Sotsiaalõigus › Meditsiiniõigus (sh ravikindlustus)

töövõimetuslehe nr 1002732621 töövabastuse perioodiga 15.04.2020-20.04.2020 alusel haigushüvitise 04.05.2020 summas 1 531,18 eurot. Pärast haigushüvitise maksmist selgus, et kaebaja sai Töötukassalt töötasu hüvitist perioodi 01.04.2020-30.04.2020 eest. Haigekassa tegi eeltoodud asjaolude alusel Haigekassa andmekogus parandused ja ümberarvestused. Haigekassa väidab, et on maksnud kaebajale haigushüvitist alusetult summas 3 827,96 eurot: töövõimetuslehe nr 1002667389 töövabastuse perioodiga 30.03.2020-14.04.2020 alusel summas 2 296,78 eurot; - töövõimetuslehe nr 1002732621 töövabastuse perioodiga 15.04.202020.04.2020 alusel summas 1 531,18 eurot. Haigekassa teavitas 01.10.2020 kirjaga nr 5-3.3/28837 kaebajat tekkinud olukorrast ning palus esitada omapoolse kirjaliku arvamuse või vastuväited. Kaebaja esitas 23.10.2020 e-postiga oma seisukoha, et on õigustatult saanud haigushüvitist perioodi 01.04.2020-20.04.2020 eest, kuna sellel perioodil oli ta haige ja viibis haiguslehel. Perioodil 21.04.2020-30.04.2020 tegi ta graafiku alusel tööd ja sai töötasu ainult selle perioodi eest ega pole saanud töötasu terve aprillikuu eest. Haigekassa andis 04.11.2020 kirjaga nr 5-3.3/28837-2 kaebajale e-posti teel täiendavad selgitused, et töötasu hüvitist maksti üksnes terve kalendrikuu eest ning kui töötajale on makstud Töötukassa poolt töötasu hüvitist, siis on ta terve kalendrikuu eest saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis välistab ajutise töövõimetuse hüvitise saamise samal perioodil. Ettekirjutuse kohaselt kaebajale alusetult makstud hüvitis tuleb Haigekassale tagastada. Ettekirjutuses selgitatakse, et kuna kaebaja sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist, mis on võrdsustatud töötasuga ja on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, siis Haigekassal puudub õiguslik alus maksta teile ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest ning seega on kaebaja saanud Haigekassalt alusetult hüvitist summas 3 827,96 eurot, mis tuleb tagastada. Kaebaja vaidlustas ettekirjutuse vaidemenetluse korras Eesti Haigekassas. Vaie jäeti vaideotsusega rahuldamata. Kaebaja vaidlustas Eesti Haigekassa ettekirjutuse ja vaideotsuse halduskohtus, taotledes nende tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väitel vaidlustatud ettekirjutusega nõuab vastustaja kaebajalt tagasi hüvitist summas 3 827,96 eurot, kuna kaebaja oli 2020 aprillis haiguse tõttu töövõimetu perioodil 01.04.2020 – 20.04.2020 ja sai samal kuul Eesti Töötukassa poolt makstud töötasu hüvitist. Vaidlus puudub selles, et 2020 aprillis oli kaebaja perioodil 01.04.2020 – 20.04.2020 haige ja seetõttu töövõimetuslehel ning perioodil 21.04.2020 - 30.04.2020 ei saanud kaebaja tööd teha, kuna tema tööandja oli COVID-19 haiguse tõttu valitsuse korralduse alusel suletud. Sotsiaalministeerium ja Eesti Töötukassa on avaldanud arvamust, et kui inimene oli haige või hooldas haiget pereliiget, pole Eesti Haigekassal alust hüvitise tagasimaksmist nõuda (Õiguskantsleri 17.06.2021 kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile). Õiguskantsler on leidnud, et nii on 2020 kevadel töötasu hüvitist saanud inimesed pandud olukorda, kus nad ei saa aru, kas ja miks nad peaksid Haigekassa nõuet täitma, sest nad ei ole saanud hüvitise maksmise tingimusi mõjutada, nad on järginud reegleid ega ole riiki petnud ning avalik võim esitab hüvitise maksmise õiguspärasuse kohta vastuolulisi seisukohti. Eesti Töötukassa on küsimusele “Töötaja oli haiguslehel 16. kuni 29. märtsini, ülejäänud kuust oli ta tööl. Tööandja taotleb töötasu hüvitist märtsikuu kohta. Kas Töötukassa maksab töötasu hüvitist ka haiguslehel oldud aja eest? Kas Haigekassa nõuab haiguslehel viibitud aja eest makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi?”, vastanud “Töötukassa maksab märtsikuu eest hüvitist, kuna töötaja ei olnud kogu kuu haiguslehel ning tööandja peab talle selle kuu eest ka töötasu maksma (vähemalt 200 eurot). Töötasu hüvitist makstakse aja eest, mil tööandjal oli töötasu või puhkusetasu maksmise kohustus, ent töötasu hüvitise summa selles ei muutu. Eesti Haigekassa ei nõua töötajale 2021. aastal haiguslehel oldud päevade eest makstud ajutise töövõimetuse hüvitist tagasi. /.../”.

