Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk 09.03.2023, Tartu 3-23-187 X kaebus Viru Vangla 10.01.2023. a vastuse nr 610/514-2 tühistamiseks ja vanglale ettekirjutuse tegemiseks tagada kaebajale ligipääs soovitud internetilehekülgedele või alternatiivselt otsustada asi uuesti koos esialgse õiguskaitse taotlusega Tartu Halduskohtu 07.02.2023. a määruse resolutsiooni punkt 3 X määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja ‒ X
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus ringkonnakohtu menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.02.2023. a määruse resolutsiooni punkt 3 muutmata.
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus vangistusseaduse § 311 kohaldamata jätmiseks Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lõike 2 alusel ja/või vangistusseaduse § 311 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 06.01.2023 Viru Vanglale taotluse, milles avaldas soovi kasutada internetti ajavahemikul 07.01.– 07.02.2023 ning saada ligipääs isiklikule ja ettevõtte e-postile, Facebooki kontole ning veebilehtedele mta.ee, e-riik.ee, just.ee ja politsei.ee.
2.Viru Vangla teatas 10.01.2023. a vastuses nr 6-10/514-2, et broneeris taotlejale ajad õigusaktidega tutvumiseks 09.01.2023, 11.01.2023, 14.01.2023, 16.01.2023, 18.01.2023, 21.01.2023, 23.01.2023, 25.01.2023, 28.01.2023, 30.01.2023, 01.02.2023, 04.02.2023, 06.02.2023 kell 13.00–15.00. Seoses taotlusega võimaldada ligipääs taotluses nimetatud
kontodele ja veebilehtedele selgitas vangla, et on varasemalt X sarnasele taotlusele juba vastanud (06.07.2022. a vastus nr 6-10/18050-2) ning jääb samade põhjenduste juurde.
3.X esitas 16.01.2023 vaide vangla 10.01.2023. a haldusakti nr 6-10/514-2 kehtetuks tunnistamiseks ning kohustava ettekirjutuse tegemiseks tagada viivitamatult juurdepääs kaebaja soovitud veebilehtedele ja kontodele ning väljastada selle tagamiseks vajadusel kaebajale selleks kohandatud arvuti ja/või tahvelarvuti. Viru Vangla jättis 18.01.2023. a vaideotsusega nr 6-12/29-2 vaide rahuldamata.
4.X esitas 23.01.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 10.01.2023. a vastuse nr 610/514-2 tühistamiseks ja vanglale ettekirjutuse tegemiseks tagada ligipääs kaebaja soovitud internetilehtedele või alternatiivselt otsustada asi uuesti. Kaebaja palus jätta asjas kohaldamata vangistusseaduse (VangS) § 311 ning tunnistada see põhiseadusega ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks osas, milles see ei luba võimaldada kinnipeetavale interneti kasutamist seoses tööga ja õppimisega. Kaebaja vajab ligipääsu isiklikule ja ettevõtte e-postile, isiklikule Facebooki kontole ning veebilehtedele mta.ee, eriik.ee, just.ee, politsei.ee ja e-toimik.ee seoses ettevõtlusega tegelemise ja töökohustuste täitmisega, maksekäsu kiirmenetluse avalduste esitamisega, olemasolevate kohtuasjadega ning info saamise eesmärgil iseseisvaks õppimiseks ja enda täiendamiseks ettevõtluse alal.
5.Kaebaja esitas kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohustada vanglat tagama kaebajale võimalus iga päev 3 tundi kasutada arvutit, mille kaudu oleks tagatud ligipääs e-postile, Facebooki kontole ning veebilehtedele mta.ee, e-toimik.ee, politsei.ee, just.ee ja e-riik.ee seoses töötamise ja enesearendamise vajadustega. Kaebaja asukoha üksuses on olemas ruum arvutiga, mille kaudu tagatakse VangS §-s 311 sätestatud õiguse realiseerimist ning muudele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei oleks seega probleem. Arvestades, et kohtumenetlused venivad pikka aega, on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud ja vajalik.
6.Tartu Halduskohus jättis 07.02.2023. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3). Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.VangS § 311 kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kinnipeetaval on keelatud juurdepääs veebilehe osale, mis võimaldab elektroonilist suhtlemist. Seega puudub kaebajal seadusest tulenevalt õigus soovitud veebilehtede külastamiseks.
