaja vastuolulisest käitumisest seoses EKV abstraktse vähendamisega.
Kohus märgib EKV abstraktse vähendamise küsimuses kõigepealt seda, et LKS § 40 lg 1 näeb ette, et EKV vähendamise või suurendamise hindamisel peab hindaja arvestama ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtuma taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. On selge, et juhul, kui hindajale ei ole teada, kuhu selliseid juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik seaduses nõutud määral hinnata võimaliku juurdepääsutee rajamise mõjusid näiteks taimestikule, reljeefile jne. Vastustaja toob siinjuures välja, et Jõelähtme vallas on mitmeid piirkondi, millele on iseloomulik astangu esinemine rannas (näiteks Uuskülas, Saviranna külas, Ülgase külas, Kostiranna külas) ja sellistes kohtades ei ole vastustajal võimalik EKV vähendamist seaduses nõutud tingimusi täites abstraktselt hinnata. Vastustaja on seda seisukohta väljendanud ka oma juba eelpool viidatud 20.02.2020 kirjas. Samuti selgitas vastustaja oma vastuses seda, miks ta vaatamata sellele seisukohale oli nõus EKV vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas. Vastustaja tõi välja, et kuigi ka seal ei ole juurdepääsuteid ÜP kaardile kantud, on seal olemas kehtiv Koljunuki maaüksuse detailplaneering ning määratud hoonestusaladega kinnistud. Lisaks on osaliselt EKV-s paiknevate kinnistute laiuseks keskmiselt 50 m, ala on selgelt piiritletud ja seal esinevad looduskooslused on sarnased. Kõik see kokku võimaldas vastustajal hinnata konkreetsete kinnistute põhiselt mõjusid võimalike juurdepääsuteede osas ja vähendada kohtu hinnangul õiguspärastest kaalutlustest lähtudes EKV-d.
24.Kohus leiab, et alusetud on kaebaja väited, et vaidlustatud otsus on vastuolus kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega asustuse suunamisel, sh asustuse suunamisel piirkondadesse, kus on juba olemas ühisveevärk ja -kanalisatsioon.
24.1.Kohus märgib kõigepealt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse argumenti hindama asudes, et Põhiseaduse § 154 garanteerib KOV enesekorraldusliku õiguse, sätestades samas siiski klausli, et enese-korralduslikku õigust realiseeritakse kooskõlas seadusega. Kohus märgib, et vaidlust ei ole küsimuses, et asustuse suunamine on üks osa kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest. Sellel õigusel on ka mitmesuguseid tegelikkuses olemasolevaid piiranguid alates looduslikest tingimustest (ilmselgelt peavad näiteks looduslikud tingimused sihtkohas vastama inimasustuse jaoks vajalikele miinimumnõuetele) ja lõpetades seadusandja poolt erinevatel eesmärkidel seatud piirangutega.
24.2.Tänapäeval ei ole kellelgi kahtlust, et looduskaitselised piirangud on ühtedeks laiema avalikkuse huve väljendavateks piiranguteks, mis on põhiseaduses sätestatud kvaliteetse (elu)keskkonna säilitamise nõudest tulenevalt ja muuhulgas suunatud tasakaalustama ka kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust.
24.3.Käesolevasse asja puudutavalt on selliste piirangute kõige konkreetsemaks näiteks LKS § 38 lg 3, mis otsesõnu keelab ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamise. Absoluutne ehituskeeld oleks siinkohal siiski liiga piirav ja ei arvestaks ühiskonna elulisi vajadusi ning seetõttu on seadusandja LKS §-s 40 ette näinud võimaluse kehtestatud ehituskeelu leevendamiseks. Selleks, et tasakaalustada kohaliku omavalitsuse ülesehitus- ja toimimisloogikast tulenevalt üldiselt enese- ja ainult oma territooriumil elavate inimeste huvide keskset lähenemist laiemate (maakondlike, üleriiklike jmt) huvidega, on seadusandja määratlenud ära eesmärgid ja asjaolud, mida on vajalik vastava soovi korral arvesse võtta (näiteks LKS § 40 lg 1).
24.4.Teiseks on kohalikust kogukonnast laiema avalikkuse huvide tagamiseks vastavate otsuste langetamine pandud sõltuvusse seaduses otsesõnu mainitud loodukaitseküsimustele spetsialiseerunud riikliku keskvõimuorgani (Keskkonnaameti) kaalutletud nõusolekust ehk on seatud seaduslik piirang kohaliku omavalitsuse tegevusvabadusele ja ka tema enesekorraldusõigusest tulenevale võimalusele asustuse suunamiseks. Käesoleval ajal ei ole kahtluse alla seatud sellise piirangu põhiseaduslikkust.
Kohus märgib, et sellega piiranguga on seadusandja üheselt mõistetavalt seadnud keskkonnakaitselised huvid põhiseaduslike väärtuste nimekirjas kõrgemale kohale võrreldes kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguses sisalduva õigusega suunata asustust oma territooriumil. Samas on seadusandja piiranud menetluslike nõuetega ka riigi täitevvõimu asutuste võimalust suvaotsuste tegemiseks, vaid nõuab nende otsuste põhjendamist ja võimaldab vajadusel kohalikul omavalitsusel pöörduda keskvõimu tegevuse kontrollimiseks halduskohtusse.
24.5.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja esitanud usutavad ja arusaadavad põhjused, miks ta ei anna nõusolekut kaebaja väljendatud soovile EKV vähendamiseks. Keskkonnaamet on oma vaidlustatud otsuses ja vastuses kaebusele selgitanud, et kuigi teedening tehnovõrkude olemasolu on EKV vähendamist toetavaks asjaoluks, tuleb lõppotsuses arvestada ka teisi LKS § 40 lg 1 sätestatud asjaolusid. Ainuüksi olemasolevad juurdepääsuteed ning tehnovõrgud ei taga, et kinnistutele ehitamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid ranna või kalda looduskooslustele, ei suureneks inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju (arvestades mitte ainult ehitus-, vaid ka kasutusaegsete mõjudega), ei muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur või ei halveneks vaba ligipääs veekogu kaldale. Keskkonnaamet on selgitanud, kuidas uute elamute rajamine piirkonda muudab selle üldist kasutamist ja keskkonda. Lisaks on vastustaja õigustatult välja toonud, et sugugi mitte kõikides kaebaja siinkohal välja toodud joonistel toodud asukohtades on olemas ühisveevärk ja –kanalisatsioon - näiteks märgib vastustaja, et kaebaja välja toodud joonistel 5, 16, 18, 22, 24, 30-32, kus ehitisregistri andmetel ühisveevärk- ja kanalisatsioon esineb vaid osaliselt või on puuduv ning isegi ühisveevärgi olemasolu korral on kanalisatsioon tihtipeale lokaalne.
24.6.Kohus peab põhjendatuks ka vastustaja seisukohta, et nende erahuvides rajatavate juurdepääsuteede osas, mille vajadust ja paiknemist ei oska ÜP menetlemise ajal prognoosida ei omanikud ega KOV ise, ei ole vastustajal võimalik kaebajale soodsat otsust langetada, sest puuduvad vajalikud andmed kaalutlusotsuse tegemiseks. Kohus märgib, et tegelikult annab kehtiv LKS siinkohal ka lahenduse kaebaja murele, sest LKS § 40 lg 4 p 2 loob otseselt võimaluse vajadusel tekkinud probleem lahendada konkreetselt üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses. Olukorras, kus ainult detailplaneeringumenetlus on otsuse langetamiseks vajalikku detailset teavet koondav menetlus, on selle menetluse kasutamine õigustatud. Kohus märgib siinkohal, et detailplaneeringu menetlus ei pea käsitlema ainult ühte ehituskrunti (kinnistut) ja hõlmates sellesse suurema arvu ühes piirkonnas asuvaid kinnistuid, vähendab see ka vastustaja väljatoodud halduskoormust. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et vastustaja on õigustatult viidanud ka asjaolule, et avalikult kasutatavate teede rajamisele, mis on ette nähtud kehtestatud detail- või üldplaneeringus, ei laiene tulenevalt LKS § 38 lg 5 p-st 10 sama LKS paragrahvi lõikes 3 ette nähtud ehituskeeld ja selle vähendamisenõusolekut ei ole vaja taotleda.
24.7.Kohus leiab, et kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega seotud küsimustes kokkuvõtvalt, et vastustaja on õigustatult leidnud, et käesoleval juhul kaaluvad keskkonnakaitselised huvid selgelt üles arendajate huvid eraisikute huvides elutingimustena ahvatlevat ja kaunist soodsat looduslikku keskkonda kasutada ja sellelt olulist tulu teenida. Kohus märgib, et kohus leiab, et seadusest ja asjaoludest tulenevalt on vastustaja siinkohal õiguspäraselt keeldunud KOV-ile soodsama otsuse langetamisest ja järginud seaduse nõudeid.
25.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja on jätnud arvestamata ja kajastamata avalikkusele kaasnevad mõjud seoses EKV vähendamise taotlusega nn. Laheranna piirkonnas.
25.1.Kõigepealt on vastustaja siinkohal õigustatult välja toonud selles piirkonnas asuvate ja Jõelähtme valla omandis olevate kinnistutega seotud faktilise olukorra, millest nähtub, et
Laheranna 2 (katastritunnus 24505:001:1068) ja Ihasalu külas paiknevate Jõesuu puhkealade kinnistute (katastritunnustega 24505:001:0247, 24505:001:1069,24505:001:1098, 24505:001:1073,24505:001:1074, 24505:001:1075 ja 24505:001:1076) osas ei ole vald taotlenud erinevatel põhjustel EKV vähendamist. Selle asjaolu üle vaidlust ei ole.