Vastustaja on 21.05.2021 vastuses kaebusele märkinud, et töötajal ehk kaebajal on ka võimalus negatiivset tagajärge (ettekirjutuse tegemine) vältida. Selleks tuleks kaebajal Eesti Töötukassale tagastada makstud töötasu hüvitis ning tööandjale tema poolt makstud kohustuslik tasu (THP § 191 lg 6) ning sellisel juhul langeks ära RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud ettekirjutuse tegemise alus. Kaebaja pole seda teinud, sest on soovinud säilitada õiguse mõlemale hüvitisele samaaegselt. Kaebaja hinnangul on COVID-19 haigusega seotud piirangute leevendamiseks seatud tööandjaid toetavad meetmed põhjustanud arusaamatusi ja kulusid töötajatele, kes ise ei saanud Töötukassale avaldust ega andmeid hüvitise saamiseks esitada. Kaebaja oli osa 2020 aprillist haiguslehel ja ülejäänud osa ei saanud töötada, kuna tööandja oli piirangute tõttu suletud. Samas oli tööandjal kohustus kaebajale töötasu maksta ka ajal, mil kaebaja piirangute tõttu tööd teha ei saanud (TLS § 28 lg 2 p 1, p 2 ja p 4). Haigekassa hüvitis ei ole kogu 2020 aprilli eest, vaid üksnes perioodi eest, mil kaebaja oli haige. Vastustaja näib olevat seisukohal, et Töötukassa poolt makstud hüvitis ja tööandja poolt makstud töötasu nn kohustuslik osa on kaebaja 2020 aprilli töötasu. Eelnev ei vasta tõele. Töötukassa poolt makstud hüvitis on piiratud ja rohkem kui 1000 eurot (bruto) tasuda ei saa. Eelnev ei ole ligilähedalgi kaebaja keskmise kuutasuga, mida kinnitavad summad, mida Haigekassa oli kohustatud hüvitama osa aprillist haiguslehel oldud aja eest. Sisuliselt üritab Haigekassa saavutada olukorda, kus ta ei pea kohaselt makse maksnud kaebajale paari nädala eest hüvitist summas 3 827,96 eurot tasuma, sest kaebaja sai tööandja taotlusel Töötukassalt hüvitist vastustaja arvates terve aprilli eest 1000 eurot (bruto), millele lisandus tööandja kohustuslik osa. Kaebajale jääb taoline kaebaja õigusi rikkuv lähenemine arusaamatuks. Sisuliselt sekkub vastustaja oma ettekirjutusega kaebaja ja tema tööandja vahelistesse suhetesse ning Töötukassa ja kaebaja tööandja vahelistesse suhetesse, asudes reguleerima kaebaja töötasu suurust ning Töötukassale vastustaja hinnangul tagasimaksmisele kuuluvat hüvitise summat ehk selgelt sekkub töötukassa pädevusse. Siinjuures jääb arusaamatuks ka asjaolu, miks vastustaja hinnangul peab kaebaja Töötukassale ja tööandjale tagastama nende poolt kaebajale makstud summad täielikult, kui alates 21.04.2020 kuni aprilli lõpuni oli kaebaja õigustatud igal juhul hüvitist saama (tegemist oli ajaga, mil kaebaja ei olnud töövõimetuslehel, vaid piirangute tõttu ei saanud tööd teha). Haigekassa on sekkunud Töötukassa pädevusse ja asunud reguleerima Töötukassa poolt kriisi ajal välja makstud hüvitise tagasimaksmist, jättes samal ajal tähelepanuta, et Töötukassa ei ole kaebajalt toetust tagasi nõudnud ning on arvamusel, et kui töötaja ühes kuus oli mingi aja haiguslehel ja teise aja piirangute tõttu ei saanud tööd teha, siis ei saa Haigekassa töövõimetuslehe alusel makstud hüvitist tagasi nõuda ning töötajal on õigus nii Haigekassa kui ka Töötukassa hüvitisele. Töötukassa vastusest nähtub, et 2021. aastal on Haigekassa loobunud vastavast praktikast ega nõua enam töötajatelt haigushüvitisi tagasi. Tekib põhjendatult küsimus võrdses kohtlemises – miks kaebaja peab 2020 talle makstud hüvitise Haigekassale tagastama, kuid 2021 näiteks ei peaks. Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui Haigekassa hinnangul ei saabu kaebajale vaidlustatud ettekirjutusest negatiivset tagajärge, kui kaebaja Töötukassale ja tööandjale hüvitise tagasi maksab, oleks vastustaja pidanud seda vaidlustatud ettekirjutuses märkima. Seda Haigekassa teinud ei ole. Kaebaja ei saa õiguslikult ebaselges olukorras, kus Sotsiaalministeerium ja Töötukassa leiavad, et kaebaja ei pea töövõimetushüvitist Haigekassale tagasi maksma ning Haigekassa arvab, et üks toetustest tuleb tagastada, olla kindel, et käitub viisil, mis ei põhjusta kaebajale edasisi probleeme Haigekassaga või mõne muu riikliku asutusega. Isegi kui vastustaja eelkirjeldatud seisukoht on õiguslikult kohane, ei saa õiguspärane olla nõuda kaebajalt kogu Töötukassa hüvitis tagasi, vaid see peab olema proportsionaalne ajaga, mil kaebaja oli töövõimetuslehel. Aja eest, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha, ei saa hüvitist mitte mingil juhul tagasi nõuda. Igal juhul tulnuks Haigekassal ettekirjutusse märkida tingimused, mille puhul ettekirjutus ei rakendu (kaebaja töövõimetushüvitist tagastama ei pea). RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- ja kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Eeltoodust tulenevalt on ravikindlustatud isik õigustatud

saama töövõimetuse hüvitist, kui tal jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, s.t töötasu ajutise töövõimetuse aja eest. RaKS § 50 lg 1 ei näe ette, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse töövõimetushüvitise saamiseks. Kaebaja hinnangul on vastustaja ettekirjutuses RaKS § 50 lg 1 ebaõigesti kohaldanud ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimine töövõimetuslehel olemise ajal välistab töövõimetushüvitise maksmise Haigekassa poolt. Eelnevat kinnitab ka RaKS § 60 lg 1 p 5, mille kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt. SMS § 2 lg 1 p 3 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Seega näeb ka RaKS § 60 lg 1 p 5 ette konkreetsed sotsiaalmaksuga maksustavad tulud (SMS § 2 lg 1 p 1 ja p 3), mille saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse saada töövõimetuslehel olemise aja eest töövõiometushüvitist. Kõik muud sotsiaalmaksuga maksustatavad tululiigid on lubatud ega välista mistahes viisil töövõimetushüvitise saamist. Kaebaja ei saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 sätestatud tulu. Seega antud juhul RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu. Vastustaja