6.2.Kaebaja esitas kohtule kaebuse, mis kannab esialgse õiguskaitse taotlusega sama eesmärki. Kuna kaebaja eesmärgiks on, et ta saaks juba kohtumenetluse ajal vanglas viibides külastada taotluses nimetatud veebilehti ning kasutada isiklikku ja tööga seonduvat e-posti, siis kaasneks praegusel juhul esialgse õiguskaitse kohaldamisega sisuliselt põhivaidluse ära otsustamine. Eelkirjeldatud olukorda tuleks üldjuhul vältida, kui selleks ei esine ülekaalukat vajadust (vt Riigikohtu 22.09.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset seoses töötamise ja enesearendamise vajadusega, kohtumenetluse võimaliku venimisega ning sellega, et ta kannab eluaegset vanglakaristust ja et internetti peetakse üheks põhilisemaks info saamise allikaks. Kohtule ei nähtu, et kaebajal esineb ülekaalukas vajadus nimetatud veebilehtede külastamiseks juba kohtumenetluse ajal. Taotluses toodud põhjendusi arvestades ei ole põhivaidluse ära otsustamine esialgse õiguskaitse menetluses praegusel juhul põhjendatud.
6.3.Kuivõrd kaebaja on seni suutnud vajadusel enda võimaliku töö ja ettevõtlusega seonduvat korraldada ka telefoni ja/või kirja teel, ei näe kohus takistusi, miks kaebaja ei saaks seda teha
samal viisil ka edaspidi, vähemalt kohtumenetluse kestel. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja viide enesearendamise vajadusele. Vangla ei pea, vähemalt esialgse õiguskaitse korras, tagama kinnipeetavale võimalust külastada internetis talle muidu keelatud veebilehti enda arendamiseks, hobi korras õppimiseks või kaebaja enda loodud töökohustuste täitmiseks. Kaebajale ei saa tekkida selliseid pöördumatuid tagajärgi, mis tingiksid esialgse õiguskaitse korras e-postile ja veebilehtedele juurdepääsu tagamise vajaduse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu 07.02.2023. a määruse tühistada ja teha uus määrus, millega esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Kaebaja palus põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 alusel jätta VangS § 311 kohaldamata ja/või tunnistada VangS § 311 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei anna vanglale õigust interneti kasutamise lubamise otsustamiseks ning ei võimalda ligipääsu tagamist internetilehtedele eesti.ee, mta.ee, just.ee, politsei.ee ja e-toimik.ee, isikliku ja ettevõtte e-postile ning Facebooki kontole seoses õppimise ja ettevõtlusega tegelemisega.
7.1.Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kohus ei saa esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada, kuna see tähendaks sisuliselt põhivaidluse ära otsustamist ning põhivaidlus muutuks vähemalt osaliselt ainetuks.
7.2.Halduskohus rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenevat kaebaja õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele, kuna otsustas ära kuulata vastustaja arvamuse esialgse õiguskaitse taotluse osas, kuid kaebajale vastustaja vastust seisukoha esitamiseks ei edastanud.
7.3.On lubamatu, et halduskohus asus vangla keeldumist ise täiendavalt põhjendama ja otsima õigustust soovitud internetilehtedele ligipääsu mittevõimaldamiseks. Kohtu kohustus on kaitsta õigusemõistmise kaudu kaebaja õigusi ja huve.
7.4.Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ei taotle soovitud lehekülgede tagamist tervele vanglale, vaid kaebajale individuaalselt (arvestades tema eluaegset vanglakaristust). Ühe arvuti seadistamine, et sellelt poleks võimalik soovimatuid linke külastada, ei tohiks olla tänapäeval mingi probleem. VangS § 311, mis ei anna vanglale kaalutlusõigust, et otsustada iga kinnipeetava puhul individuaalselt internetile ligipääsu tagamist, on ebaproportsionaalne ja demokraatlikus õigusriigis ebavajalik piirang ning seetõttu on see põhiseadusega vastuolus.
7.5.Halduskohus põhjendas taotluse rahuldamata jätmist üksnes VangS § 311 kehtestatud piirangule tuginedes, jättes arvestamata, et see piirang on vastuolus põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega, mistõttu pidanuks halduskohus algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse nagu kaebaja taotles.
7.6.Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja õigused on PS § 19 lg 1, §-de 26, 29, 31 ja § 44 lg 1 ning EIÕK art 8 lg 1 ja art 10 lg 1 kaitsealas. Juhul, kui halduskohus leidis, et halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada, siis pidanuks kohus PS § 123 lg 2 alusel otse kohaldama konventsiooni sätteid ja taotluse rahuldama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 207 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmisel, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Kaebaja vaidlustas määruskaebuses Tartu Halduskohtu 07.02.2023. a määruse resolutsiooni p 3, millega halduskohus jättis tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
Ülejäänud osas ei ole halduskohtu määrus edasikaevatav. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse Tartu Halduskohtu 07.02.2023. a määruse resolutsiooni p 3 peale menetlusse.
