Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 11. jaanuar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2469
Haldusasi X. X. Ja Y. Y. kaebus Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 punkti 3 ja Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 tühistamiseks osas, milles need sätted näevad kaebajate suhtes ette selliste piirangute kohaldamise, mida ei kohaldata COVID19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes, või teise võimalusena Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 punkti 7 tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja: X. X. Kaebaja: Y. Y. Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper, adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Keelduda kaebajate 30.12.2021 avalduses esitatud kaebuse muutmise (kaebuse hüvitamisnõudega täiendamise) vastuvõtmisest.
2.Jätta X. X. ja Y. Y. kaebus rahuldamata.
3.Jätta kummagi poole menetluskulud poolte enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 10. veebruaril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.1.Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusega nr 212 (edaspidi VVk 212/2021) kehtestati COVID-19 haigetele ja nende lähikontaktsetele keeld lahkuda teatud aja jooksul oma elukohast või püsivast viibimiskohast (edaspidi „karantiinikohustus“). Korralduses on sätestatud rida erandeid. Muuhulgas tuleneb VVk 212/2021 punktist 5, et karantiinikohustust ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes on COVID-19 haiguse eelneva 180 päeva jooksul tõendatult läbi põdenud1, COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või kes loetakse selle korralduse kohaselt vaktsineerituga võrdsustatud isikuks.
1.2.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305/2021 (edaspidi VVk 305/2021) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk erinevaid meetmeid ja piiranguid. Käesoleva vaidluse seisukohast on olulised eeskätt selle korralduse punktide 10 ja 14 koosmõjust tulenevad piirangud, mis välistavad teatud tegevustes osalemise isikutele, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või eelneva 180 päeva jooksul seda haigust tõendatult läbi põdenud või selle korralduse tähenduses vaktsineeritutega võrdsustatud või muu selles korralduses sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvad isikud. VVk 305/2021 sätteid on hiljem korduvalt muudetud. Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 (edaspidi „ VVk 362/2021“) punktiga 7 tunnistati kehtetuks VVk 305/2021 punkt 15, milles oli sisuliselt sätestatud, et erinevates tegevustes, milles osalemist VVk 305/2021 piirab, võisid osaleda ka inimesed, kes esitasid tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Pärast VVk 362/2021 jõustumist (25.10.2021) ei anna selline testitulemus enam õigust neis tegevustes osaleda.
1.3.Kaebajad ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud, ei kuulu vaktsineeritutega võrdsustatud isikute hulka ega ole seda haigust tõendatult läbi põdenud.
2.1.Kaebajad esitasid 29.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida on täiendanud 20.12.2021 ja 30.12.2021 menetlusdokumentides ning milles paluvad tühistada VVk 212/2021 punkti 3 ja VVk 305/2021 punkti 10 osas, milles need sätted näevad kaebajate suhtes ette selliste piirangute kohaldamise, mida ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes ning teise võimalusena tühistada VVk 362/2021 punkt 7. Lisaks sellele on kaebajad 30.12.2021 menetlusdokumendis esitanud ka taotluse vastustaja tegevusega tekitatud kahju eest kohtu äranägemisel kindlaksmääratava suurusega hüvitise välja mõistmiseks.
2.2.Sisuliselt soovivad kaebajad, et neid koheldaks VVk 305/2021 ja VVk 212/2021 kohaldamisel samaväärselt nende inimestega, kes on COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või et neil oleks vähemalt võimalik samaväärseks kohtlemiseks juhul kui nad tõendavad enda nakkusohutust negatiivse testitulemusega, nagu see oli võimalik enne VVk 362/2021 jõustumist. Kaebajad selgitavad, et vaidlusaluste piirangute tõttu on nad sisuliselt kaotanud võimaluse tegutseda valitud kutsealal ja teenida elatist ning rõhutavad, et nende jaoks ei ole piirangute osas küsimus seega mitte meelelahutusvõimalustes, vaid elatise teenimises.