väitel ettekirjutuse tühistamiseks alus puudub – kaebajal puudub õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist samal perioodil koos töötasu hüvitisega Töötasu hüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p-i 1 mõttes. Kaebaja leiab, et töötasu hüvitis ei ole sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p-de 1 või 3 järgi, vaid Töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitis SMS § 2 lg 1 p-i 8 kohaselt (kaebuse p-d 2.13 ja 2.15). Kaebaja seisukoht on väär. Esiteks, töötasu hüvitist tasuti kaebajale THP § 191 järgi. THP on kehtestatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 41 alusel. Seega on selge, et tegemist ei ole töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitisega. Teiseks, THP 191 lg 5 sätestab ühemõtteliselt, et töötasu hüvitis käsitletakse tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga ehk tegemist on sotsiaalmaksuga maksustatud tuluga SMS § 2 lg 1 p 1 mõttes. Kaebaja sai ajutise töövõimetuse hüvitist ja töötasu hüvitist sama perioodi eest. Töötasu hüvitist ei tasutud mitte konkreetsete päevade, vaid terve kalendrikuu eest (191 lg-d 8 ja Vastupidist ei väida ka kaebaja (vt kaebuse p 2.5). Järelikult on kaebaja saanud töötasu hüvitist perioodil 01.04.2020-30.04.2020. TVH-d sai kaebaja perioodil 30.03-20.04.2020. Järelikult on kaebaja perioodi 01.04.2020-20.04.2020 eest saanud nii TVH-d kui ka töötasu hüvitist. Ettekirjutuse tegemise alused on täidetud. RaKS § 60 lg 1 p-i 5 järgi ei ole isikul õigus saada TVH-d, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud sotsiaalmaksuga maksutatavat tulu. RaKS § 62 lg 3 kohaselt võib haigekassa teha alusetult makstud TVH kohta ettekirjutuse koos hoiatusega. Eelnevalt on näidatud, et kaebaja on saanud SMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud tulu ning ta on seda saanud samal perioodil, mil ta sai ka TVH-d. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ning § 62 lg-s 3 kehtestatud eeldused ettekirjutuse tegemiseks on täidetud. Ettekirjutus on õiguspärane. Väär on kaebaja seisukoht, et TVH saamise piirangu toob kaasa üksnes töökohustuste täitmine. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ja lg-s 2 on kehtestatud erinevad tingimused, mis mõlemad iseseisvalt toovad kaasa makstud TVH alusetuse. Vastustaja selgitab, et kui isik töötab ajutise töövõimetuse perioodil (RaKS § 60 lg 2), siis ei ole tegemist ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumiga (RaKS § 50 lg 1 ja 51 lg 1), sest isik ei ole järelikult töövõimetu. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud tingimuse täitmiseks ei ole isikul vaja töökohustusi täita, vaid saada perioodi eest vastavas punktis nimetatud tasu. Kaebaja on soovinud säilitada õiguse mõlemale hüvitisele samaaegselt. Arvestades, et kaebaja on perioodi 01.04-20.04.2020 eest saanud korraga nii töötasu hüvitist kui ka TVH-d, on vastustaja ettekirjutus õiguspärane.