25.2.Valla tegelik huvi EKV vähendamiseks seostub eelkõige Jõesuu külas oleva Laheranna kinnistuga (katastritunnus 24505:001:0249 ), mille puhul on tegemist väike-elamu ja puhkeotstarbelise maa-alaga (EP), millele võib ÜP seletuskirja kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja on oma otsust EKV-d selles piirkonnas mitte vähendada põhjendanud vaidlustatud otsuse III ptk punktis 7. Kohus leiab, et vastustaja on otsuses ja ka vastuses kaebusele õigustatud asunud seisukohale, et LKS § 40 lg 1 kohustab teda arvestama EKV vähendamise taotluse hindamisel eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke ning lähtuma seda tehes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Avalikkusele tekkivad mõjud, mis on vastuolus ranna- ja kalda kaitse-eesmärkidega, võib seejuures täielikult arvestamata jätta ka kohtu hinnangul juhul, kui need on suunatud eelkõige erahuvide järgimisele ja kahjustavad suure tõenäosusega ranna- ja kalda kaitse-eesmärkidega hõlmatud avalikke huve.
25.3.Kohus leiab, et vastustaja on õigustatult asunud seisukohale, et käesoleval juhul on valla peamine huvi sellel kinnistul arendada tema omanduses oleval ranna- ja kalda kaitsetsoonis asuval kinnistul välja uus eramupiirkond ja sellega edendada eelkõige sinna elama asuvate isikute erahuve kaunis looduslikus keskkonnas elamiseks. Vastustaja on õigustatult välja toonud, et selline huvi on ilmselgelt vastuolus avaliku huviga omada rannale ja kaldale vaba ligipääsu, kasutada ranna ja kalda (ka selle metsaala) puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid looduskooslusi. Vastustaja õigustatud seisukoht on kaheldamatult ka see, et avalikku huvi iseloomustab eelkõige selle kättesaadavus igaühele, mitte ainult kitsamale (ja rahakamale) tarbijate grupile.
25.4.Kohus peab siinkohal vajalikuks veel märkida, et isegi oluliste leevendusmeetmete rakendamisel (tavalisest suurem eramukruntide miinimumsuurus, kruntide aedadega piiramise keeld, hoonestuse asukohtade hajutatud paigutamine jne.) muutub hetkel täielikult avalikkuse kasutada olev metsaala kasutamine tavainimestele oluliselt piiratumaks ja senine ainult looduslike takistustega piiratud ligipääs merele oluliselt piiratumaks. Samuti on üldteada asjaolu, et maaomanikud on eriti oma privaatsuse tagamiseks veekogude ääres rakendanud mitmesuguseid ja sageli ebaseaduslikke meetmeid isegi avalikkuse ligipääsu takistamiseks kallasrajale. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka sarnane käitumine kavandatavas eramurajoonis väljaspool õuealasid. Lisaks eeltoodule piiraks väga suure tõenäosusega arendatava elurajooni ala tegelikku kasutamist avalikkuse poolt Eesti ühiskonnas küllaltki üldiselt aktsepteeritud kultuuriline tava hoida küllaltki suurt distantsi ja mitte rikkuda teiste inimeste kodurahu. Vaatamata planeeritava ala kruntide suurusele, hakkab ka see positiivselt hinnatav tava tõenäoliselt oluliselt piirama seadusega tagatud igameheõigust liikuda erametsas (eraomanike kinnistutel), ja seda isegi siis, kui planeeringuga piirata võimalust oma krundil avalikkuse liikumise tõkestamiseks. Lisaks on selge, et selline korraldus võib paratamatult põhjustada täiendavaid konflikte maaomanike ja puhkajate vahel.
25.5.Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et tal puudub alus pidada vastustaja kaalutlusi ja põhjendusi EKV vähendamiseks keeldumiseks sellel alusel õigusvastaseks. Kohus lisab, et käesolevas osas toodud kaalutluste üldisemat tunnustamist seoses ranna ja kalda kaitsealadele seadud ehituskeeluvööndiga näitab ka asjaolu, et Riigikogu lükkas tagasi mitme fraktsiooni saadikute ühiselt esitatud eelnõu, mille eesmärgiks oli oluliselt muuta senist seadusandja sätestatud poliitikat rannaaladele ehitamisel ja võimaldada senisest oluliselt laiaulatuslikumat
ja piirangutevabamat ehitustegevust senistel ehituseeluvööndi aladel. Kuni vastava riikliku poliitika ja õigusruumi muutmiseni ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et ehituskeeluvööndi vähendamist õigustab ainuüksi kohaliku omavalitsuse soov suurendada oma elanike arvu atraktiivses keskkonnas elamuarenduse arendamiseks.
26.Kohus ei nõustu kaebaja üldise väitega, et asjaolu, et ehitada on võimalik ka väljapoole EKV-d, ei anna iseenesest alust EKV-d vähendamata jätmiseks. Kaebaja on viidanud seda väidet esitades joonistel nr 17 ja 18 (esitatud kaebuse lisades nr 24-25) näidatud olukordadele. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga osaliselt selles, et ainuüksi teoreetiline võimalus ehitada samal kinnistul väljaspool EKV-d ei anna alust tagasi lükata EKV vähendamise taotlus. Samas on vastustaja siinkohal õigustatult välja toonud, et EKV vähendamist sellises olukorras ei saa ka eeldada. Õige on vastustaja seisukoht, et sellistes olukordades peavad siiski esinema erakorralised asjaolud (milleks ei ole lihtsalt kinnistuomaniku soov ehitada EKV alale), mis võimaldaks põhjendada LKS § 38 sätestatud üldise ehituskeelu reegli muutmist. Ka kohtu hinnangul on EKV vähendamine sellisel juhul põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole EKV-d ning EKV-s on võimalik ehitustegevust teostada ranna või kalda kaitse eesmärke kahjustamata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjaolu, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool EKV-d, on EKV vähendamise kaalumisel igati asjakohane ja sellel võib olla, arvestades muid asjaolusid, ka otsustav tähtsus lõpliku kaalutlusotsuse tegemisel. Kohus leiab, et sellise asjaolu arvestamisega otsustavana EKV vähendamise taotluse suhtes otsuse langetamisel ei ole vastustaja rikkunud ei seaduses sätestatud nõudeid ega oma kaalumiskohustust.
27.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kinnistu sihtotstarbe muutmisel ei võiks vastustaja muuhulgas ka varasemale kinnistu sihtotstarbele tuginedes (käesoleval juhul siis maatulundusmaa sihtotstarbe muutmisel elamumaaks) keelduda EKV vähendamisest. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanik ei saa eeldada ja tal puudub õigustatud ootus, et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust. Seda ei saa omanik eeldada isegi olukorras, kus kinnistule ei ulatu rannast või kaldast tulenev EKV. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik saab veel vähem omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut (nagu EKV seda on) peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. Kohus märgib, et vaatamata sellise asjaolu arvestamise võimalusest kitsenduste muutmisel, tuleb siinkohal vastustajal kindlasti kaaluda ka muid asjaolusid. Maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel on sellisteks asjaoludeks kindlasti ka näiteks kinnistu looduslik seisund ja ka seni piirkonnas varasemalt väljakujunenud asustus. Asjaolu, et vastustaja on neid seisukohti otsustamisel arvesse võtnud ja ei ole ainuüksi kinnistu sihtotstarvet arvestades alati keeldunud EKV vähendamisest, näitavad ka vastustaja toodud näited kinnistutest, kus on nõustutud maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel EKV vähendamisega (Kostiranna külas Hindreku, Peetri tee 11 ja 15, Kostiranna tee 7, Kostiranna tee 17/32, Eest-Piganeeme ja Taga-Piganeeme kinnistutel, ning Neeme küla lääneosas Tuuleranna ja mitmete Metsamarja põik kinnistutel).
28.Kohus leiab, et alusetud on kaebaja etteheited vastustajale veekaitsevööndi ebaõige sisustamise kohta. Vastustaja on kohtu hinnangul selgitanud õigesti, et lisaks VeeS § 118 lg 2 tuleb erandjuhtudel veekaitsevööndi sisustamisel arvestada ka LKS § 35 lg-des 4 ja 5 toodut. Nendes sätestatud juhtudel koosneb veekaitsevöönd 1) üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest või 2) kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja LKS §-des 3739 sätestatud vööndi laiusest. Lisaks on vastustaja arvestanud vaidlustatud otsuse langetamisel nähtuvalt selle sisust vastavates punktides ka veekaitsevööndi eesmärkidega EKV vähendamisest keeldumisel.
29.Kohus nõustub ka vastustaja seisukohtadega, mis puudutavad ebaseaduslike ehitiste võimaliku seadustamise arvestamist või arvestamata jätmist.
29.1.Kõigepealt märgib vastustaja siinkohal põhimõtte tasandil õigustatult, et ebaseaduslike ehitiste seadustamise või likvideerimise küsimuse otsustamine kuulub eelkõige kohaliku omavalitsuse kompetentsi ja tal puudub selles küsimuses võimalus teha kohustuslikke ettekirjutisi, kuidas menetlust läbi viia ja otsustada ning asuda selle küsimuse otsustamisel sisuliselt kohaliku omavalitsuse rolli täitma.