2.3.Kaebajad on kõigis kolmes menetlusdokumendis osutanud rohketele allikatele, mille hulgas on nii Eesti kui välisriikide teadlaste sõnavõtte ajakirjanduses, teadusartikleid ja neis 1 Siin ja edaspidi kasutan mõistet „tõendatult läbi põdenu“ tähistamaks VVk 212/2021 punkti 5 alapunktis 1 ja VVk 305/2021 punkti
5 alapunktis 2 nimetatud isikut, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.
viidatud teadusuuringuid endid. Kaebajad järeldavad neist esiteks, et karantiinikohustuse ja tegevustes osalemise piirangute kehtestamine praegu kehtivate eranditega ei ole eesmärgipärane, kuna ka vaktsineeritud inimesed levitavad viirust ja võivad haigestuda. Kaebajate hinnangul oli iseenesest mõistlik enne VVk 362/2021 jõustumist kehtinud kord, kus vaktsineerimata isikud – nagu kaebajad – said tõendada oma nakkusohutust negatiivse testitulemusega ja seeläbi osaleda tegevustes. Kaebajad leiavad, et seeläbi oli tagatud, et nad nakkust ei levita ja sellega oli nende suhtes nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärk täidetud. Kaebajate hinnangul on ka arusaamatu, miks võivad huvitegevustes ja muudes tegevustes osaleda vaktsineerimata lapsed, aga täiskasvanutele seda ka negatiivse testitulemuse alusel ei võimaldata. Samuti pole kaebajate hinnangul millegagi tõendatud, et teised inimesed on ohtlikud negatiivse testitulemusega isikule, kes pole vaktsineeritud. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud korraldustest tulenev regulatsioon kujutab endast lubamatut survestamist vaktsineerimiseks eksperimentaalsete vaktsiinidega, mille kõik mõjud ja eelkõige pikaajalisemad mõjud inimese organismile ei ole lõplikult selged. Kaebajate meelest on vaktsineerimine sisuliselt muudetud vältimatuks.
2.4.Iseäranis vääraks peavad kaebajad vaktsineeritud isikute eeliskohtlemist võrreldes COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutega, kuna avaldatud teadusuuringute tulemusena on läbipõdemisel saavutatud immuunsus oluliselt tugevam ja kauakestvam. Kaebajad osutavad muude allikate hulgas Terviseameti andmetele, mille kohaselt raskelt COVID-19 haigusega haigestunute hulgas selle haiguse varem läbi põdenud inimesi ei ole. Samuti viitavad kaebajad erinevate riikide statistilistele andmetele, kust nähtub, et kõrge vaktsineeritus elanikkonna hulgas ei ole kaasa toonud vähest nakatumist. Kaebajad osutavad ka sellele, et Eestiski ei ole nakatumisnäitajad vaktsineeritute osakaalu suurenemisel vähenenud, vaid vastupidi. Kaebajad on esitanud tõendid selle kohta, et nende kummagi veres on tuvastatud COVID-19 haigust põhjustava viiruse antikehade olemasolu ning nad leiavad, et kuigi see on väiksem kokkuleppelisest normväärtusest, kinnitab see nende kokkupuudet viirusega ja lubab seega eeldada loomuliku immuunsuse teket.
2.5.Seoses vastustaja väitega, et piirangud on vajalikud tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks, leiavad kaebajad, et kõnealuse ülekoormuse põhjus ei ole mitte haigete hulk, vaid riigi tasandil selle süsteemi suutmatu korraldus, mille parandamiseks pole valitsus kaks aastat kestnud pandeemia vältel midagi mõistlikku teinud. Samas osutavad kaebajad sellele, et piirangud on jäetud kehtima, kuigi pärast 25.10.2021 on COVID-19 patsientide haiglaravi vajadus pidevalt langenud. Kaebajad on seisukohal, et haiglaravi vajavad pigem nõrga tervisega inimesed, mitte tingimata need, kes on vaktsineerimata.
2.6.Kaebajate hinnangul on teaduslikult põhjendamata vastustaja järeldus, et vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis viiruse leviku tõkestamiseks. Kaebajad peavad põhimõtteliselt valeks vastustaja lähenemisviisi, kus ebaselgete ja puudulike teadusteadmiste tingimustes kehtestatakse isikute põhiõigusi väga intensiivselt riivavad piirangud ja sisuliselt pannakse nad vaktsineerimise ees sundolukorda. Seejuures peavad kaebajad sisulises mõttes eksitavaks vastustaja lubadust, et suure vaktsineeritusega hõlmatuse korral on võimalik ühiskond n-ö avatuna hoida ning viitavad siinkohal eeskätt Belgia näitele, kus vaatamata väga kõrgele vaktsineeritute osakaalule on nakatumine viimasel ajal kõvasti kasvanud ja riik on ikkagi kehtestanud järjekordsed väga ranged piirangud.
2.7.Kaebajad on ka seisukohal, et ka Terviseameti iganädalaselt esitatud andmetele tuginedes saab väita, et negatiivse testi kui nakkusohutuse tõendi kaotamine ei ole olnud ratsionaalne, kuna meelelahutus- ja huvitegevuses nakatunuid oli enne 25.10.2021 vähem kui pärast. Viidates Ameerika Ühendriikide andmetele teevad kaebajad samuti järelduse, et vaktsiinidest pole COVID-19 haiguse leviku tõkestamisel kasu, kuna kõige rohkem vaktsineeritud osariikides on kõige suurem juhtumite arv.