Ettekirjutus vastab haldusakti nõuetele. Ettekirjutus on kooskõlas HMS § 54 nõuetega ning see on kontrollitav. Isegi, kui ettekirjutuses peaks olema mõningaid menetluslikke minetusi, ei too see kaasa tingimata haldusakti tühistamist (HMS § 58). Kaebaja arvates ei ole arusaadav, kuidas on vastustaja jõudnud summani 3 827,96 eurot ning seda sõltumata täiendavatest põhjendustest vaideotsuses. Seejuures puuduvad kaebuses põhjendused või selgitused, millega vastustaja võib eksinud olla. Vastustaja selgitab tagasinõutava hüvitise metoodikat: vastustaja ei arvuta ega määra kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu ehk kalendripäeva keskmise tulu suurust. Seda teeb Maksu- ja Tolliamet, kelle andmetest vastustaja kohustuslikus korras lähtub (RaKS § 55 lg 1). Seega põhineb kaebaja keskmise tulu suurus MTA andmetel ning samade andmete alusel kaebajale ka TVH-d makstakse (RaKS § 54 lg 1). Kaebaja on saanud TVH-d perioodil 30.03-20.04.2020. Tagasinõutavaks on perioodil 01.04.202019.04.2020 saadud TVH. Sel ajal kehtis ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kord, kus vastustaja tasus 1-3 haiguspäeva eest, tööandja 4-8 haiguspäeva eest ning vastustaja taas alates 9ndast haiguspäevast. Seega on ettekirjutuses esitatud tagasinõue 15 kalendripäeva eest. Nagu kaebaja tõdeb, on talle tema kalendripäeva keskmine tulu teada. Seega on haldusakt kaebaja jaoks kontrollitav lihtsa jagamistehtega – kogusumma jagatud päevade arvuga. Ettekirjutus on antud kooskõlas kehtiva õigusega ning kaalutlusvigadeta.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatud ettekirjutusega kaebajalt hüvitise summas 3 827,96 eurot tagasi maksmise nõude esitamine põhjusel, et kaebaja oli 2020. aasta aprillis haiguse tõttu töövõimetu perioodil 01.04.2020 – 20.04.2020 ning sai samal kuul Töötukassa poolt makstud töötasu hüvitist, on õiguspärane ning kas vastustaja on ettekirjutust kohaselt põhjendanud. Vaidlus puudub selles, et 2020 aprillis oli kaebaja perioodil 01.04.2020 - 20.04.2020 haige ja seetõttu töövõimetuslehel ning perioodil 21.04.2020 - 30.04.2020 ei saanud kaebaja tööd teha, kuna tema tööandja/töökoht oli COVID-19 tõttu valitsuse korralduse alusel suletud. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt vastustaja kontrollis kaebajale töövabastuse perioodi 30.03.2020 - 20.04.2020 eest ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise õigsust. Kontrolli käigus tuvastati, et vastustaja on maksnud kaebajale haigushüvitist summas 3 827,96 eurot järgnevalt: - töövõimetuslehe nr 1002667389 töövabastuse perioodiga 30.03.2020 14.04.2020 alusel 2 296,78 eurot; - töövõimetuslehe nr 1002732621 töövabastuse perioodiga 15.04.2020 - 20.04.2020 alusel 1 531,18 eurot. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist, mis on võrdsustatud töötasuga ja on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, siis vastustajal puudub õiguslik alus maksta isikule ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest, mistõttu on kaebaja saanud vastustajalt alusetult hüvitist summas 3 827,96 eurot. Vastustaja esitas 04.11.2020 kirjas nr 53.3/28837-2 kaebajale täiendavad selgitused, et töötasu hüvitist maksti üksnes terve kalendrikuu eest ning kui töötajale on makstud Töötukassa poolt töötasu hüvitist, siis on ta terve kalendrikuu eest saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis välistab ajutise töövõimetuse hüvitise saamise samal perioodil. Vastustaja väidab, et kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, siis puudub Haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat

tulu. RaKS § 60 lg 1 p-st 5 tulenevalt Haigekassa ei maksa kindlustatud isikule hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt ning ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt vastavalt SMS § 2 lg 1 p-dele 1 ja 3. Töötukassa poolt makstavat töötasu hüvitist käsitletakse tööandja makstud töötasuna (Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017–2020" § 191 lg 5). Nimetatud tööhõiveprogrammi § 191 lg 5 kohaselt käsitletakse hüvitist tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja Töötukassa arvel. Haigekassal on õigus ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise tagamiseks ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda vastavalt Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 4 lg-le 1. Nimetatud sätte kohaselt Haigekassa kontrollib seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas tervise edendamise, haiguste ennetamise, tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatud teenuste ja väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, samuti apteegi poolt ravimite soodustingimustel väljastamise ning apteekide ja meditsiiniseadmete müüjate poolt meditsiiniseadmete soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Haigekassa võib alusetult makstud hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest vastavalt RaKS § 62 lg-le 3, mis sätestab, et Haigekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Vastustaja valis esimese variandi, põhjendades seda asjaoluga, et kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, siis puudub Haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Haigekassa kontrollis, kas kaebaja oli vaadeldaval perioodil kindlustatud isik, omas töösuhet ning temale maksti haigushüvitist. Haigekassa andmetel oli kaebaja ravikindlustatud ja tal oli töösuhe. Haigushüvitis summas 4 338,36 eurot maksti kaebajale välja 04.05.2020. Kaebaja ei ole vastustaja nõutud summat 3 827,96 eurot tagasi maksnud ning on selle tagastusnõude vaidlustanud kohtus. Vaidlust ei ole, et haigushüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab haiguslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vastavalt RaKS § 50 lg-le 1, milles on sätestatud, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.. Seega eelviidatud sätte alusel Haigekassa maksab hüvitist kindlustatud isikule, kellel jääb töövõi teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus Töötukassa on maksnud kaebajale tööandja nimel töötasu hüvitist, mis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, ei ole kaebajal õigust saada sama perioodi eest haigushüvitist vastavalt RaKS § 60 lg 1 p-le 5, mille kohaselt kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu.. Vastustaja selgituse kohaselt RaKS ei sätesta, et haigushüvitis peab olema samas suuruses või katma osaliselt koos teiste sissetulekutega kindlustatud isiku tegeliku töötasu. RaKS ei sätesta, et kindlustatud isik

peab saama töötasu samas suuruses, kui tema töölepingujärgne õigus ette näeb. Vastustaja arvates haigushüvitise määramata jätmiseks piisab, kui tööandja (antud juhul Töötukassa kaudu) on haigushüvitise saamise perioodil teinud samuti omapoolse sotsiaalmaksuga maksustatava väljamakse. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga (THP § 191 lg 5), mis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (töötasu) SMS 2 lg 1 p 1 mõttes. Vastustaja märgib, et eriolukorra ajal 13.03-17.05.2020 hüvitas Haigekassa ka kolm esimest haiguspäeva, seejärel maksis tööandja hüvitist 4-8 kalendripäeva ning edasi Haigekassa alates üheksandast kalendripäevast. 22 haiguspäeva puhul maksis Haigekassa 17 kalendripäeva eest, millest 15 kalendripäeva jäid samasse perioodi töötasu hüvitise saamisega. Vastustaja väidab, et kaebajalt nõutakse tagasi üksnes summa, mis jäi samasse perioodi töötasu hüvitisega. Samas kinnitab vastustaja, et kahtluse all ei ole haiguslehe meditsiiniline näidustus või selle väljastamine, ettekirjutuse aluseks on vaid asjaolu, et haiguslehe aja eest sai kaebaja nii haigushüvitist kui ka töötasu hüvitist. Vastustaja võtab omaks, et ettekirjutuses ei ole märgitud, kuidas on kujunenud tagasinõutav summa. Vastustaja väitel see, kuidas arvutatakse haigushüvitis, on sätestatud RaKS §-des 54, 55 ja 56 lg-s 1. Haigekassa ei arvuta ise kindlustatud isikute keskmise töötasu suurust, vaid vastav