Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. aprill 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2469
Haldusasi
X ja Y kaebus Vabariigi Valitsuse 28. mai 2021. a korralduse nr 212 punktiga 3 ja Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 punktiga 10 ning Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2021. a korralduse nr 362 punktiga 7 tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2022. a otsus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebajad – X ja Y Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Y apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusosaliste toimikusse.
apellatsioonimenetluses
esitatud
tõendid
haldusasja
2.Jätta X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-2469 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. mail 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-21-2469 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusega nr 212 ,,Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga ja positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) kehtestati COVID-19 haigetele ja nende lähikontaktsetele keeld lahkuda kindla aja jooksul oma elukohast või püsivast viibimiskohast (karantiinikohustus). Korralduses on sätestatud rida erandeid. Muu hulgas tuleneb korralduse nr 212 p-st 5, et karantiinikohustust ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes on COVID-19 haiguse eelneva 180 päeva jooksul tõendatult läbi põdenud, COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või kes loetakse selle korralduse kohaselt vaktsineerituga võrdsustatud isikuks.
2.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk erinevaid meetmeid ja piiranguid. Korralduse p-de 10 ja 14 koosmõjust tulenevalt on välistatud mõningates tegevustes osalemine isikutele, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või eelneva 180 päeva jooksul seda haigust tõendatult läbi põdenud või selle korralduse tähenduses vaktsineeritutega võrdsustatud või muu selles korralduses sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvad isikud.
3.Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p-ga 7 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 p 15, milles oli nõutud, et erinevates tegevustes, milles osalemist korraldus nr 305 piirab, võisid osaleda ka inimesed, kes esitasid tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Pärast korralduse nr 362 jõustumist 25.10.2021 ei andnud selline testitulemus enam õigust neis tegevustes osaleda.
4.X ja Y esitasid 29.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendanud 20.12.2021 ja 30.12.2021), milles palusid tühistada korralduse nr 212 p 3 ja korralduse nr 305 p 10 osas, milles need näevad kaebajate suhtes ette selliste piirangute kohaldamise, mida ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes, või teise võimalusena tühistada korralduse nr 362 p 7. Kaebajad ei olnud kaebuse esitamise ajal COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud, ei kuulunud vaktsineeritutega võrdsustatud isikute hulka ega olnud haigust tõendatult läbi põdenud. X tegeleb meelelahutusäriga ja on 30-aastase kogemusega õhtujuht. Piirangute kehtivuse ajal ei saanud ta seda tööd ilma vaktsineerimistõendita teha. Meelelahutusteenuseid ei saa osutada kaugtööna. Kaebajatel on kaks lasteaiaealist last. Y on koolitatud massöör, ripsme- ja kulmutehnik ning maniküüri tegija. Ta oleks saanud sissetulekut teenida ainult juhul, kui lapsed oleksid käinud korralikult lasteaias. Lapsed on aga lasteaias olles olnud korduvalt lähikontaktis COVID-19 haigetega, mistõttu on kogu perekond pidanud korduvalt jääma eneseisolatsiooni. Sellest tulenevalt kaebajad hiljem lapsi lasteaeda ei viinud, kuna ei saanud lubada pidevalt eneseisolatsioonis viibimist. Kaugtöö ei olnud võimalik. Pärast koroonatõendi nõude