29.2.Vastustaja on kohtu arvates igati õiguspärasel seisukohal, et EKV vähendamise taotluste, mille sisuks on ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks võimaluse loomine, lahendamisel lähtub ta põhimõttelisest hinnangust kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud (vaidlustatud otsuse ptk II lk 14). Vastustaja toob selgitusena välja, et otsuse langetamisel arvestab ta kaalumisel lisaks sellele ka muid LKS § 40 lg 1 toodud tingimusi.
29.3.Kohus nõustub seoses ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalusega vastustaja seisukohaga, et selles küsimuses on seadusandja LKS § 38 lg-s 9 sätestatut arvestades väljendanud selgelt, et ebaseadusliku ehitise omanikul ei teki õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse suhtes isegi juhul, kui KOV on küll väljastanud ehitusõiguse, kuid on seda teinud vastusolus LKS §-s 38 sätestatuga. Seega ei saa ehitise omanik sellisel juhul eeldada, et tal tekib võimalus ehitis seadustada.
29.4.Kohus ei nõustu eeltoodu tõttu ka ebaseaduslike ehitiste seadustamise küsimuses väljendatud kaebaja seisukohaga, et 10-15 aasta möödumisel ei ole võimalik enam selliste ehitiste likvideerimine tulenevalt õiguspärase ootuse printsiibist, sest seadusandja on seoses EKV regulatsiooniga otsesõnu sellise ootuse tekkimise välistanud.
29.5.Kohus märgib, et kaheldamatult on vastava menetluse läbiviimine ja pikemat aega kasutuses olnud hoonete likvideerimisotsuse langetamine psühholoogiliselt raske nii otsustajale kui ka puudutatud isikule, kuid see ei tähenda, et selliseid otsuseid ei peaks langetama ja vajadusel ka ellu viima. Lisaks õigusvastase olukorra likvideerimisele annab selliste otsuste tegemine õiguspäraselt käituvatele isikutele arusaamise, et nemad ei ole halvemas olukorras võrreldes õigusvastaselt käituvate isikutega ning omab seetõttu ka olulist üldpreventiivset efekti.
29.6.Kohus märgib, et vastav menetlus eeldab loomulikult igal üksikul juhul kõigi asjaolude arvestamist ja kaalumist ning vajadusel ka täiendava seisukoha küsimist vastustajalt ja puudutatud isikutelt. Kohus märgib, et kohtu hinnangul oleks selliste otsuste põhimõtteliste looduskaitseliste eelduste (võimalikud EKV leevendusmeetmed) toomine laiemas plaanis üldplaneeringu kooskõlastamise tasemele, arvestades selle üldistustaset, ka õiguspoliitiliselt selgelt vale. Asjaolu, et selliseid juhtumeid on senise ehitusjärelevalve nõrkuse tõttu olnud üpris arvukalt, ei õigusta nendega tegelemise viimist üksikjuhtumi tasemelt üldplaneeringu tasemele, mis võimaldaks kohalikul omavalitsusel läbi üldplaneeringu menetluse senised ebaseaduslikud ehitised mugavalt seadustada. Selline otsus peab kohtu veendumusel olema igakordselt põhjalikult ja kõiki asjaolusid arvesse võttes läbi kaalutud ja seadustamise teostamiseks peavad olema tunduvalt tõsisemad põhjused, kui lihtsalt ehitise pikaajaline olemasolu.
30.Kohus leiab, et tal puudub põhjus vaidlustatud otsuse tühistamiseks ka lähtudes kaebaja poolt üksikute alade suhtes välja toodud vastuväidetele otsusele. Kohus leiab oma seisukohta üksikute alade osas kokku võttes, et vastustaja on nii vaidlustatud otsuse, kohtumenetluse ajal peetud kompromissiläbirääkimiste tulemustest lähtuvas otsuses kui ka täiendavates seisukohtades kohtu jaoks veenvalt, arusaadavalt ja põhjendatult välja toonud oma seisukohad ja põhjendused EKV vähendamisest keeldumiseks. Järgnevalt käsitleb kohus neid vajalikul määral detailsemalt.
31.Kohus märgib, et kõigepealt ei ole kaebaja oma kaebuses ja selle täiendustes esitanud sisulisi argumente ala 1 EKV vähendamisest keeldumise suhtes, mistõttu puudub kohtul võimalus siinkohal vaidlustatud otsuse sisuliseks analüüsiks ja kohus saab selle ala suhtes nentida ainult seda, et kaebaja ei ole siinkohal esitanudki sisulist ja põhjendatud taotlust EKV vähendamise õigusvastasuse tuvastamiseks.
32.Alad nr 2-3 - Uusküla
32.1.Kohus leiab, et vastustaja on oma põhilised seisukohad nende suhtes toonud vaidlustatud otsuses (lk 22-27) ja 01.12.2021 täiendavas otsuses (lk 3-6). Kohus nõustub nendes otsustes tooduga ja ei korda siinkohal neid detailselt. Kohus peab vajalikuks välja tuua, et Keskkonnaamet vastustajana on kohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et nende alade puhul omab otsustavat tähtsust vajadus säilitada rannal asuvad looduskooslused ja see eesmärk kaalub sisuliselt üles EKV vähendamise taotlustes toodud põhjendused. Vastustaja on selgesti välja toonud, et looduskoosluste säilitamiseks on vajalik piirata inimtegevuse mõju, sest ala 2-3 kinnistute hoonestamine eeldab puude raiet hoonete, õue- ja parkimisalade ja liikumisteede rajamiseks, mistõttu ehitustegevusega kaasneb seni hoonestamata kinnistutel selgelt negatiivne mõju looduskooslustele. Ka isegi juhul, kui säilitatakse tammed jt väärtuslikud puud, säilivad need arendusalade piires vaid üksikpuude, mitte tervikliku metsakooslusena. Seega metsamaa pindala väheneks kogu EKV vähendamise ala ulatuses. Inimtegevuse (ehitustegevuse) lubamine kaebaja poolt soovitud ulatuses tooks paratamatult kaasa ka looduskoosluste täieliku hävinemise Nuudi tee 70, Nuudi tee 66 ja 68 kinnistutel kogu taotletava EKV vähendamise ulatuses. Vastustaja toob oma vastuses kaebusele eraldi välja, et siinkohal ei ole kohane spekuleerida ka raieõigusega, sest raadamiseks ja sellega kaasnevaks lageraieks puudub praegu tulenevalt ehitusõiguse puudumisest õigus ja seetõttu saab kinnistutel teostada ainult turbe-, hooldus-, valik- ja trassiraiet, mis ei võimalda ulatuslikku väärtuslikemate metsakoosluste raiet.
32.2.Lisaks eeltoodule on vastustaja selgitanud oma 01.12.2020 otsuses punktis 1.2. Kordoni kinnistuga seotut ning järeldanud kokkuvõtvalt, et „Arvestades ehitustegevuseks vajaliku puude raadamise ulatust, kaasneks Kordoni kinnistu lõunaosa hoonestamisel senini säilinud ning ehitustegevusest puutumatu tervikliku metsa-ala pindala killustamine ning vähenemine. Selline tegevus ei ole kooskõlas ranna-kaitse eesmärgiga lähtuvalt looduskoosluste säilitamisest (olles olemasolevatele looduskooslustele selgelt negatiivse mõjuga). Ühtlasi kaasneb kinnistu aktiivsesse kasutusele võtmisest (nii ehitus- kui ka hilisema ala kasutustegevusega) tuleneva looduskooslustele esineva negatiivse mõju nihkumist mere suunas (sh ka niiskusrežiimi muutmisest tulenevad mõjud) võrreldes EKV vähendamise nõusolekuga ulatuses, mis anti 03.07.2020 kirjaga. Sealjuures ei muuda mõjude ulatust asjaolu, et Kordoni kinnistu näol on tegemist eraomandis oleva kinnisasjaga, nagu on välja toodud käesoleva EKV vähendamise taotluse põhjendusena. Eeltoodule tulenevalt kaasneb EKV vähendamisega Kordoni kinnistu lõunaosas negatiivne mõju rannal esinevatele looduskooslustele.“.
32.3.Seoses kaebaja väitega, et EKV vähendamata jätmise korral ei ole tal võimalik antud asukohta puurkaevu rajada, leiab vastustaja , et see seisukoht ei vasta tõele. Nimelt on viidatud detailplaneeringu näol tegemist juba kehtestatud detailplaneeringuga, mistõttu puurkaevu osas rakendub sellele LKS § 38 lg 5 p-st 8 tulenev EKV erisus, mille kohaselt EKV ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja –rajatisele.
32.4.Vastustaja on kohtu hinnangul õigesti välja toonud ka asjaolu, et kaebaja viidatud Harjumaa Keskkonnateenistuse detailplaneeringu kooskõlastamise kirja (II tl 28) näol ei ole tegemist EKV vähendamise nõusolekuga, kuna selleks pidi andma sel ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 6 lg 2 kohaselt nõusoleku keskkonnaminister mitte Harjumaa keskkonnateenistuse juhataja kohusetäitja.