3.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, leides et nii karantiinikohustus kui tegevustes osalemise piirangud on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ja eeskätt riigi toimepidevuse tagamiseks vajalikud ega ole ülemäärased. Mis puudutab negatiivse testitulemuse esitanud isiku suhtes varem kehtinud erandi lõpetamist VVk 362/2021 punktiga 7, siis selgitab vastustaja, et selle eesmärk on kaitsta vaktsineerimata inimesi endid, kuna nende võimalus nakatumise korral haigust raskelt põdeda ja haiglaravi vajada on suurem.
3.2.Vastustaja hinnangul on laste osas VVk 305/2021 punktis 10 sätestatud tegevuses osalemise piirangutest erandi tegemine põhjendatav esiteks kaaluka vajadusega tagada viimastele võimalus omandada haridust, sealhulgas huviharidust, teiseks sellega, et lapsi vaktsineeritakse alates 12 eluaastast ja see eeldab lapsevanema nõusolekut ning kolmandaks sellega, et lapsed põevad COVID19 haigust kergemini ega vaja üldjuhul haiglaravi.
3.3.Vastustaja leiab, et vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine on põhjendatud, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada, nakatumise korral on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi, mistõttu toob nende nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Vastustaja väitel nähtub prof. Krista Fischeri poolt 2021. aasta augustis ja novembris koostatud analüüsidest, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul aga samuti kordades väiksem kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. Viidates Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme väljaütlemisele, tõdeb vastustaja, et haiglaravi vajavad ennekõike vaktsineerimata inimesed ning nende haiglaravi kestab üldjuhul kauem.
3.4.Vastustaja leiab, et vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, seejuures viitab sellele, et vaktsineeritud inimese haigestumise korral võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, samas kui vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi mitu, mistõttu on vaktsineeritud inimene viiruse edasikandumise osas vähem ohtlik. Viidates Maailma Terviseorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse andmetele, märgib vastustaja, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut. Viidates Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (edaspidi „ECDC“) 29. märtsi 2021 tehnilisele raportile, märgib vastustaja, et vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist. Ka märgib vastustaja, et COVID-19 kiire leviku peatamiseks ning haiglate ülekoormuse vältimiseks soovitavad nii ECDC, USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus kui ka WHO inimestel end vaktsineerida ning riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas. Vastustaja viitab ka teadusuuringule, mille kohaselt COVID-19 vastu vaktsineeritud inimestel väiksem tõenäosus viirust levitada isegi juhul, kui nad ise nakatuvad.
3.5.Mis puudutab seda, et tõendatult läbipõdenuks loetakse isik, kellele COVID-19 diagnoosi panemisest või vastava positiivse testitulemuse registreerimisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, siis märgib vastustaja, et kaebajate puhul ei ole üldse tõendatud, et nad oleks COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samuti tõdeb vastustaja, et senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu.
3.6.Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et kasutatavad vaktsiinid on eksperimentaalsed, selgitades et kõik need on saanud Euroopa Liidus müügiload ning nende tõhusust ja kõrvalmõjusid seiratakse pidevalt, kusjuures esimesed vaktsiinid on turul olnud ligi aasta ning ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, ent siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu, mistõttu on põhjendatud pidada Eestis kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohututeks. Vastustaja on ka üheselt seisukohal, et vaktsineerimise soodustamise näol ei ole tegemist sundvaktsineerimise, veel vähem aga inimeste tahtevastase allutamisega meditsiiniuuringutele.