9.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 3 tuleb jätta muutmata.
10.Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus taotluses kirjeldatud ulatuses internetile juurdepääsu tagamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud vastuväited ja põhjendused ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei saa esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada, kuna see tähendaks sisuliselt põhivaidluse ära otsustamist ning põhivaidlus muutuks vähemalt osaliselt ainetuks. HKMS § 253 lg 3 sätestab, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega ei ole kaebaja arvates esialgse õiguskaitse kohaldamisel mingit seost põhivaidluse ära otsustamisega. Ringkonnakohus selgitab, et põhivaidluse ära otsustamise vältimise põhimõtte kohaldamisel on määrav just ära otsustamise sisuline aspekt, mitte see, et esialgne õiguskaitse tühistatakse, kui põhivaidluse lahendamisel selgub, et kaebus jääb rahuldamata. Sisuliseks küsimuseks, mida kohtul tuleb hinnata, on see, kas esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus, arvestades seejuures avalikku huvi ja võimalikke kolmandate isikute õigusi. Esialgse õiguskaitse vajadus peab olema piisav õigustamaks soovitud hüve saamist juba kohtumenetluse ajal. Halduskohus märkis Riigikohtu praktikale viidates õigesti, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb põhivaidluse ära otsustamist üldjuhul vältida ja see on põhjendatud üksnes ülekaaluka vajaduse korral. Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-59-14, et kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud. Selles asjas leidis Riigikohus, et kaebaja vajadus esialgse õiguskaitse järele ei olnud piisav õigustamaks soovitud hüve saamist riigilt juba kohtumenetluse ajal (Riigikohtu 22.09.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p-d 19 ja 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebaja poolt praeguses asjas esitatud põhjendustest selliseid asjaolusid, mis õigustaksid taotletud ulatuses internetile juurdepääsu saamist enne põhivaidluse lahendamist.
12.Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat kaebaja õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele, kuna otsustas ära kuulata vastustaja arvamuse esialgse õiguskaitse taotluse osas, kuid kaebajale vastustaja vastust seisukoha esitamiseks ei edastanud, tehes kaebajast selliselt menetluse objekti. Kaebaja viitab, et Euroopa Inimõiguste Kohus on EIÕK art 6 lg 1 riive tuvastamisel märkinud, et halduskohtu poolt kaebajale menetluses vastustaja vastuse edastamata jätmisega rikkus kohus kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele (vt EIK otsused asjades BIMAL d.d. vs Bosnia ja Hertsegoviina, nr 27289/17; Taseva Petrovska vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, nr 73759/14). Ringkonnakohus selgitab, et esialgse õiguskaitse puhul on tegemist erimenetlusega, mille kiireloomulisuse tõttu ei saa seda võrdsustada tavapärase kohtumenetlusega. HKMS § 252 lg 1 näeb ette järgmist: „Kohus lahendab esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatud määrusega viivitamata. Kohus võib esialgse õiguskaitse taotluse lahendada hiljem, kui ta peab vajalikuks kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi. Tõendite esitamist ja teiste menetlusosaliste arvamust võib nõuda üksnes juhul, kui see on võimalik esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestatavaid õigusi ja huve oluliselt kahjustamata.ˮ Seega on esialgse õiguskaitse menetluse olemusest tulenevalt kohtu võimalused menetlusosaliste arvamuse küsimiseks piiratud.
Menetluse kiireloomulisuse tõttu ei ole kohtul ka vastaspoole arvamuse küsimise korral kohustust taotleja seisukohti täiendavalt ära kuulata. Esialgse õiguskaitse taotlejal on võimalik vastaspoole seisukohti vaidlustada määruskaebemenetluses. Praeguses asjas edastas halduskohus vangla seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse kohta kaebajale koos 07.02.2023. a määrusega ja kaebajal oli võimalik sellega enne määruskaebuse esitamist tutvuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja väide tema õiguste rikkumise kohta põhjendatud.