teave saadakse Maksu- ja Tolliametilt ning oma 2019 sotsiaalmaksustatavat tulu saab kaebaja kontrollida Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Haigekassa arvutab haiguspäeva hüvitise suuruse kokku ning ettekirjutuses on märgitud makstud haigushüvitise suurus, mis perioodi eest (30.0320.04.2020) on haigushüvitis makstud, mis perioodil sai kaebaja töötasu hüvitist (01.0430.04.2020) ning kui suure summa nõuab Haigekassa tagasi. Seega on vastustaja arvates haldusakt kontrollitav ja kaebajal on võimalik seda kontrollida, sh kas makstud kui ka tagasi nõutav summa on korrektsed. RaKS § 50 lg 1 kohaselt ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- ja kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Seega ravikindlustatud isik on õigustatud saama töövõimetuse hüvitist, kui tal jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, st töötasu ajutise töövõimetuse aja eest. Kaebaja osundab, et RaKS § 50 lg 1 ei näe ette, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse töövõimetushüvitise saamiseks. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on ettekirjutuses RaKS § 50 lg 1 ebaõigesti kohaldanud ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimine töövõimetuslehel olemise ajal välistab töövõimetushüvitise maksmise Haigekassa poolt. RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt ning p 3 kohaselt ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt (ametnik käesoleva seaduse tähenduses on ka avaliku teenistuse seaduse § 2 lgs 3 nimetatud isik). Kaebaja kinnitab, et ta ei saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 sätestatud tulu. Seega kaebaja arvates antud juhul RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu. Kaebaja väitel COVID-19 haigusega seotud piirangute leevendamiseks seatud tööandjaid toetavad meetmed põhjustanud arusaamatusi ja kulusid töötajatele, kes ise ei saanud Töötukassale avaldust ega andmeid hüvitise saamiseks esitada. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli osa 2020 aprillist haiguslehel ja ülejäänud osa ei saanud töötada, kuna tööandja oli piirangute tõttu suletud. Samas oli tööandjal kohustus kaebajale töötasu maksta ka siis, kui kaebaja piirangute tõttu tööd teha ei saanud (TLS § 28 lg 2 p 1, p 2 ja p 4). Vaidlust ei ole ka selles, et Haigekassa hüvitis ei ole kogu

2020 aprilli eest, vaid üksnes perioodi eest, mil kaebaja oli haige, mida kinnitavad töövõimetuslehed, mida vastustaja aktsepteerib. Kohtu hinnangul kaevatav haldusakt ei ole piisavalt põhjendatud, selles puudub oluline osa arvutuste metoodika, mida tunnistab ka vastustaja ise. Haldusakt, mille alusel nõutakse selle adressaadilt rahasumma tagastamist, peab olema isikule selge ja üheselt arusaadav ning sellest peab sisalduma arvutuste metoodika. Haldusakti adressaadile peab olema põhjendustest arusaadav, kuidas on kujunenud väljamõistetav summa, mitte isik ei pea ise mingeid arvutusi tegema. Seejuures tuleb arvestada ka olukorraga, kus nii Sotsiaalministeerium kui ka Töötukassa leiavad, et kaebaja ei pea töövõimetushüvitist Haigekassale tagasi maksma, samas Haigekassa arvab, et üks toetustest tuleb tagastada. Kaebaja leiab, et igal juhul ei ole õiguspärane nõuda temalt kogu Töötukassa hüvitis tagasi, vaid see peab olema proportsionaalne ajaga, mil kaebaja oli töövõimetuslehel ning et aja eest, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha, ei saa hüvitist mingil juhul tagasi nõuda. Kaebaja ei saa vastustaja seisukohast aru, miks Haigekassa arvates peaks kaebaja Töötukassale ja tööandjale tagastama nende poolt kaebajale makstud summad täielikult, kui alates 21.04.2020 kuni aprilli lõpuni oli kaebaja õigustatud igal juhul hüvitist saama (tegemist oli ajaga, mil kaebaja ei olnud töövõimetuslehel, vaid piirangute tõttu ei saanud tööd teha). Kaebaja leiab, et Haigekassa on jätnud tähelepanuta, et Töötukassa ei ole kaebajalt toetust tagasi nõudnud ning on arvamusel, et kui töötaja ühes kuus oli mingi