Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-997 11. jaanuar 2023 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Julia Laffranque ja Heiki Loot Jelena Jazõkova kaebus Eesti Haigekassa ettekirjutuse ja vaideotsuse tühistamiseks Kaebaja Jelena Jazõkova, esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik Vastustaja Eesti Haigekassa, esindaja Ergo Pallo Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2022. a otsus Jelena Jazõkova kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Eesti Haigekassale Riigikohtule esitatud tõend.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2022. a otsus. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2021. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
4.Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2021. a otsuse resolutsiooni punkt 3.
5.Mõista Eesti Haigekassalt Jelena Jazõkova kasuks välja menetluskulud 2107 eurot.
1.Eesti Haigekassa (vastustaja) maksis 4. mail 2020 Jelena Jazõkovale (kaebaja) tööandja esitatud töövõimetuslehtede alusel haigushüvitise 2807,18 eurot töövabastuse ajavahemiku 30. märts kuni 14. aprill 2020 eest ja 1531,18 eurot töövabastuse ajavahemiku 15. aprill kuni 20. aprill 2020 eest.
2.Eesti Haigekassa kohustas 1. märtsi 2021. a ettekirjutusega nr 5-3.3/3421275 kaebajat käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud haigushüvitise 3827,96 eurot tagasi maksma. Ettekirjutuse kohaselt on haigushüvitis makstud alusetult. Pärast haigushüvitise maksmist selgus, et kaebaja sai Eesti Töötukassalt töötasu hüvitist ajavahemiku 1. aprill kuni 30. aprill 2020 eest. Eesti Haigekassa maksab hüvitist kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 50 lg 1). Haigekassa ei maksa kindlustatud isikule hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (RaKS § 60 lg 1 p 5). Töötukassa makstavat töötasu hüvitist käsitatakse tööandja makstud töötasuna (Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017–2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 191 lg 5). Vastustajal pole õiguslikku alust maksta ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest.
3-21-997
3.Kaebaja esitas ettekirjutuse tühistamiseks vaide, mille vastustaja jättis 9. aprilli 2021. a vaideotsusega rahuldamata.
4.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse tühistada Eesti Haigekassa 1. märtsi 2021. a ettekirjutus ja vaideotsus. Kaebuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et ajavahemikul 1. aprill kuni 20. aprill 2020 oli kaebaja haige ja seetõttu töövõimetuslehel. Samuti ei vaielda käesolevas asjas selle üle, et ajavahemikul 21. aprill kuni 30. aprill 2020 ei saanud kaebaja tööd teha, kuna tema tööandja oli COVID-19 leviku tõttu valitsuse korralduse alusel suletud. Haigushüvitist ei makstud kogu 2020. a aprilli eest, vaid üksnes ajavahemiku eest, mil kaebaja oli haige. Kaebaja leiab veel, et RaKS § 50 lg 1 ei kohaldu. Kaebaja ei saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 sätestatud tulu.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 25. novembri 2021. a otsusega kaebuse ning tühistas vastustaja ettekirjutuse ja vaideotsuse (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Halduskohus leidis, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus (resolutsiooni p 3). Poolte menetluskulud jättis halduskohus nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Tööandjal oli kohustus kaebajale töötasu maksta ka siis, kui kaebaja piirangute tõttu tööd teha ei saanud (töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p-d 1, 2 ja 4). Haigekassa hüvitis ei ole kogu 2020. a aprilli eest, vaid üksnes aja eest, mil kaebaja oli haige, mida kinnitavad töövõimetuslehed.
5.2.Ettekirjutus ei ole piisavalt põhjendatud, selles puudub arvutuste metoodika, mida tunnistab ka vastustaja. Haldusaktis peab olema märgitud, kuidas on kujunenud väljamõistetav summa. Isik ei pea ise arvutusi tegema.