2(13)
3-21-2469 kehtestamist ei saanud Y teha oma tööd ilusalongis ning laste tõttu oli tal võimatu teha tööd ka oma kodus või kliendi kodus. Kaebajaid tuleks kohelda samaväärselt COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimestega vähemalt juhul, kui nad tõendavad enda nakkusohutust negatiivse testitulemusega, nagu see oli võimalik enne korralduse nr 362 jõustumist. Vaidlusaluste piirangute tõttu on nad sisuliselt kaotanud võimaluse tegutseda valitud kutsealal ja teenida elatist. Karantiinikohustuse ja tegevustes osalemise piirangute kehtestamine korraldustes sätestatud viisil ei ole eesmärgipärane, kuna ka vaktsineeritud inimesed levitavad viirust ja võivad haigestuda. On arusaamatu, miks võivad huvitegevustes ja muudes tegevustes osaleda vaktsineerimata lapsed, aga täiskasvanutele seda ka negatiivse testitulemuse alusel ei võimaldata. Samuti pole kaebajate hinnangul millegagi tõendatud, et teised inimesed on ohtlikud negatiivse testitulemusega isikule, kes pole vaktsineeritud. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud korraldustest tulenev regulatsioon kujutab endast lubamatut survestamist vaktsineerimiseks eksperimentaalsete vaktsiinidega, mille kõik mõjud ja eelkõige pikaajalisemad mõjud inimese organismile ei ole lõplikult selged. Iseäranis vääraks peavad kaebajad vaktsineeritud isikute eeliskohtlemist võrreldes COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutega, kuna avaldatud teadusuuringute tulemusena on läbipõdemisel saavutatud immuunsus oluliselt tugevam ja kauakestvam. Kaebajad osutavad muude allikate hulgas Terviseameti andmetele, mille kohaselt raskelt COVID-19 haigusega haigestunute hulgas selle haiguse varem läbi põdenud inimesi ei ole. Samuti viitavad kaebajad erinevate riikide statistilistele andmetele, kust nähtub, et kõrge vaktsineeritus elanikkonna hulgas ei ole kaasa toonud vähest nakatumist. Kaebajad osutavad ka sellele, et Eestiski ei ole nakatumisnäitajad vaktsineeritute osakaalu suurenemisel vähenenud, vaid vastupidi. Kaebajad on esitanud tõendid selle kohta, et nende kummagi veres on tuvastatud COVID-19 haigust põhjustava viiruse antikehade olemasolu ning nad leiavad, et kuigi see on väiksem kokkuleppelisest normväärtusest, kinnitab see nende kokkupuudet viirusega ja lubab seega eeldada loomuliku immuunsuse teket. Seoses vastustaja väitega, et piirangud on vajalikud tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks, leiavad kaebajad, et kõnealuse ülekoormuse põhjus ei ole mitte haigete hulk, vaid riigi tasandil selle süsteemi suutmatu korraldus, mille parandamiseks pole valitsus kaks aastat kestnud pandeemia vältel midagi mõistlikku teinud. Samas osutavad kaebajad sellele, et piirangud on jäetud kehtima, kuigi pärast 25.10.2021 on COVID-19 patsientide haiglaravi vajadus pidevalt langenud. Kaebajad on seisukohal, et haiglaravi vajavad pigem nõrga tervisega inimesed, mitte tingimata need, kes on vaktsineerimata. Teaduslikult on põhjendamata vastustaja järeldus, et vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis viiruse leviku tõkestamiseks. Väga intensiivsed põhiõiguste piirangud kehtestati ebaselgete ja puudulike teadmiste juures. Eksitav on vastustaja lubadus hoida ühiskond avatuna kõrge vaktsineerituse taseme korral. Sellele viitab olukord Belgias, kus nakatumine tõusis oluliselt ja piiranguid karmistati kõrge vaktsineerituse taseme juures. Terviseameti iganädalaselt esitatud andmetele tuginedes saab väita, et negatiivse testi kui nakkusohutuse tõendi kaotamine ei ole olnud ratsionaalne, kuna meelelahutus- ja huvitegevuses nakatunuid oli enne 25.10.2021 vähem kui pärast.
Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata.