33.Ala 4 – Saviranna küla
33.1.Kõigepealt märgib kohus, et vastustaja on selgitanud vastuses kaebusele, et võrreldes kaebaja taotlusega täiendav EKV vähendamise nõusolek Saviranna tee 158 a ja 160 a osas on tingitud eelkõige nende kinnistute puhul nendele iseloomulikust looduskooslusest, väljakujunenud asustusest ning juba avaldunud inimmõjust ehitustegevuse näol . Samuti on vastustaja selgitanud, et lõpliku otsuse EKV vähendamise osas teeb kaebaja, kes on vaba otsustama, kas ta seda soovib teha või mitte. Vastav otsus vastustaja poolt on tehtud ka selleks, et anda võimalus kaebajale kaaluda neil kinnistuil ebaseaduslike ehitiste seadustamist. Sisuliselt samad põhjendused kehtivad ka kaebaja välja toodud Kalda tee 44 kinnistu osas.
33.2.Kohus nõustub vastustajaga et Kalda tee 27-Kalda tee 38 osas oli osaline vähendamine põhjendatud ja vajalik, et tagada loodulikult esineva kõrge astangu stabiilsus. Lisaks võttis vastustaja sellise otsuse tegemisel arvesse olemasoleva ehitusjoone (vaidlustatud otsus III ptk punktid 3.4 ja 3.6. Kohus ei näe, et need kaalutlused oleks õigusvastased.
33.3.Kohus leiab, et õiguspärane oli vastustaja otsus ka seoses Tamme kinnistuga, mille EKV vähendamisest vastustaja keeldus. Vastustaja on välja toonud, et nimetatud kinnistu on olnud ajalooliselt hoonestamata, valdavalt looduslikus seisundis ja sellele kasvab väga väärtuslik tamme-puistu, ehitustegevus tooks kaasa raadamisvajaduse ja ehitiste hilisema kasutamisega suureneks tallamiskoormus. Need kaalutlused on kohtu hinnangul piisavad ja õigustavad EKV vähendamisest piirdumist.
33.4.Vastustaja on seoses Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistu osas leidnud kohtu hinnangul õiguspäraselt, et EKV vähendamiseks annab aluse võimalus ehitada ka väljaspoole EKV-d. Kohus on seda temaatikat täpsemalt käsitlenud käesoleva otsuse punktis 26.
34.Ala 5 - Ülgase küla
34.1.Kaebaja on seoses Ülgase külas EKV vähendamise taotlusega leidnud, et vastustaja on jätnud arvestamata juba varem kehtestatud DP ja asjaolu, et meri on söönud ära osa kaldast, millest tulenevalt on osa DP-ga ettenähtud õuealadest sattunud EKV-sse. Vastustaja selgitab, et kohalik omavalitsus peab arvestama ehituslubade väljastamisel kehtiva seadusega ja looduses olevate asjaoludega (HMS § 54) ka juhul, kui looduslike protsesside tagajärjel on EKV nihkunud sisemaa suunas. Lisaks leiab vastustaja, et jätkuvalt on ehitusõigust võimalik realiseerida arvestades kruntide suurust ja ehitusõiguse ulatusest. Seega ei ole siin sisuliselt rikutud kellegi õigusi. Samuti on vastustaja lubanud osade kruntide (Nuki põik 3 , Nuki põik 5, Nuki põik 7, Nuki tee 13, Nuki tee 5, Nuki tee9, Nuki tee 1, Loode tee 2, Loode tee 4, Loode tee 6 ja Loode tee 24) osas EKV-d täiendavalt vähendada oma 01.12.2020 otsusega. Kohus leiab, et vastustaja vastuväited ja selgitused on asjakohased ja kehtiva õigusega kooskõlas.
34.2.Teiseks leiab kaebaja, et vastustaja on sisuliselt teostanud nn abstraktse EKV vähendamise lubades EKV-d vähendada teadmata asukohaga kinnistusiseste juurdepääsuteede loomiseks. Kohus on käsitlenud vastustaja selgitusi seoses EKV abstraktse vähendamisega ja ka seonduvalt Ülgase külaga käesoleva otsuse punktis 23 ja ei korda neid seisukohti siinkohal.
34.3.Lisaks eeltoodule on vastustaja selgitanud oma 01.12.2020 otsuses kohtu hinnangul igati asjakohaselt ka miks ta ei nõustu EKV vähendamisega Nuki põik 1, Nuki põik 2, Nuki põik 4 ja Nuki tee 6 kinnistute ning Koljunuki parkmetsa kinnistu lõunaosast moodustavate positsioonide 14 ja 15 (aadressi ettepanek vastavalt Väike-Nuki tee 2 ja Väike-Nuki tee 4) hoonestusalade ulatuses. Vastustaja toob otsuse punktis 2.6 välja, et nendel kinnistutel on säilinud metsakooslused, mis eeldab ulatuslikku puude raiet kinnistute hoonestamiseks ning tehnovõrkude rajamiseks, samuti kaasneks õueala tekkimisega täiendav puude raie vajadus, kõrgetasemelise õueala moodustamiseks võib olla vajalik intensiivistuv maapinna
kuivendamine või osaline täitmine. Samuti selgitab vastustaja selles otsuse, millised ehitusõigused ja mis määral seoses EKV-ga kehtivad täiendavalt seoses varasemate planeeringutega (p 2.6.). Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et käesoleval juhul on vastustaja esitatud kaalutlustest lähtudes langetatud otsus Ülgase küla puudutavas osas õiguspärane.
35.Ala 6 - Kostiranna küla
35.1.Kohus leiab, et vastustaja ei ole õigusvastaselt keeldunud Kostiranna külas Nuudi tee 10 /Ranna (kaebuses ekslikult Raja tee 10/Ranna) kinnistu (24504:004:0021) osas EKV vähendamisest kinnistu õueala osas kinnistu piirini. Vastustaja vähendas EKV-d antud kinnistul kuni veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas osas hoonete kontuurini. Vastustaja põhjendas oma otsust vajadusega vältida täiendavate ehitiste ehitamist veekaitsevöödisse eesmärgiga vältida ranna erosiooni ja hajuheiteid. Lisaks tõi vastustaja välja, et hetkel olemasolevate hoonete puhul neid mõjusid ei kaasne, kuid EKV soovitud ulatuses vähendamisega nõustumise korral, mille eesmärgiks on KOV-il soov tihendada asustusstruktuuri, võiks kaasneda asustusstruktuuri mõningane nihkumine veekogu suunas ja lisaks tuleb arvestada ka üleujutusriskiga osade kinnistute puhul (mille hulka kuulub ka Nuudi tee10/Ranna). Sellised kaalutlused on igati loogilised ja seaduspärased.
35.2.Seoses kaebaja väitega, et vastustaja on käsitlenud metsamaad Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel ja vähendanud EKV-d 100 meetrile, kuigi metsamaad nimetatud kinnistutel ei ole, märgib kohus järgmist. Vastustaja on oma vastuses välja toonud, et Eesti 2020. aasta põhikaardi kohaselt on Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel kujutatud piiranguvööndiulatuses metsamaa kõlviku esinemine. Lisaks on kaebaja ise oma 22.06.2020 kirjas nr 7-3/2415 (vastuse lisa 12) taotlenud EKV vähendamist Hindreku kinnistul (mh selle metsamaal) ja vastustaja nõustus vastava taotlusega oma 21.08.2020 kirjas nr 7-13/2010676-2 (vastuse lisa 13). Kohus nõustub, et siinkohal esineb vastuolulisus kaebaja enda poolt metsamaa erisuse tõlgendamisel. Erandit poleks ju vaja, kui metsamaad Hindreku kinnistul ei oleks.
35.3.Kohus märgib, et alusetu on ka kaebaja etteheide, et arusaamatuks jääb EKV vähendamise ulatus Taga-Piganeeme kinnistu osas. Kohus on juba eelnevalt nõustunud vastustajaga üldküsimusi käsitledes selles, et võimalike ebaselguste puhul oli ja on kaebajal jätkuvalt võimalus pöörduda vajaliku seletuse saamiseks. Samuti on vaidlustatud 03.07.2020 otsuse punktis 5.6 (lk 45) EKV vähendamise nõusolek Taga-Piganeeme kinnistu osas sõnastatud kohtu arvates lõppastmes arusaadavalt, sest kinnistu idapiir saab olla ainult kinnistu asukohta arvesse võttes selle idapoolses küljes paiknev piir. Kostiranna tee 15 (kaebajal kaebuses ilmselt ekslikult Kostivere 15) osas selgitas vastustaja, et otsuse punktis 5.6 (lk 45) on siiski tekstist nähtuvalt vähendatud EKV-d veekaitsevööndi piirini ja see on kantud ka kaardile. Kohus möönab siinkohal, et otsuse vastava punkti sõnastus ei ole kõige paremini õnnestunud, kuid leiab, et asja süstemaatiliselt tõlgendades ja otsusele lisatud vastavat kaarti lähemalt uurides, on võimalik eeltoodud kinnistutega seotud EKV vähendamise piir kindlaks teha. Lisaks eeltoodule oleks vägagi tõenäoline, et otsuse selles osas uuesti langetamiseks kohustamisel tuleks otsus sisuliselt samasugune ja tulenevalt HMS §-st 58 puudub vajadus otsuse kehtetuks tunnistamiseks, eriti veel arvestades seda, et tegelikkuses on otsus sisuliselt kaebajale vastuvõetav. Eeltoodu põhjal jõudis kohus järeldusele, et Kostiranna küla osas ei ole vastustaja õigusvastaselt keeldunud EKV vähendamisest vähemalt kaebaja välja toodud osas.