5.3.Ebaselges õiguslikus olukorras pidi vastustaja eriti hoolikalt kaaluma kaebajale rahalise nõude esitamise kohasust, sh meetme valikut ning nõude esitamisel seda haldusakti adressaadile arusaadavalt ka selgitama, mis eeldab haldusorgani põhjendamiskohustuse piisaval määral täitmist.
6.Vastustaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 30. juuni 2022. a otsusega rahuldas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis kaebaja kaebuse rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.
6.1.Kaebajal ei olnud õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist perioodi eest, mil talle maksti töötasu hüvitist. Määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 5 on töötasu hüvitis määratletud töötasuna ja seega oli vastustajal õigus, et sellelt arvestatakse sotsiaalmaksu nagu töötajale rahas makstud töötasult (SMS § 2 lg 1 p 1). Kuna ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse RaKS § 50 lg 1 alusel isikule, kes on ajutiselt töökohustustest vabastatud ja kel jääb seetõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, kuid kaebaja sai ajavahemiku 1. aprill kuni 30. aprill 2020 eest töötasu hüvitist, siis ei olnud tal õigust sel ajavahemikul saada ka haigushüvitist.
6.2.Kui isikule makstakse ajutise töövõimetuse perioodil töötasu, sh töötasu hüvitist (RaKS § 60 lg 2), ei ole tegemist ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumiga (RaKS § 50 lg 1, § 51 lg 1 ja § 60 lg 2). Kui isikule on korraga ühe ja sama ajavahemiku eest makstud nii töövõimetuse hüvitist kui ka töötasu hüvitist, tuli tal endal teha valik, kumma hüvitise kasuks ta otsustab. Kaebaja pole Eesti Töötukassale tagastanud töötasu hüvitist ning ta pole tööandjale tagastanud tööandja makstud tasu.
6.3.Vastustaja ei ole kaalumisel ilmselgeid vigu teinud. Vastustaja on haigushüvitise tagasinõudmist põhjendanud ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise vajadusega. Vastustaja on 2(5)
3-21-997 seega pidanud avalikku huvi ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamise vastu kaalukamaks kaebaja huvist jätta tagastamata toetus, millele tal RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi õigust ei olnud. Avalikes huvides on, et maksumaksja raha kasutatakse sihipäraselt vastavalt kehtivale õigusele. Tegemist on asjakohaste kaalutlustega. Õigustatud pole see, et saamata jäänud töötasu kompenseeritakse avalike vahendite arvel korraga kahe erineva meetme abil.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Riigikohtul ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus, muutes vajaduse korral halduskohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
7.1.Ringkonnakohus on valesti kohaldanud RaKS § 60 lg 1 p 5. Eesti Töötukassa hüvitis ei ole töötasu ega muu tasu SMS § 2 lg 1 p 1 mõttes. Kui RaKS § 60 lg 1 p 5 kõrvaleesmärgiks siiski oleks töövõimetuse hüvitise maksmisel muu tuluga arvestamine, siis oleks muu tulu olemasolul parimal juhul põhjendatud hüvitise vastavas ulatuses vähendamine. Kui määruse nr 130 v.r § 191 lg 1 kohase hüvitise kui töötasu fiktsiooni saamine välistaks RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi töövõimetuse hüvitise saamise, oleks RaKS § 60 lg 1 p 5 või määruse nr 130 § 191 lg 5 ajavahemikul 23. märts 2020 kuni 30. juuni 2020 kehtinud redaktsioon vastuolus põhiseadusega.
7.2.Kaebajal ei olnud õiguslikult ega faktiliselt võimalik otsustada, kumma hüvitise kasuks ta otsustab. Määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 1 sätestatud hüvitised makstakse tööandja taotlusel ilma asjaomaste töötajate nõusolekuta. Seejuures ei olnud tööandjatel võimalik taotleda nimetatud hüvitist päevade kaupa, vaid üksnes terve kalendrikuu eest ka juhul, kui asjaomane töötaja oli selles kalendrikuus mingi aja töövõimetu.
8.Eesti Haigekassa palub jätta vastuses kassatsioonkaebusele see rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised.
8.1.RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaldamisel on oluline, kas isik on saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Kaebaja on saanud töövõimetuse aja 1. aprill kuni 20. aprill 2020 eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mistõttu tal ei olnud õigust saada sama ajavahemiku eest töövõimetuse hüvitist.
8.2.Ravikindlustuse regulatsioon koosmõjus töötasu hüvitise regulatsiooniga ei ole vastuolus põhiseadusega. Kaebajal on võimalik ettekirjutuse tegemine välistada. Kaebaja pöördus vastustaja poole selle küsimusega 22. juulil 2022. Vastustaja selgitas, et kui kaebaja tagastab Eesti Töötukassale töötasu hüvitise, siis vastustaja loobub õigusliku aluse äralangemise tõttu ettekirjutuse tegemisest.
8.3.Töövõimetusleht on dokument, mis tõendab inimese vabastust töökohustuste täitmisest (RaKS § 52 lg 1). See tuleks väljastada üksnes isikule, kes on kohustatud täitma tööülesandeid, kuid ei saa seda haiguse või hoolduse tõttu teha. Kui plaaniline ravi oli seiskunud, tekib küsimus, et miks vajas üle poole hambaraviteenuse osutaja töötajatest (sh kaebaja) tõendit, mis vabastaks neid töökohustuste täitmisest. Vastustaja ei ole sellele küsimusele vastust otsinud, kuna ettekirjutuse tegemiseks oli olemas teine ja haldusmenetluslikult ökonoomilisem alus.
9.Kaebaja palub täiendavas seisukohas vastustaja esitatud kaebaja ja vastustaja vahelise 22. juuli 2022. a elektroonilise kirjavahetuse väljavõtte tagastada, kuna Riigikohus ei hinda tõendeid ja kassatsioonimenetluses pole uute tõendite esitamine lubatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 229 lg-d 2 ja 3). Tõend on ka asjakohatu. Ehkki hambaraviasutuste sulgemine eriolukorra 3(5)
3-21-997 ajal mõjutas oluliselt töökorraldust, kuna hambaarstid ei saanud täita oma põhilist tööülesannet ravida kliente, ei toonud see kaasa töölepingute peatamist ega muude tööülesannete täielikku lõppemist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 1). Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 tuleb jõusse jätta, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 6). Halduskohtu resolutsiooni punkt 3, mille kohaselt tuleb vastustajal asi uuesti lahendada ja teha uus otsustus, tuleb tühistada kohtumenetlusnormi olulise rikkumise tõttu (HKMS § 230 lg 3 ja lg 5 p 5).
11.Eesti Haigekassa ei saanud hüvitist tagasi nõuda, kuna ajutise töövõimetuse hüvitist pole makstud alusetult (RaKS § 62 lg 3). RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 punktis 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et kaebaja oli haiguslehel ajavahemikul 1. aprill kuni 20. aprill 2020. Haigekassa leidis vaidlustatud ettekirjutuses, et kaebaja sai Eesti Töötukassalt töötasu hüvitist ajavahemiku 1. aprill kuni 30. aprill 2020 eest ja seega pole vastustajal õiguslikku alust maksta ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest.
12.Eesti Haigekassa on ebaõigesti leidnud, et kaebaja sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
13.Töötasu hüvitist maksti 2020. aasta aprillis ja mais töötajale, kelle tööandja tegevus oli erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg-d 1 ja 8). Tegevuse märkimisväärseks häireks loeti olukorda, kus oli täidetud järgmistest tingimustest samal ajal vähemalt kaks: 1) tööandja käive või selle puudumisel tulu on kalendrikuul, mille eest hüvitist taotletakse, langenud vähemalt 30% võrreldes eelmise aasta sama kalendrikuu käibe või tuluga; 2) tööandjal ei ole tööd kokkulepitud ulatuses vähemalt 30%-le töötajatest anda ja tööandja kohaldab TLS § 35 või § 37; 3) TLS § 37 alusel on tööandja vähemalt 30%-l töötajatest vähendanud töötasu vähemalt 30% või Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärani (määruse nr 130 v.r § 191 lg 2 p-d 1-3).