3(13)
3-21-2469 Nii karantiinikohustus kui tegevustes osalemise piirangud on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ja eeskätt riigi toimepidevuse tagamiseks vajalikud ega ole ülemäärased. Korralduse nr 362 p 7 eesmärk on kaitsta vaktsineerimata inimesi endid, kuna nende võimalus nakatumise korral haigust raskelt põdeda ja haiglaravi vajada on suurem. Korralduse nr 305 p 10 osas lastele erandi tegemise eesmärk on seotud kaaluka vajadusega tagada lastele võimalus omandada haridust. Lapsi vaktsineeritakse alates 12 eluaastast ja see eeldab lapsevanema nõusolekut. Lapsed põevad COVID-19 haigust kergemini ega vaja üldjuhul haiglaravi. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine on põhjendatud, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada, nakatumise korral on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi, mistõttu toob nende nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Vastustaja väitel nähtub prof. KF poolt 2021. aasta augustis ja novembris koostatud analüüsidest, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul aga samuti kordades väiksem kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. Viidates Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme väljaütlemisele, tõdeb vastustaja, et haiglaravi vajavad ennekõike vaktsineerimata inimesed ning nende haiglaravi kestab üldjuhul kauem. Vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. Viidates Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse andmetele, märgib vastustaja, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut. Viidates Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC)
29.märtsi 2021 tehnilisele raportile, märgib vastustaja, et vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist. Ka märgib vastustaja, et COVID-19 kiire leviku peatamiseks ning haiglate ülekoormuse vältimiseks soovitavad nii ECDC, USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus kui ka WHO inimestel end vaktsineerida ning riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas. Vastustaja viitab ka teadusuuringule, mille kohaselt on COVID-19 vastu vaktsineeritud inimestel väiksem tõenäosus viirust levitada isegi juhul, kui nad ise nakatuvad. Kaebajate puhul ei ole tõendatud, et nad oleks COVID-19 haiguse läbi põdenud. Seni puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu. Seni puudub kinnitatud referentsväärtus nakkusohutuse hindamiseks. Kasutatud vaktsiinid ei ole eksperimentaalsed. Kõik need on saanud Euroopa Liidus müügiload ning nende tõhusust ja kõrvalmõjusid seiratakse pidevalt, kusjuures esimesed vaktsiinid on turul olnud ligi aasta ning ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, ent siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu.
6.X ja Y esitasid 30.12.2021 halduskohtule taotluse vastustaja tegevusega tekitatud kahju eest kohtu äranägemisel kindlaksmääratava suurusega hüvitise väljamõistmiseks.
7.Tallinna Halduskohtu 11.01.2022 otsusega keelduti 30.12.2021 kaebuse muutmise avalduse vastuvõtmisest (p 1), jäeti kaebus rahuldamata (p 2) ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (p 3). Kaebajate suhtes kohaldatud piirangud on mõistlikult põhjendatavad vajadusega suurendada elanikkonnas SARS-CoV-2 viirusest tingitud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste 4(13)
3-21-2469 osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Vabariigi Valitsus on vaidlusaluste kohustuste ja piirangute kehtestamisel ja neist erandite ette nägemisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, tuginenud vajalikul määral teadusandmetele ega ole teinud muid ilmseid kaalutlusvigasid. ECDC andmetest, millele korralduste seletuskirjades on viidatud, järeldub, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sealhulgas meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Isegi kui tervishoiusüsteem oleks korraldatud saamatult, ei ole selle muutmine võimalik nii kiiresti, et piiranguid mitte kohaldada. Üheks oluliseks ressursidefitsiidiks on kvalifitseeritud meditsiinipersonali puudus. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg-s 3 ja § 28 lg-s 5 on Vabariigi Valitsusele antud volitus kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks karantiin või liikumisja tegevusvabaduse piiranguid. Karantiinikohustuse ulatuse ning liikumis- ja tegevusvabaduse piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Kaitsemeetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele. Tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub. Valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Seetõttu ei saa tagantjärgi pidada kehtestatud piiranguid ka tarbetuteks. Inimestevaheliste kontaktide piiramine on võimalik vaid lühiajaliselt. Seetõttu on ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi ehk eelduslikult immuunsuskaitse saanud inimesi, põhjendatud. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine on õigustatud vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Tõendid kinnitavad, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID5(13)
3-21-2469 19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud prof. KF analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib Vabariigi Valitsus NETS §-des 27 ja 28 sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas selgitatud, et lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Kaebajate puhul ei ole põhjust väita, et nad on COVID-19 haiguse läbi põdenud ja seeläbi immuunsuse saavutanud. Esitatud tõendite kohaselt on kaebajate veres tuvastatud antikehade hulk vastavalt 6,3 AU/ml ning 1,3 AU/ml. Mõlema tulemuse kohta on analüüsi tegija andnud hinnangu „Negatiivne tulemus. Puudub seroloogiline viide kokkupuutele SARS-CoV-2 viirusega või vaktsineerimisele“. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Olukorras, kus kaebajate puhul ei ole meditsiiniliselt kinnitust leidnud see, et nad on haiguse läbi põdenud – ja kaebusega koos esitatud analüüsitulemuste pinnalt sellist järeldust teha ei saa – oleks sisuliselt üldkehtivatest piirangunormidest erandi tegemine vastuolus nende piirangute kehtestamise aluseks oleva avaliku huviga. Lastele leebemate piirangute kohaldamist õigustab nii nende kergem haigestumine kui laste huvid. Huvitegevuses osalemine on laste jaoks osa nende eaga kaasnevast arenguvajadusest ning laste puhul on selliste tegevuste piiramine seda arenguvajadust silmas pidades märksa kahjustavam, kui see on täiskasvanud inimese puhul. Neil asjaoludel on Vabariigi Valitsus lähtunud mõistlikust kaalutlusest, et laste arenguvajaduse tagamine on suurem väärtus kui ohud, mis kaasnevad sellega, et nad võivad ise haigestuda või kanda edasi viirust. Olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ning vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest nagu Eestis kasutatavaid COVID-19 vaktsiine, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud. Kaebajatel on õigus, et vähemalt X kannatab vaidlusaluste piirangute tõttu rohkem kui kannataks temaga muus osas samadele tunnustele vastav mõni teine inimene, kes saab oma valitud elualal töötada nii, et kehtestatud piirangud seda ei takista. See ei tähenda, et Vabariigi Valitsus pidanuks selliste isikute jaoks ette nägema täiendava erandi. Sellised erandid saaksid olla põhjendatud vaid juhul, kui nende aluseks oleks asjaolud, mis soodustavad piirangute eesmärgi saavutamist, nagu see on vaktsineeritute puhul. Mis puudutab Y väidet, et ka temal ei ole võimalik vaidlusaluste piirangute tõttu leida elatise teenimise võimalusi, siis selle väitega ei saa nõustuda, kuna vaidlusalused piirangud tema enda poolt väidetud tegevusalal tegutsemist tegelikult ei piira.
8.Vabariigi Valitsuse 14.03.2022 korralduse nr 82 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ p-ga 4 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 p 14, mis keelas varem COVID-19 6(13)