13.Kaebaja arvates on lubamatu, et halduskohus asus vangla keeldumist ise täiendavalt põhjendama ja otsima õigustust soovitud internetilehtedele ligipääsu mittevõimaldamiseks. Kohus käsitles arvuti seadistamist ja sellega kaasnevaid kulusid, samuti pole kaebaja arvates kohtu öelda, mil moel peab kaebaja tegelema ettevõtlusega ja õppima. Kohtu kohustus on kaitsta õigusemõistmise kaudu kaebaja õigusi ja huve. Ringkonnakohus saab aru, et kaebaja peab silmas halduskohtu määruse p-s 12 toodud põhjendusi. Halduskohus märkis, et: „[...] vangla ei pea, vähemalt esialgse õiguskaitse korras, tagama kinnipeetavale võimalust külastada internetis talle muidu keelatud veebilehti enda arendamiseks, hobi korras õppimiseks või kaebaja enda loodud töökohustuste täitmiseks. Ühtlasi tooks veebilehtede seadistamine vangla jaoks kaasa kulusid, mis on seda suuremad, mida suuremat arvu veebilehti tuleb seadistada. Kaebaja taotleb ligipääsu kuuele veebilehele ning e-postile. Sellise kohustuse panemine vanglale esialgse õiguskaitse korras ei ole põhjendatud ka võimaliku kohtumenetluse kestust arvestades.ˮ Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kaebajal puudub praegusel juhul esialgse õiguskaitse vajadus. Seda arvestades ei olnud avalike huvide kaalumine praeguse taotluse lahendamisel iseenesest vajalik. Asjaolu, et halduskohus seda siiski tegi, ei anna aga alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja huvide ja õiguste käsitlemine on esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel möödapääsmatult vajalik. See, et halduskohus kaebajaga ei nõustunud, ei tähenda, et kaebaja õigused oleksid jäänud õigusvastaselt kohtuliku kaitseta.
14.Määruskaebuse kohaselt rikkus halduskohus kohtumenetluse norme, jättes lahendamata tema taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Halduskohus põhjendas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist üksnes VangS § 311 kehtestatud piirangule tuginedes, jättes arvestamata, et see piirang on vastuolus põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega, mistõttu pidanuks halduskohus algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Lisaks on kaebaja õigused EIÕK art 8 lg 1 ja art 10 lg 1 kaitsealas. Juhul, kui halduskohus leidis, et halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada, siis pidanuks kohus PS § 123 lg 2 alusel otse kohaldama konventsiooni sätteid ja taotluse rahuldama. Kaebaja palus määruskaebuses jätta VangS § 311 kohaldamata PS § 123 lg 2 alusel ja/või tunnistada VangS § 311 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei anna vanglale õigust interneti kasutamise lubamise otsustamiseks ning ei võimalda ligipääsu tagamist internetilehtedele eesti.ee, mta.ee, just.ee, politsei.ee ja e-toimik.ee, isikliku ja ettevõtte e-postile ning Facebooki kontole seoses õppimise ja ettevõtlusega tegelemisega. Vastuseks eeltoodule selgitab ringkonnakohus, et Riigikohtu praktika kohaselt ei luba põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud juhul, kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (Riigikohtu 12.11.2015. a määrus asjas nr 3-4-1-28-15, p 29). Õigustloova akti põhiseaduspärasus ei saa olla esialgse õiguskaitse asja lahendamisel ainumäärav ning määruskaebuse lahendamisel saab kohus kaaluda menetlusosaliste erinevaid huvisid ja õigusi (HKMS § 249 lg 1 ja lg 3) ka võimalikku põhiseadusvastasust arvesse võttes (Riigikohtu 23.01.2018. a määrus asjas nr 3-17-1999, p 9). Kuivõrd vaidlustatud määrus on tehtud esialgse õiguskaitse menetluses, siis
ei ole praegusel juhul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks alust ja ringkonnakohus jätab kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata. PS § 123 lg 2 näeb ette, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Riigikohtu selgituste kohaselt eeldab ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või see on vastuolus välislepingu vastava sättega (Riigikohtu 02.10.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 17). Kuivõrd praegusel juhul on tegemist esialgse õiguskaitse menetlusega ning puudub alus ja vajadus välislepingu vahetuks kohaldamiseks, siis jääb kaebaja taotlus ka selles osas rahuldamata. Arvestades, et halduskohus lahendas vaidlustatud määrusega üksnes kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, siis ei ole põhjust kaebuses VangS § 311 kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks esitatud taotluse lahendamata jätmist halduskohtule ette heita. Halduskohus lahendab kaebaja taotluse asja sisulise läbivaatamise käigus.
15.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse ja selles esitatud taotluse VangS § 311 kohaldamata jätmiseks PS § 123 lg 2 alusel ja/või VangS § 311 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.