14.Seega on töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka määruse nr 130 v.r § 191 lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda.
15.Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu 4(5)
3-21-997 hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6).
16.Seega ei saanud Haigekassa asuda seisukohale, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii töötasu hüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja sai ajutise töövõimetuse hüvitist ajavahemiku 1. aprill kuni 20. aprill 2020 eest ning töötasu hüvitise maksmise aluseks oli tingimuste (vt käesoleva otsuse p-d 13–15) täitmine ajavahemikul 21. aprill kuni 30. aprill 2020.
17.Määrusest nr 130 v.r ei nähtu, et Vabariigi Valitsuse eesmärk oli välistada sama kalendrikuu eest nii ajutise töövõimetuse hüvitise kui ka töötasu hüvitise maksmine. Seda kinnitavad ka hilisemad töötasu hüvitist sätestavad normid. 2020. aasta juuni eest oli võimalik mõnevõrra muudetud tingimuste täitmisel tööandjatel taotleda oma töötajatele töötasu jätkuhüvitist. Selle määruse nr 130 redaktsiooni järgi oli töötasu hüvitise saamine välistatud vaid juhul, kui töötaja viibis RaKS §-s 52 sätestatud töövõimetuslehel kogu juuni (vt määruse nr 130 2. juunist kuni 31. augustini 2020 kehtinud redaktsiooni § 192 lg 4). Ka Vabariigi Valitsuse 19. novembri 2020. a määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021-2023“ 11. maist 2021 kuni 31. juulini 2021 kehtinud redaktsiooni § 193 lg-te 11 ja 12 järgi ei makstud 2021. aasta märtsi, aprilli ja mai eest töötasu hüvitist töötajale, kes terve kalendrikuu, mille eest hüvitist taotletakse, oli RaKS §-s 52 sätestatud töövõimetuslehel.
18.Eeltoodust tulenevalt on Eesti Haigekassa ettekirjutus õigusvastane ja halduskohus rahuldas õigesti kaebaja tühistamiskaebuse (halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 18). Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p-ga 5).
19.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja esitanud menetluskulude nimekirja ega menetluskulude väljamõistmise taotlust. Kassatsioonimenetluses esitas kaebaja taotluse mõista välja menetluskulud 2107 eurot (2057 eurot õigusabikulud koos käibemaksuga ja 50 eurot riigilõiv). Menetluskulude nimekirjast nähtub, et õigusabikulude tasumise kohustus on kaebaja asemel kolmandal isikul Haldja Hambaravi OÜ-l. Õigusabikulude väljamõistmist see praegusel juhul ei takista. Kaebajal on sõlmitud Haldja Hambaravi OÜ-ga leping, mille kohaselt on kaebaja kohustatud Haldja Hambaravi OÜ-le hüvitama tasumisele kuuluva summa juhul, kui kohus mõistab õigusabikulu kaebaja kasuks välja. Seega on õigusabikulud vastustajalt väljamõistetavad (HKMS § 109 lg 11, vt ka kolleegiumi otsus nr 3-20-1310/52, p 37.1). Riigikohtus kantud riigilõiv ning õigusabikulud on vajalikud ja põhjendatud. Seega mõistab kolleegium vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2107 eurot.
20.Kuna Riigikohus üldjuhul ei kogu ega hinda tõendeid, tuleb Eesti Haigekassa Riigikohtule esitatud tõend (väljavõte elektroonilisest kirjavahetusest kaebajaga) tagastada (HKMS § 229 lg-d 2 ja 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.