3-21-2469 vastu vaktsineerimata või haigust mitteläbipõdenud isikute osalemise korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustes. Korraldus jõustus 15.03.2022. Vabariigi Valitsuse 02.04.2022 korralduse nr 108 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ p-ga 1 tunnistati korralduse nr 305 II ja III osa (sh korralduse p 10) kehtetuks. Tervikuna tunnistati korraldus nr 305 kehtetuks Vabariigi Valitsuse 14.04.2022 korraldusega nr 124 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kehtetuks tunnistamine“ alates 15.04.2022. Korralduse nr 212 p 3 kaotas kehtivuse alates 01.07.2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X ja Y esitasid 07.02.2022 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tallinna Halduskohtu 11.01.2022 otsus ja kaebuse muutmise järel taotlevad Vabariigi Valitsuse poolt hüvitada kohtu äranägemisel kahju, mis tekkis korralduse nr 212 p 3, korralduse nr 305 p 10 ja korralduse nr 362 p 7 alusel kaebajate suhtes selliste piirangute kohaldamisel, mida ei kohaldatud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud ja nendega võrdsustatud isikute suhtes. Halduskohtu otsuse põhjendused on vastuolulised ega arvesta faktilise olukorra muutumisega. IL, AM ja MP on avaldanud arvamust, et koroonapassi kasutamine tuleb lõpetada. Vabariigi Valitsus ei ole kahe aasta jooksul teinud mitte midagi meditsiinisüsteemi parendamiseks. Seda teed on läinud näiteks Leedu, Rootsi jpt riigid. Näiteks oleks saanud kohe ja operatiivselt kriisi olukorras suunata plaanilise ravi patsiente erakliinikutesse. Juba 29.10.2021 avaldati teadusuuring, milles sedastati, et viiruse delta variandi puhul kannavad nakkust edasi täielikult vaktsineeritud 25% ja mittevaktsineeritud 38% ulatuses. Seega oli ammu teada, et vaktsineeritud ja mittevaktsineeritud levitavad nakkust edasi sarnaselt ehk nende viirusekoormus on sarnane. Koroonapass ei peaks kehtima sedavõrd pikaajaliselt, sest selleks puudub meditsiiniline põhjendus. Haiguse läbipõdemine annab oluliselt pikemaajalise kaitse. Sarnast efekti ei ole tõendatud vaktsiinide manustamise järel. Piirangutega motiveeritakse inimesi vaktsineerima piirangute ähvardusel ja seda olukorras, kus erakorralise müügiloaga ravimitel on pooleli ohutusuuringud. Vaktsiinid on saanud erakorralise müügiloa, kuid on kaalukad argumendid, et nende müügilubade hankimiseks on moonutatud esialgseid uurimistulemusi ja varjatud tegelikku kahju inimorganismile. On olemas ka ametlikult heaks kiidetud ravim Paxlovid. Euroopa Ravimiamet andis ravimile tingimusliku müügiloa ja see on suures osas eksperimentaalne. Vaktsiinide manustamisel peaks lähenema kõikidele individuaalselt ja eeskätt vajaksid kaitset riskigruppi kuuluvad isikud, kelle hulka kaebajad ei kuulu. Andmed COVID-19 haiguse kulgemise ja sümptomite raskuse kohta on salastatud, kuid kättesaadavad vastustajale. Kaebajatel on viiruse vastased antikehad. Nende kogus testi tegemise ajal ei näita, et kaebajad ei ole COVID-19 haigust läbi põdenud. Teadusnõukoda on kinnitanud, et koroonaviiruse antikehad veres kinnitavad, et inimene on viiruse läbi põdenud. Referentsväärtus 50 AU/ml antikehade testis ei oma empiirilist tähtsust. Y on haiguse läbi põdenud ja X-l haigestunud pereliikmetega kontaktis olemise järel antikehade tase hoopis vähenes. Koroonapassi väljastamisel ei tuvastata eelnevalt, millises mahus antikehasid vaktsineeritul tekkis. Haiguse läbipõdemine annab pikaajalise ja tõhusa kaitse, samas kui vaktsiinid sunnivad viirust pidevalt muteeruma ning selle kaitse on vähene ja lühiajaline.
7(13)
3-21-2469 X ei saa valida teist töökohta, sest see eeldaks koolituse läbimist; koolitustel osalemiseks vajab ta aga vaktsineerimistunnistust. Kaebajatele tekkis vaidlustatud korralduste tõttu kahju. Kaebajad pidid olema kahel korral eneseisolatsioonis, sest nende lapsed puutusid lasteaias kokku COVID-19 haigust põdevate inimestega. Sellises olukorras ei ole töö otsimine võimalik. Vaktsineerimata inimest tööle ei soovita, sest on oht, et ta peab viibima eneseisolatsioonis. Y töövestlused seetõttu lõppesid. Samuti ei olnud Y-l võimalik alustada ettevõtlusega ulatuslike piirangute tõttu. Teenust ei saa osutada nii, et lapsi ei ole võimalik lasteaeda viia. Y ei saanud osutada iluteenuseid nii, et tal ei ole lubatud teha kiirtesti, samuti maski kandvatele klientidele. Terviseamet esitas Y-le infotelefonis piirangute kohta ebaõigeid selgitusi. Ka X-l ei õnnestunud tööd teha. Ürituste korraldamine ilma vaktsineerimistõendita ei olnud reaalne. Vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks võinud teha ürituste korraldamisel ettevalmistavaid töid ja saata õhtujuhiks kellegi teise, ei ole põhjendatud, sest kaebaja on tunnustatud õhtujuht, kes ei saa tellimuse korral saata endale asendajat.