3.7.Vastustaja rõhutab ka, et seni puudub kinnitatud referentsväärtus nakkusohutuse hindamiseks. Vastustaja leiab aga erinevalt kaebajatest, et igal juhul pole veenvat teadusteadmist, mille pinnalt saaks järeldada, et COVID-19 haiguse enam kui 180 päeva tagasi läbi põdenud inimene oleks nakkusohutum kui vaktsineeritu.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Kaebajad on 30.12.2021 esitatud menetlusdokumendi punktis 6 avaldanud, et taotlevad vastustaja tegevusega tekkinud kahju eest kohtu äranägemisel kindlaks määratava suurusega hüvitise välja mõistmist. Seda tuleb mõista kaebuse muutmise taotlusena. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 162 lõikest 1 tuleneb, et kohtuotsuse resolutsioonis tuleb lisaks kaebuse nõuetele lahendada ka menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. HkMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja muuta kaebuse nõuet kuni kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav. Käesolevas asjas 30.11.2021 tehtud kohtumääruse kohaselt oli täiendavate taotluste esitamise tähtpäevaks 20.12.2021, ning kuni 30.12.2021 võisid pooled esitada avaldusi või taotlusi vastuseks teise poole poolt eelnimetatud tähtpäevaks esitatud avaldustele. Kaebuse täiendamine kahju hüvitamise nõudega ei saanud olla tingitud vastustaja poolt 20.12.2021 esitatud avaldustest. Seega tulnuks selline kaebuse muutmise taotlus esitada hiljemalt 20.12.2021. Pealegi oleks kaebuse täiendamine uue nõudega praeguses menetlusetapis ilmselgelt ebamõistlik, kuna eeldaks täiendavate ettevalmistava menetluse (HkMS § 121) ja eelmenetluse (HkMS § 122) toimingute tegemist alates hüvitamisnõude esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu nõudmisest kaebajatelt ning lõpetades vastustajalt kahju hüvitamise nõude kohta kirjaliku seisukoha küsimisega. See tingiks paratamatult kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja edasi lükkamise. Algses kaebuses esitatud tühistamisnõuete eesmärgi saavutamise seisukohast ei ole hüvitamisnõude samaaegne läbi vaatamine vajalik. Kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumine ei kahjusta kaebajaid – soovi korral on neil asjaomane hüvitamisnõue võimalik esitada eraldi kaebuses ning pidades silmas kahju hüvitamise nõude esitamiseks seaduses ette nähtud
kolmeaastast tähtaega, on selleks ka aega veel piisavalt. Seetõttu keeldun kaebuse muutmise vastuvõtmisest.
5.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, kuna nii vaidlusaluse karantiinikohustuse kui tegevuses osalemise piirangute kohaldamine kaebajate suhtes – olgugi et neid piiranguid ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes – on mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas SARS-CoV-2 viirusest tingitud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Vabariigi Valitsus on vaidlusaluste kohustuste ja piirangute kehtestamisel ja neist erandite ette nägemisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, tuginenud vajalikul määral teadusandmetele ega ole teinud muid ilmseid kaalutlusvigasid. Nõustun, et vaidlusaluste kohustuste ja piirangute kohaldamine piirab olulisel määral kaebajate võimalusi tegutseda vabalt valitud elualal, see on vaidlusaluste korralduste andmise legitiimseks põhjuseks oleva rahvatervise kaitse seisukohast vajalik, sobiv ega ole ülemäärane.
6.Sisuliselt seisneb kaebajate põhitees selles, et nende suhtes kohaldatav karantiinikohustus ja tegevustes osalemise piirangud on väidetava eesmärgi ehk nakkushaiguse leviku tõkestamise seisukohast tarbetud olukorras, kus samasuguseid piiranguid ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes, kes hoolimata vaktsineerimisest kõnealust haigust põhjustavat viirust levitavad ja ka ise haigestuvad. Seejuures on kaebajad viidanud suurele hulgale allikatele, mis esiteks kinnitavad seda, et vaktsineeritus ei välista ei haigestumist, rasket haigestumist ega viiruse edasi kandmist, teisalt seda, et haiguse läbipõdemine annab tõhusama immuunsuse kui vaktsiin ning kolmandaks seda, et vaktsiinid ei ole täielikult ohutud ning nende pikaajalisem võimalik mõju inimese organismile ei ole välja selgitatud. Kaebajate esitatud väited on viidatud allikatega iseenesest kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et vaidlustatud korraldustega kehtestatud meetmed oleksid ülemäärased või eesmärgipäratud.
7.VVk 212/2021 ja VVk 305/2021 sätestatud kohustused ja piirangud – konkreetselt lähikontaktse kohustus jääda karantiini ning VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevuste läbi viimiseks kehtestatud piirangud – on iseenesest mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel2 avaldatud teabele on mõlema eelnimetatud korralduse seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on kõnealustes seletuskirjades viidatud ECDC hinnangutele. Vaidlusaluste korralduste ja nende muutmiseks antud edaspidiste korralduste seletuskirjades on kajastatud andmed COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on Vabariigi Valitsus teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sealhulgas meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid
konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks.