36.Ala 7 - Manniva küla
36.1.Manniva külas EKV vähendamisest soovitud mahus keeldumist analüüsides märgib kohus kõigepealt, et vastustaja viitab õigesti asjaolule, et kaebaja ei ole kaebuses tõepoolest
välja toonud sisulisi põhjendusi, miks vastustaja oleks pidanud nõustuma suuremas ulatuses EKV vähendamisega kui 03.07.2020 otsuses. Vaidlust ei ole selles, et Manniva külas on mereäärne ala valdavalt roostikuline, seda on ÜP materjalides korduvalt määratud üleujutatavaks alaks ja et alal olev 5 m kõrgune astang paikneb veepiirist enamuse küla osas rohkem kui 200 m kaugusel. Oma otsust üldiselt mitte vähendada EKV ala põhjendab vastustaja eelkõige sellega, et astangualune ala on säilinud põhiliselt looduslikuna ning ehitustegevus eeldaks osaliselt metsamaa raadamist ning astangualusel maal puuduvad ka tulenevalt selle soisusest enamiku kinnistute osas juurdepääsuteed. Inimtegevusega kaasneksid ranna kaitse eesmärke kahjustavad mõjud ning muutuks ka piirkonnale omane asustusstruktuur. Sellised mõjud kahjustavad vastustaja hinnangul ranna kaitse eesmärke ja see on välja toodud 03.07.2020 otsuse III ptk-i punktides 6.2-6.5 (lk 47-50).
36.2.Seoses EKV lähtejoonega märkis vastustaja, et ta jääb enda seisukoha juurde, mis tähendab konkreetses kontekstis seda, et EKV lähtejooneks on korduva üleujutusala lõpujoon (LKS § 35 lg 4 alusel). Samuti tuleb arvestada metsamaaga seotud piirkondi sellest joonest tulenevalt.
36.3.Kohus leiab, et vastustaja on ka Manniva küla puudutavat otsuse osa korrektselt käsitlenud ja andnud veenvad, arusaadavad ning seadusega kooskõlas olevad kaalutlused otsusele.
37.Ala 8 - Jõesuu küla 37.1 Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole üldises plaanis seda piirkonda käsitledes ja EKV vähendamist otsustades sisuliselt arvestanud kehtiva Rannaveski detailplaneeringuga ja on õigusvastaselt keelanud üleujutusalale ehitamise. Lisaks on kaebaja esitanud küsimuse, et kes vastustab tekitatud kahju eest EKV vähendamata jätmise korra.
37.2.Vastustaja toob kõigepealt omakorda välja, et Jõelähtme Vallavolikogu poolt 25.06.1998 kehtestatud Rannaveski DP alal on varasemalt taotletud EKV vähendamist, kuid keskkonnaminister leidis 08.12.199 kirjas nr 21-7/3240, et EKV vähendamine 60-100 meetrini ning uue tiheasustusala loomine piirkonda ei ole põhjendatud. Vastustaja peab oluliseks ka seda, et Rannaveski DP koostamisel ja kehtestamisel ei arvestanud kaebaja RanKS-s kehtinud üleujutatavate alade eritingimustega ja eriti asjaoluga, et tulenevalt RanKS § 9 lg-st 6 laienes üleujutatavatel aladel ehituskeeld kõrgveepiirini juhul, kui kõrgveepiir ulatub kaugemale kui sama §-ga sätestatud suurused (ranna ja kalda EKV ulatus tavalisest veepiirist oli hajaasustuses 100m) . Vastustaja toob välja, et tulenevalt Rannaveski DP seletuskirjast paiknes praktiliselt kogu Rannaveski DP ala EKV-s ja ilma EKV vähendamise taotlemiseta ja nõusolekuta sellele saamiseks ei oleks tohtinud ehitusõigust kehtestada ehk Rannaveski DP oli juba selle kehtestamise ajal vastuolus RanKS-ga ning pärast LKS kehtima hakkamist oli lahendus vastuolus ka LKS-ga. Kokkuvõtvalt on vastustaja arvates keelatud ehitusloa andmine kinnistule, mis asub LKS kohases EKV-s.
37.3.Vastustaja on samuti välja toonud, et ta ei nõustu kaebaja seisukohtadega, mis puudutavad EKV ulatust ja eriti seoses üleujutatavate aladega. Vastustaja toob kohtu hinnangul korrektselt välja, et Maa-ameti geoportaali kaardirakenduse kaudu esitatav andmestik kitsenduste kaardirakenduses ei ole ametlik ja lõplik ja selles esitatav ei ole mitmes punktis ja küsimuses seadusele vastav teave, vaid ainult ülevaatlik informatsioon ning konkreetsetel aladel tuleb EKV täpsel määratlemisel lähtuda mitte kitsenduste kaardil toodust, vaid seadusest.
37.4.Vastustaja selgitab oma vastuses ka eksimust seoses munitsipaalomandis oleva Laheranna kinnistuga ja eraomandis oleva Ihasalu külas asuva Laheranna tee 1 kinnistuga ja seda, et ta lähtepunkt Ihasalu küla Laheranna 1 kinnistu käsitlemisel munitsipaalomandis oleva kinnistuna oli vale, ei muuda see lõppjäreldusi seoses EKV vähendamisega, sest mõlemal
kavandatava ehitustegevuse mõjud ranna EKV-le on ikkagi sisuliselt sarnased ja Laheranna 1 ja selle lähiala kinnistud on samuti ÜP kohaselt määratud samuti väike-elamu ja puhkeotstarbelise maa-alaks (EP) kuhu võib ÜP seletuskirja kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. Vastustaja toob välja, et Laheranna munitsipaalkinnistul kaasneksid EKV vähendamisega negatiivsed mõjud ranna kaitse eesmärkidele ja et kinnistu suurust arvestades oleks võimalik ehitustegevust realiseerida ka väljaspool ranna EKV-d. Põhjendatud on siinkohal vastustaja väide, et see tooks ranna külastajatele vajaduse ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga seotud teenuste tarbimiseks eemalduda rannast 100m kaugemale võrreldes ÜP-ga taotletust, kuid neid teenuseid ei kavandatud niikuinii mitte rannale, vaid sellest vähemalt 100m eemale. Lisaks saab supelranna teenindamiseks vajalikke avalikke rajatisi piirkonda rajada ka arvestades LKS § 38 lg 4 p 3 toodud erandit ehituskeelu kehtivuse osas.
37.5.Vastustaja selgitab täiendavalt ka asjaolu, et EKV määratlemisel tuleb lähtuda eelkõige otsuses kirjalikult toodust ja otsusele lisatud kaardimaterjalil on ainult abistav funktsioon. Vastustaja selgitab ka kohtu arvates põhjendatult, et tema arvates sisaldab 03.07.2020 otsuse III ptk punkt 7 piisavalt põhjendusi, miks väljaspool Laheranna detailplaneeringu ala asuvatel teistel Jõesuu külade aladel ei olnud võimalik nõustuda ettepanekuga EKV vähendamiseks. Kokkuvõtvalt toob vastustaja välja, et on oma 03.07.2020 otsuse III ptk-s punktis 7 jõudnud järeldusele, et t Laheranna piirkonna ehitustegevusega kaasneks nii (vähemalt) ehitusaluse pinna ulatuses metsamaa raadamine kui ka ala niiskustingimustest tulenevalt maapinna kuivendamine ja madalamate alade täitmine, mis muudab looduslikku veerežiimi ja hävitab loodusliku taimkatte. Keskkonnaameti hinnangul kaasneks ala tervikuna avalikuks kasutuseks võtmisega paratamatult ka tallamisest tuleneva koormuse suurendamine, mis mõjuks negatiivselt metsakoosluse rohurindele. Kokkuvõtvalt võib EKV vähendamine kahjustada rannal asuvaid looduskooslusi ning muutub olemasolev asustusstruktuur ja suureneb inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale, seega ei ole vähendamine kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega. Lisaks toob vastustaja õigustatult välja, et erinevalt kaebaja väidetest ei asu ta EKV vähendamisest keeldumisega Jõesuu aladel kujundama asustusstruktuuri, vaid hindab ainult tulenevalt seaduses sätestatust, kas KOV-i soovitav EKV vähendamine vastab seaduses nõutud ranna kaitse eesmärkidele. Käesoleval juhul on ta leidnud, et see ei ole nii ja kaebaja poolt soovitud ehitisi on võimalik rajada ka väljaspoole EKV-d. Vastustaja selgitab ka täiendavalt, et ta küll möönab, et kuigi Jõesuu küla Ihasalu lahe piirkonnas esineb ka tänasel päeval hoonestust, ei ole hoonestuse määr samalaadne, mida oleks sinna võimalik rajada EKV vähendamisega nõustudes, mistõttu ei ole ka seal täna esinevad inimtegevusest tulenevad mõjud ranna kaitse eesmärkidele võrreldavad piirkonnas ulatusliku EKV vähendamisega kaasnevate mõjudega.
37.6.Kohus leiab, et need selgitused ja vaidlustatud otsuses kajastatu näitavad, et vastustaja on teostanud seaduslikult kaalutlusõigust ning vaatamata veale ühe kinnistu omandiküsimuses põhjendanud igati seaduslikult oma keeldumist vähendada kaebaja poolt soovitud määral seaduses ettenähtud EKV-d. Kohus märgib, et vastustaja esitatud kaalutlustest ei nähtu ilmselgelt kaalutlusviga ega ka oluliste asjaolude tähelepanuta jätmist. Asjaolu, et kaebaja soovidega mittearvestamine ei lase viimasel vabalt suunata asustusstruktuuri (teostada enesekorraldusõigust), ei tähenda, et vastavad otsused oleksid õigusvastased. Kohtu hinnangul on vastustaja väga õigesti asunud seisukohale, et tema ülesanded EKV vähendamise võimaluste hindamisel tulenevad mitte KOV soovide analüüsist, vaid ikkagi eelkõige LKS ja teistes seadustes sätestatud võimalustest ja tingimustest EKV vähendamiseks, mis tähendab, et lähtepunktiks peab olema EKV vähendamise kooskõla ranna ja rannaalade kaitse eesmärkidega, mitte valla poolt soovitud arendustegevusega. Kaebaja seisukoht, et tema arengu eesmärgid peaksid olema siinkohal eelistatud seadusega määratud ranna ja kalda kaitse eesmärkidele, on sügavalt ekslik ja vastuolus seaduses sätestatuga. Riigikogu on LKS-s selgelt
väljendanud seisukohta, et eelistatud on ranna ja kalda kaitse eesmärgid ja EKV-d saab vähendada ainult väga erandlikel juhtudel.
38.Ala 9 - Ihasalu küla
38.1.Kaebaja on Ihasalu küla osas välja toonud, et läänepiiril Laherannaga seoses taotles ta metsamaal EKV vähendamist 100 meetrit veepiirist, millest Keskkonnaamet aga keeldus. Samuti on toodud, et Ihasalu idakaldal taotles kaebaja EKV vähendamist olemasoleva hoonestuse osas, millega vastustaja ei nõustunud. Ihasalu tee 34, 36 ja 48 osas on Keskkonnaamet andnud EKV vähendamise nõusoleku kogu õuemaa ulatuses, kaebaja taotles EKV vähendamist aga vähem.
38.2.Vastustaja toob vastuses nendele väidetele välja, et vaidlustatud otsuse III ptk punktis 8.1. (lk 57-64 ) on ta välja toonud, miks ta ei nõustunud Ihasalu küla lääneosas ehk nn Laheranna piirkonnas EKV vähendamise ettepanekuga ja leiab, et vastavad seisukohad on asjakohased ja piisava põhjalikkusega argumenteeritud. Kohus nõustub selles osas vastustajaga ja märgib kõigepealt, et kaebuses puuduvad sisuliselt siinkohal igasugused argumendid, mida on vastustaja valesti teinud. Nähtuvalt vastustaja põhjendustest soovib kaebaja sellele alale kavandada elamu- ja puhkeotstarbelist maad, millega juba esinev inimtegevus suunataks ökoloogiliselt vähemväärtuslikele aladele. Kaebaja leiab, et EKV vähendamine aitaks tõsta piirkonna atraktiivsust potentsiaalse tiheasustusega elamu- ning ettevõtlusalana, et tagada elanike arvu kasv ka pikemas perspektiivis ja võimaldada mereäärsete puhkealade rajamist ja kasutamist laiemale avalikkusele. Vastustaja on leidnud, et ÜP-s ettenähtud viisil ala (lääneosa kinnistute osas) hoonestamine ning avalikkust teenindavate ehitiste rajamine metsa eeldaks metsa raadamist nii hoonete kui ka juurdepääsuteede ja parklate rajamiseks. Samuti võib olla kohati vajalik maapinna täitmine koos taimestikku hävimise ja niiskusrežiimi muutmisega. Vastustaja hinnangul kaasneks kavandatu realiseerimisega seni hoonestamata kinnistutel selgelt negatiivne mõju tänasel päeval looduslikus seisundis olevale metsakooslusele, mis kavandatu realiseerimisel sisuliselt hävitatakse ja see ei funktsioneeriks enam mitte loodusliku metsakooslusena vaid elurajooni kõrghaljastusena. Samuti kaasneks tiheasustusega elamuala loomisega senisest oluliselt suurem inimtegevuse kahjulik mõju keskkonnale. Vastustaja on ka seisukohal, et ajalooliselt hõredalt asustatud ala (selle üle vaidlust ei ole) asemele tiheasustatud ala arendamine ei ole kooskõlas olemasoleva asustusega (ka sealkõrval asuv Laheranna DP nägi EKV vähendamiseks nõusoleku saamiseks ette hajaasustuse asustusstruktuuri). Lisaks tooks kavandatud kultuuriüritusi ja rekreatsiooniteenuseid pakkuvate ehitiste rajamine kaasa piirkonda aastaringselt külastavate inimeste osakaalu suurenemise. Samuti on võimalik piirkonnas kavandatud ehitutegevust ellu viia väiksemas ulatuses ranna piiranguvööndi ja Ruu-Ihasalu tee vahelisel alal.
38.3.Ala idaosaga seoses leiab vastustaja kokkuvõtvalt osas, kus ta keeldus EKV vähendamisest, et arvestades, et ala idaosa põhjaosa kinnistud on valdavalt pikaajalise inimtegevuse tõttu mõjutatud ning intensiivses kasutuses (ajalooline küla), ei ole EKV vähendamisega veekaitsevööndi piirini ja osaliselt veekaitsevööndis paiknevate olemasolevate hoonete kontuuri ulatuses ning väljakujunenud hoonestuse õuemaal näha ette täiendavat ja olulist negatiivset mõju ranna kaitse eesmärkidele, sh looduskoosluste säilimisele. Tiheasustusalal EKV ulatuslik vähendamine veekaitsevööndisse ei ole kooskõlas veekaitsevööndi eesmärgiga. Keskkonnaamet ei nõustu EKV vähendamisega ala idaosa lõunaosas lähtuvalt asjaolust, et kavandatava tegevusega kahjustatakse ranna kaitse eesmärke (looduskoosluste hävimine ja killustamine, asustuse laienemine ei arvesta kinnistu piiride, kõlvikute ja ranna eripäraga), välja arvatud Ihasalu tee 48, Ihasalu tee 50, Ihasalu tee 36 ja Ihasalu tee 34 kinnistute osas eeltoodud
ulatuses, kus inimmõju on juba avaldunud. Valdaval osal neist kinnistutest (v.a Uusvaba ja Järve kinnistud) võimaldab kinnistu suurus ja kõlvikuline koosseis ehitada ka väljapoole EKVd.
38.4.Kohus leiab, et eeltoodud kaalutlused ei ole põhjendamatud või valed või oluliste kaalutlusvigadega ning seetõttu puudub alus otsuse tühistamiseks.
39.Ala 10 – Neeme küla
39.1.Kaebajale jäänud arusaamatuks, kuidas on vähendatud EKV-d Neeme külas kaebuses mainitud aladel ning mis saab metsaaladel hoonestusest, mille osas ei ole EKV-d vähendatud. Muid põhjuseid otsuse õigusvastasuse osas kaebaja toonud ei ole.
39.2.Vastustaja on oma vastuses kaebusele (punktid 3.8.1.-3.8.3) üksikasjalikult selgitanud kõigi kaebaja kirjeldatud probleemsete aladega seotut viidates asjakohaselt ka 03.07.2020 otsusele. Vastavat ala ja selle suhtes langetatud otsuseid ja kaalutlusi seoses EKV vähendamise või sellest keeldumisega on üldiselt käsitletud otsuse III ptk punkt 9 lk 73-99.
39.3.Kohus leiab, et toodud selgitused on piisavad ja kaebaja oleks võinud neid küsida ka haldusmenetluse raames. Samuti tunnistas vastustaja, et Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas esines 03.07.2020 kirjas eksitus, mille kohaselt need arvati Kadakaranna detailplaneeringu koosseisu ning viimase osas jäi kehtima varasem EKV vähendamise otsus. See tähendas, et kõnealuse kolme kinnistu osas ei käsitletud 03.07.2020 otsusega EKV vähendamise võimalikkust. Samas selgitas Keskkonnaameti, et tema 08.09.2020 täiendava otsusega edastati kaebajale otsus EKV vähendamise nõusolekuga Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas, mis tähendab, et kaebaja tõstatud probleem on tema soovide kohaselt lahendatud. Kohus nõustub vastustaja selgitusega ka osas, mis puudutavad keeldumist vähendada EKV-d Neeme sadamas asuva reformimata riigimaa osas, sest puudub huvitatud isik ning on ebaselge, kes vastutab alal esineda võivate olukordade eest.
40.Ala 11 - Kaberneeme küla
40.1.Kaebajale on nähtuvalt kaebusest kõigepealt arusaamatuks, miks vähendas vastustaja Kordoni tee 22 kinnistu osas on EKV-d üksnes õueala ulatuses, kuigi kaebaja taotles EKV vähendamist laiemalt. Lisaks, on vastustaja EKV-d vähendanud üksnes hoonete kontuuride kaupa, kuigi kaebaja taotles EKV vähendamist sirgjooneliselt. Teiseks jäi kaebajale arusaamatuks, mida tähendab, et Tõusu tee 33 kinnistul olemasolev kõrvalhoone jääb väljaspoole EKV-d. Kolmandaks jäi kaebajale selgusetuks, mis saab edasi Kaberneeme tee 2a kinnistul EKV-s paiknevast abihoonest.
40.2.Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud kõigepealt, et antud piirkonnas, sh Kordoni tee 22 kinnistu osas, et on lähtudes ranna kaitse eesmärkidest põhjendatud EKV vähendamisega nõustumine vaid õuemaa ulatuses, kuivõrd õuemaa ja mere vahelisele maa-alale jääb looduslikus seisundis ranna-ala, kuhu ehitustegevuse laienemine tooks kaasa nii negatiivsed mõjud ranna looduskooslustele ja nihkuks ka piirkonnale omane asustusstruktuur rohkem veekogu suunas. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole siinkohal toonud välja ka ühtegi sisulist põhjendust, miks ei ole tema hinnangul Keskkonnaameti otsus õige. Kohus leiab, et vastustaja on tõstatud küsimusele vastanud ja oma seisukohta piisavalt arusaadavalt selgitanud.
40.3.Vastustaja selgitas oma vastuses kaebusele punktis 3.9.2, et lisaks Tõusu teel vähendatud üldisele EKV ulatusele (veekaitsevööndi piirini ehk korduva üleujutusala piirist 20 m), anti Tõusu tee 33 kinnistul EKV vähendamise nõusolek ka abihoone osas, mis jääb üldisest EKV vähendamise joonest mere poole osaliselt veekaitsevööndisse. Teisisõnu, Tõusu tee 33 kinnistul nõustus Keskkonnaamet EKV vähendamisega lisaks veekaitsevööndist väljapoole jäävale alale ka merepoolse abihoone osas selle kontuuris.
Kohus leiab, et sisuliselt oli vastav seisuoht arusaadav ka 03.07.2020 otsuse I ptk punktis 10 (lk 9) toodud nõustumusest alal 11 Kaberneeme külas EKV vähendamisest. Vastustaja poolt antud selgitus oli vajadusel võimalik välja nõuda ka haldusmenetluses ning ei anna alust otsust õigusvastaseks pidada.
40.4.Kaberneeme tee 2a kinnistu merepoolsema abihoone osas märkis vastustaja vastuses kaebusele, et KOV ei ole taotlenud selles osas EKV vähendamist. Keskkonnaamet hindas antud kinnistul EKV vähendamise võimalikkust lähtudes LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimustest ning leidis, et EKV vähendamine on võimalik mõnevõrra suuremas ulatuses kui KOV taotles, kuid mitte põhihoonestusest oluliselt mere suunas paikneva abihoone osas. Seega nõustuti EKV vähendamisega 20 meetrini arvestades tavalisest veepiirist. Vastustaja seletas ka seda, et hoone edasine käsitlemine on KOV-i pädevuses, seda on Keskkonnaamet selgitanud ka kaebusele antud vastuse punktis 2.8. Kohus leiab ka siin, et tegu on selgitusega, mida oleks olnud võimalik küsida haldusmenetluses. Lisaks märgib kohus, et kaebajale ja huvitatud isikule esialgu soovitust soodsama lahenduse leidmine on käesoleval juhul põhjendatud ja ei kahjusta kuidagi kaebaja õigusi ning ei anna ka seetõttu alust kaebuse rahuldamiseks.
41.Ala 12- Haapse küla
41.1.Kohus märgib, et Haapse küla osas on kaebuse punktis 2.69. kaebaja välja toonud väga ebamääraselt, et kuigi taotlus on esitatud, ei ole vähendamist vastustaja poolt toimunud. Teiseks tõi kaebaja välja, et joonisel nr 31 (kaebuse lisa nr 38) ei vähendatud vastustaja poolt üldse EKV-d, kaasaarvatud olemasolevate hoonete osas. Hoonestus, mille osas EKV-d ei vähendatud, paikneb veel Naudingu kinnistul, Sarapuu kinnistul, Lutteri tee 15 kinnistul ja Lutteri tee 17 kinnistul.
41.1.Vastustaja selgitab vastuses kaebusele, et kaebaja väide EKV vähendamata jätmisest Haapse küla osas on ebaõige. Vastustaja toob välja, et Keskkonnaamet nõustus 03.07.2020 otsuse I ptk-s p.11 (lk 10) esitatud ulatuses Haapse küla lääneosas EKV vähendamisega seni juba hoonestatud alade osas.
41.2.Seni hoonestamata kinnistute osas ning valdavalt metsamaaga kaetud kinnistute osas, kus esineb ka mõningast hoonestust, viitas Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 11.6 (lk 116-117) toodud seisukohale, et EKV vähendamine ei ole võimalik. Kaalutluse argumendid on toodud 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 11.2-11.5 (lk 112-116) ning Keskkonnaamet jääb esitatud seisukohtade juurde.
41.3.Kohus leiab, et kaebuse punktis 2.69 esitatud seisukoht on väga ebamäärane ja ei anna ühest arusaamist, mida tegelikult öelda taheti. Vastustaja on käsitlenud teemat lähtudes parimast arusaamisest ja selgitanud, et esitatud seisukoht ei vasta tõele ning Haapse küla lääneosas on EKV vähendamisega nõustutud seni hoonestatud alade osas. Samuti on arusaamatu, milles näeb kaebaja EKV vähendamata jätmise õigusvastasust joonisel nr 31 toodud osas. Lihtsalt asjaolust, et EKV jäeti vähendamata, ei anna alust otsust õigusvastaseks tunnistada. Lisaks on vastustaja õigustatult viidanud ka oma otsuse põhjendustele selles küsimuses. Kohus ei näe eeltoodust järelduvalt võimalust tunnistada otsus selles osas õigusvastaseks. 42.Ala -13 Kullamäe küla
42.1.Kaebuse punktis 2.71. Kullamäe küla osas on kaebaja leidnud, et Keskkonnaamet ei ole põhjendanud, miks keeldus EKV vähendamisest taotletud metsamaa osas. Kaebuse punktis 2.72. on kaebaja välja toonud, et Monte tee 25 kinnistul asuva olemasoleva hoonestuse osas, EKV-d ei vähendatud.
42.2.Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et ta ei ole põhjendanud EKV vähendamisest keeldumist metsamaa osas. Vastustaja jääb 03.07.2020 otsuse III ptk punktides 12.2.-12.5. (lk 118-121) välja toodud põhjenduste juurde, et metsamaaga kaetud, kuid hoonestamata kinnistute osas ei ole EKV vähendamine kooskõlas ranna kaitse eesmärkidega, sest kinnistutel esineb metsamaa, need on suuremalt jaolt säilinud looduslikena (ehitustegevusega kaasneb mh metsamaa raadamise vajadus), ehitustegevusega kaasneks inimtegevusest tuleneva kahjuliku mõju suurenemine ranna EKV-s ning olemasoleva asustusstruktuuri muutumine ning seetõttu ei ole EKV vähendamine põhjendatud. Keskkonnameti hinnangul on esitatud põhjendused piisavad lähtudes menetluse iseloomust.
42.3.Keskkonnaamet selgitab, et Monte tee 25 osas esitatud pretensioonide osas puudub kaebuses jällegi sisuline põhjendus, miks on kaebaja arvates Keskkonnaameti EKV vähendamisest keeldumine olnud ebaõige. Vastustaja märgib ära, et Monte tee 25 kinnistu osas on 03.07.2020 otsuse III ptk punktis 12. (lk 117-121) välja toodud, et sealne ehitustegevus on toimunud ebaseaduslikult ning ehitustegevusele eelnevalt oli tegemist 100% metsamaaga, mistõttu alal on raadatud metsa. Lisaks toob vastustaja välja, et on kaebusele esitatud vastuse punktis 2.8.1. selgitanud, et Keskkonnaamet lähtub ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste lahendamisel põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud. Keskkonnaamet on seisukohal, et ehitustegevusega kaasnes ka asustusstruktuuri muutus antud piirkonnas ning mõningane inimtegevusest tuleneva negatiivse mõju suurenemine ranna EKVs. Nendel põhjustel ei pidanud Keskkonnaamet võimalikuks EKV vähendamisega nõustuda (ega oleks seda võimalikuks pidanud ka ehituseelselt), sest mõjud ranna kaitse eesmärkidele on olnud negatiivsed.
42.4.Kohus leiab, et kaebaja etteheited vastustaja otsuse põhjendamatuse kohta on ümber lükatud ja asjaolu, et kaebaja nendega ei nõustu, ei anna põhjust otsuse tühistamiseks.
43.Ala 14 – Koogi küla
43.1.Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole Jägala-Joa tee 33 kinnistu abihoone osas EKV-d vähendanud ning talle ei ole arusaadav, mis saab hoonest edasi.
43.2.Vastustaja selgitab vastuses kaebusele, et Keskkonnaametile teadaolevalt on Jägala-Joa tee 33 kinnistu abihoone näol tegemist ajaloolise hoonega, mis on rajatud Lundi paisule. Hoone on tuvastatav hiljemalt NSVL o42 1959. aasta topokaardil 1:10 000. Seega puudub vaidlus, et tegemist on seaduspärase hoonega. Hoonet on võimalik rekonstrueerida ja ümber ehitada vastavalt ehitusseadustikus ja LKS-s toodud tingimustele.