10.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Kaebajate suhtes kehtestatud piirangud olid võrdlemisi intensiivsed, aga mitte ülemäärased, sest kõiki olulisi elulisi vajadusi oli kaebajatel teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada, samuti oli võimalik teenida elatist alternatiivtegevustega. Õiguste riivet ei saa pidada ebaproportsionaalseks, arvestades kaebajate huvidele vastanduvat suurt avalikku huvi rahva tervise kaitseks ja meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks. Riigikohus selgitas 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Need seisukohad on asjakohased ka n-ö kaudse vaktsineerimisnõude puhul. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigushüvede kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, oli kaudsel vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Teadusteadmine viitas piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid. Vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu. Riigikohus märkis asjas nr 5-22-4 tehtud otsuses, et COVID-haiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2, vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241/11, p 30). Vaidlusaluste korralduste andmise ajaks oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhines nii testimisel kui ka praktilisel rakendamisel. Kahju tekkimine ei ole tõendatud. X ei ole tõendanud eelkokkulepete olemasolu. Mõni üritustest oleks võinud ära jääda niigi. Kaebaja oleks võinud teha koostööd mõne teise ettevõtjaga, kes oleks tema asemel üritust kohapeal korraldanud nii, et X oleks tegelenud ürituse ettevalmistamisega. Programmi läbiviimine võib olla võimalik ka veebi teel või vabas õhus, kus vaktsineerimistõend ei olnud vajalik. X oleks saanud korraldada ka veebi teel õhtujuhi koolitusi. Koroonakaebustega seotud kohtupraktikas on läbivalt rõhutatud, et harjumuspärastele tegevustele, milles osalemise vaidlustatud korraldus kaebajate jaoks teatud
8(13)
3-21-2469 ajaperioodiks välistas, oli võimalik leida alternatiive. Seejuures oli piirangute kehtimise ajal igaühele antud võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi piirangute kohaldamisalast väljuda. Isegi kui saaks pidada tõendatuks, et kaebajatel on tekkinud kahju saamata jäänud töötasu näol ning see kahju on põhjuslikus seoses vastustaja kehtestatud COVID-19 leviku tõkestamisele suunatud korraldustes kehtestatud piirangutega, puudub vastustaja õigusvastane tegevus. Kaebajate puhul ei olnud täpne läbipõdemise aeg teada, mistõttu ei olnud alust kohelda neid võrdselt vaktsineeritud isikutega. Kui läbipõdemise aeg ei ole teada, ei ole üksnes antikehade testi põhjal võimalik hinnata, kas läbipõdemine on toimunud viimase 180 päeva jooksul või varem, mistõttu ei ole alust eeldada immuunkaitse olemasolu. Samuti puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud n-ö loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu. Piirangutega kaasnev riive kaebajate põhiõigustele ja -vabadustele ei olnud ülemäärane ega niivõrd intensiivne, et seda saaks pidada erakordseks ning õigustaks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1 kohaldamist. RVastS § 13 lg 2 sätestab, et saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldab seega vastustaja poolset süülist õigusrikkumist. RVastS § 13 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Vastustaja poolt korralduste kehtestamine ei olnud süüline tegevus. Vastustaja järgis hoolsuskohustust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus rahuldas 23.08.2022 määrusega kaebajate taotluse kaebuse muutmiseks ja asendas Vabariigi Valitsuse korralduste tühistamise nõude kahju hüvitamise nõudega.
12.Menetlusosalised esitasid oma väidete tõendamiseks apellatsioonimenetluses arvukalt tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendid poolte väidetega seotud ja seega asjakohased ning tuleb võtta haldusasja toimikusse.
13.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata.
14.Enne korralduse nr 305 p-i 15 kehtetuks tunnistamist oli isikul selle alusel võimalik p-s 10 loetletud tegevustes osaleda, kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus pidi olema negatiivne. Täpsemalt kohaldusid piirangutest vabastused järgmistel tingimustel: a) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; b) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist; või c) tegevuse eest vastutav isik on korraldanud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise võimaluse tegevuse asukohas Terviseameti juhiste kohaselt. Ringkonnakohtu järjepideva praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 3-21-2555) ei oleks testimine saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist. Ringkonnakohus kaalus nendes asjades kaebajatele kohtumenetluse ajaks testimisvõimaluse andmist esialgse õiguskaitse korras ja leidis, et avalikes huvides on võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine. Muu hulgas seetõttu ei pidanud ringkonnakohus proportsionaalseks kaebajatele esialgse õiguskaitse korras täiendava testimise võimaluse loomist kohtumenetluse ajaks, arvestades ka antigeeni 9(13)
3-21-2469 testi tulemuste ebakindlust ning nii antigeeni kui ka PCR testide korralduse nr 305 p-ga 15 lubatud pikaajalisi ajalisi nihkeid testi tegemise ja esitamise vahel (vastavalt 48 ja 72 tundi). Ringkonnakohus leidis, et avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni kaebajatest nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise järgselt vahetult nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel.