8.Mis puudutab siinkohal kaebajate seisukohta, et tervishoiusüsteemi ülekoormus ei ole tingitud mitte COVID-19 patsientide arvust, kelle osakaal kogu elanikkonnaga võrreldes ei olegi teab kui suur, vaid tervishoiusüsteemi saamatust korraldusest, siis kõnealuse süsteemi korralduse analüüsimiseks ei ole siinkohal tegelikult vajadust, kuna igal juhul on ilmne, et olemasoleva süsteemi muutmine ei saaks ühelgi juhul toimuda nii kiiresti. Seda eriti olukorras, kus üheks oluliseks ressursidefitsiidiks on – nagu mõlemad pooled möönavad – kvalifitseeritud meditsiinipersonali puudus. Teiseks tuleb silmas pidada seda, et avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine nö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Niisiis on ilmne, et isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on antud juhul nii VVk 212/2012 sätestatud karantiinikohustus kui VVk 305/2021 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna mõlemad meetmed on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
9.Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) § 27 lõikes 3 ja § 28 lõikes 5 on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks karantiini või erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Karantiinikohustuse ulatuse ning liikumis- ja tegevusvabaduse piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sealhulgas erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleva juhul tuleb silmas pidada, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe
lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud.
10.Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
11.Inimestevaheliste kontaktide piiramisele on suunatud nii karantiinikohustus kui ka tegevuses osalemise piirangud. On aga ilmne, et inimestevaheliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
12.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi ehk eelduslikult immuunsuskaitse saanud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et Vabariigi Valitsusel oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks sarnaseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi
kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsusel ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema ja seega võis ta lähtuda talle kättesaadaval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele immuunsuskaitse ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid (sh. vaktsineeritute nakatumine) on olemasolevate võimalustega hallatav.
13.Niisiis, vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol – milleks eelkõige vaidlusaluste piirangute isikulise kohaldamisala piiramine selliselt, et vaktsineeritud isikute suhtes piiranguid ei kohaldata – ei ole tegemist vaktsineerimata inimeste diskrimineerimisega, vaid vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine – ehk kaebajate ebavõrdne kohtlemine viimastega võrreldes – on põhimõtteliselt õigustatud vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Selleks tuleb inimestes tekitada piisav motivatsioon vaktsineerimiseks. Sellise motivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes selliste liikumis- ja tegevuspiirangute kohaldamist, mille kohaldamine nakkushaiguse leviku tõkestamiseks iseenesest vajalik ja mõistlik on. Selle kõrval tuleb silmas pidada ka seda, et ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) tooks kaasa hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna vastavate tegevustega on töiselt hõlmatud siiski suur hulk inimesi. Seega on lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st. vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.
14.Erinevate piirangute kohaldamisel ja soodustuste andmisel COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud – ehk kellel ei saa eeldatavasti üldse olla mingisugust immuunsuskaitset – eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida (milline riskivalmidus võib eeldatavasti suureneda seda rohkem mida kauem on pandeemia kestnud) või riskida immuunsuse saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu. See tähendab seda, et teatud isikute – näiteks kaebajate – õigusi ja vabadusi ei piirata mitte üksnes selleks, et kaitsta konkreetselt kaebajate tervist ega selleks, et kaitsta teisi inimesi konkreetselt kaebajast lähtuvate ohtude eest, vaid see lähtub laiemast eesmärgist saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse edasine levik oleks selleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamist.
15.Kaebajatel on õigus selles, et vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Selles, et COVID-19ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud
inimesi ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole tegelikult vaidlust. Küll aga kinnitavad nii vastustaja vastuses viidatud prof. K. Fischeri analüüsis esitatud andmed3, samuti Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused4 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC5, Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse6 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni7 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu8. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud prof. K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.
16.Kaebajate väitega, et haigestuvad pigem riskirühmadesse kuuluvad isikud, mitte vaktsineerimata isikud, ei ole põhjendatud. On küll tõsi, et vanemaealisi inimesi on haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulgas rohkem kui teisi, ent juba eeltoodud prof. K. Fischeri analüüsidest nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka kaebajate vanusegruppidesse kuuluvaid inimesi, nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Seejuures tuleb vaktsineeritud ja vaktsineerimata COVID-19 patsientide arvusid võrreldes silmas pidada ka seda, et vaktsineerituid on elanikkonnas (vähemalt juhul kui lapsed välja jätta) tervikuna rohkem, mis veelgi enam kinnitab järeldust, et vaktsineeritud inimese haiglasse sattumise võimalus on väiksem.
17.Ühestki ei vastustaja ega kaebajate viidatud allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt. Ainsana saab sellise järelduse teha – nagu vastustajagi osutab – laste kohta, kuna puhtalt statistilised andmed näitavad, et lapsed põevad COVID-19 haigust enamasti kergelt. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et kuigi esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele paigutamist.