43.3.Kohus märgib, et tegu on jällegi pigem selgituse küsimise, kui tõsiseltvõetava argumendiga vastustaja otsuse õigusvastasuse osas. Sellised küsimused tuleks esitada tavalise haldusmenetluse käigus ja need ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
44.Ala 15 ja Ala 16 - Loo alevik
44.1.Loo aleviku osas on on Keskkonnaamet kompromiss läbirääkimiste tulemusena 01.12.2020 otsuses nõustunud EKV vähendamisega Loo külas Vadioja kaldal 2) Loo alevikus Oja tee 3 (24504:003:0782), Oja tee 7 (24504:003:0779), Oja tee 9 (24504:003:0778) kinnistutel 6 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Saha tee 12 (24504:002:0363), Vahe tee 1 (24504:002:0293), Vahe tee 3 (24501:001:0351), Vahe tee 5 (24504:002:0780), Vahe tee 9 (24501:001:0619), Vahe tee 11/15 (24504:002:0567) ja Vahe tee 11a (24501:001:0545) kinnistutel 5 meetrini põhikaardile kantud veepiirist, Toome tee 6 (24504:002:0145) kinnistul kinnistu Vadioja poolse piirini (minimaalselt 4 meetrini põhikaardile kantud veepiirist) ning täiendava EKV vähendamise taotluse skeemil 1, 2 ja 3 toodud piiritletud asukohtades 0 meetrini vaid trasside (sh sadevete juhtimisel Vadiojja) rajamiseks.
44.2.Kaebaja on täiendava kaebuse punktides 2.3.-2.4. vastavat kompromissi ka kinnitanud ning loobunud Loo aleviku osas esitatud kaebusest. Kohus on vastava otsuse fikseerinud oma 16.02.2021 määruses millest tulenevalt on menetlus selles osas lõpetatud.
45.Ala 17 Liivamäe ja Saha küla
45.1.Liivamäe ja Saha külades tegi Jõelähtme vald ettepaneku EKV vähendamiseks 0 meetrini Vadioja ääres, kuid vastustaja nõustus 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega 10 meetrini (Pesa tee 1 kinnistul 7 meetrini). Kaebuses viitas vald EKV vähendamise osas Loo aleviku puudutavale punktile 2.75, mille kohaselt Vadioja kanti Keskkonnaregistrisse alles hiljuti, mistõttu varasemalt ei olnud vajadust EKV-d vähendada ja kallastele on lubatud ehitada. Samuti pidas vald oluliseks, et EKV rakendub tulevikus vajaminevatele, kuid hetkel mitteteadaolevate ÜVK või muude sadeveelahendusrajatiste osas, mida ei ole EKV vähendamisega mittenõustumise korral võimalik Vadiojja juhtida.
45.2.Vastustaja toob välja, et ta on Liivamäe ja Saha külades Vadioja kaldal arvestanud kehtestatud Kärsa ja Peetri detailplaneeringuga (kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 30.05.2013 otsusega nr 394, edaspidi Kärsa ja Peetri DP) maksimaalses ulatuses, mis oli kalda kaitse-eesmärkidest võimalik. Näiteks nõustus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuses EKV vähendamisega suuremas ulatuses kui veekaitsevööndi piirini Pesa tee 1 kinnistul. Samuti ei nõustu vastustaja väitega, et ta pole piisavalt selgitanud 03.07.2020 otsuse III ptk p.-s 16 (lk 39-143), miks ei olnud võimalik kalda kaitse-eesmärkidest lähtudes Vadioja EKV-d vähendada 0 m-ni. Eelkõige on punktis 16 välja toodud, et EKV vähendamisega 0 m-ni kaasnevad negatiivsed mõjud looduskooslustele, millel on oluline veekaitseline roll, kaasneks suuremal määral inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju ning lisaks nihkuks piirkonnas varem väljakujunenud ehitusjoon rohkem veekogu suunal.
45.3.Mis puudutab tehnorajatiste rajamist EKV-sse, siis selgitab vastustaja, et LKS § 38 lg 4 p 9 kohaselt ei laiene ehituskeeld olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja – rajatisele ning lg 5 p 8 kohaselt kehtestatud detail- või üldplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja –rajatisele. Kärsa ja Peetri DP-ga kavandati Vadioja EKV-sse elamute rajamist, seega on võimalik realiseerida EKV-s tehnovõrkude või –rajatiste rajamise vajadust. Sademeveelahenduste osas viitab vastustaja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 2 lg-le 2, mille kohaselt loetletakse sademete-, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik omavalitsus ei ole teisiti otsustanud. Seega juhul, kui KOV ei ole otsustanud teisiti, on sademevee ärajuhtimise ehitise näol tegemist (koosmõjus asjaõigusseaduse § 158 lõikega 1) tehnovõrgu või –rajatisega ning sellisel juhul rakendub ka sademeveelahendustele LKS § 38 lg 4 p-s 9 ning lg 5 p-s 8 toodud EKV erisused.
45.4.Vastustaja märgib ka, et Jõelähtme vald ei saa eeldada, et pärast Kärsa ja Peetri DP kehtestamist jäävad asjakohased seadused muutumatuks, mis võimaldab kehtestatud detailplaneeringulahendust realiseerida täies ulatuses. Ka HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab norminõuetele. Seetõttu juhul, kui kehtestatud detailplaneeringu alusel ei ole ehitusõigust hakatud realiseerima enne veekogust tulenevate piirangute kehtima hakkamist, tuleb ehituslubade väljastamisel arvestada lähtuvalt HMS §-st 54 kehtiva seadusega. Keskkonnaameti hinnangul on nõustutud EKV vähendamise ulatuse korral võimalik rakendada Kärsa ja Peetri DP-ga kavandatud ehitusõigust.
45.5.Kohus leiab, et kaebaja toodud väited ei anna alust vaidlustatud otsust ka selles küsimuses õigusvastaseks tunnistada. Vastustaja on näidanud selgelt ära, millistele põhjendustele tuginedes on ta otsuse langetanud, need on kirjas vaidlustatud otsuses ja kohtu hinnangul on
need õiguspärased. Samuti on vastustaja selgitanud vastuses kaebusele tehnorajatiste rajamisega seotud küsimusi ning välja toonud LKS nende suhtes ette nähtud erisused. Vastustaja on ka põhjendatult selgitanud, et detailplaneeringu realiseerimisega seoses kannab isik võimaliku seadusandluse muutusega seotud riske. Samamoodi ei ole võimalik näiteks oma ehitusõigust realiseerida sõltumata kehtivast detailplaneeringust, kui ehitusalal avastatakse näiteks mõni erilise kaitse all olev taim või sinna asub elama kaitse all olev lind.
46.Ala 18 – Iru küla
46.1.Kaebaja ei nõustu punktis vastustaja lähenemisega, et ÜP menetluse raames on võimalik EKV vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid EKV vähendamiseks. Kahe kehtiva haldusakti puhul oleks sellisel juhul kehtivad erinevad EKV-d, mis oleks õigusvastane.
46.2.Vastustaja selgitab vastuseks, et ÜP kehtestamise järgselt ei kaota kehtivust varasemalt detailplaneeringutega antud EKV vähendamise nõusolekud juhul, kui vastavaid detailplaneeringuid pole tunnistatud kehtetuks.
46.3.Kohus leiab, et kaebaja vastuväide on jällegi väga üldsõnaline ja raskesti arusaadav. Kohus märgib, et vastustaja on korduvalt selgitanud ja ka vaidlustatud otsuses märkinud, et varasemate detailplaneeringutega antud EKV vähendamise nõusolekud ei kaota kehtivust pärast ÜP vastuvõtmist. Kohtule jääb seetõttu kaebaja seisukoht selgusetuks ja kohus leiab, et isegi juhul, kui ÜP ja DP EKV alad ei kattu tuleb sel juhul arvestada puudutatud isikule soodsamat lahendust ja vastava olukorra ilmnemisel liites sobival juhul talle antud soodustused ehk tema õigused sellisest kahe haldusakti korraga kehtimisest kahjustatud ei saa.
47.Ala 19 – Jõesuu küla
47.1.Kaebaja on kaebuse punktis 2.78. seisukohal, et Keskkonnaamet on EKV vähendamiseks nõusoleku andnud oluliselt erinevamalt, kui kaebaja seda taotles.
47.2.Vastustaja toob välja, et võttis Jõesuu küla Jõeääre tee kinnistute piirkonnas arvesse LKS § 40 lg-s 1 sätestatud EKV vähendamise võimalikkuse kaalumise tingimusi, osaliselt alale rakenduva kaldaastangu erisust ning piirkonnas esinevaid looduskooslusi., ei saa Keskkonnaamet leiab, et arvestades EKV vähendamise nõusoleku ulatust, ei saa ta nõustuda seisukohaga, et EKV vähendamine oli oluliselt erinev kui kaebaja seda taotles. Arvestades piirkonnas väljakujunenud maakasutust ja EKV vähendamise ulatust, võimaldab Keskkonnaameti hinnangul EKV vähendamise nõusolek jätkata senist maakasutust väljakujunenud viisil selliselt, et tegevus on kooskõlas kalda kaitse eesmärkidega. Vastustaja märgib, et vastavalt EKV vähendamise nõusolekule said kõik Jõeääre tee piirkonna põhi- ja abihooned EKV vähendamise nõusoleku.
47.3.Kohus märgib, et kaebaja etteheide vastustaja otsusele on ka siinkohal väga üldsõnaline ja sellest ei nähtu põhjendusi miks ta peab vastustaja otsust õigusvastaseks. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks ka sel alusel vastustaja otsuse tühistamist.
48.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et käesoleval juhul puuduvad tal alused kaebuse rahuldamiseks.
49.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahv lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.