15.Põhjendamata on kaebajate väited, et riik oleks piirangute kehtestamise asemel pidanud hoopis suurendama tervishoiusüsteemi võimekust ning tegelikkuses haiglate ülekoormust ei esinenudki. Uute haiglahoonete ehitamine kui ka uue meditsiinipersonali väljaõpetamine võtab aastaid. Teadmata, millist ravivajadust uue viiruse levik eeldab ja kui kauaks pandeemia kestma jääb, ei olnud riigil põhjust kohe selles suunas oma ressursse suunata. Seda, et n-ö esimese koroonalaine ajal töötasid haiglad võimekuse kriitilisel piiril, saab pidada üldteadaolevaks. Korralduse nr 362 seletuskirjast nähtuvalt lähtuti korralduses ettenähtud muudatuste tegemisel hüppelisest nakkuse levikust ning suurest haiglaravi vajajate arvust. 2021. a 41. nädala (11.–17. oktoober) jooksul lisandus 7999 haigusjuhtu. Seisuga 18. oktoober 2021. a oli viimase 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta 1087,2. Terviseamet ennustas järgnevatel nädalatel kasvu jätkumist. Võrreldes 41. nädalaga suurenes uute juhtude arv 23,9% võrra. Alates septembrist 2021. a kasutusel olnud riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli koroonaviiruse leviku riskitase kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haigestunute kasvu foonil kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning hospitaliseeritutest 72% olid vaktsineerimata isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile 19.10.2021 seisuga suunis piirata plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis COVID-19 haiguse levikut vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise kaudu ning seda nii haiglates kui haiglaväliselt. Väide, et pandeemia ohjamiseks oleks piisanud vaid viiruse kontrolli alla saamisest haiglates, on üksnes spekulatsioon, mille paikapidavust ei saanud riik hakata inimeste elu ja tervise hinnaga kontrollima, vaid pidi valima ettevaatlikuma lähenemise. Ka pärast testimisvõimaluse kaotamist oli ECDC 24.11.2021 avaldatud dokumendi1 kohaselt Eesti jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline olukord oli kõige murettekitavam ning teadusandmed, mis puudutasid vaktsineerimata ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid ka siis lünklikud ja ebakindlad. Niisiis ei saa asuda seisukohale, et valitsuse korraldus oleks testimisvõimaluse kaotamise küsimuses olnud meelevaldne.
16.Halduskohus ei ole sisustanud ebaõigesti võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid on õigesti selgitanud, et mitte igasugune ebavõrdne kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena. PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumisega (diskrimineerimisega) on tegemist siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus. Võrdsuspõhiõiguse piiramine (see, et isikuid koheldakse erinevalt) ei ole iseenesest veel selle põhiõiguse rikkumine. Võrdsuspõhiõigust on rikutud siis, kui piirang pole formaalselt (norm pole kehtestatud pädevus, menetlus- või vorminõuetele vastavalt või parlamendireservatsiooni arvestades või ei vasta õigusselguse põhimõtetele) või materiaalselt PS-ga kooskõlas. Piirangu materiaalse põhiseaduspärasuse kontrollimisel tuleb selgitada välja, kas piirangul (erineval kohtlemisel) on legitiimne (PS-ga kooskõlas olev) eesmärk ning kas piirang on mõistlik ja asjakohane (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 20202, § 12 kommentaar, p-d 21 jj). Erinevat kohtlemist tervise ja teiste inimeste õiguste või vabaduste kaitseks, mis on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, aktsepteeritakse ka võrdse kohtlemise seaduse § 9 lg 1 järgi. Vaidlus
3-21-2469 puudub selles, et immuunsuskaitset omavaid ja mitteomavaid isikuid koheldi korraldusega nr 305 erinevalt, kuid vaidlus on selles, kas selline erinev kohtlemine oli põhjendatud ja proportsionaalne.
17.Kaebuse üks põhiargumente on, et kuna vaktsineerimine ei tõkesta viiruse levikut, siis oli erinev kohtlemine põhjendamatu. Vastupidiselt kaebajate väidetule näitasid usaldusväärsed teadusandmed, et põhjendatud on vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada. Ühtlasi on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi. Seega tõi vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruse nr 3-212241 p-des 27‒31, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga, ning on ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Siiski viitab tänane teadmine piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid (asjakohased veebiviited on Riigikohtu määruses lisatud). Muu hulgas kinnitas ECDC 01.09.2021 tehniline raport, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu. Seda toimet täheldatakse samade allikate järgi üldiselt ka SARS-CoV-2 Delta variandi ringlemise tingimustes, kuigi on andmeid mõju vähenemise kohta ennekõike teatud riskigruppide, nt eakate puhul. Selle põhjal võis eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vähendada inimeste raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal täienesid pidevalt. Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Riigikohus viitas selles lahendis ka, et vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.