18.Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib Vabariigi Valitsus NETS §-des 27 ja 28 sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas 9 selgitatud, et lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus
https://www.cdc.gov/coronavirus/2019ncov/vaccines/keythingstoknow.html?CDC_AA_refVal=https%3A%2F%2Fwww.cdc.gov%2 Fcoronavirus%2F2019ncov%2Fvaccines%2F8-things.html. 7 https://www.who.int/emergencies/diseases/novel-coronavirus-2019/covid-19-vaccines/advice. 8 https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/covid-19-assessment-further-emergence-omicron-18th-risk-assessment. 9 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus haldusasjas nr 3-21-2473 ja Riigikohtu 25.11.2021 määrus kohtuasjas nr 3-212241.
sisuliselt, et teadusandmed, millele vastustaja VVk 305/2021 andmisel ja selle edasisel muutmisel tuginenud on, on piisavalt autoriteetsed. Kordan, et nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Käesoleval juhul on vastustaja ringkonnakohtu eelviidatud määruses kirjeldatud tingimustele vastavate koondatud teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest omakorda on Vabariigi Valitsus talle seadusandja poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele – ehk viiruse levikut võimaldavate füüsiliste olukordade vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel.
19.Kaebajate väide, et haiguse läbi põdemine võib anda tõhusama ja pikemaajalise immuunsuse võrreldes vaktsiinidega, võib olla õige. Selles osas on kaebaja viidanud nii arvestatava valimiga Iisraelis läbi viidud uuringule kui ka mitmete valdkonnaspetsialistide väljaütlemistele. Siinkohal tuleb aga märkida, et juba eelviidatud kohtuasjas 3-21-2473 tehtud kohtumääruses juhtis Tallinna Ringkonnakohus tähelepanu sellele, et „[k]una tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Kogu ühiskonda mõjutavate tervishoiupoliitiliste otsuste tegemisel ja nende üle kohtuliku kontrolli teostamisel pole üldjuhul õige tugineda mõne üksikteadlase väljaütlemistele meedias.“ Teiseks ei nähtu kaebajate osutatud allikatest üheselt, et teadusringkondades oleks selge üksmeel küsimuses, kas või milliste mõõdetavate või muul moel selgelt tuvastatavate parameetrite abil saab lugeda, et inimene on COVID-19 läbipõdemisel saavutanud immuunsuse ning kui kaua see kestab. Euroopa Komisjoni 18.10.2021 dokumendi COM(2021) 649 final lisast 2 „Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suunised“10 nähtub, et ECDC leiab, et „tõendusmaterjal tervenenud inimeste immuunsuse kestuse kohta saadakse ideaaljuhul pikaajalistest kohortuuringutest [ent kahjuks] on selliseid uuringuid vähe“. Samades suunistes on tehtud järeldus, et „[a]bsoluutarvudes on delta variandiga taasnakatumise risk pärast nakatumist väike 180 päeva jooksul pärast nakatumist, kuigi on tõendeid, et risk võrreldes varasema alfa variandiga on suurenenud.“ Eeltoodut arvesse võttes saab asuda seisukohale, et praegu ei ole piisavalt tõendusmaterjali, mis toetaks järeldust, et COVID-19 haiguse läbi põdenud inimese immuunsuskaitse kestab pikemalt kui 180 päeva ja seega pole olnud vajadust ka n-ö läbipõdemistõenditele pikema kui 180-päevase kehtivusaja määramine. Viidatud allikas kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-21-2432 tehtud määruses avaldatud seisukohta, et „[s]enini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 10 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1638471880190&uri=CELEX%3A52021DC0649#.
haiguse vastu“. See, et läbipõdemise järgne kaitse püsib viie kuni seitsme kuu jooksul, nähtub ka vastustaja poolt viidatud ECDC 29. märtsi 2021 tehnilisest raportist11. Lisaks sellele ilmneb ECDC 10. mai 2021 tehnilisest raportist12, et tõsikindlat teadmist selle kohta, kui suur hulk antikehasid uuesti haigestumise vastu kaitseb ega selle kohta, millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb, ei ole.
20.Lisaks sellele on vastustaja õigesti osutanud asjaolule, et konkreetselt kaebajate puhul ei ole põhjust väita, et nad oleksid COVID-19 haiguse läbi põdenud ja seeläbi immuunsuse saavutanud. Kaebajate väidete ja nende kinnituseks osutatud allikate pinnalt ei saa järeldada, et mistahes hulgal antikehade tuvastamine inimese veres kinnitaks seda, et inimene on jätkuva immuunsuskaitsega. Esitatud tõendite kohaselt on kaebajate veres tuvastatud antikehade hulk vastavalt 6,3 AU/ml ning 1,3 AU/ml. Mõlema tulemuse kohta on analüüsi tegija andnud hinnangu „Negatiivne tulemus. Puudub seroloogiline viide kokkupuutele SARS-CoV-2 viirusega või vaktsineerimisele“. Seega ei tõenda need tõendid haiguse läbi põdemist ega anna alust eelduseks, et kaebajad on saavutanud immuunsuse. See, kuivõrd teaduslikult põhjendatud on võrdlusväärtus 50 AU/ml, ei ole tegelikult oluline. Usutavasti ongi tegemist mingisuguse kokkuleppelise väärtusega, ent see ei lükka ümber tõdemust, mida kinnitavad ka eespool viidatud ECDC dokumendid, et kindlat teadmist antikehade hulga ja immuunsuse vahel käesoleval ajal ei ole. Iseenesest on usutav, et sellised antikehad ei saa inimese organismi tekkida muul moel kui viirusega kokku puutudes, ent kaebajate esitatud andmete pinnalt ei ole alust järeldada, et mistahes sellist kokkupuudet saaks käsitada jätkuvat immuunsuskaitset pakkuva läbipõdemisena. See tähendab, et olukorras, kus Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutega eristatakse eelduslikult immuunsuse saavutanud inimesi neist, kelle puhul seda eeldada ei saa – ja selline eristamine on iseenesest mõistlik ja haiguse leviku tõkestamise seisukohast sobiv – jäävad kaebajad sellesse teise rühma.
21.Mis puudutab seda, et pärast VVk 362/2021 jõustumist ei saa kaebajad enam VVk 305/2021 tegevustest osa võtta negatiivse testitulemuse alusel, siis ühelt poolt on vastustajal õigus selles, et negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Kaebajate puhul sellise immuunsuskaitse olemasolu juba eeltoodud põhjustel eeldada ei saa. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub muuhulgas nende järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Olukorras, kus kaebajate puhul ei ole meditsiiniliselt kinnitust leidnud see, et nad on haiguse läbi põdenud – ja kaebusega koos esitatud analüüsitulemuste pinnalt sellist järeldust teha ei saa – oleks sisuliselt üldkehtivatest piirangunormidest erandi tegemine vastuolus nende piirangute kehtestamise aluseks oleva avaliku huviga. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes erandi tegemine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile.
22.Põhjendatud on ka laste osas tehtud erand ja samavõrd selle erandi tegemata jätmine täiskasvanud vaktsineerimata inimeste suhtes. Nõustun vastustaja seisukohaga, et muuhulgas huvitegevuses osalemine on laste jaoks osa nende eaga kaasnevast arenguvajadusest ning laste puhul on selliste tegevuste piiramine seda arenguvajadust silmas pidades märksa kahjustavam, kui see on täiskasvanud inimese puhul. Teiseks on mõistlik kaalutlus, millele vastustaja on osutanud, ka see, et laste hulgas on raskelt haigestumine COVID-19 haigusesse väga harv. Neil asjaoludel Vabariigi Valitsus lähtunud mõistlikust kaalutlusest, et laste arenguvajaduse tagamine on suurem väärtus kui ohud, mis kaasnevad sellega, et nad võivad ise haigestuda või kanda edasi viirust.
23.Kahtlemata pole põhjust eitada, et vaktsineerimisega kaasnevad oma riskid. Kaebajad on sellekohastele andmete viidanud ning vastustaja ei ole väitnud vastupidist. Nagu iga meditsiinilise preparaadi puhul ei ole vaktsiinide puhul võimalik lõpuni ette näha kõiki võimalikke kõrvalmõjusid igal konkreetsel inimesel. Seega on ka usutav, et vaktsineerimine võib põhjustada ka raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas nõustun, et olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ning vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, nagu Eestis kasutatavaid COVID19 vaktsiine, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud. Lisaks sellele näitab pelgalt COVID-19 haigusega haiglasse sattunud inimeste hulk seda, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on seejuures raskesti prognoositav. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Juba eelnevalt nimetatud organisatsioonide, eelkõige ECDC andmetest saab põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat COVID19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust.
24.Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides. Juba eeltoodud andmed haiglaravivajaduse kohta näitavad ilmekalt, et kaebajate väited vaktsiinide mittetõhususest on ainetud. Vastustaja on asjakohaselt viidatud teadlaste, nt prof. J. Stakopfi välja öeldule, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad raskemalt kui vaktsineeritud. Mis puudutab läbi põdenuid – siis nagu juba eespool märgitud, ei ole selget teadusteadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saavutatud immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Neil asjaoludel võis Vabariigi Valitsus lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust.
25.Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda, et üldistest eesmärgipärastest piirangutest (ehk karantiinikohustusest ja tegevuse osalemise piirangutest) vaktsineeritud inimestele sätestatud erandid muudaksid nende piirangute eesmärgi sedavõrd saavutamatuks, et nende piirangute jätkuv kehtimine vaktsineerimata (või tõendatult haigust mitte läbi põdenud) inimeste suhtes oleks
ilmselgelt meelevaldne. Vaktsineeritud inimestega sarnaste erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad ei raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda. Samas on ilmne, et kogu elanikkonna kaitseks kehtestatud piirangumeetmetest ei ole võimalik teha erandeid üksikjuhtumite põhjal, näiteks välistada piirangute kohaldamine isikute suhtes – nagu kaebaja X. x. – kelle valitud elukutse on põhimõtteliselt selline, et sellel tegutsemine olukorras, kus ta kuulub piirangute kohaldamisalasse, ei ole mõeldav. Kaebajatel on õigus, et vähemalt X. x. kannatab vaidlusaluste piirangute tõttu rohkem kui kannataks temaga muus osas samadele tunnustele vastav mõni teine inimene, kes saab oma valitud elualal töötada nii, et kehtestatud piirangud seda ei takista. See ei tähenda, et Vabariigi Valitsus pidanuks selliste isikute, nagu kaebaja X. x., jaoks ette nägema täiendava erandi. Sellised erandid saaksid olla põhjendatud vaid juhul, kui nende aluseks oleks asjaolud, mis soodustavad kas piirangute endiga sama eesmärgi saavutamist, nagu see on vaktsineeritute puhul. Mis puudutab kaebaja Y. Y. väidet, et ka temal ei ole võimalik vaidlusaluste piirangute tõttu leida elatise teenimise võimalusi, siis selle väitega ei saa nõustuda, kuna vaidlusalused piirangud tema enda poolt väidetud tegevusalal tegutsemist tegelikult ei piira.
26.Märgin veel, et erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Senine kahe-aastane kogemus on selgelt näidanud, et piirangute ennatlik leevendamine ei ole tõhus lahendus. Seepärast ei saa ka nõustuda kaebajate etteheitega, et haiglate koormuse langemise korral kohe piiranguid leevendama ei asutud. Viiruse levikut, eeskätt uute viirustüvede ilmnemise valguses, ei ole kontrolli alla saadud ei Eestis ega üheski teises riigis. Iseenesest on tõsi, et nakatumisnäitajad võivad mõnes riigis, kus vaktsineeritusega hõlmatus on suurem kui Eestis, olla Eesti näitajatest kõrgemad. Selle põhjused on kahtlemata põhjaliku teadusuurimise esemeks, ent pelgalt need andmed ei anna alust väita, et vaktsineerimine ei ole tõhus või et see on ülemäära ohtlik, seda iseäranis olukorras, kus vastustaja viidatud Eestit puudutavad statistilised andmed kinnitavad, et vaktsineeritud (või ka läbi põdemise teel immuunsuskaitse saanud) inimesed haigestuvad teistest vähem ning põevad kergemalt. Võimalik, et edaspidised teadusteadmised sunnivad valitsust või seadusandjat võtma teistsuguseid meetmeid, võimalik isegi, et haiguse levikuga tuleb leppida ja teha ühiskonnaelus mingisuguseid teist laadi ümberkorraldusi, ent praegu ei ole haiguse levima hakkamisest möödas veel piisavalt aega, et seni valitud meetmete tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamine on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõistlik eesmärk ning selle eesmärgi saavutamiseks on VVk 212/2021 ja VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine eelkõige isikute suhtes, kes ei ole vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse kohtlemisena.
27.Viimaks ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et vaktsineerimine on muudetud sisuliselt vältimatuks. Vaidlusalused korraldused ei pane kaebajatele kohustust end vaktsineerida, neil on võimalus selle vältimiseks teha oma elukorralduses teatud muudatused, mis eelkõige X. x. puhul võib tähendada vähemalt ajutiselt tegutsema asumist mõnel muul kutsetegevuse alal. On ilmne, et laias laastus on võimalik valida kahe ebameeldiva variandi vahel – kas vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab. Ent valik on ja vastava otsuse saab iga inimene teha, ilma et eelnimetatud teine variant
oleks pelgalt illusoorne. Eeltoodu tõttu on ekslik ka kaebajate väited meditsiinilistes katsetes tahtevastaselt osalemise kohta.
28.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajalt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.