aja haiguslehel ja teise aja piirangute tõttu ei saanud tööd teha, siis ei saa Haigekassa töövõimetuslehe alusel makstud hüvitist tagasi nõuda ning töötajal on õigus nii Haigekassa kui ka Töötukassa hüvitisele. Kohus nõustub kaebajaga, et selguse mõttes oleks tulnud Haigekassal ettekirjutuses muuhulgas lahti kirjutada tingimused, mille puhul ettekirjutus ei rakenduks ehk siis kaebaja töövõimetushüvitist tagastama ei peaks. Lisaks eeltoodule kohus märgib, et RaKS § 62 lg 3 annab Haigekassale võimaluse valida kahe meetme vahel, s.o alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Vastustaja põhjendab valikut sellega, et kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, siis puudub Haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Samas vastustaja ei selgita, mis takistaks kohaldada kaebaja suhtes teist meedet. RaKS § 62 lg 3 annab ju võimaluse kaaluda ka teist alust ehk võimalust pidada alusetult makstud hüvitise summa kinni järgmiste perioodide väljamaksetest (mingeid lisatingimusi siin seatud ei ole). Samuti ei ole vastustaja selgitanud, mida on silmas peetud „mõistliku ajaperioodi“ all. Kasutatud määratlemata õigusmõistet peab vastustaja ise sisustama ning selle haldusaktis lahti kirjutama. Kohus kordab, et pooled ei vaidle selle üle, et 2020 aprillis oli kaebaja perioodil 01.04.2020 20.04.2020 haige ja seetõttu töövõimetuslehel. Perioodil 21.04.2020 - 30.04.2020 ei saanud kaebaja tööd teha, kuna tema tööandja/töökoht oli COVID-19 tõttu valitsuse korralduse alusel suletud. Töötukassa andmetel 2021. aastal Haigekassa ei nõua töötajale 2021. aastal töövõimetuslehel oldud päevade eest makstud ajutise töövõimetuse hüvitist tagasi. Kaebaja väitel sellisel juhul tekib põhjendatult küsimus võrdses kohtlemises ehk et miks kaebaja peab 2020. aastal talle makstud hüvitise Haigekassale tagastama, aga 2021. aastal enam ei peaks. Sotsiaalministeerium ja Töötukassa on avaldanud arvamust, et kui inimene oli haige või hooldas haiget pereliiget, pole Haigekassal alust hüvitise tagasimaksmist nõuda (Õiguskantsleri 17.06.2021 kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile, mis oli edastatud teadmiseks ka Haigekassale, Töötukassale ja Sotsiaalministeeriumile, seega vastustaja oli pöördumises tõstatatud probleemidest teadlik). Õiguskantsler on eelviidatud pöördumises leidnud, et 2020. aasta kevadel töötasu hüvitist saanud inimesed on pandud olukorda, kus nad ei saa aru, kas ja miks nad peaksid Haigekassa nõuet täitma, sest nad ei ole saanud hüvitise maksmise tingimusi mõjutada, nad on järginud reegleid ega ole riiki petnud ning avalik võim esitab hüvitise maksmise õiguspärasuse kohta vastuolulisi seisukohti. Vastustajale peaks olema teada, kas nimetatud pöördumisele on

vastatud ning kas asjaolud on vahepeal muutunud, millest muuhulgas tuleb lähtuda ka asja uuel arutamisel. Sellises ebaselges õiguslikus olukorras, millele on viidanud õiguskantsler eeltoodud kirjas, peab vastustaja eriti hoolikalt kaaluma kaebajale rahalise nõude esitamise kohasust, sh meetme valikut, ning nõude esitamisel seda haldusakti adressaadile arusaadavalt ka selgitama, mis eeldab haldusorgani põhjendamiskohustuse piisaval määral täitmist. Kohus kokkuvõtvalt leiab, et vaidlustatud ettekirjutus ja vaideotsus tuleb tühistada ning vastustajal asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Vaideotsuse tühistamine on tingitud haldusakti tühistamisest, kuna ettekirjutuse tühistamisel ei saa sellega seotud vaideotsus kehtima jääda. Kohus seejuures märgib, et vaideotsus ei ole haldusakt, mis looks, muudaks või lõpetaks õigussuhteid ning vaideotsuse kohtus vaidlustamisel, sh koos haldusaktiga, on mõtet siis, kui vaideotsus võib eraldiseisvalt (sõltumata vaide esemest) rikkuda kaebaja õigusi (nt vaidemenetluses oluline menetlusnormide rikkumine).

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD RIIGIKOHTU 11.01.2023 KOHTUOTSUSEGA.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.