18.Halduskohus on otsuses möönnud (p-d 10 ja 14), et korralduse nr 305 kehtestamise üks eesmärkidest oli ka võtta meetmeid vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks (n-ö kaudne vaktsineerimisnõue). Ülalviidatud lahendis selgitas Riigikohus lisaks, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad asjakohased ka n-ö kaudse vaktsineerimisnõude puhul. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasneva riive hindas Riigikohus mõõdukaks, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm). 27.12.2020‒08.11.2021 oli Eestis tehtud kokku 1 531 430 vaktsiinisüsti. Samal ajavahemikul laekus Ravimiametile 224 teatist tõsiste kõrvaltoimete kohta. Peamiselt oli neil juhtudel tegemist allergiliste reaktsioonidega ning neuroloogiliste ja kardioloogiliste häiretega. Neljal surmaga lõppenud juhtumil (neist kolm 63-aastased ja vanemad, üks 31-aastane) ei saa seost vaktsiiniga välistada (vt määruse p 29). EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral. Riigikohus ei 11(13)
3-21-2469 näinud ka nende tingimuste rikkumist. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud ravimiseaduse ja EL-i vastavate õigusaktidega, kahju tekkimisel on võimalik nõuda kahju hüvitamist (vt ka ravimiseaduse ptk 51 (vaktsiinikahjude hüvitamine, jõustus 01.05.2022) ning tervise- ja tööministri 25.04.2022 määrus nr 36 „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahju tunnused“. Riik tegeles vaktsiinikahjude hüvitamise temaatikaga siiski juba oluliselt varem3).
19.Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 korralduse nr 305 andmise õiguslike aluste NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5‒6 ja 8 põhiseaduspärasust ning leidis need olevat põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus oli seisukohal, et Vabariigi Valitsus ei ületanud volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. Seoses vaktsineerimisega märkis Riigikohus, et kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust vähendas koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. Riigikohus leidis, et kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10), arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel (p-d 49 ja 50). Riigikohus möönis, et hoolimata korralduste pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Praktikas hindas Vabariigi Valitsus pidevalt oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes epidemioloogilisest olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest (p 84). Riigikohtu arvates pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid Vabariigi Valitsusel kehtestada võimaldavad (nt liikumisvabaduse piiramine), oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks, järelikult tuleb meetmeid pidada sobivateks. Samuti ei ole piiranguid alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks. Riigikohus rõhutas, et riigi kaitsekohustuse täitmine uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul võib eeldada laia ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse (p 91).
20.Kuna vaidlusalused korraldused olid õiguspärased, ei ole alust kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks RVastS § 7 lg 1 alusel.
21.Kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada ka RVastS § 16 lg 1 alusel. Ringkonnakohus möönab, et kaebajatele on Vabariigi Valitsuse korralduste tõttu tekkinud kahju, sest nad ei saanud töötada sellisel viisil, nagu nad oleks saanud ilma piiranguteta, eriti vaktsineerimistõendi esitamise nõudeta. RVastS § 16 lg 1 alusel kahju hüvitamine eeldab, et isiku õigusi on piiratud erakordselt. Viidatud kohtupraktika kinnitab, et õiguste piirangud olid väga intensiivsed ning õigusi erakordselt piirava iseloomu tingimus on seega praegusel juhul täidetud. Küll aga välistab kahju hüvitamise RVastS § 16 lg 2 p 1 järgi asjaolu, et põhiõiguste piiramine toimus muu hulgas kaebajate huvides – nende tervise kaitseks – ning see, et kaebajatel oli võimalik kahju tekkimist vältida. Vastustaja on õigesti selgitanud, et vähemalt osaliselt oli kaebajatel võimalik teha teistsugust tööd või muuta oma töökorraldust. Ringkonnakohus ei pea kaebajate väiteid muu töö tegemise võimatusest usutavaks. Mitmed tööd ei eelda teiste inimestega samas ruumis viibimist ning võimalik oleks olnud ka kaugtöö. Vaktsineerimisest keeldumisega ei teinud kaebajad kõike endast võimalikku, et kahju tekkimist ära hoida.
22.Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
23.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta kaebajate kanda apellatsioonimenetluse menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude